Kino sünd ja esimesed palkkinod

www.arvamus.postimees.ee 21.05.2012

Andri Ksenofontov

Sajandivanuse kinoarhitektuuri näitus avab silmad sellele, millest me iga päev mööda kõnnime, aga ei märka, kirjutab arhitekt Andri Ksenofontov.

Vabandust, minu viga – näituse koostajad Sirli Naska ja Karen Jagodin kirjutasid sissejuhatavasse teksti «paikkinod». Aga tõsi ta on, esimesed kinoks ehitatud hooned olid tõesti püstpalkmajad.

( Enne esimesi spetsiaalselt kinoks ehitatud hooneid tegutsesid paikkinod ajutistel pindadel, 20. sajandi alguses näiteks Tallinna Harjumäe paviljonis. 20. sajandi algul pildistatud hoone on lammutatud.

foto: Eesti Ajaloomuuseum )

 

Kõigest järgemööda: «Vaid üheksa kuud pärast seda, kui Auguste ja Louis Lumière Pariisi kinos Cinematographe-palee 1895. aastal oma filme hakkasid demonstreerima,» juhatab saatetekst näituse sisse, «jõudsid liikuvad pildid ka Eestisse. 1896. aasta sügisel toimusid esimesed kinoseansid Tallinna Börsihoone väikeses saalis, kuu aega hiljem juba Tartus. Kiiresti levis kino ka teistesse linnadesse: esimene kinoetendus toimus Pärnus 1898, Narvas 1901, Rakveres 1903, Viljandis 1904, Kuressaares 1906. Maakohtadest oli esimeseks 1908. aastal Kunda mõis ja Kulbi talu Viljandimaal.»

19. sajandi tehnikasaavutused olid enneolematud ja ahvatlevad. Inimesed mõtlesid siis endast pigem kui kultuurist või kogukonnast, mitte kui meelelahutusturust. Alles 1849. aasta talurahvaseadusega sai võimalikuks ulatuslikum talude päriseksostmine.


(

Üks stiilsemaid funktsionalistlikke esinduskinosid oli Bi-Ba-Bo, mis asus Tallinnas Viru 11 ja hävines 1944. aasta märtsipommitamises.

foto: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM )

 

Et see, mis seaduses öeldud, ka lihtrahva elus maksma panna, tuli pidada võitlust, mis kasvas kord 1857. aasta Mahtra sõjaks, kord jälle 1905.–1907. aasta revolutsiooniks. Ent 19. sajandi lõpus oli ikka veel tööstus, kaubandus, pangandus ja valdav osa linnakruntidest mitte-eestlastest härrasrahva käes.

Turuvõitluse käigus suutsid eesti soost ettevõtjad haarata enda kätte pool majandust veel enne, kui iseseisev vabariik välja kuulutati. Tartu ammune ja pikaaegne linnaarhitekt Arnold Matteus nimetas seda aega kangelaste ajastuks.

( Eesti esimene spetsiaalselt kinoks ehitatud hoone oli Tartu ­Illusion, mis asus Heinaturul. 1908. aastal avatud kino lammutati 1930ndate lõpus.

foto: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM )

Kuidas ikkagi õnnestus algajatel eesti ettevõtjatel mitte-eestlaste majandusest kild killu haaval tükke koguda, millest oma rahvuslik majandus üles ehitati? Nad ju ründasid seisusliku ringkaitse sisse võtnud seltskonda, mida kaitsesid lisaks veel tsaariaegse bürokraatia peaaegu ületamatud tõkked. See seltskond ei olnud ühtne. Keisririigi keskvõimu esindajad ahistasid baltisakslaste võimu, need aga osutasid venestamiskatsetele ägedat vastupanu. Ent maarahvasse suhtusid nad kõik ühtemoodi.

See oli ühiskonna reaktsiooniline pool, kes ei hoidnud kinni mitte ainult vanast korrast ja soojast kohast, vaid ka igat sorti ülespuhutud marurahvuslikest ja religioossetest ideoloogiatest. Koht progressiivseks jõuks jääb niimoodi eestlaste jaoks kenasti vabaks. Pilt ei olnud mustvalge, koos Eesti majanduse kasvuga arenes majanduslik-poliitiline kannibalism, kuid lõppkokkuvõttes võitsid progressiivsed jõud. Progress tähendab paremat kvaliteeti, elujärje paranemist.

( Esimesi esinduskinosid oli Tallinna Kasino, mis valmis 1911 ja asus Aia tänaval. 1930ndatel ehitati see ümber saunaks-basseiniks. Nüüd asub samas WW Passaaž. Pildistatud 1910ndatel.

foto: Eesti Ajaloomuuseum )

Seda sõna lörtsivad need, kes mingi asja nimel kõvasti trügivad, sest see toob neile isiklikku kasu ja sõnaga «progress» saab oma inetusi nagu viigilehega varjata. Kuigi kvaliteedi langus on hoopis regress, kui sõnaraamatut lugeda.

Kerkib küsimuste küsimus: mis on progress? Piiratud lehepinnal võib selgeks rääkida vähemalt ühe väikese osa sellest, mis oli progress 19. sajandi lõpus. Progress oli kino. Kõik juhtus nagu kinos, nagu pajatas Arnold Matteus.

Tartu kino Athena kodulehel on kirjas lause, mis selle loo lõputiitritesse sobiks: «Esimene arhitektuurne lahendus kinona pärines Tartu tolleaegselt peaarhitektilt A. Potšekajevilt. Samaaegselt tehti põhjalik remont «esimesel korral kohvikumajas, mis seisab eraldatuna kinemotorkovi plaanist».»

Lugu ise sai alguse nii, et ettevõtja Jaan Otter soetas 1921. aastal maja Küütri ja praeguse Ülikooli tänava nurgal. Vabariik oli küll uus, aga linnades oli hääleõigus ainult kinnisvara omanikel, kellest enamuse moodustasid baltisakslased. Nii kaitsesid linnavalitsused tervikuna eelkõige valijate huve ehk eestlased hoiti kesklinna ärialast võimalikult eemal. Kesklinna krundid olid täis ehitatud.

( Tallinn sai esimese spetsiaalselt kinoks ehitatud hoone vaid paar kuud pärast Tartu Illusiooni. Uuel turul asunud Metropol põles maha 1911.

foto: Eesti Ajaloomuuseum )

Vaba ruumi oli küll hoovides, aga hoovide kinniehitamine oli rangelt keelatud. Peale värske õhu ja päikesevalguse seadis oma tingimused ka olmejäätmete käitlus, mis oli tol ajal suures osas tsentraliseerimata. Ühesõnaga, selleks et käimlate lampkaste korralikult ventileerida ja neile sibide juurdepääsu tagada, oli vaja lahtiseid hoove.

Kui elavate ja laulvate piltide varietee-teater Imperial 1917. aastal Tartus maha põles, siis suuruselt teine elektriteater Illusioon ei suutnud kõiki koduta jäänud kinosõpru ära majutada. Et uut kino kesklinna ehitada, esitas Jaan Otter kõigepealt linnavalitsusele taotluse oma maja hoovi kohvik rajada.

Seejärel läks ta linnavalitsusse kohvikule katust paluma. Kui luba käes, ehitas ta kibekiiresti varikatuse valmis ja selle peale ka kinosaali. Ehituspaberite järgi ei vaadanud Tartu esinduspublik siis filme kinos, vaid kohvikukatusel Ilmarine, nagu Athenat alguses nimetati.

Kui Otter linna ametnikud «kohviku varikatust» vastu võtma viis, jäi ametnikel valida, kas ootamatu juurdeehitise lammutamist nõuda või omanikule andeks anda. Ilmselt leiti, et linnale on uut kino vaja, ja see otsustati alles jätta. Ning nüüd oli võimalik kohvikumajast nn varikatusega eraldatud kinemotorkovi maja uuendama asuda.

Loo lõpetuseks on kohane tsiteerida taas näitusestendilt Arnold Matteust, kelle hinnangul sai Ateenist 1934. aastaks «esimene kino, mis täiel määral ja igas suhtes wastab awalikkude ehituste seaduse nõuetele».

Näitus annab ettekujutuse Eesti kinokultuuri rikkalikust ajaloost ehk avab järjekordselt silmad sellele, millest me iga päev mööda kõnnime, aga ei märka. See näitab, kui oluline on eesti kultuuri kohta süstemaatiliselt ja ammendavalt materjali koguda ning seda ka säilitada. Millal hakatakse muuseumides tegelikult toimuvat uurimistegevust tunnustama ja neid teadusasutusteks tunnistama?

( Narva kino Punane Täht avati 1952. aastal, lammutati 1990ndate alguses. Pildistatud pärast valmimist.

foto: I. Kivimäe / Eesti Filmiarhiiv )

Üks näitus ei suuda hõlmata kogu kinode ajalugu. Välja jäid maakinod ehk seltsimajad, mis moodustasid rändkinode peamise marsruudi. Näiteks Räpina põllumeeste seltsimajas, kolme torniga palkhoones, mis valmis 1913. aasta lõpus, ehitati teatrisaali kõrval asunud jalutusruum hiljem ümber kinosaaliks.

1914. aastal ehitatud Tarvastu põllumeeste seltsimaja täiendati samuti edaspidi kinosaaliga. Kahjuks põlesid need püstpalkmajad maha, Räpinas 1980. ja Mustlas 1962. aastal. Ent 1912. aastal valminud uhkes kivist Väike-Maarja põllumeeste seltsimajas toimuvad kinoõhtud siiamaani.

Näitusel ei ole mainitud ka koolikinosid. Minu koolis oli kinomehaaniku ruum klassiruumide vahele surutud nagu raadioruum. Peale tooli ja raadioaparaadi ei mahtunud raadioruumi muud mööblit kui naela otsa riputatud riidepuu, mida kõnejärje ootaja siis püsti seistes põrnitseda sai. Aga kinomehaaniku ruumi pääses spetsiaalselt nende jaoks ehitatud, ainult neile mõeldud treppi mööda, mis üles punkrisse viis, sest kino tuli näidata võimalikult lae alt.

Näitusel ei ole mainitud nõukogudeaegset Tartu Ülikooli kinoklubi, kuhu ka lihtsurelik pääseda võis. Seal Raekoja platsi ääres sai koolipoisina kõik Andrei Tarkovski filmid ära vaadatud.

Tähelepanuta on jäänud ohvitseride maja ning raudteelaste klubi kinosaal, mille kuulutused olid igale poole teiste kinoplakatite kõrvale riputatud.

Kinokuulutuste stendid kuulusid linna püsipilti, nende juures võis kokkusaamist nagu kella all kokku leppida. Mitte ainult kaubandusse, vaid ka kultuurkaupade liikumisse tõid sõjavägi ja raudtee, need riigid riigis, vaheldust selles üldises tsentraliseeritud varustussüsteemis.

( Stalinistliku arhitektuuri lipulaev Tallinna kino Sõprus on vanim siiani tegutsev kinohoone Eestis. Pildistatud pärast valmimist 1950ndate keskel.

foto: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM )

Aeg-ajalt jõudsid ohvitseride majja Fantoomi-filmid, siis sai «Fantomassi» vaatamas käia, nagu rahvasuu seda prantsuse sininahka venekeelsete plakatite järgi kutsus. Film oli vanusepiiranguga ning alaealised tüdrukud varjasid oma noorust ohtra mukkimisega, laenasid emadelt nailonsukki, kuna koolitüdrukute seisusele olid ette nähtud puuvillased, ning seadsid soengud heinakuhjadesse, et pikemad välja paista. Viimase asjaolu tõttu nägid nende taga istujad ainult poolt Fantomassi.

Vesternid, kus indiaanlasi mängis Gojko Mitić, ida-saksa-jugoslaavia punanahk, said kõik millegipärast Komsomolis ära vaadatud. Seal töötas naabripoisi tädi, kes sugulase ilma piletita sisse lasi ja KGB-lastele reserveeritud kohale sokutas, kui KGB seansile ilmumata jäi.

Komsomoli kinopuhvetis pakuti piimakokteili, tänavaautomaadist gaseeritud vett ja ratasvaadist kalja. Kinost Ekraan mäletan, et kui üks mu hea klassivend seal lapsena «Helisevat muusikat» nägi, ei käinud ta peaaegu kooli lõpuni ühtegi muud filmi vaatamas, kuna kartis armsat kinoelamust rikkuda.

Mõni sõna ka Tallinna kinodest. Kord, kui me vanaisaga Tallinna tädile külla sõitsime, tehti vana­isale trammis trahvi, kuna ta ei olnud kohvrile piletit ostnud. Aga mingisugune jama oli ka Foorumis: kas ei lubatud seal kohvritega tualetti minna või oli lihtsalt avarii, aga ma sain vanaisa juhendamisel õppetunni, kuidas seina väljastpoolt kasta.

Sellega oli «Tabamatute tasujate» kinoelamus päästetud. Aga nüüd Coca-Cola Plazas, kui liigsest Coca-Colast lahti saama lähed, näed seina peegelpinnalt tähte oma pea ümber ja selle all kirja «staar» või «tsaar», sõltuvalt kabiinist.

Kuna tegemist on siiski arhitektuurinäituse arvustusega, tuleks vähemalt lõpetuseks midagi ka arhitektuuri kohta öelda. Kino Eha Tallinnas Keskturu vastas on vist ainus hoone, mille projekteeris ERKI arhitektuuriüliõpilane õppetöö korras ja mis 1973. aastal ka valmis ehitati. Täpsemalt on siiski tegemist üleliidulise tüüpprojekti töötlusega. Selleks õnnelikuks väljavalituks osutus arhitekt Tiit Hansen.

Kui eelmine riik kokku varises ja uus riik sündis, kui suur kokkuvõtete tegemise aeg oli, siis küsitles ajaleht Sirp kümmet arhitektuurikriitikut, et välja selgitada, millist nõukogudeaegset hoonet nad kõige paremaks ja millist kõige kehvemaks  pidasid.

Üksmeelselt valiti parimaks kino Sõprus Tallinnas (arhitekt Peeter Tarvas, 1955). Kõige rohkem kõige kehvema arhitektuuri hääli sai laevastiku ohvitseride maja, nüüdse vene kultuurikeskuse eklektiline fassaad (arhitekt Aleksandr Kuznetsov, 1954). Kuid selle hoone sees on 1913. aastal ehitatud Grand Marina saal, mille Aleksandr Kuznetsov sõjajärgse ümberehituse käigus alles hoidis. Kes projekteeris Grand Marina?

Näitus

«Lähme kinno! Kuurist kobarkinoni – sajand eesti kinoarhitektuuri»
Koostajad Sirli Naska ja Karen Jagodin
Kujundajad Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaikla
Avatud Eesti Arhitektuurimuuseumis suve lõpuni

HUVITAVAID FAKTE EESTI KINODEST

•    Kui mujal maailmas ehitati juba 1920. aastail 3000–5000 vaatajale mõeldud nn superkinosid, siis Eestis oli suursündmuseks 900-kohalise esindusliku luksuskino Gloria Palace avamine 1926. aasta
5. oktoobril. Ainuüksi Tallinnas tegutses samal ajal 17, Eestis kokku aga 38 kino.

•    1937. aastal tegutses Eestis 63 ja 1930. aastate lõpuks 56 kino. Aastas oli keskmiselt seitse miljonit kinokülastust, mis on ligi 3,5 korda rohkem kui 2010. aastal. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu natsionaliseeris 1940. aasta 30. septembril Eestis 47 kino.

•    Teise maailmasõja ajal hävis hulk Eesti kinoarhitektuuri huvitavamaid näiteid. Tallinnas põlesid maha näiteks Amor, BiBaBo, Modern, Grand Marina ja Kungla ning Tartus Central ja Apollo.

•    Nõukogude perioodi lõpus tegutses Eestis 617 kino ja kinopunkti.

•    2007. aastal oli Eestis 12 pidevalt tegutsevat kino 67 saaliga.

•    Eesti kunagistest kinohoonetest on muinsuskaitse alla võetud üheksa ehitist: Tallinna Gloria Palace, Helios ja Nõmme funktsionalistlik ärihoone (kino Võit); kolm stalinistliku kinoarhitektuuri näidet (Sillamäe, Tõrva ja Tallinna Sõprus); kaks modernismi esindajat (Tallinna Kosmos ja Põltsamaa Edu) ning Tartu kino Athena fassaad ja interjöör.

Allikas: «Lähme kinno! Kuurist kobarkinoni – sajand eesti kinoarhitektuuri»

40 000 aastat tagasi toimusid lõkke ümber vilepillikontserdid?

www.elu24.ee 25.05.2012

Fotodel: Mammuti ja linnuluust vilepillid

Saksamaalt Geißenklösterle´ist leitud luust vilepillid lubavad oletada, et varajased inimesed istusid lõkke ümber vilepilli mängides ning lauldes.

Tübingeni ülikooli sõnul on tegemist 40 000 aasta vanuste vilepillidega, kirjutab Discovery News.
Uurijad lisasid, et need luupillid näitasid, et inimkond hakkas loomingu ja muusikaga tegelema seniarvatust varem.
Arheoloogid uurisid Lõuna-Saksamaal Geißenklösterle´is asuvat varajaste inimeste asuala. Sealt leiti ka luust vilepille.
Üks vilepill oli mammutiluust, ülejäänud linnuluudest.
Lisaks avastati hambaid, kivist tööriistu ning majapidamisesemeid.
«Vilepillileiud kinnitavad teooriat, et Kesk-Euroopas Doonau jõe äärsel alal toimus 40 000 – 45 000 aastat tagasi varajaste inimeste liikumine ning sealt pärinevad ka mitmed tollased tehnoloogilised uuendused,» selgitas uurija Nick Conrad.
Ta lisas, et Geißenklösterle`is oli üks varajasi inimasustusi, kus lisaks muusikariistadele leiti ka kujusid, ornamente ning koopajooniseid.
Uurijate sõnul valmistati need asjad Aurignaciani kultuuri perioodil. Selle kultuuriga seostatakse ka 35 000 aasta vanust inimkuju, mis leiti Saksamaalt samast kohast 2008. aastal.
«Muusikainstrumendid näitavad, et varajased inimesed tegelesid muusikaga ning olid loomingulised, veetes aega pillimängu ja laulmisega,» nentisid uurijad.
Arheoloogid leidsid lisaks muusikariistadele ka inimluid, mille süsinikmeetodil uurimine paljastas, et need pärinevad vilepillidega samast ajast.
Leitud objektide vanus on 42 000 – 43 000 aastat ning need pärinevad paleoliitikumi ajast.
Inimesed jõudsid Doonau äärde umbes 39 000 – 40 000 aastat tagasi enne jääaja tekkimist.
«Inimesed saabusid Kesk-Euroopasse 2000 – 3000 aastat enne kui toimus kliima märgatav jahenemine. Küsimus on selles, kuidas kliimamuutus nende inimeste elu mõjutas,» lisas Oxfordi ülikooli teadlane Tom Higham.
Ta lisas, et piirkonda asutasid nüüdisinimeste eellased, kuid on võimalik, et samal ajal elasid seal ka neandertallased. Samas aga ei ole leitud ühtegi tõendit nende kahe inimliigi kontaktide kohta.

 

Toimetas Inna-Katrin Hein

Uurija lahendas antiikaegsete needuste mõistatuse

www.elu24.ee 24.05.2012

Foto: Scanpix

Rooma impeeriumi ajast pärit pliitahvlitel olevad joonistused osutusid ülestähendatud needusteks.

Neid ladinakeelseid needusi kasutati musta maagia rituaalides, kirjutab cnn.com.
Hispaania Zaragoza ülikooli ajaloolane Celia Sanchez Natalias uuris neid Vana-Rooma aegseid pliitahvleid ning tegi kindlaks, mis neil kujutatud on.
Need pliitahvlid kuuluvad Itaalia Bologna arheoloogiamuuseumile.
Uuring avaldati mainekas saksakeelses väljaandes Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik.
Mõlemas needuses on viide jumalale. Uurija pidas kõige tõenäolisemaks, et needuses on viidatud jumalanna Hekatele, keda peetakse «nõidade emaks».
Needused on tehtud erinevate isikute poolt ja suunatud erinevatele isikutele. Ühe tahvlil neatakse loomaarsti, teisel aga senaatorit.
Tahvlil oleva järgi ei meeldinud Vana-Rooma senaator Fistus mitte kõigile. Soovitakse, et jumal hävitaks ta. Samuti seisab tahvlil, et Fistus peaks uppuma ning ta jäänused  hävinema.
Ka loomaarst Porcellole ei ole paremat saatust soovitud. Porcello tähendab ladina keeles põrsast. Uurija arvates ei ole selle nime puhul lähtutud sõnademängust.
«Antiikajal võeti needusi väga tõsiselt ning ohvri nimi tuli  selgelt märkida,» selgitas Sanchez Natalias.
Hispaania uurija sõnul seisab ühel pliitahvlil järgnev: «Hävita, lõhu, tapa, kägista Porcello ja ta naine Maurilla. Hävita nende hing, süda, siseorganid».

 

Toimetas Inna-Katrin Hein

Milline paik Eestis vääriks rohkem uurimist?

Eestis on väga palju huvitavaid paiku ( linnamäed, asulakohad, lossid, mõisad, kalmed ), mida me näeme, kuid mille kohta leidub vähe uurimismaterjali. Samas on ka paiku, kus midagi ei ole näha kuid asukoht mängib ajaloos oma rolli ning kus võiks midagi peituda.

Austatud blogi külaline, milline koht pakub sinule huvi ja milline paik Eestis vääriks rohkem uurimist?
Kas sinu arvates jääb Eestis asi raha, haritud tööjõupuuduse või hoopis huvi puuduse taha seisma?

Sood peidavad ajalugu

www.eestiloodus.ee, artikkel 04/2012 ajakirjas

Foto: Tollundi mees, wikipedia.org

Kõige rohkem tegutsevad arheoloogid seal, kus inimesed on armastanud elada ja olla, seega kuival maal. Mõnikord toimetatakse ka vees, uurides kunagisi veesõidukeid või vee alla jäänud rajatisi. Hoopis harva leiab arheolooge aga kohtades, kus on nii vett kui ka maad – soodes.

Ehkki Eesti märgaladelt on teada hulk huvipakkuvaid ja haruldasi leide, ei ole sood kunagi olnud arheoloogide peamine uurimisobjekt. Mõistagi, arheoloogid uurivad kunagiste inimeste tegevusjälgi, kuid suurtel sooaladel hajutatuna on neid keeruline leida.
Seetõttu on enamik soodest teada olevaid leide juhuslikud ning neid ei ole märganud arheoloogid, vaid turba- või kraavikaevajad. Nii on aga läinud kaduma oluline info algse leiupaiga ja -konteksti kohta ning enamasti saavad muinasteadlased uurida vaid leitud eset ennast või tõlgendada leidjate ütlusi.

Kiviaeg. Õnnelikud erandid soode uurimises on kiviaegsed, eriti kammkeraamika perioodi (4200–3200 e. Kr.) asulad, mis paiknesid jõekallastel või kunagiste järvede saartel, praegustel soosaartel. Hea näide on Akali jõe kaldal, omaaegse Konsa talu maal olev asula, mis praeguseks on mattunud kolmemeetrise turbakihi alla. Asula leiti 1937. aastal turba kaevamisel ning seejärel tehti seal mitmel aastal arheoloogilisi uuringuid.
Akali asula rikkaliku leiumaterjali säilimises mängis olulist rolli asjaolu, et see oli VI aastatuhande teisel poolel e. Kr. kujunenud jõe kaldale. Kuna Peipsi järv valgub aja jooksul lõuna poole, siis tõuseb ka Emajõe veetase, ja nii mattusid Akali asula varaseimad kihid turba alla. Orgaaniline materjal püsib turbas heas seisundis, nõnda ongi Akalist teada arvukalt hästi säilinud luuesemeid. Vast kõige unikaalsem on Akalist leitud lihvitud merevaigust ese, mis ilmselt kujutab kaelast murdunud (vee?)linnu pead.
Arvatavasti oli soosaar hiljemgi hea peatuspaik, sest leide on ka rauaajast ja isegi keskajast. Emajõe veetaseme tõusu tõttu asuvad uued asustusjärgud soosaare kõrgemal osal, võimaldades nii arheoloogidele leide hõlpsamini dateerida.
Kuulsaim kiviaegne asula Kunda Lammasmägi Virumaal paikneb samuti soostunud järves. Lammasmägi on viimasel jääajal klindiservast lahti murdunud paepangarahn, mille edasiliikuv liustikujää setitas kunagisse klindilahte. Liustiku sulamise järel kuhjus lahe ette vall ning selle taha kujunes jääaja lõpul järv. Esiti võeti Lammasmägi kasutusele VIII aastatuhandel e. Kr. ning sealtpeale peatuti paigas aeg-ajalt kuni pronksiajani.
Kunda Lammasmägi andis esimese muistisena põhjust võtta kõne alla süstemaatilised uuringud soodes. Kui 1870. aastatel hakati kuivanud järvenõos tsemenditehase jaoks merglit kaevandama, leiti sealt esimesed kiviaegsed esemed. Kõik enne väljakaevamisi avastatud esemed Kunda järve põhjast, muu hulgas arvukad tuuraotsad, harpuuni- ja ahinguterad, on juhuslikult leidnud turbalõikajad või merglikaevajad. Tõenäoliselt on tegemist toonaste kalastajate kaotatud esemetega.
Kuna Kunda leiud on avastatud juhtumisi ja mitme aastakümne jooksul, on neid raske arheoloogiliselt uurida ja tõlgendada: ei saa ju tervet omaaegse järve põhja läbi kaevata. Vähegi täpsemad leiukohad võiksid jutustada palju huvitavat toonastest inimestest, näiteks kui järves on teatud kohtades leide tihedamalt, võib see viidata püsivatele kalastuskohtadele.

Rabalaip Rabiverest. Kui pidada silmas soodest avastatud arheoloogilisi leide Euroopas laiemalt, meenuvad ilmselt paljudele esimesena rabalaibad hilispronksiajast vanema rauaajani (umbes 1000 e. Kr. – 500 p. Kr.), neist kuulsaimad ehk Grauballe ja Tollundi mees Taanist. Teatavasti säilivad rabas surnukehade pehmed koed, nõnda on nüüdisaegsed uuringud andnud palju uut ja põnevat teavet toonaste inimeste haiguste, toitumise, väljanägemise, moe ja kõige muu kohta.
Vähem teatakse, et ka Eestist on leitud üks rabalaip: naise surnukeha Harjumaalt Rabivere rabast. 1936. aastal leiti turvast kaevates mumifitseerunud surnukeha ning loomulikult arvasid töölised esialgu, et nad on sattunud kriminaalse teo jälgedele. Nii kutsutigi kõigepealt kohale politsei, kes õnneks andis leiust teada Tartu ülikooli arheoloogiakabinetile. Surnukeha kõrvalt leiti 1667. aasta münt, mis küll ei märgi täpset surmaaega, kuid siiski osutab matuse ajale 17. sajandi lõpul või 18. sajandi algul.
Naine ei olnud uppunud, vaid kindlasti maetud. Ühelt poolt viitab sellele surnukeha asend selili, käed rinnal. Teiselt poolt aga laiba säilimine üldse: ehkki turvas konserveerib anaeroobses keskkonnas orgaanikat hästi, saab selline keskkond tekkida ainult siis, kui surnukeha maetakse ja kaetakse turbaga. Uppumise tagajärjel hakkaks keha ikkagi lagunema ja lõpuks häviks.
Pärast avastamist viidi surnukeha edasiste analüüside tarbeks Tartu ülikooli anatoomikumi. Kahjuks ei ole nende uuringute protokoll säilinud. Seejärel sängitati naine ühishauda Tartus Toomemäel, kus olid juba Tartu Maarja kiriku kalmistult välja kaevatute luud. Seega me ei teagi, mida arvati naise surma põhjuste kohta.
2010. aastal valmis arheoloog Riina Rammo uurimus Rabivere rabalaiba riietuse kohta [7]. Kogu säilinud üleriietus oli tehtud lambavillast. Vastu keha oli ilmselt olnud linane särk, mis praeguseks on hävinud; seda hoidis koos rinnalt leitud väike hõbesõlg. Jalgu kattis villane seelik ja ülakeha kaks villast kuube; lisaks olid tal villased kindad ja arvatavasti ka sokid.
Kes too naine oli ja miks ta oli sohu maetud, ei saa me vist kunagi teada. On oletatud, et ta võis olla vana ning pigem lihtrahva hulgast, sest tema riided olid lihtsad ja mitu korda paigatud [7: 88]. Kuid väike hõbesõlg maetu rinnal võib viidata ka teistele tõlgendustele. Otsustades riietuse järgi (kaks villast mantlit, villane seelik, kindad ja sokid), oli ta maetud külmal ajal.
Rabiveres on levinud kaks rahvajuttu. Neist üks on klassikalise motiivistikuga lugu neiust, keda tabas õnnetu armastus ning kes sooritas enesetapu ja maeti sohu. Teine lugu jutustab kõrtsielu armastanud naisest, kes liiga sageli üle raba kõrtsis käis, kuni jäi ühel ööl kadunuks.

Sooteed on ühed enim uuritud muistised soodes. Teed ei muuda ju pärast avastamist asukohta ning neid on võimalik märgata ka masinatega töötades. Tihti on sooteed teada rahvapärimusest, mille järgi on paljud neist ehitatud Põhjasõja ajal Karl XII nõudel.
Suur osa avastatud, uuritud ja dateeritud sooteedest kuulubki kesk- ja uusaega, kuid teada on ka märksa vanemaid näiteid. Seni vanimad sooteed on teada Harjumaalt Kata Heinasoost (3.–4. saj. p. Kr.) ja Pärnumaalt Soontagana soosaare ja sealse linnuse lähedusest (6. saj. p. Kr.) [2]. Kõige enam on Soontagana linnusest teada 12.–13. sajandi materjali, kuid kindlasti oli linnus kasutusel varemgi. Siiski ei pruugi radiosüsinikudateering tähendada seda, et sootee rajati rooma rauaaja lõpul, sest tee-ehituseks võidi kasutada mitmesaja-aastast puud.
Eesti sooteedest tuntuim ning ilmselt kõige paremini uuritud on Järvamaal asuv Viraksaare palktee, mis avastati 1985. aastal freesturbaväljade vahelist kuivenduskraavi kaevates [4]. Üksteise kõrval paiknenud palgid asusid 30–70 cm sügavuse turbakihi all ning olid just seetõttu väga hästi säilinud.
Dendrokronoloogilise uuringu järgi on tee arvatavasti ehitatud 1567.–1592. aastate paiku, kui Eesti aladel käis Liivi sõda. See on andnud põhjust oletada, et Viraksaare sootee võis olla põgenemistee vaenlase eest varjatud soosaarele. Siiski tundub kolme meetri laiune palktee salajasse pelgupaika siirdumiseks liiga lai ja silmatorkav. Umbes kümne meetri pikkuse kinnikasvava lõiguna saab seda teed praegu vaadelda ka maapinnal.
Sama laadi teid kui Viraksaarel on leitud ka mujalt, näiteks Pärnumaalt Lehu suursoost. Sala-, soo- ja sõjateed on levinud motiiv Eesti rahvapärimuses, kus nad nii mõnelgi juhul seostuvad pelgupaikadega soos.

Pelgupaigad. Enamjagu sooteid on niisiis viinud soode keskele, varjupaikadesse soosaartel. Need on muistised, mida teame peamiselt pärimuse vahendusel ning arheoloogiliselt ei ole neist veel ühtegi kuigi tulemuslikult uuritud. Kuna soosaartel paiknevatel pelgupaikadel käidi harva ja pigem hädaohu korral, siis ei ole neisse ladestunud ka arheoloogilist kultuurkihti.
Paljude pelgupaikade kohta on rohkesti teada värvikaid pärimuslugusid, enamasti sellest, kuidas sinna mindi, loomadel suud kinni seoti, kuid ikkagi reetis kukelaul, lapsenutt või toidutegemise lõkkesuits vaenlastele pelgupaiga asukoha. Ent leide ei ole pelgupaikadest teada ja nii on nende vanust keeruline kindlaks teha. Selliseid pelgupaiku on tõenäoliselt kasutatud läbi aegade ja kõikide suuremate sõdade ajal kuni Teise maailmasõjani. Enamik pelgupaigaga seotud pärimust seostub viimaste suurte ajalooliste sõdadega: Liivi või Põhjasõjaga.

Arheoloogid leidsid vanaaja tormijumala templi

www.imelineteadus.ee

Tormijumal oli Lähis-Ida Zeus või Thor. Tänapäeva Süüria territooriumil asuva Aleppo keskel asuvalt mäelt hoolitses ta põllupidajaid õnnistava vihma eest. Aastast 2500 eKr pärineva templi varemed avastati alles hiljuti.Lõvi, sfinks ja kalataoline olend koos käbi ja ämbriga. Need on mõned figuurid, mis võtavad külastaja vastu lainelise katuseplekiga kaetud väljakaevamiskohas keset vana väikest, Süürias Aleppo linna keskel asuvat kindlust.

Kunagine tormijumala tempel kubiseb reljeefidest ja müstiliste olendite skulptuuridest.Templiruumi reljeefidel on teravate pikaninaliste jalanõude ehk poulaine'ide ning teravatipuliste mütsidega inimeste ja loomasarnaste jumalate kujud - kõik lõigatud kivisse nii selgepiiriliselt, nagu oleks kunstnikud just tööriistad käest pannud ja lõunale läinud.Tormijumal valvas tuhandeid aastaid Põhja-Süüria linna Aleppot. Oma templist, mis asetses üle linna kõrguva künka otsas, hoolitses tema vihma, viljakuse ja rahu eest. Aastate jooksul, alates umbes 2500 eKr vahetas jumal nime Haddast Adduks, Tešubiks, Taruntaks ja Hadadiks. Süüria, Anatoolia ja Mesopotaamia kultuurid ja religioonid segunesid ning impeeriumid ja valitsejad järgnesid üksteisele. Tempel püstitati korduvalt uuesti või taastati pärast tulekahjusid ja loomulikke lagunemisi.Tormijumalat tunti mitmel kujul enamikes vanaaja Lähis-Ida piirkondades. Eriti oluline oli jumal Põhja-Süürias ja Anatoolias praeguse Türgi aladel, kus vastupidiselt Mesopotaamiale ja Egiptusele sõltuti ilmajumalate teenetest. Jumal valitses kõiki elemente ja sel oli ühiseid jooni Kreeka Zeusi ja Põhjala Thoriga, kes olid samuti tormijumalad, omades võimu kõue ja välgu üle.Veel mõned aastad tagasi oli tormijumala tempel peidus aegade jooksul künkale ehitatud ehitiste jäänuste kaheksa meetri paksuse kihi all. Enam kui 2000 aastat on küngas olnud ka kindlustatud. Kõigepealt rajati sinna Aleppo linn, seejärel sõjaväerajatiste, losside, termide, mošeede ja laokambritega kastell, mille ümber laius linn.Nüüd on kastell kuulutatud rahvuslikuks kultuuripärandiks. Templi välja kaevamine toimus Saksa arheoloogi Kay Kohlmeyeri ja Süüria kolleegide vahelise koostööna fondide World Monuments Fund ja Aga Khan Trust toetusel. Nüüd liiguvad arheoloogid müütiliste figuuride ja jumalate reljeefide vahel, mis on pärit ammu unustusehõlma vajunud maailmast. Jõudes templi vanimate osadeni kaardistasid Kay Kohlmeyer ja tema kolleegid selle ajaloo. Enamik reljeefidest dateeriti kahte perioodi: hetiidide periood umbes 1500 eKr ja teine periood umbes 900. aastat eKr.Hetiidid olid Venemaa steppidest pärit indoeuroopa rahvas, kes tungis 2000. aasta paiku eKr praeguse Türgi aladele, kust nad tegid vallutuskäike läände ja lõunasse, vallutades muu hulgas Aleppo. Valitsesid umbes kuni aastani 1200 eKr.

Hetiidid muutsid põhiplaani

Tempel oli kasutusel juba kaua enne hetiitide tulekut. Süüria endisest linnriigist Eblast on leitud umbes aastast 2500 eKr pärinevaid kiilkirju, mis jutustavad Ebla kuninga ohverdusest tormijumal Haddale Aleppo templis. Kiilkirjade kohaselt võttis kuningas enda vastutusele jumal Hadda tagasihoidliku savitellistest elamu korrastamise.
Selle niinimetatud esimese templi jäänuste hulgas leiti mõned plokid seda lihtsat savitellist ja mõned pronksist odaotsad. Kuid tekstides nimetati ka suurt hulka väärismetalle, mida kasutati kujude ja kausside kuldamiseks ja templivarustuse, muu hulgas kaherattalise kaariku ja lasuriidist peaga kuju katmiseks hõbedaga.
Aastate 2000-1800 eKr paiku vahetus tormijumala nimi Addaks ja nüüd hoolitses lühikese perioodi jooksul tema templi eest Jamhadi kuningriik, mille valitseja asus Aleppos. Addat kujutati üleelusuuruse kujuna, kelle põlvel istus väiksem päikesejumal – selline kirjeldus oli Eufrati lõunakaldal asunud Mari linnriigi kiilkirjades. Jumal istus templi põhjajaseina nišis ehk siis selles seinas, mis jäi templisse sisse astudes otse vaataja vastu. Tol alal oli istuv jumal ebaharilik, sest jumalaid kujutati kõndivate või seisvatena, relv käes – Egiptusest Süüriasse levinud kujutusviis.
Templiruum oli vaevalt 27 meetrit lai ja tublid 17 meetrit pikk, samas kui nišš jumalakujuga oli vaevalt kaheksa meetrit lai ja neli meetrit sügav. Templi selle variandi seinad olid äärmiselt paksud ja puittrepi jäänused viitavad sellele, et sel perioodil võis tempel olla mitmekorruseline, võib-olla teatud laadi tornehitis, mis oli sel ajal laialt levinud ehitusviis. Tempel hävis ühes tulekahjus, kuid see taastati algsel kujul.
Sissekäigu asukoht lõunaseinas otse jumala kuju vastas moodustas telje, mis võis olla seotud Siriuse asukoha astronoomiliste vaatlustega kevadise ja sügisese pööripäeva ajal. Kahjuks on jumala kuju kadunud ja vähesed sellest ajast pärinevad reljeefid on Vana-Süüria stiilis. Mõned neist leiti põrandast, teised näevad välja, nagu oleks neid kasutatud hilisema kultuskuju vundamendina.
16. sajandil eKr vallutasid piirkonna hetiidid. Pärast suurt tulekahju taastasid nad templi, ehitasid selle ümber ning kaunistasid muu hulgas härja pea ja inimese kehaga Minotaurustega reljeefidel, mida võib tänapäeval templi varemetes näha. Hetiidid mitte ainult ei taastanud templit, vaid muutsid ka selle põhiplaani. Selle asemel, et jätta jumala kuju templi põhjaseina, nii et see oleks olnud esimene asi, mida sisse astudes nähti, viisid nad jumala idaseina. Jumalaga kohtumiseks tuli sisenemise järel paremale pöörata ja lisaks oli ta nüüd seina peal reljeefina. Ka templiruum ise muutus kitsamaks. Kas siis seetõttu, et see sobis uue põhiplaaniga, või siis seetõttu, et Liibanonist tellitud seedripuu, mida laes kasutati, osutus liiga kalliks. Seedripuud olid aga ainsad, mille tüved olid piisavalt pikad, et üle suure ruumi ulatuda.

Poliitilise sõnumiga kiri

Pärast Hetiidi suurriigi langust koosnes Põhja-Süüria ühel ajaperioodil väikestest Aramea linnriikidest. Perioodil, mida iseloomustas üldine segadus kaubandussuhete katkemise ja suurtest linnadest lahkumisega, põles tormijumala tempel taas kord maha.
Seda aega nimetatakse „tumedaks“ ajaks, peamiselt seepärast, et sellest, mis tegelikult juhtus, ei teata eriti palju. Need valitsejariigid langesid umbes aastal 1000 eKr ja tempel põles jälle maha. Tihti süüdistatakse riikide langemistes niinimetatud mererahvaid, kuid nende sõjaliste vallutustegevuste kohta puuduvad igasugused arheoloogilised andmed.
Templi väljakaevamisel täheldas Kay Kohlmeyer, et hetiidide tormijumala kujutisele, idaseinal olnud reljeefile, oli viimasel aastatuhandel eKr lisandunud uuem reljeef. See reljeef, mis kätkeb endas sensatsioonilist ja võib-olla konfliktset sõnumit, kujutab Taitat, kuningat, kes valitses ligikaudu aastatel 1000-950 eKr. Ta asetseb tormijumala reljeefi vastas.
Kiviplaatidel kuninga portree kõrval annavad hieroglüüfid juhiseid, kuidas tormijumalaga seotud kultust peaks teostama ja paljastavad, et kuningas on "Taita - palestiinlaste maa valitseja". See pealiskiri langeb kokku kahe teise reljeefiga, mis leiti Süüria linna Harna lähedalt ja milles samuti nimetatakse Taitat, kes ilmselt valitses suure osa tänapäeva Süüria üle.
Selle sõnumi sisu laiemale avalikkusele teatavaks saamine, võib Kay Kohlmeyeri sõnul vastuolusid tekitada. Teave Aleppot ja selle ümbruskonda 3000 aastat tagasi valitsenud palestiina kuninga olemasolu kohta oleks süllekukkunud õnn neile 400 000-le Süürias elavale palestiina põgenikule, kes siis väljakaevamispaika palverännakule tunglevad, sest see on tõestus nende aastatuhandete pikkuse seotuse kohta selle piirkonnaga.
Templi viimane restaureerimine toimus aastal umbes 900 eKr tundmatu metseeni abil. Siis raiuti sissekäigu kohal olevale seinale üle 20 madalreljeefi, mis kujutasid jumalate, deemonite ja koletiste väga erinevaid variante. Üks pikk reljeef kujutab kiilaks aetud peaga tormijumalat, peas sarvedega kooniline müts, seljas kilt, kaasas pistoda ja nui, istumas oma sõjavankris, mida veavad härjad. Teised reljeefid kujutavad jumalat vibu ja nooltega, "elupuu" ümber olevaid vasikaid, veel üht piksenoolega ilmajumalat, tiivulist sfinksi, üht sõjajumalat, kes torkab mõõgaga vaenlast ja koletisi, kellel on nii inimese, linnu kui ka skorpioni jooni. Kõik need uued reljeefid on üsna erineva stiiliga, nagu oleks kokku kogutud rahvusvaheline rühm kunstnikke ja kästud neil tempel ära kaunistada. Mõned reljeefid tunduvad lausa lõpetamata, nagu oleks kiviraidurit poole töö peal katkestatud - ja nii võis ka tõepoolest juhtuda. Veidi aega pärast viimast renoveerimist puhkes kõik hävitanud tulekahju ja seekord templit enam üles ei ehitatud.

Tempel oleks peaaegu Pariisi jõudnud

Seejärel möödus taas üks aastatuhat, mil Aleppo kohal kõrguval künkal vahetusid täiesti erinevad religioonid. Kristlus, mille jaoks Süüria oli oma leviku alguses üks esimesi pidepunkte, ja islam, mis tungis piirkonda ligikaudu 600 aastat hiljem ja muutis kristlikud kirikud mošeedeks.
Üks moslemi periood järgnes teisele ja kristlus tuli mõneks ajaks ristiretkedega tagasi. Ka siis oli Aleppo küngas asjade käiku kaasatud, sest moslemi valitsejad ehitasid tsitadellist baasi kristlastega võitlemiseks. Pärast Esimest maailmasõda varises suur Osmanite riik kokku ja prantslased ning inglased jagasid suure osa Lähis-Idast omavahel ära. Prantslased said Süüria ja asutasid vanasse tsitadelli oma peakorteri.
Ühel päeval 1920. aastatel komistas üks prantsuse arheoloog ühes künkale rajatud mošees hetiidide ajast pärit reljeefitüki otsa. Arheoloog muutus uudishimulikuks ja prantslased hakkasid ühe vana, prahti täis laohoone põrandat kaevama. Üks tühi šampusepudel ja käterätik paljastavad, kui kaugele nad jõudsid. Nad olid vaid poole meetri kaugusel templi põhjaseina reljeefiga müüri leidmisest. Kui prantslased oleks veel pool meetrit kaevanud, oleks terve tormijumala tempel praegu kindlasti Pariisis Louvre'is.
Ligikaudu 80 aastat hiljem otsustas Kohlmeyer nende otsinguid jätkata ja ei läinudki eriti kaua, kuni ta oma meeskonnaga templi leidis. Nüüd võivad paljude erinevate perioodide jumalad jääda sinna, kuhu nad kuuluvad, ja Aleppo ning selle ümbruse valvamist jätkata.

Jüri Kuuskemaa: «Loogem anekdootide asemel linnalegende!»

 www.pealinn.ee 14.05.2012

Oliver Õunmaa

Kõikidel vanalinna üritustel kaasa lööv Kuuskemaa leiab, et edaspidi võiks nii mõndagi põnevat leida näiteks linnaväravate juurest maa seest.

Tallinna päeva eel uuris Pealinn kunstiajaloolaselt Jüri Kuuskemaalt, mida me oma kodulinnast teadma peaks. «Vana Toomas ja raekoda märgivad Tallinna sajanditepikkust omavalitsust ja püüdu vabaneda maaisandate pealesurutud nõudmistest,» leidis vanalinna patroon lehele antud intervjuus.

Millised on Tallinna sümbolid, mida igaüks peaks teadma, ja miks just need?
Vana Toomas, Pikk Hermann, Paks Margareeta, Kiek in de Kök ja raekoda. Need kajastavad eri aspekte meie linna ajaloost. Vana Toomas ja raekoda märgivad kodanikutunnet ja kokkukuuluvust, samuti sajanditepikkust omavalitsust ja püüdu vabaneda maaisandate pealesurutud nõudmistest. Raekoda on linnakommuuni vabaduse sümbol. Ega linn ei tahtnud kaugeid kuningaid ja valitsejaid kuulata, vaid ikka ise oma asju ajada.
Kui rääkida tornidest, siis olid Tallinnal omal ajal Põhja- Euroopa tugevaimad kaitserajatised. Linnal oli oma keskaegse õitsengu ajal kokku 67 kaitsetorni. Suur Rannavärav Paksu Margareetaga on ühelt poolt linna enesekaitse, teisalt avatuse sümbol. Sealt tulid sisse kaubad ja külalised.
Kiek in de Köki kohta kirjutati 16. sajandil, et teist sellelaadset pole kuskil Läänemere ääres. Pikk Hermann on maad valitsenud isandate sümbol, kus on ainuüksi 20. sajandil lehvinud kuue riigi lipud. See on jäänud ka Eesti Vabariigile põhiliseks liputorniks, kus võime nautida oma sinimustvalget, mille lehvitamise eest sai Stalini ajal 25+5 ja Brežnevi ajal kümme aastat vanglat.
Milliseid linna sümboleid võib leida uuemast ajast?
Rahvustempli tähendust omab Estonia teatri kompleks, mille eesti rahvas enda kogutud raha eest ehitada lasi. Estoniale pole minu meelest ühtegi säärase sümboltähendusega hoonet järgnenud. Noored muidugi tahavad, et üheks selliseks paigaks saaks Kultuurikatel, kuid seda, kas sellest asja saab, näitab tulevik. Ma ei usu muidugi, et Kultuurikatel Estonia üle trumpab.
Mida võib nimetada vana Tallinna teenimatult varju jäänud pärliteks?
Armsad nurgatagused ja sopikesed hooviväravate taga. Tänavu on vanalinnapäevade moto «Õuevärav avaneb». 31. mail pääseb rahvas 31 vanalinna hoovi, kuhu muidu sisse ei saa. Ma võtsin endale kohustuseks juhendada paljusid ekskursioone ning võin kindel olla, et paljudele valmistab üllatuse Gustav Adolfi gümnaasiumi ehk kunagise nunnakloostri siseõu. Seda teavad õpilased, õpetajad ja osa lapsevanemaid, kuid mitte laiem avalikkus. Minu lemmikõu on Dominiiklaste kloostri õu koos linnamuuseumi vanade raidkivide väljapanekuga. See läks linnamuuseumi haldusest katoliku kirikule ja on seetõttu samuti paljudele kättesaamatu. Sellest on kahju, nimetatud õu tuleks taas avada. Nõukogude ajal olid peaaegu kõik hoovid valla, kuid laokil. Nüüd on suur osa õuedest korda tehtud, kuid majaelanike või firmade valduses ja tavaliselt külastajatele suletud. Ka Tallinna 3D rakendus näitab suletud hoove ja mina kirjutasin sinna ühe ekskursiooni Tallinna õuedest. Võiks korraldada korrapäraseid ekskursioone õuedesse ja salasoppidesse. See oleks atraktiivne nii turistidele kui ka meile endile.
Millised võiksid olla viimase aja tähtsamad avastused Tallinna kohta ja millised leiud ootavad veel ees?
Üks võimalus teadmiste ammutamiseks on arheoloogia. Vabaduse väljaku kaevamised andsid meile teada, et 5000 aastat tagasi oli praeguse linnavalitsuse ees mererand, kus meie kallid esivanemad küpsetasid hülgeid ja keetsid kammkeraamilistes pottides kalasuppi.
Viimane fakt on läänemeresoome hõimude tunnus ja tänu sellele võime kindlad olla, et siin toimetasid just meie esivanemad, mitte võõrad. Uue aastatuhande tähtsamad avastused olid seotud just Vabaduse väljakuga, kuid küllap neid tuleb veel. Leide võiks tulla näiteks Kunstiakadeemia kohalt, kus on jäljed Tallinna vanast eeslinnast. Samuti Skone bastionist, kui see käsile võetakse. Sarnaselt Harju väravaga ootavad meid maa sees leiud kõikide endiste Tallinna linnaväravate juures, kus maapind on vahepeal tõusnud ja vallikraav kinni aetud.
Milliseid võimalusi on veel Tallinnas põnevate ajalooliste leidude avastamiseks? Kas neid võiks avastada ka tavakodanikud?
Tallinn on linn, kus muinsusi kogu aeg juurde tuleb. Niipea, kui hakatakse mõnda maja saneerima, leitakse sealt mitmeid vanu detaile, maalinguid ja kinnimüüritud treppe. Tallinnas pakub vanade majade restaureerimine suuri seiklusi ja avastusi.
Avastused tulevad ka näiteks keskaega uurivatelt ajaloolastelt, keda meil on paraku üsna vähe. Osa neis töötab linnaarhiivis, osa Tartus ajalooarhiivis. Nemad leiavad ürikutest mitmesuguseid unustatud andmeid. Nii et mingi teadmiste nire jookseb pidevalt, kuid laiem üldsus ei pruugi seda märgata.
Me teame kõik Vana Tooma ja Ülemiste vanakese legendi. Kas Tallinnal on veel mõni tore legend, mis tegelikult tõele ei vasta?
Jutt, et keskajal oli naiskurjategijal võimalus karistusest pääseda, kui ta timukaga abiellus, ei vasta Tallinna puhul tõele. See on kuidagi kirjandusse pääsenud ja seetõttu levib võltstõena.
Samuti levib legendina jutt, et Neitsitorn oli kunagi naistevangla. See lugu on pärit harimatute giidide blufist.
Tegelikult võiks linnalegende isegi rohkem olla. Anekdootide asemel võiks keegi tänapäeval legende välja mõelda. Mõnikümmend aastat tagasi on välja antud vaid üks kidur brošüür «Tallinna legendid» eesti, vene ja inglise keeles. Mul endal on käsil töö, kus ma kirjutan paarkümmend linnalegendi moodsas sõnastuses Kalevi Tallinna vaadetega kommikarpide jaoks. Ülemiste vanakese legendile kirjutasin ka kaasaegse järje, mida ma praegu ei reeda. Igaüks võib seda lugeda komme süües. Püüan sõlmida lepingu, et saaksin need legendid hiljem eraldi avaldada. Legendid, mida ma kommikarpide jaoks koostan, pole minu välja mõeldud, vaid käibelolevad lood. Mõned neist on lausa tõestisündinud, mis lihtsalt legendi nime väärt. Kirjutan näiteks Peeter I ja Katariinast ja võin öelda, et Katariina elu ületab Tuhkatriinu muinasjutu sära. Pikemalt ei räägiks ma neist legendidest enne, kui need valmis.
Mis on vanalinnas teiste linnade sarnane, mis vaid Tallinnale omane?
Välismaalastele tahan mina alati näidata seda, mis on siin samasugune, nagu nende enda kodulinnades. Ma rõhutan sakslaste, rootslaste või itaallaste panust meie linnas. Teisalt räägin, et Tallinna arhitektuur kuulub küll Lääne-Euroopa gootikasse ja hansa kultuuri, aga sellel on siiski märgatav tallinlik omapära ja aura. See on võimsad paksude müüridega paekiviehitised, mis on rajatud kestma põlvkondi. Tallinn on andnud maailma arhitektuurile nüansi, mille tõttu me võime uhked olla, et me pole vaid kopeerinud. Seega ei maksaks eestlastel vaevelda alaväärsuskomplekside käes.

Toomalõuka saladus

Autor: Roland Koit, Eesti Detektoristide Klubi liige

Esmaspäev, 26. märts 2012.

Arvatava muistse sadamasuudme vastaskaldalt Toomalõukal tulid juhuleiuna välja viikingiajastust pärit odaotsad, ehtefragmendid ja muudki. Foto: erakogu

Salme muinaslaeva väljakaevamiste valguses ei kahtle enam vist ükski saarlane, et just tema veenides voolab tõeline viikingite veri.

Viikingitega seonduv on alati olnud pisut müstiline, sest tegelikult on selle aja kohta teadmised küllaltki kesised ja lünklikud ning iga avastus tekitab pigem rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. See kõik aga annab alust erinevateks spekulatsioonideks ja laseb inimestel ajalugu tõlgendada erinevalt.

Portus Novus on midagi müstilist – midagi sellist, millest on küll palju räägitud, aga millest teatakse väga vähe. Siiani ei ole isegi veel jõutud täielikule üksmeelele selle asukoha suhtes! Aga millest käib jutt?

Portus Novus on kuulus viikingiajastu sadam, mille kõige tõenäolisemaks asukohaks on pakutud Saaremaal asuvat Sõrve sääre lahesoppi. Seda oletust on toetanud ja püüdnud tõestada ka geodeesia- ja topograafiahuviline Arvo Seäsk, kes läks oma oletustes veelgi täpsemaks ning pakkus “Liivimaa Kroonikas” kirjeldatud 1215. aasta saarlaste ja ristisõitjate vahelise merelahingu asukohta, Uut Sadamat ehk Portus Novust asetsevat Toomlõukal (täpsemat lugemist: http://arvole.blogspot.com/).

Ootamatult sai Seäski oletus aga hoogu juurde 2011. aasta kevadel, kui ta oma teooriat minule, oma ajaloohuvilisele sugulasele ja Eesti Detektoristide Klubi liikmele tutvustas. Huvi Uue Sadama teooria vastu viis mu oma metallidetektoriga Toomalõukale.

Arvatava muistse sadamasuudme vastaskaldalt tulid juhuleiuna välja viikingiajastust pärit odaotsad ja ehtefragmendid. See leid omakorda paljastas suure viikingiaegse kalmevälja. Leid sai päästekorras välja kaevatud koos muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektori Ants Krautiga.

Enamus kalmeväljast jääb tänapäeval suure põllukivide hunniku alla, mis 20. sajandi keskel toimunud maaparandustöödega kokku kuhjati. Maaparandusega ja põlluharimisega said enamik sadamapoolseid kalmeid kahjustada või isegi hävinesid täielikult.

Arheoloogid on täheldanud, et üks muistseid viise jõukamaid ja tähtsamaid inimesi mereäärsetel aladel matta, oli kas sadama lähedusse või isegi otse sadamakaidele. Jõukus ja staatus väljendus kaasapandud varas.

Saladus kivikuhja all?

Toomalõukalt leitud neli odaotsa, kilbist järele jäänud needid ja saare hobuse väike hoburaud asetsesid muudest leidudest korrapärasemalt, andes alust arvata, et need kuulusid ühele mehele. Arvestades asjaolu, et tol ajal oli raud hinnas ja hobunegi omajagu kallis vara, võib järeldada, et muistsele sõdalasele pandi kaasa küllaltki suur varandus.

Samas, leitud kaaluviht pintsettidega ning stiiluse osa (stiilus – muistne kirjapulk vahale kirjutamiseks) kuulusid arvatavasti juba teisele maetule, kelleks võis olla kaupmees, kes abistas või otseselt tegeles tolle ajastu äritegevusega ehk hõbeda kaalumisega.

Paljude teiste leidude seas ei saa mainimata jätta ka muinaslaeva neeti ja Skandinaavia-tüüpi haruldasemat sõlge, mida on näiteks leitud ka Riia alt Salaspilsist.

Leiud jäävad teadaolevalt ajavahemikku 9.–12. sajand, “Liivimaa Kroonikas” kirjeldatud merelahing Portus Novuses toimus aga 13. sajandi alguses – seega jääb õhku küsimus, kui vana Uus Sadam siiski on?

Ei tasu ka unustada, et kõige paremini säilinud kultuurikiht ja samas ka suurim kalmevälja osa jääb eelmainitud kivikuhja alla. Sama kivikuhja alla võib jääda ka kaua otsitud Portus Novuse saladus!

Leiud viitavad kaubandustegevusele Toomalõukal – tolle aja rahvusvaheline kaubandus oli võimalik vaid laevadega. Ja kui olid laevad, pidi olema ka sadamakoht, mida toetab ideaalselt Arvo Seäski teooria Portus Novusest Toomalõukal.

Nüüdseks on mainitud leiud jõudnud konserveerimiselt Saaremaa muuseumi arhiveerimisosakonda, kus selgub nende edasine saatus (kas leiud lähevad eksponeerimisele Saaremaa muuseumis või Lõmala sadamahoone muuseumiruumides).

Mainimist tasub ka fakt, et samast kohast Toomalõukal on Rootsiaegsed kaardid aastast 1695, millel on näha selget sadamakai joont ja selle ääres lahest alles jäänud sood.

Kokkuvõtteks saab Arvo Seäski teooria ja minu leidude põhjal järeldada, et Toomalõukal oli kunagi sadam, mis võis olla Portus Novus, kuid kogu kompleks vajaks täpsemat ja süvenenumat uurimist!

Maailmalõpp jääb ära – leiti uus maiade kalender

www.elu24.ee 11.05.2012

Arheoloogid leidsid Guatemalast endises maiade linnas Xultunis tehtavatel väljakaevamistel senitundmatud ja ajaliselt vanimad maiade astronoomilised arvutused, mis oli tegelikult kalender.

Xultuni jäänustes paljastunu pärineb 9. sajandist ning on teistest maiade kalendritest märgatavalt vanem, edastab BBC.
Maiade kalendrite ümber on juba ülemaailmselt arutatud paar aastat, kuna väidetavalt lõppeb maiade kalender nüüdiskronoloogia järgi ära 21. detsembril 2012. aastal ning siis saabub  maailmalõpp.
Maiade tsivilisatsioon kestis Kesk-Ameerika aladel umbes 2000. aastast eKr kuni Hispaania konkistadooride vallutuseni 15. sajandil.
Asjatundjad ei ole maiadest siiani täit ülevaadet saanud, sest paljud linnad ja asulad on  avastamata.
Xultuni jäänused leiti 1912. aastal. Seda paika kaardistati 1920. ja 1970. aastatel.
Arheoloogid on selle linna üldised jooned  ja ehitiste kohad kindlaks teinud. Seal on ka 35-meetrine püramiid, kuid tuhanded ehitised ootavad siiani väljakaevamist.
2005. aastal leidis USA New Hampshire`i ülikooli arheoloog William Saturno Guatemalast San Bartolo lähedalt maiade vanimad seinamaalingud, millel oli viiteid ka astronoomiale.
2010. aastal avastas Bartolomeo koos oma üliõpilastega aga aardeotsijate jälgi mööda minnes Xultunist taimedega kaetud struktuuri, mida hakati välja kaevama.
Saturno sõnul oli leitud ehitis tuhandete aastate jooksul säilinud ja seda hoolimata vihmaperioodidest, putukatest ja puujuurtest.
Väljakaevamist rahastas ja lasi leiust fotod teha USA National Geographic Society.
Tegemist on ehitisega, mille seintel on viiteid nii tollaste kuningate, jumalate kui ka ajaarvamise kohta. Ka on seal teave Marsi ja Veenuse liikumise ning kuuvarjutuste kohta.
Astronoomilised arvutused on neljas reas: esimene rida tähistab 1 195 749 päeva, teine rida 341 640 päeva, kolmas rida 2 448 420 päeva ja neljas rida 1 765 140 päeva.
Samuti on astronoomilised arvutuste seas näha ka parandusi. Uurija arvates kasutati seina nagu tahvlit.
Xultun on esimene maiade paik, kust on leitud astronoomilised arvutused. Seal olev kalender ulatub nüüdisajast 7000 aasta edasi.
Maiade numbrisüsteem kuupäevade ja aastate kohta on üsna keeruline, põhinedes numbritel 18 ja 20.
Saturno sõnul lükkab nüüdne leid ümber maailmas leviva valearusaama, et selle aasta detsembris saab kõik otsa.
«Maiad ennustasid maailma jätkumist, nende kalender ulatub praegusest veel 7000 aastat edasi. Maiad otsisid ennustamistest ja kalendritest kindlustunnet eksisteerima jäämise kohta,» selgitas Saturno.

 

Toimetas Inna-Katrin Hein

Saharast leiti Teisest maailmasõjast pärit Briti hävituslennuk

www.postimees.ee 11.05.2012

Poola naftafirma ametnik Jakub Perka, kes töötab Lääne-Egiptuses geoloogina, leidis Sahara kõrbest Teisest maailmasõjast pärit Briti hävituslennuki Kittyhawk P-40.

Lennuk lebas ligi 70 aastat raskesti ligipääsetavas kohas ja puutumatuna, kirjutab The Telegraph.
Sõjaajaloolased arvavad, et lennukit juhtis 24-aastane seersant Dennis Copping. Juunis 1942 oli ta saanud korralduse toimetada viga saanud lennuk ühelt lennuväljalt teisele remonti. Lennu ajal läks midagi viltu ja hävitaja kandus kursilt oluliselt kõrvale ning eksis kõrbe kohal ära. Piloot Coppingist polnud pärast seda enam midagi kuulda.
Seda, et lennukit juhtis Copping, kinnitavad lennukist leitud kirjad ja lennuki detailide seerianumber.
Uurijate oletusel jäi seersant avarii ajal ellu, kuna ei kabiinist ega samast lähedusest inimjäänuseid ei leitud. Küll aga oli seal langevari, millest lendur püüdis ilmselt päikesevarju teha.
Lisaks võttis ta välja raadio ja patareid ning ilmselt üritas seda tööle panna, et abi kutsuda.
Ajaloolaste oletusel püüdis piloot iseseisvalt läbi kõrbe mingi asunduseni jõuda, kuid see tal ei õnnestunud ja mees hukkus. Lennuki juurest on lähima asustatud kohani ligi 300 kilomeetrit.
Ellujäämine suvisel ajal kõrbes ja seda ilma joogivee- ning söögivarudeta, on võimatu.
Pärast vraki leidmist saabusid selle juurde Egiptuse sõjaväelased, kes võtsid ära relvastuse ja laskemoona. Ametivõimud loodavad, et britid viivad lennuki ruttu minema, kuna kohalikud beduiinid on hakanud selle detaile omale suveniiriks võtma.

Sõrvest leitud sõduri säilmed suudeti tuvastada

www.delfi.ee 08.05.2012

Foto: Scanpix

Eelmise aasta juunis Sõrves Kaimri külas leitud Teise maailmasõja lahingus hukkunud punaväelase säilmed suudeti arhiividokumentide alusel tuvastada.

“Meie seltsi liige märkas pooleldi maa peal olevat luustikku kaevikute alal metsas. Väljakaevamisel selgus, et tegu on punaväelasega, kes oli maetud koos ordenitega. Aumärke nähes tekkis kohe lootus, et nende järgi on võimalik mees tuvastada,” rääkis Saaremaa muinsuskaitse seltsi esimees Tõnu Veldre. Muinsuskaitsjate hinnangul oli tegu tõeliselt vapra mehega. Lisaks kaardiväemärgile oli tal kaks medalit Vapruse Eest, üks medal Leningradi kaitsmise eest ja Punatähe orden, kirjutab Saarte Hääl.


Punaväelane oli ilmselt lahingus mattunud mürsulehtrisse. Säilmete järgi tehti kindlaks, et mees lamas kõhuli, näoga Kuressaare poole.
Tõnu Veldre teavitas leiust Eesti kaitseministeeriumi, kust omakorda edastati informatsioon välisministeeriumile. Sealt edastati teave Vene saatkonnale.
“Pärast ametlikku osa saabus pikk vaikus. Asja kiirendamiseks pöördusime samasuguste entusiastide poole, kelle emakeel on vene keel. Nemad võtsid ühendust Venemaal elavate kolleegide-sõpradega. Kahjuks olid Venemaa arhiivid õnnetul kombel pool aastat suletud,” rääkis Veldre.
Kuu aega tagasi sai muinsuskaitse selts Venemaalt vastuse, et tegu on Sõrve lahinguis hukkunud kaardiväe vanema Afanassi Petrovitš Linkoviga 64. kaardiväepolgust. Arhiivi andmeil hukkus sõdur 22. novembril 1944. aastal.
“Kui selle aasta oktoobriks pole keegi omastest välja ilmunud, siis matame säilmed Vananõmme kalmistule,” ütles Tõnu Veldre.

Teedevõrk kujunes peamiselt kunagistele suveteedele

www.jarvateataja.ee 29.04.2012

Birgit Itse

Ajaloolased on üsna kindlad, et 9.–13. sajandil pääses Harjumaalt (Varbola, Keava ja Lohu muinaslinnused) liikuma kagu suunas, üle Tartu ja Otepää Pihkva aladele. Et suveajal polnud kagu-loodesuunaline liikumine mööda suurt Tallinna–Tartu taliteed võimalik, tuli kasutada kirdepoolset trassi – Piibe maantee eellast üle Järva-Jaani, Koeru, Kärde ja Laiuse. Eesti praktiliselt ainus ida-läänesuunaline aastaringne tee aastail 1000–1700 oli Karedalt läbi Mäo, Paide, Väätsa, Piiumetsa, Rumbi ja Paluküla läände suundunud maantee – suur Harjumaa kagutee.

foto: Erakogu

Eesti teedevõrgu ajalugu enne Rootsi aja lõppu on täpsete kaartide puudumise tõttu üsnagi segane. Teema uurijate sekka lisandunud Valdo Praust seab kahtluse alla nii mõnegi levinud seisukoha.

Peamiselt mõisate uurijana tuntud Valdo Praust on Eesti kunagist teedevõrku analüüsinud üle kümne aasta.
Prausti teadmised ja ka rekonstruktsioonimudelina valminud kaardid on tekkinud sadade faktikildude kokkupaneku tulemusena. «Peamiste allikatena olen kasutanud maastikulisi olusid, samavõrd kõnelevad ka asustusajaloolised andmed, see tähendab teave põliste suviste ja taliteede, kõrtside, põliskülade, varajaste mõisate, muinaslinnuste kohta ning hilisematel sajanditel mahajäetud soosildade kohta,» selgitas ta. «Enamiku kriitilisi lõike olen looduses läbi käinud ja kaartidel üle vaadanud.»
Valdo Praust lükkas ümber kaks väga levinud müüti. «Väidetakse, et 20. sajandi alguse teedevõrk kujunes Eestis välja juba muinasajal, tegelikult oli nii vaid osaliselt,» lausus ta. «Sama kehtib ka väite kohta, et suvel ja talvel sõideti samu teid pidi.»
Praust rõhutas, et kuni 19. sajandini oli Eestis kaks teedevõrku – suvine ja talvine, mis jagunesid kohalikeks ja suurteks ehk kaugteedeks.

 

Pärnu postiteenijate pisipank ehk hoiu- ja laenukassa

www.parnupostimees.ee 04.05.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Omaaegne postitöötajate hoiu- ja laenukassa asus Rüütli tänaval ning maja teenib Pärnu inimesi siiani, ehkki raha- ega postilõhna pole seal enam ammugi.

foto: Olaf Esna erakogu

 

Politseiasutuste maja Kuninga 16 andis ulualust oma töötajate pisipangale, kuid hävis hiljem sõjatules.

foto: Olaf Esna erakogu

  

Madalapalgalist inimest pole kunagi ega kusagil pangauksel lilledega vastu võetud. Ometi võib temalgi vahel tekkida vajadus kuupalgast suurema summa järele. Peale ausa nime pole tal pangale tagatiseks midagi pakkuda.

Sellisteks puhkudeks on väljapääs säästu- ja laenukassadega ammu leitud. Seda tüüpi ühistud tekkisid 19. sajandi keskel Saksamaal, Austrias, Itaalias. Venemaale jõudsid need 1870. aastate paiku.
Põhimõtted olid täielik omaabile tuginemine ja esmajoones liikmete säästmise edendamine ja soodustamine, säästmise kõrval liikmetele laenamine, osakute puudumine (neid asendasid sundhoiused proportsioonis töötasuga: 0,25 protsenti kuni protsent kuupalgast), tehingute sooritamine ainult liikmetega, laenude ülemmäära piiramine kuupalga ja sissemakstud sundhoiuse summaga, laenude andmine kaheks kuni 12 kuuks, põhiliselt ametnike ja tööliste hulgas tegutsemine.
Sellise rahaasutuse juhtimine oli tavaliselt tasuta auamet. Vahel tegi kogu töö ära üks inimene, kes andis oma tegevusest aru üldkoosolekule.

Sidetöötajate oma rahakassa

Pärnu postkontoris hakkas sellist rahaasutust looma ametnik Erich Martinson koos mitme teise posti-telegraafi-telefoniteenijate kutseühingu Pärnu osakonna liikmega. Eesmärgiks soodsamate laenuvõimaluste loomine Pärnu linna ja maakonna postiteenijatele. Asutamise eeltöid alustati 1927. aasta suvel krediidiühistu põhikirja koostamisega. Esitatud põhikirja ei kinnitatud, tuli koostada uus.
Põhikirjale kirjutasid asutajatena alla Pärnu postkontori ametnikud Erich Martinson, Peeter Keppi ja Jakob Sang ning see kinnitati siseministeeriumis 15. märtsil 1928. Pärnu posti-telegraafi-telefoni kontori teenijate laenu-hoiu ühisus alustas tegevust 7. aprillil 1928. Kassa esimeses juhatuses olid Johann Meerfeldt, Peeter Keppi ja Heinrich Kolnes. Nõukogusse kuulusid Oskar Vunk, Kristjan Sarapuu, Jenny Hendriksmann, Jakob Sang, Johan Ilves ja Jüri Morrisson.
Algul oli kassas raha vähe, sest liikmete osalused laekusid aeglaselt. Ei jäänud muud üle, kui võtta postiametkonna erikapitalist 500 krooni intressita laenu ja 1929. aastal veel 200 krooni. Vähehaaval hakkas laekuma hoiuseid ja pisipank alustas tegevust.
27. juunil 1933 kohendati põhikiri vastavaks krediidiasutuste seadusele ja võeti uus nimi: Pärnu Postiteenijate Hoiu-Laenukassa. Põhikirja järgi võisid kassa liikmed olla kogu Eesti postiteenijad, tegelikult piirduti peamiselt Pärnumaaga.
Laenu anti ainult liikmetele, esialgu vekslite ja võlakohustuste, hiljem vaid viimasena mainitute vastu. Algul oli laenu ülemmäär liikme kahe kuu palk, pärastpoole 200 krooni.
1930. aastal oli postiametnike laenukassal 52, viis aastat hiljem 50 liiget. Rahaasutus oli postkontoriga samas majas Rüütli 21 (praeguse numeratsiooni kohaselt 23). Pisipank oli avatud neljapäeviti 15–16 ja igal palgapäeval.

Okupatsioonist okupatsiooni

Laenu- ja hoiukassasid 1940. aastal sedamaid ei natsionaliseeritud ja nad võisid esialgu edasi tegutseda. Majandusministri määrus 15. augustist 1940 natsionaliseeritud krediidiasutuste tegevuse korraldamise kohta ütles: riigistatud krediitasutused on kohustatud lõpetama laenude andmise isiklikuks otstarbeks. Isiklikuks otstarbeks võivad laene anda üksnes laenu- ja hoiukassad.
30. detsembril 1940 pikendas ENSV rahanduse rahvakomissar oma käskkirjaga üldist moratooriumi kõikides pankades, ENSV riiklikes töö-hoiukassades ja ühistegelikes hoiu- ja laenukassades 1. veebruarini 1941.
Väikese rahaasutuse lõpp saabus alles Saksa okupatsiooni ajal. Ajalehes Uus Elu on kirjas, et endiste hoiuste väljamaksmise teadaande rakendamiseks likvideeritakse Eesti Panga Pärnu osakonna poolt Pärnu Ametnikkude Ühispank, Pärnu Ühispank, Pärnu Postiteenijate Hoiu-Laenukassa ja Pärnu Politseiametnikkude Hoiu-Laenukassa.

Politseiametnikkude hoiu- ja laenukassa

Analoogse, kinnisele ringkonnale mõeldud hoiu- ja laenukassa asutamise mõte hakkas idanema Pärnu politseinike peas. Algatajad olid Viljandi-Pärnu abiprefektuuri sekretär Jaan Põldsam, Pärnu linna politseijaoskonna abikomissar Albert Sooveer ja sama politseijaoskonna konstaabel Juhan Tamm. Kolmik kutsus töökaaslased 10. märtsil 1929 kokku asja kaaluma.
16 huvitatu seast valiti komisjon, kuhu kuulusid koosoleku kokkukutsujad. Järgmisel koosolekul 29. märtsil 1929 valiti ajutine juhatus põhikirja koostamiseks. Sinna kuulusid peale asutamise mõtte algatajate assistent H. Väljaots ja kordnik A. Tiganik. 19. aprillil esitati 28 asutajaliikme allkirjaga põhikiri siseministeeriumile registreerimiseks. Põhikiri kinnitati 17. mail, tegevus algas 28. mail 1929.
Laenukassa esimesse juhatusse kuulusid Viljandi-Pärnu abiprefekt Jakob Vares, sekretär J. Põldsam, asjaajajad Harald Tugedam ja Peeter Pais, konstaabel J. Tamm. Tegelik töötegija-juhataja oli Pais.
Ettevõtmise võtsid politseiametnikud hästi vastu ja esimese tegevusaasta lõpuks oli kolmveerand neist liikmeks astunud. Algul oli tegevuskapitaliga raskusi, sest laenusoovijaid oli rohkesti. Laenu ülemmäär oli liikme kaks kuupalka.
1930. aasta suvel muudeti põhikirja ja tõsteti laenu ülemmäär kolme–nelja kuupalga suuruseks. Seda võimaldas omakapitali kasv.
1933. aastal võeti järjekordsel põhikirja muutmisel aluseks normaalpõhikiri järgmiste muudatustega: hoiu-laenukassa liikmeks võisid olla kõik Pärnumaal ja tema linnades teenivad politseiametnikud ning teenistujad, hoiukapitali kogumiseks maksid kõik kassa liikmed iga kuu üldkoosoleku määratud summa, mis ei tohtinud olla alla kahe protsendi liikme kuupalgast.
Sundhoiusena makstavad summad määras igal aastal liikmete üldkoosolek ja tavaliselt kõikus see kahest nelja kroonini. Kauemat aega kassa liikmeks olnud ametnikud maksid tihti sisse hoopis rohkem kroone, kui sundhoius ette nägi.
1930 oli politseiametnike hoiu- ja laenukassal 93 ja viis aastat hiljem 95 liiget. See pisipank asus Pärnu politseiasutuste majas Kuninga 16 ja oli avatud tööpäeviti 8–15.
P. S. Laenu-hoiuühistu pole tänapäevalgi mingi igand. Maaleht kirjutas 9. veebruaril 2012, et Eestis on praegu 18 laenu-hoiuühistut umbes 3500 liikmega.

 

Pärnu Vastastikune Krediit-Ühisus ehk põhja lastud AS Pärnu Pank (2.)

www.parnupostimees.20.04.2012


Olaf Esna, bibliofiil

AS Pärnu Pank tegutses enne pankrotti Endla teatrimajas, mille ehituse rahastamist oli pank toetanud. Saksa okupatsiooni ajal panga tegevus jätkus, nii pank kui teater hävisid ilmasõja kahjutules 1944. aasta septembris.

 

foto: Olaf Esna erakogu

Aktsiaselts Pärnu Panga 1929. aasta aruande järgi oli puhaskasum 32 034.94 krooni. Järgmise, 1930. aasta aruanne näitas juba 109 574.85 krooni kahjumit. Suurest miinusest tulenevalt lõpetas AS Pärnu Pank oma tegevuse 1931. aasta veebruaris.
Otsust ei teinud aktsionäride üldkoosolek, vaid grupp panga suuraktsionäre, kelle tahtel anti AS Pärnu Pank Tallinna Krediit Panga alla ja muudeti viimasena mainitu Pärnu osakonnaks. Tallinna panga esindajad tulid Pärnu 12. veebruaril 1931, hakkasid panka üle võtma ja panid kohe välja uued sildid.
 
Kuulujuttudega pankrotti

Pärnu Panga aktsia- ja tagavarakapital oli nullis ja aktsionärid jäid ilma oma rahast. Tallinna Krediit Pank garanteeris vaid hoiustajatele nende raha ja nemad ei pidanud kahju kannatama.
Endise AS Pärnu Panga aktsionäride üldkoosolek toimus panga ruumes 30. märtsil 1931. Direktor Järv põhjendas panga krahhi 1930. aastal levitatud pahatahtlike kuulujuttude tagajärjel hoiustajate välja võetud suurte summadega ja välja antud laenude aeglase tagasisaamisega eriti metsatööstuse ning linakaubanduse alal.
Diskonto ja Kommertspanga kokkuvarisemise mõjul olevat Pärnu Pangastki hakatud suuri summasid välja võtma, seepärast olevat pank uste sulgemise vältimiseks abi otsinud Tallinna Krediit Pangast.
Pärnu Pank oli pidanud kahtlasi laene ja protestitud veksleid maha kandma 137 669 krooni eest, millest tekkinudki eeltoodud kahjum. (Tegelikult oli pangal 1930. aasta lõpul arvel veel hoiuseid 970 488.44 krooni.)
Aktsionärid J. Mühlbach (Pärnu kaubanduskooli juhataja Juhan Maisma) ja Georg Köösel (Pärnu tütarlaste gümnaasiumi juhataja) nõudsid seletust, kellele suuri mahakandmisi tehti. Juhatus ja nõukogu keeldusid teateid andmast, kuna see kuuluvat panga põhikirja järgi pangasaladuste alla. Üldkoosolekul ei jäänud muud üle, kui kinnitada panga varanduse ja kohustuste üleandmine Tallinna Krediit Pangale.
 
Rehepapid jäid varju

Juhtimisvigade tõttu põhja kõrbenud Kommertspanga direktor oli aastatel 1923–1927 ja 1928–1930 Anton Teetsov, kes oli Pärnu Panga nõukogu liige ja kõige suurema arvu aktsiate omanik.
Juhatuse esimees J. Jakobson astus tagasi 2. augustil 1930 lahkarvamuste tõttu juhatuses J. Järvega mõnele panga kliendile antud laenude pärast, mille suhtes puudus juhatuse üksmeelne otsus, ning mõnele kliendile antud ülemääraste ja vähe tagatud laenude tõttu. Pangast lahkudes realiseeris ta oma aktsiad Järvele.
Jakobsoni isiklikud huvid olid sellega kaitstud, aga pleki ta oma mainele siiski sai, sest panga põhikirja kohaselt peeti direktorite aktsiaid hoiul panga kassas ja neid ei võinud omanikud lahkudes enne välja võtta, kui kõik tema aruanded polnud üldkoosolekul kinnitatud.
Üldkoosolekul nõudsid väikeaktsionärid rehepappide avalikustamist. Suuraktsionärid pidasid suu, mis viitas, et nemad need rehepapid olidki.
1. märtsil 1932 kutsus panga likvideerimiskomisjon vähemusaktsionäride Karu, Mühlbachi (Maisma) ja Jürvetsoni (Jürimäe) nõudmisel Endlas kokku panga aktsionäride üldkoosoleku, soovides saada selgust AS Pärnu Panga raskustesse sattumise põhjustest.
Aruandja oli revisjonikomisjoni liige advokaat Eugen Villmann, kellel õieti polnudki midagi aru anda. Selgus, et kolmeliikmeline komisjon ei olnud kordagi täies koosseisus kokku saanud.
Likvideerimiskomisjoni nimel teatas Kangro, et neilgi ei ole midagi aru anda. Villmanni arvates oli mõni juhttegelane saanud AS Pärnu Pangast liiga palju laenu. Üks isegi rohkem, kui pangal oli põhikapitali. Võtta polnud neilt midagi, sest nende varandus oli obligatsioonidega kaitstud.
 
Vapustus Pärnu rahaturul

Panga raskuste põhjustes selguse saamiseks tegi Jaan Karu ettepaneku juhatus ja nõukogu kohtusse kaevata. Selgitagu seal, kes neist on süüdi ja kes süütu. Ilmselt oli kõik JOKK, sest kellegi süüdimõistmisest ja kohtust vähemalt minul andmeid ei ole.
AS Pärnu Panga krahh vapustas tugevalt Pärnu rahaturgu, täitis ajalehtede veerge ja isegi linnapea Oskar Kask oli sunnitud ajalehes sõna võttes rahvast rahustama ning AS Krediit Panga häid külgi toonitama.
AS Krediit Pank, mille osakonnaks AS Pärnu Pank muutus, asutati 1906. aastal Tallinna Vastastikuse Krediit-Ühisuse nime all. Aktsioneeriti 1920. Tegutses üle-eestiliselt oma 14 osakonna kaudu. Krediit Pank saatis pealinnast Pärnu osakonda juhtima kolmest kuulsast Ernesaksa-nimelisest ujujast keskmise venna Voldemar Leonhardi (1903–1989), kes oli seitsmekordne Eesti meister ja neljakordne osaline Eesti rekordi ületamisel. Pärnus töötamise ajal piirdus tema harrastus tennisega.
Saksa okupatsiooni ajal sai V. L. Ernesaksast 29. septembril 1942 Pärnu linnapea. Sellelt tööpostilt lahkus ta 1944. aasta septembris Eestist evakueerudes. Ta jõudis lõpuks Kanadasse, kus oli Toronto Eesti Ühispanga asepresident.
Loomulikult natsionaliseeriti 1940. aastal Tallinna Krediit Panga Pärnu osakondki. Saksa okupatsiooni ajal töötas pank endise nime all edasi Endla teatrimajas ja põles koos teatriga 1944. aasta septembris.
AS Pärnu Panga viimane direktor Juhan Järv oli sündinud 1891 Karksi vallas talupidaja pojana.
Järv õppis kohalikus valla- ja kihelkonnakoolis, lõpetas Valga kaubanduskooli. Pärnu Vastastikuses Krediit-Ühisuses töötades jätkas õppimist ja sooritas gümnaasiumi lõpueksamid. Õppis 1922–1926 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Astus 1927 advokatuuri ja pärast pangakrahhi sai temast Pärnus vandeadvokaat. Oli agar ühiskonnategelane ja lõi aktiivselt kaasa paljudes seltsides ning organisatsioonides. Järve edasine saatus on mulle teadmata.

Mõlemad ilmasõjad üle elanud Supeluse

www.parnupostimees.ee 19.04.2012

Tõnu Kann, reporter

Supeluse 23 on tänava esinduslikem villa aastast 1896.

foto: Urmas Luik

Kui talvel koondub elu Pärnus rohkem kesklinna, siis kuumadel suvepäevadel saab üheks meie kodulinna peatänavatest Nõukogude tänav, kirjutas Pärnu muuseumi teadur Aster Muinaste ENSV ajal, kui osa tänavanimesidki kandis ideoloogilist sõnumit.

Nõukogude tänav oli ilmselt olemas kõigis linnades kogu NSV Liidus ja enamasti anti see mõne uue elurajooni tänavale või laiale linnatanumale, mis viis peaväljakule.
Tänavanimest Nõukogude oli väärikam veel ainult Lenini nimi.
Pärnus oli asi hoopis teisiti.
Siin nimetati Nõukogude tänavaks esmalt vanalinnas asuv Uus tänav, mis nimevahetuse aegu kandis Gustav Adolfi nime.
See oli 1948. aastal. Aga juba 1950. aastal sai Pärnus Nõukogude-nimeliseks Supeluse tänav, mis suundus randa ja vana mudaravila juurde. Uue (Gustav Adolfi) tänava nimetamist Nõukogudeks õigustas ilmselt linnavalitsuse hoone, mis seal asus.
Mis võis aga õigustada Nõukogude nime raiskamist kesklinnast mere äärde viivale vanale Supeluse tänavale? Mõistagi majas Supeluse 12 aastail 1917–1918 paikenenud Pärnu sõjarevolutsioonikomitee, mis organiseeris siinseid arvestatavalt suuri sõjaväeüksusi punaste poole üle tulema.
Nõukogude uulitsaks ümber nimetatud tänavale lisas ideoloogilist kandvust seegi, et mudaravila ees, seal, kus praegu on pissiv skulptuur, seisis üks kahest tollase Pärnu Stalini kujust.
Need kujud kadusid linnapildist alles 1961. aastal ja vahepeal Jakobsoni pargi kvartalis pissinud skulptuur asetati vanale kohale tagasi.

Supeluse sündis Bööckenhofist

Supeluse tänav on õige vana, olles üks esimesi linnast randa viivaid tanumaid. Kuna tänav lõppes 1838. aastal kõrtsist supelmajaks ehitatud hoonega, sai ta sellest oma nimegi – saksa keeli Badestrasse (Supeluse tänav).
“Esialgu läbis tänav üsna madala lageda ja mere pool isegi vesise territooriumi,” kirjeldas Muinaste Badestrasset. “Väljaspool Ringi tänavat laiusid 19. sajandil peamiselt linna ja linnakodanikegi heina- ja karjamaad. Igal kevadel teatati Pärnu saksakeelses ajalehes, et kesklinna loomapidajad toogu oma lehmad kokku Tallinna värava taha, kust siis linnakarjus nad mereäärsetele karjamaadele viib ja vastava tasu eest karjatab.
Sajandi lõpu poole hakkas linn rannaäärseid heinamaatükke vahetama mujal asuvate maatükkide vastu, et rajada siia parke ja suvilarajoone.”
1882. aastal tehti algust Rannapargi rajamisega. Supeluse tänava äärde istutati kased ja hakati ehitama maju, kusjuures linnavalitsus nõudis siia püstitatavatelt hoonetelt arhitektuurilist ilu ja küllaldast mahukust, et majutada supelsaksu.
Muinaste kirjelduse järgi teeniti ranna rajoonis sel kaugel ajal juba suvitajate pealt.
“Siin elatati end suvitajatele tubade väljaüürimisest, pansionide pidamisest, koduste lõunate andmisest ja muulaadsest supelsakste teenindamisest,” märkis Muinaste. “Enamik neist suvilatest on tänapäevani säilinud.”
Supeluse tänavast kõneldes ei saa mööda Bööckenhofist, suvemõisast, mis Pärnu rannaalale rajati 19. sajandi keskpaiku ja mille 1867. aastal omandas von Bööckede perekond.
Selleks, et saada raha mõisasüdame väljaarendamiseks, müüsid von Bööcked kruntideks lõigatud mõisamaad kujuneva Supeluse tänava servas ja nii kerkis sinna rida maju, mis tänavat ääristavad. Seega ei kerkinud ranna rajooni majastik üksnes linnamaa müügist, vaid linna mere äärde kasvamisest lõikasid kasu eraisikudki, kellel siin maad oli.
Bööckenhofi hoonekompleksist on säilinud maja Supeluse 25. Tegu on tänava ühe vanema majaga, ehitatud arvatavalt 1850.–1860. aastatel. Hoone on klassitsistlik, tollasele ja Pärnule hilisemalgi ajal omase sammaskäiguga fassaadi ees.
 
Supeluse tänava villad

19. sajandi lõpu poole ja 20. sajandi algul kerkinud suvilaid on Supeluse tänaval säilinud terve rida.
Supeluse 1 krundil omandas majaehitamise õiguse 1878. aastal kreisiarst Beshe. Kerkinud hoone on säilinud.
Arhitektuuriõppejõud Leele Välja kirjeldab seda maja oma raamatus “Jalutaja teejuht. Pärnu” 19. sajandi ajastule iseloomuliku historitsistliku puitelamuna, “kus ühe hoone piires on segunenud eri arhitektuuristiilid”.
Supeluse 21 nimetas Välja üheks efektsemaks suvitusvillaks kõnealusel tänaval. Hoone pärineb 1912. aastast. Supeluse 21 projekteeris Erich von Wolffeldt, Pärnu omaaegse nimeka linnaarhitekti Hugo von Wolffeldti poeg.
Tänava suurejoonelisim hoone on Supeluse 23, mis on ehitatud 1896. aastal.
Kõik see võinuks tänapäeval olemata olla, kui 1915. aastal jõudnuks Esimene maailmasõda Pärnu ranna rajooni. Õigupoolest jõudiski, kui tsaarisõdurid sakslaste dessandi kartuses Waldhofi tselluloosivabriku õhkisid ja kahurid Rannaparki üles seadsid, et sealt vaenlase laevu tõrjuda. Õnneks olid sakslastel teised plaanid ja sõjalaevade rasked pardakahurid olid sihitud rohkem sadamasuu kui ranna rajooni suvilate suunas, mistap pomme siia märkimisväärselt ei tulistatud.
Teise ilmasõja punakotkaste pommidki visati 1944. aasta augustis alla Pärnu kesklinna kohal, tsiviilelanikega täidetud linnasüdamesse, mitte inimhõredasse ranna rajooni. Pärnu keskaegne vanalinn tehti siis maatasa, ranna rajoon villadega jäi õnneks alles mõlemas suures sõjas.