Türil hakkavad sõitma muuseumrongid

www.jt.ee 30.01.2011

Kolmapäeval kehtestas Türi vallavolikogu detailplaneeringu Türil Jaama tänava äärsele riigi omandis olevale maale ja Jaama 10 asuvale kinnisasjale muuseumraudtee hoonete ja rajatiste ehitamiseks. Planeeringuala ligikaudne suurus on 30 000 m².

Muuseumraudtee rajamise projektijuht abivallavanem Üllar Vahtramäe ütles, et plaanitavale alale tuleb kitsarööpmeline raudtee ja mitu raudteeharu eksponaatidele. «Et veeremid saaksid manööverdada ning hallidesse sisse ja sealt välja sõita,» täpsustas ta.

Muuseumraudtee alale kerkivad ka näituse- ja remondihall, tehnika saab kaitseks varikatused. Vahtramäe loodab, et tulevikus on ehk võimalik laiarööpmelise raudtee vahele panna Viljandi suunas ka lõigu kitsarööpmelist, siis saaksid muuseumrongid sõidutada inimesi näiteks Kärevere jaamani. «Sellest peaks tulema muuseum-vabaajakeskus fännidele üle maailma,» lisas ta.

Muuseumialale kerkib rohkesti lastele mõeldud atraktsioone, huvilistel on võimalik remondihallis vana tehnika kallal nokitseda. Vahtramäe ütlust mööda on Türi vallal Lavassaares asuva raudteemuuseumiga kokkulepe, et Lavassaarde jääb edaspidi vaid turbatootmisega seonduv, kõik muu tuleb Türile, kokku üle saja eksponaadi.

Eelmise aasta lõpul esitas Türi vald taotluse ligi 0,1 mln euro suuruse toetuse saamiseks Euroopa territoriaalse koostöö programmist INTERREG, koostööpartner on MTÜ Imperaatori Vaksal Leningradi oblastist. «Kui tuleb positiivne otsus, peaks projekt valmima 2012. aasta kevadeks, 2013-2014 tahaksime ehitada,» sõnas Vahtramäe.
Projekti kogumaksumus on 1,1 mln eurot.

Tallinna maksude ajalugu: prügimaksu nõudis välja timukas

www.ekspress.ee 19.01.2011

Pekka Erelt

Tallinna ajalugu on ühtlasi maksude ajalugu. Ühes linnaga sündisid maksud, sest linna tühja kassaga püsti ei hoia. Linnakodanikelt kasseeriti makse enamasti põhimõtte järgi: mida rohkem sinul oli, seda rohkem sinult võeti.

Võitlus maksudest "kõrvalehoidjatega"

Kindlad andmed maksude kohta Tallinna kasuks on teada juba keskajast. Näiteks aastast 1265 hakkas linn tulu saama müntimisõiguse kasutamiselt. Kusjuures osa tulust tuli ära anda Taani kuningale, hiljem aga ordumeistrile. Tallinna varasemate sissetulekute kohta võib teha oletusi, ilmselt olid need seotud kaubitsemisega. Näiteks ajaloolase Arnold Süvalepa arvates olid Toompeal asunud eestlaste linnuses aidad, kus siia talvituma jäänud välismaa kaupmehed juba 12. sajandil said tasu eest oma kaubatagavarasid hoida.

Süvalepa veelgi huvitavam oletus on seotud Tallinnale kui Hansalinnale 1346. aastal antud laokoha õigusega. Nimelt pidid siis kõik Novgorodi sõitjad kas Tallinnas, Riias või Pärnus peatuse tegema ning oma kaubad linna välja vedama ja müügile pakkuma. Et mõni laev mööda ei lipsaks, selleks pidas linn lahel vahilaevu, kes mööda sõita tahtvad laevad kinni pidas ja neilt kaubad konfiskeeris. Süvalepa arvates talitasid niisamuti ka muinas-eestlased, et Tallinna kaubandust tõsta.

Näitena tõi ta Olav Tryggvepoja saaga 10. sajandist, kus eestlased Novgorodi poole sõitva laeva kinni pidasid, kaubad ära võtsid ja inimesed orjadeks müüsid. "Seda lugu on tõlgendatud kui tavalist mereröövi, aga õigem oleks seda tõlgendada kui tahet oma kaubanduslikke õigusi kaitsta. [-] Vaevalt on usutav, et muinas-eestlased oleksid lubanud kõiki võõraste kaupmeeste laevu riisuda, mida nad kätte said, sest säärasel korral poleks ju väliskaubandusest Eesti rannikul saanud olla juttugi. Palju usutavam on, et eestlased pidasid kinni need laevad, mis nende randadest nende loata tahtsid mööda sõita." Keskaegsele Tallinnale oli laokohaõigus tähtis, sest see andis tööd mündrikele, voorimeestele, kandjatele, pakkijatele jt.

Prügimaks timuka abiga

15. sajandil moodustasid maksud veidi üle poole Tallinna tuludest. Kõige püsivam tulu laekus linnale aastamaksust, mille tänapäeva vaste oleks üksikisiku tulumaks. Aastamaksu ehk kodanikumaksu tasuti maksja varandusliku olukorra kohta vande all antud teate järgi. Maksustatud oli ka tallinlaseks saamine, selle maksu nimi oli kodanikuraha, mis tuli tasuda Tallinna kodanikuks vastuvõtmise puhul.

Tallinn teenis suurimat maksutulu toona siiski aktsiisidest. Koguti kolme aktsiisi - õllelt, veinilt ja igalt sadamas laaditud kivilt. Näiteks saja kiviplaadi pealt tuli maksta üks Riia mark ja iga hauaplaadi pealt üks veering. Tulu sai linn ka kinnisvaramaksust, veskitelt, linna kinnisvara üüridest ja rentidest, lubjapõletamiselt, vaekoja kasutamiselt, pärandilt, kohtulikest trahvirahadest ja isegi korra ka lõbunaistelt. Samuti oli maksustatud turupoodide, linnasaunade ja kivimurdude kasutamine. Linnale pidid maksma ka Kalamaja kalurid ja inimesed, kes soovisid Koplis loomi karjatada.

Tallinna majandamise otstarbekamaks juhtimiseks jagunesid raehärrad keskaja lõpupoole 16. sajandil tavaliselt kahekaupa erialade järgi. Linna üldtulusid kasseerisid sisse laekurid ehk kemmererid, kes vastutasid ühtlasi linna rahanduse eest. Kinnisvaramakse kogusid maksuhärrad, õlle ja veini aktsiisi võtsid aktsiisi- ehk õllehärrad, linnaveskeid valitsesid veskihärrad jne.

Rootsi ajal muutusid Tallinna rahakukru oluliseks täitjaks tollimaksud, millest osa läks ka riigile. Niisamuti läks riigile osa alkoholiaktsiisi tuludest. Näiteks aastal 1684 sai Rootsi riik Tallinnalt üle 100 000 hõbetaalri! Tänu viljahindade ­tõusule 17. sajandil hakkas raad elavalt ­kinnisvara - peamiselt maavaldusi - kokku ostma. Tulud kinnisvara rendilt-müügilt polnud sugugi väikse tähtsusega.

Väljaminekud prügile olid nagu praegu ka Rootsi ajal tallinlase püsikuludeks. 17. sajandi lõpul kohustas linn majaomanikke igal kolmapäeval pühkima tänavaid ja prahi hiljemalt laupäevaks ära vedama. Kes seda ei teinud, selle uksele koputasid esmaspäeval ebameeldivad külalised - linnatimukas ühes sulastega. Nüüd tuli majaomanikul maksta timukale iga prügikoorma äraveo eest 12 rundstükki. Kusjuures raad volitas timukat jääma majja nii kauaks, kuni prügiraha oli tasutud. Tavaliselt leiti raha kiiresti, sest kes siis soovis timukat kostitada.

Majaomanike raske elu

Põhjasõja järgsel Vene ajal osa vanu makse kadus, samas tuli uusi juurde. Majaomanikelt võeti nagu ikka seitse nahka. Kui Tallinn 18. sajandi lõpul tänavavalgustuse sai, kaeti kulud majaomanikelt saadava maksuga (1 protsent kinnisvara väärtusest). Veevarustuskanalite puhastamiseks maksid majaomanikud liivamaksu, mis oli 40 kopikat maja kohta. 19. sajandil tuli aga linnale tasuda igal aastal sillutusmaksu 1-1,5 protsenti kinnisvaralt. Linna tähtsamad tulud laekusid tol ajal krundimaksudest, tulu tuli ka tollidest, aktsiisist, kinnisvarast, kaubadus- ja tööstusmaksust jm. Olgu öeldud, et kõige enam kulutas linn tollal linnaametnike ülalpidamisele.

Eesti Vabariigis maksid tallinlased linnale kogukonnamaksu. See maks hõlmas kogu töövõimelist elanikkonda ehk 20-60aastasi. Aastas kord tasutava maksu suuruse määras linn inimese jõukuse järgi, rikkaimad tallinlased tasusid 20 krooni. Lisaks kogukonnamaksule tuli linlastel tasuda ka riigile tulumaksu, mis oli astmeline (6-36%). Tallinna, Nõmme ja Harjumaa valdade elanikud moodustasid 1930. aastate lõpul umbes poole Eesti tulumaksumaksjatest ja maksid 2/3 tulumaksust.

Tallinna linna kassat aitas täita suuresti ka kinnisvaramaks. Selle suuruse määras linnavolikogu kas kinnisvaralt teenitava puhastulu pealt või võttis aluseks vara võimaliku müügiväärtuse. Puhastulust võis linn ära võtta isegi kuni 20 protsenti ja kui majaomanik pidi maksma maksu väärtuse pealt, siis läks linnale kaks protsenti. Maks oli samas ka osalt ebaõiglane, sest kui omanik tegi majale korraliku remondi, tõi see kaasa ka maksu tõusu. Maja väärtus ju kasvas.

Seaduse järgi sai linn elanikke koormata veel mitmete maksudega, mida ka tehti. Nii sai linn elanikelt nõuda veel eraldi tulumaksu, kinnisvaraomanikelt heakorramaksu, maksustada kaubandust, linna ja linnast välja veetavaid kaupu, sadamas talvituvaid laevu, turge ja laatu, avalikult väljapandud reklaame, lõbustusasutusi. Huvitav fakt on see, et kahekümnendail Tallinna alla veel mitte kuulunud Nõmme sai kui avalik suvituskoht kehtestada vastava maksu - 100 marka 10-18aastaselt lapselt ja 200 marka täiskasvanud suvitajalt.

Tallinnas olid maksustatud veel ka paadid, autod, jalgrattad, hobused, koerad jm. Linna majaomanikud aga ei pidanud korras hoidma mitte ainult kõnniteed, vaid ka sõiduteed. Ei olnud linnaelaniku elu minevikuski kerge

Mis toimus Keila Miikaeli kiriku koguduses 390 aastat tagasi?

www.muuseum.harju.ee

Keila kirikuõpetaja Stephan Badwitzi kokkuvõte Keila koguduse tegevusest aastal 1620.

EAA.1214.2.3.

"Järgneb nimekiri kui palju rahvast 1. jaanuarist 1620 kuni 1. jaanuarini 1621 armulaual käinud, kui palju lapsi ristitud, paljud paari pandud ja paljud ristitud ja maetud.

Tuhat kakskümmend kuus armulaualist
Sada kakskümmend seitse last ristitud
Nelikümmend üks paari abiellu laulatatud
Vanu ja noori surnud ja maetud kakskümmend seitse. Jumal on armuline ja helde ning tahab teile viimsepäeval ülestõusmist anda.Aamen."

Ülevalolevad read on kirja pannud Stephan Badwitz, kes oli Keila koguduse õpetajaks aastatel 1611-1627. Tegu oli tõenäoliselt väga värvika tegelasega – 1594. aastal iseloomustas maakirikute visiteerija David Dubbrech teda kui ennast täis lurjust, kes Püha Kolmainu ja Kristuse nime jubedasti teotanud on.[1]
Siiski suurenes Stephan Badwitzi ametiajal kirikuskäijate arv [2] ning 1627. aastal andis ta teada, et kirik ja jumalakoda Keilas on kõikide junkrute poolt üles ehitatud, kellade, torni ja aknatega ja on kiriku ehteasjadega hädatarvilikult hästi varustatud.[3]
Samuti tuleb tunnustada tema usinust koguduse elu dokumenteerimisel.

Keila koguduse kirikuraamatut võib pidada vanimaks maakoguduse meetrikaraamatuks Eestis (andmed koguduse tegevusest alates 1613. aastast, surmameetrika alates 1627. aastast). Üldine kohustus arvepidamiseks koguduse liikmete sündide, surmade ja abielude üle kehtestati kirikuõpetajatele alles koos 1686. aasta Rootsi kirikuseadusega – Eestimaa kubermangus alates 1692. aastast. Ka siis sõltus väga palju kirikuõpetaja hoolikusest, kui palju andmeid kirja sai. Koguduse liikmete perekonnaseisu toimingute kirjapanemine kuulus kirikuõpetajate kohustuse hulka kuni 1926. aastani.

1. Aivar Põldvee. Keila Kultuurilugu 17. sajandil. Diplomitöö. Tartu 1985. Käsikiri Harjumaa Muuseumi raamatukogus. Lk 14.
2. Samas, lk 20.
3. Ado Köögardal. Keila kihelkonnaloost. Tallinn 1924. Lk 8.

Masu ajal rikkaks - metallidetektoriga

www.ekspress.ee 28.01.2011

Pekka Erelt

Raasikult viikingiaegse hõbeaarde leidnud kahele mehele makstakse leiutasuks ligi 100 000 eurot ehk 1,5 miljonit krooni.

Kevaditi ja sügiseti kõnnivad mööda Eestimaa põldusid mehed metalliotsijatega – detektoristid. Igal aastal leiavad nad midagi väärtuslikku. Näiteks Erki, kellest Eesti Ekspress septembri algul kirjutas, avastas 16. augusti õhtupoolikul Raasiku lähedalt suure viikingiaegse hõbeaarde.

Tol õhtupoolikul oli ta juba lõpetamas ning tegi metalliotsijaga parajasti viimaseid kaari, kui tema kõrvu lõi äkki tugev, puhas mündiheli. Maas lebas väike hõbedane litter. Erki kummardus ja noppis selle üles. Leidu lähemalt uurides tundis ta selles ära viikingiaegse anglosaksi raha.

“Ja edasi tuleb hõbedasi rohelise oksiidiga kaetud münte kümneid, peaaegu maa peal või veidi peidus olevaid. Kohe ei jõua kõik kohale, nopin need taskusse. Potikild ning sügavusest paistvad mündiread aga löövad pea klaariks,” kirjeldas Erki hiljem. Ta helistas otse põllult tuttavale arheoloogile ning teatas, et on leidnud viikingiaegse aarde.

Pärast väljakaevamist viidi Raasiku aare Tallinna ajaloo instituuti, kus selle töötasid läbi numismaatikud Ivar Leimus ja Mauri Kiudsoo. Arvatavasti 1060. aastate alguses peidetud aardes on kokku 1329 münti ja üheksa hõbeeset.

Eelmine leiutasu oli pool miljonit

Raasiku aarde leidja Erki ja maaomanik talitasid igas mõttes targalt. Nad täitsid Muinsuskaitseseadust, mis kohustab leiust teatama. Ei rikkunud leiukohta, vaid helistasid arheoloogile. Kas nad tegid seda seaduskuulekusest ja missioonitundest? Mitte ainult, see on ka tulus äri. Kogenud tegijana teadis Erki hästi, kui kallid on viikingiaja mündid – info oksjonihindade kohta on kättesaadav internetis. Pole seegi saladus, et sama infot kasutasid ka aaret hinnanud Leimus ja Kiudsoo. Nende ekspertiis nimetab Raasiku aarde väärtuseks 198 126 eurot ehk 3 000 000 krooni.

Muinsuskaitseseaduse järgi kuulub kultuuriväärtusega leid riigile ning selle leidjal on õigus saada preemiat leiu pooles väärtuses. Niisiis on riik kindel “ostja”. Ja vaevalt selle aarde eest mustal turul rohkem saaks. Küll aga olnuks see riskantne äri. Meenutagem: pärnakale Maido Kättmannile mõisteti Ubina viikingiaarde illegaalse väljakaevamise ja müügi eest kolm aastat vangistust tingimisi.

Raasiku aare pole ainuke, mille eest on leiutasu makstud. Aprillis 2008 märkas kalaretkel olnud Rein Roodus ojakaldas hõbemünti ja nii tuli välja 18. sajandi algusest pärit Napsu aare. Roodus sai riigilt 22 000 krooni. Augustis 2007 Saaremaalt Kaarmalt 17. sajandi teisest poolest pärit aarde leidjatele maksti rohkem kui pool miljonit krooni. See pole Saaremaal esimene kord – 1999. aastal Tõriselt hõbeaarde avastanud kolm meest teenisid 30 000 krooni.

Kas sõda või koostöö?

Miks ikkagi kõik maapõuest leitu muuseumi ei jõua, kuigi riigi makstav leiutasu pole just väike? Väidetavalt tuleb igal aastal maa seest välja õige mitu hõbeaaret. Üks põhjus on see, et mõnele meeldivad vanad mündid-hõbeesemed rahast rohkem.

Keeldude ja karistustega olukorda ei paranda. Viimastel aastatel on detektoristidest ajakirjanduse vahendusel loodud pilt kui röövlitest ja kurjategijatest, kellele tuleks jahti pidada. Kas sellega saavutati midagi? Ei, endiselt kaob osa leide vähemasti teaduse jaoks jäljetult. Täiesti selge, et kaotavad nii muinsuskaitsjad, teadlased kui ka detektoristid.

Seepärast tasuks kaaluda võimalust, et riigil oleks leiu puhul hoopis “eelisostuõigus” – vähemolulised leiud võiks pärast registreerimist leidjale jätta. Küll aga lasuks leidjal endiselt kohustus leiust kohe teavitada. See võiks olla stiimul leidjale ja sääst riigile. Võidaks ka teadus, sest leiuinfo on tihti rohkem väärt kui asjad ise.

Saaremaa vanad kivikirikud: kes tegi?

www.meiemaa.ee 28.01.2011

Artikkel ajakirjas Tuna 2007


Karl Kello

Fotol: Muhu kirik.

Kui pöörduda Saare vanade kivikirikute püstitamise asjus rahva ajaloolise mälu poole küsimusega “kes tegi?”, on vastus üks: Tõll tegi.

Saaremaa varased kivikirikud ehitati väidetavasti 13. sajandil: Valjala kirikut hakatud rajama kohe pärast Saaremaa vallutamist 1227, Pöide kirik tehtud 1240. aastail, Kaarma kirik on valminud ca 1260, Muhu kirik enne aastat 1270 ja Karja kirik enne aastat 1297.

Saaremaa kivikirikute rajamise kohta on esitatud vastakaid seisukohti, selle taga nähakse kohaliku eliidi otsest osavõttu, samas tõdetakse, et Saare ülikutele käinuks kirikute ehitamine üle jõu. Suurte sakraalehitiste rajamisega saanuks hakkama vaid kõige jõukamad maaisandad. Näiteks Lihula katedraali ehitus läinuks maksma ca 75–100 kg hõbedat, seega võib Saaremaa 13. sajandi kirikute püstitamise taga vaevalt näha kohalikke suurnikke, kelle varandus küündinud kõigest mõne hõbedakiloni (vt Ivar Leimus; Tuna, 3/2005).
Kuid vahest jätkus saarlastel siiski nii raha kui ka tahtmist kirikuid ehitada – ja seda juba 12. sajandil?

Kirikuehitaja Tõll

Saaremaal pidi seoses kivikirikute ehitamisega juhtuma midagi tähelepanuväärset, kuivõrd kohalikus folklooris peetakse iseäraliku järjekindlusega kirikuehitajaks nimelt omamaist poolmüütilist meest, mitte võõramaist maaisandat.

Loogiline oleks oletada, et toimuma pidi see enne Saaremaa vallutamist, sest mis põhjusel pidanuksid Saare ülikud kohe pärast vägivaldset allaheitmist kirikute rajamise juurde asuma? Kas oleks vallutajate vastu vaprasti võidelnud ja alles seejärel ristitud Saare vanemad hakanud rahva meelest otsekohe rõõmsasti kirikuid asutama?

Kas rahvajuttudel poolmüütilise Suure Tõllu ehitustegevusest võiks siiski midagi reaalset taga olla? Kas Tõllu klann võinuks kiriku(te) rajamiseks vajaliku raha kokku saada? Selgub, et võinuks küll.

Tõll (ka Toll, Töll) peaks olema ristinimi, see arvatakse olevat germaani päritolu. Voldemar Miller edastas, et Saaremaa sakslased käsitlesid Tõllu/Tölli konkreetse isikuna: Tõll olevat kõigis saksapoolsetes juttudes eestlaste vanem, kes võitles iseolemise eest. Parun Tollide esimesed kindlalt teada olevad esivanemad Saaremaal olnud vabatalupoeg Hans Toll ja tema naine Leno.

Tõllu nimeloos ilmneb huvitav paralleel tollimehe ja tolliga: tölner (saksa Zöllner), vrd taani-norra tolder, toller; vrd muinaspõhja tollr, anglosaksi toll; vanasaksi tol. Tollindusega seonduv sõnavara polnud muinaspõhja, anglosaksi ja germaani kultuuriareaalis tundmatu, kohalikes kõnekeeltes käibisid ka väljendid tollur, tolner, tolenar, tollener.

Tollimees Tõll? Viikingite veetee Euroopast Konstantinoopolisse ja Kesk-Aasiasse ning edasi siiditeele viis vahetult mööda Saaremaast: Gotlandi saarelt mindi Jüri Peetsi väitel üle mere otse Saaremaa Panga peale välja (Panga pank, kõrge valge kivikalju mere kaldal, on kaugele paistev meremärk), seal hargnes muistne meretee kaheks – üks haru suundus Väina suudmesse, teine Soela väina kaudu Soome lahele.

Viikingid tegelesid põhiliselt kaubandusega. Skandinaavia 9.–11. sajandi aarded koonduvad valdavalt väikesele Ojamaa saarele, mille elanikud ammutasid tulu transiitkaubandusest, on tõdenud Ivar Leimus. Sama võiks ju oletada ka Saaremaast ja saarlastest.

Arvestades Saaremaa ühiskondlik-poliitilise organiseerituse küllaltki kõrget taset, mis on võrreldav Islandi ja Ojamaa tollaste oludega (Enn Tarvel suuliselt autorile), oleks loogiline oletada ka väljakujunenud tollisüsteemi ja suhteliselt kindlaid, et mitte öelda fikseeritud tollitariife.

Henriku kroonika teatel tundsid ojamaalased veel 13. saj alguses rõõmu saarlastega peetavast rahust tulenevast julgeolekust. Kaubarahu konteksti peaks loomuldasa kuuluma tollisfääriga seonduv, kui aga tollitariifid on juba kindlaks määratud, peab olema ka maksukoguja.

Tõllu seostamine tollindusega tundub esmapilgul kindlasti kuidagi “kistuna”. Kuid vahest polekski tollimees Tõll kohalikus kontekstis nii väga üksik ja eriskummaline nähtus? Võimalik, et leiame talle siitmailt ka paraja paarilise – kaupmees Caupo. Toreida liivlaste quasi rex Caupo on ajalooline isik.

Enn Tarvel on seisukohal, et kui isikunimi Caupo (Kope) ei ole üks Jakobi (Jacobuse) paljuesinevatest germaanipärastest lühenditest, võib see olla algupärane läänemeresoome nimi tüvest kau või siis tähendada kaupmeest (vrd näiteks li kop ‘kaup’; ld caupo ‘sissesõiduhoovipidaja, kõrtsmik, kaupmees’; vrd gooti kaupon, mn kaupa ja kaupangr; mr köpunger). Kas uue aja sissemurdmisel sai rahamehest “tegija”? Caupo linnus Koiva kõrge kalda peal kui rikas kaubalinn?

Raske rauaraha

Viikingiretked lakkasid pärast Skandinaavia ja Venemaa ristiusustamist. Kui Väina veetee hakkas kaotama oma tähendust (slaavi-vene võimu tugevnedes?), avanes uusi võimalusi eestlastele ja teistele Läänemere idaosa rahvastele.

Parajasti 12. sajandil kasvas nõudlus raua järele, seda müüdi nii paganatele kui ka kristlastele, sedastab Jüri Peets. Tema uurimuste kohaselt asub Eesti suurim muistne rauasulatuskeskus Põhja-Saaremaal Mustjala kihelkonnas Tuiu rauasaatmemägedes. Rauatootmine algas seal viikingiaja alguses, põhiraskus langeb aga 12.–14. sajandisse.

Kahe ja poole sajandiga toodeti u 1500–2000 tonni rauda, kusjuures ca 1000 tonni, mis Saaremaa enda vajadustest üle jäi, müüdi maha (vt The power of iron – Muinasaja teadus 12. Tallinn, 2003). Aastas läks müügiks seega keskeltläbi neli tonni rauda.

Kui palju võis raud sel ajal maksta? Jüri Peets on toonud niisuguse võrdluse (suuliselt autorile), mis iseloomustab küll hilisemaid aegu, kuid suhe peaks võrreldav olema: künnihobune ja kirves olid ühes hinnas, künnihobune maksis ühe taalri, s.o ca 20 g hõbedat, kirves kaalus 500, äärmisel juhul kuni 1000 grammi. Hõbe oli seega rauast kõigest 25–50 korda kallim. Kui kilogrammi raua eest saadi vähemasti 20 g hõbedat, siis 1000 tonni raua müügist 20 tonni hõbedat.

Arvestades umbes poole puhaskasumiks, teeb see kahe ja poole sajandi peale kokku 10 tonni hõbedat, ca kaks tonni hõbedat poole sajandi kohta – 40 kg aastas. Saare rauakaupmehed pidid sõna otseses mõttes rahakotti puuga seljas kandma.

Kohalik soolatransiit

Lisaks kontrollisid saarlased tõenäoliselt ka kohalikku soolatransiiti, mis pidi samuti olema väga tulutoov. Setukeste müütilistes rahvalauludes viidataksegi suurele soolaliinale, mis samastub kaubalinna ja väitselinnaga (soola liin, väidze liin, rasse raha liin, Mürgü liin (mürk ‘teras’)) ning kontekstist johtuvalt paigutub Saaremaale. Väitselinna sõidavad sisse siidilaevad ning välja tulevad väitselaevad ja odadelaevad, kaugelt käivad kaubalaevad (peal sool, vaha, karusnahad, rukis...?): “Siist lätsi möödä müügi laiva,/ kaugelt kävevä kauba laiva,/ sisse tulliva siidi tooja,/ väljä lätsi väidse viijä” (Räpina, 1877).

Kohalik rauakaubandus võis kuuluda Tõllu klanni kompetentsi. Rauakauplemine seostub eesti lastelaulumaailmas (“Kits kile karja!”) suurte meeste, Kalevi ja kuningaga (vrd Tõll kui ristitud Kalevipoeg). Kas võime selles müütilises väitselinnas, soolalinnas, raske raha linnas näha Saaremaal asuvat Lihulinna? Lihulinn kui teatud mõttes tollipunkt? Raua- ja soolakauplemiskeskus?

Viiteid saaremaisele rauakaubandusele ja võimalikule soolatransiidile on leida ka Soome müütilistest rahvalauludest: Karjala metsmees, andnud tapetud karule kätt ja asunud nahka nülgima, üritab teda lepitada, et pole siin minu süüd, sest “Virossa on veitsi tehty” ja “Virosta on veitsi tuotu,/ Läpi suolasalmeksista”, suolasalmen kautta ja suolalaivam peällä. Viro samastub läänemeresoome rahvalauludes sageli Saaremaaga. Viena lääni laulude Suolasalmit (‘soolaväin”) ongi seostatud Soela väinaga (vrd Solavenn, 1254).

Kui võimalik rauamüügimees Tõll (koos oma esiisadega) oli tölneri moodi mees, kes merelistelt maksu nõudis – kuhu sai siis tema raske raha? Kus on tal seal Saaremaal need tohutud hõbeaarded talletatud? Senini peidus mullakamara all? Aga võib-olla otse vastupidi – kõigile tänapäevani näha?
Investeering kirikutesse?

Kas Tõll n-ö investeeris kirikutesse, otsekui Egiptuse vaarao püramiidiehitusse? Ainuüksi Saare rauakaubanduse puhaskasum pidi olema vähemalt 40 kg hõbedat aastas, nii võinuks Saaremaal juba 12. sajandil kümmekonna aastaga investeerida mingiks kindlaks otstarbeks vabalt pool tonni hõbedat, millest piisanuks lahedasti mitme kivikiriku püstitamiseks.

Saarlaste rauamüügitulud säilisid loomulikult läbi kogu 13. sajandi, Jüriöö ülestõusuni välja, kuid küsimuseks jääb, mis põhjusel pidanuksid Saare ülikud vajalikuks alles (loe: kohe) pärast vägivaldset allaheitmist kirikute rajamise juurde asuda? Saare ristiusku ülikutest 12. sajandil on kirjutanud Marika Mägi.

Muistendid seostavad Saaremaa kirikuehituse üheselt ja enesestmõistetavalt Suure Tõllu perekonnaga. Tõllu enda ehitustegevus seostub eelkõige Kaarma ja Karja, samuti Valjala kirikuga (rahvas mäletab selle Saaremaa vanima olevat). Tõllu abiline ehitanud Muhu kiriku, Tõllu venda Leigrit meenutatakse ühenduses Pühalepa kiriku ehitusega.

Küsimus on, millal Saare kivikirikud ehitati. 10. sajandi lõpus ja 11. sajandil, pärast sidemete nõrgenemist oriendiga, suhtlesid meie esivanemad tihedalt saksidega. Saksi müntide ajaline levik siin langeb üllatavalt täpselt kokku Poola, Taani ja Rootsi ristiusustamisega, sedastab Ivar Leimus, eeldades analoogia põhjal, et koos Euroopa hõberaha levikuga hakkas ristiusk Eestissegi jõudma juba 11. sajandi algupoolel (Sirp, 17.03.2006).

Kas 12. sajandil võidi jõuda kivikirikute püstitamiseni? Soomlastele pole olnud probleem rääkida Ahvenamaa kivikirikutest aastal ca 1100 ja puukirikutest veel sadakond aastat varem. Taanis, Rootsis, Norras on romaani ja varagooti pühakojad, miks pidada nende olemasolu võimatuks Saaremaal? Kas Eesti alal ja eriti Saaremaal kui muistsete mereteede teatud sõlmpunktis sai jääda kõrvale ühtse Põhjala arengust?

Saaremaa oli arvestatav sõjajõud

Enn Tarveli väitel (suuliselt autorile) eeldas saarlaste erakordne löögivõime tõhusat sõjalist, haldus- ja välispoliitilist organisatsiooni: 1227. aastast, kohe pärast Saaremaa vallutamist on säilinud Riia saksa võimukandjate kirjavastus Lübecki linna raele. Sellest selgub, et Lübeck oli pöördunud saarlaste poole, taotledes abi oma tülis Taaniga.

Sakslased teatavad, et saarlased on nüüd neile alistunud, kirja hästi vastu võtnud ning lubanud Lübeckile abi anda. See tähendab, ütleb Tarvel, et Saaremaa kujutas endast tollal rahvusvaheliselt arvestatavat sõjajõudu ning ühtlasi sellist poliitilist moodustist, kellega sai diplomaatiliselt suhelda. Kellelegi sai mingis suhtlemiskeeles kirjutada – kellelegi, kel oli otsustusjõudu ja kellelt oli vastust oodata.

Muinsuskaitse nõuab Admiraliteedi uurimist

www.epl.ee 26.01.2011

Teele Tammeorg

Tallinna muinsuskaitseamet nõuab, et Tallinna Sadam teeks enne Admiraliteedi basseini re­konstrueerimistööde alustamist vee all arheoloogilised uuringud.

„Varasematel aastatel sadama piirkonnas tehtavad allveearheoloogilised uuringud on näidanud, et merepõhjas võib leiduda nii vanu laevavrakke kui ka vanemate sadamarajatiste jäänuseid,” märkis Boriss Dubovik Tallinna kultuuriväärtuste ametist kirjas sadamaettevõttele. Tallinna linnaarheoloogi Toomas Tamla sõnul pakuvad huvi 19. sajandil ehitatud veealused sadamakonstruktsioonid. „Oleks hea need üles joonistada ja ära märkida, enne kui need betooni valatakse,” märkis ta. „Tuleks vaadata, kuidas vanad konstruktsioonid välja näevad – see oleks justkui arheoloogiline luure.” Samuti võib Admiraliteedi basseini põhjast välja tulla vanu laevavrakke, sest neid on leitud ka varem. Kas need ka sel juhul pinnale tõstetakse ja säilitatakse, on vara öelda, otsused tehakse alles leidude ilmnemisel. „Ei usu, et sealt Vaasa laeva (17. sajandil rootslaste ehitatud laev, mis tõsteti pinnale 1960. aastatel ja on näha Vaasa muuseumis – toim) välja tuleb,” ütles Tamla.

Tallinna Sadama pressiesindaja Sven Ratassepa sõnul alustatakse veealuseid sonariuuringuid jaanuari lõpus. Admiraliteedi basseini re­konstrueerimise tulemusena tuleb ujuvkaide äärde kohti um­bes 60 alusele ja need võetakse plaani järgi kasutusele maikuu esimeses pooles. Kaide hanke maksumus on 234 000 eurot (3,7 miljonit krooni). „Lisaks ujuvkaidele on meil plaanis laiendada ka jahisadama olmeruume endises C-terminalis. Nende tööde lõplik maksumus täpsustub lähiaegadel,” märkis Ratassepp. Eelmise aasta mais avas Tallinna Sadam Admiraliteedi basseinis jahisadama, kus on alustele 62 kohta. Siis läks ehitus maks­ma 447 000 eurot (seitse mil­jonit krooni).

Küla võitleb kuninga ja rändrahnu abil Via Baltica vastu

www.postimees.ee 27.01.2011

Madis Filippov

Riina Blauhut usub, et mütoloogiline Rootsi kuningas Dagr võib olla maetud Põlli metsa rändrahnu alla.

Foto: Lembit Blauhut

Raplamaa Põlli küla elanikud ei soovi, et nende küla Via Baltica tee-ehitusega kaheks lõigataks, mistõttu toodi mängu selgeltnägija, müstiline saaga varblastega kõnelevast Rootsi kuningast ning tema oletatav hauakoht ühe rändrahnu all.

«Koolma talu maal on avastatud umbes 2,5 meetrit kõrge künka otsas augus asuv rändrahn, mis võib olla 4.–5. sajandil elanud, Ynglingite saaga järgi Varbolat rünnanud ja seal surma saanud Rootsi kuninga Dagri hauakurgaani tähis,» teatas Põlli külast pärit Riina Blauhut muinsuskaitseametisse laekunud kirjas uuest leiust.

«Samas kohas rändrahnu all võib asuda kuningas Dagri varisenud puukamberhaud,» leidis juristina töötav Blauhut, kes on kodukoha ajalugu uurinud juba 1999. aastast. Ta on veendunud, et just Põlli metsades puhkab mütoloogilise Rootsi kuninga Dyggvi poeg Dagr, kes legendi järgi mõistis koguni varblaste keelt.

Nimelt olevat kuningas Blauhuti andmetel hukkunud umbes 400. aasta paiku Varbola linnust rünnates. Tuleb ära märkida, et Rootsi allikate andmetel sai mütoloogiline kuningas Dagr Spaka surma Taanis ja elas millalgi 2.–3. sajandil.

Kuna arheoloogid arvavad, et Dagri hauda tegelikult Eestis ei ole, pöördus Blauhut selgeltnägija poole. Viimane viis otsija üllatuslikul kombel tavalisele metsalagendikule. Järeldus – seal kuningas suri. Enam ei läinud kaua, kuni leiti ka arvatav hauakoht – rändrahn, mille all oletatav matusekamber.

«On ka variant, et ta üldse ei maetud sinna, aga tol ajal lihtsalt ei veetud laipasid laiali,» lausus Blauhut, kes on veendunud, et piirkonnas on teisigi lahingupaiku.

Kui väärtuslik on piirkond ja kus on tõde, pole teada. Kuid põhjus, miks teema päevakorda kerkis, on suhteliselt pragmaatiline. Nimelt jookseb rändrahnu ja külamajade lähedalt läbi üks võimalikest Via Baltica trassidest. «Asi läks minu jaoks eriti kriitiliseks, sest oletatav trass lõikab ajaloolise Põlli küla pooleks,» rääkis Blauhut. Tema sõnul on paljud külaelanikud selle vastu. «Minu onutütar ehitab sinna praegu maja ja sellest tuleks tee 100–200 meetri kaugusele,» tõdes Blauhut.

Ka külaelanik Andres Aasa tunnistas, et rahn on kaitsmist väärt mitmel põhjusel, kuid üks teema tõstatamise põhjustest olevat Via Baltica. «Kaardi järgi läheks tee sealt üpris lähedalt mööda,» märkis ta. «See on ajalooline koht.»

«Kuna kirjale olid juurde pandud ka fotod ja dokumenteeritud jutt, siis me ei oska öelda, kui tõsi see on. On see muistend või midagi muud,» kehitas Märjamaa vallavanem Eero Plamus õlgu. Nii saatiski Plamus valda laekunud kirja muinsuskaitseametisse edasi.

«Me pole ise saanud rahnu vaatamas käia, kuna praegu on liiga palju lund ja ega muinsuskaitsjadki praegu saa,» rääkis vallavanem, kes pakkus samuti, et teema on üleval osaliselt Via Baltica pärast.

«Kuna see on Põlli metsades ja üks trassivariantidest oli sealt läbi planeeritud, siis julgen väita, et kasutati kõiki meetodeid,» rääkis Plamus. Ent kui oleks veidi oodatud, poleks isegi pidanud. Nimelt tegi Märjamaa volikogu 18. jaanuaril otsuse, et trass sealt läbi ei lähe. «Pinge peaks olema maha võetud,» arvas Plamus, kuna tõenäoliselt valla arvamusega arvestatakse.

Muinsuskaitseameti avalike ja välissuhete nõunik Mailis Meesak kinnitas, et amet sai 25. jaanuaril Märjamaa vallavalitsuselt kirja, milles küsitakse nende seisukohta Põlli küla suure rändrahnu ja selle ümbruse muinsuskaitse ja looduskaitse alla võtmise asjus.

«Muinsuskaitseamet menetleb mälestiseks tunnistamise taotlust, tellides arheoloogilise hinnangu,» tutvustas ta ameti edasist tegevust.

Rändrahnud

• Puude kõrval moodustavad teise suure rühma kaitstavatest looduse üksikobjektidest rändrahnud ja kivikülvid.

• Neid on 359 objekti, mis moodustab 30 protsenti kõikidest Eesti kaitstavatest looduse üksikobjektidest.

• Kolm suurimat Eesti kaitsealust kivi on Ehalkivi Viru-Nigula vallas (maapealne maht 930 m³, ümbermõõt 49,6 m), Muuga kabelikivi (728 m³, 58 m) ja Majakivi Kuu­salu vallas (584 m³, 40,9 m).

• Kaitsealuseid rändrahne, mille ümbermõõt küündib 20 meetrini, on Eestis 130 ringis.

Allikas: Keskkonnateabekeskus

Villu Kadakas: pringlikütid Vabaduse väljakul

www.postimees.ee 25.04.2009

Villu Kadakas

Selline võis välja näha pringliküttide laagripaik kiviajal praeguse Tallinna Vabaduse väljaku kohal. Taustal paistab Toompea.

Foto: Pm

Tallinna Vabaduse platsi kohal pidasid 5500 kuni 4500 aastat tagasi laagrit inimesed, kes sõid tähelepanuväärselt palju maailma väikseima delfiini pringli liha. Mida ja kuidas me oma eelkäijatest teame.

Tallinna lahe ääres elanud küttide-kalastajate kogukond rajas oma hooajalise laagripaiga praeguse Vabaduse väljaku kohale arvatavasti umbes 3500 a eKr. See on esialgne ja umbmäärane hinnang, aga igal juhul oli tegemist ajaga, kui Egiptuses olid püramiidid veel ehitamata ja kiilkiri hakkas Mesopotaamias alles tekkima. Vabaduse väljaku laagripaik jäeti maha umbes tuhatkond aastat hiljem.

Need tuhat aastat, mil inimesed võisid laagripaika Vabaduse väljakul kasutada, on inimkonna ajaloos just see periood, mil Vahemere idaosas ja Lähis-Idas tekkisid ja arenesid suured tsivilisatsioonid, kus püstitati esimesed monumentaalsed ehitised, nagu püramiidid Egiptuses. Tekkis ja hävis sumeri linnriikide tsivilisatsioon Mesopotaamias Tigrise ja Eufrati jõe vahel.

Kogu Euroopa oli veel täiesti «barbaarne», kuigi mandri lõunapoolses osas oli hakatud karja kasvatama ja maad harima.

Tallinna lahe ääres muutus selle tuhande aasta jooksul vähe. Näiteks pole tänapäeva inimese jaoks nn tüüpilise ja hilise kammkeraamika mustritel suurt vahet – enam-vähem samad motiivid paikevad poti peal veidi erinevas paigutuses. Meri taganes ja maa kerkis nii aeglaselt, et tolleaegsed elanikud ei pruukinud sellest protsessist isegi teadlikud olla. Tuhande aastaga oli muutus piisavalt suur, et varem soodsal kohal mererannal paiknenud laagripaik tuli üle viia kuhugi merele lähemale. Elurutiin püsis kümnete põlvkondade jooksul enam-vähem samasugune.

Miks asusid kiviaja kütid-kalastajad elama just sellele rannalõigule Tallinna lahe ääres?

Ilmselt polnud rand liiga lauge ega liiga järsk – paadiga oli kerge merele minna.


Arvatavasti nirises Toompea või Tõnismäe nõlva seest piisavalt palju magedat vett, et seda jagus kogukonna vajadusteks. Mujal kesklinna piirkonnas, tolleaegse mere rannal, oli mage vesi raskemini kättesaadav.

Kuidas saame teada, mis loomi kütiti, püüti ja söödi?

Kiviajal ei olnud prügimajandus nii arenenud, et loomaluid ja muid jääke oleks kokku kogutud ja elamisest kuhugi kaugemale veetud. Luud, millest midagi teha ei saanud, või luuesemete töötlemisjäägid jäid laagripaika või selle lähiümbrusesse vedelema.

Loomaluude liikide määramine paleozooloogide poolt annab suurepärase võimaluse koostada kiviaja asukate püügi/küttimise ja toidusedel. Tänapäeva inimese puhul räägib tema menüü üsna vähe sellest, kes ta on või millega tegeleb, aga kiviajal oli toiduhankimine selgelt üks kõigi elanike põhitegevustest. Asulakohtade pinnaseproovide analüüsimisel leitakse ka taimejäänuseid, mis annavad viiteid inimese kogutud ja söögiks tarvitatud juurikatest-viljadest. Näiteks Hiiumaalt samalaadsest hülgeküttide asulast leiti väga palju sarapuupähkleid...

Sellistest rannikuasulatest, nagu Vabaduse väljaku servas asus, leitakse enamasti mereloomade ja kalade jäänuseid: hülge- ja pringliluid, kalasoomuseid ja selgroolülisid jne, kuid kultuurkihis leidus ka suuremate maismaaimetajate luid (nt põder), millest enamasti valmistati tööriistu.

Vabaduse väljaku kiviaja luumaterjal on suures osas veel läbi uurimata, aga Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi paleozooloog Lembi Lõugas on seni tuvastanud maaloomadest põdra ning veeloomadest grööni hülge ja pringli. Vähemalt esialgsel hinnangul tundub pringli osatähtsus Vabaduse väljaku elanike menüüs suhteliselt suur võrreldes teiste tolleaegsete mereäärsete asulakohtadega Eestis. Kindlasti on püütud mitmesuguseid kalu, kuid kalaliikide täpsem tuvastamine säilinud soomuste järgi seisab alles ees. Kalastus- ja hülgepüügivahenditest on leitud luust õngekonksusid ja ahingute või harpuunide tükke.

Mis on säilinud kiviaja inimeste tööriistadest, riietest?

Vabaduse väljakul elanud kütid-korilased tegid oma tööriistad ja muu vajaliku kohalikust loodusest leitavast materjalist. Kõige kergemini kättesaadav ja töödeldav, kuid samas ka kergesti kuluv ja häviv oli puit. Vabaduse väljaku pinnas pole sobiv puust, riidest ja nahast esemete säilimiseks ja neid ka ei leitud, kuigi omal ajal moodustasid need ilmselt suurema osa inventarist. Tööriistade terad valmistati pigem kivist või luust. Tallinnas, nagu kogu Põhja-Eestis, on tööriista valmistamiseks kõige sobivamaks kohalikuks materjaliks kvarts, mida leidus kruusa sees. Kvarts löödi puruks, saadi teravad killud, mille servasid vajadusel veel väikseid kilde ära surudes teravdati. Kirveid-talbu tehti kristallilistest kivimitest, terad lihviti. Hästi on Vabaduse väljakul säilinud luu. Suur osa leitud luudest on lihtsalt toidujäätmed, millest midagi ei valmistatud, vaid visati ära.

Ära visati ka katki läinud tööriistu – näiteks enamasti on kaevamistelt leitud ahingud-harpuunid, vibunoole otsad, naasklid jms katkised – muidu poleks neid ju ära visatud. Õngekonksud on enamasti terved ja ilmselt lihtsalt kogemata ära kaotatud.

Kolmas põhiline leiuliik on savinõude killud. Enamik tükke on suurtest, sageli ligi meetrise läbimõõduga suuavaga nõudest. Pottide põhi on ümar või kooniline, et seda oleks kerge lõkkesse või lihtsalt maa peale kivide vahele asetada. Enamasti on savipotid kaunistatud korrapäraste vöönditena paiknevate kammivajutiste ja lohkudega. Vahel on savisse vajutatud ka geomeetrilisi mustreid. Eksperimendid on näidanud, et selliseid savipotte on võimalik julgelt supi keetmiseks lõkkesse asetada.

Mis on säilinud kiviaja inimeste elamutest ja lõkkeasemetest?

Selgelt äratuntavaid hoonete ja lõkkeasemete jäänuseid ei leitud. Võimalik, et mererannal paiknev asula oli tormide ja rüsijää pidevas meelevallas ning hoonete jäänused on niiviisi ammu lõhutud. Samas on võimalik, et kaevatud alale hooneid kiviajal ei püstitatud, vaid need asusid veidi eemal, näiteks jalakäijate tunneli ja Kaarli puiestee kohal SEB panga ja linnavalitsuse hoone ees.

Kas kiviaja inimesed elasid Vabaduse väljakul aasta ringi?

Tõenäoliselt mitte, sest tolleaegne korilus, küttimine ja püügimajandus sõltus väga looduses toimuvast aastaaegade vaheldumisest.
Kalastamine, hülge- ja pringlipüük olid hooajalised tegevused. Lembi Lõugase andmetel püüti grööni hüljest ja pringlit eeskätt augustis-septembris. Muul ajal tegeldi ilmselt sisemaal muude asjadega. Sama kogukond võis elada sellise hooajalise rütmi järgi katkematult tuhat aastat.

Kus asusid Vabaduse väljaku kiviaja elanike teised hooajalised laagripaigad?

See küsimus on alles nüüd Vabaduse väljaku laagripaiga avastamisega tekkinud ning on praegu üks Tallinna kiviaja asustuse olulisi vastamata küsimusi.
Ilmselt ei olnud sisemaa laagripaik või -paigad väga kaugel, tõenäoliselt praeguse Tallinna piirides, kust neid võiks otsida ja leida.

Kui kaugel ja kus asusid Vabaduse väljaku elanike naabrid?

Lähim teadaolev peatuspaik oli ilmselt Härjapea jõe ääres, tollase jõesuudme lähedal. Liivalaia ja Juhkentali tänava vahelt, Kaasani kiriku piirkonnast, on saadud üksikuid kiviaja leide, kuid sealne asula paiknes mitme meetri võrra madalamal ning seega oli Vabaduse väljaku laagri kasutusajal veel mere all. Vabaduse väljaku kaasaegne asula võis paikneda tänapäeva Juhkentali tänava ja Kalevi staadioni kandis. Kuigi sealt pole midagi leitud, tuleb öelda, et ega siiani pole ka otsitud. Lähim suurem ja hästi uuritud asulakoht oli Jägala jõe toonasel suudmealal, joa lähedal hilisemal linnamäel.

Kuidas teame, et leiud on just nii vanad?

Tüpoloogiliselt on kõige paremini määratavad ornamendiga kammkeraamika killud. Neid on leitud mitmetest kohtadest Eestis ja lähiümbruses, kus nad on varem täpsemalt dateeritud ja seega Vabaduse väljaku leidudega võrreldavad.

Ajapikku mustrid muutusid ja selle järgi võib osa kilde määrata varasemaks, osa hilisemaks.

Säilinud orgaanilise ainese, nagu süsi või luu puhul on võimalik teha nn raadiosüsiniku proov – saab määrata üksikleiu absoluutse vanuse, seda loomulikult mitte aasta täpsusega, vaid teatava veavõimalusega.

Kuna on põhjust eeldada, et tegemist oli mereäärse laagriga, siis aitab leide dateerida ka nende kõrgus merepinnast.

Teatavasti maa Põhja-Eestis tõuseb aeglaselt ning Vabaduse väljaku leiud paiknesid praegusest merepinnast umbes 15–16 meetri kõrgusel.

Maa on Põhja-Eestis geoloogide andmetel viimase 5000 aasta jooksul just sellise suurusjärgu võrra kerkinud.

Tondilossid või elav ajalugu?

www.valgamaalane.ee 22.01.2011

Foto: Arvo Meeks/Valgamaalane

Muinsuskaitse on paljude suus ilmselt viimastel aastakümnetel sõimusõna tähenduse omandanud. Paljud ettevõtlikud inimesed ei näe selle eest vastutavas ametkonnas mitte asjatundlikku koostööpartnerit, vaid tumedat jõudu, kes nende tegemisi igati takistada üritab.

Samas on neidki, kellel enda sõnul muinsuskaitsest pigem abi kui tüli olnud. Näiteks teostati üle-eelmisel aastal ulatuslik remont Palupera põhikoolis, mille puhul seoses mõisahoones paiknemisega samuti rangete muinsuskaitsenõuetega arvestada tuli. Tööde lõppedes kinnitas koolijuht Svetlana Variku, et koostöö muinsuskaitseameti Valgamaa vaneminspektori Mari-Liis Parisega oli suurepärane.

Ilmselt on hea tahtmise olemasolul alati võimalik asjad muinsuskaitsjatega selgeks rääkida ja saavutada mingigi kompromiss. Paraku kipub meie materiaalseid väärtusi esikohale seadval ajastul suhtumine ajaloolistesse väärtustesse olema pealiskaudne: kui just oma iluga ahhetama ei pane, vaevalt et oluline on.

Nii pole paljude silmis pealtnäha midagi erilist ka ööl vastu neljapäeva Valgas kokku kukkunud veskis. Küllalt leidub neidki, kelle meelest juhtunu üle pigem rõõmu kui kurbust tundma peaks. «Pole maja, pole probleemi!» võib ilmselt kokku võtta paljude suhtumise.

Mari-Liis Parisel on asjast siiski teine arvamine. Tema sõnul ähvardab Valgat oht jääda ilma olulisest maamärgist kahe riigi piiril, milleta kaoks oluline osa Valga ajaloost.

Omaette küsimus on, kuidas üldse sai võimalikuks, et ajalooline hoone nüüdseks sedavõrd kurvas seisus viibib. Ilmselt on tegu vägagi hoiatava näitega, mis juhtub, kui linn piisavalt hoolikalt ei kaalu, kellele väärt vara müüa. Taolisi hoiatavaid näiteid on paraku täis terve Valga kesklinn.

Ei saa sajaprotsendilise kindlusega väita, et muinsuskaitsjad oma töös kunagi vigu ei tee. Ent nendeta oleks meil tõsine oht saada suures osas oma ajaloost lahti juba lähemate aastakümnete vältel.

Kuidas pärnakad oma talente rahvale tutvustasid

www.parnupostimees.ee 20.01.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Fotod Olaf Esna erakogust

Hiljuti hakati Eestisse talente tagasi kutsuma. Siiski ei usu, et kuskil võiks kirjas olla, kes nad on ja kus eesti verd tarkpead ilma peal laiali on.

Pärnus üritati siit linnast ja maakonnast pärit teadlasi ning kultuuritegelasi välja selgitada ja rahvale tutvustada juba 1935. aastal. Selleks korraldati 15.–22. septembrini raekojas Pärnu ja Pärnumaa kultuuritegelaste näitus.

Näituse korraldas Pärnu kristlik noorte naiste ühing, millele ulatas abikäe linnavalitsus. See oli sama ühing, mis mäletatavasti korraldas 1932 ja 1933 oma ruumides näitused Pärnus erakätes maalidest ning muudest taiestest.

Korraldavasse toimkonda kuulusid E. Parek, V. Kukke, A. Lemberg, G. Kukk ja E. Kivi. Kristlased võisid nad küll olla, aga noorusest rääkides olid kõik ainult ühe erandiga prouaeas.

Ajaloo algusest

Kogenud näitusekorraldajad suutsid eksponaadid välja rääkida Tartu ülikooli raamatukogust, Eesti Rahva Muuseumi arhiivi- ja pildikogust, Eesti kultuuriloolisest arhiivist, akadeemilisest kooperatiivist, Pärnu linna raamatukogust, muuseumist, arhiivist, õpetajate raamatukauplusest Liit. Oma abi ei keelanud M. Kampmaa, E. Rosenthal, K. Tõnissoo ega M. Raamot.

Näitus hõlmas neid tegelasi, kes olid pärit kas Pärnust või Pärnumaalt ehk saanud siin hariduse või siinkandis pikemat aega töötanud.

Näituse juhatas sisse Pärnu ajaloo nurk, kuhu olid koondatud uurimused Pärnu ajaloost, Pärnu linna XVII-XVIII sajandi plaanid, Oleariuse ja Petri teosed, mis sisaldasid Pärnu kirjeldusi. Ei puudunud Pärnu muinasuurimise seltsi väljaanded ega seltsi olulisemate liikmete pildid. Välja pandud oli XVIII sajandist pärinev Pärnu kodanike nimekiri elukutsete järgi.

Kirjanikest tutvustati üldtuntud klassikute (Jannsen-Koidula-Jakobson) kõrval selliseid vähe tuntud nimesid nagu H. Bochmann, W. Fr. C. von Ditmar, J. Otstavel, M. Sohberg, J. Lill (Jürgenstein), E. Aun, M. Lekstein, A. Taar.

Kooliarhiivist saadud päevikust võis näha, et L. Koidula oli olnud hea õpilane: pea kõikides ainetes oli teda hinnatud heaga.

Poliitikud, teadlased, kultuuritegelased

Poliitikuid-riigitegelasi jätkus mitme valitsuse kokkupanemiseks ja enamik neist jõudis ministritoolil istuda mitu korda, sest selleks ajaks pärines Pärnust või Pärnumaalt kaks riigivanemat ning 17 ministrit.

Omavalitsustegelastest olid esindatud kõik Pärnu linnapead alates O. Brackmannist ja Pärnu maavalitsuse esimehed. Tutvustamata ei jäetud siinseid tuntud seltskonnategelasi ega neid mehi, kes agaralt võtsid osa 1918. aastal Eesti Vabariigi väljakuulutamisest Pärnus.

Enamik teadlastest olid Tartu ülikooli õppejõud, nagu R. H. Kaho, J. Kõpp, L. Leesment, K. Liidak, T. Lippmaa, A. Mathiesen, J. Miländer, H. Sepp, E. Tennemann, aga ka J. Port, J. Mets.

Esindatud olid kõik olulisemad kooliõpetajad ja kirikutegelased. Tähelepanu juhiti sellele, et 1935. aastani olid kõik Eesti õigeusu kiriku juhid olnud pärnumaalased.

Muusikutest leidsid märkimist A. Kunileid, Fr. A. Saebelmann, M. Lüdig, P. Laja, L. Neumann, H. Meri. Näitlejad olid valitud kutselise Endla teatriga seotud tegelaste hulgast: K. Jungholz, A. Lauter, L. Reiman, A. Teetsov. Tantsijaid esindas ainult E. Ilbak. Nappis kujutavaid kunstnikke, sest neid oli nagunii varem näitustel tutvustatud.

Pärnu poeglaste gümnaasiumi arhiivist olid välja otsitud selles koolis õppinud riigitegelaste koolitunnistused.

Nii olid vaadata K. Pätsi tunnistused ja kirjalikud tööd. Selgus, et ta oli näidanud häid teadmisi suulistes ainetes: ajaloos, vene keeles ja kirjanduses.

Kirjanikelt oli nende raamatuid, heliloojatelt noote, kunstnikelt maale.

Koostatud oli mitmesuguseid tabeleid ja kogutud statistilisi andmeid, iseloomustamaks Pärnu ja Pärnumaa osa kogu Eestis.

Näitus avati pühapäeval, 15. septembril 1935 kell 13 mõni tund enne raamatuaasta aktuse algust Endlas. Esimese päeva külastajad olid peamiselt kohalikud kultuuritegelased ja pedagoogid. Näitusel käis peaministri kohusetäitja K. Eenpalu, kes tundis erilist huvi poliitikute koolitunnistuste vastu.

Näitus oli avatud iga päev 10-18. Sissepääs maksis kümme senti, aga kavalam oli minna grupina, siis pääses tuntud pärnakaid vaatama viie sendi eest.

Huvitav, kui suurt ruumi oleks vaja tänapäeval sellise näituse korraldamiseks?

Vaarao Tutanhamoni hauakambrit ei suleta

www.tarbija24.ee 21.02.2011

Egiptuse antiigiamet lükkas ümber jutu, et vaarao Tutanhamoni hauakamber suletakse külastajatele selle aasta lõpul.

Egiptuse peaarheoloog ja antiigiameti juht Zahi Hawass eitas sulgemist, kirjutab msnbc.msn.com.

Poiss-vaarao hauakamber on suure külastajate hulga tõttu mõnevõrra kannatada saanud. Kambris on küll kliimakontroll, kuid kuna paika külastab massiliselt inimesi, siis nende kehaniiskus tekitab raskusi olukorda kontrolli all hoida.

«Tutanhamoni hauakambrit ei suleta lähiajal. Pikemas perspektiivis oleme seda kaalunud, kuid selle kohta ei ole veel otsust langetatud,» selgitas Hawass.

Egiptusel on plaanis luua kümme miljonit dollarit maksva projektiga kuulsate hauakambrite koopiad, mida tulevikus hakatakse turistidele näitama. Paik hakkab kandma nime «Koopiate org».

Hawassi sõnul rajatakse hauakambrite täpsed koopiad kuni viimase väikese detailini.

Esimesed kolm koopiahauakambrit on vaarao Tutanhamoni, Seti I ja kuninganna Nefertari omad. Kahe viimase valitseja hauakamber on juba avalikkusele suletud.

Kolm originaalhauda jäävad samuti avatuks, kuid neisse sisenemise eest võidakse hakata võtma kõrget tasu, mis väidetavalt võib ulatuda 8500 dollarini inimese kohta.

Maailma üks kõige külastatavamaid hauakambreid on vaarao Tutanhamoni oma, mis asub Kuningate orus. Samas on see sealsest 63 matmispaigast üks väiksemaid.

Varem tohtis Tutanhamoni hauakambrit päevas külastada 6000 inimest, nüüd on külastajate arvu kahandatud 1000 inimeseni.

2007. aastast on hauakambris klaaskirstus näha ka Tutanhamonit ennast ja selle tõttu huvi kasvas.

Vaarao Tutanhamoni hauakambri avastas 85 aastat tagasi Briti arheoloog Howard Carter.

Tutanhamon sai Vana-Egiptuse valitsejaks üheksa-aastaselt ning valitses kuni oma surmani 19 aasta vanuses.

Egiptuse antiigiameti andmetel ei viida Tutanhamonit ära, kui ta hauakamber kunagi jäädavalt suletaks.

«Tutanhamoni muumia jääb oma hauakambrisse,» lisas Hawass.

Tutanhamon oli Vana-Egiptuse vaarao 18. dünastiast. Ta valitses umbes 1336–1327 eKr.

Linnuse ringmüürist leiti kamin ja puulabidad

www.meiemaa.ee 04.11.2010

Veljo Kuivjõgi

Laskeavasse ehitatud kamin ja müüri peale viiv trepp.

Fotod: Irina Mägi

Kuressaare kindluse restaureerimistööde, mille kogumaksumus on 60 miljonit krooni, käigus tuleb enamasti iga nädal mingi üllatus välja.

Nii leiti laululava tagant keskaegse ringmüüri seest laskeavasse ehitatud kamin. Arheoloog Karel Püüa hinnangul võiks sellesse kaminasse ka täna tule alla teha, sest suitsulõõr läheb mööda müüri üles.

“Tunneli kaevamisel tuli välja kaks puulabidat, millega selle aja mehed on tööd tegid. Need 500–600 aastat vanad labidad lähevad Tallinna konserveerimisele ja ükskord saab neid Saaremaa muuseumis ka näha,” rääkis Karel Püüa teisest üllatusleiust.

Tunnel kaevatakse mere poolt küljest, kust tuleb uus läbimurre lossi hoovi. Eile käisid projekteerijad ja ehitajad kohapeal tööde kulgu vaatamas. “Põhiteema oli uue silla projekti koostamine. Pargi väravast hotelli poole viiva teetammi all on praegu truup, kuid tuleb korralik sild,” kirjeldas tellijapoolne projektijuht Tõnu Sepp olulist muutust lossi peatee juures.

Silla alt saab ükskord ka paadiga läbi sõita ja siis on vallikraavile võimalik paadiga ring peale teha. Lisaks restaureerimistöödele tehakse projekti kogumaksumuse raha eest lossis ka paar uut ekspositsiooni.

Kindluse kamin ja trepp aetakse uuesti kinni

www.meiemaa.ee 09.11.2010

Ahto Jakson

Kuressaare kindluse restaureerimise käigus välja tulnud kamin ning trepp aetakse uuesti kinni, sest neid ei ole otstarbekas eksponeerima hakata.

Arheoloog Garel Püüa sõnul on ilmsiks tulnud trepi näol tegemist eelringmüüri trepiga, mis viis suurest laskeavast üles müüri peale. 15. sajandi lõpust või 16. sajandi algusest pärit treppi kasutas omal ajal tõenäoliselt kindluse valvemeeskond. “Üks taoline trepp tuli välja ka 1970. aastatel püssirohutorni lähedalt, kui valli sisse hakati kütusehoidlat ehitama,” ütles Püüa. Hiljuti avastati tööde käigus laululava tagant keskaegse ringmüüri seest laskeavasse ehitatud kamin. “Ilmselt ei õnnestu neid avatuks jätta. Need mõõdetakse ära ja joonistatakse ning lähevad siis uuesti kinni,” lausus Püüa.

Ka tellijapoolse projektijuhi Tõnu Sepa väitel aetakse välja tulnud leiud ilmselt kinni. “Kõik sellised asjad vajavad eraldi konserveerimist ja ehitamist ning need ei ole meie programmidesse sisse kirjutatud. Lisaks on neid tehniliselt seal väga raske eksponeerida. Kõiki asju ei saa korraga teha, millestki peab loobuma,” põhjendas Sepp.

Saaremaa muuseumi direktor Endel Püüa tõdes samuti, et väljakaevamiste käigus välja tulnud treppi ja kaminat ei ole võimalik eksponeerida, sest need on lossivallide varasemate kindlustustööde käigus osaliselt purustatud.

“Trepi käik on kinni müüritud. Neid eksponeerida ei ole mõtet ega ka võimalik, sest lahtisena muutuksid need sügavaks kaevuks, kuhu vesi hakkaks sisse valguma,” sõnas muuseumi direktor nii trepi kui ka kamina kohta. Ühtlasi saaksid neist üleujutus- ja niiskusallikad tagapool asuvatele töökodadele. Küll aga jätavad kamin ja trepp kindluse ehitusajalukku oma jälje. Teiseks põhjuseks, miks neid ei eksponeerita, on see, et samasugust treppi ja ka kaminat esineb kindluse juures mujalgi. Nii näiteks asub kamin vahtkonnaruumis.

“Praegu ilmsiks tulnud kamin jääks kolme-nelja meetri sügavusse kitsasse, kopalaiusesse süvendisse, mistõttu ei ole seda ka kuigi hea vaadelda,” nentis Endel Püüa. “Jätame lahti ainult neid asju, mida on võimalik korralikult vaadelda. Igasugust maa seest välja tulnud müürilõiku ei ole otstarbekas lahti jätta.

Vastasel juhul kujuneks lossi hoovist üks müüride rägastik ja murupinda ei jääks üldse,” lisas ta. Püüa sõnul on arheoloogilised uuringud selleks aastaks lossivallidel lõppenud, kui just ehitaja mõnele uurimist väärivale leiule ei satu. Mõningad ehitustööd veel jätkuvad. “Hobuserauakujulistele tornidele idabastioni juures ehitatakse peale varikatused ja -seinad. Töökodade ette tehakse kiviplaatidest laiend, mis ulatub kuni laululavani. Ees seisab ka merepoolse väljapääsutunneli vundamendi valamine,” lausus Püüa.

Ajaloolane: vaevalt saame loole punkti panna

www.sakala.ee 18.01.2011

Kommentaar artiklile "Esimese presidendi viimne teekond kodumulda algas uskumatult"

Margus Haav, toimetaja

Ajaloolane Küllo Arjakas on veendunud, et siin maailmas ei saa midagi välistada.

Foto: Ants Liigus («Pärnu Postimees»)

Praegu Tallinna linnaarhiivi juhataja ametis olev ajaloolane Küllo Arjakas töötas alates 1987. aasta detsembrist Eesti muinsuskaitse seltsi vastutava sekretärina.


Küllo Arjakas, KGB eruohvitserid aastal 1988 Eesti Vabariigi esimese presidendi säilmeid otsimas — tuleb tunnistada, et see kõlab pehmelt öeldes ootamatult.

Kindlasti kõlab see ootamatult nii praeguste kui näiteks 1984. aasta arusaamade järgi. Aga 1980. aastate lõpul leidsid NSV Liidus aset ulatuslikud ümberkorraldused: perestroika ja glasnost ehk avalikustamine.

Et nimetatud poliitika oli algatanud kompartei juhtkond, läks sellega omal moel kaasa ka KGB. Ilmus julgeolekukomitee tegevust kajastavaid olmereportaaže, korraldati KGB-naiste iludusvõistlus ja nii edasi.

KGB vastas sel ajal isegi kodanike päringutele. Saatsin 1990. aastal kirja Eesti NSV riikliku julgeoleku komiteesse ja küsisin metsavendade fotosid. Neid oli 1990. aastal väga raske leida. Vajasin pilte koostatavasse Eesti ajaloo XI klassi õpikusse. Küsisin rühma-, üksikvõitleja- ja punkrifotot ning punkri sisevaadet.

Ennäe imet: paar kuud hiljem saingi kolm korralikku suuremõõtmelist fotot, millest kaks leidsid koha 1991. aastal ilmunud keskkooliõpikus. Puudu jäi vaid punkri sisevaade.

Julgeolek otsis niisiis võimalusi asutuse mainet muuta ja perestroikaga kaasa minna. Hiljem on KGB viimane ülem Viktor Krjutškov küll öelnud, et suutmatus ette näha peasekretär Gorbatšovi ja tema algatatud perestroikapoliitika tagajärgi oli KGB ajaloo suuremaid möödalaskmisi.

Uuenduste lainel tegeldi ilmselt ka mõne ajalooteemaga. Vististi saab tõmmata väikese paralleeli Hruštšovi 1960. aastate alguse poliitikaga: siis osales mõnes rehabiliteerimiskomisjonis samuti julgeolekukomitee esindaja.

Mis kaalutlustel Latt ja Timusk selle otsingu teie arvates ette võtsid? Kellele võis see kasulik olla?

Ma ei tea Lati ja Timuski kaalutlusi. Saan otsustada vaid nende endi kirjutiste ja juttude põhjal.

1988. aasta sügisel teatasid Henn Latt ja teine KGB eruohvitser Valdur Timusk, et «grupp eru- ja reservohvitsere» oli andnud neile ülesande tegelda president Pätsi saatusega. Väljend «grupp seltsimehi» on tolleaegse kantseliidi näide.

Veel on nad öelnud, et «tunnevad inimlikku soovi kas või kuigivõrd heastada seda ülekohut, mida Eesti Vabariigi presidendile meie parteikaaslaste poolt omal ajal tehti».

Huvitav, mil määral nad kasutasid ainult KGB-le teadaolevat informatsiooni.

Arvan, et nad ei kasutanud selle organisatsiooni infosüsteemi kuigi palju. 1956. aastal surnud Päts polnud 1980. aastatel Eesti julgeolekukomiteele enam tähtis.

Kindlasti oleks KGB infoosakond suutnud tuvastada presidendi saatuse ja surmakoha, aga vististi oli major, liiati veel erumajor liiga väikese aukraadiga, et käivitada suures süsteemis päring ja otsing.

Mehed on kirjutanud, et otsisid presidendi hauda Lätist, Leedust, Valgevenest ja Venemaalt. Nad kontrollisid kuuldusi, mis Eestis 1980. aastatel president Pätsi saatuse kohta ringlesid.

Mis mind neist otsingutest kuuldes hämmastas? 1986. aasta algul ilmus venekeelse «Suure nõukogude entsüklopeedia» köide, kus oli esimest korda trükisõnas presidendi surma kohaks märgitud Ka­linini, nüüdne Tveri oblast.

Kui jätta kõrvale ideoloogiline sõnavaht, on «Suur nõukogude entsüklopeedia» korralik teatmeteos. See leidus iga keskraamatukogu avariiulis. Mulle on jäänud mulje, et tandem Latt-Timusk ei teadnud seda allikat mõnda aega: miks muidu pidanuksid nad otsima mujal, kui kontrollimata oli suures venekeelses entsüklopeedias nimetatud surmakoht.

Igal juhul jõudsid need mehed õigele paigale väga lähedale. Nende kogutud info aitas ilmselt juba järgmisi otsijaid.

Teadmata täpselt Lati ja Timuski motiive, tuleb igal juhul tunnustada nende rolli president Pätsi saatuse tuvastamise algetapil. Just nemad leidsid tervishoiuametniku, kes rääkis pika pinnimise peale Kalininist — ehkki oli andnud allkirja, et vaikib sellest igavesti.

Nad jõudsid esimestena Buraševosse, said tutvuda presidendi haiguslooga, kohtusid tema kunagise raviarstiga ning käisid kalmistul. Neile näidati viit tähistamata kääbast ning kinnitati ühe all olevat Konstantin Pätsi põrm.

Kindlasti aitas see teave Eesti muinsuskaitse seltsi ja Matti Pätsi. Presidendi säilmete leidmiseks tuli Buraševosse korraldada kaks ekspeditsiooni ning avada 46 matusekohta.

Ehk oli selle kõige taga tõepoolest inimlik soov heastada ülekohus, mida nende parteikaaslased olid omal ajal presidendile teinud?

Midagi siin maailmas ei saa välistada. Leidub kõrgeid KGB töötajaid, kes on eluga riskides teinud aastaid lääneriikide luureorganisatsioonidega koostööd, küsimata selle eest isegi tasu.

Konstantin Pätsi tegevuse üle on viimasel ajal palju arutletud. Päevavalgele on tulnud rohkesti uut materjali. Milliseks hindate teie Pätsi kohta meie vabariigi ajaloos?

Pätsi tegevust, nii tehtut kui tegemata jäetut on palju arutatud ja seda arutatakse ka tulevikus — küll hinnates ja tõlgendades seniseid materjale, küll otsides tuge uutest.

Konstantin Pätsi roll meie ajaloos jääb vaieldamatult tähtsaks. Eriti kaalukas oli tema otsus alustada 1918. aasta novembris lahingutegevust pealetungiva Nõukogude Venemaa vastu. Sellest sündis võidukas Eesti Vabadussõda.

Selle võiduta me tõenäoliselt ei targutaks praegu Konstantin Pätsi nii- või naasuguse rolli üle. Tema riiki loov tegevus Eestimaa Päästmise Komitees ning veel mõni tähtis otsus on kaalukausil olulisemad kui arvukad tänapäevased tagantjärele-tark arutlused.

Kas kunagi tuleb aeg, mil saame Konstantin Pätsi loole punkti panna?

Vaevalt küll. Ajalooteadus areneb, ajaloo tähtsündmusi mõtestatakse aeg-ajalt ümber, antakse uusi hinnanguid ja püütakse neid argumenteerida. Soomlased on marssal Mannerheimi kohta avaldanud sadu raamatuid, ent lõppu ei näi tulevat.

Muinsuskaitseamet toetas Pärnumaal kümmekonda kultuurimälestist

www.parnupostimees.ee 17.01.2011

Muinsuskaitseamet toetas Uue-Varbla mõisahoone katuse remonti.

Foto: HENN SOODLA/PRNPM/EMF

Mullu toetas muinsuskaitseamet Pärnumaal üle kümne kultuurimälestise remondi- ja restaureerimistöid, enim vajati raha katuste remondiks.

Pärnu Alevi kalmistu 12 kiviristi restaureerimiseks eraldati 50 000 krooni, Pärnu Väike-Jõe 3 elamu kuue akna paigaldamiseks 45 000 krooni, Sindi kalevivabriku hoone kellatorni katuse remont ja avade sulgemiseks 140 000 krooni.

Audru mõisa teenijatemaja-kellatorni katuse restaureerimiseks andis muinsuskaitseamet 148 500 ja Kaelase mõisa peahoone rõdu remondiks 62 880 krooni. Vardja talu rehielamule laastkatuse paigaldamiseks saadi 33 260 krooni toetust.

Keblaste mõisa tuuleveski restaureerimise teine järk sai muinsuskaitseametilt 75 010, Kurgja talu kalmistu piirdemüüri remont 67 000, Pootsi mõisa talli katuse avariiremont 200 000 krooni.

Taali mõisa lauda tugipiilarite ja nurga avariiremondile kulus muinsuskaitseameti rahast 30 000 krooni, Uue-Varbla mõisa peahoone katuse restaureerimise teisele järgule 170 000 krooni ja Uue-Varbla mõisa teenijatemaja müüride konserveerivale katustamisele 96 500 krooni.

Kogu Eestis kulus 110 kultuurimälestise remondiks ja restaureerimiseks kokku 9 045 778 krooni (578 130,58 eurot).

Muinsuskaitseameti peadirektori Kalev Uustalu sõnul pikendasid möödunud aasta talvine suur lumi ja suvine torm nende kultuurimälestiste loetelu, kus oli vaja teha kultuuripärandi säilimiseks vältimatuid remonditöid.

Riigieelarvest võib mälestise omanik või valdaja taotleda toetust mälestise hooldamiseks, valve- ja signalisatsioonisüsteemide paigaldamiseks, mälestise konserveerimiseks, restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste loomiseks.

Taotlus toetuse saamiseks 2012. aasta riigieelarvest tuleb esitada kirjalikus vormis hiljemalt 2011. aasta 1. veebruariks.


Toimetas Veste Roosaar, toimetaja

Rooma impeeriumi tõusu ja languse taga on kliimamuutus?

www.elu24.ee 17.01.2011

Rooma impeerium keiser Traianuse valitsemisajal 117 pKr

Foto: wikipedia.org

Šveitsi kliimauurimise instituudi teadlaste sõnul on Rooma impeeriumi tõus ja langus seotud kliimamuutusega.

Teadlased uurisid klimaatiliste tingimuste muutuste kindlakstegemiseks puuringe. Uuring näitas, et neid saab seostada ajaloost tuntud looduskatastroofidega, kirjutab Daily Mail.

Soe ja mõnevõrra niiske kliima aitas kaas Rooma impeeriumi tõusule. Selle impeeriumi häving on aga seotud jaheda ja põua kaasa toonud klimaatiliste muutustega.

«Kui vaadata 2500 aasta pikkust ajalooperioodi, siis on selgelt näha, kuidas kliima on ajalugu mõjutanud ja muutnud,» selgitas uurija Ulf Buntgen.

Teadlased tegid Euroopa 2500 aasta pikkuse ajajärgu suvedest rekonstruktsiooni, kasutades selleks 9000 puujäänusest saadud informatsiooni.

Puujäänused pärinesid Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast ja Austriast.

Hea kliimaga aegadel, kui vett ja toitaineid oli piisaavalt, tekkisid puudel korrapärased ja laiad kasvuringid. Viletsamatel aegadel olid ringid ebakorrapärased ja kitsad.

Arheoloogid, klimatoloogid, geograafid ja ajaloolased panid pildi kokku, millised olid kunagised ühiskonnad ja elatustase.

«Uuring näitas, et nii Rooma riigi kui ka keskaja õitsengu perioodidel olid soojad ja niisked suved. Kuid kliima muutus 250 – 600 pKr, tuues kaasa Lääne-Rooma riigi kokkuvarisemise ning suure rahvasteliikumise,» selgitasid uurijad.

Kolmandal sajandil kliima halvenes. Lääne-Rooma riiki hakkasid tungima barbarid, riigis tekkis nii poliitiline kui majanduslik kriis.

Kliimamuutus aitas kaasa haigusi edasi kandvate näriliste paljunemisele.

«Ka meie nüüdisaegne ühiskond ei ole kliimamuutuse eest kaitstud, selle tõttu tuleb läbi vaadata kõik võimalikud meid ohustavad stsenaariumid,» lisas Buntgen.

Ta lisas, et vanadelt tsivilisatsioonidelt on selliste juhtumite kohta palju õppida.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Piraat Musthabeme mõõk?

www.elu24.ee 13.01.2011

Kunstnik Jean Leon Gerome Ferrise 1718. aastast pärinev maal piraat Musthabeme tabamisest

Foto: wikipedia.org

USA allveearheoloogide arvates võisid nad leida 18.sajandi ühe kuulsama piraadi Musthabeme mõõga käepidemeosa.

Arheoloogid on Põhja-Carolina vetes asuva laeva Queen Anne`s Revenge jäänuseid uurinud alates 1997. aastast, kirjutab National Geographic.

Nüüd avaldasid uurijad, et laevarusudest leiti mõõgaosad, mis kokku pandi. Arvatakse, et see mõõk võis kuuluda Musthabemele, kuid nad ei ole selles kindlad.

Piraat Musthabe, kodanikunimega Edward Teach, oli inglane, kes tegutses praegustel USA aladel, mis kunagi olid Briti kolooniad.

Arheoloog David Moore´i sõnul jooksis piraadilaev 1718. aastal Beauforti juures karidele. Laev jäeti maha ning võis pooleldi vee peal olla veel aasta pärast õnnetust. Kuid lõpuks tegi vesi oma töö ning laevast jäid mere põhja vaid jäänused.

«Piraadid võtsid kaasa kõik, mida nad väärtuslikuks pidasid. Mõõka ei pruugitud tähtsaks pidada või oli see kättesaamatu ning jäeti laeva,» selgitas arheoloog.

Musthabeme piraadikarjäär kestis vaid kaks aastat, kuid isegi nii lühikese aja jooksul sai temast üks oma ajastu kardetumaid lindpriisid.

Ta tegutses nii Kariibi merel, sealsetele saartel kui ka Briti Uus-Inglismaa kolooniates Ameerikas.

Kaubalaevade kaptenid tundsid hirmu ainuüksi tema nime kuuldes. Musthabe sai tuntuks ka sellega, et vallutas Lõuna-Carolinas asuva Charlestoni ja hoidis seda pikka aega oma käes.

Virginia kuberner Alxander Spotswood kuulutas piraadile sõja. Ta palkas hea väljaõppega sõdurid ja madrused piraati tabama ja tapma. 22. novembril 1817. aastal toimus Musthabeme ja sõdurite vahel lahing. Piraadi lasi maha leitnant Robert Maynardi poolt juhitud väike madrustesalk.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Armeeniast leiti maailma vanim veinitootmispaik

www.elu24.ee 11.01.2011

Foto: Scanpix

Armeenia mägisest piirkonnast avastati maailma vanim veinitootmispaik.

Areni-1 koopast leitud viinamarjadest mahla väljapressimise basseini ja veinitünnide jäänused on umbes 6000 aasta vanused, kirjutab BBC.

California ülikoolis töötava armeenlasest arheoloogi Gregori Areshiani sõnul on tegemist maailma vanima veinitoomiskohaga.

Leid tehti Kagu-Armeeniast. Samast paigast avastati möödunud aastal maailma vanim nahkjalats, mille vanus on umbes 5500 aastat.

Rahvusvaheline arheoloogidemeeskond kaevas välja madala basseini, mille diameeter on üks meeter ning milles olevaid renne mööda voolas viinamarjamahl tünnidesse.

Sellesse basseini pandi viinamarjad, mida inimesed jalgadega katki sõtkusid.

Arheoloogid leidsid ka viinamarjaseemnete ja –kestade jäänuseid ning kuivanud veini.

Armeenia koopa leid näitas, et veini tegemiseks kasutati Vitis vinifera vinifera liiki viinamarju nagu tänapäevalgi.

Veinitootmise lähistel olevad hauad viitavad, et veini toodeti tseremoniaalseks kasutamiseks.

Areshiani sõnul on Armeeniast leitud veinitarbimise kohta vanemaid tõendeid kui see koopaleid.

USA Pennsylvania ülikooli arheoloogilise biomolekulaarse labori teadlase Patrick McGoverni sõnul näitab see laiaulatuslik veinitootmine, et 6000 aastat tagasi oli viinamarjakasvatus juba levinud.

Eelmine vanim venileid pärineb Egiptusest Skorpionkuninga hauast ja selle vanus on 5100 aastat.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Esimese presidendi viimne teekond kodumulda algas uskumatult

www.sakala.ee 18.01.2011

Margus Haav, toimetaja

Riigivanem Konstantin Päts istutas 1931. aasta oktoobris esivanemate mälestuseks Holstre valda Rebase külla oma vaarisa sünnitallu Pätsuveskile tamme. Just Pätsuveski järgi sai suguvõsa ka perekonnanime.

Foto: arhiiv

Täna viiskümmend viis aastat tagasi suri Buraševos Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts. Nimetuna maamullas puhanud president jõudis koju tagasi enam kui kakskümmend aastat tagasi. 21. oktoobril 1990. aastal sängitati ta Tallinnas Metsakalmistul viimaks kodumulda.

Viljandimaa juurtega presidendi surma kohta oli pikka aega liikvel mitu versiooni. Kaheksakümneaastast Pätsi hoiti 1954. aasta lõpul suure saladuskatte all Viljandi lähistel Jämejala haiglas, kuid kuhu kadusid presidendi jäljed 1954. aasta 31. detsembril, oli pikka aega saladus. Ajalehest «Edasi» läks omal ajal liikvele õige veider kumu, mille järgi Päts olla surnud hoopis Mõisaküla vanadekodus.

Tõde hakkas selguma 1988. aasta teisel poolel. Kummalisel kombel jõudsid esimesena õigetele jälgedele vanad sõbrad, endised kõrged julgeolekuohvitserid, nüüdseks manalase varisenud alampolkovnik Valdur Timusk ja erumajor Henn Latt. Just nemad tõid avalikkuse ette andmed Eesti Vabariigi presidendi viimase eluperioodi kohta.

«Sakala» kohtus ühel sügispäeval Henn Latiga, kes oli säilitanud ohvitserirühi ning terava ja tähelepaneliku pilgu. Latt meedias just tihti sõna ei võta. Ometi oli tema see, kes jõudis kadunud presidendi jälgedes esimese uurijana Kalinini oblastis asuvasse Buraševosse ning seal asuvasse Maksim Litvinovi nimelisse psühhoneuroloogiahaiglasse.

Samas kohas käis Latt koos kaaslastega möödunud suvel, seega 22 aastat hiljem, vaatamas, kuidas on läinud inimestel, kes neid esimese ekspeditsiooni aegu abistasid.

Kes siis õieti on Henn Latt? Kas kunagiste parteikaaslaste hirmutegusid siiralt heastada püüdnu, õigel ajal õigesse kohta sattunu või hoopis osav manipulaator? Või on ta lihtsalt elu näinud eakas mees, kellel pole enam midagi kaotada ning kes soovib südant puistata ning rääkida järeltulevatele põlvedele oma lugu?

Sületäis legende

Peagi 70-aastaseks saava mehe jutt on pikk ja põhjalik. Ta valib hoolega sõnu ning on kuupäevi ja kellaaegu nimetades piinlikult korrektne. Oma minevikust ei tee aastatel 1963—1980 KGB-s töötanud Henn Latt mingit saladust.

«1980. aastal läksid meie teed lahku — pealegi veel nõnda, et jäin ilma sõjaväepensioni õigusest,» jutustab ta.

Henn Latt kinnitab, et aastal 1980 ei osanud keegi isegi unes näha Nõukogude Liidu lagunemist ning vabatahtlikult KGB-taolise kurjakuulutava organisatsiooni ridadest lahkumine tähendas oma tulevikule jämeda ja rasvase kriipsu pealetõmbamist.

Nii läkski. Keskkomitee ideoloogiapleenumil nimetas parteijuht Karl Vaino Henn Latti Eesti NSV ideoloogiaprobleemiks number üks.

«See oli mulle surmaotsus: keskkomiteega võidelda polnud võimalik,» meenutab Latt, kes pidi päevapealt loobuma ühe Tallinna tehnikumi direktori ametikohast. Ta jutustab kuivalt, erilise vihata, et Tallinnas ei söandanud keegi teda enam tööle võtta. Seepärast asus eriväljaõppe saanud mees tööle Rakvere rajooni Triigi ja Simuna kolhoosi varustajana.

Aastad möödusid ning hävimatuna tundunud impeerium hakkas pisitasa õmblustest kärisema. Eestis kogus jõudu Rahvarinne.

Latt mäletab, et oli sel ajal ühiskondlikult väga aktiivne. «Mul on selgelt meeles, kuidas Trivimi Velliste küsis 1988. aasta öölaulupeol kolmesaja tuhande inimese ees peetud kõnes, kuhu on stalinistid peitnud meie kunagised riigijuhid. «Me tahame nende haudadele lilli viia,» lausus ta.»

See tekitas Latis üleva tunde. «Näis, et rahvas oleks vajaduse korral läinud kuhu iganes kui üks mees — vaimustus oli nii suur.»

Ta ütleb, et sealsamas küpseski temas mõte selgitada välja, kus on leidnud viimse puhkepaiga Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts.

Kõigepealt otsustas Latt kontrollida Tveri varianti. Ta tegi selle ettepaneku kunagisele kolleegile, 1983. aastal KGB-st lahkunud Valdur Timuskile. Latt ise viibis toona endiselt EKP keskkomitee juhtide Karl Vaino ja Rein Ristlaane eest maapaos, omal ajal polkovnikupaguniteni välja jõudnud Timusk oli pensionär.

«Infot oli liikvel ohtralt ning legende leidus mitmesuguseid,» räägib Henn Latt, kes hakkas eeltööde kõrval korjama sõidu- ja kuluraha. Seda teenis ta omakasvatatud kartuli, porgandi ja tilli müügist. Erilist indu andis kuuldus, nagu oleks Tveris eesti turistidele näidatud koguni presidendi hauaplatsi. Kuuldusi ringles nii- ja naasuguseid — üks tõepärasem kui teine.

Doktor Gusseva

Ühel 1988. aasta oktoobripäeval jõuti viimaks sinnamaale, et Hann Latt sai oma pikap-Moskvitšile hääled sisse panna. Pikk teekond võis alata. Varustajakogemus õpetas otsijat ekspeditsioonile kaasa võtma mitmesugust provianti, sealhulgas vedelat valuutat ehk piiritust.

«Tveris selgus muidugi, et asjad on hoopis teistmoodi, kui olime ette kujutanud: meid ei lastud kuhugi ligi,» jutustab Latt. «Esialgu kindlana tundunud niidid katkesid ega viinud edasi. See-eest hakkas kohapeal toimuma huvitavaid asju: infojupid hakkasid ootamatult haakuma.»

Nõnda jõudsid otsijad välja Buraševosse, Tverist 15 kilomeetri kaugusel asuvasse külakesse. Selgus, et Päts oli tõepoolest seal viibinud. Kuigi Timusk ja Latt esitlesid end endiste KGB töötajatena, ei antud neile presidendi haiguslugu ning teemat välditi igati.

Lõpuks õnnestus Latil ja Timuskil kohtuda Pätsi viimase raviarsti, 83-aastase Ksenja Gussevaga. Selgus, et vanaproua mäletas Eesti presidenti ja tema matmist väga selgelt.

«See oli nagu tunneli lõpust paistev valguskiir,» meenutab Henn Latt. «Kõrges vanuses naist vaevasid muidugi tervisehädad, kuid mälu oli tal suurepärane.»

Gusseva jutu järgi katsuti kunagist presidenti mulda sängitada eriliselt. Haigla töötajad tõid lahkunule särgi, kuue ja pesu. Täpset matmiskohta ei teadnud Gusseva enam öelda, kuid viis mehed mälu järgi ühele vanale surnuaiale ning näitas tõenäolise paiga.

Sellega saigi esimene reis ümber. Eestisse naasnud, andsid Latt ja Timusk presidendi pojapojale Matti Pätsile kohe videofilmi, mille oli nende tarvis teinud keegi kohalik, Aleksandr Sokolov. Peagi sõitsid Buraševosse juba Matti Päts ja muinsuskaitse esindajad.

1990. aasta 22. juunil kell 11.30 jõuti viimaks nii kaugele, et avati haud, kust leitud säilmed kuulusid tõepoolest president Konstantin Pätsile.

«Minu ettevõtmist on püütud alusetult seostada KGB ja teab kellega,» kõneleb Henn Latt kibedalt. «Saatuse tahtel olime meie Timuskiga siiski esimesed. Ega meil õieti millegagi kiidelda ole. Aitäh ei öelnud meile muidugi keegi. Ka teise sõidu tegime meie, pensionärid, oma kulu ja kirjadega. Ärge otsige siit KGB jälgi. »

Seda, kuidas president kodumaa mulda sängitati,vaatas Latt televiisorist. Matustele teda ei kutsutud.

Tagasi Buraševos

Tänavu pakkis Henn Latt taas asjad ning sõitis suvel oma kuludega Buraševosse vaatama, mis oli juhtunud pärast presidendi säilmete väljakaevamist kohapeal.

Ta leidis eest 1990. aastal vallandatud kohaliku võimu esimehe Nikolai Pankratjevi ning 1988. aastal Konstantin Pätsi matmispaiga otsinguid filminud Tveri mehe Aleksandr Sokolovi, keda oli vintsutatud kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Presidendi matmispaiga saladuse avaldanud arsti Ksenja Gusseva haud oli nimetu ja räämas.

«Tahtsin südamest näha neid inimesi, kes olid meid kunagi aidanud» räägib Latt. «Mõnda me ei leidnud, aga mõni oli täiesti olemas. Selle rõõmustava taaskohtumise pärast tasus kohale sõita!»

«Kui Eesti muinsuskaitse seltsi ekspeditsioon oli 1990. aastal lahkunud, kaotas töö Buraševo asulanõukogu esimees Nikolai Pankratjev, kes oli surnuaial tehtud väljakaevamise eest vastutuse enda peale võtnud,» jätkas Latt. «Nüüd, kakskümmend aastat hiljem palusin talt andestust eestlaste nimel, kes olid lahkunud Buraševost Pankratjevit tänamata ja head aega ütlemata. Ta veel küsis, kas meil ongi niisugune komme.»

Riigitöö kaotanud, siirdus Pankratjev suurde ärisse ning kütuseveos ulatuvad tema huvid praegu Muuga laheni välja.

«Kõige rohkem oli mul kahju doktor Gusseva hauast: see oli unustusse jäetud,» jutustab Latt kurvalt. «Panin sinna lille ja küünla. Saatuse iroonia tõttu oli tema matmispaik nüüd niisamuti märgistamata kui see, mille ta meile omal ajal riigisaladusena avaldas. Kas võis doktor seda kunagi ette aimata?»

Konstantin Pätsi väidetavatest vastuolulistest ärihuvidest, vaikivast ajastust, baaside lepingust, sellele järgnenud vaiksest alistumisest ning Johannes Vares-Barbaruse nukuvalitsuse ametisse kinnitamisest on viimasel ajal kirjutatud palju.

Mida arvab meie esimesest presidendist Henn Latt? Küsimus võtab mehe mõtlikuks.

«Seistes 1988. aastal tema oletatava matmiskoha juures, ütlesin talle: «Sa tegid kõik, et oma rahvast säästa»,» lausub Latt. «Täna lisaksin sõnad «võib-olla». Ühed küsivad, miks ta tegi niimoodi. Teised jälle arvavad, et kui omal ajal oleks konfliktiks läinud, oleks Eesti lihtsalt ära pühitud.»

PRESIDENT

Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Tahkuranna vallas ja suri 18. jaanuaril 1956 Kalinini oblastis Buraševos.

• Juristihariduse saanud Päts oli Päästekomitee esimees, esimene valitsusjuht ja riigipea.

• Eestist 1940. aasta juuli lõpul koos perekonnaga küüditatud Konstantin Päts arreteeriti Ufas, kui puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel.

• 1954. aasta detsembris toimetati president saladuskatte all Eestisse Jämejala psühhoneuroloogiahaiglasse, kuid kuuldused tema kodumaal viibimise kohta hakkasid levima.

• Kalinini oblastis Buraševo psühhoneuroloogiahaiglas hakati Konstantin Pätsi haiguslugu kirjutama 1. jaanuaril 1955.

• 1956. aasta 18. jaanuaril president suri ja maeti haigla kalmistule.

• President Konstantin Pätsi säilmed maeti Eesti muinsuskaitse seltsi korraldusel Tallinna Metsakalmistule 21. oktoobril 1990.

Allikas: «Sakala»


ÜKS KÜSIMUS

Henn Latt, miks te Buraševo-sõidud ikkagi ette võtsite?

Mul pole midagi varjata. KGB-s olles ei määranud ma kellegi saatust ega kirjutanud alla ühelegi surmaotsusele. Saage aru, siis polnud enam sellised ajad. Aga plekk on mul küljes surmani — sellest ma ei vabane.

Ma ei saa Venemaalt pensioni ja Eesti oma on ka väike. Mulle pole Buraševo käigu eest antud ei aumärki ega raha. Pole öeldud aitähki. Ma pole midagi saanud!

Vastan Gustav Naani sõnadega. Tema ütles kord, et iga mees tahab korra elus ratsutada tiigri seljas, olgu või näoga saba poole. Selle paneks mina endale motoks. Omal ajal ei mõelnud ma kõige selle peale. Küllap tahtsin ka midagi ära teha. Olla elus ükski kord õiges kohas. Mul oli see võimalus.

Lugu sellest, kuidas Ruhnu ühendati Eestimaaga

www.saartehaal.ee 19.01.2007

Autor: Urmas Kiil

Üleeile, 17. jaanuaril 2007 möödus 88 aastat päevast, mil äsjatekkinud Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus võttis vastuse otsuse: „Tunnistada Ruhno saar Eesti Vabariigi osaks.”

Tookord oli see otsus sümboolse iseloomuga – valitses talvine käre pakane, mistõttu saar oli merevangistuses ja polnud kedagi, kes seda otsust oleks läinud ruhnlastele teatavaks tegema.

Selline leigus Liivi lahel asuva väikesaare suhtes kestis läbi kogu kevade. Nii valiti Eesti riigi esimene parlament, Asutav Kogugi saareelanike osavõtuta.

Kiireks läks asi alles 1919. aasta maikuu teisel poolel. 19. mail avaldas Tallinnas ilmuv Päevaleht uudisloo Ruhnu saarele komandeeritud ohvitserist, kes teatanud, et „Ruhno saare elanikud ei ole novembrist saadik suuremaaga ühenduses olnud.

Eesti riigist ei teadnud nad midagi…elanikkudel on ligi 1000 puuda (umbes 16 380 kg) hülgerasva, mille vastu nad soola ja arisaki (jaapani vintpüss – toim.) padrunisi soovivad saada…”

Lätlaste kihutustöö

Edasi teatab Päevaleht ärevusega: „Saare juures kinnipeetud paadis 3 lätlast… Markgrafenist teatatakse: Ulmanisi valitsus olla Ruhno saare Latvija külge kuulutanud ja Taltseni kreisi määranud, sellekohased kuulutused olla Kuramaal välja pandud.”

Kuid juba neli päeva hiljem, 23. mai hommikul määras valitsus kaubandus- ja tööstusministeeriumile 15 000 marka krediiti “hülgerasva ostmiseks Ruhno saarelt”.

Ja veel kolm päeva hiljem andis litsentsikomisjon loa viia saarele padruneid, püsse, nahka, petrooli ja toiduaineid. 30. mai õhtul kell viis asus “Ruhno saare kommisjon” või “Ruhno ekspeditsioon”, nagu seda asjaajamises tituleeriti, laevaga Kompass teele.

Dokumentide järgi koosnes ekspeditsioon ise esialgu neljast, hiljem aga viiest inimesest. Kaks neist esindasid kaubandus- ja tööstusministeeriumi, üks riigikontrolli ja valitsust. Kõige tähtsamat funktsiooni täitis aga neljas isik – Nikolai Blees, siseministeeriumi rootsi rahvusosakonna sekretär.

Blees oli eesti-rootslastest üks tähtsamaid tegelasi ja kuna Ruhnu ligi kolmesajalise elanikkonna moodustasid samasse rahvagruppi kuuluvad inimesed, oli tema kohalolek juba ise tugev argument, et kallutada ruhnlasi liituma Eesti, mitte Läti Vabariigiga.

Eesti eest piiritust ja veini

Nikolai Blees kirjeldas toimunut siseministrile saadetud kirjas järgmiselt: „Et eesmärgile jõuda, said elanikkude vanad kombed ja traditsioonid respekteeritud ja saare esitajad laeval külalistena vastu võetud, ühtlasi katsusin rootsi keeles neile selgeks teha, et Vabariigi Valitsus igatpidi tahab elanikkude soovidele vastu tulla ja nende huvisid kaitsta.

See mõjus saare esitajate peale ja peale paari tunniliste läbirääkimiste palusid nad saatkonna maale…”. Lõplikku vastust ometi ei saadud, sest vastavalt ruhnlaste kommetele võis selle anda vaid saareelanike üldkoosolek.

Enne seda toimus ostu-müügi tingimuste kooskõlastamine. Ruhnlastelt osteti 13 140 marga eest 644 puuda 25 naela hülgerasva. Tasuti sularaha ja vahetuskaubaga. Eesti rootslaste ajakiri Kustbon kirjutas samal aastal, et saareelanikke varustati “soola, nisujahu, petrooleumi, püsside, padrunite jne…”. Kõrvutades seda loetelu ekspeditsiooni aruandega 14. juunist 1919 selgub „jne.” sisu – piiritus ja vein. Esimest 100 liitrit väärtusega 3000 marka, teist 150 pudelit, kokku 2650 marga eest.

See „jne” äratas tähelepanu juba siis. Riigikontroll esitas veel samal kuul küsimuse ja tõmbas paralleeli: „…mille põhjal on (tööstus- ja kaubandus- – toim.) minister hr Jaanson ajutise valitsuse määruse 7.XII 18. a. prg 1 (Riigiteataja nr. 7) vastu meie ajal ja meie maal, nii kui vanaste Ameerika metsades punanahkadele tulivett, vahetuskaubaks tulivett määranud”.

4. juunil laaditi hülgerasv laeva ja anti vahetuskaup, sh „jne.” vastu. Saadud „jne.” vastu vabanesid ruhnlased oma ainukesest väljaveoartiklist, mis rahutute aegade kestel seisma oli jäänud. Asjaolu, mis saareelanikke ekspeditsiooni pakkumiste suhtes kindlasti vastuvõtlikumaks pidi tegema.

Ruhnlaste ühinemiskoosolek

Sama päeva, 4. juuni õhtul kell 8 kogunesid ruhnlased pastoraati. Rootsikeelse kõnega esines “vabariigi esitaja poliitilises sihis” N. Blees. Tema ülesanne polnud lihtne. Mõned kuud hiljem märkis ta, et “ei olnud kerge, sest lettlased käisid enne saarel ja kuulutasid saart Lettimaa osaks ja peale selle kippusid saarlased ise sel ajal Rootsi alla”.

Blees püüdis neile selgeks teha, “et see saarele väga tähtis ja kasulik on, kui saar Eesti külge jääb, sest niiviisi saavad elanikud ka teiste Eestimaa rootslastega ühendatud, kelledel Asutavas Kogus ja Vabariigi Valitsusel omad rootsi esitajad on, et ühendus Rootsimaaga, kui väga meie rootslased seda ka ehk soovivad, mõtteta on ja sugugi läbiviidav ei ole”.

Mis puutub rootslaste esindajatesse valitsuses, siis Blees valetas. Ajutises Valitsuses eksisteerinud rootsi rahvusministri koht oli kadunud koos Ajutise Valitsuse endaga. 1919. aasta kevadel oli ju Tallinnas Estonia kontsertsaalis kokku tulnud rahva poolt valitud Asutav Kogu, kes määras ametisse uue valitsuse eesotsas tööerakondlase Otto Strandmanniga.

Sellest väikesest diplomaatilisest valest hoolimata oli Bleesi esinemine tagajärjekas. Ruhnlased nõustusid ühinema Eesti Vabariigiga. Nüüd kuulutas Blees saare Vabariigi Valitsuse volitusel Eesti osaks.

Järgmisel päeval organiseeriti Ruhnus võimuorganid. Miks seda kohe ei tehtud, ei tea. Südaööl vastu 6. juunit lahkus ekspeditsioon saarelt laevale. 6. juuni varahommikul eemaldus laev Ruhnust ja jõudis tagasi Tallinna 8. juuni õhtul.

Ekspeditsioonist ilmus sama aasta 18. juuli Tallinna Teatajas üsna täpne ülevaade, mis tegelikult kujutas endast ühe aruande redigeeritud ja parandatud varianti.

Tülikas hülgerasv

Tallinna naasmisega polnud aga Ruhno saare kommisjoni tegevus veel lõppenud. Peagi selgus, et ruhnlastelt ostetud hülgerasvaga ei olnud midagi peale hakata ja see riknes. Riknemise põhjuseks olid sobimatud hoidmistingimused.

Sellele lisaks oli ekspeditsiooni aruanne „puudulikult ja korratult kokkuseatud”. Kulusid kontrollides avastas Riigikontroll, et riik on ekspeditsioonist kahju saanud 15 116 marka.

Kuid pärast mõningast kaalumist otsustas Kontrollnõukogu 20. novembril 1919 asja siiski ära lõpetada. Sellist otsust motiveeriti järgmiselt: „Et ekspeditsioon Ruhno saarele enam poliitiline kui äriline ettevõte oli, et ekspeditsiooni liikmete tegevuses omakasu püüdmist olema ei näi, et kahju…mis riik ekspeditsiooni läbi saanud, olgugi, et ekspeditsiooni juhataja hooletuse tõttu tulnud, peaasjalikult olukorrast tingitud oli…”

Nii ühendatigi Ruhnu saar Eesti Vabariigi külge. Tekkinud olukorraga aga lätlased leppida ei soovinud ja 1920-ndate aastate alguses tekib Eestil oma lõunanaabriga selles küsimuses terav diplomaatiline vaidlus.

Allikas: Kaido Jaansoni artikkel ajalehes Tänapäev nr. 35, august 1991.