Arheoloogid panid kokku 1000 aastat tagasi elanud isiku eluloo (9) 18.06.2009

Rootsi arheoloogidel õnnestus taastada ligi 1000 aastat tagasi elanud isiku elulugu ja sugupuu vanade ruunikirjade ja hauapanuste abil.
Rootsis Täbyst leiti juba 1950. aastatel matmispaik, kust kaevati välja 11 inimese jäänused, kirjutab Helsingin Sanomat.

Üks neist leitud jäänustest oli Estrid, kes elas umbes aastatel 1020 – 1080 ning suri 60. eluaastates.

Arheoloogidel õnnestus Estridi suguvõsa ajalugu taastada.

«Sel ajal ei olnud naistel palju sõnaõigust, kuid leseks jäädes said nad oma elu üle ise otsustada. Ruunikirjad viitavad, et Estrid oli selline naine, kellel oli palju mõjuvõimu,» selgitas arheoloog Mats Vänehem.

Estrid oli maetud koos tol ajal väärtuslikuks peetud asjadega, kuid matus oli olnud kristlik.

Arheoloogide kinnitusel olid kõik Täbysse maetud kristlased.

«Täby leid viitab murrangulisele perioodile Rootsi ajaloos, kui viikingiajastult hakati üle minema keskaega,» lisasid arheoloogid.

Tallinna vanalinnast leiti haruldased muistised (10) 17.06.2009

Tallinna vanalinnas koorusid restaureerimistööde käigus taas kord välja ajaloolised kunstiväärtused - Peeter-Pauli kiriku koguduse ruumidest leiti unikaalsed interjöörid ning siseministeeriumile kuuluva hoone välisseinast arvatavalt 15. sajandist pärit kiviportaal.



Hoolimata sellest, et Oleviste tänavalt leitud portaalist on säilinud vaid üks pool, on asjatundjate hinnangul tegu väga väärtusliku leiuga. Vanalinnas vaid kümnekonna säilinud gooti stiilis portaali seas rikastab tõenäoliselt kirikuõpetaja elukoha või pastoraadi fassaadi perspektiivportaali viinamarja ornamentikaga dekoreeritud talum ja teravkaare tipus paiknev roos, vahendas ERR Uudised «Kultuuriuudiseid».

Tallinna kultuuriväärtuste ameti juhataja Boris Duboviku sõnul seisneb portaali unikaalsus selles, et tema tipus on väga hästi säilinud lukukivi, mis on vormistatud roosi ornamentikaga, ja roos oli teatavasti püha Neitsi Maarja sümbol.

Dubovik pole oma sõnul säärast analoogiat kohanud terves Ida - Euroopas ning selle muinsuse olemasolust polnud enne restaureerimistööde algust aimu kellelgi, enamjaolt satutaksegi sellistele kunstiväärtustele juhuslikult.

Juhuslikkus tuli appi ka Vene tänaval, kus Peeter-Pauli kiriku laste õppeklassides alustatud sanitaarremont tõi päevavalgele keskaegse elamu elutoa, mille interjöör on uskumatult rikkalik, olgu tegu kalasaba vahvärkseinaga või hilisgooti-vararenessansi perioodist pärineva akna vahesambaga. Raidkivist aknapalendeid kohtab Tallinna ajaloolises arhitektuuris üliharva.

Soome lahe põhjast leiti haruldane allveelaev

Sama tüüpi allveelaev Tigr Tallinna sadamas.

Meremuuseumi uurimislaev Mare tuvastas hiljuti Soome lahe põhjast haruldase allveelaeva Jedinorog (Ükssarv) vraki, mis puhkab Tallinn-Helsingi liinil 85 meetri sügavusel.

Selliseid allveelaevu ehitati Esimese maailmasõja aastail nii Petrogradi Balti laevatehases kui Tallinna Noblessneri laevatehases (tänapäeva Meretehas) terve seeria.

Kolm seda tüüpi laeva hukkus sõja päevil Läänemere avarustel ja senini on neist leitud ainult Bars, mis tuli välja Rootsi vetes. Leidmata on veel Gepard ja Lvitsa.

Eesti merealalt leitud Jedinorog on teine laev sellest perioodist. Sõja üle elanud seda tüüpi allveelaevad on kõik lammutatud vanarauaks.

Eesti Meremuuseumi allveearheoloogia teaduri Vello Mässi sõnul peaks laeva juurde uue uurimiretke tegema ning selle korralikult läbi vaatama, filmima ja pildistama. Praegu allveelaevast fotosid tehtud pole, vaid on olemas üksnes külgvaate sonari kujutis.

Mäss meenutas 2003. aastal leitud Russalka vrakki, millest on tänaseks tehtud dokumentaalfilm. Seda on näidatud mitmel pool üle maailma, ainult mitte Eestis.

Mässi hinnangul poleks huvitava leiu veest välja tõstmine mõeldav. «See on liiga sügaval ja liiga kaua on aega mööda läinud,» lausus Mäss. «Metall on sooladega küllastunud ja üles tõstes roostetaks ta kiiresti.» Peale ülestõstmist peaks laeva korralikult konserveerima, kuid praegustes oludes poleks see mõeldav.

Mon faible - Raeapteegi kodumuuseum

Aastal 1802 seadis Tallinna raeapteeker Johann Burchart VII meditsiiniüliõpilasest perepoeg Johann VIII (1776-1838) raeapteegi pööningul sisse oma hobinurgakese. Ta paigutas riiulitele ja kappidesse hulgakese esemeid, mida oli pidanud kollektsioneerimisväärtuslikeks haruldusteks. Valdkondadest, mida toona nimetati antikviteetideks, rariteetideks ja kuriositeetideks. Hobipaik sai nimeks “Mon faible” (pr. – minu nõrkus).

Erinevalt tänapäevasest tavast ei nimetatud antikviteetideks igasugust kila-kola, mis üle viiekümne aasta vana, vaid muinas-kreeka, -rooma ja –egiptuse päritoluga tõepoolest antiikaegseid esemeid, nagu gemmid, mündid, savist ja pronksist õlilambid, ehted, kujukesed, muumiad.

Balti aadli ning jõukamate kodanike seas levis komme seesuguseid esemeid oma Vahemere-äärsetelt reisidelt meenetena kaasa tuua. Peamiseks magnetiks antikviteetidele kujunes taasavatud Tartu ülikool, kuhu loodi vastav muuseum, kuid üksjagu jäi ka erakätesse püsima. Pole teateid, et Johann Burchart VIII oleks ise lõunamaadel reisimas käinud, kuid ta koondas oma valdusse kümneid väheldasi kunstitöid antiikkultuuridest. Sealhulgas on vast väärtuslikumad pronksist ja terrakotast kreeka-rooma jumalakujukesed. Kuid noort meedikut ei köitnud ainult kunstitööd.

Päris kummastav on vaadata linasesse riidesse mähitud krokodillipoja muumiat. Nii umbes neljakümnesentimeetrist krokobeebit, kes mõni tuhat aastat tagasi kuskil Niiluse ääres enneaegselt oma otsa leidis, kuid pühaks loomaks peetuna balsameeriti, et tema hing võiks viimselpäeval üles tõustes oma pruukimiskõlblikuna säilitatud kehasse tagasi pöörduda. Seesuguseid loomseid haruldusi tavatsesid omaaegsed kollektsionäärid nimetada kuriositeetideks. Pärimuse järgi olevat Burchart VIII kogumiskirg saanud algtõuke ühest iseäranis kenasti maalitud lihavõttemunast, mida ta kuidagi ei raatsinud ära visata. Hiljem oli tal ka jaanalinnumuna külastajatele ette näidata ning terve erikollektsioon loomade kolpadest.

Ent rariteetide ja kuriositeetide valda kuulusid ka maailma erinevatest kantidest iseäralikkuse pärast toodud pärismaalaste kunsti- ja tarbeesemed, relvad, ehted ja muusikariistad. Hiina, Siiam, Jaapan, Polüneesia, India olid XIX sajandi algul nende maade esirinnas, mis eurooplaste maitsest nii erinevaid, kuid omamoodi rafineeritud esemeid pakkusid. Mõnes eestimaises mõisamajas olid koguni oma hiina toad olemas.

Rariteetide ühe klassi moodustasid kodumaised muistised igast mastist. Ka nende peale oli noor tallinlane maias, olgu siis tegemist eriliste vanaaegsete leinanööpidega aristokraatliku kostüümi küljest, käibelt kõrvale jäänud lauanõudega või eripäraste kääridega.

Täie innuga sai Johann Burchart kogumiskirele anduda sestpeale, kui ta pärast oma isa surma võttis aastal 1808 üle Raeapteegi juhtimise ning ühtlasi tegutses arstina, teenides päris kenakesti. Muuseumliku ilme sai ka üks raeapteekri eluruumidest – seesama, kus praegu on küüslaugurestorani “Balthasar” saksakamber. Praegu tühjas seinaorvas asusid kaks monumentaalset kivireljeefi (praegu dominiiklaste kloostri ristikäigus). Arvatavasti tellis need reljeefid Raeapteegile Johann Burchart II kujur Arent Passeri pojalt Dionysiuselt ajavahemikus 1617-36. Pole selge, kas need olid algselt määratud etikuplaatideks välistrepi kõrvale, aknapaleplaatideks või kodualtari tarbeks. Varabarokses stiilis, El Grecot meenutavate “kahekorruseliste figuuridega” raidkivid on eriti huvitavad seetõttu, et evangeelsed teemad on ühendatud apteekri ja tema abikaasa Agneta enesejäädvustusega.

Ristilöödu ristipuu jalamil põlvitava Maarja Magdaleena kõrval on proua Agneta Burcharti vapp, ülestõusnud Kristuse tühja kirstu toetab turvises härrasmees Ungari väikeaadlist pärineva Burchart Belavary de Sycava vapiga. Arvatavasti on vappide kõrval portreeliselt kujutatud raeapteeker ise ja tema abikaasa.

Nende reljeefidega on otseselt seotud ka paar aastat tagasi elevust tekitanud raeapteeker Johann VIII ja tema gümnasistist poja kirjad “Järeltulevatele põlvedele”. Need kirjutati lihavõtteks 1826 ja leiti Raeapteegi müüritisest hoone restaureerimisel. Üks neist oli vaskkapslis, teine “saadeti teele” pudelpostiga, müürides klaaspudeli kirjaga akna alla seina. Kirjad leiti juhuslikult, seintelt murenenud krohvi maha kopsides. Niihästi apteeker kui tema 16-aastane poeg soovisid kõike paremat järeltulijatele, kes need kirjad juhtuvad leidma. Poeg teatas, et ta soovib õppida arstiks ning tegutseda “inimkonna hüvanguks”. Isa kirjutas, et ta laskis paigutada raidkivid elutoa seinale Kristuse ülestõusmispühade eel. Ühtlasi soovitab ta meilgi hoida ja säästa “mineviku tunnismärke”. Seega võib kirja lugeda muinskaitse propaganda valda kuuluvaks.

Johann VIII kogus ka tähtsate iskutega seotud esemeid. Tema koostatud käsikirjalises kataloogis on näiteks kirjas “tükike kuningas Gustav Vasa voodi küljest Gripsholmi lossist”, Karl XII kolmnurkkübar, Peeter Suure ratsasaabas, hetman Mazepa kindad. Need ja muud haruldused annetas perekond Burchart pärast kollektsionääri surma Eestimaa Provintsiaalmuuseumile. Viimase järglaseks on Eesti Ajaloomuuseum, mis säilitab raeapteekri kodumuuseumi esemelist vara tänini (ürikud anti arhiivi, looduslooline materjal Loodusmuuseumi). Praegusesse väljapanekusse Suure gildi hoones Pikal tänaval kuulub Burcharti kogust keskaegne Tallinna timuka mõõka. Selle teramikul on kiri: “Jumala arm on igal hommikul uus. Tõstes mõõka, aitan ma patuse igavesse ellu.”

Jüri Kuuskemaa

Tallinna dominiiklaste klooster

Dominiiklaste ordu rajas 1215. aastal hispaania aadlik Dominicus. Paarkümmend aastat hiljem rajati ka Tallinna oma klooster.

Paavst Honorius III kinnitas ordu reeglid aasta pärast asutamist. Ametlik nimi oli tal Ordo Fratrum Praedicatorum ehk Jutlustajate Vendade Ordu. Dominikaani mungad kandsid valget rüüd, mille peal kanti musta mantlit. Selle tõttu nimetati neid ka mustadeks vendadeks. Haritud dominikaani mungad tundsid hästi pühakirja ja oskasid vaidlustes osavalt katoliku usu tõdesid põhjendada. Paljud dominikaani mungad töötasid Pariisi ja Oxfordi ülikooli juures. Kuulsamad nendest õpetlastest olid Albertus Suur, Aquino Thomas ja Meister Eckhart. Igas kloostris olid prior ehk kloostriülem, prokuraator ehk majandusjuhataja, abipriorid, lektorid ehk õpetajad, noviitsid ehk mungakandidaadid, konversid ehk ilmikvendadest abilised. Dominiiklaste ordureegli järgi oli 12 munka konvendi rajamiseks minimaalne arv.

Püha Dominicus isegi plaaninud külastada Eestit, sest juba nimetatud aastal soovitas paavst Honorius III Taani kuningal kasutada dominiiklaste abi eestlaste kristianiseerimisel. Tallinna saabusid dominikaani mungad alles 1239. aastal. Kloostri rajamise initsiaator oli paavsti legaat Modena piiskop Wilhelm, keda toetas Taani kuningas Valdemar II. Esimene prior ehk kloostriülem Toompeal oli dominikaani munk Daniel, kes tuli Tallinna Visby linnast Gotlandi saarelt. Aga kuna Toompeal, praeguse Toomkiriku juures, tekkis konflikt Taani vasallide ja Mõõgavendade ordu vahel, pidid nad Eestist lahkuma. 1246. aastal asutati Tallinna all-linna Püha Katariina dominiiklaste klooster. Keskajal olid dominiiklastel kloostrid Tallinnas, Tartus ja Narvas.

Dominiiklaste ordu ülemkapiitel andis korralduse, et dominikaani mungad õpiksid kohaliku rahva keelt. Kuna dominiiklased õppisid kiiresti ja hästi eesti keelt rääkima, siis olid nad maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed. Näiteks lihtrahva hulka kuuluvad kiviraidurite tsunfti liikmed seadsid oma töötegemise dominiiklaste järgi. Kiviraidurite töö pidi skraa järgi algama pärast dominiiklaste hommikumissa lõppu ning kestma, kuni kloostri kellad kutsuvad õhtupalvusele. Dominiiklastele heitsid jõukad kaaslinlased ette ka seda, et nad peavad missasid ja jagavad armulauda räämas talumajades. 16. sajandi alguses maeti konventi ka mitmeid talupoegi.
Kapiitlisaalist õhkub kloos...

Tallinna dominiiklaste klooster oli pühendatud Püha Aleksandria Katariinale, kes viiekümne paganliku filosoofi ristiusku pööramise eest Egiptuses üritati Rooma keisri käsul hukata piinarattal (tema pühakusümbol), kuid kuna ratas purunes, siis mõisteti ta surma pea maharaiumise läbi. Tallinna dominiiklaste klooster ehitati nelinurkse sisehoovi ümber ning ta sai oma põhilise arhitektuurilise ilme 15. sajandi alguseks. Katariina kiriku ehituseeskuju oli Gotlandi saare pealinna Visby sakraalarhitektuur.

Kiriku kaks rikkalikult kaunistatud portaali ehk ust olid teravkaarsed. Seda kaunistasid erinevad sümbolid. Koer sümboliseeris dominikaani munka, tammevanik Neitsi Maarjat, viinapuuväät Kristust, liilia Neitsi Maarjat ja Püha Dominicust, kolmikrosett ja palmett Püha Katariinat, kolmiklehed kolmainsust. Lisaks kujutati portaalidel veel lõvisid, lendlohesid ja madusid, mis on allegooria, rääkides viimsestpäevast ja dominiiklaste võitlusest katoliku usu eest. Kagunurgal asus väike neljatahuline torn. Kiriku lõunamüüri, mis ehitati 19. sajandi keskpaigas pärast varingut uuesti üles, on müüritud osa kiriku põrandast pärinevaid hauaplaate.

Arvatavasti samal ajal, kui dominiiklased rajasid Tallinna oma kloostri, rajati siia ka kloostrikool. Siin said ka eesti soost poisid ladinakeelset haridust. Kool oli jagatud kaheks - nn sisemiseks ja välimiseks kooliks. Esimene oli mõeldud tulevastele dominikaani vaimulikele ning teine ilmikutele ehk mittevaimulikele. Viimane rajati 1319. aastal.
Müürivahe tänava poolt viib...

Koolis õpiti teoloogiat, filosoofiat ja seitset vaba kunsti. Nendeks olid ladina keele grammatika, dialektika, retoorika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika. Õppima võeti ainult neid, kellel on vähemalt algharidus grammatikas ja usuõpetuses.

Kuna Tallinna toomkapiitlil ja dominiiklastel oli tüli ilmalike laste kooli pidamise õiguse pärast, siis 1424. aastal otsustas paavst Martinus V, et dominiiklaste kloostrikooli asemel hakatakse ilmikuid õpetama Oleviste linnakoolis.

Kõige kuulsam Tallinna dominiiklaste kloostri prior oli Mauritius, kes õppis 1268-1272 Kölnis ning Pariisis Albertus Magnuse juures. Viimane oli ka keskaja tähtsaima dominiiklasest teoloogi ja filosoofi Aquino Thomase õpetaja, kes on tuntud oma lausega: "Ma usun pigem seda, et eesel lendab, kui munk valetab." Rahvajutu järgi olevat nad olnud isegi pinginaabrid, aga selle kohta kirjalikke tõendeid ei ole. Samuti ei ole kindlat alust arvata, et prior Mauritius oli Eesti päritolu. Mõne munga Eesti päritolus oli aga tuntud taani ajaloolane Paul Johansen siiski veendunud.

Mungad said tulu ka kinnisvara intressidest. Harvemini tegeleti toiduainete (tursk, heeringas), koduloomade ja jalanõude müügiga. Klooster ostis enda tarbeks mune, humalaid, valget leiba, küttepuid, sütt ja isegi heina. Kulutusi tuli teha ravimite ostuks, habemeajamiseks ja aadrilaskmiseks. Tallinna Mustpeade vennaskond näiteks hoolitses Tallinna dominiiklaste kloostri Katariina kiriku ainelise heaolu eest ning dominiiklased omakorda palvetasid mustpeade hingeõnnistuse eest.

Eestisse jõudis Martin Lutheri algatatud katoliku kiriku vastane reformatsiooniliikumine 1523. Tallinna linnavalitsus ehk raad võttis uued ideed omaks ning peagi keelati all-linnas katoliku missade pidamine. Järgmisel aastal langes Tallinna dominiiklaste kloostri Katariina kirik ka veel nn pildirüüste ohvriks. Reformatsiooni ideedest vaimustunud linlased lõhkusid pühakute kujusid, kuna arvasid nii võitlevat õige asja eest. 1525. aastal võttis raad dominiiklaste kloostri hooned linna valdusesse, millega parandati auklikku linnaeelarvet. 1531. aastal puhkenud tulekahju muutis kloostri varemeiks. Laguneva kloostri refektooriumi ehk söögisaali varemete kohale ehitati 1841-44 neogooti stiilis Peeter-Pauli katoliku kirik, mille läänefassaad sai 1920. aastal neoklassitsistliku ilme. Peeter-Pauli kiriku fassaadile on 1924. aastal paigaldatud tekst: "Hic vere est domus Dei et porta coeli" ("See on tõesti Jumala koda ja taeva värav"). 1993. aastal külastas kirikut esimese paavstina Johannes Paulus II.

Keskaegse Tallinna dominiiklaste kloostri ümberehituste käigus 19. sajandi II poolel leiti siit surnud inimeste luid. Sellega ehk on ka seletatav, miks Mathieseni trükikoja omanik kuulis öösiti siin trükipressi salapärast töötamismürinat. Mathiesen olevat käinud vaatamas, aga sisse jõudes valitses ruumis vaikus. Trükikoja keldris oli plekksepatöökoda, mille põrand oli tehtud iidsetest hauaplaatidest. Seal töötavad inimesed kogesid kummalisi asju. Töökoda mattus öösel paksu tahmaga, mõnikord sadas võlvialusest käigust töökotta kiviprahti ja mulda. Ruumi täitsid tihti tolmupilved ja imelik müra. Kloostriruumides on kuuldud ka vaikseid palveid lugevaid ammusurnud dominiiklasi.
Milline on dominiiklaste tähtsus Eestis?
Padre Alfonso Di Giovanni


Dominikaani munkade olemasolu Tallinna katoliku kogukonna juures on väga tähtis ning tänuväärne. Esiteks: kuna see on üks viis, kuidas vana traditsiooni taaselustada täna, kui traditsioonid ei tundu enam nii atraktiivsete ja olulistena meie igapäevaelus. Teiseks seisneb dominiiklaste tähtsus selles, et nad rajasid kloostrikooli, õpetasid eestlastele lugemist ja häid kombeid ning rajasid kloostri, mida võime imetleda tänapäevalgi.
Huvitavat lisalugemist:

* Abiline, Toomas & Oper, Indrek. 2006. Pühade Peetruse ja Pauluse kogudus Tallinnas
* Andresen, Lembit. 1995. Eesti kooli ajalugu: algusest kuni 1940. aastani.
* Dinzelbacher, Peter & Hogg, James Lester. 2004. Kristlike ordude kultuurilugu.
* Goldman, Isidor & Kaldoja, Priit. 1985. Tallinna legendid
* Kala, Tiina jt. 2006. Kümme keskaegset tallinlast.
* Kala, Tiina. 1993. Tallinna dominiiklased: kloostrimõtisklus.
* Laarman, Märt. 1960. Dominiiklaste klooster Tallinnas: katusekivide signatuure: Amsterlodami
* Tamm, Jaan. 2002. Eesti keskaegsed kloostrid.
* Kross, Jaan. 2000. Vend Enrico ja tema piiskop (näidend).
* Randla, Anneli. 1995. Tallinna dominiiklaste kloostri ehitusloo ülevaade - Vana Tallinn V (IX).
* Tool-Marran, Elfriede. 1971. Tallinna dominiiklaste klooster.
* Tool-Marran, Elfriede. 1982. Tallinna dominiiklaste klooster: muuseumijuht.
* Saard, Riho. 2005. Euroopa üldine kirikuajalugu.

Fotod: Meeli Küttim

Pirita kloostri legendid elavad edasi

Rahvasuus on juba sajandeid liikunud legendid Pirita kloostrit Toompeaga ühendava 7 kilomeetri pikkuse salakäigu ja kloostri reliikvia kohta, mis on leidnud kajastamist nii filmis kui ka raamatutes.

Legendid on eelkõige tuntud filmist “Viimne reliikvia”, mille lõpus leiab aset järgmine dialoog:

Noviits: “Püha isa, nad purustasid püha reliikvia.”

Vend Johannes: “Matsid jäävad matsideks. Asjata tegid seda. Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi.”

Noviits: “Klooster põleb. Kas see on lõpp?”

Vend Johannes: “See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus. Aidaku meid jumal.” [Kaob salakäiku.]

Filmis asetleidnu puhul on saadud inspiratsiooni Eduard Bornhöhe raamatust “Pirita kloostri viimased päevad”, Bornhöhe ise aga laenas legendid ilmselt Kotzebue 18. sajandi lõpu teostest. Viimane toetus oma loomingus rahvapärimustele. Rahvasuust sai ainest ka legende “Esivanemate varanduses” kirjeldanud Matthias Johann Eisen.

Kui tollal võis suur osa elanikest salakäigu lugu uskuda, siis tänapäeval teevad seda ilmselt vaid lihtsameelsed.

Käik tehniliselt võimatu

“Nii tehniliselt kui ajalooliselt on käigu olemasolu nonsenss,” purustab kloostri-uurija Jaan Tamm igasugused võimalused, et käik olemas on. Nimelt nägi Tallinna linn Pirita kloostris võistlejat, mis välistab nende vahel igasuguse koostöö. “Algul tahetigi ju kloostrit Tallinnasse teha, kuid seda ei lubatud,” ütles Tamm. Linna piir läks tollal Pirita jõge pidi ja klooster tuli ehitada jõe taha.

Tehnilise poole pealt takistavad käigu kaevamist paks paekivikiht ning Pirita ja Härjapea jõgi. “Kui käik olemas oli, pidi see olema müstiline insener-tehniline saavutus,” märkis Tamm.

Möödunud sajandi algupoolel näitas Pirita Kaunistamise Selts (mis muuseas eestindas ka Kotzebued) salapärast trepikäiku kloostri idaküljel kui arvatavat salakäiku. 1934.–1936. aastal Armin Tuulse eestvõttel toimunud arheoloogilised kaevamised selgitasid, et tegu oli sissepääsuga moonakeldrisse. Ka 1959.– 1964. aastal Pirita pikimaajalise uurija Villem Raami ja 1975.–1980. a Jaan Tamme juhatatud kaevamised ei leidnud käigust vähimatki märki.

Reliikvia oli olemas

Seevastu leidis Tamm kloostri kaevamistel jäljed reliikviast. “Leidsime reliikvia katkendi kiriku põhjalöövist, altari lähedalt. Reliikvia legendil oli alus,” ütles Tamm.

Tamme sõnul saadeti 1710. aastal, kui Eesti läks Vene impeeriumi koosseisu ja tsaari käsi ulatus kloostrini, Rooma paavsti juurde emissar, kellelt kaubeldi Itaalias äsja leitud Veenuse kuju välja Püha Brigitta väidetavate jäänuste eest. Tegelikult saadeti Rooma aga suvalised kondid.

Piritalt leitud reliikvia kujutas endast kuldbrokaati mähitud sõrmedega käeluud. Kuna tõenäoliselt paiknes reliikvia spetsiaalses kastikeses, peab Tamm stseeni “Viimse reliikvia” filmis, kus see katki visatakse, seal “ainsaks õigeks asjaks”.

Filmis visati reliikvia kloostris puruks põhjendusel, et eestlaste reliikviaks on vabadus, mitte “kahest kondist ja kusehaisust” koosnev moodustis.

SPETSIALISTILT: Legend võis saada alguse reoveerennist

Villu Kadakas, AGU-EMS arheoloog

Pirita kloostri salakäigu legend võis vabalt alguse saada maa-alusest reoveerennist, mis viib kloostri juurest alla jõkke. Ka kevadel kloostri lähedal 15. sajandi elumaja välja kaevates leidsime paekivist reoveerenni, mis oli umbes pool meetrit lai. Klooster oli aga palju suurem ning ka kloostri peahoonest jõkke suunduv renn pidi suurem olema. Huvitav on ka see, et renn jõudis jõkke tõenäoliselt veepinna all.

Legend

Pirita kloostri salatee

Mööda Narva maanteed linna sisse sõitjale paistavad paremad kätt Pirita kloostri varemed merekaldalt silma. Sellest kloostrist ja Doome mäest on mitmedgi jutud rahva seas liikumas. Räägitakse, et kui kord üks Daani kuningas Tallinna ümber piiras; siis olla ta sell ajal Pirita kloostris elanud; seda saanud aga linna rahvas teada ja nimelt järgmisel viisil: Tallinlastel olla salatee linnast (Doome mäelt) olnud kloostrisse kaevatud. Seda teed mööda saatnud nad oma salakuulajad kloostrisse, kes seal ühe kuninga alama oma nõusse meelitanud.

Adjudant rääkinud siis salakuulajatele, et kuningas igal õhtul ühes linna pool olevas toas laua taga istuda, mille peal kaks suurt heledat küünalt põleda. Tallinnlastel olnud nüüd esimene asi, et kuidas kuningat saaks ära surmata.

Ühel õhtul säädnud nad linnas oma kõige suurema suuretüki valmis ja sihtinud otsekohe nende kahe küünla pääle. Kuul läinud ka hästi märki: kuningas saanud surma ja klooster langenud varemetesse.

Äraandja aga põgenenud salateed mööda Tallinnasse. Kuninga surma järele läinud Taani vägi linna alt ära. Pärast seda ei ole salateed enam tarvitatud. Kord saadetud küll üks vang linnast salateed mööda kloostrisse, selle tingimisega, et ta siis vabaks saab, kui salateest läbi läheb. Vang pole aga mitte eesmärgile saanud. (Vist oli salatee nii rikutud, et vang sääl surma sai.)

Vana jutt räägib veel, et Pirital (Muuga hoovis) suured raudväravad salatee lõpul ees olnud. Pärast aga aetud see koht mullaga kinni, et uudishimulised sisse ei pääseks.

Katkend Matthias Johann Eiseni raamatust “Esivanemate varandus. Kohalised Eesti muinasjutud” Kolga mehe Joosep Prümmeli jutustus