www.parnupostimees.ee 29.07.2011
Olaf Esna, bibliofiil
Alguses sõitis Pärnu-Sindi-Tori-Wändra liinil selline autobuss.
Foto: Olaf Esna erakogu
Vändra ja Pärnu autoühenduse pioneeride vahel läks rebimiseks. Kõigepealt kuulutas M. Tammann: ”Sellega teatan oma lugupeetud tarvitajatele, et olen avanud uue igapäevase ühenduse Pärnu ja Tori vahel kuni Vändra alevini. Võtan reisijaid ja kraami peale. Hinnad tarvitajatele 100% odavamad kui teistel. Teated ja tellimised telefoni teel Tori postkontoris.” (Vaba Maa Pärnu väljaanne 24. märtsil 1923).
Poolteist kuud hiljem sekundeeriti: ”Igapäevane takistusteta autoühendus Pärnu – Tori – Vana-Vändra vahel. Ärasõit esmaspäeval, kolmapäeval, reedel ja laupäeval Vändrast kell 5 hommikul ja Torist kell 7. Teisipäeval, neljapäeval ja pühapäeval Vändrast kell 6 ja Torist kell 7.30. Tagasisõit Pärnust Hommiku t. 5 kell 16. Suurema tarviduse korral korraga 2 autot.” (VMPv 6. juunil 1923).
Hommiku 5st sai ka teateid. Kuulutaja oli anonüümne, kuid järgnevate aastate kuulutuste põhjal oli selleks keegi Riismann.
Kui 1923. aastal võis veel tegemist olla suuremat sorti sõiduautodega, siis 1924 pakkus Riismann juba mugavaid autobusse seltskondlikeks väljasõitudeks, mida oli soovitav kaks päeva ette tellida.
1924. aastast väljus autobuss Vändrast teemaja eest igal hommikul kell 5 ja vedas igasugu sõitjaid ning kraami. Pärnust väljuti Malmi 17 Hommiku tänava nurgalt. Toris oli bussiliiklusega kõige paremini kursis teemeister, kellelt võis teateid pärida.
Olukord bussiliikluses
Sellel ajal autobussiliikluses valitsenud olukorda kirjeldab anonüümse liinipidaja appihüüd ajalehes: ”On alaliseks nähtuseks saanud, et Pärnumaal, eriti Vändra–Tori–Sindi–Pärnu teel sõitvate autobusside omanikud ei täida korralikult neile ette kirjutatud määrusi.
Teedeministeeriumi sellekohase loata on reisijatevedu keelatud, samuti peavad sõiduload iga aasta alguseks uuendatud saama. Käesoleval aastal on möödunud 4-5 kuud, kuid suurem hulk omnibusse sõidavad ikka veel eelmise aasta lubadega. Juhid on kutsetunnistuseta. Reisijateveo omnibussid ei vasta seaduses ettenähtud nõuetele. Veetakse koos reisijaid ja muud kraami.
Rajooniülematele on ette kirjutatud neile alluvais rajoones järele valvata, et omnibussid oleksid kõik sead. ettenähtud lubadega varustatud, kuid on ette tulnud juhtumisi, kus rajooniülem sõidab omnibussiga, millel puudub teedeministeeriumi luba, samuti juhil kutsetunnistus. Üksikutele tehakse ka protokolle, kuid kes hoolib sellest väikesest trahvist ja sõidetakse ikkagi.
Teedeministeeriumi poolt nõutavate lubadega varustatud kindla liini pidajad on tõeliselt hädas. Nad on kohustatud kindla tunniplaani järgi sõitma. Seal tuleb mitteliinipidaja 10-15 min. varem liinipidajale ette, võtab reisijad ja sõidab, sest inimene vaatab, kuidas varem edasi pääseb. Ja sarnaste võtetega on mitteliinipidajad alati väljas, sest neil ükspuha, kui koorma peale saab, siis sõidab, kuid kindla liinipidaja on sunnitud kasvõi tühjalt ühe ehk kahe reisijaga sõitma. Ja ometi on kindla liinipidaja peale pandud kohustused: tasuta postivedu, postkastide tühjendamine jne.” (VMPv 22. mail 1924).
1927. aastal läks Pärnu–Vändra bussiliini pidamine kohalike ettevõtlike meeste käest nimekate pärnakate Karl Siitani ja Albert Sauga kätte. Liin alustas tegevust 1. mail, kuid esialgu sõitis buss ainult Torini.
Buss väljus Tori postkontori juurest hommikul kell 7.30 ja tagasisõitu Pärnust alustati kell 16.30 Riia mnt 37a juurest, kus asus Karl Siitani äri. Pärnu–Sindi pilet maksis 60 marka, Torisse sai 125 marga eest ja Vändra ots maksis 250 marka.
Vahepeatustes arvestati kuus marka kilomeetri eest. Tori ja Pärnu vahel oli ühendus igapäevane, Vändrasse sõideti ainult tööpäevadel.
1928. aastal algas ühenduse pidamine 2. mail endise sõiduplaani ja samade väljumiskohtadega.
Et Vändrast sai Pärnusse ka rongiga, siis ilmselt seepärast 1929 ja 1930 bussidele sõidulube ei väljastatud.
Bussiliikluse taastumine
15. juulil 1931 hakkas K. Siitan ja Ko Pärnu ja Vändra vahet äripäeviti taas busse sõidutama. Vändrast väljuti kell 6 hommikul ja Pärnust kell 17. Vändra pilet maksis 2.75 krooni, Tori pilet poolteist krooni ja Sinti viidi 75 sendi eest.
1932. aastal saadi vähese lume tõttu buss liinile saata juba jaanuaris. Sõitma hakkas uus mugavustega (”keskküttega”) buss.
21. jaanuaril 1934 oli Pärnjõe koolimajas peoõhtu. Pärnu–Vändra liini buss viis sinna teist voori Vändrast peolisi. Pärast Vändrast väljumist libises teeolude tõttu bussi ette hobusaan abielupaariga. Bussijuht ei suutnud lühikese vahemaa tõttu pidurdada ja sõitis suure raginaga saanile otsa. See purunes pilbasteks, hobune sai raskesti vigastada. Õnneks pääsesid saanis istujad vigastusteta. Avarii osalised vastastikku pretensioone ei esitanud.
1934. aasta märtsi algul tegi teedeministeerium K. Siitan ja Ko-le kolmanda (viimase) hoiatuse korratu ühendusepidamise pärast. Juba eelmisel aastal oli buss paar korda maanteel kinni jäänud. Viimane kaebus esitati teedeministeeriumile sellepärast, et autobuss kasutas hommikul Pärnusse sõiduks üht teed ja õhtul sõitis tagasi teist teed mööda ning sõitja ei pääsenud tagasi koju. Liinipidaja põhjendas seda päeva jooksul muutunud teeoludega, kuid sai siiski valju noomituse.
Märtsi lõpul katkestati ajutiselt liiklus Tori silla äravõtmise tõttu ja see taastus alates 7. aprillist. Mais tuli liinile uus, 26 istekohaga Dodge Brothersi firma buss.
Piletihinnad olid järgmised: Vändrasse 1.60 krooni, Torisse 90 senti ja Sinti 40 senti.
1935. aastal võeti juba veebruaris Tori jõelt sild ära ja bussiühendus oli ümberistumisega. Üks buss viis Pärnust Torisse ja teine Torist Vändrasse.
Liinipidaja vahetus
Aprillis läks seegi bussiliin K. Siitan ja Ko käest täisühingule Pavelson, Pass ja Kiidemann. Nüüd oli leivad ühte kappi pannud meeste käes peale Pärnu–Vändra liini veel Pärnu–Tõstamaa, Pärnu–Lihula, Pärnu–Ikla ja Pärnu–Vigala liin.
Liinipidajate vahetus valmistas vändralastele kohe halva üllatuse. Vana omanik võttis päevapealt liinilt oma bussi, kuid uus ei suutnud veel 5. aprilliks oma sõidukit liinile panna ja nii ootasid sõitjad asjatult. 23. maist hakkas buss sõitma Vihtra–Tori–Jõesuu kaudu. Uued liinipidajad sõidutasid vändralasi ka pühapäeviti 17. juulist 15. septembrini. Vändrast väljuti kell 7 ja Pärnust algas kojusõit kell 20.
10. oktoobri õhtul tahtis Vändra bussist enne Sindi–Lodja silda mööda sõita värske juhiloaga sintlane, kuid rammis bussi. Buss pääses kriimustustega, aga sõiduautol olid vasak külg ja porilaud nässus.
Ajakirjaniku muljeid sõidust Torisse
”Sindis tikub peatus kuidagi pikaks venima. Selgub, et sõitjatest on üks läinud koju riietust vahetama. Teda oodataksegi. Üle veerandtunnilise ootamise järgi jõuab kohale ümber riietuma läinud reisija. Buss võtab nüüd hääled sisse ja tormab edasi metsiku kiirusega. Nähtavasti selleks, et vahepeal kaotsi läinud aega tasa teha.
Vahepeal laseb buss maha sõitjaid ja annab iga postitalu juures posti. Kusagil käänakul ootavad kolm näitsikut rõõmsate nägudega. Varsti selgub nende rõõmu põhjus: bussi katuselt vinnatakse neile maha tuliuus jalaga õmblusmasin. Näitsikud võtavad selle rõõmsalt endi vahele ja sammuvad kodu poole. Lõpuks jõuame Torri.
Mahaminek osutub võrreldavaks tõkkejooksuga, sest tuleb hüpata üle kolmest või neljast vahekäiku pandud lisatoolist. Peab ütlema, et ”mugav” oli see sõit.”
Raudtee kiuste
1936. aasta jaanuaris pöördus riigi raudteevalitsus maanteedevalitsuse poole ja soovis, et Pärnu–Vändra bussiliin suletaks ja käiku jääksid ainult Pärnu–Tori ning Vändra–Käru liin.
Maanteedevalitsus pöördus omakorda Pärnu maavalitsuse poole. Tori vallavalitsus saatis selle peale põhjendatud arvamuse, et ühenduse katkestamine Tori ja Vändra vahel ei ole kohalikele elanikele kuidagi vastuvõetav. Rahva häält võeti kuulda ja 23. mail hakkas Vändra buss sõitma Tori–Jõesuu–Vihtra kaudu ning 22. oktoobrist sõitis buss üle Sikana-Aluste.
1936. aastal rakendusid Pärnu–Vändra liinil pühade-eelsed lisareisid. Nii sõitis 24. ja 31. detsembril buss esimese reisi ajal väljumisega kell 14 Tori-Jõesuusse, kell 17 väljunud buss viis sõitjad üle Sikana Vändrasse.
1937. aastal algas bussisõit Vändrasse Sikana–Aluste kaudu 20. märtsil väljumisega Pärnu puuturult kell 17. Juunis hakkas sellelgi liinil sõitma uus mugav ja moodne buss. Pärnu kuulsa aastalaada ehk jäärmargi ajal toodi vändralasi siia ka pühapäeval, 15. ning 22. augustil.
Avarii ja raske õnnetus
3. märtsil 1939 põrkasid Pärnu–Paide maantee kümnendal kilomeetril kokku Pärnu–Vändra buss ja Viljandi takso. Inimesed kannatada ei saanud, küll aga mõlemad sõiduriistad. Bussi vigastused olid väiksemad, taksojuht hindas oma kahjusid 200–300 kroonile. Hiljem otsiti ajalehe kaudu bussis olnud sõitjaid ja härrat, kes kuulis bussijuhti ütlevat, et polevat uduse klaasi tõttu taksot näinud.
1940. aasta lõppes raske õnnetusega. 11. novembri hommikul hakkas Pärnu–Vändra bussi juht August Saarts garaaþis bussi käivitama. Sõidukil oli käik sees, juht jäi bussi ja seina vahele ning sai silmapilkselt surma.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti