VIDEO: Arheoloogid leidsid Richard III matmispaigaks olnud kiriku jäänused

www.elu24.ee 06.09.2012

Richard III portree, mis pärineb 16. sajandist

foto: Scanpix

Suurbritannia arheoloogid alustasid augustis Leicesteris asuva parkimisplatsil väljakavamisi, lootes leida Inglise kuninga Richard III hauakohta.

Teada on, et kuningas maeti kunagi selles paigas olnud kloostri kirikusse 1485. aastal, edastab Yahoo News.
«Senised väljakaevamised on näidanud, et oleme leidnud paiga, kus kunagi asus frantsiskaani munkade klooster. See tähendab, et oleme ületanud esimese takistuse oma uuringute teel,» sõnas juhtivarheoloog Richard Buckley.
Buckley ja ta kolleegid alustasid kloostrikiriku otsimist 25. augustil. Nende eesmärgiks on kindlaks teha Rooside sõjas hukkunud kuninga Richard III matmispaik.
Richard III tegi kuulsa kuninga sajand hiljem näitekirjanik William Shakespeare.
Pärast hukkumist Bosworthi lahingus toodi Richard III surnukeha Leicesteri ja maeti seal asunud kloostri kirikusse.
Arheoloogide uuringud näitasid, et kirik ja kuninga tõenäoline matmispaik asub Leicestri linnanõukogu parkimisplatsi alal.
Arheoloogid leidsid mustrilisi põrandaplaate, keskaegse katusekivi ning teisi ehitusfragmente.
Päevavalgele ilmusid ka ehitise müüriosad.
«Jõudsime kahe meetri laiuse põhja-lõuna suunas kulgenud käiku, millel oli plaatidest põrand. Arvame, et see oli kloostri üks ristikäikudest. Idas läände kulgeb samasugune käik, mille laius on viis meetrit. Ka sel oli plaatidest põrand,» teatas Buckley.
Ta lisas, et alalt leiti veel teiste ehitiste alusmüüre. Müüride paksus ulatus viie meetrini.
Arheoloogid kahtlustavad, et leitud paks müür on kloostrikiriku lõunamüüri osa. Edasine väljakaevamine paljastas, et paks müür kulgeb põhja suunas, kus ühineb teise müüriga.
«Müüride paksus, ehitise asend ning keskaegsete põrandaplaatide leidmine viitab sellele, et tegemist on frantsiskaanlaste kloostri jäänustega,» lisas arheoloog.
Arheoloogid püüavad leida üles paiga, kus kunagi asus kloostrikiriku altar ja kooriosa.
Ajalooallikates on märgitud, et Richard III maeti altari ette.
Kui kuninga jäänused leitakse, siis maetakse need ümber Leicesteri katedraali.
«Kui me Richard III siiski ei leia, võime end õnnitleda, et leidsime neli sajandit kadunud olnud kloostri ja kiriku asupaiga,» nentis Buckley.
Richard III (2. oktoober 1452 – 22. august 1485) oli Inglise kuningas vaid kaks aastat, alates 1483. aastast kuni oma surmani 1485. aastal.
Ta oli Plantageneti dünastia viimane esindaja, pärast tema surma said Inglise troonile Tudorid.

Toimetas Inna-Katrin Hein

 

Milline nägi välja 2500 aastat tagasi elanud Siberi printsess?

www.elu24.ee 05.09.2012

Siberi printsessi näo rekonstruktsioon

foto: wikipedia.org

Möödunud kuul teatasid Venemaa arheoloogid, et nad uurisid detailselt Altaisse 2500 aastat tagasi maetud naise muumiat.

Siberi printsess hüüdnimeks saanud naise matmispaik leiti 19 aastat tagasi, edastab Daily Mail.
25-aastane naine oli maetud igikeltsa Ukoki platoole, mis asub 2300 meetri kõrgusel merepinnast.
Vene teadlased avalikustasid nüüd, milline see naine kunagi välja näha võis ning mida ta seljas kandis.
Kuna naise jäänused leiti igikeltsast, siis saadi ta keha- ja rõivajäänuste põhjal üsna täpne pilt taastada.
«Naine kandis erksates toonides seelikut, heledat jakki ning mustvalget mantlit. Kõige hämmastavam oli aga ta kõrge peaehe,» selgitasid arheoloogid.
Nad jätkasid, et naisele oli kirstu kaasa pandud ka kosmeetikakott, milles oli palju kosmeetikavahendeid, kaasa arvatud söest silmapliiats,  fosfaatmineraalidel põhinevat puudrit sisaldav toos ning puudripintsel, mis oli valmistatud hobuselakast.
Naise riided viitasid, et ta kuulus kohalikku pazõrõki hõimu. Nad olid kaubavahetuses Vana-Hiina, India, Pärsia ja Vahemere ääres asuvate aladega.
«Selle naise matmisviis, hauapanused ning rõivad näitavad, et ta kuulus oma ühiskonna kõrgklassi,» sõnas arheoloog Natalja Polosmak.
Teadlane lisas, et naise seelik koosnes kolmest kangast, millest üks oli helepunane, teine roosakaskollane ning kolmas bordoopunane.
«Need kangad olid käsitsi ja eraldi värvitud. Seelikul oli kangast vöö, mis võimaldas seda riideeset kas lühemaks või pikemaks muuta,» jätkas arheoloog.
Naise seelikukangad olid värvitud looduslike värvidega ja pärinesid kas Vahemere idaosa või tänapäeva Iraani aladelt.
Naisel oli seljas peenest siidist pluus ning see oli Hiina disainiga.
«Pluusisiid võis aga olla Indiast Assamist või Kagu-Aasiast,» lisati.
Siberi printsessil oli seljas ka kaftani taoline mantel, millel olid kitsad pikad varrukad, mantel oli eest lühem kui tagant ning taga oli saba.
Jalas olid tal vildist üle põlve saapad. Ta vajas selliseid, kuna elas paigas, kus temperatuur võib langeda miinus 35 kraadini.
Uurijate sõnul ei ole sellises kliimas õhukeste riiete kandmine otstarbekas ja selle tõttu arvatakse, et naine pandi neisse riietesse vaid matmiseks.
Muumia mõlemad käed, osa paremast jalast ja vasak abaluu on kaetud tätoveeringutega.
«Printsess oli aetud kiilaks, kuid ta kandis parukat. Parukaleid oli tõeline üllatus. Lisaks parukale oli naise peas kõrge peakate. Mõlemad olid talle pähe kinnitatud mingi liimi abil,» lisasid uurijad.
Parukas ja peakate olid 84-sentimeetrised.
Teada on, et pazõrõki naised ajasid oma pead kiilaks, et kanda hobusejõhvidest ja karvadest tehtud parukaid.
See, et printsess kasutas kosmeetikat, oli teadlaste jaoks üllatus. Varasemast ei ole Siberist teada ühtegi naisehauda, kus oleks hauapanuseks kosmeetika.
Uuring näitas, et selle kultuuri naised kasutasid mitmesuguseid looduslikke vahendeid meikimiseks. Kasutati mineraal viviaaniiti ning rasval põhinevaid näokreeme, mis kaitsesid ekstreemse külma eest.
Siberi printsessi muumiat saab näha Altai muuseumis.
Pilte vaata siit.

Toimetas Inna-Katrin Hein

 

VIDEO: Pöide kirikus seisavad ees konserveerimistööd

www.uudised.err.ee 04.09.2012

Video link

www.saartehaal.ee 05.09.2012

Evely Aavik

Pöide kirik võib olla Eesti vanim kiviehitis 

Suvel Pöide kirikus toimunud uuringud annavad alust arvata, et hoone võib olla Eesti vanim kiviehitis, mille ehitamist alustati tunduvalt varem, kui siiani arvatud.

“Me teame kindlasti, et Pöide kuulub Eesti vanemate ehitiste esiviisikusse või koguni esikolmikusse, kuid meil ei ole praegu veel esitada dokumentaalset kinnitust, et ta on kõige vanem,” ütles Central Baltic INTERREG IV A projekti “Läänemere piirkonna ajalooliste maakirikute jätkusuutlik haldamine” (SMC) projektijuht Kaire Tooming. Ta lisas, et kuigi suvel kirikut uurinud spetsialistid on arvanud, et Pöide kirikut võib pidada Eesti vanimaks, siis ametlikult seda keegi veel kinnitanud ei ole.

“Uuringud ei ole lõppenud ja lähevad edasi,” ütles Tooming eile Pöide kirikus toimunud infopäeval, märkides, et siiani kogutud info vajab veel põhjalikku analüüsi. Andmete põhjal valmib kevadeks restaureerimisprojekt ning siis selgub, milliste töödega kirikus edasi minnakse, ning otsitakse ka rahastamisvõimalusi.

Rändmeister OÜ juht Juhan Kilumets ütles, et uuringute üldine eesmärk oligi täpsustada kiriku ehitusetapilist kujunemist keskaja jooksul. Kilumets tõi näiteid kaevetöödel välja tulnud avastustest ja lisas, et nende põhjal võibki väita, et tegemist on Eesti vanima kivihoonega.

“Absoluutseid dateeringuid siiski veel välja öelda ei taha,” sõnas Kilumets, selgitades, et kui uurimistulemuste analüüsid annavad vastuse, mis oli enne ja mis pärast, siis sellele järgneb ka absoluutne dateering. Kilumetsa sõnul oli tänavu suvel kõige mahukam uuring just kirikukrohvide ja viimistluse uuring ning selle käigus tehti ka muid avastusi, lisaks varem meedias juba kajastust leidnud seinamaalingule.

“Aga saladused jäävad meist siia veel maha,” ütles krohvikihte uurinud restauraator Eva Mölder, lisades, et Pöide kiriku kõige suurem vaenlane ongi liigne niiskus.

“Hea uudis on see, et katuse ehitamist alustatakse ja laupäevane vihmasadu oli üks viimaseid läbisadamisi,” rääkis Mölder, kes nägi oma silmaga, kuidas vihm Pöide kiriku katusest läbi pladises. Sellisele niiskusele vaatamata on restauraatorile üllatusena seinamaalingud ja siseviimistlus koguni paremini säilinud, kui osati arvata.

Veel märkas kogenud restauraatori silm, et kõik, kes kunagi Pöide kiriku siseviimistlusega tegelenud on, olid oma ala meistrid. Et kõike leitut säilitada ja edaspidi eksponeerida, tuleb Eva Möldri hinnangul esiteks lahti saada liigniiskusest ja seejärel hoolt kanda selle eest, et see niiskus tagasi ei tuleks.

 

 

VIDEO: Pööningult leitud altarimaal jõudis restaureerituna Jaani kirikusse

www.uudised.err.ee 02.09.2012

Video link

Tallinna Jaani kirikus avati täna restaureeritud altarimaal, mille ajalugu on teadmata. Maal leiti paari aasta eest pööningult, ja oli väga halvas seisukorras, kuid suudeti kunstiakadeemias päästa.

Tänavu täitus 80 aastat Reola lahingu mälestussamba avamisest

www.eestielu.delfi.ee 24.08.2012

Haaslava Teataja

Taivo Kirm

Foto: Arnold Unt

3. juulil täitus 80 aastat Reola lahingu mälestussamba avamisest.

16.-17. jaanuaril 1919 toimus Reola väljadel üks Eesti Vabadussõja murdelahinguid. Eesti väed lõid ägedas lahingus Tartu vallutamist kavandanud punavägede rünnaku tagasi ja jätkasid pealetungi maa vabastamiseks.
Selleks, et jäädvustada toimunut ja mälestada langenuid, otsustati tosin aastat hiljem lahingupaika mälestusmärk paigaldada.
Eeltööd mälestussamba avamiseks algasid 1931. aastal. Sammas otsustati paigaldada Reola Röövlimäe jalamile, uue Tartu-Petseri raudtee ja Tartu-Võru maantee ristumiskohale.


Ehitustööde läbiviimise eest olid vastutavad Kaitseliidu Kambja malevkonna pealik leitnant Rudolf Riives ja pealiku abi Georg Ottas. Mälestusmärgi tööde juhataja ja ümbruse korrastaja oli malevkonna majanduspealik A. Kruuse.
Mälestussamba kavandi koostas kapten Aleksander Sobolev (tuli Vabadussõjas koos patareiga Punaarmeest Eesti vägede poole üle, hiljem teenis suurtükiväeohvitserina ja oli II maailmasõjas Eesti brigaadi suurtükiväedivisjoni ülem).
Kiviplokid annetas Reola Pika talu peremees ja kunstnikutöö tegi Tartu kiviraidur Johannes Kärner (tema tehtud on ka Võru tänaval Pauluse kalmistul olev Vabadussõja langenute mälestusmärk). Kuna sammas asus mäekünkal, ehitasid Vana Kuuste kaitseliitlased sinna juurde 15 astmelise trepi. Kohalikud elanikud ja kaitseliitlased tegid enamus töid ühistööna tasuta. Selle tõttu läks mälestussamba valmistamine, paigaldamine ja heakorratööd kokku maksma kõigest 145 krooni.
Mälestussamba avamine toimus 3. juulil 1932. Sellel päeval toimus Tartus IV üleriiklik Vabadusristi päev, kuhu tuli kokku enam kui pool tuhat vabadussõja veterani. Vabadusristi päeva raames avati pidulikult vabadussõja mälestusmärgid Tähtvere pargis ja Reolas.
Päevakava järgi oli „kell 11 Tähtvere samba avamine, selle järel võeti Ülenurmel einet ja 13.35 sõideti ühiselt rongiga Reola jaama. Kell 13.40 - 14.25 toimus Reola samba avamine ja kell 14.40 sõideti rongiga tagasi Tartusse."
Sammas kannab pealkirja" Kodanik - siin Reola väljadel murdsime vaenlase ülemvõimu 16. ja 17. jaanuaril 1919." Avamise puhul oli samba jalamile ja keskkohta tehtud kuuseokstest vöö, külaliste vastuvõtuks oli püstitud auvärav ja rivis seisis Kaitseliidu aukompanii.
„Ajaleht „Teataja" kirjutas: „Kaitseminister Kerem võttis Reolas kohaliku Kaitseliidu kompanii tervituse vastu ja siis roniti päikesest helendavale raudteeäärsele künkale. Mehised männid moodustasid lihtsa graniitsamba tagapõhja. Monumendi avamiseks võttis külaliste ja kohaliku rahva ees sõna Kaitseliidu Tartumaa maleva pealik major Peeter Asmus, märkides „Ainult selle inimese elu on elamisväärt, kes on valmis seda oma kodu eest andma."
Samba avas lühikese kõne järel minister August Kerem. Sammast õnnistasid Nõo koguduse õpetaja, vabadussõja veteran, pastor Aleksander Kruus ja Tartu Jüri koguduse preester, Tartumaa praost Konstantin Kokla.
Kindralmajor Jaan Soots rääkis Vabadusristi Vendade keskjuhatuse nimel - „Kui tulevad uued katsumisajad, siis sõdime seni, kuni meil veel põlvepikkune poisikene on olemas."
Tartu Maavalitsuse poolt võttis sõna esimees Otto Pärlin, öeldes: „Vaenlase vastu võideldes, pead sina võitma või langema."
Valla nimel pani mälestussambale pärja ja pidas kõne Vana Kuuste vallavanem Aadu Pastel, pärg pandi ka Kambja vallavanema poolt ja Ülenurme naiste poolt. „Püssidest ja suurtükkidest lasti vaheldumisi aupauke".
Kaitseminister võttis vastu kohaliku Kaitseliidu kompanii ja Kaitseliidu Kambja malevkonna paraadi. Lõpuks lauldi ühiselt „Eestimaa, mu isamaa". Sammas usaldati KL Kambja malevkonna hoolde."
Kaitseliidu Tartumaa Maleva pealik, major Peeter Asmus kirjutas ajalehes „Tartumaa Maleva Teataja": „Päikeseküllaline suvepäev oli rohkearvuliselt ümbruskonna elanikke kokku toonud, et kuulda ja värskendada mälestustegudest vabadusheitluses ja näha kangelasi, kes nende lahingute raskust on kandnud.
Kauni mälestusmärgi püstitamiseks on hoolt ja vaeva näinud ja majanduslikult selle teostamises kaasa aidanud Kambja malevkonna pealik leitnant Rudolf Riivesele ja pealiku abile Georg Ottasele avaldan suurimat tänu.
Ei saa mitte märkimata jätta Haaslava, Kodijärve, Krüüdneri ja Kambja kompaniide väga loidu osavõttu mälestusmärgi avamisest. Mälestusmärgi avamine on seotud meie rahva kangelasliku võitluse ajajärgu mälestuste värskendamisega ja selle meeleolu ja vaimu edasikandmiseks. Siin peab just meie malevlaste pere eesotsas sammuma ning au sees hoidma ja edasi kandma neid mälestusi tulevastele põlvedele."
Mingil teadmata põhjusel jäi mälestussamba ümbruse edasine korrashoidmine soiku.
Ajaleht „Postimees" kirjutas 15. mail 1934: „Reola lahinguvälja mälestusmärk vajab korraldavat kätt. Reola lahingu mälestuseks püstitatud mälestusmärk on jäänud nagu võõraslapseks. Eriti ümbruse mõttes. Tehtud traataed on osalt katki ja istutatud noore lilled ja puutaimed ähvardavad rohtuda. Palgatagu mälestussamba lähedusest mõni kohalik elanik platsi korrastajaks."
Nüüd võtsid mälestussamba ümbruse korrastamise oma hooleks kohalikud noorkotkad ja kodutütred ning edaspidi oli samba ümbrus korras. Tartu kodutütred ja gaidid korraldasid mitmel korral Reola mälestussamba juurde väljasõite.
1940. aastal Eesti riik okupeeriti ja uute võimumeeste üheks esmaseks ülesandeks oli Vabadussõjaga seotud mälestusmärkide hävitamine.
Reola mälestussammas lõhuti 6. augustil 1940. Õnneks jõudsid kohalikud elanikud samba pealmise osa metsa alla matta ja selle hävitamisest päästa.
Mälestussammas taastati 1988. aastal. Haaslava vallakodanik Karl Meinhard viis Eesti Muinsuskaitse Seltsi koosolekul kokku Kambja kooli direktori Madis Linnamäe ja peidetud samba asukohta teadva Harri Kolsari. Sealt hakkas asi edasi arenema. Kuuste kooli õpilased eesotsas direktor Jüri Sasiga kaevasid samba välja. Kuna see oli pikaaegsest maa sees viibimisest kannatada saanud, viidi sammas Tartusse restaureerimisele. Mälestussamba platsi taastamis- ja heakorratöödel osalesid talgukorras Kuuste ja Kambja kooli õpetajad ja õpilased ning muinsuskaitsjad.
Reola lahingu mälestussammas avati uuesti pidulikult 27. novembril 1988. Kohal oli paarsada inimest. Toimus Kambja, Kuuste, Ülenurme ja Tartu 16. Kutsekooli õpilaste tõrvikutega teatejooks Kambjast Reolasse. Kõnet pidasid Madis Linnamägi, Jüri Sasi, advokaat Heino Otsmaa, professor Sulev Vahtre jne. Mälestussamba õnnistas Tartumaa praost Harald Tammur. Üritusel esinesid Kuuste Naiskoor ja Haaslava Meeskoor.
Reola lahingu mälestussammas tunnistati 19. märtsil 1997 kultuuriministri määrusega kultuurimälestiseks ja on registreeritud Kultuurimälestiste Riiklikus registris.

VIDEO: Hiiumaal kaevati välja 15-tonnine Nõukogude armee kahuritoru

 www.uudised.err.ee 30.08.2012

Video link

Hiiumaal kaevati välja umbes 15 tonni kaaluv Nõukogude armee kahuritoru, mis on tänavune suurim militaarleid Eestis. Leiu teeb eriliseks see, et nii terviklikul kujul suurtükipatarei kahuri osa pole tõenäoliselt enam kuskil maailmas säilinud.

Mida peidavad endas kirikud?

www.eestielu.delfi.ee ( Kadrina )

26.08.2012

Enn Mälgand

Kadrina kirik vanal postkaardil. Foto: vesipapp

Sakraalhoonete ehitamise ajalugu ulatub inimkonna algaegadesse. Seepärast pole ka mingi ime, et nende rajamise saladused on jäänud ka nondesse iidsetesse aegadesse. Huvi kirikute sisemuse vastu on kasvanud.

Kaasaegne tehnika ja vastava ettevalmistusega spetsialistid on avanud paljude kirikute seintele „peidetud" maalingud, tekstid, freskod jm.
Muinsuskaitse ameti ja Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna poolt on käimas kirikute dokumenteerimine ning uuringute tegemine, et välja selgitada aegade jooksul kiriku võlvidele, seintele ja mujale jäädvustatud maalingud.  

6. augustist töötas Kadrina kirikus nädalapäevad grupp kunstiakadeemia II kursuse tudengeid õppejõu Ilkka Hiiopi juhendamisel. Millest rääkis juhendaja Ilkka Hiiop, sellest lühidalt alljärgnevas jutuajamises.
 
Kõik kantakse andmebaasi 

 „Projekt, millega me tegeleme, on üle 6 aasta vana. Pühakodade projekti raames loome digitaalset andmebaasi, kuhu me kanname iga aasta ühe maakonna kirikute informatsiooni. Praegu oleme Lääne-Virumaa kirikutes so keskaegse algupäraga kihelkonna kirikutes. Me kirjeldame kirikuid, pildistame ja dokumenteerime. Üks kirik on meil alati see keskus, kus me viime läbi siseviimistluse uuringud. Möödunud aastal tegime põhjalikud uuringud Koeru kirikus, kus leidsime hulgaliselt keskaegseid maalinguid.
Sel aastal on meie uurimise all Kadrina kirik, kus juba Villem Raam on omal ajal uuringuid teinud, näiteks selle akna kõrval (ta näitab üles põhjapoolse akna suunas). Nüüd me vaatamegi, kui palju neid maalinguid veel on teiste akende juures. See on meie uuringu laiem mõte," rääkis Hiiop. Sai vaadata, kuidas kunstitudeng kõrgel redelil töötades avas maalingu detaile. See töö nõuab kannatlikkust ja on üpris kallis. 

Kust pärineb teave maalingute asukohast? 

 „Oleme selle teemaga juba nii palju tegelenud, teame kohti, kus on ühel keskaegsel kirikul maalingud. Nendeks kohtadeks on võlvid, võlvi kannad, akende ümbrus, erinevate avade ümbruses jm. Kadrinas on omaette eesmärgiks uurida üht kindlat piirkonda, kus on Kristuse kuju, krutsifi ks, inglid. Leidsime, et Kadrina kirikus on ajaloolisi krohve ja lubjakihte üsna vähe. Akende juurest on ajalooline lubjakiht maha löödud ja asendatud uue krohviga. Maalingud on kahekihilised: pealmises kihis on baroksseid aknaalusmaalinguid. Altari taga tuvastasime maalinguid, mida varem ei teatud.
See osa on päris põnev edasiseks uurimiseks," pajatas kunstiõppejõud asjust, mis tavakodanikule võivad üsna kauged jutud olla. Sõdade ja ümberehituste tagajärjel on kirikute sisemuses nii mõndagi olulist asja muudetud, teadlaste asi on õppida vahet tegema originaali ja tehisliku teostuse vahel.
Selle tarvis need täppisuuringud ongi. Pildil: Ilkka Hiiop kiriku maalinguid tutvustamas.