www.ohtuleht.ee 25.08.2011
Toimetas Sander Silm
Võru lähistelt Valga maantee äärest avastati ilmselt Teise maailmasõja järgsel perioodil tegutsenud vastupanuvõitlejate suurim ühishaud, kuhu on maetud arvatavasti 1950ndatel aastatel NKVD poolt tapetud 10 inimest.
Arvatava metsavendade matmispaiga koha näitas juba paari aasta eest sõjahaudade uurijatele kätte kohalik teemeister Arvo Leinus, kes kuulis 1970ndatel aastatel Valga maantee ehitamise ajal metsavahilt, et siia võib olla maetud paar metsavenda, vahendas ERR uudisteportaal "Aktuaalset kaamerat".
Lugu tuli kõneks kaks aastat tagasi Lükka punkri mälestuskivi avamisel Nursis ja suur oli uurijate üllatus, kui kaevamisel tuli ilmsiks tervelt kümme luukeret.
Selle metsatuka kohta pärineb 1950ndatest aastatest kirjalik teade, et KGB mattis sinna salaja metsavendade laipu, lisaks toimusid 1953. aastal Lõuna-Võrumaal viimased suured lahingud nõukogude repressiivorganite ja vastupanuvõitlejate vahel ning tõenäoliselt ongi leid selle perioodiga seotud.
"Need kolm asja annavad suhteliselt suure kindluse väita, et tegemist on metsas langenute salajase matmispaigaga. Nagu ikka - kus on tegijaid, on ka nägijaid ja seda metsa kasutati tapetute surnukehade matmiseks pikemat aega," ütles sõjahaudade uurija Arnold Unt.
Sõjahaudade uurija ühishaua leiupaigast: see mets võib veel üllatada
www.lounaleht.ee 01.09.2011
Vidrik Võsoberg
Võru-Valga maantee äärest leitud arvatavate metsavendade ühishaud ei pruugi olla ainus omasugune – pole võimatu, et samast paigast leitakse veel tõenäoliselt MGB (omaaegne NLi repressiivorgan) poolt tapetud ja salaja maetud metsavendade säilmeid. Kuid sõjahaudade uurija Arnold Undi hinnangul oli ka ühe ühishaua leidmine ja reeglitepärane väljakaevamine suurepärane kordaminek, sest enamasti kipuvad selliseid haudu leidma ja segi pöörama diletandid või suisa marodöörid.
Seda, et Võru lähistel Valga maantee ääres võib olla langenud metsavendade haud, kuulis sõjahaudade uurija Arnold Unt metsavendluse uurijalt Kalju Aaropilt juba kaks aastat tagasi Lükka punkri mälestuskivi avamisel Nursis. Mullu ei õnnestunud Undil asja uurima minna. Sel suvel sattus Unt aga perekondlikel põhjustel pikemalt Võrumaal viibima.
„Niikaua kuklasse koputas, kuni ära tegin,” selgitas uurija, kuidas Aaropi sõnad tal pidevalt meeles mõlkusid.
Põgusal kaevamisel tuvastas Unt, et ongi avastanud kellegi haua. Rohkem mees seda ei puutunud, vaid andis asjadele ametliku käigu. Algatati kriminaaluurimine ja edasine väljakaevamine toimus kaitsepolitsei uurimise raames. Hauast avastati kümme luustikku, millel erinevaid vigastusi: nii ilmselt löögijälgi kui ka laskehaavu. Tegu on ühe suurima selletaolise leiuga Eestis.
Luustikud ja nende vigastused vajavad Undi sõnul üksipulgi uurimist, analüüsida tuleb ka nende juures olnud esemeid. Loodetavasti tuleb inimeste identifitseerimisel abiks DNA analüüs.
ERRi andmetel pärineb 1950. aastatest selle paiga kohta kirjalik teade, et KGB mattis sinna salaja metsavendade laipu, lisaks toimusid 1953. aastal Võrumaal viimased suured lahingud Nõukogude repressiivorganite ja vastupanuvõitlejate vahel.
Seda, kas metsast leitud ühishauda maetud kümme inimest olid kindlasti 1950ndatel NKVD ohvriks langenud metsavennad, selgitavad Arnold Undi sõnul eksperdid.
„Mina olen selles küll üsna kindel,” sõnas Unt. „Inimeste mälestused, koht – väga palju teisi võimalusi pole.”
Undi sõnul viitab NKVD metsavendadest ohvrite ühishauale seegi, et näiteks 1941. aasta suvelõpu kättemaksuaktsioonide ja Saksa okupatsiooni ohvrid kaevati siinkandis juba teise nõukogude okupatsiooni saabudes välja ja maeti ümber Kubjale karjääri ning surnuaia lähedusse ümber. 1946. aastal teatati võimude ringkirjas ametkondadele ka nõudest mitte jätta bandiitide laipu bandiitidele matmiseks ning matta need ise salaja maha. Nii said näiteks 1945. aastal Lükka punkris hukkunute lähedased tapetud omakseid suuremate probleemideta kalmistule matta.
Metsavendluse uurija Kalju Aarop on kirjutanud, kuidas 1953. aasta 29. märtsil piirati sisse metsaosa Puutlipalus ja kuidas kolmetunnise lahingu käigus hukkus kaheksa metsast avastatud punkris olnut: viis meest ja kolm naist. Kaks päeva varem oli Viglasoo metsas samuti rünnatud punkrit, lahingus hukkus kaks metsavenda ja kaks langes elusalt vangi. Nii aeg kui ka ühishauast leitud ohvrite arv kattuvad, kuid Arnold Undi sõnul ei maksaks „aja kulust ette rutata” ja hüpoteesist liialt kinni haarata.
Kui uurijad on oma töö teinud ja ohvrid või vähemalt osa neist tuvastatud, siis peaks vastavalt sõjahaudade kaitse seadusele minema juhtum kaitseministeeriumi haldusalasse. Siis saab leitud säilmed ka sündsalt kalmistule matta. Leitud ühishaud on praeguseks kinni aetud ja heakorrastatud.
Arnold Unt märkis leiu olulisust hinnates, et arhiiviandmete põhjal on aastakümneid uurimistöid tehtud, kuid lähiajaloo jälgede uurimine maastikul on valdkond, kus paraku kipuvad esimesena kohale jõudma diletandid või lausa marodööris. Nii ühed kui teised pööravad leitud haua segi ja hiljem pole uurijatel sealt enam võimalik pädevaid andmeid saada.
„Praegusel juhul läks nii, nagu peab,” rõõmustas Unt.
„Isegi selle ühe haua puhul on tegemist kordaminekuga, aga ma millegipärast arvan, et see mets võiks veel üllatada,” märkis sõjahaudade uurija. „Metsas on veel kontrollimisväärseid kohti.”
1953. aasta märtsilahingud metsavendadega
* 27. märtsi hommikul viidi läbi tšekistlik-sõjaline operatsioon ja rünnati Viglasoo metsas asuvat Rafael Vähi punkrit. Selles lahingus langes kaks metsavenda – Rafael Vähi (1920) Vastseliina valla Sapi külast ja Väino Härm (1936) Vastseliina vallast.
* 29. märtsil avastati punker Puutlipalust. Metsavendadele tehti ettepanek alla anda, kuid need vastasid tulega. Kolm tundi kestnud lahingus langesid kõik punkris olnud metsavennad: salga juht Richard Vähi (1918) Vastseliina valla Sapi külast, Leida Grünthal (1923) Misso valla Mauri külast, Karl Kaur (1920) Misso valla Hino külast, August Kurra (1912) Lätist Aluksne linnast, August Kuus (1923) Misso vallast, Endel Leimann (1921) Vastseliina valla Perametsa külast, Lehtekai Ojamäe (1927) Vastseliina valla Petruse külast (kuulus Võru keskkoolis tegutsenud põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni Eesti Vabaduse Eest) ja Ilse Vähi (1924), Richard Vähi naine.
Allikas: Kalju Aarop, „Lõuna-Võrumaa metsavendade viimne vastupanu”. LõunaLeht, 27.03.2008
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti