Foto: Tollundi mees, wikipedia.org
Kõige rohkem tegutsevad arheoloogid seal, kus inimesed on armastanud elada ja olla, seega kuival maal. Mõnikord toimetatakse ka vees, uurides kunagisi veesõidukeid või vee alla jäänud rajatisi. Hoopis harva leiab arheolooge aga kohtades, kus on nii vett kui ka maad – soodes.
Ehkki Eesti märgaladelt on teada hulk huvipakkuvaid ja haruldasi leide, ei ole sood kunagi olnud arheoloogide peamine uurimisobjekt. Mõistagi, arheoloogid uurivad kunagiste inimeste tegevusjälgi, kuid suurtel sooaladel hajutatuna on neid keeruline leida.
Seetõttu on enamik soodest teada olevaid leide juhuslikud ning neid ei ole märganud arheoloogid, vaid turba- või kraavikaevajad. Nii on aga läinud kaduma oluline info algse leiupaiga ja -konteksti kohta ning enamasti saavad muinasteadlased uurida vaid leitud eset ennast või tõlgendada leidjate ütlusi.
Kiviaeg. Õnnelikud erandid soode uurimises on kiviaegsed, eriti kammkeraamika perioodi (4200–3200 e. Kr.) asulad, mis paiknesid jõekallastel või kunagiste järvede saartel, praegustel soosaartel. Hea näide on Akali jõe kaldal, omaaegse Konsa talu maal olev asula, mis praeguseks on mattunud kolmemeetrise turbakihi alla. Asula leiti 1937. aastal turba kaevamisel ning seejärel tehti seal mitmel aastal arheoloogilisi uuringuid.
Akali asula rikkaliku leiumaterjali säilimises mängis olulist rolli asjaolu, et see oli VI aastatuhande teisel poolel e. Kr. kujunenud jõe kaldale. Kuna Peipsi järv valgub aja jooksul lõuna poole, siis tõuseb ka Emajõe veetase, ja nii mattusid Akali asula varaseimad kihid turba alla. Orgaaniline materjal püsib turbas heas seisundis, nõnda ongi Akalist teada arvukalt hästi säilinud luuesemeid. Vast kõige unikaalsem on Akalist leitud lihvitud merevaigust ese, mis ilmselt kujutab kaelast murdunud (vee?)linnu pead.
Arvatavasti oli soosaar hiljemgi hea peatuspaik, sest leide on ka rauaajast ja isegi keskajast. Emajõe veetaseme tõusu tõttu asuvad uued asustusjärgud soosaare kõrgemal osal, võimaldades nii arheoloogidele leide hõlpsamini dateerida.
Kuulsaim kiviaegne asula Kunda Lammasmägi Virumaal paikneb samuti soostunud järves. Lammasmägi on viimasel jääajal klindiservast lahti murdunud paepangarahn, mille edasiliikuv liustikujää setitas kunagisse klindilahte. Liustiku sulamise järel kuhjus lahe ette vall ning selle taha kujunes jääaja lõpul järv. Esiti võeti Lammasmägi kasutusele VIII aastatuhandel e. Kr. ning sealtpeale peatuti paigas aeg-ajalt kuni pronksiajani.
Kunda Lammasmägi andis esimese muistisena põhjust võtta kõne alla süstemaatilised uuringud soodes. Kui 1870. aastatel hakati kuivanud järvenõos tsemenditehase jaoks merglit kaevandama, leiti sealt esimesed kiviaegsed esemed. Kõik enne väljakaevamisi avastatud esemed Kunda järve põhjast, muu hulgas arvukad tuuraotsad, harpuuni- ja ahinguterad, on juhuslikult leidnud turbalõikajad või merglikaevajad. Tõenäoliselt on tegemist toonaste kalastajate kaotatud esemetega.
Kuna Kunda leiud on avastatud juhtumisi ja mitme aastakümne jooksul, on neid raske arheoloogiliselt uurida ja tõlgendada: ei saa ju tervet omaaegse järve põhja läbi kaevata. Vähegi täpsemad leiukohad võiksid jutustada palju huvitavat toonastest inimestest, näiteks kui järves on teatud kohtades leide tihedamalt, võib see viidata püsivatele kalastuskohtadele.
Rabalaip Rabiverest. Kui pidada silmas soodest avastatud arheoloogilisi leide Euroopas laiemalt, meenuvad ilmselt paljudele esimesena rabalaibad hilispronksiajast vanema rauaajani (umbes 1000 e. Kr. – 500 p. Kr.), neist kuulsaimad ehk Grauballe ja Tollundi mees Taanist. Teatavasti säilivad rabas surnukehade pehmed koed, nõnda on nüüdisaegsed uuringud andnud palju uut ja põnevat teavet toonaste inimeste haiguste, toitumise, väljanägemise, moe ja kõige muu kohta.
Vähem teatakse, et ka Eestist on leitud üks rabalaip: naise surnukeha Harjumaalt Rabivere rabast. 1936. aastal leiti turvast kaevates mumifitseerunud surnukeha ning loomulikult arvasid töölised esialgu, et nad on sattunud kriminaalse teo jälgedele. Nii kutsutigi kõigepealt kohale politsei, kes õnneks andis leiust teada Tartu ülikooli arheoloogiakabinetile. Surnukeha kõrvalt leiti 1667. aasta münt, mis küll ei märgi täpset surmaaega, kuid siiski osutab matuse ajale 17. sajandi lõpul või 18. sajandi algul.
Naine ei olnud uppunud, vaid kindlasti maetud. Ühelt poolt viitab sellele surnukeha asend selili, käed rinnal. Teiselt poolt aga laiba säilimine üldse: ehkki turvas konserveerib anaeroobses keskkonnas orgaanikat hästi, saab selline keskkond tekkida ainult siis, kui surnukeha maetakse ja kaetakse turbaga. Uppumise tagajärjel hakkaks keha ikkagi lagunema ja lõpuks häviks.
Pärast avastamist viidi surnukeha edasiste analüüside tarbeks Tartu ülikooli anatoomikumi. Kahjuks ei ole nende uuringute protokoll säilinud. Seejärel sängitati naine ühishauda Tartus Toomemäel, kus olid juba Tartu Maarja kiriku kalmistult välja kaevatute luud. Seega me ei teagi, mida arvati naise surma põhjuste kohta.
2010. aastal valmis arheoloog Riina Rammo uurimus Rabivere rabalaiba riietuse kohta [7]. Kogu säilinud üleriietus oli tehtud lambavillast. Vastu keha oli ilmselt olnud linane särk, mis praeguseks on hävinud; seda hoidis koos rinnalt leitud väike hõbesõlg. Jalgu kattis villane seelik ja ülakeha kaks villast kuube; lisaks olid tal villased kindad ja arvatavasti ka sokid.
Kes too naine oli ja miks ta oli sohu maetud, ei saa me vist kunagi teada. On oletatud, et ta võis olla vana ning pigem lihtrahva hulgast, sest tema riided olid lihtsad ja mitu korda paigatud [7: 88]. Kuid väike hõbesõlg maetu rinnal võib viidata ka teistele tõlgendustele. Otsustades riietuse järgi (kaks villast mantlit, villane seelik, kindad ja sokid), oli ta maetud külmal ajal.
Rabiveres on levinud kaks rahvajuttu. Neist üks on klassikalise motiivistikuga lugu neiust, keda tabas õnnetu armastus ning kes sooritas enesetapu ja maeti sohu. Teine lugu jutustab kõrtsielu armastanud naisest, kes liiga sageli üle raba kõrtsis käis, kuni jäi ühel ööl kadunuks.
Sooteed on ühed enim uuritud muistised soodes. Teed ei muuda ju pärast avastamist asukohta ning neid on võimalik märgata ka masinatega töötades. Tihti on sooteed teada rahvapärimusest, mille järgi on paljud neist ehitatud Põhjasõja ajal Karl XII nõudel.
Suur osa avastatud, uuritud ja dateeritud sooteedest kuulubki kesk- ja uusaega, kuid teada on ka märksa vanemaid näiteid. Seni vanimad sooteed on teada Harjumaalt Kata Heinasoost (3.–4. saj. p. Kr.) ja Pärnumaalt Soontagana soosaare ja sealse linnuse lähedusest (6. saj. p. Kr.) [2]. Kõige enam on Soontagana linnusest teada 12.–13. sajandi materjali, kuid kindlasti oli linnus kasutusel varemgi. Siiski ei pruugi radiosüsinikudateering tähendada seda, et sootee rajati rooma rauaaja lõpul, sest tee-ehituseks võidi kasutada mitmesaja-aastast puud.
Eesti sooteedest tuntuim ning ilmselt kõige paremini uuritud on Järvamaal asuv Viraksaare palktee, mis avastati 1985. aastal freesturbaväljade vahelist kuivenduskraavi kaevates [4]. Üksteise kõrval paiknenud palgid asusid 30–70 cm sügavuse turbakihi all ning olid just seetõttu väga hästi säilinud.
Dendrokronoloogilise uuringu järgi on tee arvatavasti ehitatud 1567.–1592. aastate paiku, kui Eesti aladel käis Liivi sõda. See on andnud põhjust oletada, et Viraksaare sootee võis olla põgenemistee vaenlase eest varjatud soosaarele. Siiski tundub kolme meetri laiune palktee salajasse pelgupaika siirdumiseks liiga lai ja silmatorkav. Umbes kümne meetri pikkuse kinnikasvava lõiguna saab seda teed praegu vaadelda ka maapinnal.
Sama laadi teid kui Viraksaarel on leitud ka mujalt, näiteks Pärnumaalt Lehu suursoost. Sala-, soo- ja sõjateed on levinud motiiv Eesti rahvapärimuses, kus nad nii mõnelgi juhul seostuvad pelgupaikadega soos.
Pelgupaigad. Enamjagu sooteid on niisiis viinud soode keskele, varjupaikadesse soosaartel. Need on muistised, mida teame peamiselt pärimuse vahendusel ning arheoloogiliselt ei ole neist veel ühtegi kuigi tulemuslikult uuritud. Kuna soosaartel paiknevatel pelgupaikadel käidi harva ja pigem hädaohu korral, siis ei ole neisse ladestunud ka arheoloogilist kultuurkihti.
Paljude pelgupaikade kohta on rohkesti teada värvikaid pärimuslugusid, enamasti sellest, kuidas sinna mindi, loomadel suud kinni seoti, kuid ikkagi reetis kukelaul, lapsenutt või toidutegemise lõkkesuits vaenlastele pelgupaiga asukoha. Ent leide ei ole pelgupaikadest teada ja nii on nende vanust keeruline kindlaks teha. Selliseid pelgupaiku on tõenäoliselt kasutatud läbi aegade ja kõikide suuremate sõdade ajal kuni Teise maailmasõjani. Enamik pelgupaigaga seotud pärimust seostub viimaste suurte ajalooliste sõdadega: Liivi või Põhjasõjaga.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti