Vanalinnast leiti haruldane maalitud kivitahvel (1) 21.02.2009 15:15

Tallinna vanalinnas Vene tänaval asuva hoone restaureerimisel leiti harudlane kivitahvel, mis on pärit 1601. aastast.


Tallinnas Vene tänava 16 asuvast hoonest tulid restaureerimistööde käigus välja kitsas kivitahvel, mille ülemisel osal on näha maalitud naisfiguuri, kes hoiab käes kera, mille kohal on rist, rääkis kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa Kuku raadio saates «Memoria».

Kivitahvel on pärit aastast 1601 ning see aasta arv selgus teise akna juures nähtavale tulnud kiviplaadilt, millel on tekst ja peremärk.

Kuna leid on värske, siis pole uurijad jõudnud arhiivis kindlaks teha, kellele see peremärk kuulub. Teisel kivitahvlisse on uuristatud saksakeelne tekst, millest osa on säilinud. Paiguti on kivisse uuristatud tekstil säilinud ka kuld.

Kuuskemaa sõnul leiti haruldased kivitahvlid ruumist, mida nimetatakse dornse ehk peretuba. Ruumi uurimine jätkub järgmisel nädalal ning Kuuskemaa sõnul on alust loota, et sealt tuleb veel päevavalgele huvitavaid leide.

On teada, et ruumi lagi on hilisematel aastatel madalamaks toodud, kuid selle all on säilinud varasem talalagi, mille seisund pole veel teada. Samast ruumist on leitud ka mitmeis orvasid, millest osad on kinnimüüritud.

Töid juhendava Toivo Undritsa sõnul olevat tegu viimase viie aasta suurima leiuga vanalinnast. Vahepeal on leitud üksikuid detaile, aga sellist ansamblit, kus on säilinud kolm kunstipäraste vormistustega akent pole leitud.

Vene tänav 16 kuulub katoliku kogudusele.
Toimetas Hanneli Rudi

Vabaduse väljakul tuli päevavalgele Põhjasõja-aegne skelett (19) 13.02.2009 15:53 Martti Kass

Arheoloogid leidsid Vabaduse väljakul tehtavate kaevamistööde käigus matmispaiga, mis esialgsetel hinnangutel pärineb Põhjasõja aegadest.

OÜ Arheograator arheoloog Peeter Talvar ütles Postimees.ee'le, et tegemist on ilmselt Põhjasõja ajast, ehk 18. sajandi algusest pärit skeletiga.

Matmispaiga juurest ei ole hetkel muid esemeid välja tulnud.

Talvari sõnul on matmiskoha lähedalt leitud kõige vanemad esemed 16. sajandist, kuid leitud 17. - 18. sajandi esemed annavad põhjust arvata, et skelett on pärit hilisemast ajast.

Arheoloog lisas, et massiivsed säärekondid annavad põhjust arvata, et tegemist on meesterahvaga, kuid seda täpsustab antropoloog.

Vabaduse väljaku ehitustöid leid ei sega ning Talvari sõnul on arheoloogid valmis ehitajate üle andma ala, millel saab seejärel hakata tegema sügavamaid kaevetöid.

Arheoloogid kolivad teisele alale Vabaduse väljakul, kus muuseas hakatakse uurima ka Peeter I monumendi paekivist alust.

Ruhnlased leidsid merest salapärase iidse laevavraki (6)

Esialgsetel hinnangutel võib Ruhnu ranna lähedal merepõhjas lebav laev olla ligi 400 aasta eest põhja läinud Rootsi laevastiku alus.

„Sattusime laeva peale nii, et käisime õhtul võrke panemas ja hommikul järele minnes avastasime, et need on kusagil kinni. Vaatasime, mille küljes kinni – kas on kivid või mis, ja siis nägime, et laev on hoopis,” rääkis Ruhnu piirivalvekordoni ülem Rainer Sosi Päevaleht Online’ile.

Sosi sõnul on poolteise meetri sügavusel vees olev laev silma järgi hinnates 15–20 meetrit pikk ja ehitatud raudnaelu kasutamata. „Pakuksin, et äkki võib see koge olla,” ütles ta.

Laev lebab merepõhjas rannast umbes 400 meetri kaugusel. „Ega ei tea, kuidas ta sinna uppus, aga meri on seal väga kivine ja üks võimalus on, et see meelitati kunagi karidele,” arvas Sosi.

