Kose mündiaare

1982. aasta suvel purunes kraavimasina all Kose alevis savinõu, millest voolas välja haljast hõbedat. Tänu kohaliku kooliõpetaja õigeaegsele tegutsemisele õnnetus 12. sajandi algusse kuuluv ligi paarikilone leid päästa terviklikult. Tegemist on suurima muinasvaraga, mis eales Eesti alalt muuseumisse laekunud. Julgesti võime selle arvata kogu Põhja-Euroopa viimaste aastate põrutavamate leidude hulka. Aare on hindamatuks allikaks meie ajalooteadusele.
Ikka ja jälle köidavad meie tähelepanu teated leitud muinasaaretest. Keskeltläbi kord viisaastakus tuleb Eesti maapõuest päevavalgele peitvara, mis kogutud juba enne muistset vabadusvõitlust.
Meenutagem. 1974. aastal pudenes hõberahasid ekskavaatorikopast Maidla liivakarjääris Rapla rajoonis. Muuseumikogudesse sattus leiust üle tuhande 10.-11. sajandi mündi ja hõbeehte. 1978. mürisesid buldooserid Olustvere sovhoostehnikumi uue õppekorpuse rajamisel; mööduja pilk jäi peatuma ehitustandril säravail hõbelitreil. Praeguseks küünib selle peitvara müntide koguarv juba üle 800.
Seoses leiuga Koselt mõni sõna ka viikingiaegsetest peitvaradest üldse. Laias laastus võttes ei kujuta 10. ja eriti 11. sajandi aarded Eestis endast just lausa haruldust. Siitmaalt leitud teadaolevate viikingiaegsete müntide koguarv läheneb juba paarikümnele tuhandele. Idast ja läänest kulgevad kaubateed lõikusid Läänemeremaades, tuues kaasa hõbedat ja meretaguseid kaupu. 9. ja 10. aastasajal voolas hinnatud valge metall peamiselt idast läände. Leiud tollest ajast koosnevad peaaegu eranditult Araabia kalifaadis vermitud nn. dirhemitest. Tulemusena ammendati idamaised leiukohad ning algas hõbedakriis. 10. sajandi lõpus parandasid asja Saksamaal Harzi mägedes kasutusele võetud maardlad, mis peagi varustasid hõbedaga poolt Euroopat. Läänemere ranniku ujutas üle saksa ja anglosaksi pennide vool.
11. sajandi teisel poolel algas Euroopa kaubanduses pööre. Ikka vähem saabus Läänemeremaadesse juba päralejõudnud rahakogusele lisa. Varem münditi Saksa- ja Inglismaal, kahel peamisel rahatarnijal, põhiliselt kaugkaubanduse tarbeks. Seoses majanduse arenguga kulus aga üha enam münte siseturul. Lisaks muutusid Saksamaal löödavad rahad järjest õhemaks ja laiemaks. Viimaks võis õhkõrnu münditoorikuid vermida veel ainult ühelt küljelt.
Müntide asemel hakati hõbedat vedama eelkõige kangidena. Rahuldamaks kasvavat mündivajadust, asusid ka mitmed Skandinaaviamaad korrapäraselt ja piisavalt väljastama oma raha. See aga tähendas juba üleminekut rahamajanduse kõrgemale tasemele, kus hõbedat loeti juba münthaaval. Erinevalt läänenaabreist tarbisid aga meie esivanemad edasi võõramaist raha, seda ka vanaviisi mõõtes ja kaaludes, nagu tunnistavad arvukad kaaluosad ja vihid veel meie 12.-13. sajandi muististes. Niisiis polnud hõbe meie maal veel muutunud ainuihaldatavaks, vaid seisis kaubavahetuses kõrvuti naha, vilja ning vahaga. Kui meie naaberaladel muutuvad aardeleiud 11.-12. sajandi vahetusest järjest harvemaks, kujutab Eesti ses suhtes endast õnnelikku erandit. Seetõttu osutuvad meie leiud hindamatuks allikaaineseks mitte ainult Eesti ajaloole, vaid ka saksa ja inglise münditeadusele.
Sellesse vähetuntud ajajärku Kose aare kuulubki. Põhiosa leiust moodustavad saksa ja inglise pennid (vastavalt 1463 ja 168). Neile lisandus 30 taani raha, 24 tõenäoliselt skandinaavia päritolu münti, 20 araabia dirhemit, 3 bütsantsi, 3 böömi, 3 ungari ning üks iiri ja üks rootsi verming. Veel praegugi ei osata ammendavalt vastata küsimustele, kuidas sattusid võõramaised mündid aladele, kus oma verming kas peaaegu või täielikult puudus ning milliseid teid pidi kulges hinnatud metall Läänemeremaadesse. Veidi enam teame vaid teekonna lõppjärgust.Teadupärast oli Läänemere tähtsaimaks kaubanduskeskuseks toona Ojamaa (Gotlandi) saar. Küllap jõudis vähemalt osa hõbedarikkusest meilegi.
Peotäis araabia münte Kose leius kuulub 9.-10. sajandisse, pärinedes niisiis varasematest aastatest. Sama võib öelda bütsantsi müntide kohta, mille hulgas leidus põhjamaades vägagi haruldane ja Eestis esmakordselt avastatud keiser Monomahhose (1042-1055) münt.
Seevastu moodustavad saksa ja inglise pennid katkematu jada 10. sajandi lõpust 12. sajandi alguseni, enamus neist vermitud 11. aastasaja esimesel poolel. Aardes arvukamalt esindatud saksa müntlad - Köln, Mainz, Worms, Speyer - paiknevad tähtsal liiklussoonel Reinil, aga ka Madalmaades (Deventer) ning Alam-Saksimaal (Goslar).
Palju põnevat pakuvad ka anglosaksi ja normanni soost valitsejate pennid. Kui saksa münte tõi Läänemeremaile kaubanduslik läbikäimine, siis anglosaksi mündivoolu seostatakse suuresti hüvitusega, mida inglise valitsejad olid 10.-11. aastasaja vahetusel sunnitud maksma viikingitest meresõitjaile. Ka võisid raha Inglismaalt kaasa tuua seal teenistuses olnud skandinaavlased.
Huvi pakub 11. sajandi müntidel täkete uurimine. Nimelt leiame enamusel neist väikesi, teravaotsalise esemega tehtud kriime. Arvatakse, et nõnda proovisid omanikud hõbeda headust. Mõnikord võib ühel mündil kokku lugeda üle saja proovimärgi. Saksa münte on 11. sajandi esimesel poolel täkitud ligi kaks korda sagedamini kui anglosaksi penne. Seega on viimaste teel meile olnud märksa vähem vahendajaid; nagu näha, liikusid eri maade vermingud Läänemere äärde erinevaid teid pidi.
Inglise müntidest haruldasemaks võib pidada kuningas Aethelred II (978-1016) "Agnus Dei" tüüpi raha, neljateistkümnendat taolist kogu maailmas. Kose münt on löödud Salisburys Golduse-nimelise mehe poolt. Tähelepanu väärib juba kujundus - anglosaksi verminguil tavaliselt valitseja portree (inglise rahadel säilinud seniajani) ja risti asemel näeme penni esiküljel "jumala talle" (siit tüübi nimetus "Agnus Dei") ja tagaküljel samuti kristlikku sümbolit - tuvi. Kogu Euroopa tollaste rahade jaoks ebatavaline kujundus ei saanud tekkida põhjuseta. Oletamisi võime kõnealuse münditüübi paigutada Aethelred II surma järgsesse segastesse aegadesse, mil võitlus Taani kuninga Knudi vastu juhtis Aethelredi poeg Edmund Raudkülgne. Kuna viimane polnud kroonitud, vermitigi juba lahkunud kuninga nimel ent ilma tavapärase portreeta.
Mõndagi huvitavat pajatavad meile normannide rahad. Kui William I ja II pennidest esinevad nii Eesti kui ka Ojamaa leidudes samad münditüübid, lahkneb pilt ses suhtes otsustavalt Henry II ajal (1100-1135). Kose aarde noorimad on Henry I rahad. Kuigi nii varastel euroopa pennidel daatumid tavaliselt puuduvad, saab nende vermimisaegu ligikaudu siiski määrata (1128. ja 1131. aasta vahel). Saksa mündid puuduvad nii hilisest ajast täiesti. Ülaltäheldatu lubab oletada vahetumatki läbikäimist eesti ja inglise kaupmeeste vahel 12. sajandi hakul. Ka Kose mehe rahapung, mille jäänused avastati potikildude vahel, toodi arvatavasti Inglismaalt. Nimelt selgus nahkkukru küljes säilinud viljaosakeste uurimisel: tegemist on Shropshire´i krahvkonnas kasvatatud lambaga! Kus kokkupuuted aset leidsid, ei tea me muidugi väita.
Varanduse omanikku võib pidada üsna jõukaks. Kahe kilo hõbeda eest sai omandada terve loomakarja. Miks rahapott koos kukruga maapõue jäi, mis juhtus peitvara valdajaga, on sajandite tagant võimatu arvata. Rahutul ajal võisid põletada ja tappa mitte ainult võõramaalased, vaid ka naabermaakonna mehed. Rahulik kaubareis muutus röövretkeks olenevalt vastaspoole tugevusest. Kahjuks puuduvad meie vanemat ajalugu valgustavad kirjalikud allikad pea täiesti, aarde peitmist mingi teadaoleva ajaloosündmusega seostada on lausa lootusetu. Siiski ei saa mainimata jätta teateid vene kroonikais, mille järgi Kiievi suurvürst Mstislav saatnud oma pojad, Vsevolodi Novgorodist, Izjaslavi Polotskist ja Rostislavi Smolenskist aastal 1130 eestlaste juurde makse koguma. 1132 ja 1134 katsus Eestis sõjaõnne Novgorodi vürst Vsevolod. Meenutagem - aarde noorimad mündid paigutuvad ajavahemikku 1128-1131. Kas need sõjakäigud tõid kaasa kaugemaid tagajärgi, ning ulatusid ka Põhja-Eestisse, on teadmata. Ehk hukkus aardevaldaja oma koda kaitstes, võib olla langes hoopis võõrsil saagiretkel. Meie kirjutamata ajalugu on aga taas rikastunud väärtusliku allikaga.

Antud materjalid on võetud ajakirjast "Horisont" (1985. aasta, nr. 1). Loo peidetud aardest toimetas ja kirjutas Ivar Leimus 1985. aastal. Arvutikeelde pani selle Erki Freiberg 2003. aastal.