Jõgevamaalt leiti arvatavalt 3000 aastat vana pronkskirves

Kas kirves on tõesti enam kui 3000 aastat vana ning pärineb pronksiajast, sellele peavad hinnangu andma muinsuskaitse- ja arheoloogiaeksperdid.
Neljapäeval leidis Eesti Detektoristide Klubi liige Kaarel Tamm Jõgevamaalt Põltsamaa vallast just sellise kirve. Kuna leiukoht on perspektiivne veel teistegi taoliste esemete leidmiseks, ei soostunud Tamm leidmispaiga üksikasju täpsustama.

Muinsuskaitseameti Lõuna-Eesti järelevalveosakonna Jõgevamaa vaneminspektor Sille Raidvee lisas, et kirve kohta ei saa esialgu täpsemaid kommentaare jagada, kuna eset tuleb esmalt oma ala teadlaste abiga uurida.

Kose mündiaare

1982. aasta suvel purunes kraavimasina all Kose alevis savinõu, millest voolas välja haljast hõbedat. Tänu kohaliku kooliõpetaja õigeaegsele tegutsemisele õnnetus 12. sajandi algusse kuuluv ligi paarikilone leid päästa terviklikult. Tegemist on suurima muinasvaraga, mis eales Eesti alalt muuseumisse laekunud. Julgesti võime selle arvata kogu Põhja-Euroopa viimaste aastate põrutavamate leidude hulka. Aare on hindamatuks allikaks meie ajalooteadusele.
Ikka ja jälle köidavad meie tähelepanu teated leitud muinasaaretest. Keskeltläbi kord viisaastakus tuleb Eesti maapõuest päevavalgele peitvara, mis kogutud juba enne muistset vabadusvõitlust.
Meenutagem. 1974. aastal pudenes hõberahasid ekskavaatorikopast Maidla liivakarjääris Rapla rajoonis. Muuseumikogudesse sattus leiust üle tuhande 10.-11. sajandi mündi ja hõbeehte. 1978. mürisesid buldooserid Olustvere sovhoostehnikumi uue õppekorpuse rajamisel; mööduja pilk jäi peatuma ehitustandril säravail hõbelitreil. Praeguseks küünib selle peitvara müntide koguarv juba üle 800.
Seoses leiuga Koselt mõni sõna ka viikingiaegsetest peitvaradest üldse. Laias laastus võttes ei kujuta 10. ja eriti 11. sajandi aarded Eestis endast just lausa haruldust. Siitmaalt leitud teadaolevate viikingiaegsete müntide koguarv läheneb juba paarikümnele tuhandele. Idast ja läänest kulgevad kaubateed lõikusid Läänemeremaades, tuues kaasa hõbedat ja meretaguseid kaupu. 9. ja 10. aastasajal voolas hinnatud valge metall peamiselt idast läände. Leiud tollest ajast koosnevad peaaegu eranditult Araabia kalifaadis vermitud nn. dirhemitest. Tulemusena ammendati idamaised leiukohad ning algas hõbedakriis. 10. sajandi lõpus parandasid asja Saksamaal Harzi mägedes kasutusele võetud maardlad, mis peagi varustasid hõbedaga poolt Euroopat. Läänemere ranniku ujutas üle saksa ja anglosaksi pennide vool.
11. sajandi teisel poolel algas Euroopa kaubanduses pööre. Ikka vähem saabus Läänemeremaadesse juba päralejõudnud rahakogusele lisa. Varem münditi Saksa- ja Inglismaal, kahel peamisel rahatarnijal, põhiliselt kaugkaubanduse tarbeks. Seoses majanduse arenguga kulus aga üha enam münte siseturul. Lisaks muutusid Saksamaal löödavad rahad järjest õhemaks ja laiemaks. Viimaks võis õhkõrnu münditoorikuid vermida veel ainult ühelt küljelt.
Müntide asemel hakati hõbedat vedama eelkõige kangidena. Rahuldamaks kasvavat mündivajadust, asusid ka mitmed Skandinaaviamaad korrapäraselt ja piisavalt väljastama oma raha. See aga tähendas juba üleminekut rahamajanduse kõrgemale tasemele, kus hõbedat loeti juba münthaaval. Erinevalt läänenaabreist tarbisid aga meie esivanemad edasi võõramaist raha, seda ka vanaviisi mõõtes ja kaaludes, nagu tunnistavad arvukad kaaluosad ja vihid veel meie 12.-13. sajandi muististes. Niisiis polnud hõbe meie maal veel muutunud ainuihaldatavaks, vaid seisis kaubavahetuses kõrvuti naha, vilja ning vahaga. Kui meie naaberaladel muutuvad aardeleiud 11.-12. sajandi vahetusest järjest harvemaks, kujutab Eesti ses suhtes endast õnnelikku erandit. Seetõttu osutuvad meie leiud hindamatuks allikaaineseks mitte ainult Eesti ajaloole, vaid ka saksa ja inglise münditeadusele.
Sellesse vähetuntud ajajärku Kose aare kuulubki. Põhiosa leiust moodustavad saksa ja inglise pennid (vastavalt 1463 ja 168). Neile lisandus 30 taani raha, 24 tõenäoliselt skandinaavia päritolu münti, 20 araabia dirhemit, 3 bütsantsi, 3 böömi, 3 ungari ning üks iiri ja üks rootsi verming. Veel praegugi ei osata ammendavalt vastata küsimustele, kuidas sattusid võõramaised mündid aladele, kus oma verming kas peaaegu või täielikult puudus ning milliseid teid pidi kulges hinnatud metall Läänemeremaadesse. Veidi enam teame vaid teekonna lõppjärgust.Teadupärast oli Läänemere tähtsaimaks kaubanduskeskuseks toona Ojamaa (Gotlandi) saar. Küllap jõudis vähemalt osa hõbedarikkusest meilegi.
