www.horisont.ee 01/2010
Vello Mäss
Mitmeid laevu peetakse nende omanikriikide rahvuslikuks uhkuseks. Selliseid laevu on nii lätlastel, leedulastel, eestlastel kui ka soomlastel. Meie põhjanaabrite jaoks on üks niisugune mütoloogilise sepa nime kandev rannakaitse soomuslaev Ilmarinen.
Teatavasti oli just sepp Ilmarinen see vägilane, kes Kalevala eepose kohaselt soomlastele imepärase õnneveski Sampo sepistas.
Sõsarlaevad
Tulevane Soome rannakaitselaevastiku lipulaev Ilmarinen valmis Turus Crichton-Vulcani laevatehases ja võeti teenistusse 3. septembril 1933. Aasta varem oli valminud Ilmarise sõsarlaev Väinämöinen, Kalevala eeposest tuttava lauluisa nimeline alus. Mõlemad soomuslaevad ehitati ühe ja sellesama projekti järgi, pikkusega 93 ja laiusega 16,9 meetrit. Ühesugune oli ka laevade veeväljasurve 3900 tonni, kiirus 15 sõlme ja meeskond varieeruvalt 320-400 meremeest. Laevad olid hästi manööverdatavaina mõeldud kasutamiseks peamiselt varjulises Soome saarestikus, vajaduse korral ka talvetingimustes, ent mitte eriti rasketes jääoludes. Väike, 4,5meetrine süvis ning kõrge pealisehitus tegi laevade kasutamise avamerel ebamugavaks. Need mõlemad rullusid külglaines sõites küljelt küljele raskelt ja suure amplituudiga. Relvastuseks oli pardal neli 254 mm ja kaheksa 105 mm suurtükki. Selline tulejõud paigutas need suhteliselt tagasihoidliku soomusega sõjalaevad ristlejate ja monitoride vahepealsesse klassi. Väliselt täiesti sarnaseid soomuslaevu sai eristada üksnes Ilmarise kõrge masti ülaosa ümbritseva musta rõnga, otsekui leinalindi järgi.
Mõlemad sõjalaevad osalesid aastail 1939-1941 nii Talvesõjas kui järgnenud Jätkusõjas. Talvesõja alguspäevil oldi valmis kaitsma Ahvenamaa saarestikku võimaliku invasiooni eest, hiljem oldi aktiivsed Turu linna õhukaitsel Nõukogude lennuväe pommirünnakute vastu. Jätkusõja ajal anti avamerelt korduvalt suurtükituld Nõukogude sõjaväebaasi pihta Hanko poolsaarel.
Ilmarinen oli miini ohver
1941. aasta septembri algul algatasid Mandri-Eesti okupeerinud sakslased operatsiooni Beowulf Lääne-Eesti saartele tungimiseks. Nõukogude väejuhatuse tähelepanu hajutamiseks korraldasid liitlassuhteis Saksa ja Soome merejõud enne sakslaste otsustavat pealetungi mereoperatsiooni Nordwind. Soome saarestikust suundus Läänemere põhjaosale 17 alusest koosnev laevastik, mille eesotsas liikus soomuslaev Ilmarinen. Selle järel sõitis Väinämöinen, tagapool soomlaste kiiluvees Saksa miiniveeskja Brummer, siis merepuksiirid Taifun ja Monsun ning rivi lõpetas kaks jäämurdjat. Kogu flotilli ümbritses ja saatis hulk valvelaevu. Laevad pidi plaani kohaselt Hiiumaale lähenedes imiteerima dessanti läänesaartele.
Paraku nägi saatus ette asjade teistsugust kulgu. 13. septembri õhtul kell 20.30, kui laevad asusid Utö tuletornist 22 miili lõuna-edela pool, kärgatas Ilmarise vasakus pardas võimas plahvatus. Mõne sekundi pärast vajus laev samale küljele kreeni, keeras mõni minut hiljem põhja vastu taevast ja vajus siis, ahter ees, vee alla. Seitse minutit pärast plahvatust oli merepind, kus alles oli asunud suur sõjalaev, tühi, kui mitte arvestada seal ujuvaid meremehi. Ligirutanud valvelaevad päästsid kokku 132 meeskonnaliiget, kes hiljem musta huumorina „Ilmarise supelseltskonna" („Ilmarisen uimaseura") nime all tuntuks sai. Koos laevaga läks põhja 271 meremeest, kes aluse siseruumidest välja ei pääsenud.
Õnnetuse põhjustajaks peeti algul torpeedot, ent hiljem jõuti arusaamisele, et plahvatas meremiin. Nimelt tegeles flotilli liidrina liikunud Ilmarinen järelsõitvate laevade miiniohutuse kindlustamisega. Sõjalaeva vöörist sirutusid kahele poole miinitraali terasvaierid, mis ankrumiinide trosse pidid püüdma. Mingil põhjusel ei lõiganud traal kinnihaagitud miinitrossi läbi, Ilmarinen vähendas kiirust ja alustas pööret paremale, et takerdunud traali vabastada. Sel hetkel puutus pöörava laeva vasak parras teist miini ja peagi rammis uppuv sõjalaev, ahter ees, end sügavale põhjamutta. Toimunu oli Soome mereväe suurim kaotus läbi aegade.
Mereväe mälestusrist
Ehkki mälestusjumalateenistus peeti Väinämöise pardal 21. septembril, hoiti Ilmarise hukku pikka aega saladuses nii vaenlaste kui oma rahva eest. Alles 1943. aasta juunikuus pühitseti ohvrite sümboolne matusepaik Naantali lähistel.
* Tänapäeval kõrgub seal kivine mälestusrist, mille vasksele tahvlile on kirjutatud järgmised read: 174 ohvitseri ja meremehe mälestuseks, kes surid oma sõjakohustuste täitmisel aastail 1941-1945. Teenistusi on peetud sel kohal 20. juunil 1943, 11. juunil 1944, 16. juulil 1944 ja 1. juulil 1945. Hukkunute surnukehi ei ole merest välja toodud.
* 13. septembril 1951 avati käesolev Mälestusrist soomuslaeva Ilmarise huku kümnendaks aastapäevaks.
* 13. septembril 1996. aastal lisati ristile veel 183 vapra mehe nimed, kelle surnukehi ei ole merest välja toodud. Mälestusjumalateenistused on peetud nende kodukohtades.
* Aastail 1941-1945 kaotas Soome merevägi lahingutes 698 meest, lisaks neile veel 12 langenud Eesti vabatahtlikku.
* Aastail 1939-1940 kaotas elu 79 mereväelast. Miinitraalimisoperatsioonid aastail 1945-1950 nõudsid veel 26 mehe elu.
Vrakk kui merehaud
Ilmarise vraki leidis Soome merevägi 25. augustil 1990. aastal 70 meetri sügavuselt, koordinaatides ligilähedaselt 59°27´ põhjalaiust ja 21°05´ idapikkust. Lähim punkt Hiiumaal, Ristna neem, jääb sealt 43 miili kagusse. Vrakk on kuulutatud merehauaks, kuhu asjaarmastajate sukeldumine on keelatud. Erand tehti kuuele Ilmarise veteranile 7. juunil 1991. aastal. Eakad mehed viidi mere põhja, otse vraki juurde, turismiallveelaeva Nicolas pardal. Seal all, pilkases pimeduses, prožektorikiirte valguses, nägid vanad meremehed uuesti oma laeva, millel nad ligikaudu pool sajandit tagasi teenisid ja Soome vabaduse eest võitlesid. Läbi illuminaatorite vrakki uurides tehti ka ligikaudne visand ümberpöördunud soomuslaevast mere põhjas.
Näituse „Lippude lehvides mere põhja" tegemisest kuulda saanud soomlased, Eesti Meremuuseumi head sõbrad ja koostööpartnerid, tõid Ilmarise mudeli omal initsiatiivil Turus asuvast Forum Marinum meremuuseumist Tallinna ja andsid näituse tegijaile eksponeerimiseks. Nüüd aitab see peensusteni täpne mudel ilmestada kunstnik Roman Matkiewiczi kujundatud atraktiivset näitust kaheksa riigi märterlaevadest.
Ilmarise sõsarlaev Väinämöinen anti sõjakahjude hüvitamiseks üle Nõukogude Liidule 5. juunil 1947 ja nimetati ümber Võborgiks, mis jätkas mereväeteenistust 1960. aastani.
VELLO MÄSS (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur, Horisondi põlisautor. Tema osavõtul on mere sügavusest pinnale toodud kaks laevavrakki, avastatud ja uuritud aga kümneid. Mare kaptenina osales läinud suvel mitmel allveelaevavrakkide otsingul. Kirjutanud üle 170 populaarteadusliku artikli, mitme mereteemalise raamatu autor.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti