Autor: Karl Kello
 |
|
Ohtlik lugemisoskus
Aivar Põldvee aabitsaartikkel on kirja pandud haaravalt nagu kriminull ja algab intrigeeriva sissejuhatusega: nimelt toob Kuramaa piiskop Paul Einhorn aastal 1649 ära kohalike sakslaste arvamuse, et kui mittesakslased peaksid „kooli pääsema ja vabadeks inimesteks saama ning jõudma nii kaugele, et nad selle maa kroonikaid ja ajalugu lugeda ning mõista suudaksid, ja peaksid neist teada saama, et nad iidsetest aegadest seda maad valdasid ja selle isandad olid, enne kui sakslased selle ära võtsid, nad sulase- ja orjapõlve sundisid, suure toorusega kohtlesid jne, peaksid nad kõigest väest püüdma, kuidas säherdusest sulasepõlvest vabaneda ja oma maa endine olukord kätte võita. Ja pole kahtlust, et nad siis kogu maal salaja salkadeks kogunevad, mässu tõstavad ja sakslased halastamatu mõrvamise ja tapmisega maalt minema kihutavad”.
Kroonik Christian Kelch aga kirjutab juba 1695. a, et Rootsi kuningas andis „kõrge korralduse asutada mittesaksa koolid, mida poliitilistel põhjustel siin varemalt ei tahetud sallida ja millega natukese aja eest oli mitmes paigas Eestimaal teinud algust üks studiosus juris Bengt Gottfried Forselius ja andnud ühe üpris labusa meetodi abil lühikese ajaga hädavajaliku lugemisoskuse mitmele sajale noorele ja tavalisele inimesele”. Kas on veel kohalikke koolimehi, kelle õppemeetod on jõudnud nii soliidse kroonika lehekülgedele?
Forseliuse aabitsad
Aabitsa tähendust kahe maailma, suulise ja kirjaliku kultuuri maailma piiri peal on raske üle hinnata. Forseliuse aabits pani aluse mitte ainult eesti rahva lugemisoskusele, vaid ka uuele kirjaviisile, kinnitab Põldvee. Esimene teadaolev eestikeelne aabits trükiti Tallinnas oletatavalt 1641. aastal, arvatavasti 1685 ilmus Forseliuse Tallinna-keelne aabits, esialgsete ortograafiamuutustega (ortograafiameetodid kasvasid välja õpetamise käigus ilmnenud praktilistest vajadustest). Vanim säilinud Forseliuse Tallinna-keelne aabits on pärit aastast 1694, vanim säilinud Tartu-keelne aabits aastast 1698.
Ühe rahva esimene aabits on ülimalt oluline kultuuritähis. Fragmentidena eri aegadel leitud soomlaste esimene aabits, Agricola „ABC-kiria” (1543) on mitu korda publitseeritud, tema kohta on avaldatud põhjalikke käsitlusi. Agricola kui soome kirjakeele rajaja on jäädvustatud postmarkidel, talle on püstitatud ausammas. Lätis vermiti mõni aasta tagasi meenemünt vanima säilinud aabitsa pildiga.
Kauavaieldud köiteprobleem
Tänu juba tollal sisse viidud sundeksemplarisüsteemile on Forseliuse aabitsate terviklikud eksemplarid säilinud Lundi ülikooli raamatukogus (ja veel kaks eksemplari Kopenhaagenis kuninglikus raamatukogus). Üks faksiimile on neist ka välja antud, aga see on õnnetul kombel meelevaldselt ümber tehtud, ütleb Põldvee. Kindlasti oleks tarvis uut, kommenteeritud faksiimileväljaannet.
Aivar Põldvee: „Kopenhaageni aabitsad on nimelt niimoodi köidetud, et üks aabits on köidetud teise aabitsa esimese lehekülje järele. Fotokoopiate järgi, mis olid Eestis kasutada, polnud võimalik kindlaks teha, kus üks aabits algab ja teine lõpeb. Umbes kakskümmend aastat tagasi, tutvunud kõige varasemate säilinud aabitsatega, sai selgeks, milles varasemad uurijad eksivad, aga ma ei osanud vastata küsimusele, miks need konkreetsed aabitsad on just sellised. Kuid esitades uusi küsimusi, on võimalik saada ka uusi vastuseid, tekivad uued seosed. Keeleteadusliku analüüsiga lähenedes aabitsad järsku justkui avasid ennast. Oluline ongi interdistsiplinaarsus – raamatuteaduslik, keeleteaduslik, pedagoogiline aspekt. Et lugemaõppimise probleemid on universaalsed, leiab võrdlusmaterjali lisaks Saksamaale ja Rootsile tervest tollasest Euroopast. Minu jaoks mõjusid üllatuslikult varased ingliskeelsed aabitsad ja keeleteaduslikud vaidlused Inglismaal. Neil oli samuti vaja teha ebareeglipärane raskesti omastatav ortograafia reeglipärasemaks ja lastele paremini õpitavaks. See ei õnnestunud 16. sajandil ja probleem on ingliskeelsetes maades terav tänapäevani.”
Mõmisev veerimine
Forseliuse õppeviis ei olnud iseenesest originaalne, tõdeb Põldvee, nii õpetas Bengt Gottfriedi lugema tema koduõpetaja. Tolleaegsetes dokumentides on mainitud, et Forseliuse õpetus kõlavat nagu mingi mõmisev veerimine.
See fraas viitab häälikumeetodile – nn mõmisev veerimine oli Saksamaal 16. sajandil laialdaselt levinud. Põhimõte selles, et laps ei pea lugema mitte tähenimesid, vaid tähtede hääli, häälikuid (s.o ke, le, me, ne jne, nagu Forseliuse Tallinna-keelses aabitsas). Lugedes kokku tähenimesid, tekib sõnasse rohkem silpe, kui neid tegelikult on, ja lugemine on selle võrra keeruline ning ebaloogiline. Mõmiseva veerimise algus ulatub tagasi luteriaegse pedagoogi Valentin Ickelsamerini, kes avaldas ka esimese saksa keele grammatika. 1534. a illustreeritud saksa aabitsas ei osuta karu ja lehma piltide juures olevad tähed mitte sõna algustähele, nagu võiks eeldada, vaid karu ja lehma häälele: m-täht karu juures tähendab mõmisemist; n-täht lehma juures, et lehmad inisevad. Kuigi häälikumeetod töötas väga hästi ja sel oli palju järgijaid, vajus see mõne aja pärast unustusse. Nii võisidki Forseliuse oponendid Eestimaa konsistooriumist öelda, et tegemist on vana saksa meetodiga, mis lükati tagasi.
Aivar Põldvee toob veel ühe üllatava ja intrigeeriva paralleeli Prantsusmaalt: keeleteaduse ajaloo jaoks äärmiselt olulise teose, aastal 1660 ilmunud Port-Royali grammatika ühes peatükis pakutakse välja uus ja universaalne meetod lugema õppimiseks kõigis keeltes. Seal on kirjas, et kuivõrd konsonantide hääldus on keeruline, tuleb neile lisada tumm e-täht ja nimetada kõiki konsonante ühtemoodi, mitte näiteks kaa ja ell ja emm, vaid ke, le, me. Tumm e justkui neelatakse alla ja järele jääb konsonandi õige hääl. Forselius kasutas seega nii õpetuses kui ka aabitsas sama meetodit, mida pakkus välja Port-Royali grammatika.
Aivar Põldvee: „Et talulapsed kiiremini ja kergemini lugema õpiksid, tuli kirjakeel teha lihtsamaks ja suupärasemaks. Ortograafia varasem versioon oli koostatud saksa pastorite jaoks, põhimõtteliselt võõramaalastele ja nende keeleloogika järgi. Lihtsustatud kirjaviisi printsiibist lähtus ka tähestiku lühendamine, eesti häälduse jaoks tarbetud võõrtähed ja samuti suurtähed sai välja jätta. Forseliuse aabits algab täiesti ebatraditsiooniliselt konsonantidega. Esilehel on seitseteist tähte, ainult väiketähed, alguses konsonandid ja seejärel vokaalid. Konsonantide paigutamine enne vokaale on unikaalne. Samasugune tähestiku esitus on Johann Hornungi grammatikas (1693) ja Hornungi grammatika ei ole iseenesest midagi muud kui Forseliuse aabitsas alustatud keelereformi edasiarendus ja teaduslikum kirjeldus.”
Õpetajast õpetlaseks
Ka Aivar Põldvee ise on kujunenud õpetajast õpetlaseks. Ülikooli ajal kirjutas ta diplomitöö, mis omakorda kasvas välja kursusetöödest Keila kihelkonna kohta Rootsi ajal. Nii sattus ta materjalide juurde, millega on oma sõnul tegelnud osalt isegi praeguseni. Üks Keila kirikuõpetajaid oli Forseliuse peamisi oponente. Neid materjale lugedes avanes tollase vaidluse teine pool, mida ei olnud keegi põhjalikult uurinud, ja neis kajastus ka selliseid andmeid, mida varasemates uurimustes ei kohanud.
Aivar Põldvee lõpetas ülikooli 1985. aastal. Ühiskonnas hakkasid toimuma muutused, pead tõstis muinsuskaitseliikumine. Tartust saadud impulssidega läks ta Keila kooli, oma kodukooli õpetajaks: „Oli tunda, kuidas noortes tärkas ajaloohuvi. Sel ajal oli väga hea olla ajalooõpetaja. Õpilased olid ajaloost tõsiselt huvitatud ja isegi tänulikud. Noor-Tartu liikumise üks aktsioone oli vanade kalmistute korrastamine. Raiusime Keilas samamoodi kirikaeda võsast puhtaks, õpilased lõid väga hea meelega kaasa. Noore ajalooõpetajana võtsin ühendust arheoloog Mati Mandeliga. Harju rajoon oli ainukene rajoon tollases Eesti NSV-s, kus puudus oma muuseum. Esitasime rajoonivõimudele ettepaneku rajada Harjumaa muuseum Keilasse. Meie ümber tekkinud ärksate kohalike ajaloohuviliste inimeste seltskonnast kujunes kodu-uurimisring, millest kasvas ühtlasi välja Keila muinsuskaitse selts, tulevase Eesti muinsuskaitse seltsi üks asutajaid.”
