www.ekspress.ee 02.09.2011
Madis Jürgen
Tudengid tööhoos: Terveid skelette pole, aga väiksemaid luid on kümnete komplektide kaupa.
Tõenäoliselt pärinevad säilmed keskajast.
Pärnumaa vanim ja ühtlasi kõige viletsamas olukorras olev pühakoda Mihkli kirik sai PRIA kaudu abiraha.
Kogudus palkas töömehed katust vahetama ja 19. augustil alustati eeltöid – võlvidelt loobiti autokasti sajanditega kogunenud prahti. Ja algasid üllatused – prahi sees olid inimluud!
Kohale kutsuti arheoloogid.
Seina sees olevatest aukudest (mis varem jäid prahi alla) tuli päevavalgele kolm kolmeharulist seinalühtrit, mis olid peidetud 1943. aastal. Tudengineiud leidsid ehitusprahist keskaegset kraami – pronksist sõrmuse, noa, maalitud aknaklaasi kilde. Kohalik mees tõi arheoloog Ain Mäesalule näha mördikamaka – mis see on? Mäesalu terane silm avastas hõbemündi, mis servapidi krohvikamakast paistis.
Aga inimluid oli võlvidel massiliselt!
“Näe, selgroolüli!”
“Pindluu!”
“Roie!”
“Kämblaluu!”
Lampide all (ja katuseaukudest paistvas valguses) toimetab grupp Tartu ajalootudengeid hämaral võlvipealsel, doktorant Martin Malve hüpitab peopesal pruuni luud: “See on veidi üle neljakümne aasta vana mehe vasak õlavarreluu.”
Ta räägib, nagu oleks luu omanikuga silmast silma jutule saanud. “Kunagi on olnud mehel lahtine käeluumurd. Korralikku lahast pole tehtud, luu on veidi valesti kokku kasvanud. See käsi on tal olnud lühem kui teine.”
Kellegi teise mehe pindluud uurides diagnoosib Martin Malve periostiidi ehk luuümbrisepõletiku. Siin-seal märkab osteoartriiti ehk liigeste kulumist, ka selgroolülide kulumise tunnuseid, paari reieluud, millel on murdumise jäljed. Ühe väikelapse kolju leiab ta ka, hambas suur auk.
Kuidas need luud võlvidele said?
Kunstiajaloolane ja kirikute taastaja Juhan Kilumets meenutab, et 1859. aastal leiti Hanila kiriku võlvide pealt seitse inimskeletti, mis olid maetud – 6–7 jala paksuse mullakihi all, ühtedel pead ida, teistel lääne poole.
Kohalikud mehed, kes skeletid avastasid, ei julgenud sellest pastorile rääkida, tõid luud alla ja matsid maha.
Pastor kuulis seitsmest skeletist alles 12 aastat hiljem (1871) ja kirjutas sellest ajalehes.
Ain Mäesalu arvates ei ole Mihkli kirikus kindlasti tegemist matusega. Siin on luud võlvidele sattunud ilmselt koos mullaga, mis võeti kiriku ümbrusest, kus paikneb keskaegne kalmistu.
Luude tassimine üles võlvidele võis toimuda Mäesalu arvates 18.–19. sajandil. Reie- ega vaagnaluid siin ei ole, koljuluudest on tükke. Suuremad luud maeti ilmselt kuskile mujale.
Põhjust, miks inimesed nii suure vaeva nägid ja tohutu hulga mulda nii kõrgele vedasid, ei tea keegi. On pakutud, et võlvikandadesse viidud pinnas võib olla vastukaaluks külgsurvele, mida võlv seintele avaldab.
Ja on oletatud, et ehk tassiti pinnas võlvidele, et kirikut sel kombel soojustada.
Mihkli kirikus võib olla üksjagu üllatusi ees, sest pool võlvidel olevast pinnasest ja prahist on veel läbi vaatamata.
Eesti teadlane uurib ammusurnute tervist
Martin Malve on õppinud Vilniuse ülikooli juures luuteadust ehk osteoloogiat ja minevikust leitud haiguste uurimist ehk paleopatoloogiat. Tema võib sajanditevanuseid luid uurides inimese tervise kohta nii mõndagi öelda.
Eelmisel suvel kaevati Tartus Püha Maarja kalmistul lahti üle 700 keskaegse matuse. Martin Malve oli nende kaevamiste üks juhte ja Maarja kalmistu luude analüüsist saab tema doktoritöö.
Esialgsel vaatlusel on Malvele Maarja kalmistu luude puhul jäänud silma liigeste kulumine, süüfilis, tuberkuloos, isegi puusaluumurd. “See nägi väga kole välja, oli halvasti kokku kasvanud.”
Ühe mehe kolju oli mõõgajäljega ja paranemise jälgi ei olnud näha – järelikult oli mõõgalöök ka mehe surma põhjus.
Püha Maarja kalmistule maetud inimesed olid kõrgemast soost ja hambad olid neil suhteliselt heas korras.
Malve: “Kui söödi valdavalt teraviljatoite, olid hambad rohkem lagunenud – käsikiviga jahvatatud jahus oli kivipuru ja leib kulutas hambaid. Kui söödi rohkem loomaliha ja kala, olid hambad tervemad.”
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti