Salapärase urni mõistatus lahenes - Jüri Saar, reporter

Eduard Sellekese foto Christ. Elis. Asmussi hauatähisest 1941. aastal.

foto: Ed.Selleke

Kunstiajaloolane Kaur Alttoa on Tartus Raadi kalmistult leitud metallist urni looga mitmel korral kokku puutunud ja tema valduses on ka foto urnist selle algses asukohas.


Alttoa kinnitas, et selle urni (kunagine) olemasolu on hästi teada. Alttoa arvab mäletavat, et temale rääkis urnist esimesena kodu-uurija Johannes Maadla 1975. aastal, mil Alttoa oli inventeerimas Raadi kalmistu vanimat, Vana-Jaani osa.

Urn on paiknenud hauaplatsil, kuhu on maetud Hermann Asmuss (1812–1859), mees, kes on teadusajalukku jäädvustunud Aruküla koobastest avastatud devoni rüükaladega.
Asmussi, Tartu Ülikooli kunagise professori ja zooloogia kabineti direktori leiud moodustavad tänase Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumi kollektsiooni olulise osa.

Samal platsil on looduskivi, mille tekst teatab, et siia on maetud Christ. Elis. Asmuss (sünd. Luhde, 1789–1832). Just seda kivi Hermann Asmussi ema haual kroonis jutuks olev urn: kinnituspoldid ja jupike urni jalast on tänini omal kohal.

Jutu tõestuseks läkitas Alttoa toimetusele värske foto kõnealusest kivist, aga ka Eduard Sellekese foto 1941. aastast, mil urn veel oma kohal seisis.

Alttoa lisas, et usutavasti oli nimetatud kivi koordinaadiks Tullio Ilometsale, kelle eestvõtmisel on taas tähistatud paljud Tartu Ülikooli teadlaste hauad, sealhulgas Hermann Asmussi oma.

Urn maeti arvatavasti maha sõjajärgsetel aastatel, et seda kaitsta. Urni leidsid tänavu suvel kalmistutöötajad.

Selgusetut siiski veel on

Millal urn valmistatud ja üles seatud võib olla, selle kohta Alttoa julgeid oletusi ei paku. Võimalik, et vahetult pärast matust. Aga pole ka võimatu, et aastaid hiljem, kui Hermann Asmuss oli jalad alla saanud ja tal oli võimalusi oma ema hauda kaunistada.

Alttoa viitas aga, et stiililt on tegu kahe maailma sümbioosiga: urn leina märkiva kustuva tõrvikuga tipus on klassitsistlik, looduslik kivi on aga pigem romantismile omane.

Kas kõnealune urn on pigem ühekordne teos või osa suuremast partiist, sellele tasub Alttoa seletusel vastust otsida tõigast, et sellise valutöö keerulisimaid ja kalleimaid etappe oli vormi tegemine. Kui vorm juba valmis, milleks piirduda ühe urniga. Nii et pigem oli omas ajas tegu Anttila kaubaga. Mis aga ei vähenda erakordsust.

«Erakordsus on ka masstoodangu asjadel, kui 99 protsenti eksemplaridest on juba hävinud,» põhjendas ta.

Kus see urn toodetud võib olla, selle kohta Allttoal vastus puudus, kuid ta oletas, et vastusele võiks lähemale jõuda Läänemere piirkonna kalmistute ajalugu uurides. Seni on ka Tartu kalmistuid vähe uuritud ja kunstiajaloo magistrantidele võiks see olla avar tööpõld. Seda enam, et fotomaterjaligi saab hea õnne korral leida juba 19. sajandi teisest poolest.

Algsele kohale tagasi

Tartu kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Mets-allik ütles Alttoalt saadud teavet kommenteerides, et uues olukorras tuleb kaalumisele võtta urni asetamine tema algsele asukohale. Küll pärast restaureerimist.

Sambaõhkijad uskusid valgesse laeva - Martin Pau, reporter

1949. aasta 5. novembril õhku lastud automaaturikuju, mida samal kujul enam ei taastatud.

foto: Eduard Selleke


Täna 60 aasta eest (05.11.2009 ) Raadil punaarmeelaste ausamba õhku lasknud eestimeelsed koolinoored uskusid siiralt, et Ameerika Hääle vihjed peatselt saabuva valge laeva ainetel pole tühi fantaseerimine.

«Kui omavahel kokku saime, rääkisime ikka, mida olime Ameerika Häälest kuulnud, et millal valge laev tuleb ja nii edasi,» meenutab üks viiest sambaõhkijast, praegu 78-aastane Heiki Vaibla, sõjajärgse põrandaaluse ühenduse Sini-Must-Valge liige.

Vaibla nendib, et tänase tagantjäreletarkusega võib toonast usku nõukogude võimu varisemisse naiivseks pidada.

Samas ei uskunud seda sugugi ainult lapseohtu noored, vaid ka nende emad ja isad. Valge laevana kujutleti, tõsi küll, lääneriikide sõjakuulutust Nõukogude Liidule, mitte maltsvetlaste usulahu oodatud pärislaeva.

Märk vabadusvaimust

«Ega me arvanudki, et suudame lendlehtede levitamise ja ausamba õhkulaskmisega riiki pöörata,» täiendab Vaibla. «Tahtsime valmis olla, et kui tuleb uus küüditamine, saame seda kuidagi takistada. Näiteks lasta õhku mõne raudteesilla. Andsime endale aru, et kui puudub organisatsioon, kui vastupanu on stiihiline, pole Eesti vabanemiseks mingit lootust.»

1949. aasta 5. novembri õhtul kella kümne paiku hiilisid Tartu 6. keskkooli abituriendid Heiki Vaibla ja Tõnis Jõgiaas, aasta varem keskkooli lõpetanud Miia Saviauk ning vastsed arstitudengid Riita Vint ja Ellen Rander Raadi parki.

Tüdrukud olid võtnud ülesande ümbrust silmas pidades poisse julgestada.
Poiste kohus oli asetada põues kohale toodud 600-grammine lõhkeainepakk automaaturit kujutava pronkskuju saabaste vahele ja panna susisema süütenöör.
Enamik Sini-Must-Valge liikmeist, kaasa arvatud Heiki Vaibla, vabanes vangilaagrist 1956. aastal.

Poiste hoiatamiseks olid tüdrukud õppinud ära vilistamise. Sel korral aga ebadaamilikku oskust tarvis ei läinud. Park oli inimtühi, nii et noored said pageda, kui ilmkärakas oli mitmemeetrise samba tükkideks rebinud.

«Me arvestasime, et võtsime suure riski,» ei tunnista Heiki Vaibla end ja oma mõttekaaslasi pelgalt uljaiks põnevusejahtijaiks. «Mingil juhul pole õige pidada seda labaseks huligaansuseks. Tahtsime näidata, et vabadusvaim püsib ja kõik pole nõukogude korraga leppinud.»

Plahvatuse korraldamine oli ajastatud oktoobripühadele – 6. novembril pidi Raadil toimetatama pidulik pärjapanek.

1949. aasta novembri alguses oli maa Tartus paljas nagu praegugi ja Sini-Must-Valge viisik sai nähtavaid jälgi jätmata tagasi kesklinna poole liikuda. Poisid võtsid tüdrukuil kaenla alt kinni, teeseldes mesijutu puhumist.

Noored läksid lahku kesklinnas Athena kino juures. Jälgede segamiseks astuti korraks ka kinno sisse, hiljem põigati läbi veel Kompanii tänava kultuurimaja tantsupeolt.

Lõpp aasta hiljem

Kas ja kui palju võinuks jänesehaakidest kasu olla, õhkijad teada ei saanud, sest hommikul neid jälitama pandud miilitsakoer Reks kaotas kõigepealt jälje ühe Puiestee tänava elumaja juures.

Teisel katsel viis Reks uurijad Raadi õppemajandisse. Need jäljed kuulusid aga lüpsjaile, kes olid öösel punamonumendi hävitamise avastanud.

Heiki Vaibla, Tõnis Jõgiaas, Miia Saviauk, Riita Vint ja Ellen Rander kukkusid sisse alles 1950. aasta hilissügisel. Lisaks neile arreteerisid riikliku julgeolekuministeeriumi uurijad vahemikus 1. kuni 16. novembrini 30 Sini-Must-Valge ridadesse kuulunut.

Julgeoleku kätte sattusid nii organisatsiooni põhikiri, tegevuskava, pitsat, vandetekstid kui ka märgid.

«Juurdluse lõpul ütlesid uurijad: missugune konspiratsioon oli koolipoistel!» mäletab Vaibla. «Ja konspiratsioon oli tõesti tasemel. Sini-Must-Valge oli jagatud viisikuteks, kellest neli teiste rühmade liikmeid ei tundnud. Ainult iga rühma juht teadis teiste rühmade juhte.»

Julgeolekuohvitseride lühike tunnustus oli siiski kõik, mida võis tõlgendada varjatud kiitusena. Sini-Must-Valge liikmete ülekuulamised ja piinamine kestsid Pepleri ja Riia tänava nurgal nn halli maja keldris viis kuud.

Heiki Vaibla ei mäleta, et teda oleks tõsiselt pekstud. Küll murti julmalt vaimu: öösel käis ülekuulamine, päeval aga ei lasknud valvurid korrakski suigatada.

«Esimene ülekuulamine käis püstijalal,» kirjeldab Vaibla. «Kuus-seitse julgeolekumeest, kõik peamiselt venekeelsed, oli ümber. Aeg-ajalt andis mõni neist obaduse. Üks surus mulle brauningu meelekohta ja küsis: kas tunned ära?! See oli minu relv, mille olin laenanud ühele meie organisatsiooni juhtivale tegelasele.»

Aitamine nõudis julgust

Enamik Sini-Must-Valge liikmeist, kaasa arvatud Heiki Vaib-la, vabanes vangilaagrist 1956. aastal ehk neli aastat varem, kui nägi ette kohtuotsus. Lahti sai ka Päivu Kull (77), kes oli küll organisatsiooni kuulunud, kuid polnud levitanud lendlehti ega osalenud mingil muul moel otseses vastupropagandas.

Kull mõisteti süüdi ja saadeti laagrisse, kuna polnud nõukogudevastasest organisatsioonist võimudele teatanud. Mees tahab rõhutada nende inimeste inimlikkust ja julgust, kes aitasid endistel poliitvangidel eluga edasi minna.

«Toonane 5. keskkooli direktor Erich Luht näitas julgust ja võttis meid oma kooli lõpuklassi vastu, teised direktorid kartsid seda teha,» meenutab Kull. «Tänu temale saime hariduse.»

Teksti kokkupanekul on kasutatud Pearu Kuuse artiklit «Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal» ning fotot Kalju Leiva kogust.

Tellisvigurid võivad olla talveaia jäänused

ummaline kivirajatis, mille Heimtali mõisa peahoone restaureerijad päevavalgele tõid, on ekspertide hinnangul kunagise talveaia osa.

Restaureerimisprojekti järgi on Heimtalis plaanis taastada kunagine klaasveranda, mis lisaks mõisahoonele suursugusust ja uhkust. Vundamendi rajamiseks ette võetud kaevamistöö ajal ilmusidki välja vanad ehitised ning asjatundjad on nüüdseks jõudnud üksmeelele, et häärberi verandal oli kunagi troopiliste taimedega talveaed.

Troopilised taimed

Mõisa ajalugu põhjalikult uurinud Imbi-Sirje Torm ütles, et ühel 1913. aastal tehtud fotol on näha taimi. «See, mis nüüd nähtavale tuli, oli vaid varasema arvamuse kinnitus,» lausus ta. «Verandal oli põhjaküljel uks ja katusel asus piiretega rõdu.»

Torm meenutas, et ühe varasema remondi ajal oli avatud vundament veranda lõunapoolse seina kõrval ning sealt tuli nähtavale põrandaalune avar tühi ruum, võimalik küttekolde asupaik.

«Mõisasaali vastasküljel oli katusealune, mida ümbritsesid lilled,» rääkis Torm. «Neist haruldasemad olid tobiväädid, millest üks on säilinud tänaseni.»
Talveaia versiooni toetab ka Viljandimaa muinsuskaitse vaneminspektor Anne Kivi. «Arvatavasti oli tegu uhketele taimedele mõeldud talveaiaga, mida kõigi eelduste kohaselt sai kütta,» ütles ta.

Mõisa saali all asusid tõenäoliselt küttekolded, kuid nendeni seekord ei jõuta. «Põranda alla sügavustesse me minema ei hakka, sest see tähendaks tohutuid kaevetöid,» selgitas Kivi.

Muinsuskaitseameti peainspektor Jaan Vali nentis, et varem pole ta sellist ehitist kohanud.

«Sellel kohal asus XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul klaasitud verandataoline ehitis, seega võibki müür olla veranda vundament,» arvas ta.

Omalaadne ehitis

Tellistest vigurid võisid Jaan Vali hinnangut mööda olla näiteks lillepeenrad. Vundamendi äärest võis minna suitsulõõr, mis soojendas pinnast talvekuudel. Kust köeti ja kuidas suits korstnasse jõudis, ei ole siiski päris selge.

«Osa ehitisest on hiljem lampkasti rajades ära lõhutud ja seepärast on kõik muidugi ainult oletus,» toonitas Vali. «Kuna meil ei ole praegu vahendeid, et seda põhjalikumalt uurida, tuleb jätta võimalus järeltulevatele põlvedele.»

Praegu töötatakse välja projekti, mis arvestab muinsuskaitselist väärtust ning tehnilisi ja tellija võimalusi. Arhitekt Urmas Arike on välja pakkunud lahenduse, kuidas ehitist valgustatud kujul eksponeerida ning jätta ligipääsu võimalus hilisematele uurijatele.

1850. aastal valminud mõisat taastab aktsiaselts Remet ja raha tuleb selleks Euroopa Liidu regionaalarengu fondist.

Margus Haav, reporter " Sakala "

Vana tehasehoone lennukas minevik

Kui Viljandis kesklinnast Männimäele jalutada, võib lossimägede jalamil silmata puudesallu peitu pugenud telliskivihoonet, mis on seal seisnud juba ajast, mil tänased vanimad linnakodanikud olid väikesed poisid ja tüdrukud.

Maja postiaadress on Hariduse tänav 12-a, ent viimased kirjad saadeti sinna aastakümnete eest.

Küllap ei tea paljud sellest aastakümneid privaatsust nautinud ehitisest hommikuti ja õhtuti mööda tõttajad, kui huvitav on selle ajalugu.

Algul tunti maja Pohrti masinavabriku, siis Ungern-Stern­bergi tehase ja hiljem Talleksi töökojana. Samal aadressil on eri ajajärkudel asunud ka õlle-, limonaadi-, vahujookide- ja veinitööstus.

Hoonestu on kantud kultuuriväärtuste riiklikku registrisse numbri 14 723 all kui Viljandi lennukitehase hoone XX sajandi esimesest poolest. Teisi sellise ajalooga ehitisi Eestist enam naljalt ei leia.

Selle enam-vähem saja-aastase maja ajaloos tagasi rännates jõuame aastasse 1905, mil kinnisturaamatu järgi kreposteeriti insener Uno Pohrti ja parun Oswald Ungern-Sternbergi vahel rendileping «masina wabrikule» Viljandi mõisa maadel asuva maatüki asjus.

XIX sajandi lõpp ja XX sajandi algus oli Viljandile üldse hea aeg. Rajati tikuvabrik ja kerkis linavabrik. Turg kasvas, linn arenes. Pohrti masinavabrikus oli 1910. aastaks ametis juba 100 inimest.

Õitses kogu Eesti. Pärast segaseid aastaid tundus tulevik helge ja taevas vähimagi pilveräbalata. Kõik oli nii kerge, et tõuse või lendu.

Nõnda polegi midagi imestada, et paljud hakkajad mehed võtsid lendutõusmist sõna-sõnalt. Progressi pakutav enneolematu võimalus õhku tõusta ja lennata köitis ju tehnikahuvilisi kõikjal maailmas.

Eesti ei jäänud sellest vaimustusest puutumata. «Postimees» kirjutas 1934. aastal sütitava loo «Iga inimene õhku!». Lennundus oli noores vabariigis väga populaarne: tollasesse eliiti kuuluvad härrad linnavalitsustest, riigiaparaadist ja sõjaväest asutasid mitmel pool lennuühinguid.

Eesti lennunduse sünniajaks peetakse juba 1910. aasta suve, mil Haapsalus tegi enda meisterdatud purilennukiga esimese sõidu gümnaasiumiõpilane Grigori Vekšin. Lennumasin, mille noormehe sõbrad köiega õhku tõmbasid, suutis tõusta kaheksa meetri kõrgusele ja lennata 65 meetri kaugusele.

Tallinna väikeettevõtja Aleksander Willisch ehitas 1913. aastal kaheistmelise lennuki Põhjapääsuke. Tallinna tehases Dvigatel ehitati Saksa inseneride juhendamisel aastatel 1922-1923 viis lennumasinat. Kokku ehitati Eestis 1930. aastatel 22 lennukit.

Näib, et toonagi peeti tähtsaks eelistada eestimaist: enamik neid lennukeid kasutas kütusena kohalikust põlevkivist tehtud aviobensiini.

Lendava parunihärra seiklused

5. juunil 1931 asutati Viljandis Sakalamaa Õhuasjanduse Ühing. Üks asutajaid oli kunagine linnapea August Maramaa, kes oli tõeline lennundusfanaatik.

Ühing kujunes 1930. aastatel väga tegusaks, hoolimata pisiasjast, et oma lennukeid esialgu polnud. Kahasse kaitseväega rajati Männimäele töötute abi kasutades uus lennuväli.

1932. aastal sai teoks esimene lennupidu. Suurejooneline aktsioon meelitas kohale hulga publikut. Taevas tiirles tosin lennukit. Enamik neist kuulus küll kaitseväele, kuid teiste seas oli ka üks värvikas masin, Viljandi mõisnike järeltulija Heinrich (Heinz) Ungern-Sternbergi ES-UST.
Seiklushimu, mis oli kombineeritud tehnikahuvi ja majandusliku kindlustatusega, oli teinud vana paruni pojast ühe esimese eralennuki omaniku terves Eestis.

Too elurõõmus mees sattus oma hobi tõttu alatasa sekeldustesse. Kord näiteks tiirutas ta Pärnu ranna kohal ja tema pilku püüdsid peesitavad näitsikud. Et parunihärral tuli tahtmine neid lähemalt uudistada, laskus ta oma lennumasinaga rannaliste õuduseks üha madalamale ja patsatas lõpuks otse liivale.

1933. aastal sadas sama lennuk alla Põltsamaa kandis, kusjuures pilooti olid uimastanud mootori käivitamisel kasutatud eetri aurud.

Lendavad mulgid

Enamik andmeid Viljandi lennukitehase kohta pärineb linnapea August Maramaalt.
Tema 1934. aastal koostatud reisijuhis «Viljandi» seisab muu hulgas: «H. Ungern-Sternberg’i lennukitehas, Mõisa tee (nüüd Hariduse tn.) nr. 12. Tehases on ehitatud senini 2 mootor- ja 4 purilennukit, ehitamisel on üks mootorlennuk ja kaks purilennukit.»

Nii mõnigi uurija, nagu arhitekt Priit Roosalu, on juhtinud tähelepanu, et tollased aadressiraamatud säärase tehase olemasolu ei kinnita.

Fakt on aga, et Ungern-Sternberg tegeles Viljandis aastatel 1933-1934 lennukite ehitamisega.
Kus täpselt Ungern-Sternberg oma lennukeid ehitas, pole teada. Priit Roosalu arvates seda hoonet tõenäoliselt enam algsel kujul olemas ei ole. Nimelt koosneb kõnealune tehasehoone kahest, algul eraldi asetsenud tiivast. Põhjapoolne, õllekeldril paiknev kahekorruseline mehaanikatehas oli 1937. aastal alles kavandamisel ja selle ehitamise käigus lammutatud garaaž oma väikese põrandapinnaga oleks Maramaa loetletud hulga lennukite enam-vähem üheaegseks ehitamiseks ilmselt kitsaks jäänud.

Sakalamaa Õhuasjanduse Ühingul oli 1933. aastal juba 242 liiget. Tõsi, neist vaid kahel olid lenduripaberid. 1935. aastal üllitas ühing vahva pealkirjaga albumi «Lendav Mulk».

Traagiline õnnetus

13. juulil 1934 kirjutab «Postimees» Viljandis juhtunud lennuõnnetusest: eelmisel õhtul kella veerand üheteistkümne paiku purunes lennuvälja lähedal Heinz Ungern-Sternbergi juhitud uus lennuk ES-AAT.

Ungern-Sternberg oli käinud koos inseneriga Tallinnas Lasnamäe lennuväljal sellele lennuluba taotlemas, kuid komisjon oli mõningate allikate andmeil leidnud masinal tervelt 23 puudust ja keelanud kategooriliselt sellega õhku tõusta.

Keelust hoolimata Lasnamäelt siiski starditi. Pimedas ja vihmas Viljandi lennuvälja lähedal maandudes riivas lennuk maapinda ja purunes.

Lennuki konstruktor, 24-aastane diplomeeritud insener Ernst Lemm hukkus. Sinivereline piloot ise sai põrutada, kuid pääses tõsisematest vigastustest.

Arvatavasti oli just see põhjus, miks parun lennundusele selja pööras ning oma tehases edaspidi hoopis busside valmistamisele pühendus.

Maalähedasemad masinad

1938. aasta jaanuari algul tähistati juba bussitööstuse juurdeehitise valmimist, sest firmal oli rohkesti tellimusi Tartust, Tallinnast ja Narvast.

Lihtsate liinibusside ehitamise kõrval täideti ka erilisi tellimusi. 1939. aasta jaanuari algul valmistati Tallinna tellimusel ja gaasikaitse eriteadlaste jooniste järgi Tallinna tuletõrje lendsalgale furgoonkerega gaasikaitseauto 14-hobujõulise Opel-Blitzi alusele. Tegemist oli esimese säärase eriautoga Baltimaades.

Viljandi mõistes oli see tehas suurettevõte. 1938. aastal töötas seal 63 inimest. 1939. aastaks oli töökodades ehitatud 28 bussi.

1939. aasta oktoobris siirdusid Viljandi Ungern-Sternbergid, teiste seas Heinz, esimeste ümberasujate seas Saksamaale. Busse ehitati siin siiski 1941. aastani ja nende koguhulk jääb poolesaja kanti.

Pärast hoone natsionaliseerimist kolis sinna peagi sisse Talleksi tsehh ning taevasse pürgivate masinate ehitamise taastamine ei tulnud enam kunagi jutuks.

Kaevamised avasid taas lõigu ajalugu Tartus

Põhjasõja eelsed ja järgsed hoonejäänused ning sajandeid vana kivisillutis paelub Küüni tänaval kõndijaid. Kõigile huvilistele vastuste jagamine on arheoloogid üsna ära vaevanud.


«Kui inimesed siin kõnnivad, näevad nad munakivisillutist, millele varisesid 1775. aasta põlengu rusud,» selgitas arheoloog Rünno Vissak. «Rusukihi oleme suures osas eemaldanud, aga selles osas, kus see veel eemaldamata on, võib näha, et see on paks ja et telliskivid on põlenud pudruks.»

Vissak ei ole päris kindel, millal näha olev sillutis laotud on. Võibolla Põhjasõja järel. Hoonete müürid on pärit osalt keskajast, osalt uusajast. Küüni 5 maja juures on nüüd üsna selgelt näha, kui lai oli Küüni tänav keskajal, Rootsi ajal ja kuni 1775. aasta tulekahjuni.

Küüni 5 maja esikülg on Vissaku sõnul üsna täpselt keskaegsel hoonestusjoonel, aga Raekoja platsi poolses otsas peaks keskaegne hoonestusjoon jääma praeguse kõnnitee alla. Tänava suue raekoja platsile oli pööratud pisut jõe suunas.

Mitme ajastu ehitised

Leide on välja tulnud Rootsi ajast ja ka vanemaid, arheoloog Eero Heinloo näitas ka
eile leitud sõlge 16. sajandist. Ka kuhi puruks lastud keskaegseid vormitelliseid.

Terasel silmitsemisel võib näha muudki. Ühes kohas on välja kaevatud müüride ja sillutise piiril ebakorrapärane lohk, kust tuli välja kolm Põhjasõja-aegset pommitükki.

Vissak selgitas, et müürid hävisid osaliselt siis, kui Vene väed linna piirasid ja Lille mäe poolt kahurid linna tulistasid. Linnamüür kulges Poe tänava pargipoolses küljes.
Põhjasõja järel oli Tartu olukord õnnetu, kivimaju taastada oli raske, sest kive tuli vedada Peterburi ehituseks, ja nii tekkisid ajutised puuhooned, mis aga 1775. aasta suurtulekahjus suuresti maha põlesid.

Selle järel Küüni tänavas enam keskaegset ehitusjoont ei säilitatud, tänav tehti laiemaks. Kuid ka pärast suurtulekahju tekkinud hoonestusjoon on nüüdseks ajalugu.

Tolleaegsed hoonete alusmüürid on osaliselt lahti kaevatuna samuti näha. Ent need hooned hävisid Teises ilmasõjas, mille järel ehitati praegused Küüni tänava jõepoolse külje hooned.

Küüni tänavat ümber ­ehi­ta­des on linn pidanud plaani eri värvi sillutisega märkida eri ajastute ehitusjooned, kuid asja on võetud veelgi tõsisemalt: küpsemas on plaan vana sillutist ühes säilinud müüridega, samuti 1944. aastal hävinud hoonete müüre näidata läbi klaasakende.

Ajalugu klaasi all

Maapõuest leitu eksponeerimise püüd pole Tartus uus. 1994. aastal leidis arheoloog Peeter Piirits sealtsamast kõrvalt Barclay platsi nurgalt hästisäilinud kalorifeerahju 16. sajandist, aga eksponeerimise mõttest ei saanud asja. Ahi on maa sees tänini säilinud.

Linnaarheoloog Romeo Metsallik lausus, et kui on aega ja võimalusi, tuleks nüüd müürid rahvale näha jätta.

«Turistile oleks huvitav vaadata. Praegu on siin arheoloogile päris palju infot, aknaavad, ukseavad, lävepakud, sillutis, aga sellest saaks klaasi alla ilusa pildi, mis võiks olla väga nauditav,» arvas Mets­allik.

Berliini muuseumisaar avaneb rahvale taas täies uhkuses

Saksamaa kantsler Angela Merkel avas eile Berliinis Neues Museumi ehk Uue Muusemi. Esimest korda pärast Teist maailmasõda avati sel ÜRO kultuuripärandi hulka kuuluval muuseumisaarel on kõik viis osa.


«Lõpuks ometi on sõjajärgne aeg ka muuseumisaare jaoks lõppenud,» sai sel nädalal õnnelikult teatada muuseumi ehitust üle vaadanud Preisi Kultuurifondi juht Hermann Patzinger. Kuigi pidulik avamine kantsleri osalusel oli eile, pääseb rahvas hoonesse tänasest.

Teises maailmasõjas kõvasti kannatada saanud ja hiljem varemeis seisnud Neues Museumi tähteksponaadiks on ilmselt arvatavalt 3400 aasta vanune Egiptusest pärit Nofretete büst, mis saab endale lõpuks ometi väärika koha.

Kuigi Nofretete on kahtlemata rahvusvaheliselt tuntuim eksponaat, on see muuseumile valmistanud ka palju peavalu.

Üle 9000 eksponaadi

1913. aastast Saksamaal asuv ja üheks maailma iluetaloniks peetav büst saabus Berliini väidetavalt kahtlastel asjaoludel. Kairo väidab, et kuju Saksamaale toonud arheoloog Ludwig Borchardt pettis egiptlasi. Egiptuse antiikaarete eest vastutav ametnik Zahi Hawass on andnud Saksa meediale viimastel kuudel mitu intervjuud, kus lubab Nofretete tegeliku saatuse välja selgitada ja vajadusel kuju tagasi viia.

Eile ei lasknud sakslased end sellest aga häirida. Nofretete pole seal ka kaugeltki ainus ega vanim eksponaat, kirjutas uudisteagentuur AFP. Viimase au saab endale hoopis umbkaudu

700 000 aastat vana tulekivi. Lisaks on siin näiteks täielikult säilinud hammastega neandertali lapse kolju. Kokku on eksponaate üle 9000.

19. sajandi keskpaigast alates on selles muuseumis näidatud Egiptuse muuseumi ning esi- ja varaajaloo muuseumi kogusid. Aastakümneid Ida- ja Lääne-Berliinis eri muuseumides laiali olnud kogusid saab nüüd nähe ühes kohas.

Ülesehitust plaaniti varemgi

Neues Museumi plaaniti üles ehitada juba Ida-Saksa aegadel, kuid need jäid pooleli koos raudse eesriide langemisega. Nüüdse 212 miljonit eurot (3,3 miljardit krooni) maksma läinud muuseumi ülesehituse arhitektiks oli britt David Chipperfield, kes otsustas, et ei taasta 1843–1855 ehitatud klassitsistlikku hoonet sajaprotsendiliselt originaalitruult, vaid jätab sellele alles ajaga tekkinud haavad – täielikult purustatud muuseumi osad asendati moodsatega, alles jäid ka ajaga tekkinud ilma- ja sõjakahjustused, kirjutas ajakiri Der Spiegel.

Konservatiivsemate arhitektuurihuviliste silmis oli otsus muuseumi mitte täpselt taastada pühaduseteotus, kuid rahva huvi uue hoone vastu on suur. Kevadel, kui veel tühi, kuid juba valmis muuseumimaja inimestele nädalaks avati, oli uudistajaid koguni mitukümmend tuhat.

Neues Museum on üks Berliini muuseumisaare viiest muuseumist. Kogu saare ülesehitus pole selle valmimisega lõppenud – siiani on renoveeritud viiest muuseumihoonest kolm. Saneerimata on veel Pergamoni muuseum ja Vana Muuseum, aastaks 2015 peaks valmima uus sissepääsuhoone. Lõplikult peaks kogu kompleks valmis saama 2026. aastaks ja see maksab kokku 1,3 miljardit eurot (20,3 miljardit krooni), kirjutas ajaleht Berliner Morgenpost.

Muuseumisaar

• Berliini kesklinnas asuva Spree saare põhjaosa.
• Berliini muuseumimaastiku ajalooline tuumik ja ühtlasi üks maailma tähtsamaid muuseumikomplekse.
• Vähem kui ruutkilomeetril kujunes aastatel 1830–1930 kunstide tempel, mis esindab viie muuseumiga 6000 aastat kultuurilugu.
• Sellesse kuuluvad Pergamoni muuseum, Vana Muuseum, Vana Rahvusgalerii, Bode-muuseum ja Uus Muuseum.
• Ainulaadne ansambel kujutab moodsa muuseumidisaini rohkem kui sajandipikkust arengut.

Labyrinthose koopad on labürindilegendi aluseks?

Kreeta saarel asuv maa-alune koobastik võib olla see, mille põhjalt tekkis antiik-Kreeka labürindilegend.
Legendi järgi elas labürindis Minotaurus – pool härg, pool inimene, kirjutab Daily Mail.

Kui siiani peeti Minotauruse elukohaks Knossoses asuvat keerulist paleed, siis nüüd arvatakse, et selleks võivad olla hoopis Gortyni lähistel asuvad koopad.

Sajand tagasi leitud Knossos oli legendaarse kuningas Minose elupaik. Legendi kohaselt lasi ta rajada labürindi, kus elas ta naise ja härja järglane, hübriid Minotaurus.

Jõukas Briti arheoloog Arthur Evans kaevas Knossoses 1900 – 1935 ja oli kindel, et on avastanud müütilise labürindipaiga.

Kuid tänapäeva arheoloogid on arvamusel, et legendiga sobib rohkem kokku Knossosest 32 kilomeetri kaugusel asuvad Labyrinthos koopad.

Pärast Knossose avastamist ja väljakaevamist loobuti müütilise labürindi otsingutest. Neid koopaid kasutati Teise maailmasõja ajal laskemoonalaona.

«Labyrinthose koopad on müstilised ja salapärased, seal on lihtne ära eksida. Evansi arvamusse, et müütiline labürint oli Knossose palee, tuleb suhtuda skeptiliselt,» selgitas Oxfordi ülikooli geograaf Nicolas Howarth.

Ta lisas, et Evans käis välja romantilise idee, et Minotaurus elas Knossose palee keerukas ruumidevõrgustikus ning kuna see meeldis inimestele, siis see juurdus.

«Arheoloogilisi fakte silmas pidades ei ole siiani tegelikult suudetud tõendada, kas muistne labürint oli olemas ja mille põhjalt see legend tekkis. Selget vastust ei pruugi me mitte kunagi saada,» on Howarthi seisukoht.

Eelajaloolise labürindi asupaigale kandideerib ka Kreeka mandril asuv Skotino, kus samuti on keerukas koobastik.



Toimetas Inna-Katrin Hein