Rahapuudus laseb muinsustel tühjalt seistes laguneda

www.postimees.ee 30.10.2010

Narva raekoda.

Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Vahur Koorits

Kõigi lagunevate muinsuskaitsealuste ehitiste kordategemiseks oleks tarvis miljardeid kroone, ent ka siis jääb õhku rippuma küsimus, mis neist edasi saab.

Patarei vangla asub Tallinna kesklinna lähedal mere kaldal, ent ometi ei ole sellele pärast vangide ümberkolimist suudetud uut otstarvet leida. Endine merekindlus lihtsalt laguneb.

Patarei arendamisega tegelev Andrus Villem lausus, et erinevaid investeerimishuvilisi käib Patareis kogu aeg, ent kõigile saab komistuskiviks raha. Patarei renoveerimine läheks maksma ligi 1,5 miljardit krooni, ainuüksi tänapäevaste kommunikatsioonide rajamisele kuluks sadu miljoneid kroone.

Ent maha tuleks võtta ka kogu krohv, et hallitus majast välja saada, ning lisaks peab tegema kõikvõimalikke muid töid. Jupikaupa pole Patareid võimalik Villemi sõnul renoveerida. Maja tuleb ühe hooga korda teha ja seejärel saab sinna rajada väga erinevaid asju – hotellidest kunstigaleriideni. Ruumi on seal palju.

Patareist vasakut kätt asub vana Lennusadam, millel on läinud hästi – selle sajandivanuseid betoonkupleid juba restaureeritakse. Patareist kesklinna poole jääb aga linnahall, mille probleemid on samad mis Patareil – asukoht on hea, aga maja restaureerimine oleks väga kallis ja seetõttu on majanduslikult tasuvat plaani raske teha. Nii hoone tühjalt seisabki.

Lagunevad ka Narva linna bastionid. Narva muuseumi direktor Andres Toode lausus, et bastionide korrastamise hinnanguline maksumus võib olla 200 miljonit krooni, aga täpset summat on raske ennustada, sest enamasti kipuvad restaureerimised arvatust kallimaks minema.

200 miljoniga peaks korda saama kolm kõige kehvemas seisus bastioni. «Ülejäänute olukord on enam-vähem korralik, ent nende hooldamiseks peab ka korralikult raha olema,» lausus Toode. Tema sõnul on probleemiks, et pärast pikemat lärmi leitakse enamasti raha restaureerimiseks, ent seejärel hoolduseks enam mitte.

«Tegelikult peaks igal aastal paar miljonit krooni hooldusele kulutama, puhastama bastione taimedest, vuuke üle käima jne,» lausus Toode, kelle sõnul lagunevad Nõukogude ajal restaureeritud bastionid nüüd tasapisi jälle.

Toodet paneb muretsema ka Narva vana raekoda. See ehitati küll 1960. aastatel uuesti üles, raekoda köetakse ja seal on valvur. Ent enamasti seisab maja tühjalt ning vaid vahel harva toimub seal midagi.

Seetõttu pole tema arvates ka Narva sõjaeelse vanalinna ülesehitamisest mõtet rääkida. «Kui me ei suuda seda ühte maja ära kasutada, siis miks me neid juurde ehitama peaksime? Maja säilib, kui sellele leitakse funktsioon, see on ajalooliste hoonete pikaealisuse saladus,» lausus Toode.

Heaks näiteks Narva linnast on tema sõnul aga Kreenholmi manufaktuur, kus tootmine on peaaegu lõppenud. Ent vähemalt on omanikel plaan seal kinnisvara arendama hakata ning töö käib. Praegu näiteks puhastatakse tehasehooneid Nõukogude ajal ehitatud sobimatutest lisanditest, mistõttu Kreenholmi olukord pigem isegi paraneb.

Omaette valuküsimuseks on kirikud, mis on ka tihti muinsuskaitse all, ent mida kogudused ise ei suuda korras hoida. Kirikuskäijate arv on kahanenud ning maakohtades jääb üldse rahvast vähemaks.

Muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu lausus, et tegemist on üleeuroopalise probleemiga ning kirikutele üritatakse leida muud otstarvet seltsimajade või teiste selliste kohtadena. Raha leidmiseks soovitas ta aga abi otsida Euroopa struktuurifondidest, kust toetust on saanud juba mitu kirikut.

Ka paljud mõisad seisavad tühjalt ja lagunevad, sest jällegi pole kellelgi ideed, mida nendega peale hakata. Uustalu ütles, et tal on valus vaadata näiteks oma lapsepõlvekodu lähedal asuva Neeruti mõisa lagunemist. See kuulub eraomanikule, kes on küll uksed-aknad laudadega kinni löönud, ent see on ka kõik.

Uustalu sõnul müüdi 1990. aastatel palju mälestisi ärimeestele, kes lootsid neid edasi müües teha head äri. «Selle tulemusena on meil väga palju mälestiste omanikke, kes hankisid hoone selleks, et see hiljem suurema raha eest edasi müüa, mõtlemata sellele, et vahepeal tuleb neid ka korras hoida ja see pole sugugi odav,» tõdes Uustalu.

Valgamaal Karula vallas asub Kaagjärve-Alamõisa vabrikuhoone, mis on samuti kaitse all, ent seisab tühjalt. Karula vallavanem Rain Ruusa lausus, et vabrikul on uksed-aknad laudadega kinni löödud ning hoone enam eriti ei lagune.

Kaagjärve-Alamõisa vabrikuhoone kuulub eraomanikule, kellel on sellega olnud erinevaid, peamiselt turismiga seostuvaid plaane, ent jõutud kuhugi pole. Vallal aga omaniku aitamiseks jaksu ei jagu – neile kuulub Kaagjärve mõisakompleks, mille korrashoidmine nõuab vallalt omajagu jõupingutusi.

Kaitsealused mälestised

• Eestis on 1265 ajaloomälestist, 6623 arheoloogiamälestist, 5250 arhitektuurimälestist, 13 883 kunstimälestist, 12 muinsuskaitseala ja 87 tehnikamälestist. Lisaks on 42 veealust mälestist.

• Ainuüksi Harjumaal on 5317 mälestist. Kõige vähem ehk 701 mälestist asub Hiiumaal.

• Muinsuskaitse aluste hoonete renoveerimine nõuab palju raha. 2003. aastal alustati pühakodade riikliku programmiga, mis valdavalt puudutas kirikuid. Hinnati, et pühakodade renoveerimine läheks maksma 700 miljonit tollastes ehitushindades.

• Mälestiste omanikud on aastatel 1996–2010 taotlenud riigilt raha 8,6 miljardit krooni. Riik on muinsuskaitseametile andnud samal ajal kõigiks kuludeks kokku pool miljardit krooni.

• Lisaks eraldab riik kultuuripärandiks olevatele ehitistele üsna suure summa ka otse kultuuriministeeriumi ja kohalike omavalitsuste kaudu.

Allikas: muinsuskaitseamet

VIDEO: Põllult leiti 500 aasta vanune ehetest koosnev aare

www.jt.ee 28.10.2010

Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi.


«Tüüpiline Järvamaa leid!» sõnas Eesti aardeid uurinud arheoloog Mauri Kiudsoo üleeile Öötla küla põllul, kus kaevati välja ligi poole tuhande aasta vanune ehetest koosnev aare.

Esmaspäeval kammis Kareda valla Öötla küla mees Aivar Piirsalu metallidetektoriga täiesti tavalist põldu. Ta oli sealt kunagi küll mõne mündi leidnud, kuid ei midagi erilist. «Kui mööda kombainiratta jälge astudes hakkas detektor äkitselt märku andma, et midagi olulist on maa sees, arvasingi, et küllap see on mõni metallikolakas,» selgitas ta.

Piirsalu kaevas augu ja umbes 35–40 sentimeetri sügavuselt vaatasid talle vastu rohekad kettad. «Arvasin, et see on plekk, aga kui tuli see hõbedast asi (krõll – toim), sain aru, et midagi on muud, ja teatasin sellest muinsuskaitsele,» selgitas ta.

Juba üleeile seisid labidate, kellude, harjade ja mõõteriistadega varustatud spetsialistid põllul ning nelja tunniga paljastus maapõue peidetud saladus.
Ettevaatlikult kaevati Eesti aardeid uurinud arheoloogi Mauri Kiudsoo juhatusel umbes 40 sentimeetri sügavune auk, mille põhjas puhastati lõpuks harjaga välja üheksa käelabasuurust ornamentidega rinnalehte, mida naised kandsid kaelas.


Lisaks tuli ilmsiks viis krõlli, üksikuid helmeid ja ülekullatud hõberipatseid, mis olid kaelakee osad. Ehete alt paistsid puust anuma põhja jäänused.

Arheoloog peab Järvamaa aaret hindamatuks

www.postimees.ee 29.10.2010

Selle nädala alguses Järvamaalt Öötla küla põllult välja tulnud ehteaare on arheoloog Mauri Kiudsoo sõnul hindamatu väärtusega.

Kiudsoo, kelle juhatusel aare välja kaevati, rääkis, et leitud väärtasjad on Eesti soost ehtemeistrite valmistatud, vahendab ERR Uudised.

Arheoloogi sõnul tuleb aare kiiresti konserveerida, kuna vastasel juhul hävib see paari aastaga, ning seejärel antakse see leidja soovil Paide muuseumile.

Kuna seaduse järgi on ausal leidjal õigus saada leiutasu leitu poole väärtuse ulatuses, siis nüüd kutsub arheoloogiamälestiste nõukogu kokku ekspertnõukogu, kes teeb akti, kui palju värske leid väärt on.

Kiudsoo tõi välja, et mõned aastad tagasi maksti Saaremaalt aarde leidnud inimesele isegi pool miljonit krooni.

Äri- ja eluhoone Suur-Karja 2

www.upc.ee

Olen avastatud, et kinnisvaraportaalid on samuti hääd infoallikad ajaloohuvilisele.
Kui mõni ajalooline hoone/korter müügis siis selle ajalugu ka ära tuuakse kuna see
on lisaväärtus kinnisvarale.

Tallinna vanalinna südames, suurepärases asukohas Raekoja platsi vahetus läheduses ja Vana turuplatsi kõrval paikneb üks vanalinna huvitavamaid hooneid. Asukoha esinduslikkust rõhutab veel seegi, et lähiümbruses on end sisse seadnud mitmed välisesindused (saatkond, suursaadiku residents, kultuurikeskus). Lisaväärtust annavad hoonest avanevad vaated Vanale turule, Suur-Karja tänavale, Niguliste kirikule.

Kinnistu on olnud hoonestatud juba alates 13 sajandist ja läbi ajaloo on selle omanike hulka kuulunud lisaks väärikatele kaupmeestele tervelt kolm Tallinna raehärrat, üks bürgermeister ja üks Narva raehärra.

Nüüd on see ajalooline hoone värskelt restaureeritud. Hoolikalt ja säästlikult teostatud saneerimise käigus säilitati, puhastati ja konserveeriti kõik detailid (mille hulgas on väga haruldasi Tallinnas ainulaadseid) ning konstruktsioonid, milledel on ajaloolist ja esteetilist väärtust. Kogu majavaldust hõlmav põhjalik restaureerimine kestis Muinsuskaitse Ameti juhtimisel ja suunamisel peaaegu viis aastat. Käesoleva aasta alguses tunnustati tehtud tööd tiitliga Parim restaureeritud hoone Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal aastal 2008.

Nüüd ootab see hoolikalt taastatud maja väärikaid üürnikke.


Hoone ajaloost (kasutatud ajaloolase Jüri Kuuskemaa koostatud ülevaadet)

Seistes tänaval Suur-Karja 2 suhteliselt lihtsa kolmeosalise fassaadi ees, ei oska aimatagi, kui mahukas ja romantiline hoonetiibade ning ruumide labürint jääb selle käändude taha, väheldase ebakorrapärase õue ümber. Rääkimata vaimustavavatest vaadetest, mis mitmesse suunda avanevatest akendest nähtavad.

Väga toekad ja arhailised on parempoolse majaosa alla jäävad keldrid, niisamuti anfilaadselt tänavast eemalduvad ruumid põhikorrustel. Neljast kolm keldrit on võlvitud. Eriti atraktiivne on tänavapoolseim, võimsa keskposti ja nelja võlvikuga kelder.



Majavalduses on sajandite jooksul liitunud eriaegsed hooneosad, konstruktsioonid, ruumid ja ehised, mis esindavad gootikat, renessanssi, barokki ja klassitsismi. Kinnistu on üle elanud nii õitsenguid kui mõõnu sünkroonselt linna käekäiguga, kuid on alati kuulunud linna eliidi, kaupmeeskonna esindajatele. Nende hulgas on olnud raehärrasid ja bürgermeistreid eriti mainekatest suguvõsadest.

Ei tohiks olla kahtlust, et Vana turuga, kus enne tulekahju 1288. aastal paiknes esimene raekoda, külgnev krunt oli hoonestatud juba XIII sajandil. Kahjuks ei mäleta säilinud Taani-aegsed ürikud kinnistu valdajaid nimepidi. Esimene omanik, kelle nimi on talletatud, oli Thidericus Lange aastal 1360.

Aastatel 1396 kuni 1468 oli kinnistu Lore'de suguvõsa omanduses. Sellel ajal sai elamu toredasti välja ehitatud, nn diele-dornse süsteemis kaheruumilise põhiplaaniga kaupmehe-elamuks.

Tänava poole jäi kogu maja laiuses avar ja kõrge eeskoda (diele), mille algsetest konstruktsioonidest on paremas taganurgas säilinud tahulise nurgasambaga mantelkorstna jalg, kus asus maja köök; vasakus nurgas on korruseid sidunud müüritrepp; vasakus seinas murenenud teravkaarne portaal pääsuks poeruumi keskmise fassaadilõigu taga. Diele taga paikneb algne peretuba (dornse; lad. dormire - magama), mille paremal seinal on toredatele gooti raidkonsoolidele tuginev arkaad.







Järgneva rohkem kui 200 aasta jooksul oli majavaldusel mitmeid omanikke, kes seda võimaluste kohaselt ka remontisid ja renoveerisid. Näiteks aastatel 1606 kuni 1622 omanikuks olnud Simon Korffmaker lisanud peahoone dornsele ehk peretoale kunstipärased aknasambad, mis algselt pidid olema ka värvilise viimistlusega.

1673 aastal pandi majavaldus oksjonile ja kohtufoogt loovutas selle kaupmees Dirick Witte´le, kes pärines nimekast raesuguvõsast ja sai isegi 1681 raehärraks. Tema võttis käsile äsjaomandatud majavalduse korrastamise Tallinnas ajakohase, barokse moejoone kohaselt. Fassaadil võime näha „oinasarv"-müüriankruid toona uuendatud puidust vahelagede kinnitamiseks. Usutavasti võlviti siis osa keldreid, mis olid varem talalagedega, tehti uusi müüritreppe ja siseportaale, loobuti fassaadide saehambulisest viilulisusest ning ehitati välja praeguseni säilinud kõrge kaheastmeline mansardkatus.

Dirick Witte ettevõtmistest on kõige kunstipärasemana säilinud uuendused teise korruse vanas peretoas: lehtmaalingutega talalagi ning üliharuldase maalingu katkendid ühel seinal. Maaling jäljendab äärepitsidega drapeeringut, millel on lilli ja küllusesarved.






18. sajandil esilekerkinud uuest raesuguvõsast pärit Berend Nottbeck sai kinnistu omanikuks 1784 aastal. Taas toimus ulatuslikum moderniseerimine, seekord juba kooskõlas päevakorda kerkinud klassitsistliku arhitektuuri kaanonitega. Kuna kaubandus polnud enam nii intensiivne kui Rootsi võimu ajal, asuti seniseid aida- ja salveruume ümber ehitama eluruumideks, mida sai kasutada väljaüürimiseks. Taas tuli asendada pehkinud vahelagesid. Muudeti ruumide kõrgustki, mis omakorda tingis ka fassaadide uue kujunduse. Kivist piiretega kaubaluuke ja tuulutusavasid asendasid kuueruudulised, korrapäraselt paigutatud aknad. Osa teise korruse tänavapoolseid ruume kujundati anfilaadseteks eluruumideks. Need said klassitsistlikus stiilis stukkrosetid ja hammaskarniisid, kõrged, lakkvärvidega kaetud tiibuksed, aknaraamid ja seinapaneelid, uued parketilaadsed põrandad. XIX sajandist pärineb peente treitud balustritega peatrepp.



Hilisemad ümberehitused ei rikastanud enam majavaldust, puudutades vaid sisemist plaanilahendust, põhiliselt uute vaheseinte lisamise näol. Nõukogude ajal paiknes siin linna sanitaar-epidemioloogia jaam, kust kodanikud võisid teenusena tellida abi hiirte ja rottide hävitamiseks, mida nimetati „deratiseerimine".

Fassaadide ilme on tänini peaaegu muutumatult samasugune, nagu see oli juba 200 aastat tagasi.

Ajalooliste stiilide väärtustamine 20. sajandi viimasel veerandil on võimaldanud juba nõukogude perioodi lõpul toimunud korrastustöödel avada mõningaid stiilseid detaile ja konstruktsioone peahoone fassaadil, eeskojas, esimese ja teise korruse peretubades.

Ent kogu majavaldust hõlmav metamorfoos, mis vääristas hoonestust keldritest kuni kuni katusealuste toolvärkideni, on toimunud alles viimastel aastatel. Hoolikalt ja säästlikult teostatud saneerimise käigus jälgiti muinsuskaitse ettekirjutusi. Säilitati, puhastati ja konserveeriti kõik detailid ning konstruktsioonid, millel on ajaloolist ja esteetilist väärtust.

Hoone on restaureeritud silmas pidades selle kasutust esindushoonena. Esimese korruse ruumid jätkavad oma traditsioonilist kasutusviisi kauplustena ja seal asuvad mitmed kvaliteetkaupu pakkuvad poed. Ülejäänud korruseid saab kasutada esinduslike vastuvõturuumidena, kontorite aga ka korteritena. Keldrikorruse ruumid on restaureeritud silmas pidades, et seal võiks asuda eksklusiivne vinoteek, šokolaadikohvik vms tegevus.

Armeeniast leiti 5900 aasta vanune seelik

www.postimees.ee 27.10.2010

Areni-1 koobas, kust arheoloogid on leidnud mitmeid märkimisväärseid asju

Foto: Scanpix

Armeenia arheoloogid avastasid seeliku, mis nende andmetel on umbes 5900 aastat vana.

Jerevanis asuva arheoloogia ja etnograafia instituudi juhi Pavel Avetisiani sõnul avastati seelikujäänus Kagu-Armeenias Areni-1 koopas toimuva väljakaevamise käigus, edastab Huffington Post.

Tegemist oli pilliroomaterjalist rõiva fragmendiga.

Avetisian lisas, et see võib olla maailma vanim taimmaterjalist riie.

Selle aasta alguses avastati samas paigast 5500 aasta vanune jalats. Selle puhul on tegemist maailma vanima nahast valmistatud jalanõuga.

Areni-1 koopa väljakaevamistel osalenud arheoloog Boris Gasparian lisas, et selles kunagises inimasumis leidus ka 5900 aasta vanune mumifitseeritud kits.

See kitsemuumia on Egiptusest leitud loomamuumiatest umbes 1000 aastat vanem.

Areni-1 on leitud jälgi nii pronksi- kui ka vaseajastu inimasustustest. Kõige tähelepanuväärsemaks peetakse kolme vaseajastu urnimatust. Igas urnis oli inimkolju. Need koljud kuulusid noortele vanuses 9 – 16 eluaastat. Ühe kolju sisepinnalt avastati hästi säilinud ajukude.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Blasius Hogreve mälestusmärk Tallinnas Marta tn.

Kõnnin sellest ristist peaaegu iga päev mööda ja kui pilk sellele satub siis olen mõelnud, et tegemist vana mälestusmärgiga ( meenutab kangesti Viimse Reliikvia filmist tuntud Pirita kloostri juures olevat risti )kuid ei teadnud keda või mida see tähistab.

Nüüd siis tuli meelde ja leidsin ta kultuurimälestiste nimekirjast, kui Eesti vanim algupärasel asukohal olev monument.

Asukoht: Harju maakond, Tallinna linn, Kesklinna linnaosa, Marta tn 6a

Liik: Mälestise tunnus

Muinsuskaitse alla võetud kui silmapaistev kultuurilootähis XVI sajandist - Tallinna vanim avalikus linnaruumis algses asupaigas paiknev, ajaloolist sündmuspaika tähistav üksikisikule püstitatud mälestusmärk Liivi sõja aastatest; renessansiaja esinduslikemaid monumente Eestis.
Sisestatud: 25.11.2006. Inspektor: kunstiajaloolane, Sirje Simson

Liik: Mälestise ajalugu

Muinsuskaitse all alates 1964 - vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 40, aastast 1986 – Tallinna kohaliku tähtsusega kunstimälestis nr. 714

J. Kivimäe. Lahing Jeruusalemma mäe taga anno 1560 (Tallinna Mustpead. Tallinn, 1999): Blasius Hogreve mälestusmärk. Üksikuna ja unustatuna seisab see mälestusmärk tänini seal, kuhu ta kunagi püstitati. Kui tallinlased seda tunnevad, siis enamasti Marta tänava risti nime all. Nelinurksest kivist postamendil asuv u. 2, 8 meetri kõrgune ja 1, 5 meetri laiune paekivist rist Marta tänaval on pühendatud Tallinna kodanikule ja suurkaupmehele Blasius Hogrevele (ka Hoegreve, Hochgreve), kes hukkus siin 1560. aasta septembris. Risti esiplaanil, mis asub Tallinna poole, on taas kujutatud krutsifiksi. Ristipuu all vasakul põlvitab ja palvetab habemik pikkade juustega raudrõivais mees. Ristipuu all maas on sõjamehe kiiver ja kaks ristatud luud. Ristist paremal leidub raidkirjas sama alamsaksakeelne piiblisalm, mis Lutke van Oyteni mälestusmärgil. Risti tagumise poole ülaosas paikneb alamsaksakeelne tekst, mis tõlkes on järgmine: „Aastal 1560, 11. septembril on siin härra Blasius Hochgreve venelaste poolt armutult maha löödud. Jumal olgu talle armuline ning andku talle viimsel päeval rõõmsat ülestõusmist igavesele elule. Aamen.
Blasius Hogreve oli Liivimaa sõja eelõhtul Tallinna üks tuntumaid ja jõukamaid kaupmehi. Üks varasemaid teateid tema kohta pärineb Mustpeade 1538. aasta vastlajootudest, kus ta oli trummilööjaks. 1545. aasta oktoobris võeti ta Tallinna kodanikuks. Suurkaupmehe Hogreve äritehingud ulatusid Amsterdamist kuni Novgorodini. Venelaste kallaletung Liivimaale ja Narva ning Tartu langemine vaenlase kätte lõhkusid lõplikult seni käibinud hansakaubanduse süsteemi. Mitmed Tallinna suurkaupmehed ja Blasius Hogreve nende hulgas asusid juba 1558. aasta suvel tegema ettevalmistusi kaaperlaevade saatmiseks Soome lahele, et kimbutada venelasi. Hogreve varustas oma kuludega ühe kaaperlaeva. Tema eestvõtmisel valmistuti tõsiselt Tallinna kaaperlaevade hulljulgeks ekspeditsiooniks, et vallutada tagasi Narva. 1560. aasta aprilli lõpul andis selleks loa ka ordumeister Kettler, kuid Narva-retkest ei saanud siiski asja. On võimalik, et sõjakalt meelestatud Blasius Hogreve oli ka 1560. aasta septembris lahingu üks eestvõitjaid, kuid see jäi tema viimseks lahinguks kodulinna kaitsel.
H. Üprus. Raidkivikunst Eestis XIII-XVII sajandini. Tallinn, 1987, lk. 145: Selle seni anonüümseks jäänud kunstniku looming on probleemiderohke ja liiga suure tähtsusega Eesti raidkivikunsti ajaloos, et ilma sügavama uurimise või õnneliku arhiivileiuta lõplikku otsust langetada. Ilmselt on meister seotud veel mitme suure raidkivitööga, mis valmisid pärast Liivi sõja lõppu. Need on suured memoriaaltahvlid ja ristid, mis püstitati Tallinnas 1560. aasta 11. septembri lahingus langenud nimekate kodanike mälestuseks otse lahingupaikadele... Ka kolmandal mälestuskivil oli samasugune kujutis ja sama salm ülestõusmisest, ainult selle vahega, et põlvitav meesfiguur kandis lahinguriietust – raudrüüd. Tekst kivi teisel küljel väidab, et kivi on püstitatud kodanik Blasius Hochgreve mälestuseks, kes langes 11. septembril 1560. Kivi asetseb tänaseni Marta tänaval oma esialgsel kohal. Need kolm monumenti on küllalt olulisteks mälestusmärkideks Tallinna ajaloos, nii renessansiajastu sisulise olemuse kui ka väliste kunstivormide seisukohalt.
R. Patzner. Kolm vanemat Tallinna mälestussammast. Päevaleht, 4. detsember 1938: ... 11. septembril 1560 varahommikul – nii kirjutab kronist Russow – tallinlased, nii aadlimehed kui lihtsad kodanikud, nii raehärrad ja „bürgerid“ kui k lihtsad mehed, kes hobustega, kes jalgsi, läksid linnaväravast välja, et vastu panna venelastele – sissetungijatele. Tallinlaste üksmeel ja raudne tahe venelasi tagasi lüüa, viis nad võidule... Mainitud päeval – 11. septembril 1560 – tekkis Pärnu maantee ümbruses kokkupõrge tallinlaste ja venelaste vahel. Lahinguväljal jättis oma elu väga palju Ivan Julma sõdureid. Ellujäänud põgenesid Paide suunas ja sealt edasi. Kallaletung oli likvideeritud. Vanatallinlased vaatasid tänutunde ja uhkusega nende peale, kes nii julgelt ja kiirelt olid toonud rahu kodulinnale... Kolm mälestussammast Pärnu maantee ümbruses on säilinud meie päevini ja kõnelevad meile kangelastest, kes siin on langenud – ühest raehärrast, ühest „bürgerist“ ja kümnest mustapea-vennast. Need kolm vanimat Tallinna mälestussammast on muinsuskaitse all... Teine ausammas, mis on püstitatud ühele isikule, varjab end Marta tänaval nr. 4. See sammas kujutab postamendil seisvat risti. Lõuna poole pööratud ristiküljel võib lugeda: „Anno 1560, den 11 Septembris ys allhier herr Blasius Hochgreve vom Rüssen erbarmerlich“. Eestikeelses tõlkes umbes: „1560. aastal, 11. septembril, tapeti sellel kohal härra Blasius Hochgreve venelaste poolt halastamata kombel. Olgu Jumal temale armuline ja andku temale pattude andeksandmist viimsel päeval.“ Huvitav on, et Hochgreve oli omal ajal tuntud salakauba-ärimees. Tema salakaubavedu Soome lõi tol ajal laineid. Ta kuulsus kaaskodanike hulgas ei olnud hea. Ainult sellepärast, et ka tema oli langenud lahingus Ivan Julma sõdurite vastu, unustati see, mis varem oli ja püstitati ka temale kirjeldatud ausammas...
Sisestatud: 02.03.2008. Inspektor: kunstiajaloolane, Sirje Simson

Liik: Mälestise kirjeldus

materjal ja tehnika: paas, raidtehnika

autor, valmistamise koht, dateering: tundmatu Tallinna kiviraidur, 16. saj. II pool (1580. aastad?); sokkel 19. sajandi lõpp

mõõtmed: risti kõrgus soklilt 223 cm; risti laius 155 cm; risti paksus 14 cm, sokkel 277 x 277 cm, kõrgus ca 129 cm; sokli pealisplaat 285 x 285 cm

märgid ja inskriptsioonid (märgid, signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimistähised, jms.): risti esi-küljel reljeefsed krutsifiks ja põlvitav raudrüüs mehefiguur peast võetud kiivriga; vasakul vaevalt märgatav vapp, mille kohal vaimulik salm: „Ick vet, dat...“ (Nottbeck- Neumanni andmeil: Ick wet dat myn vorloser levat und he wert my hyrnamalt ut der erden uperwecker (tõlge: ma tean, et minu lunastaja elab ja tema äratab mind üles veel kord maa peal). Risti tagaküljel (Marta tänava poolsel küljel) tugevasti kulunud tekst (Nottbeck-Neumanni andmed): Anno 1560, den 11 Septembris ys allhier herr Blasius Hochgreve vom Rüssen erbarmerlick erslagen Gott sy eme gnedich und vorlene em am jüngsten dage eyne vrobege uperstandinge thom ewigen levende. Amen“ (tõlge: 1560. aastal, 11. septembril, tapeti sellel kohal härra Blasius Hochgreve venelaste poolt halastamata kombel. Olgu Jumal temale armuline ja andku temale pattude andeksandmist viimsel päeval. Amen)

eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid, jms.): risti kohati mördiga parandatud; pind mure-nenud, kirjed ja kujutised väga tugevasti kulunud; tugev pinnakahjustus tekkis risti liivapritsiga puhastamise tõttu 1984.

täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid, jms.): 11. septembril 1560 toimus Tallinna eeslinnas Pärnu maantee ääres kokkupõrge tallinlaste ja venelaste vahel, kus sai surma mitmeid Tallinna koda-nikke ja Mustpeade vennaskonda kuuluvaid isikuid. Langenute mälestuseks asetati eri kohtadesse lahingu-väljal kolm mälestussammast. Kaks neist on hilisema ehitustegevuse käigus kõrvaldatud, kolmas – Blasius Hochgreve mälestuseks püstitatud rist on tänini säilinud algsel asukohal. Maatüki Blasius Hochgreve mälestusmärgiga 66 ruutsülla suuruses kinkis kaup-mees Edgar Höppner 1898. aastal Tallinna linnale. Monumendi sokkel ümberehitatud tõenäoliselt 19 sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Mälestusmärgi konserveeris AS KAR-Grupp 2002. Paigaldatud selgitav alumiiniumsulamist infoplaat. tellitud Monumendi haljasala hooldus- ja haljastusprojekt, mis tellitud Kesklinna Valitsuse poolt 2002. aastal, on siiani teostamata
Sisestatud: 25.11.2006. Inspektor: kunstiajaloolane, Sirje Simson

Liik: Mälestise kirjeldus

Ristilöödu ja donaatori reljeefkujutistega monumentaalne paekivirist massiivsel soklil.
Sisestatud: 25.11.2006. Inspektor: kunstiajaloolane, Sirje Simson

Liik: Üldseisukord ja hooldusaste

Rahuldav. Mälestise ümbrus heakorrastamata. Vajalik mälestise ümbruse hooldamine ja väärikas kujundamine.

Sisestatud: 25.11.2006. Inspektor: kunstiajaloolane, Sirje Simson

Kuidas kaupmees Trummer kiriku kiuste Estonia seltsi rajas

www.pealinn.ee 18.10.2010 Josef Kats

Fotol: Helilooja Raimond Valgre 1930. aastatel Estonia valges saalis lõõgastumas.

Kaupmees Johannes Trummeri meeleolu oli sünge nagu oktoobrikuine ilm: tal ei õnnestunud järjekordselt Kaarli kiriku vaimulikku veenda.

Seekord ei piirdunud vaimulik üksnes vihjega, et repertuaar, mida Trummeri kaaslased panevad ette kirikukooris esitada, on liiga ilmalik, vaid näitas talle lihtsalt ust.

Mõttesse vajunud Trummer jõudis Heinaturule, läks läbi Harju väravate ja jõudis vanalinna. Ta üritas olukorrast väljapääsu leida.

Õiged inimesed kohtadele

Missugused mõtted täpselt Johannes Trummeri peas 1865. aasta sügisel keerlesid, võib üksnes ette kujutada. Kindlalt saab öelda üht: 7. (vana kalendri järgi 20.) oktoobril võtsid tema ja ta mõttekaaslased, kes kaupmehe korterisse kogunesid, vastu otsuse luua ise muusika- ja draamaühing.

Selle tuumiku moodustasid mõned Revalia liikmed (see selts oli Kaarli kiriku juures loodud kaks aastat varem), kes ei pidanud võimalikuks eranditult vaid kirikukoraalide õppimist ja esitamist. Mõtet toetasid mõned eestimeelselt häälestatud baltisakslased.

Kuna seltskond ei tundnud end saksameelses Revelis piisavalt kindlalt, otsustasid selle loojad end «kindlustada». Nad valisid juhatusse «õigete» perekonnanimedega inimesed, näiteks Trummeri, kes alguses võttis enesele esimehe kohustused, andes need peagi üle vaestele mõeldud Toomkooli eestseisjale Treule.

Auesimehe koha sai magistraadi ja kubermangukohtu advokaat Roman von Antropoff – teadaolevatel andmetel saksastunud venelane.

Uus selts vajas sobivat nime. Niisugust, mis rõhutaks asutajate rahvust ja sobiks samal ajal «internatsionaalsele» juhatusele.

Kompromiss leiti tänu ladina keelele. Seltsi teisel koosolekul, mis toimus 10. oktoobril, hääletas suurem osa 40 kohalolijast variandi «Esthonia» poolt.

Esialgu oli seltsi töökeeleks saksa keel – selles koostati protokolle ja peeti kuluaarivestlusi. Konkurendid Revalia seltsist panid seda pahaks – nagu ka seda, et väidetavalt tegelesid seltsi liikmed vähem muusa austamise ja rohkem õlle, sigarettide ja kaar- dimänguga.

Jutud juttudeks, see kriitika ei olnud paikapidav. Juba 1871. aastal esitas Estonia Tallinnas oma esimese eestikeelse lavastuse. Kaks aastat varem, 1869, sõitis kümme seltsi liiget raehärra Oskar Artur Riismanni finantsabi toel Tartusse, esimesele üle-eestilisele laulupeole. Seal said nad koguni kooride arvestuses esikoha.

1896. aastal korraldas Estonia koos Lootuse Seltsiga Tallinnas VI üle-eestilise laulupeo. Neliteist aastat hiljem korraldas Estonia oma jõududega VII laulupeo.

Raehärra Riismanni helde annetus oli pigem erand kui reegel. Suurem osa Estonia Seltsi sõpradest polnud sugugi rikkad inimesed: kaupmehed, rätsepad, teenijad, rae väikeametnikud. Seepärast oli Estonia suurim probleem kaua aega oma ruumide puudumine. Kohtuti aina erakorterites.

Alles 1901. aasta lõpus sai selts lõpuks oma ruumid, mis sobisid ka kontsertide ja etenduste korraldamiseks. See hoone asus seal, kus praegu on Rävala puiestee kaubamajatagused parkimiskohad: sõjajärgsed ümberehitused on kohta tundmatuseni muutnud.

Algusest peale oli selge, et see hoone on vaid ajutine võimalus. Linnalt paluti 1902. aastal maad, et hakata ise ehitama, kuid palvet ei vaadatud läbigi.

Aga nagu öeldakse, kui õnne pole, tuleb appi õnnetus. Sama aasta sügisel põles Saksa teater Laial tänaval. Linnavalitsus eraldas baltisakslastele kohe hoone ehituseks maad Uuel turul.

Eestlaste ja venelaste ühisotsus

1903. aastal pöördus Estonia linnaisade poole uue taotlusega. Seekord taotlus rahuldati: järgmiseks aastaks olid määratud linnaduuma valimised ja linnahärrade hulka kuuluvad sakslased tahtsid eestlaste poolehoidu võita.

Kaks aastat hiljem, kui munitsipaalvalimised oli võitnud eesti-vene blokk, võtsid kõik eesti seltsid vastu otsuse ühendada oma jõud ja ehitada ühine hoone. Et mitte ühtegi seltsi solvata, anti hoonele täiesti neutraalne nimi: Reveli Eesti Teater ja Rahvamaja.

See nimetus ei pidanud aga kaua vastu: kui 1908. aastal kuulutati välja hoone projektide konkurss, kirjutas igatahes vähemalt eesti ajakirjandus üksmeelselt «uuest Estonia majast».

6. septembril 1906 muutus Estonia draamatrupp professionaalseks – nüüdsest oli vaja 11 näitlejale palka maksta.

13 aastat hiljem, Vabadussõja ajal, asutas selts Tallinnas kõrgema muusikakooli, praeguse muusikaakadeemia eelkäija. Toetajaid oli vähe seegi kord, toime pidi tulema seltsiliikmete annetustega

Puiestee, mis Estonia juurde viib, sai oma praeguse nime 1923. aastal.

Nõukogude võim lõpetas Estonia Seltsi tegevuse, see taaselustati alles aastal 1990.

Kõik sai aga alguse tänu Tallinna kaupmehe Johannes Trummeri ja tema mõttekaaslaste kangekaelsele sihikindlusele 145 aastat tagasi.

Vanad roomlased kogusid klaasmaterjali

www.postimees.ee 25.10.2010

Vana-Rooma klaasnõud

Foto: wikipedia.org

Tänapäeval on roheline mõtteviis ning asjade korjamine ja taaskasutamine väga populaarsed.

Arheoloogide sõnul ei ole klaasi kogumine ja taaskasutamine 21. sajandi elustiil, vaid seda harrastasid juba vanad roomlased, kirjutab Discovery News.

Arheoloogide sõnul kogusid roomlased 3. – 4. sajandil pKr suures koguses klaasmaterjali. Nende eesmärgiks ei olnud keskkonnasõbralikkus, vaid see, et Rooma impeeriumi põhjaaladel nappis klaasi.

«Leitud klaasesemete analüüs näitas, et rooma valitsusajal Briti saartele jõudnud klaas valmistati ümbertöödeldud vanast klaasist,» selgitas Sheffieldi ülikooli ajaloolane Caroline Jackson.

Klaasi hakati valmistama Mesopotaamias 2500 eKr, kust see levis Egiptusesse ning sealt edasi Süüriasse ja Palestiinasse. Roomlased hakkasid samuti klaasipuhumisega tegelema ning see levis kogu Rooma impeeriumis, muutudes tavaliseks igapäevaelu osaks.

Klaasil võib olla mitmeid erinevaid värve, sõltuvalt selle toormaterjalis sisalduvatest ainetest.

Klaasi põhiaineks oli liiv. Näiteks liivast, milles oli rauda, saadi sinakasrohelist klaasi, rauda ja väävlit sisaldavast liivast saadi pruunikat klaasi.

Roomlased suutsid valmistada erinevat värvi ja ka värvitut klaasi. See saadi, kui lisati ainet, mis neutraliseeris toormaterjali kemikaalid.

«Rooma perioodil oli selleks aineks kas antimon või mangaan,» selgitas Jackson.

Värvitu klaas oli Vana-Roomas kõige hinnalisem. Rooma ajaloolane Plinius kirjutas, et keiser Nero (37 – 68 pKr) maksis 6000 sestertsi (umbes 2,7 miljonit krooni) kahe läbipaistva tavasuuruses klaastassi eest.

Rooma klaasitööstus peidab siiani mitmeid saladusi. Siiani ei ole täpselt teada, kus asus klaasivalmistamise keskus ning kuidas klaasitootmine organiseeritud oli.

«Plinius oletas, et eksklusiivset värvitut klaasi toodeti Itaalias, kuid tootmiskeskus võis olla hoopis tänapäeva Reini jõe äärsetel aladel,» selgitasid arheoloogid.

Teadlased uurisid oma oletuste tõestamiseks Briti saartelt leitud Rooma perioodi värvitut klaasi spektroskoopiatehnika ICP-AES abil. Analüüsiti 128 Briti saartel 19 paigast leitud klaasnõu koostist.

46 juhtumil oli kasutatud värvitu klaasi saamiseks antimoni, 13 juhul mangaani ja 69 juhul mõlemat ainet.

Teadlaste kinnitusel on antimoni ja mangaani koos esinemine viide, et kasutati taaskogutud klaasi, mida ümber töödeldi. Ümbertöötlemisele läksid väga erinevad katki läinud klaasnõud.

Analüüs kinnitas tsentraliseeritud klaasitootmise teooriat, kuid paik vajab veel kindlaks tegemist.

Toimetas Inna-Katrin Hein