Peotäis araabia münte Kose leius kuulub 9.-10. sajandisse, pärinedes niisiis varasematest aastatest. Sama võib öelda bütsantsi müntide kohta, mille hulgas leidus põhjamaades vägagi haruldane ja Eestis esmakordselt avastatud keiser Monomahhose (1042-1055) münt.
Seevastu moodustavad saksa ja inglise pennid katkematu jada 10. sajandi lõpust 12. sajandi alguseni, enamus neist vermitud 11. aastasaja esimesel poolel. Aardes arvukamalt esindatud saksa müntlad - Köln, Mainz, Worms, Speyer - paiknevad tähtsal liiklussoonel Reinil, aga ka Madalmaades (Deventer) ning Alam-Saksimaal (Goslar).
Palju põnevat pakuvad ka anglosaksi ja normanni soost valitsejate pennid. Kui saksa münte tõi Läänemeremaile kaubanduslik läbikäimine, siis anglosaksi mündivoolu seostatakse suuresti hüvitusega, mida inglise valitsejad olid 10.-11. aastasaja vahetusel sunnitud maksma viikingitest meresõitjaile. Ka võisid raha Inglismaalt kaasa tuua seal teenistuses olnud skandinaavlased.
Huvi pakub 11. sajandi müntidel täkete uurimine. Nimelt leiame enamusel neist väikesi, teravaotsalise esemega tehtud kriime. Arvatakse, et nõnda proovisid omanikud hõbeda headust. Mõnikord võib ühel mündil kokku lugeda üle saja proovimärgi. Saksa münte on 11. sajandi esimesel poolel täkitud ligi kaks korda sagedamini kui anglosaksi penne. Seega on viimaste teel meile olnud märksa vähem vahendajaid; nagu näha, liikusid eri maade vermingud Läänemere äärde erinevaid teid pidi.
Inglise müntidest haruldasemaks võib pidada kuningas Aethelred II (978-1016) "Agnus Dei" tüüpi raha, neljateistkümnendat taolist kogu maailmas. Kose münt on löödud Salisburys Golduse-nimelise mehe poolt. Tähelepanu väärib juba kujundus - anglosaksi verminguil tavaliselt valitseja portree (inglise rahadel säilinud seniajani) ja risti asemel näeme penni esiküljel "jumala talle" (siit tüübi nimetus "Agnus Dei") ja tagaküljel samuti kristlikku sümbolit - tuvi. Kogu Euroopa tollaste rahade jaoks ebatavaline kujundus ei saanud tekkida põhjuseta. Oletamisi võime kõnealuse münditüübi paigutada Aethelred II surma järgsesse segastesse aegadesse, mil võitlus Taani kuninga Knudi vastu juhtis Aethelredi poeg Edmund Raudkülgne. Kuna viimane polnud kroonitud, vermitigi juba lahkunud kuninga nimel ent ilma tavapärase portreeta.
Mõndagi huvitavat pajatavad meile normannide rahad. Kui William I ja II pennidest esinevad nii Eesti kui ka Ojamaa leidudes samad münditüübid, lahkneb pilt ses suhtes otsustavalt Henry II ajal (1100-1135). Kose aarde noorimad on Henry I rahad. Kuigi nii varastel euroopa pennidel daatumid tavaliselt puuduvad, saab nende vermimisaegu ligikaudu siiski määrata (1128. ja 1131. aasta vahel). Saksa mündid puuduvad nii hilisest ajast täiesti. Ülaltäheldatu lubab oletada vahetumatki läbikäimist eesti ja inglise kaupmeeste vahel 12. sajandi hakul. Ka Kose mehe rahapung, mille jäänused avastati potikildude vahel, toodi arvatavasti Inglismaalt. Nimelt selgus nahkkukru küljes säilinud viljaosakeste uurimisel: tegemist on Shropshire´i krahvkonnas kasvatatud lambaga! Kus kokkupuuted aset leidsid, ei tea me muidugi väita.
Varanduse omanikku võib pidada üsna jõukaks. Kahe kilo hõbeda eest sai omandada terve loomakarja. Miks rahapott koos kukruga maapõue jäi, mis juhtus peitvara valdajaga, on sajandite tagant võimatu arvata. Rahutul ajal võisid põletada ja tappa mitte ainult võõramaalased, vaid ka naabermaakonna mehed. Rahulik kaubareis muutus röövretkeks olenevalt vastaspoole tugevusest. Kahjuks puuduvad meie vanemat ajalugu valgustavad kirjalikud allikad pea täiesti, aarde peitmist mingi teadaoleva ajaloosündmusega seostada on lausa lootusetu. Siiski ei saa mainimata jätta teateid vene kroonikais, mille järgi Kiievi suurvürst Mstislav saatnud oma pojad, Vsevolodi Novgorodist, Izjaslavi Polotskist ja Rostislavi Smolenskist aastal 1130 eestlaste juurde makse koguma. 1132 ja 1134 katsus Eestis sõjaõnne Novgorodi vürst Vsevolod. Meenutagem - aarde noorimad mündid paigutuvad ajavahemikku 1128-1131. Kas need sõjakäigud tõid kaasa kaugemaid tagajärgi, ning ulatusid ka Põhja-Eestisse, on teadmata. Ehk hukkus aardevaldaja oma koda kaitstes, võib olla langes hoopis võõrsil saagiretkel. Meie kirjutamata ajalugu on aga taas rikastunud väärtusliku allikaga.

Antud materjalid on võetud ajakirjast "Horisont" (1985. aasta, nr. 1). Loo peidetud aardest toimetas ja kirjutas Ivar Leimus 1985. aastal. Arvutikeelde pani selle Erki Freiberg 2003. aastal.

Kaablipaigaldus paljastas iidse värava asukoha (4) 08.05.2009

Vanalinna serval, Vana-Posti, Suur-Karja ja Müürivahe tänavate ristumiskohal tuli elektrikaabli paigaldamise käigus välja kunagise linnamüüris olnud värava asukoht.

Arheoloog Peeter Talvari sõnul oli tegemist vana karjaväravaga, mille olemasolust olid ajaloolased ja arheoloogid juba ammu teadlikud, kuid mille täpset asukohta seni ei teatud. Nüüd tuli see elektrikaabli vedamise käigus täiesti juhuslikult välja.

Missugune värav omal ajal välja nägi, saab aimu emeriitprofessor Rein Zobeli 1980. aastal ilmunud raamatust «Tallinna keskaegsed kindlustused». «Sellest paremat käsiraamatut ei ole tänaseni välja antud. Nii kui raamatu lahti võtsime, oli kohe selge, millele me sattunud oleme,» lausus arheoloog.

Värava asukoht leiti endise Ararati poe, tänase Savoy hotelli eest. Kuskil sealsamas asus vanasti ka vesiveski, kuid selle asukoht on Talvari sõnul tänaseni leidmata. «Kusagil siinsamas see oli. Siin oli vanasti ju Vesiveski kohvik ja selle nimi polnud sugugi tuulest võetud,» nentis Talvar. Vesiveski täpse asukoha kindlakstegemiseks aga oleks uusi kaevamisi vaja.

Arheoloogi arvates võiks kunagise värava asukoha tulevikus ka tänavasillutise peal kuidagi ära markeerida. Praegu tehakse kõik vajalikud mõõtmised ära ning seejärel saavad töömehed oma kaablid paika panna ja kraavi kinni ajada.

Kuidas Lembitu langes

Selle kurva päeva kohta ei ole meil säilinud just väga palju andmeid. Kuid siiski saame ka olemasolevate askeetlike materjalide alusel väita, et täna 790 aastat tagasi langes võitluses välisvaenlasega meie vabadust kaitsta püüdev ning riiki luua soovinud väljapaistev liider Lehola Lembitu.



Tollal, nn. muinasajal meil faktiline tsentraliseeritud keskvõimu puudus, kuigi kroonikates on juttu üle-eestilistest nõupidamistest Raikkülas. Vaatlusalusel perioodil e. 13. sajandi alguses eksisteerisid muinasmaakonnad ning -kihelkonnad. Elas Eestis siis hinnanguliselt 150 000 - 250 000 (või natuke rohkem) inimest ligikaudu 45 muinaskihelkonnas. Suur osa kihelkondi oli koondunud maakondadeks, osa aga säilinud eraldiseisvate kihelkondade ehk väikemaakondadena. Eesti sisesuhetes ning territooriumil eksisteerisid reaalsed riigi kujunemise alged. Ja nagu leedu riigile pani aluse välisvaenlase sissetung nii oleks see katalüsaatorina toimunud ka meie territooriumil kui poleks olnud paljude halbade asjade kokkusattumist. Eestlaste majandusliku ning loomuliku arengu ja riigi kujunemise katkestas Baltimaade rahvaste alistamiseks 12. sajandi lõpul alustatud üle-euroopaline relvastatud usuagressioon. Eeltoodu tähendab, et sel eesmärgil ja paavsti toetusel organiseeris Liivimaa piiskop Albert siia ristisõja. 1202. aastal asutati Mõõgavendade Ordu. Pärast liivlaste ja latgalite alistamist (1206, 1208) alanud võitlus eestlastega kestis 1208-1227. 1208-1212 korraldasid ordu ja piiskop Albert koos alistunud liivlaste ja latgalitega hulga rüüsteretki Ugandasse, Sakalasse, Soontagasse ning vallutati Otepää ja Viljandi linnused. Ümera lahingus 1210 saavutasid võidu eestlased, kuid järgnenud sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega.



1215 alistasid sakslased Sakala ja Ugandi ning vallutasid Lembitu linnuse Lõhavere. Sakala vanem Lembitu kogus kokku mandrieestlaste ühendatud maleva (6000 meest, mis oli Eestlaste jaoks enneolematult suur väekoondis). 21. septembril 1917. a. leidis Paala jõe ääres aset muistse vabadusvõitluse otsustav lahing, mida nimetatakse Madisepäeva lahinguks. See määras eestlaste saatuse järgnevaks seitsmeks sajandiks.



Wikipedia märgib selle kohta järgmist:

Madisepäeva lahing ehk Paala lahing ehk Paala jõe lahing peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal madisepäeval, 21. septembril 1217 SakalasViljandist umbes 10-12 kilomeetrit), oletatavasti Vanamõisa küla väljal.

"217.XXI.2.



Ja eestlased said rõõmsaks ning saatsid sõna üle kogu Eestimaa ja kogusid sõjaväe, väga suure ning tugeva. Nad asusid Sakalas Pala jõe (praegu Navesti jõgi) äärde. Nende juht ning vanem Lembitu kutsus kokku kõik mehed kõigist maakondadest. Ja tulid nende juurde niihästi läänemaalased kui ka harjulased, nii virulased kui ka revalased, järvalased ja sakalased. Neid oli kuus tuhat..." (L.H.L.K.)



Verine taplus kestis kaua aega vahelduva eduga, kuid siis õnnestus rüütlitel eestlaste rinde keskosas läbi murda. Eestlased püüdsid oma vägesid ümber paigutada, aga edutult. Sellise keerulises olukorras tabas eestlasi raske kaotus - mitme teise Sakala vanemate hulgas langes ka Lembitu. Vastaspool saavutas ülekaalu, ehkki kandis samuti suuri kaotusi: teiste hulgas langes liivlaste "kuningas" Kaupo, ja eestlased hakkasid taanduma ümberkaudsetesse metsadesse ja soodesse. Muistse vabadusvõitluse suurim lahing lõppes kaotusega.



Eestlaste malev (umbes 6000 meest) sai sakslaste, liivlaste ja latgalite väelt (umbes 3000 meest) lüüa, umbes 1000-1400 eestlast langes.



Lembitu surmamise kohta on veel teada, et Läti sõjasulane Veiko tappis Lembitu selja tagant tapriga (sõjakirves).



Lembitu püüdis aastatel 1212-1217 kõiki eestlasi liita, et ühiselt võidelda sakslaste ja venelaste vastu. Kui kahe võimsa vastasega võitlemiseks ei jätkunud eestlastel ühe korraga jõudu. (Kotkajärve vabadussambal on märgitud ka Lembitu nimi ja surmaasata – Lembitu oli esimene eesti kangelane, keda teame nimepidi).



Peale Madisepäeva lahingut, kus eestlased said lüüa, alistasid venelased Mandri-Eesti kesk- ja lääneosa, kuid ei suutnud oma jõududega agressiooni jätkata ning piiskop Albert pöördus abi saamiseks Taani kuninga Valdemar II poole. Taanlased tungisid 1219. aastal Eestisse Põhjast ning alistasid Revala, Harju-, Viru- ja Järvamaa. 1220. aastal sekkusid võitlusse Eesti ala pärast ka rootslased.



1223-1224 sakslased vallutasid kõik Mandri-Eesti linnused ja 1227. aastal alistati ka Saaremaa.



Lembitu (surn. 21. septembril 1217 Sakalas) oli Lehole ehk Lõhavere ehk Leole kihelkonna "vürst" ja vanem, muistsete eestlaste ainus nimepidi tuntud väejuht. Oletatavasti oli ta üks Sakala maakonna olulisematest ülikutest.



Lõhavere linnust peetakse Lembitu kodupaigaks.



Ainsaks ajalooliseks allikaks Lembitu olemasolu kohta on [[Läti Henrik]u kroonika, millel põhinevad kõik oletused tema isiku, positsiooni ja tegevuse kohta.



Esimest korda mainitakse Lembitut Henriku Liivimaa kroonikas seoses Sakala väe tasuretkega üle Ümera jõe 1211. aastal. (1211 on ka oletatav Lembitu ristimise aeg.) Ta korraldas ka eestlaste tasuretke Pihkvasse 1215. aastal.



Lembitu hukkus 1217. aastal Madisepäeva lahingus, mis oli muistse vabadusvõitluse üks tähtsamaid lahinguid.

Ruhnu laevavrakk ootab uurijaid 13.02.2009

Ruhnu rannikumeres kohalike kalameeste leitud laeva­vraki vanuse peavad selgitama allveearheoloogid.

Ruhnu läänerannikul umbes 400 meetri kaugusel roostikust 1,5 meetri sügavuses merevees lebav laeva­vrakk avastati kolmapäeval, kui kohaliku kaluri kalavõrk puust jäänustesse kinni jäi.

«See on seal ilusasti liivase põhja peal suurte kivide vahel,» kirjeldas leiukohta endine vallajuht Kaarel Lauk, kelle kalavõrk põneva leiuni juhatas. «Pole talle rüsijää viga teinud ega midagi.»

Laeva suurusest annavad aimu merepõhjas paljastuvad umbes neljakümnesentimeetrise laiusega plangud. «Selle järgi võib arvata, et see üks 15–20 meetri pikkune laev ikka on,» pakkus Lauk.

Veel mullu suvel käisid Eesti arheoloogid nõukogudeaegseid merekaarte uurides Ruhnu rannikumeres laevavrakke otsimas, kuid jäid toona tühjade kätega. «Need kohad, kuhu arvatavad vrakid olid märgitud, ei vastanud tõele,» ütles allveearheoloog Maili Roio.

Kuigi kohalikud ristisid kolmapäeval leitud laevavraki Ruhnu viikingilaevaks, vajab laeva tüüp ja vanus põhjalikumat uurimist. Roio sõnul juhtub ikka, et mõni vana laevavrakk jääb rannakalurite võrkudesse kinni. «Iseasi, kui erakordne selline leid on,» ütles Roio.

Kaevamised tõid päevavalgele haruldased jalavarjud 13.04.2009

Arheoloogilised väljakaevamised Sõpruse kino juures tõid päevavalgele uusaegse drenaaži ja haruldased keskaegsed jalavarjud.

Kuigi kerged vasikanahast kingad olid tol ajal küllalt levinud, leitakse neid väljakaevamistel harva, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».

Ajaloomuuseumi arheoloogiakogu hoidja Krista Sarve sõnul kuulus leitud king mehele ning tegemist on hea leiuga.

«Tallinnas selliseid, kus pealne ja tald koos on, väga palju ei ole,» rääkis Sarv.

Jalavarjud on säilinud, kuna omanik viskas need keldris asuvasse sõnnikuauku.

Endises keldris tuli päevavalgele ka puust drenaažitoru, mis on küll pärit 18. sajandist, kuid arheoloog Peeter Talvari sõnul valmistati niisuguseid juba keskajal.

Sõpruse kino ees asunud hooned põlesid maha 1944. aasta 9. märtsi pommitamise ajal, nüüd tuleb sinna asemele purskkaev, mis valmib plaanide kohaselt juuni keskpaigaks.

Salme muinaslaev sõuab kinolinale (6) 31.03.2009 00:00 Raul Vinni, Oma Saar

Arheoloogid kavatsevad Saaremaalt Salme külast leitud viikingilaevast filmi teha. Pildil (vasakult) Ülo Kestlane, Külli Rikas ja Jüri Peets möödunud sügisel väljakaevamistel.

Foto: Liis Treimann

Saaremaalt Salme asulast leitud muinaslaevast, mida on nimetatud Eesti arheoloogia sajandi leiuks, valmib film. Koos on esialgne stsenaarium ning praegu otsivad autorid filmi tegemiseks raha.

«Kõige üldisemalt öeldes räägiks meie film Salme muinaslaevast ja selle leidmisest,» ütles arheoloog Tanel Saimre, kes on üksiti ka üks stsenaristidest ja filmi produtsent.

Filmi tööpealkirjaga «Laev muinasajast» meeskonnas on veel režissöör ja operaator Tõnis Liivamägi ning teise stsenaristina laeva väljakaevamisi juhtinud arheoloog Marge Konsa.

Saimre rõhutab, et muinaslaeva teemat kajastatakse mitmest aspektist, mitte ei keskenduta vaid arheoloogide uurimistöödele. Räägitakse näiteks sellest, kuidas laev sinna sattus ning kes võisid olla need inimesed, kelle luid ja esemeid arheoloogid leidsid.

Teine lugu räägiks sellest, kuidas teetöölised laeva leidsid. Kolmas sellest, mida tähendab leid kohalikele ja kuidas see mõjutab nende identiteeti; neljas keskendub sellele, mida arheoloogid laeva uurides teada said, ning viies uurib, mis mõtteid tekitas laev kohalikes ettevõtlikes inimestes.

Filmi eelarveks on planeeritud ligikaudu 350 000 krooni. Saimre märkis, et praeguseks on jõutud etappi, kus peaasjalikult tegeletakse raha otsimisega.

«Oleme välja töötanud kontseptsiooni, esialgse stsenaarse plaani ja eelarve,» loetles Saimre. Ka on välja uuritud, kust saada vajalikke materjale ja arhiivikaadreid ning enam-vähem on teada ka inimesed, kellele esitatakse palve filmis üles astuda. Saimre ütles, et filmis osalemisest huvitatud saavad temaga ühendust e-posti aadressil tanel.saimre@gmail.com või telefonil 521 6152.

Plaan teha Salme muinaslaevast film mõlgub ka Salme põhikooli meediaringi liikmete peades. Ringi juhendaja ja kooli huvijuhi Merle Lepiku sõnul on stsenaariumgi valmis.

Lepik rääkis, et peaasjalikult 7.–9. klassi õpilastest koosnevas ringis tekkis mõte teha mitte dokumentaalfilm, vaid hoopis muinasjutuline lugu, kuidas viikingid laevaga Salmele sattusid.
Peapõhjus, miks pole film veel valminud, on Lepiku sõnul see, et lapsed ei jõua nii palju asju korraga teha.

Kaevamised jätkuvad kevadel

Eelmisel aastal katkenud arheoloogilised kaevamised Saaremaal Salme asulas jätkuvad juba kevadel. Ka mõeldakse Salme vallavalitsuses selle peale, kuidas muinaslaeva asukoht tähistada.

Salme vallavanema Kalmer Poopuu sõnul on mõtteid igasuguseid ning on ka huvilisi, kes on valmis koha tähistamiseks jõud ühendama. Siiski märkis Poopuu, et oodatakse ära arheoloogiliste kaevamiste tulemused, et siis juba lisainfo abil kohale tähistus välja mõelda.
Poopuu ei välistanud, et esialgu pannakse muinaslaeva leiukohale vaid tagasihoidlik selgitav tekst ning hiljem mõeldakse välja midagi suurejoonelisemat. (Oma Saar)

Kuressaarest leitud iidne hauaplaat on ilmselt pärit kiriku põrandast

Kuressaare Laurentiuse kirikumüüride uurimiseks tehtavad kaevtööd töid üleeile päevavalgele erakordselt hinnalise leiu – 1650ndatest aastatest pärineva tervikliku hauaplaadi.

Kuressaare Laurentiuse kirikumüüride uurimiseks tehtavate kaevamiste käigus välja tulnud 1650. aastatest pärinev hauaplaat on kunstiajaloolase Juhan Kilumetsa hinnangul olnud varem kiriku põrandas.

Kuigi plaat on servast pooleks murdunud, näeb ta välja nagu uus, vahendas Reporter.ee videolõik.

Miks hauaplaat kiriku vundamendi juures maa alla peideti, jääb selgusetuks.

«Uuringuid tuleb jätkata, tuleb teha arheoloogilisi kaevamisi selle plaadi alla, et vaadata, kas ta on seotud konkreetse matusega või on ta sattunud siia sekundaarselt,» rääkis kunstiajaloolane Juhan Kilumets.

Kilumetsa hinnangul on see plaat olnud kiriku põrandas.

«Need aadlikud, kelle plaat see on, on olnud maetud kunagi kiriku põranda alla. 17. sajandil oli see üsna tavaline komme, et aadlikud ostsid endale hauaplatsi kirikusse sisse põranda alla ja tähistasid oma hauakoha plaadiga,» rääkis Kilumets.

Praegu ei ole veel selge, mis leitud hauaplaadist edasi saab, vahendas Reporter.ee.

Sõrves uuritakse kummalisi muinasaegseid rajatisi (3) 07.05.2009 07:20

Saaremaal Sõrve metsaveeres paiknevad muinasaja rajatised pakuvad arheoloogidele parajat peamurdmist, kuna pole teada, millega täpselt on tegu.

Saaremaa Rahuste küla elanik, kodu- ja ajaloohuviline Silver Oder juhatas teisipäeval Tallinna ülikooli ajalooinstituudi arheoloogid koos Saaremaa muuseumi osakonnajuhataja, erialalt arheoloogi Külli Rikasega mitmesse paika Sõrves, näitamaks spetsialistidele huvitavaid muinasaja leiukohti, kirjutab Oma Saar.

Roukli metsa servas paelusid arheolooge umbes 15x15 meetrise põhjaga meetrikõrgused põlenud kividest «kühmukesed». «Üks on selge, kalmed need ei ole, kuigi just kivikalmetena on need kultuurimälestiste registrisse kantud,» oli arheoloog Mauri Kiudsoo veendunud.

Külli Rikas teavitas, et kivikalmetena võeti need omal ajal arheoloogiamälestistena kaitse alla ja varustati ka looduses vastavate märkidega, kuna kardeti nende laialitassimist või lõhkumist.

Ringreis Eestis… mööda tuulikuid

Vanasti olnud Eestis üle tuhande tuuliku. Üks uhkem kui teine. Tänaseks on neist osast järel vaid varemed, mis annavad aimu kunagisest tuuleveskite hiilgeajast. Mõned jälle on eeskujulikult restaureeritud.

Väikese ülevaate Eesti kõige tähelepanuväärsematest tuulikutest teeb Hanno Talving, kes hiljuti andis välja ka raamatu “Eesti tuulikud”. Siin loos tutvustatavate veskite kriteeriumiks seadis Talving eelkõige ütluse: “Kohapeal peab ikka midagi vaadata olema.” Nii et autole hääled sisse (või rattad kuurist välja) ja minek!

Vasalemma mõisa tuuleveski

Kindlasti on autoga Keilast Haapsallu sõitja Vasalemma lossile lähenedes märganud teest eemal paremat kätt neljakandilist, paekivist kindlusetorni meenutavat ehitist. Tegemist pole siiski ei kindluse ega veetorniga, vaid ühe kunagise tuuleveski alumise osaga.

Kohalikust kivist ehk Vasalemma marmorist laotud veski viiekorruselises allosas paiknesid kunagi mehhanismid. Praegu alles oleva hoone peale oli esialgu püstitatud tsinkplekiga ülelöödud sõrestikmast, mille tipus, 28 meetri kõrgusel asus 10,5-meetrise läbimõõduga tuulerootor, teadaolevalt suurim omataolistest Eestis. Ainulaadse, kirikutorni meenutava tuuleveski laskis 1913. aastal ehitada Vasalemma mõisa tehnikahuviline omanik Eduard von Baggehufwudt.

Veskit kasutati nii jahvatamiseks, turbapurustamiseks, lauasaagimiseks kui ka veepumpamiseks. Veski jõudis töötada kõigest paar aastat, sest selle tuulerootori rikkusid Esimese maailmasõja alguses Vene sõjaväevõimud, kes kahtlustasid, et tiiviku keerlemisega edastatakse vaenlasele teateid. Samasuguses müstilises signaliseerimishirmus lõhuti näiteks ka von Glehni Kalevipoja kuju Nõmmel, samuti hävitati teisigi tuuleveskeid, eriti Pärnumaal.

Pärast Esimest maailmasõda riigistatud veskit töökorda seada ei suudetud, selle sisustus müüdi lõpuks Inglismaale vanarauaks, hoone läks 1932. aastal erakätesse ja kuulub sestsaadik Kalda talule. 10. mail 1938 murdus tormis veski ülemine ehk mastiosa, kuid säilinudki poole järgi saab aimu unikaalsest ehitisest.

Andja mõisa tuuleveski

Tallinnast Narva sõitja võiks keerata Põdruselt Kunda teele, sest kümmekonna kilomeetri kaugusel Peterburi teest asub üks kaunimaid Eesti tuulikuid – Andja mõisa tuuleveski.

Andja tuulik on hollandi tüüpi paekivist veskihoone, mille allosa ümbritseb lai ringrõdu ehk galerii, millelt kunagi sabapuu abil veski pead tuulde keerati. Galeriid ilmestavad paekivist piirdepostid ning uhked kaarvõlvid, osa on küll hiljem kinni müüritud.

Andja veski ehitas mõis 1804. aastal, kuid seda renditi möldritele. Näiteks 1915. aastal oli Andja tuuliku rent 30 rubla aastas, pluss kohustus jahvatada mõisa ja mõisa teenijate vilja. Rentnikuks oli tollal Jaan Raam, kes sai Eesti Vabariigi sünni järel võimaluse tuulik endale osta. Tegelikult oli rentnik rohkem huvitatud veskiga kaasas käivast 12 hektarist maast. Seetõttu laskis Jaan Raam veski sisseseadel laguneda, mistõttu 1924. aasta suvel tunnistati veski kasutuskõlbmatuks. Kuigi varemetes ja tasapisi hääbuv, on Andja veski juures oskajale vaatajale veel piisavalt silmailu.

Karula mõisa tuuleveski

Üks omapärasemaid hollandi tüüpi tuuleveskeid Eestis asub Viljandi külje all Karulas. Tuuleveski kuulus Karula – teise nimega Uue-Võidu – mõisnikele von Helmersenidele, kuid oli juba 20. sajandi algul ilma tiibadeta.

Karula mõisa võõrandas Eesti riik ja mõisasüda anti teenete eest Vabadussõjas kindralmajor Jaan Sootsile, kuid veski jäigi kasutuseta. Huvitavaks teeb Karula tuuliku see, et 1964. aastal muutsid Viljandi matkaklubi liikmed otstarbeta seisva veskikere alpinistide treeningupaigaks-ronimisseinaks. Veski tippu ehitati rippuvate köite kinnituseks spetsiaalne konstruktsioon, mida tihti hoopis vaateplatvormiks peetakse. Maakivist veskiseinast turritavad välja sinna ronimise raskendamiseks müüritud vanad mõisa aiapostid, mida on ka ekslikult arvatud kunagisteks tuuliku sabapuu kinnitamiskohtadeks. Turnimisoskust saab tuuliku väärikal kivikerel proovile panna tänini.

Undioru talu tuuleveski

Kuni 19. sajandi viimase veerandini oli Eesti mandriosas tuulikute ehitamine mõisate monopol. 1880.–90. aastatel, mil veskite rajamise õigus laienes ka talupoegadele, puhkes siin tõeline hollandi tüüpi suurte tuulikute ehitamise buum.

Näiteks üksi Viljandimaal oli 20. sajandi algul sadakond talupojatuulikut. Erinevalt mõisatest ehitati need tavaliselt puidust. Kui pae-, maa- või telliskividest veskikeresid vilksatab veel siin-seal, eriti mõisasüdamete läheduses, siis puidust Hollandi tüüpi talupojatuulikuid on säilinud äärmiselt vähe.

Üks sellistest asub Viljandimaal Tääksi lähedal Õnniste külas. Kuigi kunagi Undi-oru talule ja selle peremehele Mart Hiionile kuulunud tuulik laguneb, on temas alles suhteliselt palju iseloomulikku. Maakividest alumine korrus, põiklaudise ja laastukattega üle löödud kere, säilinud pea- ja püstvõll, valatud ning maakividest veskikivid, jõuülekanded ning muud osad annavad hea ülevaate tuuliku ehitus- ja tööpõhimõtetest.

Pivarootsi mõisa tuuleveski

Ilmekaks näiteks, et lootusetus seisus olevast tuulikust võib hea pealehakkamise korral imet teha, on Läänemaal asuv kunagine Pivarootsi mõisa tuuleveski. 1869. aastal ehitatud hollandi tuulikus jahvatati vilja viimati 1920. aastatel, kuid Teise maailmasõjani jäi veskiümbrus külanoortele meelepäraseks kogunemis- ja peopaigaks.

Pärast sõda mõnda aega Nõukogude piirivalve vaatetornina kasutamist leidnud tuulik jäi peagi otstarbeta ning 1990. aastate alguseks olid temast alles vaid murenevad paekivimüürid. Pärast viieaastast taastamist rajati Pivarootsi tuulikusse Peeter Punga eestvõtmisel suurejooneline puhkekompleks. Tuuliku neljal korrusel asuvad söögi- ja kaminasaal, koosolekuruum, saunakompleks ning kahekohaline sviit ööbijatele, samuti väike muuseum. Kahtlemata on just võimas, valgeks krohvitud tuuleveski see, mis muudab Pivarootsi puhkeküla ainulaadseks.

Kuke küla tuuleveski

Läänemaal Hanila vallas Kuke külas asub üks vähestest Eesti tuuleveskitest, mis on kohendatud elamuks. Veski talule kuulunud hollandi tuulik on ehitatud 1890. aastal ning selle peremeheks enne Teist maailmasõda oli Mihkel Multrom.

Kuke küla tuuleveski on huvitav veel selle poolest, et selle alumine korrus, mis moodustab ühtlasi ka ringgalerii, on maakividest, neljakorruseline ülaosa aga puidust. Kahe paari jahvatuskividega tuulik töötas viimati 1950. aastate algul ja jäi siis kasutult seisma.

1993. aastal ostis laguneva tuuliku Peeter Pung ning restaureeris selle omapäraseks elukohaks.

Märkimisväärne on asjaolu, et elamu sisustamisel säilitati seal olulised allesolevad veskimehhanismid, nagu võllid, hammasrattad, jahvatuskivid jne. Väheste teiste Eestis elamuks ümberehitatud hollandi tuuleveskite, näiteks kivist Hagudi tuuliku ja Rannamõisa tuuliku kõrval, on Kuke veski vist ainus puithoone. Rõõmsalt punaseks värvitud Kuke küla tuuleveski püüab pilku ka kauni maamärgina.

Ellamaa pukktuulik

Küllap on paljud möödasõitjad näinud Tallinna lähistel Ellamaal, vilka liiklusega Haapsalu maantee ääres, endise raudteeülesõidukoha ligiduses tiibadeta pukktuulikut. Teest veidi kaugemal paiknev Tuuliku talu pukkveski on siiski märkimisväärne mitme asjaolu tõttu.

Kõigepealt on see veski tüüpiline ringirännanud tuulik. Omal ajal oli üsna tavaline, et veskeid müüdi ja osteti, nii väiksemaid pukktuulikuid kui ka suuri hollandi veskeid võeti sageli koost lahti ja viidi uue peremehe maadele. Ka praegune Tuuliku talu veski on algul paiknenud Soosalu külas Virutamme talus, kus see ehitati 1851. aastal. 17 aastat hiljem, 1868. aastal ostis selle Tuuliku talu peremees Jaan Põldmann ning tõi viie kilomeetri kauguselt Soosalust Ellamaale, kus see jahvatas kuni 1928. aastani vilja.

Praeguseks säilinud veskikeres on alles isegi veidi sisustust. Teiseks tähelepanuväärseks nüansiks Tuuliku talu veski juures on asjaolu, et see on praegu üks vähestest Eesti mandriosas säilinud pukktuulikutest. Peale selle asub ta üsna kaugel sisemaal, pukk- ja hollandi tuuleveskite üleminekualal, kus omal ajalgi leidus pukktuulikuid suhteliselt hõredalt. Ellamaa tuulik on ka mandri siseosadele iseloomulikuna tunduvalt suurem kui saarte pukktuulikud. Tuuliku talu pukkveski on eravalduses.

Pihla talu pukktuulik

Auväärsel kohal Eesti tuulikute seas on kindlasti Hiiumaal Kõpu külas oleva Pihla talu pukktuulik. Aastal 1762 ehitatud tuulik on teadaolevalt vanim säilinud Eesti tuuleveski.

Loomulikult on 1762. aastast pärit vaid mõned osad, nagu emapuu, jahvatuskivid ja mõningad teised detailid. Sajandite jooksul on kas või tiibu kindlasti kümmekond korda vahetatud. Viimati restaureeriti tuulikut 2003. aastal.

Ka Pihla talu tuulik pole alati seisnud samas paigas, kus praegu – 20. sajandi alguses toodi tuulik kilomeeter eemalt Leesiku talust praegusele asukohale. Küll on tuulik kuulunud algusest peale ühele suguvõsale. Pihla talu tuuliku muudab unikaalseks asjaolu, et see on sisuliselt töökorras ning sellega on aeg-ajalt prooviks ka paar kotti vilja jahvatatud. Väärikast vanadusest tingituna vajab Pihla talu pukktuulik jahvatamiseks keskmisest tublisti tugevamat tuult. Pihla talus on praegu ühtlasi ka turismitalu.