Väljavõte Eestimaa kaardist 1844. (Nikolai von Glehn oli siis 3 aastane ja raudteed ka muidugi veel polnud.)
Kaardile on kantud kõik toonased olulisemad teed. Peamiseks postiteeks Tallinn-Pärnu suunas oli seni praegune Pärnu maantee. Kaardile on aga kantud ka praegune Kadaka puiestee, millele osutab roosa nool. See kavandati uueks ratsionaalsemaks Pärnu maanteeks, st postiteeks 1817. aastal. Raiuti küll sisse metsasiht, kuid tegeliku teeehituseni ei jõutud. Raskemini läbipääsetavaid kohti vahepeal siiski sätiti.
Lisaks on siin kaardil olulise teena märgitud veel Nõmmelt üle luidete kulgev otsetee Harku mõisa.
Seda võiks ju mõnel puhkepäeval otsima minna?
Uus postitee ehk praegune Kadaka pst on näha ka 1899. aasta verstakaardilt, kuigi teeehitusplaanid olid soikunud. Nii, et ühendamist vajav suund oli männitukkadega maastikus olemas ammu enne seda kui linn oma ehitustega siia jõudis. Ühtlasi ka vastupidi – linn jõudis kiiresti siia sellepärast, et üks teesiht oli juba olemas.
Valdo Praust kommenteerib:
Olles vanemat teedeajalugu veidi süstemaatilisemalt uurinud (sh pikad artiklid Maanteemuuseumi 2011. ja 2012.a astaraamatutes, võin oletada järgmist. Tõenäoliselt oli Tondi tänava sihis ja sealt üla praeguse Retke tee kandi Vana-Pärnu maanteele viinud Pärnu kaugteesiht vanim, mis oli kasutusel edela poole viiva maanteena juba muinasajal ja edasi keskajal. Usun, et selle tee muutis läbimatuks millalgi meile tundmatul ajal (Liivi sõja ajal?, Veidi varem? Hiljem?) toimunud suuremat sorti metsapõleng, mis põletas Rahumäe ja Tondi kandis olnud metsa koos huumusekihiga maha, jättes järgi tühjad liivaväljad. Kuna pinnas on liivane, tekkisid selle tulemusena sinna lagedad ja liikuvad luited, mis raskendasid läbipääsu ning mille üle on kurdetud alates 17. sajandist. 19. sajandil hakati neid ka küll metsastamisega kinni panema, kuid enne püüti suurt maanteed (postmaanteed) viia teistele sihtidele.
Seda, et Tondi-Rahumäe kandi lahtised luited on looduslikud, ma eriti ei usu. Mandrijää taganes siit ca 12000 aastat tagasi ning taimesel (sh ka suurtel puudel) oli aega kasvama hakata küll. Pigem on seal olnud siiski selline ilus suur männimets nagu Nõmmel, aga see on paljaks põlenud koos pinnasega. Üks väga tugeva argument, mis lubab mul oletada, et veel keskajal oli seal mets alles, on justnimelt see teetrass, mis oli keskajal kindlasti kasutusel ning mida veel 19. sajandil (vt juuresolev kaart) aegajalt (pms küll taliteena) kasutati. Kui keskajal oleks seal lage olnud, poleks sealt tollal kindlalt teed rajatud, vaid siiski põhjapoolse ringiga.
Sama lugu juhtus 15.-16. sajandi kandis ju ka Kura säärel - mets koos pinnasega põles ja tekkisid lahtised luited, mis matsid enda alla külasid ja takistasid tee rajamist. Sama on juhtunud 20. sajandil Kõrvemaal Jussi nõmmel.Väike maastikuline analüüs näitab ka seda, et see tee ei olnud talitee (kuni 19. sajanini oli Eestis kaks teedevõrku - suvine ja talvine), vaid oli ilma suuremate täitmisteta aastaringselt läbitav. Tõenäoliselt on teatud juhuste kokkulangemine see, miks ei ole sellele sihile Harku mõisast üle Glehni lossi praegusse Nõmme keskusse tekkinud mingit suuremat maanteed. Muuseas ma ei välista, et teatud perioodidel keskajal võis Keila-Padise-Haapsalu paralleeltrassina see siht ka kasutusel olla, teede suunad seda teooriat igatahes toetavad. Kahjuks pole meil olemas ürikulisi andmeid enne 17. sajandit ja me sxaamegi piirduda vaid maastikulise analüüsiga (täpsemalt selle asustusajaloolise koosanalüüsiga) ning vaadata olemasolevate teedelõikude suundi ning oletatavalt sajanditevanuste maanteekõrtside asukohti (Nõmme, Risti, Undiaugu, Tondi jt). Ka nende kohta on meil varaseimad andmed reeglina ju alles 17. sajandist.
Mis puudutab aga seda teed, mis on kaardil näidatud Harku mõisa minevana, siis on enamik sellest ju praeguseni alles. See tee kulges (ja kulgeb praegugi) mööda pinnakatetesse mattunud klindi äärt. Nõnne keskusest lääne poole kulgeb samal sihil Vana-Mustamäe tänav (mis viib Glehni lossi juurde). Siis on ca 400 m tühjust (on vaid metsapargi jalgrajad), misjärel kulgeb samal sihil praegune Tähetorni tänav. kuni kunagise raudteeülesõiduni (nüüdseks raudtee üles võetud). Sealt edasi Harku pole on see tee aga säilinud Harku metsateena, mida mööda kulgevad terviserajad - igale vähegi detailsemale kaardile on see tänaseni peale märgitud Harku mõisa väljajõudvana.
Mina usun, et kõik need kõneks teelõigud on mõisatest algselt palju vanemad. Samuti pole tegu kohalike teedega, vaid kaugmaanteedega (nende osadega), mida kaudu liiguti Lääne-Eestisse ja Saaremaale. Ilmselgelt on Harku mõisa kaudu Tallinna läinud ju kaks paralleelteed.
Külad, muidugi, olid olemas tõenäoliselt juba nooremal rauaajal 10. sajandil, aga selgelt on need teelõigud tähtsamad kui ühe küla liikumisteed. Hüüru siht viis ju Keila kaudu muinas-Ridalasse (Haapsalu asutati 1270. aastatel), Pärnu mnt siht aga Läänemaa keskossa Märjamaa kanti ning samuti Lihula kanti, kust pääses edasi Saaremaale.
Minu nägemus (ametlikus keeles rekonstruktsioonmudel) siinsetest 10.-15. sajandi kaugteedest on näha alljärgneval kaardil (mis on publiseeritud ka Maanteemuuseumi 2011.a. aastaraamatus). Paraku jah, seal ei ole peal kõiki võimalikke alternatiivharusid (nagu ka see Harku-Nõmme otseharu, mis võimaldas Keila poolt tuleval liiklusel minna enne Tallinna Märjamaa-Lihula poolt tuleva tee peale). Tegelikult peaksin ma kunagi Tallinna lähiümbruse ka detailselt välja joonistama, seda pole ma senini eriti palju teinud (olen vaid idapoolsete teede alguse osas).https://www.facebook.com/photo.php?fbid=319682354711287&set=a.274636935882496.80376.100000085740391&type=3&theater
Niipalju sellest Harku-Nõmme otseteest siis veel, et keskaegne Harku kindlustatud mõisahoone ehk vasallilinnus asus selle tee ääres (ja piisavalt kaugel praegusest, üle Haabersti kulgevast teeharust). Linnuse varemed on suure rusukünkana tänini alles - mõisast põhja pool, Naistevangla ja Väljasaatmiskeskuse läheduses.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti