Kivivedu meritsi

www.meiemaa.ee 22.08.2011

Bruno Pao

Seoses laevanduse ja sadamate arenguga vajati 19. sajandil järjest rohkem ehitusmaterjale, mida veeti välja ka Saaremaalt.

Seekord pakub meile huvi siirdekivideks nimetatud graniidist rändrahnude väljavedu. Peatume siinjuures just töötlemata, meretegevuse tagajärjel ümaraks muutunud kivide laevadele lastimist madalamast rannikuveest, nende vedu selleks kohandatud väikelaevadega ja lossimist peamiselt Läti sadamates nagu Riia, Ventspils ja Liepaja. Sadamad on nimetatud ehitusaegade järjekorras.

Eksportkivide korjamine toimus peamiselt Saaremaa lõunaranniku lähedal ja Sõrve sääre lääneküljel ajavahemikul 1860 – 1914. Saarlaste kõrval osalesid kiviveos ka Kihnu ja Tõstamaa väikelaevnikud.

Pisut veetud kivist

Graniit ehk raudkivi on raske – 1 kuupmeeter kaalub keskmiselt 2420 kg. Kõnesoleval ajal aga arvestati kaubaks ladustatud raudkivide mahtu kantsüldades – 1 kantsüld (2,13x2,13x2,13 m) on 9,7 kantmeetrit ehk see rahvapäraselt kantsüllaks nimetatud kogus kaalub 23,5 tonni. Seda arvesse võttes peame kõigepealt vaatlema kivide meritsi vedamiseks sobivate kaubalaevade omadusi. Näiteks tänapäeva 11 meetri pikkune kakuamipaat ühte kantsülda raudkive ära ei kanna. Pool kantsülda ehk küll. Ja niisugused olid alguse aja maalaevad. Need väiksemad, otse randades kadakapõõsaste vahel ehitatud 8 meetri pikkused, lahtised alused olid siiski muudeks vedudeks ja kalastamiseks. Rannarahva jõukuse kasvuga algas 1890 ringis laevanduse järsk tõus ja tavaline kivide vedamiseks sobiv laev sai kolmesüllane ehk taoline, mis kandis lastis 3 kantsülda raudkive, tänases mõistes 70, 5 tonni. Sellest suurematesse laevadesse oli kive nende parda kõrguse tõttu vaevaline laadida ja ka ruumist välja upitada, sest laadimist-lossimist tehti käsitsi, meeste jõul. Ja kivide hulka laevas arvestati laevas välispardale tehtud veepiiri märkide järgi. Lastis laev istub ju sügavamalt vees.

Kivid tõsteti veest käsitsi või eriliste kivihangudega paati ja viidi kaugemal ankrul seisva laeva juurde, kus toimus laeva ümberlaadimine. Laeval olid muidugi raskete kivide veoks juba ehituse ajal paigutatud pisut tugevamad kaared ja paksemad plangud, sissepoole naelutatud osaline karneeling ehk põhja laudistus. Algul oli sellistel laevadel üks mast ja suurpuri, hiljem kaks masti ja kahvelpurjed. Sihtsadamas võttis kivid vastu ülesostja, kes laskis meeskonnal kivid laevast välja tõsta, kohale kärutada ja mahu määramiseks virna laduda. Kihnu kivivedajad on tunnistanud, et see oli hobuse töö.

Ostja maksis 25-28 rubla kantsüllast. Suve jooksul võis teha Saaremaa rannikult Riiga kuni 15 reisi. On olnud suvesid, kus laevamehed teenisid nina peale kuni 300 rubla. Selle rahaga võis lasta üles raiuda uue elumaja koos laudaga. Laeva omanik sai poole laeva teenistusest. Vastuvõtjat hüüti kivisaksaks. Kuipalju tema vahelt sai, pole teada, aga olnud kuulda, et Liibavi (Liepaja) sadamavalitsus maksnud 48 rubla kantsüllast. Seal ehitati sõjasadamat.

Kivid Riia sadamale

Riias ehitati sadamakaisid Väina jõe kaldapealsele. Äär lõigati sirgelt järsuks, 28 jalased ( 8 m) männipalgid rammiti eenduvalt sisse ja nende taha laoti raudkividest kahekordne sein, mis seest veel toetatud rammvaiadega ja kaugemalt tõmmitsa palkidega. Nende peale laoti kivibetooniseguga kai alus ja kalda kindlustus kuupiraiutud graniidiplokkidest. Neid seinu on Riia sadamas osaliselt näha veel tänapäevalgi. On andmeid, et saarlased on ka Kuressaarest toimetanud Riia sadamaehitusele raiutud kive. Võimalik, et siitsamast Raiekivi säärelt.

Omaette vajab esiletoomist graniidist rändrahnude müük Kolka tuletorni ehitusele 19. sajandi teisel poolel Sõrvest. Kolka neeme ehk vanemas kõnepruugis Domesnäsi leetseljaku pikenemine Riia lahe suunas oli võtnud ohtliku asendi Riia sadamasse suubuva laevaliikluse suhtes. Vana majakas neeme otsal hoiatas küll ohu eest aga ei näidanud ohtliku liivamadala ulatust laevateeni. Oli vaja ehitada uus tuletorn otse leetseljaku merepoolsele otsale, viis kilomeetrit rannast ja alustada vundamendi rajamisega vee all. Ühtlasi pidi majakas olema ümbritsetud merekindla platooga teenindusmajade tarbeks ja seinaga murdlainete kaitseks tormide puhul.

Kivid Kolka tuletornile

Selle ehitusülesande täitmiseks vajati päratu suur hulk vees murenematuid kive. Tolleaegne Baltimere tuletornide direktor Wrangel pöördus 1864. aastal Sääre mõisa omaniku Buxhoevedeni poole sooviga osta kive (bulõžnõi kamen, mis tähendab õieti täitekivi kärjekastidesse) Sääre mõisa randadest. Esialgne soovitud kogus oli 1000 kuupsülda.

Seda ostusoovi korrati 1872. aastal. Sel ajal on tehtud ka arvestus, et kuupsülla korjamine maksab 2 rubla, vedamine ja ülesladumine Sääre majaka juurde 18 rubla (suured kivid 20 rubla) ja, kui kivid on laaditud laevale ja toodud kohale, siis 28 rubla kantsüld. Need kivid on ka ära veetud, sest majaka pool meres enam kivivirnasid pole. Küll aga leiame hulga äravedamata kivihunnikuid Sääre lahe lääneranniku madalikul. Need on jäänud I Maailmasõja puhkemise tõttu Liepajasse vedamata. Ja sääre otsa kohal paljastusid mõned aastad tagasi ühe kiviveo laeva vraki jämedad kaared
Kivivedu meritsi äratas Sõrves varakult vastavate väiksemate purjekate (13-23 lasti, so 26- 46 tonni kandvate) ehitamist. Loetleme siinkohal mõnede nimesid – Maria 1875, 14 lasti Sääre mõisas, Emelina 1877, 13 lasti Torgu mõisas, Rosiine 1880, 23 lasti Torgu mõisas jne. Kiviveo laev oli hiljem ka Mõntu mõisa omanikul Oskar von Ekesparrel.

Ka ruhnlastel Henrik Bergsil, Elias Hagarsil ja Juhan Massil oli kolme peale laev nimega Helena, mis ehitati 1865 Ruhnus, kandis 13,5 lasti ja 15 meetrit pikk ning 4,5 m lai. Seegi sobis kiviveoks.

Suuliste pärimuste kohaselt on Saaremaalt 19. sajandil välja veetud ka paekivi, kuid täpsemaid uurimusi pole õnnestunud leida. Küll aga Saaremaalt sajandeid mere kaudu välja veetud paekivist põletatud lupja. 20. sajandi 20. aastatel algas muidugi tööstuslikul asemel paekivi väljavedu Jaagarahu sadamast, millest tehtud ka uurimisi..

Enamus Saaremaa maavaradest nagu, liiv, kruus ja ka ehituskivi on kasutatud sisemaisteks vajadusteks – ehitamiseks ja teede ja sadamate rajamiseks.
Loodetavasti saame edaspidi näha ka sellekohase teema sügavamaid uurimistöid noorema põlvkonna teostuses.

Allikad: Eesti Ajaloo Arhiiv, fond 1374 Pajumõisa (Sääre mõisa kirjavahetus)
551 Saaremaa Tolliamet (laevade nimekiri 1846-1890)

Saar, Theodor. Kihnu raamat. Tallinn, 1998
Pao, Bruno. Kogumik Sõrve otsa lood. Kuressaare, 2006
Tõnissoo, Hermann. Mälestused. Tallinn, 2006
Artikkel põhineb Saaremaa Merekultuuri Seltsi mereajaloo konverentsi 6. augusti ettekandel.