www.tartupostimees.ee 18.11.2011
Jüri Saar, reporter
Andres Vindi näitab Kursi kihelkonna Kunila külast Palu talu maalt leitud keskmisest kiviajast pärinevat kivikirvest.
Foto: Margus Ansu
Andres Vindi vaist on aidanud arheoloogiateadusele avastada seitse unustusehõlma vajunud linnamäge. End arheoloogide sõbraks nimetava mehe muude avastuste nimekiri on aga palju pikem.
Mõni aeg tagasi ühest viimasest Vindi avastatud linnamäest rääkides ütles arheoloogiadoktor Heiki Valk, et Andres Vindi on küll see mees, kelle tegemised vääriksid lehelugu.
Ilmselt oleks Vindi loole vääriliseks alguseks meenutus sellest, kuidas Otepää kandi poisid ühelt vanalt külakalmelt Rootsi kuldmõõka otsisid, kuidas Heiki Valk sellele Vindi vanemate maadel asuvale keskaegsele kalmele kaevama jõudis ja Vindi esimesel kaevamiste suvel augu serval uudistamas käis.
Järgmisel suvel istus ta juba ise, kühvel peos, augu põhjas. Ja nii ka järgmised suved. Ühel hetkel oli ta juba ülikooli palgalehel ning ajaloo ja arheoloogia instituudi tehnikuna töötab ta seal siiani.
Jahimehe hasart
«Päevad on juba lühikesed, enam väljas suurt midagi teha ei saa,» poetas Vindi vestluse alguses. Siis lisas kavala muigega, et ega sellel aastal olegi ta õnneks ühtki uut linnamäge avastanud. Õnneks seepärast, et siis tuleks ka see ühe poolelioleva linnuste vanuse määramise uurimistöö tarbeks läbi uurida – tööd tuleks juurde.
Seitse avastatud linnamäge on ikkagi väga uhke tulemus.
Esimeseni neist aitas Jaan Jungi sada aastat varem üles kirjutatud teade, linnamäe leidis Vindi 1997. aastal Karula kandis Rebase talu maadel.
Seni viimase linnamäe aitas Vindi kontosse lisada üks arheoloogia õppetooli tulnud vana mees, kes muretses, et kui teda enam pole, kaobki teadmine sellest linnamäest ajalukku. Seda mäge Otepää ja Sangaste vahel oli juba mitukümmend aastat tagasi ja tulutult otsimas käidud. Nüüd oli vihjest kasu.
Kaardid näitasid sellel kohal lagedat ala.
Vindi on linnamägede kohta abistavaid vihjeid saanud mitmel viisil. Toetunud kodu-uurijate oletustele, mis alati ei ole vett pidanud. Uurinud nüüdisaegseid ja vanu kaarte, otsinud sealt looduslikult sobivaid kohti, vihjavaid pinnavorme ja kohanimesid.
Kuigi linnust pole ammugi, kannavad nimed Linnamägi, Liinamägi või Kantsimägi mälestust sellest rahva suus edasi, aga kõigi puhul nimi ei aita. Sel suvel käis Vindi Võrumaal paari Liinamäe-nimelist mäge kontrollimas, aga ei midagi. «Lõuna-Eestis on paljud külad tühjad ega ole kellegi käest küsida,» nentis Vindi.
Otsimise teeb keerukamaks see, et linnamägedest ja linnusekohtadest vanimad pärinevad 6. sajandist, viimased olid linnusena kasutusel 13. sajandil. Mõnd tarvitati väga lühikest aega, nii et kultuurkihti on kasinalt. Mõnel pole kaitserajatistest enam jälgegi. Aga mõnel jälle on kaitsevallid täiesti olemas, looduses leitavad ja isegi kaardilt oletatavad.
Vahepealne aeg on ka teinud oma. Mõni linnamägi on suurde võssa kasvanud, teine on jälle põlluharimiseks sobilik. Nõnda, et kui kaitsevallid olidki, on need tasandunud. Karulas oli linnamägi nagu iga teine Lõuna-Eesti kuppel. Kahel puhul on Vindi oletatava linnamäe asemel leidnud hoopis karjääri – jääbki teadmata, mis seal kunagi oli.
Haanjamaal Kaloga linnamäge otsides selgus aga, et kaardile kantud Linnamäel pole linnusest jälgegi, küll on linnuse jäljed kõrval oleval Jaanimäel.
Moodne tehnika ja aerofotod on küll abiks, ent Vindi kogemuste hulka mahub ka pika ninaga jäämine tänu maa-ameti 3D-mudeli kujutisele. Pilt näitas ideaalset linnamäge, vallid ümber. Kohapeal selgus – ei midagi, puud lõid illusiooni.
Vindi ütles, et linnamägede otsimine algas juhuslikult ja tööpäev ei näe ka nii välja, et hommikul läheb sihikindlalt uut linnamäge otsima. Pigem jääb mõni vihje vahel silma alla. «Tulemuseni jõudmine on üsna vaevanõudev,» kinnitas Vindi. Aga otsimine kütab ka hasarti.
«See on küll natuke nagu jahimehe värk. Külma higi toob laubale. Kui linnamägi tuleb siis ...» jättis Vindi lause lõpetamata. «Kui pusle on laua taga kokku saadud, eks ikka ootan võimalust kontrollima minna. Kõige hullem on, kui leian midagi talvel. Siis tuleb kevadeni oodata.»
Vindi kontos pole üksnes taasavastatud linnamäed, on ka hulganisti vanu kalmeid ja külakohti.
Näiteks kuulub temale Ruhnul viikingiaegse asulakoha leidmise au. Niisamuti leidis just Vindi Pulli asulakoha lähistelt, vähem kui kilomeetri kauguselt Aluste kiviaegse asulakoha.
Asulakohtadest rääkides lausus Vindi, et Liivi sõda ja Põhjasõda tegid paljude põliste Eesti küladega puhta töö. Muinasajast algav kultuurkiht saab nende sõdade ajaga ümber. Tühjaks jäänud külakohta enam keegi oma taret püsti ei pannud.
Teise ala meesKõige selle juures on tähelepanuväärne, et Vindi pole ülikoolis ei ajalugu ega arheoloogiat õppinud. Diplomi poolest on ta hoopis automaatikalukksepp ja ametikooli lõpetamise järel ootas teda suunamine konservitehasesse. Vahele tuli ajateenistus ja riigikorra muutus, siis selgus, et konservitehas saab ka temata hakkama. Arheoloogiapisik oli tugev ning tõi Vindi ülikooli palgale.
Praegu kuulub tema ülesannete hulka muude tööde seas kaevamistelt leitud metallesemete konserveerimine, et näiteks maapõuest välja võetud raudesemed laiali ei pudeneks. «Tekivad soolad, need ajavad raua laiali,» selgitas Vindi.
Peale selle on tema töö muude kaevamiste leidude puhastamine ja süstematiseerimine. Talvine töö ja seda tööd jätkub lõputult.
Esimese muistise leidis Vindi 1987. aastal. «Aga siis ma ei saanud aru, miks need potikillud põllu peal on,» rääkis Vindi.
Hiljem on kõik tulnud kogemuste kaudu, asulakohtade otsimine ja muu. «Mind ei ole keegi ninapidi juurde viinud, et siin on ja selline see on. Tuli ise juurde õppida, mõnes kohas olen käinud hiljem üle vaatamas, kus alguses aru ei saanud,» rääkis Vindi. «Kiviaega ei osanud ma alguses üldse vaadata ega otsida. Ma ei teadnud, milline see pinnases välja näeb.»
Nüüd ta teab, et näeb välja võrdlemisi minimalistlik. Võib olla keraamikakilde, sütt ja võhikule lihtsalt killustikupudi meenutavaid tulekivikilde.
Ülikoolistuudiumit pole Vindi senini läbi teinud ja ütleb selle kohta, et ei teagi, miks – pole juhtunud. «Kõiki asju ma nii hästi ei oska, nagu päris arheoloogid. Näiteks teadusartiklite kirjutamine,» ütles ta. «Kui ikka ei ole kirjutamise soont, pole midagi parata. Eks ole ka arheoloogia praktilise poole peale inimesi vaja. Ma olen selline arheoloogide sõber.»
CV
• Sündinud 22. oktoobril 1971 Tartus.
• Õppinud Tartu 11. 8-klassilises koolis ja Tartu 44. kutsekeskkoolis automaatikalukksepaks, kus sai diplomi 1990. aastal.
• 1993. aastast Tartu Ülikoolis laborant, hiljem tehnik.
• Abikaasa Maarja on lasteaiaõpetaja, poeg käib koolis, tütar lasteaias.
Andres Vindi avastatud seitse linnamäge
• Jaan Jungi vihje põhjal avastatud Karula Rebase linnamägi 1997. aastal oli esimene. Jung oli sada aastat varem kirja pannud, et Rebase talu maa peal on mägi, kahe jala sügavuselt tuleb välja söepuru. Selgus, et linnamägi oli märgitud ka vanadele kaartidele.
• Kaloga Haanja vallas oli teine. Vindi kontrollis toponüümi, kuid nimed olid läinud vahetusse. Ühe mäe nimi oli Jaanimägi, teise nimi Linnamägi. Linnamäel polnud linnusest jälgegi, Jaanimäel küll. Ilmselt olid kaardil nimed vahetusse läinud.
• Truuta Otepää looduspargi alal juhatas kätte eestiaegne teade kirjandusmuuseumis. Pakuti välja kahte kohta, üks oli õige. Mäe all oli ilus järv. Alguses ei leitud midagi, teisel aastal, nagu auk kaevati, tuli keraamikat.
• Vareste linnamägi Põlvamaal Võhandu jõe kaldal. Olid säilinud kaitserajatised, kultuurkiht osutus väljakaevamistel kasinaks.
• Vea linnamägi Kodavere kihelkonnas. «Vaatasin lihtsalt, et äge koht jõekäärus ja kõrge mägi. Vall oli. Kõik tihedas võsas. Saime 50–55 sentimeetri sügavuselt söekihi.»
• Kõivuküla Roiu lähedal. Koha juhatas kätte kodu-uurija teade 1970. aastatest.
• Märdi Sangaste ja Otepää vahel. 1978. aastal oli Silvia Laul käinud otsimas, kuid tulemuseta. Ent ühel päeval tuli arheoloogia õppetooli üks vana mees, et tema teab, kus mägi on, aga muretses, et tema on nii vana ja läheb varsti ära ja siis jääbki teadmata. Kaardid näitasid sellel kohal lagedat ala.
