sunnuntai 1. helmikuuta 2009
Kes toimetab linna vanimas majas?
Saame tuttavaks: kummitus, prokurör, Pensionäri-Maia ja teised!
Iidne maja on nagu pusle, mis koosneb eri sajanditest pärit tükkidest. Eesti viiest suurimast linnast on just Tallinna puhul kõige raskem öelda, milline vanalinna paljudest majadest on see kõige-kõige. Kunstiajaloolase Jevgeni Kaljundi hinnangul on tõenäoliselt üks vanimaid Vene tänav 17 asuv Linnamuuseumi hoone. Esimest korda mainiti seda kinnistut 1363. aastal, paraku pole ürikus kirjeldatud maatükil asunud maja. Linnamuuseumi teadusdirektor Sulev Mäeväli lisab, et arvatavasti oli esimene korrus olemas juba 14. sajandi lõpul.
Tartus on muinsuskaitsja Mart Siilivaski sõnul vanim 16. sajandist pärinev maja Jaani tänav 20.
Pärnu raearhiiv hävis suures 1533. aasta tulekahjus. Seepärast on arhitekt-restauraator Rein Raie sõnul raske öelda, kumb on vanem, kas Pühavaimu 8 või kunagine seegimaja Malmö 19.
Lühikese ajalooga Kohtla-Järve linnas võib muinsuskaitsja Ermo Reiska sõnul pidada vanimateks elamuteks üheksat
K. Lutsu tänaval asuvat maja.
Kõige lihtsam on vanimat maja leida Narvas. Viimase sõja järel oli varemeis linna kaitsenimestikus 37 hoonet. "Sel ajal oli Narva täis pätte ja kurjategijaid, kelle punkrid olid varemete keldrites. Nii et turvalisuse huvides tõmmati need riikliku kaitse all olevad varemed 1950. aastatel maha. Lammutati isegi kunagi Peeter I elamuks kohandatud maja varemed, mille kohta oli riiulis terve meeter dokumentatsiooni," teab Kaljundi. Pärast lammutamist jäi Narva alles vaid neli kaitsealust hoonet: linnus, raekoda ja kaks 17. sajandil ehitatud elumaja Koidula tänaval. Kaljundi hindab mõnevõrra vanemaks number 3a keldrit, mis oli olemas juba enne 17. sajandi suuri põlenguid.
Allikad: "Eesti Arhitektuur" 1.–4. köide, üldtoimetaja Villem Raam, Valgus 1993, 1996, 1997, 1999
-----------------------------
PÄRNU: Pühavaimu 8
(ehitatud 17. sajandil)
Mis oli: Kunagi jooksis tänav läbi kahe maja vahelt, mida nimetati omanikest bürgermeistrite ehk linnapeade järgi Heno maja (valminud 1670. aastatel) ja Steineri maja (ehitatud 1674).
Apteeker Samuel Christoph Heno oli kogu Liivimaal ainus meditsiinitöötaja, kes tõusis bürgermeistri auväärsele kohale. Põhjasõja ajal andis Heno käsu, et linna ei tohi lasta ühtki katkuhaiget. Sel moel Hippokratese vannet rikkunud Heno oli aga ise üks esimesi linnaelanikke, kes katku kooles.
Mis on: Nüüdseks on Heno ja Steineri majad kokku ehitatud ning seal asuvad muusikakauplus ning Kunstide maja, kus toimuvates huviringides saab õppida balletti, teha teatrit ja leiab palju muudki tegevust.
Mida vaadata: Heno maja (praegu kollast värvi) ja Steineri maja (praegu rohekas) ühendava hoone teisel korrusel on kenasti välja toodud kunagine tänavakoht: endistel majade välisseintel on aknaluugidki ees.
NARVA: Koidula 3a
(ehitatud 17. sajandi teisel poolel)
Mis oli: Rootsi võimu ajal pidasid kohalikud sakslased seal omakeelset neljaklassilist kooli.
Mis on: Viimased seitse aastat asub majas Viru ringkonnaprokuratuuri Narva osakond.
Seinad on üle meetri paksud, nii et majas on vaikne. Ja soe, radiaatorid kütavad. "Võrreldes teiste linnade prokuröridega on meil kõige paremad tingimused," kinnitab Elvira Kurbat (pildil). "Kabinetid on suured, tubades oleme ühekaupa." Keldris asuvad köök, saun ja kaminaruum.
Kuni veebruarikuuni töötas Narvas üheksa prokuröri, nende hulgas ka Elvira. Siis toimus reorganiseerimine, misjärel jäi alles vaid neli prokuröri kohta. "Ainult mehed jäid prokurörideks. Neil olid raskemad kuritööd. Ülejäänutest – naised ja üks mees – said prokuröri abid,"seletab Elvira. "Aga töö on endine."
Mida vaadata: Välisukse portaal. Teisel korrusel ühes ruumis stukkdekooriga lagi.
TALLINN: Vene 17
(kinnistu esmamainimine 1363)
Mis oli: Keskajal hoiti keldris kaupa, esimesel korrusel elati, teine-kolmas-neljas korrus olid laokorrused. Majaomanikud vahetusid tihti: pärast perekonnapea surma oli pärijatel kõige lihtsam maja maha müüa ja taalrid vennalikult jagada.
Mis on: Viimased 40 aastat on hoones tegutsenud Tallinna Linnamuuseum. Viie aasta eest lõppes põhjalik renoveerimine, misjärel tekkis külastajatel komme visata münte mantelkorstna juures seisvasse kivist uhmrisse.
Väidetavalt majas kummitab – mitmed inimesed on näinud valget daami või kuulnud hilisel ajal salapäraseid samme. Öö peale näituse kujundamist lõpetama jäänud kunstnik tundis, kuidas keegi talle kuklasse hingas.
16 aastat selles majas töötanud klienditeenindaja Anne Orro kirjeldab: "Suvel seitse-kaheksa aastat tagasi tundsin, nagu keegi libiseks minust mööda. Vilksatas midagi heledat ja ma tundsin nahal puudutust, jahedat ja vuaalriidetaolist. Millegipärast kükitasin kohe maha ja haarasin põlvede ümbert kinni."
Linnamuuseumi infojuht Elo Jakobi, kes on selles majas ametis olnud 20 aastat, meenutab kummalist juhtumit 1980. aastate lõpust. Valvesignalisatsioon oli katki, nii et maja ei õnnestunud õhtul valve alla panna. Elo jäi üksinda majja, et oodata remondimeest. "Proovisin veel korraks, et äkki ikka välisuks jääb valve alla, aga ei. Tulin vihaselt tagasi ja nägin, kuidas ühe ukse link vajus vaikselt alla. Täpselt nagu hakkaks keegi teiselt poolt ust lahti tegema. Niipea kui ma ümber nurga tulin, hakkas link vaikselt-vaikselt taas üles tõusma," meenutab Elo Jakobi. "Hüppasin nagu välk oma tuppa, panin ukse lukku ja istusin seal niikaua, kuni parandajad kohale jõudsid. Ma tõesti kartsin!" Hiljem katsetas Elo koos kolleegidega, et see link ei püsinud kohe kuidagi iseenesest all, vaid seisis ainult horisontaalselt.
Mida vaadata: Välisukse portaal. Mantelkorsten, mille nurgapiilaril seisab aastaarv 1503, ahjuosa on hiljem tellistest juurde laotud. Keldrisse viiva siseukse portaal. Huvitav on veel kaev, mis asub maja all kunagises soolakeldris, kuid paraku pole see tavakülastajatele avatud.
KOHTLA-JÄRVE: K. Lutsu tänava elamud
(ehitatud 1923–1924)
Mis oli: Eesti Wabariigi algusajal oli see arhitekt Eugen Habermanni kavandatud asum uudne linnaehituslik lahendus. Majaderühma kutsuti Siidisukaks, sest siin elas peenem rahvas: põlevkivitööstuse ülemused ja ametnikud, kelle naised kandsid siidsukki. Lihtsate naiste sukad olid puuvillased.
Mis on: Enamikus majades elavad pensionärid. Nagu Maia Närep (75, pildil), kes kolis koos põlevkivispetsialistist abikaasaga sinna 50 aastat tagasi. Tollal oli tänava nimi küll Matrossovi. Praeguse nime sai tänav põlevkivikeemik Karl Friedrich Lutsu järgi, kes elas kunagi samas majas number 4 kus Maia praegu.
"Kui ma siia tulin, siis oli Kohtla-Järve noorte linn, kus kohtas vaid üksikuid üle kuuekümneseid. Kunagi elas meie tänaval igas majas lapsi. Praegu mitte üheski," tähendab Maia. Mujal elavad ka Maia kaks last, viis täiskasvanud lapselast ning kaks lapselapselast. Maia mees suri kümne aasta eest ja nii ongi leskproua peamine seltsiline 16aastane koer.
Algusaastatel ei saanud Maia talvel koridoris põrandat pesta – olgugi ahi köetud, läks vesi ikka jäässe. Praegu, kui maja hoiavad soojas radiaatorid, seda muret enam pole.
Iga selle tänava maja juurde kuulub ruumikas aed. Mõned elanikud on maaharimisest loobunud, aga mitte Maia – talle meeldib, et kartuli saab ikka oma aiast.
Mida vaadata: Majaderühma terviklik kooslus. Kõigi hoonete planeering on sama, ainult terrassid on iga elanik kinni ehitanud oma maitse kohaselt.
TARTU: Jaani 20
(hoone esmamainimine 1546)
Mis oli: Esimest korda aidana nimetatud hoone kohandati 17. sajandi lõpul Academia Gustavo-Carolina üliõpilaste elamuks. Väidetavalt ööbis Põhjasõja ajal 1704. aastal selles majas Peeter I oma kaaskonnaga. Tsaar kuulis muusikat ja läks selle päritolu uurima – selgus, et üle tänava peeti pulmi. Peeter I olla veel imestanud, et tema põletas oma meelest linna maha, aga ikka, näe, pidutsevad.
19. sajandi algusest kuni Tartu ülikooli peahoone valmimiseni tegutses majas ülikooli keemialabor.
Mis on: Elumaja, mille restaureerimistööd peaksid lõpule jõudma tänavuse aasta jooksul. Korterid olid välja müüdud ammu enne tööde lõppu. Restaureerimise käigus säilitati võimalikult palju iidset: näiteks katab vaheseina savitäidisega vahvärki vaid klaas.
Mida vaadata: Õue poolt on näha Tartu ainus avatud vahvärgiga välissein. Esimesel korrusel on osaliselt säilinud 18. sajandist pärinev seinamaaling.
Digg.ee:Väärt lugu!
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti