Juba muistsete eestlaste tegevus põhjustas looduskatastroofe

www.tallinnapostimees.ee 05.08.2011

Nooremast rauaajast ehk 9.–13. sajandist pärinev rauast nooleots.

Foto: Kristel Külljastinen

Umbes 5900 aasta vanusel Jägala Jõesuu viiendal asulakohal kaevatakse ka sel suvel välja luidete alla peitunud asustuskihti.

Foto: Raido Roog

Madis Filippov

Arheoloogilised uurimistööd Harjumaal Jägalas lubavad järeldada, et inimese läbimõtlematu tegevus põhjustas juba esiajal looduskatastroofe. Nii leiti mitmeid põlde ja külaasemeid, mis kattusid rauaajal pärast metsa mahavõtmist luiteliivadega.



«Arvatavasti oli põhjuseks liiga intensiivne põllumajandus,» pakkus Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska.

Nimelt leidsid arheoloogid, et Jägalas on luiteliivad rauaajal korduvalt matnud põlde ja külaasemeid. Seetõttu katavad luiteliivad nüüd hektarite kaupa säilinud fossiilseid põllujäänuseid, mida suvel uuriti enam kui tuhande ruutmeetri ulatuses.

«Muinaspõllud tulid läbiuuritud osas esile kuni kolme tumeda väikesi söetükikesi sisaldava huumusekihina, milles esines kohati adraterast jäänud jälgi,» kirjeldas muistisel töid juhtinud arheoloog Raido Roog olukorda. «Põldude kihid olid eraldatud üksteisest luiteliivadega ning lõpuks mattunud kuni meetripaksuse luite alla.»

Nende täpne vanus ei ole selge, kuid ilmselt on nii põldude rajamine kui ka mattumine toimunud esiajal. Muu hulgas osutab sellele ühest põllukihist leitud pronksist sõrmusekatke. Pinnasest leitud seemnete ja õietolmu uuringud annavad aga loodetavasti lisateavet ka toonase viljakasvatuse kohta.

Iseloomulikud leiud

Tänavu suvel toimusid Jägalas suuremad väljakaevamised ühel rauaaegsel asulakohal, mis tegelikult leiti juba 2008. aastal. Pinnase koorimise käigus tulidki välja põllujäänused, kuid edasi kaevates leiti põllujäänuste alt kiviaegne asulakoht.

Roogi sõnul tuli ajastule iseloomulike leidudena välja tuhandeid kammkeraamika kilde, tulekivist ja kvartsist tööriistu, kivist raieriistu ja nende katkeid ning merevaiku.

«Eriti huvitav on aga osaliselt väljakaevatud tugevasti punaseks värvunud ja rikkalikult esemeid ja loomaluude tükke sisaldav kultuurkihilaik, millega liitusid veel mitmesugused suuremad ja väiksemad liivapinda tehtud sissekaeved. Seda on väga raske tõlgendada teistmoodi kui elamujäänusena,» rääkis Kriiska.

Oletatav elamujäänus

Kriiska sõnul olid kiviaegsed elamud päris suured. «Mis varem on Eesti alal kätte saadud, olid 50–60-ruutmeetrised, mujal isegi üle 100-ruutmeetrised,» selgitas professor. «Väga sageli on tegemist suhteliselt suurte maapinda süvendatud või maapealsete elamutega.»

Kriiska hinnangul on Jägala muutumas üheks Eesti kiviaja uurimise võtmepiirkonnaks, kust tuntakse juba seitset kiviaja asulakohta. Sest, nagu mitmel pool mujal Läänemere piirkonnas, on ka siin toonase inim­asustuse tagapõhjaks olnud mitmekesised loodustingimused.

«Sellel suvel osaliselt välja kaevatud noorema kiviaja oletatav elamujäänus, milletaolisi on seni Eestis uuritud vaid üksikuid, tõstab selle ala teadusliku väärtuse juba nüüd väga kõrgele,» rääkis professor.

Siiski ei olnud Jägala atraktiivne ainult kiviaja inimestele, vaid seal on asustus jätkunud ja õitsenud ka esiajaloo noorematel ajajärkudel. 2009. aasta uuringumaterjal osutab, et hilisema linnuse kohal on paiknenud umbes 500 aastat eKr kindlustatud asulakoht ja mõni sajand hiljem linnus, mis oli toona Põhja-Euroopa suurim.

Kaua uuritud piirkond

• Jägala piirkond on arheoloogiateaduses tuntud ennekõike Eesti mõistes hiiglasliku pindalaga linnusega, mille uurimine sai alguse 1920. aastal. Juba toona leiti ka esimene kiviaja asulakoht ja koguti üksikuid leide mujaltki ümbruskonnast.

• Hiljem on piirkonnas teinud välitöid mitmed arheoloogid, alates 2005. aastast Tartu Ülikooli töörühm. Viimase kahe ekspeditsiooni jooksul uuriti nii linnust kui leiti ka mitmeid uusi eriaegseid asulakohti, neist vanim ajast u 6500 aastat eKr.

• Seoses Ruu–Ihasalu maantee ümberehitustega jäi tee laiendusele ette esmalt just üks 2008. aastal leitud asulakoht. Arheoloogilise järelevalve ja kaevamiste käigus avastati veel kahest kohast ulatuslikud muistsed põllujäänused ning kolm kiviaegset ja üks rauaaegne asulakoht.

Allikas: Aivar Kriiska

Euroopas kulges kiviajal tohutu maa-aluste tunnelite võrgustik

www.postimees.ee 05.08.2011

Avastati neoliitikumist ehk nooremast kiviajast pärinevad tunnelid, mis kulgesid Šotimaalt kuni Türgini, vahendas Daily Mail. Sellest maa-alusest võrgustikust kirjutab Heinrich Kusch oma värskeltilmunud raamatus.

Tunneleid leiti sadade neoliitikumi aegsete asulate alt. Fakt, et nii paljud neist on säilinud ka 12 000 aastat hiljem näitab, et originaalis pidi võrgustik olema tohutu.

Saksa arheoloogi Heinrich Kuschi sõnul on märke tunnelitest leitud sadade neoliitikumiaegsete asulate alt üle kogu kontinendi. «Ainuüksi Saksamaal Baierimaal oleme me leidnud 700 meetri ulatuses neid maa-aluseid tunneleid. Austrias Styrias oleme leidnud 350 meetrit,» ütles ta. «Üle Euroopa oli neid tuhandeid – Šotimaa põhjaosast kuni Vahemereni».

Suurem osa tunnelitest ei ole laiemad kui 70 sentimeetrit, mis on piisav selleks, et inimene mahuks seal roomama. «Mõnedes kohtades on need laiemad ja istekohtadega või ruumide ja varakambritega,» selgitas Kusch. Kõik tunnelid küll omavahel ei ühendu, kuid kokkuvõtvalt moodustavad need massiivse võrgustiku.

Osad eksperdid usuvad, et võrgustik oli mõeldud inimese kaitsmiseks metsloomade eest. Teised arvavad aga, et tunneleid kasutati kunagi ohutu reisimise eesmärgil, kus liikumist ei mõjutanud isegi halb ilmastik.

Raamat räägib, et tunnelite sissepääsu kohtades olid sageli kabelid. Seda põhjendatakse eelkõige sellega, et nii hoiti eemale paganlikke jõude.

Vaata pilte avastatud tunnelist Daily Maili kodulehelt!

Toimetas Martin Rits, suvereporter

Jäneda luurekuninganna – tabamatu ja väga ohtlik

www.eestiekspress.ee 28.07.2011

Pekka Erelt

Armastatu juures: Kirjanik Herbert George Wells (vasakult esimene) külas Jänedal Maria Benckendorff-Budbergi (paremalt teine) juures augustis 1934. Wellsi kõrval Maria poeg Paul ja selja taga tütar Tanja. (National Archives)

Briti salaluure jälitas aastakümneid tulutult Jäneda parunessi Maria Benckendorffi. Vene Mata Hariks kutsutud naise seikluslik elu jõudis sel suvel Jänedal ka teatrilavale.

“Tema suhtumine elusse tegi temast oma saatuse käskijanna. Ta oli aristokraat. Temast oleks võinud saada ka kommunist. Ainult väikekodanlasena ei saa teda kujutleda.” Need sõnad ütles Briti diplomaatiline agent Venemaal Bruce Lockhart, luurelegend ja üks James Bondi prototüüpe. Naine, keda ta nii iseloomustas, oli Jäneda paruness Maria Benckendorff.

Lockhart, kes oli Mariasse ehk Mourasse kõrvuni armunud, imetles muuhulgas tema julgust. Kui 1918. aastal nabiti Lockhart Moskvas kinni ja teda süüdistati Lenini atentaadikatses osalemises, pisteti trellide taha ka Maria. Ometigi pääses 26aastane naine vabadusse ja väidetavasti tema kaasabil ka Lockhart.

Intelligentne Maria oli osav spioon, kes edastas andmeid nii inglastele kui ka venelastele. Lockharti afääri uurinud Tšekaa ülema abi lätlase Jekabs Petersi arvates spioneeris Maria maailmasõja ajal veel sakslastegi kasuks.

Vahetas mehi nagu särke

Samal ajal kui noor paruness Venemaal seikles, elas tema abikaasa Johann von Benckendorff ühes laste Tatjana ja Pauliga Jänedal. Vanglast pääsenud Maria ei saanud sõja tõttu minna pere juurde Eestisse ega viisa puudumisel Lockharti järel Inglismaale. Aga ta leidis endale uue eestkostja – Mariast sai kirjanik Maksim Gorki sekretär ja armuke.

Johann tapeti märtsis 1919 Jänedal, paari aasta pärast abiellus Maria aga järgmise Eesti paruniga. Maria Benckendorffist sai Maria Budberg. Väidetavalt sõlmis ta abielu vaid selleks, et saada Eesti passi. Igal juhul oli ta juba 1922. aastal tagasi Gorki juures, jäädes temaga kuni aastani 1933, mil kirjanik naasis Venemaale.

Võimalik, et Maria koostöö Briti luurega katkes just Lockharti Venemaalt lahkumisega. Igatahes hiljemalt 1922 alustati Londonis tema kui vaenuliku riigi agendi kohta andmete kogumist. Samal aastal informeeris Eesti kaitsepolitsei Briti luuret, et Maria Budberg teenib nüüd sovette. Mariaga hakkasid korraga tegelema nii Briti vastuluure MI5 kui ka salaluureteenistus MI6.

Peagi sattus brittide kätte üks vürst Pierre Volkonskile saadetud kiri, mis süvendas kahtlusi veelgi. “Moura abiellus ühe Budbergiga. Tiesenhausen ütles klubis, et naine tuleb Eesti aadelkonnast välja heita, kuna ta on spioon.”

Ehkki ei MI5 ega MI6 leidnud otseseid tõendeid Maria koostöö kohta venelastega, lükati tema viisataotlused kõik tagasi. Jää murdus alles 1929. aastal, kui Maria lubati nädalaks Inglismaale. Kuid kahtlused jäid.

Mõni aasta hiljem võeti Maria juba tõsiselt luubi alla. “Seda naist teatakse sageli reisivat Berliini, Pariisi ja Londoni vahet ja on alust uskuda, et ta tegutseb sovettide salaagendina,” teatab luuredokument veebruarist 1933.

Suvel 1933 laekus MI5 Eesti esindajalt info, et siinne poliitiline politsei peab parunessi poliitiliselt kahtlaseks isikuks.

“Ta ei ole neil aastail Eestit tihti külastanud, aga oli seal 1932, kui peatus sõjaväeosa lähedal ja äratas võimude huvi.” Jänedalt saatis Maria kirju Paul Schefferile, Berliner Tageblatti esindajale Moskvas, New Yorgis ja Londonis, kellest Briti luure teadis, et ta on “lähikontaktis isikutega, keda kahtlustatakse sõjalises ja poliitilises spionaažis”. Need isikud olid sakslased.

Armulugu Jänedal

Augusti algul 1934 saabus Eestisse kuulus inglise kirjanik Herbert George Wells. “See on sündmus, mis ajab ajakirjaniku rongile,” rõõmustas Päevaleht. Kahe lapse ema Maria oli Wellsi silmarõõm olnud juba aastast 1920, mil kirjanik Venemaad külastas. Wells kohtus seal Lenini, aga ka oma ametivenna Gorkiga ning kirjutas reisil nähtust raamatu “Venemaa pimeduses”. Just Gorki juures tutvus ta 28aastase Mariaga, kes määrati Briti kirjaniku tõlgiks. Wells oli Mariast kõrvuni sisse võetud.

Vana armastus tõigi Wellsi 14 aastat hiljem Kalijärve äärde. “Wells on Eesti loodusest, eriti Kalijärve omast, vaimustatud. Talle meeldib idüll vaikse järve kaldal. Kuid seni ta pole veel järves suplemas käinud, kuigi ta ostis Tallinnast endale supelkostüümi kaasa,” kirjeldas Päevaleht.

Ajakirjanikud uurisid välja, et kirjanik teeb koos daamidega jalutuskäike, vahel õige pikki. Mängib Maria lastega võrkpalli ja käib Kalijärve ääres kala püüdmas. Ning teeb isegi talutööd: “Laupäeval oli Kalijärve põllul rukkilõikus, millest võttis osa kogu suvitajate-pere – kõik daamid ja lapsed. Ka Wells viibis põllul ja tegi ühe vihu valmis. Samal päeval Wells sõitis taluvankriga, mis oli talle suursündmuseks, kuna ta 30 aasta jooksul pole enam üldse hobusega sõitnud.”

Pärast mõnenädalast puhkust lahkus Wells koos Maria ja tema lastega Londonisse. Neist olid saanud elukaaslased, ehkki nad ei abiellunud kunagi. Kuid vaatamata nimekale elukaaslasele polnud Maria Inglismaal endiselt teretulnud.

Ei midagi kindlat

Rohkem kui kümme aastat olid Briti luureteenistused Maria kohta infokilde kogunud, teda jälitanud ja tema kirju kopeerinud. Temast teati palju, samas tegelikult suurt ei midagi. “See daam on meile pikka aega muret valmistanud. Me teame tema kontaktidest Maksim Gorkiga ja tema visiitidest Venemaale, aga meil pole kunagi õnnestunud hankida midagi vettpidavat tema spioneerimise kohta.”

Oktoobris 1936 jõutigi Briti luures arvamusele, et on aeg pöörduda Eesti kolleegide poole. Ehk leidub neil “midagi kindlat selle naise kahjulikkuse kohta”. Kahjulikkuse all peeti silmas luuramist venelaste heaks.

Kas ja milline oli eestlaste vastus, toimikust ei selgu. Igatahes aasta hiljem, augustis 1937 arvas MI5 juba, et “paruness Budberg on topeltagent, kes töötab nii sovettide kui ka sakslaste heaks”. Kevadeks 1940 oli seegi teooria muutunud – Briti luure ei pidanud Mariat enam ei natside ega sovettide pooldajaks, märkides ära, et 1939. aastal otsustas paruness Eesti kodakondsuse kasuks.

Ent vaid mõni kuu hiljem saabus uus info. "Meid on hästi informeeritud allika poolt informeeritud, et paruness Maria Budberg töötab spioonina Saksa salateenistuse heaks. See info pärineb Ameerikast.”

Maria aga elas oma elu edasi. Käis mõne korra Eestis oma valdusi üle vaatamas ja püüdis järjekindlalt saada Briti kodakondsust.

Siiski venelased?

Pärast sõja puhkemist Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel juunis 1941 sai Briti luure jälile, et Maria kohtus Londonis salaja Nõukogude saadiku Ivan Maiskiga. Samal ajal kohtus naine tihti ka Briti informatsiooniministri Duff Cooperiga, kellele andis teavet venelaste tegemiste kohta. Need ettekanded olid justkui pärit saatkonnavälisest allikast, ent tegelikult koostatud ühistöös Maiskiga. Lisaks sokutas Maria Cooperi alluvusse tööle mehe, keda tõenäoliselt kontrollisid sovetid.

Briti luure täheldas sedagi, et peale Wellsi külastas parunessi korterit ka Bernard Shaw ning et tema sõber oli veel Somerset Maugham. 1944. aastal hakkas Mariaga tegelema Londoni politsei eriosakond, kes oli veendunud, et paruness töötab venelaste heaks. Lisaks tuvastas eriosakond, et Maria on ühenduses Inglismaal elavate saksa kommunistidega.

Sõja lõpul hakkasid Maria vastu huvi tundma ka ameeriklased seoses Los Angeleses lahvatanud spioonilooga. Maria Budbergi nimi kerkis seal esile ja jänkid pöördusid inglaste poole. Vastuses Ameerika saatkonnale teatati, et Budberg on “kahtlemata nõukogude-meelne, aga nii palju kui meie teame, pole ta kommunist”.

Maria Budbergi mõistatus jäigi Briti luurel lõpuni lahendamata. Miks, sellele aitab vastata aastast 1950 pärit kirjeldus tema toimikust. “Ta on erakordselt intelligentne naine. Suurepärane vestleja, selline, keda on meeste meelest peaaegu alati lummav kuulata. Tal on pigem mehe kui naise mõistus. /…/ Pole kahtlustki, et oma positsiooni on ta saavutanud üksnes oma mõistuse abil. Ta armastab väga intriige. Arvatakse, et ta on lojaalne vaid iseendale. /…/ Ta elab vanamoelises korteris Kensingtonis ega paista silma millegi erakordsega, kui välja arvata see, et joob nagu hobune – džinni. On öeldud, et mis alkoholi puutub, on ta raudse kandmisega.”

Maria Budberg suri 1974. aastal Itaalias.

Kapten Puurand saab oma laeva

www.virumaateataja.ee 25.07.2011

Raivo Raigna, reporter

Kapten Verner Hans Puurannale rajatav mälestusmärk Naistevälja külas kujutab stiliseeritud allveelaeva avatud komandosilda.

Foto: eskiis

Tamsalu valla tellimusel on projekteerimisbüroos ASE valminud Eesti vabariigi allveelaevastiku rajaja kapten Verner Hans Puuranna (1904-1983) mälestusmärgi kavand, mälestusmärgiga soovib vald jäädvustada legendaarse meremehe ja riigitegelase mälestuse.


Mälestusmärk rajatakse kapten Puuranna kunagise kodumaja allesjäänud vundamendile Naistevälja külas Võidumetsa kinnistul.

Tamsalu Muuseumi Sõprade Seltsi esimees Aadu Uudmäe meenutas, et Tamsalu vald otsustas juba 2006. aastal algatada Eesti allveelaevastiku rajaja, allveelaeva Kalev kapteni, Eesti vabariigi eksiilvalitsuse ministri aastatel 1973–1983 mälestuse jäädvustamise, sest Verner Hans Puuranna elutöö oli seni jäänud väärilise tähelepanuta. “Viis aastat tagasi tehti heategevuslikul üritusel korjandus, kus annetusi kogunes 15 000 krooni, ja see raha sai seemneks mälestusmärgi rajamisele,” rääkis Aadu Uudmäe. Siis tuli majanduskriis, kuid kitsastest oludest hoolimata jätkati tööd kord võetud eesmärgi nimel. “Korraldati talgud ja puhastati võsast Puuranna kunagise kodumaja vundamendi koht. Kohaliku omaalgatuse programmist saadi 25 000 krooni, mis võimaldas tellida mälestusmärgi kavandi,” lisas Uudmäe.

Raudbetoonist mälestusmärk rajatakse vundamendi korstnajala osale ja see moodustab koos vundamendiga terviku. Vundament ise on looduse toimele kenasti vastu pidanud. Täiesti nähtavad on elu- ning abiruumide osa ja massiivne korstnajala alus, mille kõrval on aimatav keldri süvend.

Mälestusmärgi kavandi autori arhitekt Aleksander Skolimowski nägemus on, et see kujutaks stiliseeritud allveelaeva avatud komandosilda, kus külastaja võib mõtiskleda aegade ja asjade jäävuse või kaduvuse üle, silme ees kunagise kodu ähmased piirid. Allveelaeva motiivi rõhutab mälestusmärgi ümber meetri laiuselt laotud eesotsast pikenev-teravnev põllukividest kaldsillutis kui allveelaeva kere.

Õigusteadlane ja ajaloolane, Tallinna ülikooli professor Peeter Järvelaid, kelle suvekodu asub Naisteväljal, on hästi kursis kuulsa külaelaniku Verner Puuranna sisuka eluga ja hindab arhitekt Skolimowski mälestusmärgi kavandit kõrgelt.

“Kapten Puurand oli kõige otsesemas tähenduses Eesti allveelaevastiku rajaja. Eesti mereväe esindajana saadeti ta 1930. aastate algul Inglismaale Eestile allveelaevade Lembit ja Kalev ehitamist organiseerima. Kapten tundis neid laevu pisemate detailideni. Ja allveelaeva meenutav mälestusmärk legendaarsele kaptenile on parim ja täpsem kujund tema mälestuse ja elutöö jäädvustamiseks,” kõneles Järvelaid.

Möödunud nädalal külastas oma kunagist kodupaika legendaarse kapteni poeg Hans Verner Puurand koos tütre Judyga. Ta tutvus mälestusmärgi kavandiga ja jäi väga rahule.

“See mälestusmärk pole üksnes isale, vaid kõigile Eesti meremeestele, kes teenisid allveelaevadel Kalev ja Lembit,” ütles Hans Verner Puurand.

Tamsalu vallavanema Toomas Uudebergi sõnul teeb vald omalt poolt kõik, et mälestusmärk järgmisel aastal valmiks. “Tänavu aprillis esitati taotlus kaitseministeeriumi kaudu 16 215 euro eraldamiseks MTÜ-le Tamsalu Muuseumi Sõprade Selts Verner Hans Puuranna mälestusmärgi rajamiseks,” rääkis Uudeberg.

Käesoleval eelarveaastal puudub kaitseministeeriumil selle taotluse rahuldamiseks raha, kuid ministeeriumist saadud vastuses anti teada, et kavatsus Verner Hans Puurannale mälestusmärk rajada on tänuväärt ja selle juurde võiks tulla järgmisel eelarveaastal.

Vallavanem Toomas Uudeberg lisas, et praegu otsitakse võimalusi oma- ja kaasfinantseerimise suurendamiseks. 5000 Austraalia dollariga lubas mälestusmärgi rajamist toetada legendaarse kapteni poeg Hans Verner Puurand.

Arheoloogid leidsid Pärnus keskaegse noakäepideme

www.parnupostimees.ee 02.08.2011

Tõnu Kann, reporter

Foto: Ants Liigus

Pärnus uue vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitamisega kaasnevad arheoloogilised uuringud. Need viidavad küll ehitajate aega, kuid on Pika tänava ääres päevavalgele toonud mõndagi huvitavat keskaegsest Pärnust.

Kuigi 15. juunist 15. augustini on kaevetööd suvitajate huvides Pärnu kesklinnas keelatud, lubas linnavalitsus erandkorras kaevata keeluajal Pika tänava haljastusribal, ja seda aega kasutasid arheoloogidki.

Torutöödele eelnevate kohustuslike arheoloogiliste uuringute käigus on vastutava arheoloogi Eero Heinloo hinnangu järgi Pärnu Pika tänava äärsest kaevikust päevavalgele toodud huvitavaid üksikleide ja selgemaks saab tervikpilt sajanditetagusest linnaruumist.

“Pika tänavaga kulgeval joonel oleme uuringud peaaegu lõpetada jõudnud,” sõnas Heinloo. “Pärast 15. augustit loodame koos toruehituse edenemisega uurida risti üle Pika tänava kaevatavaid kaevikuid.”

Arheoloogide ja torupaigaldajate ühine töö on korraldatud selliselt, et torumehed kaevavad vajalikud kaevikud, kuid ei jätka torude paigaldamist enne, kui arheoloogid on jõudnud avatud kultuurikihid läbi uurida.

Keskaeg on õnneks alles

Heinloo rääkis, et Pikal tänaval jõudsid nad keskaegse, arvatavalt 15. sajandist pärit ajaloolise Pika tänava puitsillutiseni, samal ajal kui hilisemad kultuurikihistused on peaaegu kadunud.

Heinloo sõnade kohaselt on Pika tänava Lenini alleeks rekonstrueerimise käigus pärast Teist maailmasõda hilisemad kultuurikihid lihtsalt minema veetud või nii segi pööratud, et näiteks 16.–17. sajandist pärit leide on vähe ja tollasest linna kultuurikihist on Pikal tänaval järel vaid üksikuid fragmente.

“Kahjuks alustati linnaarheoloogiaga süstemaatiliselt alles 1980. aastatel, nii et 1950. aastatel, kui uut tänavat rajati ja Pärnu vanalinn ümber ehitati, arheoloogilisi uuringuid ei tehtud,” selgitas Heinloo.

Samal ajal on arheoloogi arvates Pika tänava ääres tegu väga huvitava keskaegse materjaliga, millest osa leide võib kuuluda isegi 13. sajandisse.

“See nõuab hilisemat analüüsi ja dateerimist,” ütles Heinloo, lisades, et paljugi sellest, mis maapõuest on nähtavale ilmunud, kujutab endast mõistatust, sest kõik ei vasta hoopiski sellele ettekujutusele, mis on toetunud vanadele linnaplaanidele.

“Neid asju on talvel vaja analüüsida, täpsustada ja kokku klapitada,” ütles vastutav arheoloog, lubades aruande Pika tänava kaevamistest ja sealt hargnevate uuringute kohta Pärnu muuseumile ja muinsuskaitseametile üle anda tuleva aasta algupoolel.

Püha Andrease kuju

16.–17. sajand ja sealt veelgi hilisem aeg on pakkunud Pikal tänaval arheoloogidele vähe avastamisrõõmu, kuid seda enam on kaevamised andnud keskaegset materjali.

“Esemeid on nähtavale tulnud üksjagu, sealhulgas päris palju Pärnule kui kaubalinnale omast välismaise päritoluga keraamikat,” kirjeldas Heinloo. “Üks huvitavamaid leide, mis väärib eksponeerimist Pärnu muuseumis, on luust meisterdatud inimfiguuriga noakäepide. Figuur kujutab endast äratuntavalt pühak Andreast, nagu teda sellal kujutati.”

Esemeleidude kõrval on Heinloo ütlust mööda tähtis, et nii Pika tänava äärse kui teiste Pärnu vanalinnas seoses veetorustiku paigaldamisega tehtud arheoloogiliste uuringute käigus muutub pilt Pärnu keskaegsest linnaplaneeringust täpsemaks.

“Usun, et saame uue teabe analüüsi järel päris korraliku läbilõike Pärnu ajaloolisest vanalinnast,” lubas Heinloo.

Vello Mäss: Salme muinaslaev avab Läänemere ajalugu

www.saartehaal.ee 03.08.2011

Autor: Anna Põld

Peaaegu vöörist ahtrini välja kaevatud ja hästi näha olev Salme muinaslaev omab märkimisväärset tähtsust merendusajaloos – täpsemalt Läänemerel purjelaevade kasutuselevõtu aja dateerimises.

Eile Salmel viibinud Eesti nimekaim allveearheoloog Vello Mäss, kelle ülesandeks on hinnata selle laeva mereomadusi, ütles Saarte Häälele, et Salme kaevandit vaadates näib, et on mitu ilmingut laeva konstruktsioonis, mis viitavad sellele, et suure tõenäosusega oli tegemist purjelaevaga.
Mäss mainis, et tegemist pole pelgalt uudishimu, vaid merendusajaloos määrava tähtsusega küsimusele vastuse leidmisega.

Kui seni on teadlased tõmmanud purjede kasutusele tulemisele mõttelise joone pelgalt teadmisega, et enne 8. sajandit pole Läänemerel purjeid kasutatud, siis 8. sajandi keskpaigast pärit Salme muinaslaev täpsustaks purje kasutuselevõttu peaaegu täpse dateeringuga. “Kui selgub, et see on nüüd purjelaev, siis on selgunud üks fakt, ja see on tähtis,” kinnitas Vello Mäss, lisades, et tuleb kannatlikult natuke veel oodata, kuni saab ristiprofiilipildi tehtud. Profiilipildilt peaks olema näha merelaeva põhjakuju ning see, kas laeval oli purjelaevale iseloomulik kiil või ei olnud. “Kui kiilu ei ole, siis tulid mehed aerudega ja tegemist on sõudelaevaga,” sõnas Mäss.

VIDEO: Väljakaevamised toovad Kuressaare linnuse kohta huvitavaid avastusi

www.postimees.ee 01.08.2011

Kuressaare linnus

Foto: Egert Kamenik.

Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi.

Kuigi arheoloogilised kaevamised Kuressaare piiskopilinnuse hoovil on alles poole peal, on senised avastused olnud muljetavaldavad.

Üks leidudest on pill, mis on üle 300 aasta mulla all püsinud ja terveks jäänud, vahendab ERR Uudised.

Aga ajaloolastel on väljakaevamistega seoses selgunud ka huvitavamaid asju – näiteks polnud seni teada, et linnuse vallikraavi ümbritsesid mõlemalt poolt kaitsemüürid.

Samuti loodetakse praeguste väljakaevamistega täpsustada linnuse vanust, kuigi seni on küsimusi vaid juurde tekkinud ning pole leitud tõendeid oletusele, et linnus pärineb keskajast.

Kui konserveerimine-restaureerimine lõpeb 15. juulil 2015, siis peaks kindluse ajalugu selgem olema ajaloolastele ja kindluse erinevad müürid turistidele ja külalistele vaadeldavamad.