Arheoloogid näitasid muinaslaeva kontuure

www.saartehaal.ee 16.07.2011

Üleeile alustati Salme koolimaja poole viiva asfalttee lahtilõikamist. Seal asub 17-meetrise muistse sõjalaeva keskosa. “Ei saa välistada võimalust, et sõjalaeva keskosast võib leida veel luustikke,” sõnas Salme kaevamisi juhtiv arheoloogiadoktor Jüri Peets.

Senise seisuga on sõjalaevast leitud 29 inimese luustikud. “Üritasime paadi kontuuri visualiseerida mõõdulintide ja nööri abil. Kuid 17 m on 17 m ja seetõttu pole kvaliteet suurem asi. Ometi annavad pildid mingi ettekujutuse paadi suurusest ja kaevandite omavahelisest seosest,” selgitas Jüri Peets.

Salmelt leiti 17-meetrine sõjalaev

www.postimees.ee 13.07.2011

Arheoloogilised kaevamised

Foto: Liis Treimann

Nädala eest Salmel alustatud arheoloogilised väljakaevamised said eile märkimisväärse kulminatsiooni, sest keskpäeval tuli välja muinaslaeva teine ots, mis võimaldas laeva pikkuseks määrata 17–17,5 meetrit.

Arheoloogiadoktor Jüri Peets ütles, et tegemist oli erakordselt hea päevaga, kirjutas Saarte Hääl.

«Leidsime muistse laevukese teise otsa: parda ja kaks neeti, mille vahel oli puit,» sõnas ta.

Leitud muistne sõjalaev on pärit umbes 750. aastast pKr ning pole välistatud, et tegemist oli skandinaavlastega, kel oli seljataga ebaõnnestunud maksustamisretk.

Leitud sõjalaevas oli üle 100 mängunupu, umbes 30 mõõgakatket, 10 kammi, kihvadest amulett, klaashelmed, 12 kilbikupalt, ligi 50 nooleotsa, nelja koera luid, käärid, viil ja üle viie katke.



Toimetas Martin Smutov

Salme muinaslaeva väljakaevamistel tulid välja uued leiud

www.meiemaa.ee 11.07.2011

Oliver Rand

Möödunud nädala kolmapäeval Salmel muinaslaevade leiukohtades taas alanud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti viikingiaegseid laevaneete ja mõõgakatke.

“Päris suuri avastusi ja leide meil seni veel pole, küll aga oleme väljakaevamiste käigus saanud kinnituse sellele, et neid võib tulla,” lausus väljakaevmiste juht arheoloogiadoktor Jüri Peets. “Oleme praegu väljakaevamistega jõudnud kuuendasse pinnasekihti ja kohe esimesel päeval leidsime paar laevaneeti, mis pärinevad samast ajast kui viikingilaevadki. Needid olid täpselt samasugused ja sama suured kui need, mida oleme juba varasematel kordadel leidnud. Lisaks leidsime ka ühe mõõgakatke. Leide on esialgu veel vähe, kuid oleme optimistlikud.”

Halb üllatus tabas väljakaevajaid siis, kui uuringualal sattusid nad maapõues umbes 10 sentimeetri paksusele betoonkihile, mis pidurdas väljakaevamiste kulgu.

“Eks meil tuleb sellest läbi kaevata, kuid loodetavasti uusi avastusi pakkuva laeva konstruktsioonini pole me veel jõudnud,” selgitas Jüri Peets.

Kas Otepää all on maaalune Eesti Pompeij?

Postimees 29.03.1936

Otepää nimi on tekkinud karu peast. Otepäälased olid vanasti “Pähkli-päeva” rentnikud. Muistsest matuseväljast Otepääl ja maa-alusest maanteest ning hoonest. Kui Vene võim ei lubanud korraldada pidusid kooli heaks. Siis, kui Otepää alev pidi Tartu laulupeo ajal maani maha põlema.

Kuna meie linnade arv neil päevil ühe võrra suureneb Otepää alevi linnakssaamise näol, siis on päris loomulik, et meie pilgud pöörduvad igapäevaste toimingute juurest hetkeks Otepääle. Vaatleme täna pisut Otepää eilsessse päeva, ta minevikku.

Kõigepealt huvitab meid küsimus, kust ja kuidas on tekkinud Otepää nimetus?
Nagu heal lapsel on mitu nime, nii on mõnikord halval loomalgi mitu nime. Karu on seesama, mis mesikäpp. Ja mesikäpp on seesama metsaelukas, keda mõnel pool hüütakse veel tänapäevalgi otiks. Sõnast “ott” ongi tekkinud Otepää nimetus. Nimelt “oti pää”. See pole mitte üksi arvamine ja oletus. Ei. Vene ajast säilinud vanematel venekeelsetel kaartidel esineb Otepää nimetusena “Medveshja golowa”. Miks aga Otepääd hakati kutsuma karu pea nime järele, seda ei teata, kuid võib oletada, et põhjuseks on tema linnamäe kuju. Paljud kutsuvad Otepääd tänapäevalgi “Nustako” sest seda nime kandis Otepää ametlikult kuni 13. augustini 1922. Siis muutis alevivolikogu “Nustako” “Otepääks”. Arhiiviandmed ja protokollid ei kõnele aga ühtki sõna, miks nimi muudeti.

Otepäälased on pähklipäeva rentnikud.

Aga millest on tekkinud “Nustako” nimi? Seda seletatakse järgmiselt. Kui 1860. aastate paiku tekkisid esimesed praeguse Otepää majad, milledest kaks tänapäevani on säilinud, siis olid esimeste moonakate majades elutsevad inimesed kõik mõisa päevatöölised. Kuna neile oli antud maatükid harimiseks ja eluhoonedki ehitatud, siis pidid nad loomulikult selle eest mõisnikule teopäevi tegema ja ka renti maksma. Raha polnud aga kellelgi, ning Pühajärve mõisnik leiutas uue viisi, kuidas moonakailt rendi tasu saada. Ta hakkas korraldama sügiseti suuri pähklikorjamise päevi. Apteekrimäel ja mujalgi ümbruses kasvas ja kasvab tänapäevalgi palju pähkleid. Teatavatel päevadel kupatati kõik moonakad mõisale pähkleid korjama. Tekkisid niiütelda “pähklipäevad”. Kuna need päevad saksa keeles kandsid “Nuss Tage” nimetust, siis sellest tekkiski “Nustako”. Selle väite põhjal olid kõik praeguse Otepää eelkäijad pähkli-päeva rentnikud.

Muistne matuseväli Otepää all.

Me teame, et Otepää ajaloolisel pinnal on löödud palju suuri –ja raskeid lahinguid. Niihästi muistse iseseisvuse ajal, kui Otepää Linnamägi oli üheks tähtsamaks eesti kantsiks, kui ka pärastpoole, kui Linnamäele ehitati sakslaste orduloss. Selle kõrval asus siis keskaegne Otepää linn, millest pole aga muud säilinud, kui sellekohased teated, needki puudulikud ja katkendilised. Loss ja linn tehti hiljem Juhan Hirmsa poolt maatasa. Kas sellest ajast või veelgi varajasemast ajast on tänapäevani säilinud Otepääl maaalune matmispaik. Aasta üheksa eest, kui ehitati praegust algkoolihoonet, tuli kaevamisel Piiri ja Tartu tänavatel välja tohutu hulk luustikke. Need polnud mitte juhuslikult siia-sinna maetud inimeste maised jäänused vaid korrapäraselt maetud inimeste luukered. Luie juures leidus ka mitmesuguseid metall-esemeid – sõrmuseid, rõngaid, pusse jne. Kuna huvitavate arheoloogiliste leidudega tegemist, katkestati esialgu kaevamine. Asjatundjad aga leidsid, et Otepää alla on maetud palju saladusi. Kui nüüd tulevane Otepää linnavalitsus kord asub oma maapõue saladuste uurimisele ja kaevamisele, siis võib sealt mõndagi huvitavat päevavalgele tulla. Otepää juhtidel ongi kavatsus lähemas tulevikus asuda asjatundjatega koos Otepää saladuste avastamisele, eriti mis puutub linnamäesse.

Maaalune tänavasillutis ja hoone riismed.

Kui mõne aasta eest olid käimas suuremad ehitustööd Otepää ja Palupera vahelisel maanteel Otepää külje all, siis avastati praeguse tee all muistne tänavasillutis. See asus mõne meetri sügavuses ja oli oma aja kohta väga hästi tehtud. Sellest järeldub, et kunagi on olnud Otepääl korralikud kiviteed. Otepää Linnamäe läheduses kirikumõisa nurmedel tuli aastate eest päevavalgele maa sisse ehitatud hoone, mille palgid olid söestunud, tuhaase telliskividest. Samast leiti kokkusulanud punase vase tükikesi ja mitmesuguseid muid metallasju.
Kõik need leiud, üksikud küll, lubavad eeldada, et 1.aprillil linnaks saava alevi all võib peituda palju suuremaid ja tähtsamaid saladusi. Kas põhjalikud kaevamised ja uurimused ei avasta praeguse Otepää alt muistse, arvatavasti orduaegse Eesti Pompeji?
Mitmesuguste teiste Otepää ajalooliste sündmuste vaatlemine, nagu Pühajärve sõda (1841), tapluses sakslaste ja venelastega jne. Samuti ka kultuuriajaloolise minevikku siirdumine ( A.Birginiuse, J.Bormtugi, J.M. Betšni, J.Hurda jt. Tegevuse vaatlemine Otepääl) viiks pikale, ning on üldiselt niigi teada. Ka jätame kõrvale Eesti lipu sünniloo Otepääl, esimese Eesti põllumajandusliku näituse Otepääl jne, ning peatume hilisema mineviku man.

Kui vene võimukandjad keelasid ära peod Otepää kooli hääks.

Tänavu sügisel, Otepää linnaks saamise aastal, pühitseb Otepää gümnaasium oma 30 a. juubelit. Otepää gümnaasiumi ajalugu on pisike peatükk kohalikku hariduselu. Aga kaugeltki mitte hele ja helge peatükk. Otepäälased teavad väga hästi, kui plaju raskusi ja muret on neile toonud tänavune juubilar, viimase ajani.
Otepää progümnaasium on esimene maal asuv keskkool Eestis. Et see ellu kutsuti ja asutati just Otepääl, näitab, et otepäälastel oli juba ammugi suur tung haridusele ja edasijõudmisele. Kui kool 30 aasta eest asutati, suus töötasid vene võimukandjad ihu ja hingega kooli vastu ja püüdsid seda kõigit raskustesse viia ja kool sulgedagi. Praegune volikogu esimees M.Jentson teab jutustada, et rahvakoolide inspektor Gmetshnikov viibinud nädalate viisi Otepääl ja käinud majast majja koolivastast kihutustööd tegemas. Küll ta seletanud inimestele, et laste koolitamine keskkoolis on asjata ja mõtetu raha kulutamine. Kuid vastutöötamine ei murdnud siiski keskkooli selgroogu, sest otepäälased pidasid ise kooli üleval, kandsid ühiselt tulusid, et lastele haridust anda. Suviti korraldati Linnamäel suuremaid rahvapidusid kooli heaks. Need aga keelati vene võimude poolt ära.

Kui Otepää pidi maani maha põlema.

Linnaks saava Otepää hilisema mineviku raskemaks ja kurvemaks peatükiks on 1926 a. suvel aset leidnud kohutav tuleõnnetus, mis oleks võinud nõuda oma ohvriks kogu alevi, kui Tartu, Elva ja Kanepi tuletõrje poleks õigeaegselt õnnetust abistada saanud.
Suurem jagu elanikke oli sõitnud Tartusse laulupeole. Äärmiselt palaval päeval, mil puhus lisaks tugev tuul, tekkis Lille tänaval tulega hooletult ümberkäimisest tuleõnnetus. Kohutava kiirusega levines tuli üle alevi. Lühikese ajaga oli tuleroaks langenud 42 hoonet. Peavarjuta jäi 30 perekonda. Suurem jagu õnnetusohvreid ei saanud raasugi vallasvara päästa. Tulemõllu kohutavusest annab selge pildi see, et tuletunglad kandusid 4 km eemale. Kuna aga õnnetusohvreid abistas valitsus, andes hoonete ülesehitamiseks riiklikku laenu ja kuna üle maa puupaljaks põlenute saatusele kaasa aidati toibuti peatselt. Aaasta 2-3 jooksul olid kõik hooned üles ehitatud. Ainult üks perekond ei saanud sellega hakkama ja pole täniseni selleni jõudnud.
Otepää tuleõnnetus nõudis hulga miljoneid oma ohvriks, ning tegi kümned-kümned inimesed õnnetuks. Kuid aeg on parandanud needki haavad, ning saatuslik 1926. a. suurpäev Otepääl hakkab kattuma unustuse liniku alla.
See on ainuke raskem ja traagilisem sündmus, mis on tabanud 1. aprillil linnaks saavat alevit. Selle järele hakkas hoogne Pühajärvele suvituskoha ilme andmine, millest üksikasjalikumalt homses lehes.

August Sabbe radadel

www.kultuur.elu.ee 4/2005

Margit-Mariann Koppel

Eesti viimasest vabast mehest August Sabbest on kirjutatud palju artikleid. Tõik, et ta suutis külarahva abiga end üle kolmekümne aasta metsas varjata, räägib meie rahva kokkuhoidmisest. Sabbe siiani mõistatuslik surm Võhandu jõel on liikvele lükanud hulgaliselt legende. Täpset tõde, kas ta uputas end, uppus või uputati, ei tea keegi. Kuid 15. 08. 2003. aastal Sabbe radadel käies sai selgeks üks asi - julgeolekumeeste kalastusretk ei olnud juhus.

Metsavend August Sabbe radadele tuli mulle teejuhiks Henn Ahman kui paikkonna ja inimeste hea teadja ning tundja. Tema isa Harald Ahman oli KGB poolt saadetud sunniviisiliselt Paidrasse sealse veski asemele rajatud tööstuskombinaati juhtima ning võib üsna kindlalt arvata, et ka Sabbet püüdma. Henn Ahman ei teadnud midagi oma isa kaksikrollist. Küll aga rääkis ta meile, et KGB oli suunanud tema isa Paidrasse justkui karistuseks sugulase August Ahmani, kauaaegse Mäksa vallavanema ning Kaitseliidu Tartu maleva Võnnu malevkonna pealiku varjamise eest oma kodus Möksi veskis Ahja jõel. (See jutt "karistusest" oli mõeldud rahva seas levitamiseks ja seda rääkis Harald ka oma lastele.) Oli antud valida kahe koha vahel, teiseks oli mingi tellisetehas. Harald oli tunnistajaks, kui julgeolekumehed 28.09.1978 . aastal "suurt kala" püüdma läksid. Teine teejuht Sabbe radadel oli Mart Arold kui Harald Ahmani kaksikrolli teadja ning inimene, kes enese teadmata aastate eest August Sabbega juhuslikult kohtus.
Alustamegi oma retke Sabbe radadel Paidra järve kaldal, kus Mart Arold 1973. a enese teadmata ootamatult August Sabbega kohtus. Mart Arold meenutab: "Tulin oma kaugele sugulasele Harald Ahmanile külla ja tema hakkas mulle oma kodupaika näitama. See oli mul esimene kord ka tema pool käia. Kõndisime siin järve ääres ja mul oli fotoaparaat kaelas. Äkki tõusis mees järve ääres püsti ja Harald hakkas teda rahustama ning rääkis talle minust tohutu pikalt. Võib-olla polekski asi mulle meelde jäänud, kui see jutt minust poleks nii põhjendamatult pikk olnud. Kindlasti pingestas olukorda ka mul kaasasolnud fotoparaat. Käisime järve ääres tiiru ära ja kui me tagasi jõudsime, oli mees ikka samas kohas kala püüdmas. Ajasime taas juttu. Oli väga rahulik, filosoofiline vanamees. Ei osanud mina temast tookord mitte midagi arvata. Aga kui ajalehtedes hakkasid ilmuma Sabbe fotod, siis tundsin ta ära."

Saladuslik suitsuhais

Järve äärde viiva tee ääres väikeses pruunis majas, kus praegu poodi peetakse, elas Augusti sugulane Adeele Sabbe, keda kutsuti Teeleks. Henn Ahman mäletab, et kuigi Teele ise ei suitsetanud, oli tema pool tunda suitsuhaisu. Siis ei osanud sellele tähelepanu pöörata, sest ei võinud ju arvata, et August end nii lähedal varjab. Paidral aastatel 1953-1960 elanud möldri tütar Maia Käige on artiklis "Sabbe segati mängu, kus väljujaid polnud" (Postimees, 17.08.1998) samuti meenutanud, et Adeele käis sageli veski juures ja küsis Augusti järele. Kuid öösiti passis Teele oma talu väraval ja mitut inimest korraga sisse ei lasknud…

Palo talus

Edasi viis tee meid August Sabbe sünnikoju Palo tallu, mis asub tema kunagise töökoha Paidra veski vahetus naabruses. Talu oli, nagu vanasti öeldi - kahehobusekoht. Paidra veskisse tööle läks Sabbe 1945. aastal, sest talupidamine Vene ajal talle enam ei istunud. Meie sealkäigu ajal polnud talus kahjuks kedagi peale koerte. Tema sünnimajast olid alles vaid ristpalkidest seinad. Maja oli uste ja akendeta, laastukatus oli mädanenud ja sisse langenud ning ruumid olid prahti ja kola täis.
Selles väikeses madalas majas ta sündis Pindi kirikuraamatu järgi 19. augustil 1909. Tema isa oli Jaan Hindriku p Sabe ja ema Katri Sabe (sünd Nassar). Peres oli veel kaks poega ja tütar. Augusti kaks vanemat venda langesid Vabadussõjas. Ka õde on juba manalas. August õppis Tsolgo koolis ja elas kuni punavõimu tulekuni isatalus. Välimuselt oli ta kena ja väga tugev mees. Relvavend ja punkrikaaslane Ludvig Juks on tema iseloomustamiseks öelnud, et ta kaalus oma 130 kilo. August Sabbega koos Paidra veskis töötanud Eduard Krebetski sõnul oli August ka jutumees, kuid kalamees ta enne metsa minekut nii väga ei olnud. Ka metsavenna aastatel püsis Sabbe hea tervise juures. Ta sõitis jalgrattaga ringi, kandis korralikke riideid ja sooja pesu ning hammastel olid kullast kroonid.

Metsa minek

Esimest korda läks Sabbe metsa varjule 1941. a, hoidudes mobilisatsiooni eest Punaarmeesse. Teist korda varjas ta end metsas 1944. a, sest ka Saksa sõjaväkke ei soovinud ta minna. Kolmandat korda oli ta metsas 1944-1945, põhjuseks taas varjumine mobilisatsiooni eest Punaarmeesse. Just Punaarmee eest varjumist kasutas julgeolek ära Sabbe vastu, kui nad ta juulis 1949 arreteerisid ning pärast "töötlemist" agendinime all Jaan (venepäraselt Ivan) metsa sõpradest metsavendi ära andma saatsid. "Ei mina hakka tibladele kedagi ära andma," öelnud Sabbe ja jätnud pärast paari kohtumist Pakla sohu määratud kokkusaamistele minemata. Ta läks metsa ja temast sai nüüd päris metsavend. Metsas varjavatele sõpradele oli ta asjaloo, et teda taheti värvata, kohe ära rääkinud.
Tekib mõistagi küsimus, keda julgeolek jahtis? Agent Bogdanov oli juleolekule suvel 1949 teatanud, et Sabbe oli seotud metsavendade Jaan Rootsi ja Paul Randmaaga. Pärast värbamist saadeti Sabbe otsima Jaan Rootsi, Arnold Kakkot ja Paul Randmaad. See taktika, saata metsavendi tabama nö "oma mees", oli KGB poolt tavaline võte. Ka Sabbet üritati tema endiste punkrikaaslaste abil tabada, kuid ebaõnnestunult. Metsavennad Ludvig Juks ja Jaan Vigel keeldusid sellest, öeldes, et Sabbe võib nad tappa. Tundub, et agentide kalameheks maskeerimine ja selle abil Sabbe asukoha väljapeilimine oli Põlva miilitsaülema Hans Salmi idee, sest Sabbe punkrikaaslasele Elmar Kurvitsale (hüüdnimega Kure-Juhan) oli ta samuti teinud ettepaneku kalamehena Sabbet otsima minna. Mingeid andmeid julgeolek Elmar Kurvitsalt ei saanud.
Esimese talve veetis Sabbe metsas üksinda ja liitus siis Jaan Rootsi 10-mehelise salgaga. Kalju Aaropi täpsustuse kohaselt oli Rootsi hüüdnimi Orjol (kotkas - vene k), mitte Orion, nagu artiklitesse on ebatäpsete dokumentide põhjal ekslikult sattunud. Mihkel Kärmase artiklis "Viimane vaba mees" (Eesti Ekspress, 2. oktoober 1998) on juttu, kuidas enne Kuste hüüdnime all liikuva Sabbe liitumist olid selle rühma mehed tapnud kättemaksuks kolm kohaliku kolhoosiesimehe perekondset. Nõukogude aktivistist kolhoosiesimehe info põhjal olid varem hukatud Rootsi rühma liikmed Olaf ja Arnold Kakko. Artiklis oli neist tehtud vennad, tegelikult oli Olaf Arnoldi poeg.
Et Toropi talu peremehest Arnold Kakkost oli juttu ka sügisnumbris ilmunud Tõutsimäe loos, siis tänu Kalju Aaropile saame tuua asjasse selgust. Aja jooksul mälestused paratamatult tuhmuvad ning mängivad vingerpusse, ka erinevad sündmused võivad aja jooksul üheks sulanduda. Eha Piirisildki, kes meile Toropi talu peremehe saatusest jutustas, on kaks sündmust omavahel kogemata segi ajanud. Lugu aga oli Aaropi sõnul järgmine:
"Kolhoosiesimehe naine sattus metsavendade laagri peale ja rääkis sellest mehele, kes juhatas NKVD haarangulised metsavendade peale. Arnold Kakko langes 2.07.1950 Peraküla lähedal Mustasaare soos. Tema poeg Olaf langes 28.10.1950 Koolma küla metsas. Teine poeg Jakob tuli vist ise metsast välja.
Kättemaksuks panid metsavennad kolhoosiesimehe maja põlema, kuid reeturit ennast kodus ei olnud ning surma said tema naine ja poeg.
Kuid 27.10.1949 toimus rünnak Rootside punkrile, mis asus Meenikunnu soo ääres Veriora metsas. Surma sai Jaan Rootsi vend Martin ja raskelt haavata teine vend Harri. Harri Roots seoti jalgupidi hobuse rangiroomade külge, kus ta siis lohises peaga vastu maad ja kände, kuni verest tühjaks jooksis."

Metsas

Aastal 1951 kolis Jaan Rootsi salk Taevaskotta. Seal varjas Sabbe end koos kaaslastega 1954. aastani. Sabbe oli salga tagalameeskonnas, kelle ülesanne oli hoolitseda varustuse, moona ja eluaseme eest. Pärast Jaan Rootsi ning juhtivate liikmete langemist Ristipalol, kuhu nad reetliku metsniku Eduard Kasesalu (KGB agent Mänd) poolt meelitati metsamajandi palgaraha röövima, ning Taevaskoja punkri juhuslikku avastamist ühe laskurkorpuse mehe poolt, kelle jalg läbi punkri suitsuluugi vajus, hakkas Sabbe end üksi varjama. Oma viimases punkris Pärna talu taga varjas ta end paarkümmend aastat. Sabbe oli korduvalt rääkinud, et elusalt ta ennast kätte ei anna, kartes, et siis viiakse perekond minema ja samuti kannatavad teda abistanud inimesed.
Käies Sabbe radadel kohtasime Koolma külas Vambola Kautsi, kes juhtus Sabbet nägema küll jõe ääres, seenil ja marjul käies, küll jalgrattaga sõitmas. Sabbe varjas end ka Laugemetsa Akseli majas. Tal oli oma "leivategija" - Ella Parman, kelle pool ta ka varju sai. Meeta Vahtile (sünd Sabbe) oli August Sabbe lellepoeg ja Ella Parman lelletütar. Ka Meeta isa oli Palo talus sündinud. Meetale tehti samuti julgeoleku poolt ülesandeks metsavennad välja anda. Läbikäimise pärast metsavendadega tuli tal hiljem istuda Venemaal Arhangelskis vangilaagris. Arvata võib, et August Sabbe sai peavarju ka oma lelle Eduard Sabe pool. Tema maja üks tubadest oli tühi ja seal oli igasuguseid elektririistu. Majaperemees aga elektritöid ei tundnud… August Sabbe viibis ka oma lelle matustel ja aitas hauda kaevata Põlva surnuaeda.

Sabbe jaht

Paidra veskis käis palju inimesi, seal liikusid uudised. Seepärast pakkus see koht julgeolekule elavat huvi. Nii Paidra veski endisele omanikule Lüütsepale, kes ka metsavend oli, kui Eduard Krebetskile ja Harald Ahmanile oli antud ülesanne metsavendadest teatada. KGB käis pidevalt Paidra veskis ja Sabbe sünnikodus luusimas. Lüütsepa talu oli Henn Ahmani andmetel aga tšekistide tugibaas. Seal peeti pidusid, kasvatati neile sigu ning sealt käidi ka lõhkeainega kalal. "Seltsimehed" tegutsesid karistamatult. Eduard Krebetsk saadeti koguni Antslasse Sabbe pruudi Helmi Partsi poole ülesandega anda julgeolekule teada, kui Sabbe peaks sinna ilmuma. Helmi oli Koolma külast pärit ja metsavend Martin Partsi õde. KGB tahtis ka Krebetskit metsa saata metsavendi otsima, kuid ta keeldus sellest, öeldes: "Metsa ma ei lähe, laske maha või saatke Siberisse." Pärast seda teda enam ei kiusatud. Saatus aga tahtis, et Helmist sai hoopis Eduardi naine.
Krebetski arvates võis Sabbele saatuslikuks saada lugu jahipüssiga, mille salakütid temalt ära võtsid. Mees nimega Olev Raudsepp oli näinud, kuhu Sabbe püssi peitis. August Sabbe oli teinud Krebetski arvates rumaluse ja läinud Leevile püssi tagasi nõutama.
Kui Krebetsk Võrtsjärve äärest Paidrale tagasi tuli, oligi sinna sunniviisiliselt saadetud Harald Ahman, kes oma kodus Möksi veskis möldri ametit pidas. Seal oli ta varjanud oma sugulast August Ahmani, kes hiljem siiski tabati ja vangilaagrisse saadeti. Haraldi poeg Henn mäletab, kuidas veski juurde sõitsid tihti autod ja Krebetsk kurtis, et näe, jälle nad tulevad.

Uputas, uppus või uputati?

Küsides August Sabbe surma asjaolude kohta selgus, et enamus inimesi siiski usub, et ta ikka uputas end ise ära, et end mitte kätte anda. Sel kindlal arvamusel on nii Meeta Vaht, Eduard Krebetsk kui ka Kalju Aarop. Kuigi Henn Ahmani sõnul oli pärast Sabbe hukkumist liikvel ka jutte, et ta tapeti, sest teadis liiga palju. Selge on see, et tõde on Võhandu jõe voogudes. Sabbe kinni võtnud mehed Ervin Oras ja Neeme Taavel pole tahtnud rääkida tõtt ning on endiselt kindlad legendis, et olid puhkusel ning et kalaretk ja Sabbe tabamine oli juhuslik ettevõtmine. Henn Ahman aga mäletab isa jutu põhjal asja hoopis teistmoodi. Isa Haraldi jutu järgi olid need miilitsad Võhandu jõel pidevad "kalastajad". Kala siin ka oli. Tol aastal, mäletab Henn, oli haruldaselt suure sajuga sügis. 28. septembril tulid siia miilitsad, keda isa tundis ja kes kogu aeg siin "kalal käisid". Miilitsad võtsid isa käest paadi ja isa ütles neile, et mis te seda paati praegu jõkke lasete, ega nii suure veega kala ei saa. "Küll me sulle pärast räägime, mis kala me püüame," vastati isale ja miilitsad sõitsid jõge mööda alla. Pärast toodi teatud inimesed, kes temaga hästi läbi said, Sabbe laipa tuvastama.
Küsimus, kas Sabbe uppus (väsimusest, külmast veest, kukkus millegi vastu ja kaotas teadvuse), uputas end teadlikult või uputati, jääb. Teada on vaid see, et kaks miilitsat tulid jõest välja ning Sabbe jäi jõkke. Ta toodi kaldale, kuid elustamiskatsed ei aidanud. Tema laip viidi esmalt Leevi haiglast toodud autoga Põlvasse ja seejärel lahanguks Tartusse. Alles 20. oktoobril maeti ta Tartu Raadi kalmistule riigi rahade eest maha, sest sugulased ei julgenud talla matuseid korraldada. Väidetavalt ei olnud kehal vägivalla tunnuseid ega kuulijälgi. Sabbele kuulunud püstol, mis tol saatuslikul päeval teda alt vedas, jäädes selle haaramise käigus pükste külge kinni, on Võru muuseumis.
Kaitsepolitseiametis 7.10.1998 a Toivo Kameniku poolt koostatud kriminaalasja algatamisest keeldumise määruses (mille sisu iseenesest on vassimise tippnäide) on kirjas huvitav detail, mille põhjal võib väita, et jutt sellest, nagu poleks Sabbe tabamiseks operatsiooni kavandatud, on, vabandage väga, paljas bluff ja mõeldud lihtsameelsetele. Miks võib nii väita? Aga sellepärast, et Jaak Pihlau juhtus nägema Kesktelevisioonis venekeelset filmilõiku, milles näidati A. Sabbe kinnivõtmist jõe ääres, nagu oleks operatsiooni varjatult filmitud. Seda tõika toetab ENSV siseministeeriumi poliitkasvatustöö osakonna ülema asetäitja Jako Okki seletus, mille kohaselt ta saatis Põlvamaale NSV Liidu siseministeeriumi filmigrupi, kes tegi Sabbe tabamisest saate või filmi. Selles määruses on ka kirjas, et miilitsaülem Hans Salm oli oma kolleege hoiatanud, et nad võivad kohata Võhandu jõel sellist kahtlast isikut nagu August Sabbe. Salm soovitas miilitsatel ettevaatlik olla, sest Sabbe võis olla relvastatud. Loomulikult oli August Sabbe tabamine pärast nii paljusid ebaõnnestumisi Põlva Rajooni Julgeolekuosakonna ülema J. Aho jaoks tohutu töövõit. Ta käis isiklikult läbi kõik Põlva tähtsamad asutused ja kutsus surnud metsavenda vaatama.
Ent loo juures on veel üks põnev ja oluline detail ja nimelt see, kas Sabbe asukoha peilisid miilitsad kalamehi etendades tõesti ise välja või leidus siiski kuskil reetur. Meeta Vaht rääkis meile, et Sabbe andis ära mees nimega Hugo Olesk, kes hiljem ostis selle eest saadud juudaseeklite eest endale "Žiguli". Pärast poos ta end üles. Külarahvas hakkas küllap kättemaksuks reeturi perekonnale Oleski väimeest seepärast kutsuma Vana-Sabbeks ja talu Sabbe taluks.
Endised julgeolekutöötajad aga varjavad kiivalt oma saladusi edasi. Kaitsepolitseiamet E. Orase ja N. Taaveli tegevuses kuriteokoosseisu ei tuvastanud, sest väidetavalt polnud tegu tahtliku tapmisega ega kavandatud operatsiooniga. Sel põhjusel ei kvalifitseeru A. Sabbe surm inimsusevastaseks kuriteoks. Endine Põlva miilitsaülem, metsavendadele inimjahti korraldanud Hans Salm aga tegeleb "absoluutselt usaldusväärse ajaloolasena", keda ka austavalt "kirjameheks" nimetatakse, nüüd ise metsavendade uurimisega.

Eesti vanimad säilinud laevad on Läänemaal eestirootslaste ehitatud

www.le.ee 24.07.2004

Kaire Reiljan

„Hoppeti” renoveerimine on alanud ja loodetavasti kahe aasta pärast seilab ta taas Eesti vetes.

Foto: ERAKOGU

Ööl vastu teisipäeva vajus Soome lahe põhja tükike Eesti ja rannarootslaste meresõiduajalugu, kui teel Helsingist Tallinna uppus Vormsis ehitatud kaljas „Hval”.

„Hval” oli vanim allesolev Eestis ehitatud kaljase tüüpi laev. Nüüd on alles teadaolevalt vaid kaks Eestis ehitatud kaljast, millest vanim on 1925. aastal samuti eestirootslaste ehitatud „Hoppet”.

Soomest, kus oli „Hval” 80 aastat olnud, Eestisse taastamiseks tagasiostetud kaljasele said saatuslikuks kiirlaevast tekkinud lained, mis panid aluse lekkima, ning laev vajus 20 km kaugusel Helsingist põhja. Tema väljatõstmist peab omanik, puulaevade taastamise entusiast Herkki Haldre ebatõenäoliseks.

Vormsist pärit alus

Rannarootslaste meresõidukeid uurinud ja paate ehitanud Rannarootsi muuseumi teadur Jorma Friberg tunnistab, et kaljasesuuruste laevade hingeelus ta eriti kodus ei ole: „Mind huvitavad rohkem väikesed alused.”

Siiski toob ta välja eestirootslaste ajakirja Kustbon 1959. aastakäigu, mille esiküljel troonib täispurjes kaljase pilt. Fribergil on see ainus info, mis tal on õnnestunud „Hvali” (varasema nimega „Val”) kohta leida.

Kustbonis kirjutatakse, et „Val” ehitati Vormsis Obholmenil (Hosby küla lähistel) 1901. aastal. Ehitusmeistriks oli Johan Lindquist Kärrsletist, kes oli 21 aastat ka alusel kipper. Laeva kiilu– ja mastipuu pärineb Vormsist, kere tarvis toodi aga puit Uuemõisast ja Mäemõisast. Ehitus läks maksma 4000–5000 rubla. „Vali” peal oli kipper ja kolm meeskonnaliiget ning alusega käidi kartuli–, vilja– ja puidulastiga Soomes, Rootsis ja Riias.

Kustboni andmeil müüdi alus 1922. aastal Soome. Eesti ajakirjandus on kirjutanud, et 1929. aastal ostis „Vali” Porvoo laevaomanik Edvin Eklund.

Jorma Fribergi sõnul oli „Val” oma suuruse poolest üsna märkimisväärne, sest sajandi alguses ehitatud kaljased olid üldjuhul väiksemad ja ühe mastiga.

Kaubavedu vajas suuremaid laevu

Rannarootsi aladel hakati kaetud tekiga laevu ehitama 1860. aastail, mil meresõit sai sisse suurema hoo.

Esimesed alused, millega võeti ette pikemaid kaubaretki, olid 14–16 meetri pikkused ja ühe mastiga. Nendega veeti enamasti soola. „Soola tarvis polnud suurt ruumi vaja,” selgitas Friberg.

Hiljem, kui siinselt rannikult hakati Soome, Rootsi ja Tallinna kartulit, vilja ja liha vedama, muutusid alused pikemaks ja lisandus teine mast.

Vormsist kirjutanud Johan Lindströmi andmeil oli vormsilastel enne I maailmasõda 30 laeva.

Eestirootslaste laevaehituse tippaeg oli 1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses.

Läänemaa suurim laevaehituspiirkond oli Riguldi. Vormsi mehed jäid neile pisut alla.

Jorma Friberg, kelle esivanemad on pärit Vormsist, teab rääkida, et enamasti moodustati laevaehituseks kahe kuni nelja pere peale laevaühing.

Laeva ehituseks kulus keskmiselt 1,5–2 aastat. Ehitus algas sügisel, mil meistriga ehitusasjus kokku lepiti. Meister tegi seejärel poolmudeli, mis tellijaile ette näidati. Selle järgi arvestati vajaminevat puidu hulka.

„Hoppet” — Eesti vanim puulaev

Pärast „Hvali” õnnetut lõppu Soome lahes kannab vanima Eestis ehitatud puulaeva tiitlit paarkümmend aastat noorem „Hoppet”.

Spithamis laevameister Mattias Schönbergi käe all ehitatud kaljast võib loodetavasti mõne aasta pärast näha seilamas ka eesti vetes.

Läinud aastal ostis „Hoppeti” sihtasutus, kellele kuuluvad nii Riguldist pärit Birgit Eldh kui ka Rootsi Rahvaülikooli Eestis rektor Sten Westerholm. Talvel seisis kaljas Stockholmis dokis.

Westerholmi sõnul praegu aluse juures suurt tööd ei toimu. Küll on aga moodustamisel aktsiaselts, kellest saab „Hoppeti” omanik. ASi enamusaktsiad kuuluvad soomerootslaste haridusorganisatsioonile Svenska Folkskolans Vänner (SFV), kes on ka Haapsalus tegutseva rahvaülikooli omanik.

„Oktoobris tahame „Hoppeti” dokki panna ja talv läbi tugevasti tööd teha,” rääkis Westerholm. Järgmisel suvel on kavas alus viia Kuggholmi rahvaülikooli Loviisas, kus õpetatakse laevaehitust. Eestisse võib renoveeritud laev jõuda 2006. aastal.

Kuidas Saare maanaised 19. sajandil riides käisid

www.saartehaal.ee 12.07.2008

Kersti Kukk

Saaremaa naine kündmas. Foto “Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatust 2001–2002”

Alljärgnev kokkuvõte on tehtud Eesti Rahva Muuseumi teaduri Ellen Värvi samanimelisest uurimusest. Täielik tekst ilmus “Saaremaa muuseumi kaheaastaraamatus 2001–2002”.

Saaremaad on nimetatud naiste kuningriigiks. Naiste õlul oli põllutöö ja talupidamine, samal ajal kui mehed olid ära merel või mandril tööl. /.../ Missugune see tubli Saare naine 100 –200 aastat tagasi välja nägi, kuidas ta riides käis? /.../

Kõige varasemad teated Saaremaal kantud rõivastuse kohta pärinevad 17. sajandi teisest poolest O. Sperlingilt, mida täiendab sajandi lõpust päinev F. Keussleri kirjeldus. Sealt saab teada, et Saaremaa tüdrukud kandsid lühikeseks lõigatud juukseid ja käisid paljapäi, ainult peapael juukseid ehtimas. /.../ Abielunaiste pea oli tavakohaselt kaetud.

Ellen Värv toob välja, et Sperlingi ajal kandsid saarlased ka kingi, mis muutusid Mandri-Eestis üldiseks enam kui sada aastat hiljem. Veel 18. sajandi lõpuski rõhutas A. W. Hupel, et nemad ei tarvita mitte viletsaid pastlaid, vaid kannavad saapaid ja kingi. A. W. Hupeli hinnangul oli saarlaste rõivastus mandri talurahva omast parem ja korralikum. Saare maanaised kandsid tol ajal juba kurrutatud seelikuid ja uutmoodi lühikest kampsunit. /.../


Rõivastuse arengule avaldavad mõju nii ühiskonna üldine ajaloolis-poliitiline areng ja majanduslik areng kui ka kultuurikontaktid. Saaremaa naiste riiete eripära kujunemist ja süvenemist soodustasid nii saareline asend, looduslike tingimuste erinevus kui ka sellest tulenev erinev majanduslaad. Meri ühtaegu eraldas, samas aga võimaldas kontaktide loomist naaberrahvastega nii Rootsi, Soome kui Kuramaa rannikuga.

Sealtkaudu jõudsid kohale moeuudised Euroopast, mida vastavalt oma maitsele ja võimalustele rakendati. Kindlasti avaldas oma mõju ka kohapealne rootsi asustus Sõrve poolsaarel ja Kihelkonna Rootsikülas.

Kõige selle tulemusena arenes rõivastus siin kiiremini ja, A. W. Hupelit korrates, nägi välja parem kui mandril. Kuid 19. sajandil areng aeglustus, sest kaubalis-rahalised suhted arenesid kehva põllumaaga Saaremaal aeglaselt. /.../

Töö- ja peoriided

Rõivastusele pühendas talurahvas, eriti naised, ka kõige raskematel aegadel kahtlemata väga palju hoolt. /.../ Kuna rõivase valmistamine nõudis palju tööd ja aega, siis hoiti neid väga. Kasutuselt jaotati need tööriieteks, vähem pidulikeks käimise riieteks ja pidulikeks seisuriieteks. Ilmekalt iseloomustab nende erinevust 1924. aastal Saaremaalt kirja pandud ütlus, et argipäeval pole muud kui mullanatuke, pühapäeval õitseb nagu roosililleke.

Töörõivad pidid olema vastupidavad ja mugavad, kihelkondlikud eripärad ei ilmnenud neis niiviisi kui pidurõivais. Soojal suveajal käisid ka Saare naised vana tava kohaselt särgiväel. /.../ Kui Mandri-Eestis pidi abielunaisel põll alati ees olema, siis Saaremaal kuulus see ennekõike pidurõivastusse. Põllutöödele, eelkõige kündma või vilja lõikama, ei tohtinud naine aga kunagi minna. Arvati, et põlleta abielunaine rikub põllu ära. /.../

Kuigi alates 17. sajandist on Saaremaal kingi kantud, olid need siiski kirikujalanõud. Tööd tehti suvisel ajal ennekõike paljajalu, ainult sukavarred säärt katmas. Alates sajandi keskpaigast hakati töö juures kandma riidest pättisid. /.../ Jahedamal ajal kandmiseks õmmeldi need villaste sukkade otsa. /.../ Sügisel ja kevadel porisel ajal pandi jalga puukingad. Käes olid sõrmedeta kindad.

Talupojarõivastuse pidulikkus väljendus materjali kvaliteedis, kaunistuste ja ehete rohkuses ning traditsiooniliselt väljakujunenud kohustuslike kostüümielementide kandmises. /.../ Kõige pidulikumat riietust kanti leeris, pulmas ja lauakirikus. /.../ Naiste pidurõivais ilmnesid selged paikkondlikud iseärasused, millest Saaremaal väga kindlalt kinni peeti. Võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred riietusid juba nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. /.../

Pidupäeva puhul panid Saare naised juba 19. sajandil argipäevasärgile peale lühikese, vaid seeliku värvli alla ulatuva särgipiha. /.../ Särgikaunistuses ilmnesid selged kihelkondlikud eripärad. /.../ Särkide kaunistamine oli enamasti talunaiste endi töö, kuid suuremat vilumist nõudvad pitsid, tikandid ja pilud lasti teha tasu eest. /.../

Naiste peamine pealisrõivas oli seelik. Vana tava kohaselt sai tütarlaps seeliku alles 14–15-aastaselt, mis tähistas ühtlasi üleminekut lapseeast neiuikka, sugulist küpsemist. 19. sajandi lõpu poole sellest kombest enam nii kindlalt kinni ei peetud. Köster K. Lemberg on 1920. aastal Mustjalast kirja pannud, et 6-e aastasele tehti pika kurdudega kuub selga. /.../

Saaremaal sai tüdruk oma esimese põlle leeriks, ja selleta ta enam kirikusse minna ei tohtinud. Ka abielunaine täiendas ja ilustas põllega eelkõige oma käigu- ja piduriietust. /.../

19. sajandi keskpaiku tegidki Saare naised vastavalt jõukusele oma põlled valdavalt hinnalisest ostumaterjalist – valgest kalingurist või õhukesest klaarriidest, trükimustrilisest sitsist – ning õmblesid neile värvilisi siidipaelu peale ja pitsi või narmaid alla äärde. /.../

Jahedal ajal pandi välja minnes kampsun selga ja vajadusel sellele pikk-kuub peale. /.../ Üleriided tehti villasest riidest – tüssist. /.../ Kuigi ülerõivaid peetakse üldiselt moemõjudele ja välislaenudele kergesti alluvaiks, ei tehtud siin mandril levinud uuemoelisi potisiniseid pikk-kuubi. 19. sajandi keskpaiku olid Saare naiste ülerõivad valdavalt lammaskarva pruunid või mustad ja Sõrve naistel jätkuvalt hallid. Küll aga kohtas neid mõjusid ja moemuutusi lõigetes. /.../ Uuemat moodi järgides tegid Saare naised kuued ümber piha hoidvad. /.../

Juba 18. sajandil kandsid Saare naised lühikesi persst-saati kampsuneid. /.../ Uut moodi kampsunit kanti kiutkuuega ja see tehti nagu uus liistikki seeside või nariga /.../

Külaühiskonna reeglid

Saare naise ehted olid mandri omadega võrreldes väiksemad ja tagasihoidlikumad. Seetõttu oli siin tavaks kanda särgi ees mitut sõlge korraga, millega ühtlasi oma rikkust näidati. Karjas pani jõukas naine korraga 6–7 sõlge rinda. /.../

Ida-Saaremaal olid veel 19. sajandi keskel moes lühikesed kaharad kõrvust saati lõigatud juuksed. Ainult rasedad naised ei tohtind lasta omi juukseid lõigata ega ka teistel lõigata. Pöidest pärit teate kohaselt hakati pikemaid juukseid kandma alles peale usuvahetusliikumist, kohati püsis vastav komme siiski peaaegu sajandi lõpuni. Lääne-Saaremaal peeti pidulikuks pikki juukseid lahtiselt õlgadel kanda, vaid teel minnes hoiti juukseid palmikus, kirikus tehti lahti. Sõrve naised aga seadsid oma juuksed seljale ühte patsi, millele nad laiad lindid otsa köitsid. /.../

Külaühiskonnas valitsesid oma kindlad väärtushinnangud ja rõivastumisreeglid. Riideese mitte ainult ei katnud, vaid andis tema kohta ka teavet. /.../ Piduliku rõivastusega näitas talunaine oma jõukust ja sotsiaalset seisundit külas. Rikkust väljendasid Saare naise aidas rippuvad rohked kurrutatud villased seelikud, hinnalistest ostumaterjalidest seelikute alläärde ja abudele kinnitatud ilustused, peenest poematerjalist põlled, mitu rätti kaelas ja palju sõlgi rinnas. /.../

Külaühiskonnas seostus õnne mõiste eelkõige materiaal
-se heaoluga. Noored neiud hoolitsesid väga oma rõivastuse eest, et pruudiotsingul noormeestele oma näpuosavust ja virkust näidata ning endale tulevast jõukat elu kindlustada. Saare neiut nägi väga tihti varrastega kudumas, nii teel kirikusse kui isegi veotööde juures põllul koorma kõrval käies või koorma otsas istudes. /.../

Rõivastumises valitsevad reeglid võimaldasid Saaremaal kohe ära tunda võõrsilt kositud naise, sest ta jäi surmani truuks oma kodukoha riietele. Naise peakatte või selle üksikelementide kaudu eristusid külas abielunaistest vallalised neiud, aga ka langenud tüdrukud. Neiud võisid käia paljapäi, ainult pael juukseid hoidmas. /.../

Andmed rõivastustraditsioonide, tavade ja reeglite kohta on üpris lünklikud ja tekitavad rohkem küsimusi, kui annavad vastuseid. Kuid rahvariided on siin tõesti ilusad (Martin Josep).