Metall ilmselt hävinud

Ruhnu muuseumi direktori Märt Kapsta hinnangul võib üleeile leitud laev olla pärit 17. sajandist. „Laeva plangutuse laiuse järgi ei usu, et ta on siin Ruhnus tehtud. See võib äkki olla üks Rootsi laevadest, sest Rootsi laevastik sattus 17. sajandi keskpaigas siia kanti ja mõni alus uppus siin lähedal,” mõtiskles Kapsta, kuid rõhutas, et enne laeva lähemat uurimist on võimatu midagi täpset öelda.

Mis leiuga edasi saab, Kapsta öelda ei osanud, kuid kinnitas, et kõige parem oleks, kui keegi Eesti meremuuseumist asja uurima asuks.

Meremuuseumi teaduri ja allveearheoloogi Vello Mässi sõnul pakuvad meremuuseumile huvi kõik Eesti vetes hukkunud laevad. „Ruhnu foto järgi on võimatu midagi öelda, peaks ikka kohale minema ja uurima,” sõnas ta.

Allveearheoloog ei pea võimatuks, et leitud laev on keskaegne koge (keskajal kasutusel olnud lamedapõhjaline ja ühe või kahe mastiga purjelaev). „Kogesid on Eestist leitud seni ainult üks, kuid neid peaks olema tunduvalt rohkem. Küllap on koge tükke tegelikult leitud veelgi näiteks sadamate süvendamisel, kuid neid pole osatud ära tunda,” selgitas Vello Mäss.

Ruhnust leitud laeva naeladeta ehitus muuseumi teaduri sõnul siiski laeva vanust kindlaks määrata ei luba. „Metalli puudumine näitab ainult üht – ja nimelt seda, et metall võib olla hävinud. Juba viikingiajal kasutati laevaehituses rauda, nii et see ei näita tõesti midagi,” rääkis allveearheoloog.

Laeva vanuse ja päritolu kohta on seega lootust midagi teada saada siis, kui asjatundjad alust vaatama pääsevad. „Kui asjatundja vaatab puitu, näeb plankude laiust, plangutuse süsteemi ja veel kümneid iseärasusi, siis saab öelda, kui vana see laev on ja kust tulnud,” selgitas Vello Mäss.

Allveearheoloog on Ruhnu vetes lebava vana laeva suhtes ootusrikas. „Ruhnu on niisugune koht, kus meresõitjaid on olnud sajandeid. Sealt võib leida mida iganes,” ütles ta.

Millal meremuuseumi uurijad Ruhnust leitud laevani jõuavad, pole veel teada. „Kui laev pole hävimisohus, siis oleks mõttekas minna soojemal ajal,” nentis Mäss.

Ruhnu soo peidab viikingilaeva?

•• Ruhnu muuseumi direktori Märt Kapsta sõnul räägib Ruhnu legend, et mitusada aastat tagasi olid toonased ruhnlased leidnud Houbjerre soost vana laeva jäänused.

•• 20. sajandi alguses olevat laeva veel näha olnud: 1930-ndatel mängisid laevavraki juures lapsed, kes hiljem joonistasid laeva jäänused mälu järgi üles ning otsisid selle kohta infot Rootsi ajaloomuuseumist ja mujalt. Joonistuste põhjal järeldati, et leid võis olla 25–30 meetrit pikk viikingilaev.

•• Rootslastel on eepos „Gutasaaga”, milles kirjeldati umbes 1000 aastat tagasi alanud suurt väljarändu ida poole. See on ka aeg, mil algab Eestis rannarootslaste ajajärk. Ruhnlaste blogi autorid peavad võimalikuks, et üks selline Rootsi laev otsis kunagi suure tormi ja kõrge veetaseme ajal varju Ruhnu lahesopist, kuhu alus tuule vaibudes ja meretaseme alanedes lõksu jäi.

Salme muinaslaev varjas kulliluid (5) 10.02.2009 08:10

Lisaks seitsme mehe jäänuste leidmisele oli möödunud sügisel Salmel maapõuest avastatud muinaslaevas ka hulgaliselt looma-, aga ka raud- ja kanakulliluid.



«Kui mujal maailmas on paadi- ja laevamatuste juurest sageli avastatud ka hobuste ja koerte luid, siis Salmel nende liikide jäänused puuduvad,» lausus Salme muinaslaevast leitud loomaluude analüüsi tegev Liina Maldre Tallinna ülikoolist Meie Maale.

Tema sõnul kuulusid Salme muinaslaeva loomaluud veistele, lammastele, kitsedele ja sigadele. Leiti ka kahe linnu - kanakulli ja raudkulli luid.

Maldre sõnul ei olnud laeva pandud mitte terved loomad, vaid lihakehad. «Mitmetel luudel on näha raie- ja lõikejälgi, seega tundub, et enne laeva panemist on lihakehad tükeldatud,» viitas Maldre.

Kullid on samuti ilma peata, puuduvad ka kaelalülid; jalgade luud, sealhulgas küüniseluud, on olemas. «Mingeid muid lõikejälgi kullide luudel ei täheldatud, küll oli neil aga märgata haiguslikke muutusi - kanakullil paranenud luumurd ja raudkulli luudel mingid patoloogilised muutused, mille täpsem põhjus on esialgu veel välja selgitamata,» lisas ta.

Eurooplased arstisid end inimlihaga 18. sajandi lõpuni (42) 03.02.2009 00:00 Der Spiegel / PM

Liha tuleb lõigata väikesteks tükkideks või viilutada, selle peale raputada mürri ja tibake aaloed, mõned päevad veinis leotada ning lõpuks riputada kuiva ja varjulisse kohta, soovitas 17. sajandi farmakoloog Johann Schröder oma ravimiretseptis. Ja ei sobi mitte igasugune liha, vaid see peaks olema lõigatud umbes 24-aastase punapäise mehe laiba küljest.


Schröderi retsepti kirjeldab detailselt Briti meditsiiniajaloolane Richard Sugg oma valmivas raamatus, mis tõestab, et eurooplased tugevdasid tervist inimliha süües veel paar sajandit tagasi. 16.–17. sajandi Euroopas oli inimliha ravimina peaaegu sama tavaline kui taimed, kirjutab Sugg. Laibatükke võis osta igast apteegist. Kuigi kannibalistlikuks võib pidada juba roomlaste kommet juua langetõve ennetamiseks gladiaatorite verd, muutus inimkeha tarbimine tervise parandamise eesmärgil eriti populaarseks renessansiajal.

Alguses rüübati Egiptuse muumiate leotisi. 17. sajandiks oli «ravimitööstus» aga pilgud pööranud juba värskemate säilmete poole – kaubaks läksid hukatute, kerjuste ja pidalitõbiste laibad. Inglise kuningas Charles II maksis 6000 naela inimaju vedeldamise retsepti eest.

Üks Taani allikas kirjeldab, kuidas langetõbised seisid tapalava kõrval, kruus peos, valmis jooma veel surmakrampides värisevast kehast voolavat verd. Inimrasvast usuti, et see leevendab reumat ja artriiti, laibast tehtud pastat peeti aga heaks põrutuste puhul.
Suggi väitel ei põlanud inimliha usuteenistustes ära ka kristlased. Tema andmeil manustasid protestandid inimliha ja -verd armulaual Kristuse ihu ja vere sümbolina.

Katoliku kirikust toob ta näite paavst Innocentius VIII surivoodilt aastast 1492. Surmahaige kirikupea maise teekonna pikendamiseks veristasid tohtrid kolm poissi. Paavst rüüpas nende verd. Meditsiinilist kasu sellest õõvastavast praktikast ei sündinud – surid nii kirikupea kui ka kolm last.

Kannibalistlikud kombed hakkasid Suggi andmeil kaduma alles 18. sajandi lõpul valgustuse mõjul. Näiteks aastal 1782 avaldas William Blacki nimeline arst heameelt, et ometi on loobutud sellistest jälkidest ja kasututest medikamentidest nagu inimese kolbast tehtud pulber.

Energiakeskuses leiti tööde käigus unikaalne ajalooline fotokogu (5) 03.02.2009 11:49

Põhja puiesteel asuvas Tallinna energiakeskuses leiti planetaariumi monteerimisel lakke auke tehes karp, mis sisaldas unikaalseid 70-80 aastat vanu fotosid.



Leitud fotodel on kujutatud Tallinna linna elektrijaama tööd, selle renoveerimist ja ehitamist ning fotod pärinevad 1920.-30. aastatest. Energiakeskus asub täna samas majas.

Samuti on fotode hulgas Tallinna linnavaated ning unikaalne foto 1938. aastal elektrijaama 25. aastapäeva puhul illumineeritud elektrijaama majast. Fotodel on jäädvustatud ka elektrijaama töötajate koosoleku- ja piduhetked.

Samuti paistab neilt fotodel unikaalset vana tehnikat - nii elektrijaama tehnikat kui ka vanu autosid.

Tallinna Fotomuuseumi kuraator Mall Parmas peab kogu seetõttu unikaalseks, et selliseid töösituatsioonides inimesi kujutavaid ning vana tehnika ülesvõtteid on vähe säilinud. Samuti on kogu unikaalne terviklikkuse poolest.

Energiakeskus planeerib fotodest näitust, mis avatakse suure tõenäosusega teaduskeskuse 10. aastapäevaks. Samuti on näitusega kena tähistada Eesti Energia 90. juubelit, mida peetakse selle aasta mais.

Energiakeskuses alustati kuppelplanetaariumi «Põhjatäht» monteerimist möödunud nädalal. Tegemist on teaduskeskuse seni suurima eksponaadiprojektiga ning ainukese täisdigitaalse planetaariumiga Eestis.

Planetaariumi läbimõõt on 10 meetrit ja korraga mahub sellesse loengut kuulama kuni 30 inimest.

Ette on valmistatud astronoomialoengud algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi tasemele. Laupäeviti planeeritakse seansse ka peredele vastavalt vajadusele. Planetaarium avatakse 26. veebruaril.

Energiakeskus on interatiivne teaduskeskus, mis mõeldud eelkõige lastele ja noortele õppimiseks läbi katsetamise ja mängu. Energiakeskuse asutajateks on Eesti Energia, Tallinna linn, Tallinna Tehnikaülikool ja Tallinna Soojus.

ERR.ee: Vabaduse väljakult leiti keskaegse keldri jäänused

Pealinna Vabaduse väljakult leiti keskaegse keldri jäänused; seni pole Tallinnas tollest perioodist pärit eeslinna elumajade jäänuseid leitud, ütles väljakevamisi juhatav arheoloog Villu Kadakas.



Praegused leiud aitavad heita pilku eluolule vahetult linnamüüri ees, kunagise Pärnu maantee alguses, kus kindlasti elas ka palju maarahvast, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».

Kes toimetab linna vanimas majas?

Saame tuttavaks: kummitus, prokurör, Pensionäri-Maia ja teised!

Iidne maja on nagu pusle, mis koosneb eri sajanditest pärit tükkidest. Eesti viiest suurimast linnast on just Tallinna puhul kõige raskem öelda, milline vanalinna paljudest majadest on see kõige-kõige. Kunstiajaloolase Jevgeni Kaljundi hinnangul on tõenäoliselt üks vanimaid Vene tänav 17 asuv Linnamuuseumi hoone. Esimest korda mainiti seda kinnistut 1363. aastal, paraku pole ürikus kirjeldatud maatükil asunud maja. Linnamuuseumi teadusdirektor Sulev Mäeväli lisab, et arvatavasti oli esimene korrus olemas juba 14. sajandi lõpul.

Tartus on muinsuskaitsja Mart Siilivaski sõnul vanim 16. sajandist pärinev maja Jaani tänav 20.

Pärnu raearhiiv hävis suures 1533. aasta tulekahjus. Seepärast on arhitekt-restauraator Rein Raie sõnul raske öelda, kumb on vanem, kas Pühavaimu 8 või kunagine seegimaja Malmö 19.

Lühikese ajalooga Kohtla-Järve linnas võib muinsuskaitsja Ermo Reiska sõnul pidada vanimateks elamuteks üheksat
K. Lutsu tänaval asuvat maja.

Kõige lihtsam on vanimat maja leida Narvas. Viimase sõja järel oli varemeis linna kaitsenimestikus 37 hoonet. "Sel ajal oli Narva täis pätte ja kurjategijaid, kelle punkrid olid varemete keldrites. Nii et turvalisuse huvides tõmmati need riikliku kaitse all olevad varemed 1950. aastatel maha. Lammutati isegi kunagi Peeter I elamuks kohandatud maja varemed, mille kohta oli riiulis terve meeter dokumentatsiooni," teab Kaljundi. Pärast lammutamist jäi Narva alles vaid neli kaitsealust hoonet: linnus, raekoda ja kaks 17. sajandil ehitatud elumaja Koidula tänaval. Kaljundi hindab mõnevõrra vanemaks number 3a keldrit, mis oli olemas juba enne 17. sajandi suuri põlenguid.

Allikad: "Eesti Arhitektuur" 1.–4. köide, üldtoimetaja Villem Raam, Valgus 1993, 1996, 1997, 1999

-----------------------------
PÄRNU: Pühavaimu 8

(ehitatud 17. sajandil)

Mis oli: Kunagi jooksis tänav läbi kahe maja vahelt, mida nimetati omanikest bürgermeistrite ehk linnapeade järgi Heno maja (valminud 1670. aastatel) ja Steineri maja (ehitatud 1674).

Apteeker Samuel Christoph Heno oli kogu Liivimaal ainus meditsiinitöötaja, kes tõusis bürgermeistri auväärsele kohale. Põhjasõja ajal andis Heno käsu, et linna ei tohi lasta ühtki katkuhaiget. Sel moel Hippokratese vannet rikkunud Heno oli aga ise üks esimesi linnaelanikke, kes katku kooles.

Mis on: Nüüdseks on Heno ja Steineri majad kokku ehitatud ning seal asuvad muusikakauplus ning Kunstide maja, kus toimuvates huviringides saab õppida balletti, teha teatrit ja leiab palju muudki tegevust.

Mida vaadata: Heno maja (praegu kollast värvi) ja Steineri maja (praegu rohekas) ühendava hoone teisel korrusel on kenasti välja toodud kunagine tänavakoht: endistel majade välisseintel on aknaluugidki ees.
NARVA: Koidula 3a

(ehitatud 17. sajandi teisel poolel)

Mis oli: Rootsi võimu ajal pidasid kohalikud sakslased seal omakeelset neljaklassilist kooli.

Mis on: Viimased seitse aastat asub majas Viru ringkonnaprokuratuuri Narva osakond.

Seinad on üle meetri paksud, nii et majas on vaikne. Ja soe, radiaatorid kütavad. "Võrreldes teiste linnade prokuröridega on meil kõige paremad tingimused," kinnitab Elvira Kurbat (pildil). "Kabinetid on suured, tubades oleme ühekaupa." Keldris asuvad köök, saun ja kaminaruum.

Kuni veebruarikuuni töötas Narvas üheksa prokuröri, nende hulgas ka Elvira. Siis toimus reorganiseerimine, misjärel jäi alles vaid neli prokuröri kohta. "Ainult mehed jäid prokurörideks. Neil olid raskemad kuritööd. Ülejäänutest – naised ja üks mees – said prokuröri abid,"seletab Elvira. "Aga töö on endine."

Mida vaadata: Välisukse portaal. Teisel korrusel ühes ruumis stukkdekooriga lagi.
TALLINN: Vene 17

(kinnistu esmamainimine 1363)

Mis oli: Keskajal hoiti keldris kaupa, esimesel korrusel elati, teine-kolmas-neljas korrus olid laokorrused. Majaomanikud vahetusid tihti: pärast perekonnapea surma oli pärijatel kõige lihtsam maja maha müüa ja taalrid vennalikult jagada.

Mis on: Viimased 40 aastat on hoones tegutsenud Tallinna Linnamuuseum. Viie aasta eest lõppes põhjalik renoveerimine, misjärel tekkis külastajatel komme visata münte mantelkorstna juures seisvasse kivist uhmrisse.

Väidetavalt majas kummitab – mitmed inimesed on näinud valget daami või kuulnud hilisel ajal salapäraseid samme. Öö peale näituse kujundamist lõpetama jäänud kunstnik tundis, kuidas keegi talle kuklasse hingas.

16 aastat selles majas töötanud klienditeenindaja Anne Orro kirjeldab: "Suvel seitse-kaheksa aastat tagasi tundsin, nagu keegi libiseks minust mööda. Vilksatas midagi heledat ja ma tundsin nahal puudutust, jahedat ja vuaalriidetaolist. Millegipärast kükitasin kohe maha ja haarasin põlvede ümbert kinni."

Linnamuuseumi infojuht Elo Jakobi, kes on selles majas ametis olnud 20 aastat, meenutab kummalist juhtumit 1980. aastate lõpust. Valvesignalisatsioon oli katki, nii et maja ei õnnestunud õhtul valve alla panna. Elo jäi üksinda majja, et oodata remondimeest. "Proovisin veel korraks, et äkki ikka välisuks jääb valve alla, aga ei. Tulin vihaselt tagasi ja nägin, kuidas ühe ukse link vajus vaikselt alla. Täpselt nagu hakkaks keegi teiselt poolt ust lahti tegema. Niipea kui ma ümber nurga tulin, hakkas link vaikselt-vaikselt taas üles tõusma," meenutab Elo Jakobi. "Hüppasin nagu välk oma tuppa, panin ukse lukku ja istusin seal niikaua, kuni parandajad kohale jõudsid. Ma tõesti kartsin!" Hiljem katsetas Elo koos kolleegidega, et see link ei püsinud kohe kuidagi iseenesest all, vaid seisis ainult horisontaalselt.

Mida vaadata: Välisukse portaal. Mantelkorsten, mille nurgapiilaril seisab aastaarv 1503, ahjuosa on hiljem tellistest juurde laotud. Keldrisse viiva siseukse portaal. Huvitav on veel kaev, mis asub maja all kunagises soolakeldris, kuid paraku pole see tavakülastajatele avatud.
KOHTLA-JÄRVE: K. Lutsu tänava elamud

(ehitatud 1923–1924)

Mis oli: Eesti Wabariigi algusajal oli see arhitekt Eugen Habermanni kavandatud asum uudne linnaehituslik lahendus. Majaderühma kutsuti Siidisukaks, sest siin elas peenem rahvas: põlevkivitööstuse ülemused ja ametnikud, kelle naised kandsid siidsukki. Lihtsate naiste sukad olid puuvillased.

Mis on: Enamikus majades elavad pensionärid. Nagu Maia Närep (75, pildil), kes kolis koos põlevkivispetsialistist abikaasaga sinna 50 aastat tagasi. Tollal oli tänava nimi küll Matrossovi. Praeguse nime sai tänav põlevkivikeemik Karl Friedrich Lutsu järgi, kes elas kunagi samas majas number 4 kus Maia praegu.

"Kui ma siia tulin, siis oli Kohtla-Järve noorte linn, kus kohtas vaid üksikuid üle kuuekümneseid. Kunagi elas meie tänaval igas majas lapsi. Praegu mitte üheski," tähendab Maia. Mujal elavad ka Maia kaks last, viis täiskasvanud lapselast ning kaks lapselapselast. Maia mees suri kümne aasta eest ja nii ongi leskproua peamine seltsiline 16aastane koer.

Algusaastatel ei saanud Maia talvel koridoris põrandat pesta – olgugi ahi köetud, läks vesi ikka jäässe. Praegu, kui maja hoiavad soojas radiaatorid, seda muret enam pole.

Iga selle tänava maja juurde kuulub ruumikas aed. Mõned elanikud on maaharimisest loobunud, aga mitte Maia – talle meeldib, et kartuli saab ikka oma aiast.

Mida vaadata: Majaderühma terviklik kooslus. Kõigi hoonete planeering on sama, ainult terrassid on iga elanik kinni ehitanud oma maitse kohaselt.
TARTU: Jaani 20

(hoone esmamainimine 1546)

Mis oli: Esimest korda aidana nimetatud hoone kohandati 17. sajandi lõpul Academia Gustavo-Carolina üliõpilaste elamuks. Väidetavalt ööbis Põhjasõja ajal 1704. aastal selles majas Peeter I oma kaaskonnaga. Tsaar kuulis muusikat ja läks selle päritolu uurima – selgus, et üle tänava peeti pulmi. Peeter I olla veel imestanud, et tema põletas oma meelest linna maha, aga ikka, näe, pidutsevad.

19. sajandi algusest kuni Tartu ülikooli peahoone valmimiseni tegutses majas ülikooli keemialabor.

Mis on: Elumaja, mille restaureerimistööd peaksid lõpule jõudma tänavuse aasta jooksul. Korterid olid välja müüdud ammu enne tööde lõppu. Restaureerimise käigus säilitati võimalikult palju iidset: näiteks katab vaheseina savitäidisega vahvärki vaid klaas.

Mida vaadata: Õue poolt on näha Tartu ainus avatud vahvärgiga välissein. Esimesel korrusel on osaliselt säilinud 18. sajandist pärinev seinamaaling.

Digg.ee:Väärt lugu!