www.meiemaa.ee 11.06.2011
Muistsete sadamate ja mereteede uurimiseks on oluline modelleerida Saaremaa sajanditetagune rannajoon.
Teatavasti on Läänemerd ümbritsevad alad pärast viimast jääaega pidevalt tõusnud. Seda on uuritud erinevate meetoditega juba üle 300 aasta. Eesti alade neotektooniliste liikumiste, maapinna tõusu iseloomu ja kiiruse uurimisega instrumentaalsete meetoditega (kordusnivelleerimine, gravimeetria) alustati 1930. aastatel.
Koostatud isobaaside skeemi – viimane täpsustus aastate 1970–1991 kordusnivelleerimise andmetel – kerkib kõige intensiivsemalt Loode-Eesti (2,8 mm/a), Saaremaa 2,0 mm/a. Merenivoo pikaajaliste (üle 40 aasta) vaatluste analüüsi kohaselt väheneb maakoore tõusu kiirus järk-järgult [1].
Kui lähtuda tänapäeva rannajoonest ja võttes aluseks Torimi jt teadlaste uurimused, saame ligikaudsete rehkenduste kohaselt 13. sajandi meretasemeks tänapäevase (20. sajandi) maapinna 2-meetrise ning 8. sajandiks 4-meetrise samakõrgusjoone.
Need ajamomendid on saarlaste ajaloos kaks olulist pidepunkti. Esiteks, 13. sajandi algul (1215. a) toimus Henriku Liivimaa kroonika andmetel Saaremaa läänerannikul ristisõdijate ja saarlaste vaheline nn Portus Novuse merelahing [2, 3].
Teiseks – ajakirjanduses on palju kirjutatud möödunud aastal nn Salme muinaslaeva leiust (väljakaevamisi juhtis arheoloogiadoktor Jüri Peets, kuuldavasti jätkuvalt sel aastal), mis dateeritakse 8. sajandisse (umbes aastasse 750) ja seostatakse rootslaste ebaõnnestunud röövretkega Saaremaale.
Sõrvet lahutas Saaremaast laevatatav väin
Võttes aluseks kaasaegse (1988. a mõõdistus) topograafilise kaardi (1:10 000, reljeefi lõikevahe 2 m), võime modelleerida 8. sajandi rannajoone Salme maakitsuse piirkonnas. Selgub, et tol ajal oli Ariste lahe ja Suure Katla vahel laevatatav väin. Kahe saare vaheline kitsas väin (kohalikus murdes salm) oli ilmselt oluline laevatee. Muide, 18. sajandil koostatud maakaardil mõõtkavas 1 : 240 000 (Nova Descriptio Insulae Oseliae, nlib-digar:44639, 44034) on näidatud veel võrdlemisi lai Salme jõgi. Salme jõe nimi on kantud ka kaasaegsele Eesti põhikaardile, tähistamaks endise jõe baasil rajatud kuivendussüsteemide koguja- ja eelvoolukraave.
Maapinna kõrgused endises jõesängis on kuni 0,5 m üle merepinna, kõrgeim punkt 1 m merepinnast asub endise nõukogude militaarraudtee tammi piirkonnas, see oli ka endise jõe veelahkmeks. Raudtee rajamisega katkestati muinasaegse veetee faarvaater.
Modelleeritud kaardilt näeme, et 8. sajandil oli Salme väina suurim sügavus praeguse Salme jõesängi kohal valdavalt 4 m.
Võib arvata, et viikingilaevad pääsesid vabalt läbi väina idakaldale saarlasi kimbutama. Võib ka oletada, et väina suudmes asus saarlaste (tinglikult) vana sadam. Koht oli selleks sobiv; kaitstud sagedaste edelatuulte ja vaenlaste ootamatute rünnakute eest ning väina kaudu avamerega ühenduses. Sadam asus ilmselt väina lõunarannas, kus oli järsem rannajoon (200 m /3 m).
Põhjapoolne rand ja merepõhi oli tunduvalt laugem (600 m / 3 m). Laevavraki leiukohas (koolimaja juures) oli sügavus 2 m. Väina suudmest lõuna pool 3 km kaugusel oli ka kitsas väin (0,5-meetrise sügavusega salm). Seega oli tol ajal Massinõmme (praegune Üüdibe küla) piirkonnas 3 km2 suurune saar.
Möödus 300–400 aastat, maapinna tõus jätkus ja Salme väin muutus laevadele läbimatuks. Tekkis vajadus uue (välis)sadama järele. Selleks sobis läänerannikul asuv Toomalõuka laht – kitsa suudmega avamerega ühenduses olev rannikujärv –, mis võis juba varem olla kasutuses külasadamana, mille ristisõdijad nimetasid Portus Novus (uueks sadamaks). Ka see sadam oli tuulte-tormide ja vaenlase ootamatu rünnaku eest hästi kaitstud [2, 3].
Heiki Potter,
geodeesiainsener
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti