Rahvasuus on juba sajandeid liikunud legendid Pirita kloostrit Toompeaga ühendava 7 kilomeetri pikkuse salakäigu ja kloostri reliikvia kohta, mis on leidnud kajastamist nii filmis kui ka raamatutes.
Legendid on eelkõige tuntud filmist “Viimne reliikvia”, mille lõpus leiab aset järgmine dialoog:
Noviits: “Püha isa, nad purustasid püha reliikvia.”
Vend Johannes: “Matsid jäävad matsideks. Asjata tegid seda. Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi.”
Noviits: “Klooster põleb. Kas see on lõpp?”
Vend Johannes: “See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus. Aidaku meid jumal.” [Kaob salakäiku.]
Filmis asetleidnu puhul on saadud inspiratsiooni Eduard Bornhöhe raamatust “Pirita kloostri viimased päevad”, Bornhöhe ise aga laenas legendid ilmselt Kotzebue 18. sajandi lõpu teostest. Viimane toetus oma loomingus rahvapärimustele. Rahvasuust sai ainest ka legende “Esivanemate varanduses” kirjeldanud Matthias Johann Eisen.
Kui tollal võis suur osa elanikest salakäigu lugu uskuda, siis tänapäeval teevad seda ilmselt vaid lihtsameelsed.
Käik tehniliselt võimatu
“Nii tehniliselt kui ajalooliselt on käigu olemasolu nonsenss,” purustab kloostri-uurija Jaan Tamm igasugused võimalused, et käik olemas on. Nimelt nägi Tallinna linn Pirita kloostris võistlejat, mis välistab nende vahel igasuguse koostöö. “Algul tahetigi ju kloostrit Tallinnasse teha, kuid seda ei lubatud,” ütles Tamm. Linna piir läks tollal Pirita jõge pidi ja klooster tuli ehitada jõe taha.
Tehnilise poole pealt takistavad käigu kaevamist paks paekivikiht ning Pirita ja Härjapea jõgi. “Kui käik olemas oli, pidi see olema müstiline insener-tehniline saavutus,” märkis Tamm.
Möödunud sajandi algupoolel näitas Pirita Kaunistamise Selts (mis muuseas eestindas ka Kotzebued) salapärast trepikäiku kloostri idaküljel kui arvatavat salakäiku. 1934.–1936. aastal Armin Tuulse eestvõttel toimunud arheoloogilised kaevamised selgitasid, et tegu oli sissepääsuga moonakeldrisse. Ka 1959.– 1964. aastal Pirita pikimaajalise uurija Villem Raami ja 1975.–1980. a Jaan Tamme juhatatud kaevamised ei leidnud käigust vähimatki märki.
Reliikvia oli olemas
Seevastu leidis Tamm kloostri kaevamistel jäljed reliikviast. “Leidsime reliikvia katkendi kiriku põhjalöövist, altari lähedalt. Reliikvia legendil oli alus,” ütles Tamm.
Tamme sõnul saadeti 1710. aastal, kui Eesti läks Vene impeeriumi koosseisu ja tsaari käsi ulatus kloostrini, Rooma paavsti juurde emissar, kellelt kaubeldi Itaalias äsja leitud Veenuse kuju välja Püha Brigitta väidetavate jäänuste eest. Tegelikult saadeti Rooma aga suvalised kondid.
Piritalt leitud reliikvia kujutas endast kuldbrokaati mähitud sõrmedega käeluud. Kuna tõenäoliselt paiknes reliikvia spetsiaalses kastikeses, peab Tamm stseeni “Viimse reliikvia” filmis, kus see katki visatakse, seal “ainsaks õigeks asjaks”.
Filmis visati reliikvia kloostris puruks põhjendusel, et eestlaste reliikviaks on vabadus, mitte “kahest kondist ja kusehaisust” koosnev moodustis.
SPETSIALISTILT: Legend võis saada alguse reoveerennist
Villu Kadakas, AGU-EMS arheoloog
Pirita kloostri salakäigu legend võis vabalt alguse saada maa-alusest reoveerennist, mis viib kloostri juurest alla jõkke. Ka kevadel kloostri lähedal 15. sajandi elumaja välja kaevates leidsime paekivist reoveerenni, mis oli umbes pool meetrit lai. Klooster oli aga palju suurem ning ka kloostri peahoonest jõkke suunduv renn pidi suurem olema. Huvitav on ka see, et renn jõudis jõkke tõenäoliselt veepinna all.
Legend
Pirita kloostri salatee
Mööda Narva maanteed linna sisse sõitjale paistavad paremad kätt Pirita kloostri varemed merekaldalt silma. Sellest kloostrist ja Doome mäest on mitmedgi jutud rahva seas liikumas. Räägitakse, et kui kord üks Daani kuningas Tallinna ümber piiras; siis olla ta sell ajal Pirita kloostris elanud; seda saanud aga linna rahvas teada ja nimelt järgmisel viisil: Tallinlastel olla salatee linnast (Doome mäelt) olnud kloostrisse kaevatud. Seda teed mööda saatnud nad oma salakuulajad kloostrisse, kes seal ühe kuninga alama oma nõusse meelitanud.
Adjudant rääkinud siis salakuulajatele, et kuningas igal õhtul ühes linna pool olevas toas laua taga istuda, mille peal kaks suurt heledat küünalt põleda. Tallinnlastel olnud nüüd esimene asi, et kuidas kuningat saaks ära surmata.
Ühel õhtul säädnud nad linnas oma kõige suurema suuretüki valmis ja sihtinud otsekohe nende kahe küünla pääle. Kuul läinud ka hästi märki: kuningas saanud surma ja klooster langenud varemetesse.
Äraandja aga põgenenud salateed mööda Tallinnasse. Kuninga surma järele läinud Taani vägi linna alt ära. Pärast seda ei ole salateed enam tarvitatud. Kord saadetud küll üks vang linnast salateed mööda kloostrisse, selle tingimisega, et ta siis vabaks saab, kui salateest läbi läheb. Vang pole aga mitte eesmärgile saanud. (Vist oli salatee nii rikutud, et vang sääl surma sai.)
Vana jutt räägib veel, et Pirital (Muuga hoovis) suured raudväravad salatee lõpul ees olnud. Pärast aga aetud see koht mullaga kinni, et uudishimulised sisse ei pääseks.
Katkend Matthias Johann Eiseni raamatust “Esivanemate varandus. Kohalised Eesti muinasjutud” Kolga mehe Joosep Prümmeli jutustus
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti