Teadlased laidavad ideed ehitada piirisild Riigikülla

Eesti Päevaleht 24.07.2006

Tanel Mazur

Riigiküla sild ja selle pealesõiduteed hävitaksid olulise inim- ja loodusajaloolise objekti.

Laupäeval Eesti ja Venemaa ministrite poolt allkirjastatud protokoll Narva jõele uue silla ehitamise kohta sisaldab lauset: “Otsuste langetamisel lähtutakse majanduslikku tasuvust ja keskkonna seisundit puudutavatest uuringutest.”

Ühe esialgse variandi järgi sooviks Eesti uue silla asukohana näha Narvast põhja poole jäävat Riigiküla, kus on selleks ka sobivad geoloogilised tingimused.

Üle Vaivara valla maadele jääva Meriküla-Sininõmme-Riigiküla muistse seljaku kulgev sild ja selle pealesõiduteed hävitaksid aga olulise inim- ja loodus-ajaloolise objekti, mille potentsiaali on teadlaskond alles hakanud ära kasutama. Teadlased loodavad, et uuele sillale asukoha valimisel arvestatakse lisaks majandus- ja keskkonnaaspektidele ka inim- ja loodusajalooga.

Liivaseljak on muistis

Tartu ülikooli ajaloo-osakonna juhataja kohusetäitja, arheoloogiadoktori Aivar Kriiska sõnul on liivaseljaku puhul tegemist inim- ja loodusmuistisega, millega jõe paremal kaldal, Venemaal, liituvad kunagised saared ja neemed kuni Luuga jõeni välja.

“Narva ja Luuga piirkonna muistsed neemed, saared ja laguunid on olnud üks keskseid alasid, kus on sündinud mitmed ideed Eesti ja Läänemere piirkonna minevikukäsitlustest. Ala teaduslik potentsiaal ei ole kaugeltki ammendatud, pigem on siin astutud vaid esimesi samme,” sõnas Kriiska, kes alates 1991. aastast on selle piirkonna uurimisega tegelenud.

“Täit kindlust selles, milline on täpne silla jaoks kavandatud ala, ei ole, kuid on selge, et ühe variandina plaanitakse kasutada tee-ehituslikult väga õiget, geoloogiliselt sobivaimat ala,” ütles Kriiska. Paraku on tegemist inimajaloo seisukohast olulise paigaga, kuna need laguunid olid väga soodsad alad kiviaegse asustuse tekkeks. Kriiska sõnul võib Narva ja Luuga piirkonnas tervikuna olla asustus vähemalt 8500 aastat vana, tõenäoliselt aga veelgi vanem.

Tartu ülikooli rakendusgeoloogia professori Volli Kalmu sõnul on sellel kohal nii Litoriinamere kui ka veel varasema, Antsülusjärve ajast pärit moodustised.

Eesti poolel on Riigiküla seljakul fikseeritud 15 asulakohta, lähikonnas veel mõned. Riigiküla on ka ainuke koht Eestis, kus on välja kaevatud selgelt kiviaegsete elamute põhjad. Samuti on suhteliselt hästi säilinud loomaluud võimaldanud mitmeid majandusajaloolisi üldistusi noorema kiviaja kohta.

Mitmed sõjamälestised

Siin on võimalik vaadelda, kuidas inimesed on kohanenud eluks rannikul ning on hakanud kasutama mere poolt pakutavaid ressursse. Riigikülas asub üks Läänemere rikkalikuma materjaliga ja suurimaid nöörkeraamika asulakohti (umbes 2500 e.Kr), mille uurimine on kindlasti rahvusvaheliselt oluline. Vaivara valla maadel asub ka märkimisväärne hulk eri perioodidest pärinevaid sõjamälestisi. Nii jääksid uue silla võimalikku asukohta ainsad siiani säilinud 1939. aastal ehitatud Eesti piirikaitserajatised.

Jõe kaldal on sellest ajast vähemalt kaks osaliselt säilinud kaponiiri, samuti mitmed Teisest maailmasõjast pärinevad kaitserajatised.

Vaivara valla sõjaajaloo teemapargi projektijuhi Ivika Maidre sõnul on juba käivitatud projektid, mille eesmärgiks on need rajatised puhastada ja neid eksponeerida.

“Kusagil Eestis ei ole säilinud nii palju eri perioodide kaitserajatisi ja seda veel nii väikesel maa-alal kompaktselt koos,” sõnas Maidre. “Kui me need sillaehituse käigus hävitaksime, häviks ka üks osa meie ajaloost.”

Nii arheoloogid, geoloogid kui ka sõjaajaloolased on ühel nõul, et kogu ala tuleb käsitleda kui terviklikku mälestist.

Uue silla kavandamine Narva jõele

•• Majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar ning Venemaa transpordiminister Igor Levitin kirjutasid laupäeval Tallinnas alla protokollile, mis puudutas Narva jõele uue silla ehitamist. Eesti ja Venemaa otsustasid läbi vaadata Narva jõe uue maanteepiirisilla ja piiripunkti asukohaga seotud küsimused, vastavad otsused tehakse majandusliku tasuvuse ja keskkonnaseisundi uuringutest lähtudes. Tööde ajakava täpsustab mõlema maa esindajatest koosnev töögrupp, silla ehitamist rahastavad Eesti, Venemaa ja Euroopa Liit.

Tallinna-Peterburi transpordikoridor on intensiivse kasutusega Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline transpordiühendus. Piiriületajate arv Narva maanteepiiripunktis on viimastel aastatel järsult kasvanud.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri nõunik Heido Vitsur ütles, et uus sild peab läbi minema kohast, mille lähedale on võimalik rajada suure võimsusega piirijaam. “Kindlat varianti praegu veel pole,” ütles Vitsur, viidates, et allkirjastatud memorandumi kohaselt tuleb koht määrata vanade sillavariantide alusel selle aasta lõpuks. “Ühte kohta, mida kunagi välja pakuti, võivad tõesti asulakohad jääda,” lisas Vitsur.

Kudruküla - 3 kiviaja asulakohta

www.vaivara.ee, Vaatamisväärsused

Narva ja Narva-Jõesuu vahel paiknev Riigiküla seljak on Eesti üks rikkalikumaid teadaolevate kiviaja muististe piirkondi, kus esindatud kõik Eesti alal esinevad neoliitilised kultuurid.
Asulakohad avastas - vene arheoloog Nina Gurina (1951). Arheoloogilisi kaevamisi ja inspektsioone teostatud aastatel 1951-1953 - Nina Gurina, 1958 - Lembit Jaanits, 1991, 1994-1996, 1998, 2006-2007 - Aivar Kriiska.
Allikas: Kultuurimälestiste register http://register.muinas.ee/pdetail01.asp?mo_id=9194
Eesti alalt on seni väljakaevatud vaid kaks selgemalt eristuvat elamupõhja, mõlemad Riigiküla I asulakohast Kirde-Eestis.
Allikas: Paikuse valla puhkemajanduse ja turismi arengukava 2013 http://209.85.135.104/search?q=cache:8n4gLmMv6CAJ:www.paikuse.ee/files/documents/arengukava/Turismiarengukava2013.doc+%22riigik%C3%BCla+asulakoht%22&hl=et&ct=clnk&cd=3&gl=ee&client=firefox-a
“Vanimad“ uudised kiviaja asukatest kinnitavad tõsiasja, et maastiku kujunemisel ja inimese käitumisel on oma loogika ning sellest ei saa üle ega ümber, olgu tegu kivi- või nüüdisajaga. Arheoloog Aivar Kriiska tänavused (2006) uuringud Narva jõe ääres on oluliselt täpsustanud ala, kus inimene juba kiviajal suurt veetõket tavatses ületada. Kaitsealuste asulakohtade arv ja ulatus on selle tulemusel saanud üha konkreetsemaks, ühtlasi on selgunud ka tõsiasi, et uue piirisilla asukohta valides ning jõe ületamise võimalusi vaagides on asjatundjad ja poliitikud jõudnud samadele järeldustele kui kiviaja inimene. Tänavuste uurimistöödega kaardistati fosfaatmeetodil kõik piirkonnas asuvad nöörkeraamika ajajärgu asulakohad. See kinnitas veendumust, et ulatuslike pääsekaevamisteta valitud asukohas(t) läbi ei saa ning sellest tulenev aja- ja rahakulu on märkimisväärne, nagu muidugi ka lisateave, mida saaksime kiviaja oludest. Millised üllatused võivad arheolooge ees oodata Narva jõe idakaldal? Ühisel inspekteerimisel Vene kolleegidega määratleti kolm kiviaja asulapaika ning järgnevad uuringud toovad teadlaste sõnul sellele kindlasti lisa.
Allikas: ajakiri Horisont 6/2006 Ants Kraut „Riigikülast Riigikoguni“ http://www.horisont.ee/arhiiv_2003_2006/artikkel807_786.html
Põhja-Eesti kiviaja uurimine on seni toimunud võrdlemisi hajusalt. Arheoloogide huviorbiiti on jäänud peamiselt kaks piirkonda: (1) Kunda kultuuri nimiasula Kunda linna lähedal Lammasmäel ja leiukoht sealse muinasjärve põhjas ning (2) Narva jõe alamjooksu ala asulakohad (Riigiküla I–XIV, Narva Joaru, Kudruküla, Lommi I–III ja Väiküla). Kunda uurimine on väldanud juba üle sajandi. Seal on tehtud suuremahulisi väljakaevamisi (Constantin Grewingk 1886, Richard Indreko 1933–1937, Lembit Jaanits 1949 ja 1961, Tanel Moora ja Kaarel Jaanits 1981) ning nende andmetel ka põhjalikke ja järeldusterohkeid analüüse (näit. Grewingk 1882; 1884; Indreko 1936b; 1948; Åkerlund et al., 1996). Alates 1931. aastast on korduvalt uuritud Narva jõe alamjooksu kiviaja asulaid (piirkonna uurimislugu vt. Kriiska 1996d). Sealsete materjalide põhjal on ilmunud üks monograafiline uurimus (Gurina 1967) ja mitu artiklit (näit. Gurina 1955; Kriiska 1995b; 1996a; 1996d).
Peale Kunda ja Narva jõe alamjooksu ala asulate ning juhuleidude, peamiselt silmaga kivikirveste (Jaanits et al., 1982, tahv. III ja V; Lõugas & Selirand, 1989, 128–129, 282; Lang, 1996a, 379–380, 389; 397–398, 407, 420, 424), tunti Põhja-Eestis pikka aega vaid mõnda juhuslikult avastatud kiviaja kinnismuistist: (1) 1902 raudtee ehitustöödel leitud nöörkeraamika matmispaika Koogul, (2) 1902 leitud ja 1926/33 arheoloogiliselt uuritud nöörkeraamika kultuuri kalmistut Sopel (Jaanits et al., 1982, 103), (3) Artur Spreckelseni juhitud väljakaevamistel Jägala linnusel hilisema kultuurkihi alt avastatud kammkeraamika kultuuri asulat (Spreckelsen, 1925), (4) 1931 leitud nöörkeraamika kultuuri matmispaika Ardus (Indreko 1938), (5) 1933 leitud Narva kultuuri asulakohta Kroodis ja (6) hilise nöörkeraamika asulakohta Irus (Lang 1996a, 37). Lisaks oli kogunenud veel mõningaid nöörkeraamika kilde, mis oletatavasti tähistavad asulakohti: Lagedi, Lehmja, Mõigu, Saha, Võerdla (Lang 1996a, 379, 389, 398) ja Jõuga, ning venekirveid, mida leiukonteksti järgi võib pidada matmispaikadeks: Metsiku, Pajuveski, Kisuvere, Tuula, Ämari ja Lehola (Jaanits et al., 1982, tahv. V; Tamla 1996, 211). Viimastel aastatel on peamiselt Valter Langi ja Gurli Vedru ning osaliselt autori poolt läbi viidud süstemaatiliste piirkondlike inspektsioonide tulemusel kiviaja asustuspilt oluliselt täienenud. Asulakohti on leitud Vääna kandis (Suurupi, Liikva) ja Kahala järve ümbruses (Vedru 1995; 1996; Lang 1996a, 411, 420), Loobu ja Valgejõe ääres (Lang 1995; Kriiska 1997a–b) ning Vatku-Ilumäe piirkonnas. Arheoloogilisi väljakaevamisi on seni tehtud vaid Vihasoo I ja III ning Ilumäe II ja IV asulakohal.
Allikas: Aivar Kriiska „Kroodi ja Vihasoo III asula eesti varaneoliitiliste kultuurrühmade kontekstis“ http://ethesis.helsinki.fi/julkaisut/hum/kultt/vk/kriiska/tekstid/08.html

Jägala linnamäel kaevatakse luidete alla peitunud prisket asustuskihti

Postimees 17.07.2009

Piltidelv väljakaevamised Jägala hüdroelektrijaama juures.

Fotod: Liis Treimann

Sandra Maasalu

Arheoloogilised kaevamised Jägala linnamäel avavad eelmisel aastal kindlaks tehtud rikkalikku ja hästisäilinud eri aegadest pärit kultuurikihti linnuse õuel.


«Eelmisel aastal hakkasime uurima linnuse õueala. Seniajani olid uuringud keskendunud valdavalt linnuse vallidele,» ütles Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja Aivar Kriiska, kes juhib eelmisel suvel alustatud ja tänavu jätkuvaid arheoloogilisi kaevamisi Harjumaal Jägala linnuse siseõues.

Hästi säilinud

Kriiska sõnul on Eesti suurima pindalaga (2,8 hektarit) linnuse õu paksude liivaluidetega kaetud. «Eelmisel aastal selgus, et nende luidete all on ilus eriaegne kultuurikiht, mille me sel aastal oleme laiemalt lahti võtnud,» rääkis Kriiska.

Kriiska sõnul oli varem küsimus, kui palju on asustuskihti luidete all üldse säilinud, kuid tänu geoloogidele ja georadari abiga tehti kindlaks, et kiht on just tänu luidetele säilinud väga hästi.«Asustuskiht on luidete all kaitstud ja varjus ka röövmetallistide eest,» muigas Kriiska.

Praeguseks on Tartu Ülikooli uurimisrühm kaks nädalat kaevanud kõige ülemist kihistust, mida arheoloogid dateerivad aastatesse 300 a eKr - 200 a pKr. Sel ajal oligi Jägalas linnus.

Palju leide

«See ülemine kiht on 15-20 cm, see on võimas ja leiurohke,» rääkis Kriiska, lisades, et põhilisteks leidudeks on savinõude killud. Tema sõnul on kindlaks tehtud, et linnusse mitte ainult ei joostud pakku hädaohu korral, vaid seal elati püsivalt.

«Me ei ole leidnud maju, aga oleme saanud leide, mis majadele selgelt osutab,» ütles Kriiska. Nendeks on toonaste palkmajade palkidevahelised savitihendid ja põlenud kivid, mis osutavad tuleasemete või isegi ahjude olemasolule.

Kriiska rääkis, et pealmise asustuskihi alla on mõnesentimeetrises kihis põllujäänused, mida samuti välja puhastatakse. Omakorda nende all on veel üks 20-50 cm paksune kiht, mis näitab, et enne põllu rajamist, tõenäoliselt 600-500 a eKr on mäeseljakul elatud. Esimesed asustusjäljed on piirkonnas aga juba kiviajast umbes 6500 a eKr.

Kriiska sõnul on näha, et linnus ise on ilmselt maha põlenud ja pärast seda ei osata ka aastaarvude kohta enam midagi öelda. Samuti pole teada, mis linnuse hävingu põhjustas.

Vähe kaevamisi

Jägala on tänavu üks vähestest plaanipärastest arheoloogilistest väljakaevamistest. Tallinna Ülikooli arheoloogid ei kaeva sealse teaduri Erki Russowi sõnul sel suvel kusagil. Aivar Kriiska ütles, et palju tehakse päästekaevamisi ehitustööde käigus, kuid plaanipäraseid kaevamisi on aasta-aastalt vähemaks jäänud mitte niivõrd rahapuudusel kui analüüsiperioodi saabumise tõttu Eesti arheoloogias.


Jägala linnamägi

Jägala Jõesuu linnamägi asub Harju maakonnas Jõelähtme vallas Jägala jõe paremal kaldal umbes 1 km kaugusel suudmest.

Eesti suurima õuepindalaga linnus (2,8 hektarit) oli põhjaküljelt kaitstud madala valli ja kraaviga, mujalt järskude nõlvadega.

Linnust uurisid juba aastatel 1920-23 aastatel Spreckelsen, Friedenthal ja A. M. Tallgren.

Tugevasti sai linnus kannatada seoses Linnamäe hüdroelektrijaama ehitamisega 1922. aastal.

2005. algasid esimesed teaduslikud kaevamised.

Iga labidatäis Jägala linnamäe pinnast viib üha kaugemale minevikku

Postimees 16.08.2008

Agnes Kuus

Ämber ämbri järel liiva pudenes läbi sõelade. Lõkkel podises Sindi-Lodja III asulapaiga keraamilises potis odrakruubipudru. Arheoloogid ja -hakatised olid taas kord valla pääsenud.



Kuidas sattus Sindi-Lodja pott Pärnumaalt Põhja-Eestisse, ja seda umbes 7000 aastat hiljem, kui osavad näpud need kammkeeramilised nõud savilintidest kokku panid ja tulekindlaks kuumutasid?

Aga nii, et on teatud hulk inimesi, kellele pakub huvi maa sees tuhnida ka muuks kui kartulipanekuks või kinnisvara arendamiseks.


Suurema osa juulist kaevas kümmekond arheoloogiahuvilist ja tudengit Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessori Aivar Kriiska juhendamisel eelmisel aastal laineid löönud linnuse ümbruses.

Mullu selgus, et Jägala linnus, kus kasutati keerulist puittarandkonstruktsiooni, pärines ajast paar sajandit enne Kristust. Varem oli arvatud, et Eestisse jõudis see kindlustusetüüp ligi tuhat aastat hiljem, keskmisel rauaajal ehk 6.-7. sajandil pKr.


Tänavune suvi tõi teadmise, et linnuse lähiümbruses olnud kiviaegsetes külades kees elu samuti vähemalt tuhat aastat varem kui seni teada ehk juba 5000 aastat eKr.


Originaali koopia


Odrahõrgutisega pott tuleasemel oli muidugi originaali koopia ja selle autoriks Kriiska keraamikust elukaaslane Kristel Külljastinen. Kruup seal sees pärit aga poest, mitte muistsetelt põldudelt.

Patuga pooleks lisasid väljakaevajad sinna maitseks suitsusinki ja soola. Eksperimentaalarheoloogid on nimelt kindlaks teinud, et kiviaja inimeste toit maitseb ehedal kujul tänapäeva inimesele üsna vastikult.


Savipotil oli ajastuvaimu materialiseerimise tagamõte, sest sarnases anumas keetsid oma roogi inimesed, kes elasid sel suvel leitud uues kiviaja asulakohas ning 2005. aastal leitud kiviaja asulakohas, mille piirid said paika pandud.


Peamisteks leitud esemeteks oligi keraamika, mis asetuvad Kriiska selgitusel üheselt Narva kultuuri, 5000–4000 eKr. «Nii nagu mõni mees tunneb autosid, tunnen mina keraamikakilde ja luutükke. Piisab, kui näen pöidlaotsasuurust tükki,» ei olnud leidude dateerimine Kriiska kinnitusel kuigi vaevanõudev.


Kaevamise pauside ajal said verisulis arheoloogid muistsete nõude kilde oma käega katsuda. «Arheoloogid näevad ka oma leide hiljem vaid muuseumides klaasi tagant,» märkis Kriiska.


Töö väljakaevamistel oli jagatud õiglaselt, tugevamad kaevasid ja nõrgemad sõelusid. Vastunäidustatud ei olnud ka kohtade vahetus.


Jägala linnamäe sihikindlale uurimisele aluse pannud MTÜ Jägala Linnamäe asutaja Janek Safranovski oli koos kohale saabunud rahandusministri Ivari Padariga ja ühinesid kaevajate leeriga.


Tõsi, vahepeal kadus Padar mõneks tunniks Jäneda laadale, kust ei unustanud väljakaevajatele suitsuliha ja värskendavaid vedelikke tuua.


Tõsiste tegijate töö


Ministri naasmise ajaks oli puder valmis, tõsi küll, mitte just kõrgeimas valmidusastmes, kuid kadus sellegipoolest kõhtudesse nagu vesi kerisele. Veel mõni tund kaevamist ja vabatahtlikud abilised võisid labidad nurka visata.


Liivakiht – kust, nagu Kriiska lahkelt selgitas, ei saanudki midagi revolutsioonilist välja ilmuda – oli läbi sõelutud ning edasine töö jäi tõsistele tegijatele.


«Te ei teinud tühja tööd,» lohutas Safranovski. Nimelt osutus liiv, mida tudengid ja külarahvas läbi sõela surus, linnuse hilisemaks liivadüüniks ja selle alt tuli välja keskmise rauaaja, 5.–7. sajandi asula kulutuurikiht. Aga ka see polnud veel kõik. Välja tulid ka künnijäljed ja selle kihi alt veel vanem kiht, mis pärines 2. saj eKr.


«Tähendusrikas on see, et kaevatud koht oli linnuse 2,8 hektari suurusel alal küllaltki suvaline, ja see, et sattusime seal puitkonstruktsioonile, näitab üht – tihe hoonestus oli väga suurel alal,» oli Safranovski kodukoha saladusteloori kergitamise tulemustega rahul.


Selleks aastaks on kaevamised Jägalas lõpetatud. Jägala linnamäe edasiseks uurimiseks kavatseb Kriiska appi võtta ülikooli geroradari, sest ajavahemikus 2000 eKr kuni rauaaegsete külade tekkimiseni on tükk tühja maad.


«Linnus ei saanud olla suletud süsteem, vaid pidi seostuma ümberkaudse eluga. Saamaks teada, kuidas inimesed elasid, tuleb minna linnusest välja ja panna see ajastu konteksti.

Kas meie leitud rauaaegne küla oli linnusega samal ajal või eraldi muistis? Kas vara­neoliitikum on piiriks või võis olla asustus seal veelgi varem?» loetles Kriiska küsimusi, millele vastuste otsimine seisab veel ees.

Arheoloogilised väljakaevamised Eestis aastal 2009

Plaanilised teadusuuringud arheoloogiamälestistel:

Jägala linnus Harjumaal – Aivar Kriiska
Riigiküla kiviaja asulakoht Ida-Virumaal – Aivar Kriiska
Lääniste linnus Tartumaal – Anti Lillak , Heiki Valk
Pikasilla Vooremäe linnus Valgamaal – Martti Veldi, Heiki Valk
Uugla kalmed Läänemaal - Mati Mandel
Uugla rauasulatuskoht Läänemaal – Jüri Peets
Käku rauasulatuskoht Saaremaal – Jüri Peets
Salevere muistsed põllud Läänemaal – Helena Kaldre

Restaureerimis- ja ehitustöödega seotud uuringud, päästekaevamised ja mullatööde arheoloogiline järelevalve:

Loo muistsed põllud Harjumaal – Helena Kaldre
Triigi mõisa peahoone Harjumaal – Villu Kadakas
Padise mõisa park Harjumaal – Villu Kadakas
Pärnu muinsuskaitseala Hommiku t, Pikk ja Pühavaimu t – Rivo Bernotas
Jõhvi kiriku park Ida-Virumaal – Sven Udam
Ristipalo kääpad Põlvamaal – Maria Smirnova, Heiki Valk
Vastseliina linnus Võrumaal –Heiki Valk
Narva vanalinn, Vestervalli t – Aleksander Nikitjuk
Narva Joaorg, asulakoht - Aleksander Nikitjuk
Ardu kiviaja kalmistu Harjumaal – Aivar Kriiska
Tallinna Karjavärav Suur-Karja t – Ragnar Nurk
Narva vanalinn, börsihoone, TÜ kolledži ehituse ala - Aivar Kriiska
Pärnu vallikraavi uuringud - Rünno Vissak
Paide vallimäe trasside järelvalve - Peeter Piirits
Narva vanalinn, Kraavi t 2,7 - Sven Udam

Ajakirjandus otsib Taevaskojas arheoloogi

Tartupostimees.ee 26.03.2010

Talvine Taevaskoda.

Foto: Marika Jürgens
Marju Himma, reporter

Algaval nädalavahetusel arutlevad arheoloogia ja ajakirjanduse eriala magistrandid ja teadlased arheoloogia ja meedia suhete üle ning otsivad kahe pealtnäha erineva eriala kokkupuutepunkte.
Taevaskoja turismi- ja puhkekeskuses peetava kevadkooli «Ajakirjandus otsib arheoloogi» ettekanded räägivad arheoloogia ja ajakirjanduse vastastikmõjudest ning võimalustest, kuidas teha arheoloogia kui uurimisvaldkond nähtavaks meedias.

Kevadkooli korraldaja, arheoloogiamagistrant Liis Livin märkis, et kaaskorraldajateks valiti ajakirjandusmagistrandid, tekitamaks arheoloogia ja ajakirjanduse dialoogi, mis soodustaks arheoloogiaalase info jõudmist lugejateni.

«Tänavune kevadkool räägib sellest, mida arheoloogid saaksid teha, et nende tegevus ja selle tulemused jõuaksid inimesteni, ja milline on ajakirjanduse mõju ja roll selles stsenaariumis,» rääkis Livin.

Pealkiri «Ajakirjandus otsib arheoloogi» peaks tekitama seose populaarse telesaatega «Eesti otsib superstaari».

Arheoloogiamagistrant Viire Pajuste peab ettekande teemal «Eksperimentaalarheoloogia ja selle kajastamine meedias arheoloogia propageerimise eesmärgil».

Ajakirjandustudeng Siret Schutting räägib meedia mõjust arheoloogide tööle. Arheoloog Ingrid Ulsti ettekanne on «mustast arheoloogiast» ehk ebaseaduslikust tegevusest, mille tulemusel rüüstatakse kultuurimälestisi. Ajakirjanik Priit Ennet räägib teadusajakirjanduse tänapäevast.

Tänavune kevadkool on seitsmes. Varasematel aastatel on arheoloogid ühiseid harivaid ettekandepäevi kevadkoolis pidanud koos ajaloolaste, keeleteadlaste, geograafide, etnoloogide ja folkloristidega.

Infot kevadkooli kohta leiab aadressilt www.ke­­vad­­kool2010.edicypages.com.

Jõukas kadunuke sõitis kirstus ERMi uuringule

Tartupostimees.ee 26.03.2010

Kukrusel maetud naine oli hauas rikkalike panustega, mis tulid koos skeletiga Tartusse nii, nagu pildil näha.

Foto: Marko Usler'
Jüri Saar, reporter

Eesti Rahva Muuseum võttis eile majutada 800 aasta eest Kukrusele maetud jõuka naise, kelle arheoloogid tõid iidselt kalmistult kaasa pakk-kirstus ühes rikkalike hauapanustega.

Ühtekokku 45 hilisrauaaegset matust tuli arheoloogidel mullu detsembris ja tänavu jaanuaris Ida-Virumaal Kukrusel maantee ehituse tõttu välja kaevata.

Suur osa neist oli rohkete hauapanustega. Pea kõikidel täiskasvanutel oli jalutsis savinõu, vikat ning muid tööriistu, meeste luustike juures oli odasid ning ühel mõõk.

Üks matus erines selle poolest, et oli pakk-kirstus, rohkete panuste hulgas oli ehteid, kääre, vikat, nuge ja savinõu. Kuna skeleti seisund oli hea, panuseid palju ja kirst terviklik, tuli mõte võtta kõik korraga kaasa, et leiumaterjali uurida tubastes laboritingimustes ja saada rohkem uut teavet, kui välitingimustes võimalik oleks.

Arvestades ülejäänud leidudest erinevaid säilimistingimusi, usuvad uurijad, et pakk-kirstus on alles märksa enam orgaanilist materjali kui teiste matuste puhul. Lootust on leida ka riietuse detaile. Nii nahka kui tekstiilikatkeid leiti teiste matuste juurest, samuti väikestest pronksspiraalidest riietuse ornamenti.

12. sajandi lõpul surnud naine elas 40–50 aasta vanuseni ja suri ilmsesti rahuajal. Seda lubab arheoloog Tõnno Jo­nuksil väita asjaolu, et ühelgi kalmistult leitud skeletil polnud vägivaldsele surmale viitavaid vigastusi, samuti olid maetud ülekaalukalt kas väikelapsed või kõrges eas inimesed.

Lootust on, et kirstu puidu kasvurõngad annavad võimaluse dendrokronoloogiliselt täpsustada matuse aega.

Eestis esmakordne

Jonuks ütles, et selline tervikmatuse ehk erialainimeste keeli monoliidi kaasa võtmine arheoloogilistelt uuringutelt on Eestis tavatu. Varem on kaasa võetud matuseid küll Siksali kalmistult Setumaalt, ent tehnilistel põhjustel ei saadud neidki ühes päris tervena.

Kõnealuse Kukruse naise ehk VI matuse toomine oli üksjagu keeruline. Selleks ehitati matuse ümber kast, suruti selle alla raud- ja vineerplaadid ning toodi Tartusse. Nii säilitati algses asukohas luustik, ehted ja muud panused.

Eilseni säilitati kasti külmutatult välistemperatuuril, eile viidi Raadile ERMi restauraatorite tööruumidesse, kus see uue nädala alguseni sulab ja taheneb.
ERMi roll, nagu selgitas muuseumi säilitus- ja konserveerimisosakonna juhtaja Kaie Kukk, on pakkuda arheoloogidele sobivat pinda uurimistööks.

Uurimistööd ja leiumaterjali väljapuhastamist juhib Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi konservaator Kristel Kajak.

Uus muuseumiasukas?

Kas see Kukruse naine võiks kunagi ERMi uues majas olla eksponeeritud, sellele ei olnud Kukel veel kindlat vastust, aga juttu on olnud.

Jonuks pidas seda võimalikuks, kuid praegu on esimene töö uurimine, misjärel tuleb otsus.

Jonuksi sõnul pakub Kuk­ruse noorema rauaaja kalmistu materjal lähiaastatel ilmselt veel palju uut Eesti hilis­rauaaja uurimisse.

Praeguseks on ka teada, et 12. sajandi laibakalmistu alal on varem olnud leiuvaene põletusmatustega kalmistu, millest on säilinud pinnasele laiali puistatud luukillud ning tuleriidalt kogutud esemekatked.

Suurgildi hoone pakub teadlastele põnevaid leide

Tallinnapostimees.ee

21.04.2010

Ajaloomuuseumi hoone Pikal tänaval.

Foto: Uwe Gnadenteich

Eesti ajaloomuuseumi Suurgildi hoones juba mitmendat kuud käiva ehitustöö käigus on päevavalgele tulnud palju põnevaid leide, nagu paarishüpokast ja rõdu.

Üks 1406. aastal ehitatud Suurgildi hoone probleeme on niiskus ning põranda alt tuli paekivist kanalisatsioonitoru ning kaev, mis sealt juurest leitud veinikannupõhjade järgi on arvatavalt keskaegsed, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».

Seinte puhastamisel leiti aga lausa mitu treppi, millest üks viib üles saalidesse, teine aga teisele poole börsikäiku.

Üheks põnevamaks leiuks on paarishüpokaustahi, mis on teadaolevalt haruldane terves Põhja-Euroopas.

Kõige suurem üllatus tabas ajaloolasi aga suures saalis, mille seinast tuli välja arvatavalt muusikutele mõeldud rõdu.

Ptolemaios III aegsed pronksmündid ilmusid päevavalgele

Postimees 23.03.2010

Ptolemaios III aegsed pronksmündid

Foto: Scanpix

Arheoloogid avastasid Egiptusest 383 kuningas Ptolemaios III aegset pronksmünti.
Ptolemaios III Euergetes oli Ptolemaioste dünastiast Egiptuse kuningas alates 246. aastast eKr kuni oma surmani 222 eKr, kirjutab Huffington Post.

Egiptuse antiigiameti teadaandes seisab, et müntide ühel küljel on kujutatud Egiptuse-Kreeka jumalat Amun-Zeusi, teisel küljel aga Ptolemaiost, tema nime ja kotkast.

Aleksander Suure kindrali Ptolemaios Soteri rajatud dünastia valitses Egiptust 300 aastat. Sellel ajajärgul segunes Egituse kultuur Kreeka omaga.

Arheoloogid leidsid mündid Kairost 80 kilomeetri kaugusel asuvast Fayoumi oaasist.

Lisaks müntidele paljastusid maapinnast ka kolm jaanalinnumunadest tehtud ehet, mis võivad pärineda neljandast sajandist eKr ning Ottomani impeeriumi aegne savinõu, kus oli sees meik.

Leitud mündid ja esemed pannakse näitusele Giza püramiidide lähistele ehitatavasse uude Egiptuse muuseumisse.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Arheoloogid paljastasid Ikea-stiilis templi

Postimees 22.04.2010

Arheoloogid paljastasid 6. sajandi eKr. pärit Ikea-stiilis templi

Foto: Scanpix

Itaalia arheoloogid leidsid 6. sajandist eKr pärit templi jäänused, mis on osadest kokku pandud peaaegu samal viisil, nagu tänapäeval saab panna lihtsat Ikea mööblit.

Potenzast avastatud ehitises on kirjeldused, kuidas osad kokku käivad ja milline osa millega sobib, kirjutab archaeology.com.

Torre Satriano nimeks saanud ehitis oli arheoloogide hinnangul palee või templina kasutusel.

Tempel asub Lõuna-Itaalias, kuhu Vana-Kreeka kolonistid ja kaupmehed jõudsid umbes 8. sajandil eKr.

Nad rajasid Magna Graecia alale mitmeid sõltumatuid linnriike.

Arheoloogide arvates võtsid enne Rooma aega seal elanud põlisrahvad kreeklaste elukombed ja moe omaks. Ka hakkasid kohalikud ehitajad rajama kergelt kokku pandavaid ehitisi, et täita rahvastikukasvust tingitud vajadust uute ehitiste järele.

Igal kividetailil on sümbolid, mis näitavad, kuidas see teise detailiga kokku panna.

«Iidne süsteem meenutab tänapäeva Rootsi mööblitootja Ikea lihtsat «pane ise kokku» mööblit. Kuid kreeklaste süsteemis on näidatud, kuidas nn isaskomponent «emasega» kokku sobib,» selgitasid arheoloogid.

Basilicata ülikooli teadlase Massimo Osanna sõnul on ka katuse- ja friisiosadel kokkupanemise joonised.

«Siiani oleme leidnud sadu selliseid kokkupanemise jooniseid, millest osa on tähistatud «isastena» ja osa «emastena». Need kirjeldused pärinevad kuuendast sajandist eKr, » lausus Osanna.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Kodulugu: Muuseumi seltsist Virumaa Muuseumideni

Virumaa Teataja 13.02.2007

Muuseumi ekspositsiooni loodusloo osa karu- ja ilvesetopise ning muu faunaga pakkus vaatajatele huvi nii 1950ndatel kui ka hilisematel aastatel.
Foto: Repro

1925. a 3. novembril avaldas Rakvere ajalehe Virulane noor toimetaja, äsja 22aastaseks saanud Arved Palgi oma lehe juhtkirjana üleskutse, kus kutsus rahvast üles koguma vanavara ja asuma looma kohalikku muuseumi.

See oli esimene kord, kui Rakveres sellel teemal avalikult sõna võeti. Otsekohe suurt midagi ei sündinud, tasapisi hakkas aga muuseumi mõte levima ja oli vähem kui poolteise aasta pärast leidnud nii palju kõlapinda, et võis asuda seda teoks tegema.

Arved Palgi kutsus kokku oma lähemad sõbrad ja üheskoos pandi kirja loodava Rakvere Muuseumi Seltsi põhikiri, mille 1. paragrahvis öeldi: “Rakvere Muuseumi Seltsi eesmärgiks on Rakvere Muuseumi asutamine ja ülevalpidamine.”

1927-1940: eramuuseum

31. märtsil 1927 tuli seltsi asutamiskoosolekule kokku 21 meest. Kuueliikmelisse juhatusse kuulusid peale Arved Palgi, kellest sai pikaks ajaks seltsi esimees, veel kindlustustegelane Richard Leemets, kooliõpetaja Arnold Liiv, kaupmees Voldemar Matson, leitnant Heinrich Stunde ja kapten A. Martinson.

Ruum kooskäimiseks ja vanavara kogumiseks saadi Rakvere Ühispanga majas Virulase toimetuses, Lai 7 (siis 17).

Esimene ülesanne oligi vanavara kogumine. Esimene väärtuslikum ese laekus 28. aprillil – piipkann Palmsest.

1927. aastal oli teine suurem ettevõtmine - kaevamised linnuses. Kaevamised polnud muidugi teaduslikud arheoloogilised uuringud, ent tekitasid rahva seas suurt huvi ja tõid seltsile populaarsust. Samal ajal viisid kaevamised seltsi võlgadesse ja sügiseks oli võla suurus 20 000 marka (200 krooni), annetuste kogumisega vähendati seda 80 krooni võrra.

1929. aastal ehitas Rakvere Ühispank, mille tegevust juhtis Arved Palgi isa Gustav, endale vana maja külge uue hooneosa (praegu keskraamatukogu). Muuseumi selts üüris endale ruumid selle II korrusel.

Lisaks annetustele, mida tõi rahvas, õnnestus hankida EV kaitseministeeriumi relvalaost päris kenake relvakogu, Tallinna kunstimuuseumilt deponeeriti seitse kastitäit etnograafiat, ostu teel hangiti lindude ja loomade topiseid. Rakvere postkontori ülem Torn ja tema kolleegid kinkisid muuseumile dokumentide kogu, dokumente annetasid ka Kaitseliidu Kalevi kompanii pealik Viktor Stahlberg ja R. Stein Haljalast.

Kõige suurem eksponaat, mis 1930. aastal saadi, oli suuremõõduline käsikivi, mis on olnud pidevalt muuseumi ekspositsioonis.

Ekspositsiooni avamine

Rakvere muuseumi esimene ekspositsioon avati 7. detsembril 1930 praeguse keskraamatukogu majas. Eeskojas oli riiul õllekannudega, tekstiilesemed ja mõned gravüürid rahvariietest, suures toas töö- ja tarberiistad ning relvakogu, väiksemas toas topised, ka arheoloogilised leiud ja mündid.

Avamine oli pidulik ja rahvast rohkesti. Maavalitsus (maavanem Karl Pajos) toetas muuseumi avamise puhul 150 krooniga. Tervitustelegrammid olid riigivanem Otto Strandmannilt, haridus- ja sotsiaalminister Hünersonilt, kindralmajor Aleksander Tõnissonilt jt.

Muuseum oli külastajaile avatud algul kahel korral nädalas, hiljem vaid pühapäeviti kella 12-13.

Muuseumi ekspositsiooni avamine suurendas seltsi senist võlakoormat, kuid avamispäeva annetustest saadi tasuda pool seltsi tollasest võlast.

Samal ajal kasvas jõudsasti seltsi liikmete arv, ent sissetulekud läksid vanade võlgade ja nende protsentide katteks. Kõige enam oldi võlgu Rakvere Ühispangale ja pank ütles suvel 1934 muuseumi seltsile ruumid üles.

1936 tuli seltsile appi linnavalitsus, kes lubas ruumid oma majas Tallinna tn 3. Uus, nüüd juba teine ekspositsioon avati 21. märtsil 1937. Esimeses saalis oli rahvateaduslik osakond ehk etnograafia, teises loodusteaduslik osakond, sõjaajalugu ja esmakordselt ka Vana-Rakvere väljapanek.

1938. aasta märtsis suudeti linnavalitsuse toetusel võlad ära maksta. 1939. aasta 1. jaanuariks oli muuseumi rahaline seis plusspoolel: nimelt oli seltsi kassas 55 krooni ja 2 senti. Edasi see summa kasvas ning 1940. a alguseks ulatus ligi 100 kroonini (98.22).

Uutes ruumides ja ilma võlgadeta oleks muuseumi seltsi tegevus ehk edaspidi olnud üsnagi edukas. Nüüd aga tuli kõigele järsk lõpp. Eestis kehtestatud nõukogude võimu 12. novembril 1940 välja antud “Eramuuseumide riigistamise seaduse” § 1 alusel Rakvere muuseum likvideeriti. Selts oli likvideeritud juba kuu aega varem.

Eksponaadid pakiti taas kastidesse ja veeti minema. Seisid need kastid kuus aastat linnavalitsuse, rahvamaja ja III algkooli hoovimaja pööningul.

Muuseumi seltsi juhtivad mehed Arved Palgi ja Richard Leemets saadeti Siberisse, Voldemar Matson pages läände, Arnold Vihvelin varjas end kuni surmani Lõuna-Eestis.

Riiklik muuseum

Pärast II maailmasõda kulus kaks aastat, enne kui Rakveres hakati taas muuseumi looma. Nüüd muidugi juba riikliku muuseumina. 1946. a kevadel kinnitati Viru maakondliku muuseumi esimene palgaline koosseis. Muuseumi hakkas juhtima endine Rakvere teatri näitleja, kaunis ja ettevõtlik noor naine Veera Kala (Ranne). Ruum saadi taas Tallinna tn 3, praeguse näitustemaja 2. korrusel.

Muuseum avati külastajaile 10. veebruaril 1947. Ekspositsioon asus neljas saalis, töötajate tarvis oli esimeses saalis eraldatud väike kardinatagune nurk, fondiruumid puudusid. Nii tegutseti aastaid.

Teadustööst neil aegadel rääkida ei saanud. Pealegi nõuti kõrgemalt poolt ühe väikese kohamuuseumi jaoks üsnagi omapäraste näituste tegemist, nt A. S. Puškini elust ja loomingust, Lenini elust ja tegevusest.

Esimese kunstinäituse korraldas muuseum rahvamajas juba 1947. aasta mai alguses ja seal tutvustati kohalikku taidluskunsti.

Uus ajajärk muuseumi elus algas siis, kui siia tulid tööle haritud ja töökad noored. 1949 asus muuseumis tööle Leili Pajos, kes jäi siia pikaks ajaks, olles ligi 30 aastat direktor. 1955 tuli muuseumisse fondihoidjaks Laine Rulli-Leet ja tema töö kestis siin 31 aastat.

1951, seoses rajoonide moodustamisega eelmisel aastal, nimetati muuseum ümber Rakvere rajoonidevaheliseks koduloomuuseumiks. Seda nime kandis muuseum kuni uue Eesti ajani välja, mil 1990 sai taas Rakvere muuseumiks, ja oli seda SA moodustamiseni 2002.

Tasapisi lahenes ruumikitsikuse probleem, kiiresti kasvas eksponaatide arv. Kui 1950. aastate I poolel oli 2000 – 3000 eksponaati, siis 20 aastat hiljem oli neid ligi 40 000 ja 6. juunil 1996 võeti muuseumi kogudesse vastu 100 000. eksponaat. Muuseum hakkas tegema TA ajaloo instituudi arheoloogide juhtimisel arheoloogilisi kaevamisi ja sai nii endale Virumaa linnuste ja kalmete leide.

Mis muutus muuseumis

Muuseumi oma ruumides hakati pärast seda, kui 1955 saadi kätte esimese korruse näitusesaalid, tegema kunstinäitusi. Esimene suurem temaatiline näitus uutes ruumides oli 1961. aastal teatriteemaline – sellega tähistati Rakvere teatri eelkäija, Rakvere Näitlejate Ringi asutamise 40. aastapäeva.

1964. aastast peale tehtud seenenäitustest kujunesid kõige populaarsemad näitused üldse. Palju tõid rahvast muuseumi ka iga-aastased käsitöönäitused. Populaarsed olid fotonäitused. Muuseum korraldas 1960. aastail ka mõned ülerajoonilised tööstusnäitused.

Igal aastal saabus kõrgemalt poolt kohustuslike näituste loetelu. Osa neist tegime, osa ainult paberil. Sellised olid näiteks ülemaailmse rahu teemaline näitus, L. I. Brežnevi 75. sünnipäeva näitus, väljapanek “Juri Gagarin – esimene kosmonaut” jt.

Koduloomuuseumil pidi olema ekspositsioon kolmes osakonnas: loodus, ajalugu ja Nõukogude periood. Ühtepidi oli see ebameeldiv kohustus, teiselt poolt pani see nõue kaasaega läbi töötama ja koguma mitte ainult nn punast materjali, vaid ka tööstuste toodangut, haridust ja kultuurielu tutvustavaid eksponaate.

Muuseumitöötajail tuli teha üsna palju nn massitööd: peale ekskursioonide juhtimise oli loengute ja vestluste pidamise kohustus.

Muuseumi juures töötas aastaid rahvaülikool, kus käisid esinemas üsnagi tuntud teadlased, loomeinimesed jt. 8-10 korda aastas ilmus rajoonilehes meie erilehekülg “Tunne oma kodunurka”, mis tunnistati lehelugejate poolt kõige populaarsemaks ja loetavamaks eriküljeks. Kaua aastaid oli muuseumitöötajate üheks töölõiguks kultuurimälestiste kaitse.

Tavaliselt käis koduloomuuseumis ja sealsetel näitustel aastas (andmed 1960. aastaist) keskmiselt 15 000 külastajat. Kui 1974 valmis uus kogu maja hõlmav ekspositsioon, kasvas külastajate arv järsult (1977 – 27 524), ja kui meie muuseum lülitati 1979 üleliiduliste turismigruppide marsruuti, kasvas külastajate arv enam kui kahekordseks (1986 – 58 471). Aga need külastajad polnud kaugeltki mitte kõik asjast huvitatud.

Kasvas majast välja

1960. aastail hakkas muuseum kasvama oma majast välja. 5. novembril 1967 avasime Kunda tsemenditehase muuseumi, hiljem selle II korrusel Kunda tööliskorteri. 1973. aasta märtsis sai meie muuseumi filiaaliks piiritustehase muuseum Moe viinaköögis, kümme aastat hiljem tegi uksed lahti Rakvere linnakodaniku majamuuseum. See oli esimene taoline kogu Baltimaades ja leidis alguses üsna palju tähelepanu ja rakverlaste suure poolehoidu. Esimesel aastal külastas seda 8769 inimest.

1988. aasta muuseumipäeval andsid restauraatorid muuseumile üle Rakvere linnuse renoveeritud 1. järgu – lõunaeeshoov, rondeel, vahitorn ja idaväravakompleks. Selle võttis vastu juba uus noor direktor Olav Mäe.

1997. a sai muuseum pärandina Richard Sagritsa Karepal asuva sünnimaja ja maa. Selleks ajaks oli Kunda muuseum ära antud Kunda linnale. See sündis 1993.

1979. a kehtestati N Liidu muuseumidele uued kategooriad, mida oli viis. Meiesugusel kohamuuseumil oli III kategooria, aga selle tingimuseks oli kas 100 000 külastajat aastas või 75 000 eksponaati kogudes. Meil polnud kumbagi. Et mitte II kategooriasse langeda (see tähendas koosseisude ja palkade kärpimist), tegime panuse kogumistööle.

Muu töö kõrval käis mitmel aastal meeletu kogumine ja arvelevõtt. Peamiselt kogusime pabermaterjali ja fotosid, sest need võtsid vähe ruumi. 1979 koguti üle 10 000 eksponaadi! Ja me jäime III kategooria muuseumiks.

Odette Kirss

Raekoja pööning varjas 16. sajandi kirjapauna

Eesti Päevaleht 21.11.2002
Foto: Pille-Riin Pregel
Tuuli Koch

500 aasta vanune leid on ajaloolaste sõnul väga haruldane Arhiivitöötajatele on koti omaniku elukäik ürikute põhjal teada

Raekoja pööningult leiti 500 aastat tagasi Tallinnas elanud ning suure osa oma varandusest hoolekandeasutustele pärandanud kaupmehest raehärra Johan Selhorsti nahkkott kuue kirja ning nelja arvega.

Leid on väga haruldane, sest risti-põiki läbi kammitud raekojast ei lootnud keegi enam midagi leida ning kui 19. sajandist pärinevad leiud on tavalised, siis 16. sajandi omad kindlasti mitte,” ütles linnaarhiivi teadur Tiina Kala.

Lisaks kotile, mille sees oli kuus erakirja ning neli keskeltläbi 100-margast arvet, leiti ka kaks puunikerdustega seinaplaati.

Haruldane leid kogu Eestis. Kala sõnul on nii kaugest ajast pärinevad leiud erakordsed mitte ainult Tallinnas, vaid kogu Eestis. “Paar aastat tagasi tahtsid koolipoisid meile müüa vanaema pööningult leitud samasse aega jäävaid pabereid, kuid selliseid näiteid on väga vähe,” lausus Kala.

500 aastat hallistuseta säilinud nahkkott ja selle sees olevad hiirte näritud kirjad kuulusid 16. sajandi alguses oma vennaga Tallinnasse tulnud kaupmees Selhorstile, kes abiellus siin 1506. aastal ning sai järgmisel aastal linna kodanikuks.

Teadur Tiina Kala sõnul tegi mees siin kena karjääri, ostis maja Pika ja Kinga tänava nurgal ning oli Oleviste kiriku ja Jaani seegi eestseisja ning 1524. aastast raehärra.

Linnaarhiivis on kaupmehest palju materjali, mis on seletatav sellega, et kui ta 1536. suri, jäi temast maha palju võlausaldajaid, kes hakkasid asju klaarima ning kogusid selleks tõendusmaterjali.

Otseseid pärijaid kaupmehel polnud, sest tema naine suri järglasteta, vend suri kaklustest saadud haavade tagajärjel. Kuna mehel polnud vara kellelegi pärandada, jagas ta rikkusi hoolekandeasutustele ja seekidele. Suur osa annetustest läks nn rõugete majale, mis annab ajaloolastele alust spekuleerida, et kireva elulaadiga raehärra põdes ise süüfilist.

Vanalinn võib peita veel aardeid. Arheoloogilist järelevalvet tegev OÜ Tael leidis kaupmehe asjad raekoja pööningult laevõlvi ja seina vahel olevast müüritaskust esmaspäeval.

Firma juhatuse esimees Vladimir Sokolovski ütles, et vanalinna elanikud ning seal tegutsevad ettevõtted peaksid enne ehitust rohkem järelevalvet tellima.

“Kui mõelda neile konteineritäitele, mis on vanalinnast prügimäele veetud, hakkab väga kahju. Kuna lihtsad ehitajad ei oska hinnalist prahist eristada, tuleb kõiki vanalinna maju spetsialisti pilguga üle vaadata, sest prügimäele on liiga palju huvitavat materjali sattunud,” märkis Sokolovski.

Enne raekoja leidu tulid viimati huvitavad materjalid välja ajaloolisest raeapteegist ning Pühavaimu kirikutorni kuplimunast.

Hiiglalooma luud Viljandimaal

Postimees 23.10.1930

Eestis on vanasti elutsenud metshärgi?

Kaarli vallas, Viljandimaal, leiti Partsi talu sooheinamaal, kus praegu käsil kuivatuskraavide kaevamine, kraavi põhjast turbakihi alt mingi suure looma luud. Kraavi põhjast tuli välja hiiglasuur jalakont ja pealuu, millel küljes poole meetri pikkused sarved. Sarveotsad on kõdunenud, mis näitab, et need on olnud kunagi veel pikemad. Sarved sarnanevad rohkem meie veise kui põdra sarvedele, olgugi et sarved on mitte ümmargused, vaid natuke lapergused. Siiski on pealuu ja sarved veise omadest vähemalt kaks korda suuremad.
Kõiki luid pole veel üles leitud, arvatavasti need lebavad kraavi kalda all. Mõnede asjatundjate arvates on luud metshärja omad. Kui nii, siis peaks olema vanasti Viljandimaal rohkesti metshärgi elutsenud.
Koht, kus kaevamisel leiti saladuslikud luud, on olnud kord vanast nähtavasti metsa all, sest kraavi põhjast turbakihi alt leiti ka käbisid, pähkleid, okkapuru ja muid jäänuseid.

Haruldane paat

Postimees 11.09.1930

Hiljuti leiti Kaareperest Pikjärve põhjast omapärane paat, mis kõitis tähelepanu oma primitiivse ehitusviisi poolest. Paat on valmistatud kirve abil tahutud palkidest, mis on omavahel ühendatud puupulkadega ja nähtavasti hiljemini on paati parandades ka raudnaelu tarvitatud. Paadi pikkus on umbes 2m, laius 60 - 70 cm.
Eesti Rahva Muuseumi direktor J. Leinbod käis kohal paati vaatamas ja tõi selle muuseumile kaasa. Millisest ajast paat pärit, pole veel selgunud kuna lähemad uurimised tema juures on ette võtmata, kuid kindel on, et paat eelajaloolisse aega ei ulatu. Oma ehitusviisi poolest on see paat ainukene omasarnane meie muuseumides.
See aasta on osutunud leidude poolest üldse rikkaks. Nii on Pilistveres kruusaaugu kaldas ka mingisugune paadi ots nähtavale tulnud. Eriteadlased on kohal asja järele vaadanud ja leidnud, et seal tuleb ette võtta arheoloogiline kaevamine, et paadi minevikku lähemalt uurida. Nii on paat praegugi välja kaevamata ja kuulub see koht muinsuskaitse alla.
Pärnumaal on Audru jõest hiljuti leitud mingi vana ader, mille kohta veel lähemad andmed puuduvad.

Väärikad taluhäärberid

Postimees 03.04.2010
Tiina Kolk

Kaunis kaptenivilla Lainela/Tiidemanni Aaspere mõis, Haljala kihelkond Ehitusaeg 1910.

Fotod: Eesti Rahva Muuseumist

Suurtalule sobivalt suursugune Kuivsaapa/Saapa Vana-Kariste mõis, Halliste kihelkond Ehitusaeg 1931.

Maja kui loss Ärma Raikküla mõis, Rapla kihelkond Ehitusaeg 1910.

Kahekordse klaasverandaga maamaja Jaagu-Hansu Koigi mõis, Peetri kihelkond Ehituseag 1929 1929. aastal oli laastudest viilkatusega tahutud palkidest maja ilma voodrita, v.a uhke kahekordne klaasveranda. See oli ilmselt maja peasissekäik, teine uks oli otsaseinas. Taluhooned on hävinud.

Tulevikku vaatav ja mugav Parisselja Halinga mõis.

Tänavu esitletakse Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eesti kvaliteedimärki – sadat unikaalprojekti järgi ehitatud eramut. Aga kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta – sestap tutvustame möödaniku eeskujulikke elamuid.

Meie taluarhitektuur hakkas oluliselt muutuma 1860ndail, kui Lõuna-Eestis asuti seoses talude päriseksostmisega ehitama uusi, rehest eraldi elamuid.
«Need olid tavaliselt kahe-nelja toa, köögi, sahvri ja esikuga hooned, mille plaanilahendus matkis algul rehielamu kambriosa, hiljem oli üsna varieeruv.

Mulgimaal, kus uusi elamuid kõige enam ehitati, kujunes suurtaludes omapärane elamutüüp: ühes otsas asusid peremehe eluruumid (suur saal, mitu tuba, veranda), teises peretuba teenijatele, köök ja sahvrid. Sellist elamut hakati mõisa härrastemaja eeskujul nimetama häärberiks.

Põhja-Eesti ja saarte taludes hakati eraldi elamuid ehitama valdavalt alles 20. sajandil,» kirjutavad etnoloogid Ants Viires ja Gea Troska raamatus «Eesti rahvakultuur».

Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektori Heiki Pärdi koostatud kolmeosaline album «Eesti taluhäärberid» annab ülevaate parematest talumajadest, mis ehitati pärast rehemajaajastut kuni talude vägivaldse lõpuni 1940. aastal.

Kuigi enamjaolt ehitati maju oma ja ehitusmehe tarkusega, kasutati eriti 1920–30ndail üha rohkem ka käsiraamatute, instruktorite ja arhitektide abi. «Erinevalt praegustest n-ö ühekordse kasutusega karpidest ehitati need majad väga pikaks ajaks – isa eaks ja poja põlveks,» nendib Pärdi.

Arter valis albumitest «Eesti taluhäärberid» tutvustamiseks viis omanäolist, paraku juba ajalooks saanud hoonet.

Tulevikku vaatav ja mugav Parisselja
Halinga mõis, Pärnu-Jaagupi kihelkond
Projekt Uusimaa Põllumeeste Selts
Ehitusaeg 1912
Pindala 350 m2
Vana talu palkidest ehitatud suures verandaga hoones oli kirjutusetuba (peremehe kabinet), elu-, magamis- ja vannituba. Köögis oli nõuderuum ja sahver, elutoas garderoob. Mansard-korrusel asusid aedniku korter, poiste tuba ja võõrastetuba.
Katus ja osa seinu oli rootsipunane, akende ümbrus ja piirded valged, uksed kollased-rohelised, aknaraamid rohekad.
Eesti ajal oli siin õppetalu, Nõukogude ajal majandikeskus ja korterid. 1960. aastal sai hoone tulekahjus kannatada.

Kahekordse klaasverandaga maamaja Jaagu-Hansu Koigi mõis,
Peetri kihelkond
Ehituseag 1929
1929. aastal oli laastudest viilkatusega tahutud palkidest maja ilma voodrita, v.a uhke kahekordne klaasveranda. See oli ilmselt maja peasissekäik, teine uks oli otsaseinas.
Taluhooned on hävinud.

Maja kui loss Ärma Raikküla mõis, Rapla kihelkond
Ehitusaeg 1910
Pindala 280 m2
Valgeks krohvitud tellistest taluelamu oli üks suursugusemaid Eestis: 34 ruumi, kõrge mansardkorrus, lainelise viiluga ärkel, selle ees neljale kandilisele sambale toetuv rõdu, teine samasugune rõdu maja otsas, esiküljel kumer, eraldi katusega väljaaste, tagaküljel viilkatusega trepikoda. Hoone, mille omanik Ado Erma sai põhitulu piimakarjast (müües võid, koort ja juustu Peterburi turul), läks pärast sõda Raikküla lastekodu, hiljem erikooli kätte. 1990. aastal müüdi eravaldusse, praegu on sellest alles ainult müürid.

Suurtalule sobivalt suursugune Kuivsaapa/Saapa Vana-Kariste mõis, Halliste kihelkond
Ehitusaeg 1931
Pindala 400 m2
Häärberi lasi ehitada Šveitsis õppinud ja töötanud meditsiinidoktor Els Sapas-Blum (1892–1945). Krohvitud puitmajas, kust ei puudunud ka veevärk, oli 12 eluruumi, hoonet ilmestasid rõdud ja verandad. 1941. aastal pere küüditati, 1950–1970 oli majas Kariste kolhoosi keskus, hiljem elasid seal majandi töölised. Praeguseks on hoone hävinud.

Kaunis kaptenivilla Lainela/Tiidemanni Aaspere mõis, Haljala kihelkond
Ehitusaeg 1910
Ühe kuulsama Käsmu kapteni ja kohalike laevaomanike äriühingu peadirektori Oskar Tiidemanni (1874–1963) kümne eluruumiga häärberil oli uhke katuserõduga klaasveranda ja selle kohal katuseärklil suur klaasuksega ovaalaken, mida on hiljem Käsmus jäljendatud. Paremas otsas oli tagasiastega esik, välisvooder oli kaheosaline – all püstine, ülal rõhtne.
Nõukogude ajal pioneerilaagrina kasutatud maja hävis tulekahjus 1970. aastal.

Väätsa mõis üllatab maalingutega

Järva Teataja 17.04.2010
Merili Nikkolo

Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Ümberehitustööd paljastasid Väätsa mõisa neljas ruumis lae- ja seinamaalingud, nüüd ootab ees hulk käsitsitööd, mistõttu ehitus plaanitud ajal ei lõpe.


Väätsa vallavanem Jarno Laur tunnistas, et enne ehitustööde algust valitses üldiselt arvamus, et mõis avastusi ei paku, kuid maja suutis omanikke ja ehitajaid siiski üllatada.

Neljast ruumist on tulnud välja seina- ja laemaalinguid, millest praegu küll midagi suurt näha ei ole. «Siit on natuke näha, need on mingid pärjad,» ütles Laur.
Ta viipas käega seina ülemise osa poole, kus pisikesel lapil oli värv maha võetud.

Veel pole teada, kuidas maalingud tegelikult välja näevad, sest suur osa sellest on värvi all. Laur sõnas, et alles pärast puhastustöid saab öelda, kas on võimalik midagi taastada, ja siis selgub, kui palju kõik aega võtab.
Ootamatu avastus tähendab Lauri ütlust mööda seda, et mõisa ehitustööd ilmselt tähtajaks ei valmi.

Väätsa mõisa siseviimistluse uuringuid teinud OÜ Vana Tallinn restauraator Eva Mölder sõnas, et maalingud võivad pärineda mõisa ümberehitustööde ajast ehk umbes 19. sajandi lõpust. «Ka nende käekiri räägib, et need on trafarettmaalingud ja kindlasti mitte Leonardo da Vinci, seda ei maksa mõeldagi, kuid nad loomulikult kaunistavad mõisahoonet ja neile tuleb tähelepanu pöörata,» selgitas ta.

Väätsa mõisakompleksi arendustööde projekti kogueelarve on 15,64 miljonit krooni.

Löwenruh – ohtrate veesilmade ja uhke lõvikujuga oaas keset linna

Ärileht 13.03.2003

Robert Nerman, ajaloolane

AJALUGU Pargi metamorfoosid kuberneri suvemõisast kümblusasutuse ja kalakasvanduseni

Löwenruh’ suvemõisana tuntud ala on läbi aegade palju muutunud. Selle ajalugu ulatub 1652. aastasse, kui linnarae korraldusel tükeldati üle 4000 hektari suurune maa-ala Pärnu maantee Tondi liivikute Mustamäe tee Endla ja Koskla tänava vahel 46 osaks ehk partselliks.

Ligikaudu 9 ha suurusi krunte said linnarae liikmed, tsunftide vanemad ja teised mõjukad isikud. Maad müüdi 100 riigitaalri eest, gildivanemad said teenete eest maad tasuta.

Linna kulul tehti ka mahukad kuivendustööd. Tollal rajatud kuivenduskraave on praegugi veel mõnes kohas näha. Kraavid mõjutasid nii esialgsete teede kui ka hilisemate Lilleküla tänavate (Linnu tee, Nõmme tee, Tihase, Tedre, Räägu jt) kujunemist. Kuna partsellide omanikud olid jõukad, siis võib arvata, et juba varsti hakati neile püstitama elamuid ja aedu.

MUSTAMÄE JA LINNU TEE RISTIL VULISESID KESKAJAL ALLIKAD. Tallinna Gümnaasiumi matemaatikaprofessori Heinrich Julius Woltemate 1689. aasta linnaplaanil on fikseeritud mitmeid suvemõisaid ja üksikhooneid. Hilisema Löwenruh’ suvemõisa kohal asunud maavaldus oli tähistatud kirjaga

“Straalborn, Evest”.

Selle suvemõisa või maavalduse juurde suundus Mustamäe nõlvade juurest, endise kiir-abihaigla piirkonna allikatest alguse saanud Mustjõe oja. Ka Mustamäe ja Linnu tee ristumise piirkonnas oli rohkesti allikaid, millest osa suundus Mustjõe ojja, osa aga mööda Paldiski maanteed kulgenud Sipe (Zipe) oja nime kandnud lisaharusse.

Põhjasõda katkestas pikaks ajaks järjepidevuse Tallinna arengus. Paljud Kristiine heinamaal asunud suvemõisad hävisid, samuti on meie jaoks kadunud täpsem andmestik nendest maavaldustest.

LINNA VALLUTANUD VENELASED AnDSID MÕISA KUBERNERILE. Praeguse Mustamäe tee ja Linnu tee nurgal asunud suvemõisa areng oli veidi teistsugusem. See maavaldus läks arvatavasti varsti pärast Tallinna vallutamist Vene vägede poolt Eestimaa viitsekuberneri ja hiljem kuberneri ameti ülesandeid täitnud Friedrich von Löweni valdusse. Tema nimest tuleneski Löwenruh’ suvemõisa nimi. 18. sajandi lõpul läks suvemõis kindral Friedrich von Roseni valdusse. Selle omaniku nimest tulenes suvemõisa eestikeelne nimevariant rahvasuus – Roosna mõis.

Roseni-aegne periood oli suvemõisale kõige soodsam. Uus omanik lasi ehitada hooneid, planeeris kauni pargi koos kanalite, saarekeste ja rohkete sildadega.

LÖWENRUH’ ÕITSES POPULAARSE RAVI- JA SUVITUSKOHANA. 1798. aastal avati Löwenruh’ suvemõisas lõbustus- ja kümblusasutus. Inimesed võisid külastada restorani, kondiitriäri, tantsusaali, keeglirada, lasketiiru ja ravikümblusasutust. Linnu tee ääres oli allikas, mis sisaldas rauda, väävlit ja muid kasulikke aineid. P. A. Possarti 1846. aastal Stuttgardis väljaantud raamatus “Statistik und Geographie des Gouvernements Esthland” kandis mudasisaldav allikas Karlsbrunneri nime.

1816. aastal väljaantud saksakeelsest brošüürist “Tallinn kui supelkoht” propageeriti igati Löwenruh’ suvitusvõimalusi ja suhtelist odavust. 19. sajandi I veerandil oli Löwenruh populaarne suvituskoht. Seda tõendab ka asjaolu, et tollal liikusid kesklinna ja Löwenruh’ suvemõisa vahel kindla intervalli järel voorimehed.

19. sajandi I veerandist hakkas Lilleküla tähtsus supelpiirkonnana kahanema. Suvemõisate omanikel tuli otsida uusi võimalusi tulu saamiseks. Löwenruh’ omanikud ei suutnud suvemõisale funktsiooni leida.

VEESILMADEST SAID TULUSAD KALATIIGID. Arvatavasti seisid paljud sealsed hooned tühjana. 19. sajandi keskel taastati suvemõisa peahoone ning park kujundati põhjalikult ümber. Suvemõisa pargi praeguse Kullo-poolsesse külge rajati kalatiike, mida võib praeguseni näha. Ühtekokku oli kalakasvanduse kasutada 19 suurt kalatiiki.

Kalakasvatamine tõi omanikele head tulu. On teada, et Löwenruh’ kalu müüdi suuremas koguses ka Peterburi.

Väga tõsiseks tagasilöögiks suvemõisale oli 1886. aasta tulekahju, mil mõisahoonetest jäid järgi vaid varemed. Sellele vaatamata tegutses kalakasvandus Löwenruh’ suvemõisas edasi.

SÕDA TÕMBAS PLAANIDELE KRIIPSU PEALE. 18. veebruaril 1936 müüs Löwenruh’ omanik Anna Graf oma majandi 118 000 krooni eest a/s Kopli Kinnisvarale.

Löwenruh maavalduse suuruseks oli 122 607 ruutsülda ehk umbes 26 hektarit. Selle suure majapidamise ostule eelnes Kopli Kinnisvarade poolt põhjalik krundi analüüs, milles osalesid agronoom Johan Kalm, kalanduse eriteadlane J. Kodres ja aianduse eriteadlane E. Lepp.

Kopli Kinnisvaral oli kavas rajada Kadaka tee 51 krundile suurejooneline kalakasvatus. 1930. aastate lõpus püsis päevakorral idee rajada Löwenruh’ suvemõisa Kõrgem Aiandusinstituut.

Raske on öelda, kumb kahest kavast oleks tegelikkuses realiseerunud. 1940. aastal alanud nõukogude okupatsiooni tõttu jäid need kavad teostamata. Majand tegutses erinevate nimede all edasi ka 1940. ja 1950. aastatel.

Löwenruh on haruldane erand

Iga linnaosa kujunemist ja arengut on mõjutanud spetsiifilised ja teistest piirkondadest paljuski erinevad asjaolud. Konkreetselt Lilleküla teedevõrku ja hoonestuse kujunemist on tuntavalt mõjutanud sealsed suvemõisad. Tänapäeval on kadunud peaaegu kõik otsesed jäljed kunagisest Kristiine heinamaadel asunud suvemõisadest. Need vähesed vanad kultuurikeskkonna ladestused, mis on praeguseni nähtavad, on linnaosa seisukohast suure tähtsusega. Üheks haruldaseks erandiks, mis ühendab Lilleküla sajanditevanust ajalugu tänapäevaga, on Musta-mäe teest ida pool, praeguse trollibussidepoo ja Kullo vaheline ala, kus saab tänapäevalgi hea ettekujutuse kunagisest parkide ja aedadega suvemõisast. Robert Nerman

Kui restoran tähendas tantsu ja kohvik kultuurset seltskonda

Ajaleht Pealinn 12.04.2010

Fotol: Estonia esimesel korrusel paiknenud kasiinosaal, nagu ka teise korruse Valge ja Punane saal olid ühed tuntumad pidutsemiskohad sõjaeelses vabariigis.

Sõjaeelses Eesti Vabariigis pidi lõbustuskoht jälgima, et klient liialt purju ei jääks ja tänaval ei kakerdaks.

Esimese maailmasõja puhkedes olid pea kõik Tallinna tähtsamad hotellid ja restoranid baltisakslaste käes. Pärast sõda sai nende omanikeks aga aina rohkem eestlasi, sest paljud sakslased olid sõja käigus lahkunud. Restoranipidajateks said eestlastest kokad või ettekandjad. Näiteks Kuld Lõvi peremees Johannes Janson oli enne olnud kokk, Richard Devid aga Kuld Lõvi kelner.

Iseseisvad restoranid ja kohvikud olid Tallinnas võrreldes hotellirestoranidega uus nähtus. Estonia restoranil oli teatri- ja kontserdisaali vahel kolm suurt saali. Alumisel korrusel asus nn kasiinosaalis puhvet ehk põhirestoran, teisel korrusel olid kõrvuti Valge ja Punane saal. 1930. aastateks lisandus neile veel väike Roheline saal ja Estoniast kujunes Kuld Lõviga võrdne esindusrestoran. Vabariigi valitsus kasutas Estonia teatrit ja selle restorane vastuvõttude ja pidustuste jaoks. 1919. aasta juulis korraldatud valitsuse vastuvõtul ronis külaliste hulgas olnud šotlasest major James O’Connor õhtu edenedes laua otsa, et juua Eesti Vabariigi terviseks. Pisut purjus Estonia primadonna Helmi Einer ei suutnud kiusatusele vastu panna ja kergitas kilti, et näha, mis selle all on, seepeale kiskus major primadonna lauale ja üritas temaga sedasama teha. Primadonna pani küünte ja hammastega vastu, kuni šotlane ta sülle kahmas, paarike vajus toolile ja hakkas kirglikult suudlema. Tollane välisminister Jaan Tõnisson kohkus kõige selle peale nii ära, et kartis lausa rahvusvahelist skandaali.

Kohvikud pakkusid lohutust

Tallinna kõige vanem, suurem ja kuulsam hotellirestoran oli Kuld Lõvi, mis tegutses II maailmasõjas hävinud hoones Harju 40. Iseseisvuse ajaks oli seal 71 numbrituba, lisaks palju privaatseid kabinette ja söögisaal kõrvalruumidega. Enne 30ndate kapitaalremonti polnud Kuld Lõvi aga sugugi kõige kenam koht. Asutuses valitses hämarus, seal oli vaid kaks vannituba ja igal korrusel üks ühine tualett, mida oli raske leida. Pimedad käänulised koriorid muutsid hotelli kui rebaseuruks. Ometi ööbisid seal väisriikide kõrgemad sõjaväelased ja ärimehed.

Iseseisvuse alguses käisid inimesed sageli kohvikutes, sest korterid olid kitsad ja külmad. Kohvikus kuulis uudiseid, seal kirjutati ajaleheartikleid jne. Üks Tallinna nooblimaid ja populaarsemaid kohvikuid oli Narva mnt 4 asunud Linden, mille suured ruumid, pehmed vaibad, peeglid ja loorberipuud tagaseinas jätsid luksusliku mulje. Lindenis kogunes iseseisvuse algusajal kirjanikerühmitus Siuru, teiste seas Marie Under ja Artur Adson. Hendrik Visnapuu elas Tartus, kuid andis Tallinnas käies oma aadressiks alati Visnapuu- Linden. Lindenit pidasid oma lemmikpaigaks ka uusrikkad, kes olid salapiiritust vedades või sõja ajal hämarat äri ajades varanduse kokku ajanud. Pealtnäha tavalised külalised kulutasid kohvikus õhtu jooksul kuni 10 000 marka, mis oli tööinimese kahe kuu palk.

Alkoholimüügil piirangud

Vabariigi algusajal olid kõige rikkamad kliendid baltisakslased, kes aga peagi suundusid oma kinnistesse klubidesse, sest eestlased ei sallinud neid kui põlisvaenlasi. Esimese klassi restoranides käis tegelikult vähe inimesi, 25-40 päevas, õhtuti veelgi vähem. Estonia restoranid olid ses mõttes erand, neid külastas 300-400 inimest päevas, sest ka teater oli kõige popim meelelahutus. Välismaalased, eriti soomlased oma keeluseaduse tõttu olid restoranides kindlad kliendid. Lihtne eestlane käis rohkem kõrtsides ja söögimajades, kuid ka seal maksis hea söömaaeg 40-60 marka. Väiksem ametnik võttis niisiis kodust oma toidu kaasa. Hea ametniku kuupalk oli 15 000-20 000 marka ja ta võis endale väljas söömist lubada.

Ametnikud ja keskklass lõbutses Mustas Kassis, hinnatud oli restoran Europa. Vaesem rahvas külastas Raekoja ümbruses Metropoli ja Hubertust. Eeslinnade kõrtsid olid veelgi populaarsemad.

Hotellid ja söögikohad pidid linnale ja riigile makse maksma. Restoraniloa- ja lõbustusmaks olid kindla suurusega, kuid salajased riigimaksud. Trahterimaksud linnale olid avalikud, aga neid ei arvutatud kõigile võrdselt. Selle otsustasid linn või restoranipidajad ise vastavalt sellele, kuidas asutus sisse tõi. Maks jäi enamasti 15 000 marga kanti aastas.

Restoranidele oli ka palju vastaseid. Linnale tegi muret kord, kitsastel tänavatel kõndijate julgeolek ja see, et linnale kuuluvad majad kippusid lõbustusasutuste läheduses elaniketa jääma.

Kindlad rahvustoidud ja tantsude tulek

1919. aastal restoranides alkoholi pakkuda ei tohtinud ja linnal oli alkoholimüügi monopol. Salaja kangemat kraami siiski müüdi. Linn tegi üllatuskontrolle ja määras trahve. Aastavahetusel sai linna võitlusest viinamüügi pärast sõda tähtsamate restoranidega. Restoranide Kuld Lõvi ja St Petersburgi töötajad ja Estonia teatri restorani pidaja saadeti karistuseks salaviina müümise eest Haapsallu ühiskondlikult kasulikule tööle. 2. juunil 1920 andis aga linn restoranidele loa viina ja piirituse müügiks. Luba kehtis kella 9-24, alkoholi müüdi klaasikaupa ja ainult koos söögiga. Alaealistele ja joobnutele alkoholi ei müüdud. Restoranipidajad pidid jälgima, et külastajad end liiga purju ei jooks, ja kui jõid, siis tuli nad välja visata. Kui kunde purjuspäi tänaval liikus, vastutasid võrdselt ta ise ja restoran. Linn võis sulgeda restoranid, mis neid nõudeid ei täitnud. 1924 tegi linn ettepaneku anda alkoholimüügi luba vaid suurematele hotellidele ja klubidele, kus rohkem ruumi ja laitmatu kord.

Restoranides pakuti eri aastaaegadega seotud rahvuslikke toite. Venemaalt pärit kombe järgi söödi jaanuaris ja veebruaris pliine kaaviari, lõhe, hapukoore ja võiga. Vastlapäeval pakuti seajalgu, hernesuppi ja kukleid. Alates maipühadest sai tetresid, kevadkurvitsaid ja noori kanu, mai lõpust juulini pakuti vähki. Sügisel söödi kala, mardipäeval hane, novembris ja detsembris oli veri- ja tanguvorstide aeg, enne jõule pakkusid restoranid pannkooke ja moosipalle. Tallinna restoranid ja kohvikud hindasid prantsuse ja vene kööki, lihtsamad paigad saksa mõjudega eesti kööki – sealiha, kartulit ja hapukapsast ning suppi.

Iseseisvuse kahel esimesel aastal käis Vabadussõda ja tantsida ei tohtinud. Nii näidati restoranides meelelahutuseks mõnd filmi. Filmide vaheajal esinesid vene tantsijad, balalaikaorkestrid ja mustlasmuusikud. Igal õhtul nägi ka lühikesi ooperi- ja operetietendusi. Kabareeprogrammides olid nõutud soome maadlejad. Maadlusnumbrite vahepeal esinesid tantsutüdrukud, vahel nägi ka naismaadlejaid.

Pärast Tartu rahu sõlmimist võis restoranides tantsida. Lindenis mängis orkester tantsuks juba järgmisel päeval pärast rahu sõlmimist. Õigeid tantsuorkestreid polnud võtta ja nii mängisid salongiorkestrid restoranides klassikalist muusikat, ooperi- ja operetiviise. Tõelised tantsuorkestrid kujunesid välja alles 1920ndate keskel. Nõutud olid mustlasorkestrid, inglise artistid ja ameerika jazz-bändid.

Suure Inglismaa-vaimustuse tõttu korraldasid restoranid pühapäeviti 17-19 kellaviieteesid, kus sai ka tantsida. Lisaks rahvustantsudele ja valsile hakkasid levima džässtantsud, fokstrott ja tango, mida seltskonnale õpetasid restoranide eestantsijad.

Luksuslikumad kolmekümnendad

1934. aasta seadus lubas tegutseda öörestoranidel, mis võisid olla avatud kella 21-6. Rahvast käis lõbutsemas tunduvalt rohkem kui kasinatel kahekümnendatel ja möödunud kriisiaegadel. Samal aastal algas Kuld Lõvis remont, mille järel sai hotell moodsa halli koos kamina ja taimedega kaunistatud istumisnurgaga. Kokku jäi hotelli 64 eritellimusel valmistatud mööbliga numbrituba. 40 toas oli vannituba ja WC, kõigis tubades telefon, kraanist tuli sooja ja külma vett ning toidulift tõi vajadusel söögi otse tuppa.

Kuld Lõvi peakokk oli Peterburi keiserlikus õukonnas koolituse saanud Aleksander Paalberg, kes valmistas metslinnupraade suurepäraste kastmetega. Pakuti jäätist, Helsingist ja Stockholmist toodi lõunamaiseid puuvilju, Prantsusmaalt konjakit ja veini.

Moodi läksid naiste orkestrid. Tihti korraldati iludusvõistlusi ja moeetendusi, kus näidati ka naistepesu. Uus komme oli suured ballid näiteks rahvuslikel tähtpäevadel, Estonia Valges saalis aga toimusid vastlakarnevalid. Tantsukohtades sai tantsida erineva muusika järgi isegi kolmes-neljas saalis. Restoran Du Nord alustas 1936. aastal küünlavalgusõhtutega, kus saali valgustasid vaid küünlad. Mängis suurem orkester ja laual olid prantsuse ning vene delikatessid.

Kohvikud tasakaalustasid alkoholi tarbimist. Saada oli kümneid eri sorte kohvi, teed ja kakaod. Esmaspäeviti pakuti kohvi sidruniga, teed jõid vähesed. Kolmekümnendate lõpu sõjameeleolus hakkas kohvikus käimine restoranides pidutsemist kõrvale tõrjuma. Kultuurirahvas, poliitikud ja seltskonnadaamid kogunesid üha rohkem kohvikutes. Kohvikusse hilinenu kaotas oma positsiooni seltskonnas.

1937. aastal avas Vabaduse väljaku ääres uksed kohvik Kultas, kuhu hakkas kogunema majanduse ja poliitika koorekiht. Kohviku kaht korrust ühendas lai trepp, suurt ülemist saali pikendasid veelgi peeglid kahes otsaseinas. Seltskond kiitis pehmeid toole, samme summutavat vaipa ja värsket õhku. Alumise korruse saalis oli omaette istumisnurki, Eesti nurga seina kattis tammest reljeef Eesti ajaloo teemadel. Ettekandjad kandsid ühtset vormi ja ka rahvariideid. Alumise korruse vitriinaknaid sai soovi korral lasta põranda sisse, ühendades nii saali suvekohvikuga tänaval. Kultase ettekandjad rääkisid kokku 12 võõrkeelt ja lugemiseks olid väljas kõik Eesti ajalehed ja ajakirjad. Kohvik pakkus rohkem kui 70 sorti torte.

Linna maapõues võib peituda ka aare

Ajaleht Pealinn 12.04.2010
Oliver Õunmaa

Fotol: Vabaduse väljaku kaevamistelt leitud ehted.

Terved trepid seina sees ja sügavaim kaev keldris – vastse linnaarheoloogi sõnul üllatab Tallinn igal sammul muistsest ajast pärit väärtustega.

Paar nädalat tagasi võttis linn palgale arheoloogi, endise ajaloomuuseumi direktori Toomas Tamla. Et päris oma arheoloogi polnud linnal nõukogude ajast saadik, uuris Pealinn, milline tööpõld uut ametimeest ees ootab.

Miks te valisite kunagi arheoloogi kutse?

Minu kodu asus vaid nelja kilomeetri kaugusel Eesti suurimast muinaslinnusest Varbolas ning lapsepõlves veetsin seal nädalaid ja kuid. Poisikesepõlves kodupõllult rahapada otsimas ma lausa ei käinud, kuid ajaloohuvi oli see, mis mind arheoloogiani viis.

Kas linna oma arheoloogi ametikoht on tõesti vajalik?

Me räägime Tallinnast kui keskaegsest hansalinnast. Viimased 20-30 aastat on näidanud, et hulk linna asub meil ju maa all... Riigi muinsuskaitseamet on mitu korda soovitanud Tallinnal ise rohkem oma muinsuskaitsega tegelda, sest arheoloogiat on siin ikka väga palju. Eks suund ongi sellele, et omavalitsused tegelevad järjest rohkem ise oma muinsuskaitsega, sest kohalikud tunnevad olusid ja ka muinsusväärtusi kõige paremini.

Mida teeb linnaarheoloog?

Kahtlemata peaks ta olema kursis sellega, mida planeeritakse, mida kaevandatakse. Adekvaatse hinnangu, mis ühes või teises kohas paljandub, suudab anda ikka arheoloog. Osa tööst on järelevalve – kas ehitaja on järgitud muinsuskaitseseadust ja arheoloogilised kaevamised tehtud nõuetekohaselt. Nii et tuleb ka oma kolleegide üle valvata. Tähtsam osa tööst on aga prognoosimine – et juba enne, kui keegi hakkab kuhugi midagi kavandama, öelda, mis seal võib maa seest välja tulla. Et siis linn oskaks võtta seisukoha, kas ja kuidas muinsusala arendada.

Milline suurem töö teid kõigepealt ees ootab?

Linn eraldas pool miljonit krooni, et teha eeluuringuid Skoone bastioni ja Väikese Rannavärava bastioni esisel alal, saamaks teada, mis on seal säilinud endistest müüridest ja millises seisus need on. Vastavalt tulemustele saabki siis otsustada, mida ja kuidas sinna piirkonda ehitada.

Kust võib Tallinnas üllatusi välja tulla?

Tallinn on üllatusi täis. Vanalinnast rääkides on kindel, et ükskõik kus maa sisse minna, midagi leiab sealt alati. See ongi Tallinna võlu. Praegu käivad remonditööd Suurgildi hoones Pikal tänaval, kus asub ajaloomuuseum. Keldrist tuleb seal välja üllatusi igal sammul – huvitavaid kaloriiferahjusid, paekivipõhjaga drenaaže, terveid treppe, mida varem ei teatud. Vene tänavalt tuli aga välja Tallinna sügavaim kaev, kust andis alla vaadata.

On siit võimalik ka mõnd aaret või rahapada leida?

Teoreetiliselt on kõik võimalik, Eestist on ju mitu sõda üle käinud. Mõnikord inimene isegi ei peitnud oma vara. Muinasajal ju pankasid polnud ja inimene hoidis mustadeks päevadeks mõeldud raha või ehteid toanurgas kirstus. Kui sõda üle käis, maja maha põles ja peremees surma sai, siis see jäigi sinna. Taani kuningas Valdemar hakkas pärast Tallinna kohale oma kindluse rajamist vermima raha, mida on mujalt Eestist juba leitud.

Rumal nali, kuid arheoloogidel ja prügikastist pudelite korjajatel on ehk palju ühist?

See pole üldse rumal nali! Arheoloogiat nimetataksegi mõnikord prügiteaduseks, sest suure osa leidudest moodustab see, mille inimesed on kunagi ära visanud. Ameerikas on olemas suund, mis uurib 150-200 aasta taguseid prügimägesid. Vabaduse väljakult väljatulnud müüre ei lammutatud kunagi päriselt ära, need olid kindlustuste lõhkumise ajaks lihtsalt pinnase ja prügi alla maetud.

Kas leidude järgi tehtud järeldused kunagiste inimeste, ehitiste ja olude kohta on pelgalt oletused?

Me ei saa sajaprotsendilise kindlusega millegi kohta öelda, et see või teine asi oli just nii. Näiteks ükskord leiti Tallinnast kunagi hukkunud saksa sõduri säilmed, kellel olid taskus kaaluvihid. Kui me poleks kirjanduse järgi teadnud, et tema riiete ees olnud nööbid kuulusid saksa sõdurile, oleksime võinud vabalt oletada, et tegemist oli kaupmehe matusega.

Kui palju krohvikihi alla peidetud treppe ja uksi või maa-alust linna peaks vaatamiseks paljaks kiskuma?

Vaevalt oskab siin keegi protsenti määrata. Maailmas on levinud suundumus säilitada ja näidata võimalikult palju, kuid kõik sõltub konkreetsetest juhtumitest. Tänavad ei saa olla vaid varemetepargid, siis ei saaks seal ju liikuda. On loomulik, et linn areneb edasi. Näidata saab kohtades, kus see sobib, teine küsimus on, kuidas seda teha. Vabaduse väljaku kordategemisel liikus ju igasugu ideid. Üks neist oligi selline, et kaevame müürid lihtsalt lahti ja jätame rahvale näha. Aga ilmastiku käes need hästi ei säiliks, pealegi veel augus. Kuidas inimesed siis augus ukerdaksid? Oli isegi idee teha klaasist Vabaduse väljak, kuid meie kliimas oleks see võimatu. Klaasist ei näeks midagi läbi ja see kriibitaks ära.

Milline on meie muinsuskaitse seis võrreldes muu maailmaga?

Kindlasti tuleb ette ka halle tsoone, millega seadus ei oska arvestada, kuid tegelikult on Eesti muinsuskaitseseadus üks paremaid ja muinsussõbralikumaid maailmas. Muidugi on nii, et mida põlisema ja vanema kultuuritaustaga maa, seda lihtsam on selgitada, et ka vana on vaja kaitsta. Hiinas ja Jaapanis on aastatuhandete vanused kultuuritraditsioonid ja seal ei peagi midagi seletama. Seal on kõik vana püha. Aga Eesti muinsuskaitsel on pikad traditsioonid, mis ulatuvad tagasi vabariigi algusaegadesse.

Egiptusest leiti Ptolemaioste perioodi tüdrukumuumia

Postimees 13.04.2010



Bahariyast leiti sarkofaag tüdrukumuumiaga

Foto: Scanpix



Egiptuse arheoloogid tegid noortekeskuse rajamise paigas väljakaevamisi ja avastasid sealt 14 matusekohta, mis pärinesid kolmandast sajandist eKr.

Ühes hauas oli sarkofaag tüdrukumuumiaga, kirjutab arhaeology.com.

Leid tehti Kairost 300 kilomeetri kaugusel edelas Bahariyas. Varasemad maapinnauuringud näitasid, et seal võib olla nekropol.

97-sentimeetrise muumia keha ja silmad olid kaetud vääriskividega. Sarkofaag oli tüdrukukujuline ja võib näidata, milline ta välja nägi.

Lisaks muumiale leiti haudadest ka hauapanustena kaasa pandud esemeid.

«Haudadest avastati kolm inimnäolist kivimaski, kullast ehte fragment, kus oli kujutatud peajumala Horuse nelja poega, suures koguses münte ning savi- ja klaasnõusid,» teatas Egiptuse peaarheoloog Zahi Hawass.

Horuse neli poega olid Vana-Egiptuse jumalad Imsety, Duamutef, Hapi ja Qebehsenuef.

Arheoloogide sõnul näitavad kullagraveeringud, et Ptolemaioste dünastia perioodil olid Egiptuse jumalatekultus säilinud.

Nimetatud neli jumalat arvati kaitsvat muumia magu, maksa, seedeorganeid ja kopse.

Bahariyat tuntakse ka kui Egiptuse kuldsete muumiate oruna, sest 1996. aastal avastati sealt 17 hauda, kus oli kokku 254 muumiat.

Ptolemaioste dünastia oli Egiptust 323 – 30 eKr. valitsenud hellenistlik valitsejasuguvõsa, mille rajajaks oli Aleksander Suure väepealik Ptolemaios Soter.




Toimetas Inna-Katrin Hein

Arheoloogid leidsid linna, mis oli õitsval järjel enne ratta leiutamist

Postimees 07.04.2010


Süüriast Tell Zeidanist leitud punasest kivist pitser

Foto: Scanpix



USA ja Süüria arheoloogid leidsid Süüriast seni puutumata varajase linna jäänused.

Uurijate sõnul rajati see linn umbes 6000. aastal eKr ning annab pildi, millised olid Lähis-Ida ja Mesopotaamia inimasustused enne ratta leiutamist, kirjutab Live Science.

Ratas leiutati samuti Mesopotaamia aladel Sumeris millalgi 3500 eKr.

Tell Zeidani nime kandev linn oli Põhja-Mesopotaamia Ubaidi kultuuri üks suuremaid inimasustusi.

Arheoloogid avastasid linna Eufratese ja Balikhi jõgede ühinemisalal asuvate niisutavate põldude alla maetuna.

Senised väljakaevamised näitasid, et sealsed elanikud tegelesid kaubanduse ja käsitööga. Ka osati vasest esemeid valmistada. Linna juhtidel ja ülemklassi esindajatel olid omanikumärgid ja pitsatid.

Arheoloogide kinnitusel oli Ubaidi kultuur Lähis-Idas üks esimesi, kus tekkis sotsiaalne ja varanduslik hierarhia.

«Uurime mitte ainult seda, kuidas need varajased ühiskonnad tekkisid, vaid ka seda, kuidas nad kestma jäid ja õitsesid,» sõnas USA arheoloog John Yellen.

Yelleni sõnul asub linn Mesopotaamia kunagiste kaubateede ristumispaigas. Need kaubateed kulgesid mööda Eufrati jõe äärseid alasid.

Ubaidi kultuuri kõrgaeg oli umbes 5300 – 4000 eKr.

«Seal hakati esimest korda laiaulatuslikult põldu harima, selle tõttu leiutati ka sobiv niisutussüsteem. Seal olid poliitilised ja religioossed juhid. Ka jagati ühiskond klassidesse, millest ühes otsas oli jõukas eliit ja teises vaesed,» lisas väljakaevamisi juhtinud Gil Stein.

Uuring näitas, et vasemaaki veeti Tell Zeidani tänapäeva Türgist Diyarbakirist, mis asub 400 kilomeetri kaugusel.

Kõige tähelepanuväärsemaks leiuks peetakse kivist pitserit, mis oli valmistatud sellele piirkonnale mitte omasest punasest kivist. Umbes samasugune kivipitser leiti Põhja-Iraagist Mosuli lähedalt.

«Kivipitsatite olemasolu näitab, et juhtival klassil oli neid ühendavad sümbolid ja võimalik, et ka ideoloogia,» lisas arheoloog Stein.

Arheoloogide sõnul on leid nii suur, et selle uurimine võib kesta kümneid aastaid.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Piiskopilinnuse kaevetööd tõid jahmatava avastuse

Virumaa Teataja 20.12.2006
Raivo Raigna, reporter

Tallinna Ülikooli III kursuse ajalootudeng Ingvar Dereševski Porkunis piiskopi pealinnuse müüre välja kaevamas.
Foto: Tairo Lutter

Porkuni linnuse väljakaevetööd pakkusid arheoloogidele ja ajaloolastele üllatava avastuse, millele esialgu ei osata täpset seletust anda.

Arheoloog Villu Kadakas rääkis, et linnuse kabeli koori ehituse osadeks olevad ümarkaarsed apsiidid (eendehitused) on iseloomulikud romaani perioodile, mis Eestis lühikest aega kestis.

Romaani stiil asendus Euroopas juba kolmeteistkümnenda sajandi keskpaiku gooti stiiliga. Porkuni piiskopilinnus on ehitatud aga aastatel 1477-1479.

Mida sellest järeldada saab? Ilmselt mitte seda, et linnus on ehitatud juba XIII sajandil. Igatahes on küsimusi palju ning nii ajaloolastel kui ka arheoloogidel siin rohkesti peamurdmist.

Kunagise Tallinna piiskopi Simon von der Borchi pealinnuse arheoloogilistel kaevetöödel leiti veel palju muud põnevat. Välja kaevatud müüriosad üllatasid oma massiivsuse ja piiskopilinnuse suurusega.

Linnusel oli vägevust

Agu EMS OÜ juhataja Guido Toosi sõnul üllatas kõige enam linnuse massiivsus ja suurus. “Saime palju uusi andmeid lisaks sellele, mis meil plaanimaterjali põhjal teada oli. Just ehitusmahtude kohta. Kaevamised tõid välja, et ehitusmahud olid meile seni teadaolevast märksa suuremad ja linnus võimsam, kui esialgu arvasime,” andis ta hinnangu tehtud tööle.

Esimeste väljakaevamiste käigus leiti hästi säilinud kannus, vaskmünt, kahhelkive, keraamikat, mida saab dateerida Liivi sõja aega. Liivi sõja päevadesse jääb peapiiskopilinnuse hiilgeaeg ja lõpuks ka häving.

Kuidas poolteise meetri paksused linnusemüürid jäägitult hävisid, sellele andis oma ettekandes vastuse arheoloog Villu Kadakas, kes selgitas, et paekivi, mida linnuse ehitusel kasutati, polnud kohati kõige kvaliteetsem.

Massiivsete müüride ehitamiseks kulus palju paekivi ja ilmselt hangiti seda Porkuni ümbruse paepaljanditest, mis olid kõige lähemad ja käepärasemad. Porkuni lähedal on hulgaliselt paepaljandeid, kuid kõikidest neist ei saa kvaliteetset ehitusmaterjali. Ilmselt mindi aga kergema vastupanu teed.

Legendid ärgitasid uurima

Linnuse arheoloogiliste väljakaevamiste mõtte üks algatajaid ja projekti ellukutsuja on Üllas Hunt, kes töötas kolm aastat tagasi Tamsalu valla arendusnõunikuna.

“Mind võlusid Porkuniga seotud paljud legendid. Samuti selgus, et siin on ka arheoloogiliste väljakaevamiste poolest valge laik, mis väärib uurimist,” põhjendas Üllas Hunt ettevõtmist.

Juba oli Porkuni piiskopilinnuse ainsasse allesjäänud väravatorni rajatud paemuuseum ja Üllas Hunt otsustas pühenduda Porkuni piiskopilinnuse ajaloo väljaselgitamisele. Ühtlasi mõeldi ka paemuuseumi laiendamisele ja atraktiivsemaks muutmisele. Tänavu sügisel jõutigi nii kaugele, et alustati arheoloogilisi uurimisi, mille sissejuhatav etapp on nüüd lõppenud. Selgust saadi linnuse suuruse kohta ja tõestust leidis kabeli olemasolu linnusemüüride vahel.

Projektiga minnakse edasi

Arheoloogiliste väljakaevamiste aktiivse edendaja Üllas Hundi sõnul on esialgne ettekujutus linnuse paiknemisest ja suurusest olemas ja nüüd on plaan edasi minna.

“Otsime võimalusi linnuse alusmüüride taastamiseks, konserveerimiseks ja eksponeerimiseks. Projekti on rahastanud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja Tamsalu vallavalitsus. Soovime projekti kaasata ka Euroopa Liidu fondide raha,”rääkis Üllas Hunt tulevikuplaanidest.

Tamsalu abivallavanem Riho Tell näeb projekti realiseerimises Porkuni kui Tamsalu valla ühe kaunima turismipaiga veelgi atraktiivsemaks muutmist. “Paemuuseumi torn on praegu ainus säilinud osa kunagisest ajaloolisest piiskopilinnusest. Linnuse alusmüüride väljakaevamine ja eksponeerimine annab muuseumile juurde palju ajalooväärtust,” rääkis Tell.