Esialgsetel hinnangutel võib Ruhnu ranna lähedal merepõhjas lebav laev olla ligi 400 aasta eest põhja läinud Rootsi laevastiku alus.
„Sattusime laeva peale nii, et käisime õhtul võrke panemas ja hommikul järele minnes avastasime, et need on kusagil kinni. Vaatasime, mille küljes kinni – kas on kivid või mis, ja siis nägime, et laev on hoopis,” rääkis Ruhnu piirivalvekordoni ülem Rainer Sosi Päevaleht Online’ile.
Sosi sõnul on poolteise meetri sügavusel vees olev laev silma järgi hinnates 15–20 meetrit pikk ja ehitatud raudnaelu kasutamata. „Pakuksin, et äkki võib see koge olla,” ütles ta.
Laev lebab merepõhjas rannast umbes 400 meetri kaugusel. „Ega ei tea, kuidas ta sinna uppus, aga meri on seal väga kivine ja üks võimalus on, et see meelitati kunagi karidele,” arvas Sosi.
Metall ilmselt hävinud
Ruhnu muuseumi direktori Märt Kapsta hinnangul võib üleeile leitud laev olla pärit 17. sajandist. „Laeva plangutuse laiuse järgi ei usu, et ta on siin Ruhnus tehtud. See võib äkki olla üks Rootsi laevadest, sest Rootsi laevastik sattus 17. sajandi keskpaigas siia kanti ja mõni alus uppus siin lähedal,” mõtiskles Kapsta, kuid rõhutas, et enne laeva lähemat uurimist on võimatu midagi täpset öelda.
Mis leiuga edasi saab, Kapsta öelda ei osanud, kuid kinnitas, et kõige parem oleks, kui keegi Eesti meremuuseumist asja uurima asuks.
Meremuuseumi teaduri ja allveearheoloogi Vello Mässi sõnul pakuvad meremuuseumile huvi kõik Eesti vetes hukkunud laevad. „Ruhnu foto järgi on võimatu midagi öelda, peaks ikka kohale minema ja uurima,” sõnas ta.
Allveearheoloog ei pea võimatuks, et leitud laev on keskaegne koge (keskajal kasutusel olnud lamedapõhjaline ja ühe või kahe mastiga purjelaev). „Kogesid on Eestist leitud seni ainult üks, kuid neid peaks olema tunduvalt rohkem. Küllap on koge tükke tegelikult leitud veelgi näiteks sadamate süvendamisel, kuid neid pole osatud ära tunda,” selgitas Vello Mäss.
Ruhnust leitud laeva naeladeta ehitus muuseumi teaduri sõnul siiski laeva vanust kindlaks määrata ei luba. „Metalli puudumine näitab ainult üht – ja nimelt seda, et metall võib olla hävinud. Juba viikingiajal kasutati laevaehituses rauda, nii et see ei näita tõesti midagi,” rääkis allveearheoloog.
Laeva vanuse ja päritolu kohta on seega lootust midagi teada saada siis, kui asjatundjad alust vaatama pääsevad. „Kui asjatundja vaatab puitu, näeb plankude laiust, plangutuse süsteemi ja veel kümneid iseärasusi, siis saab öelda, kui vana see laev on ja kust tulnud,” selgitas Vello Mäss.
Allveearheoloog on Ruhnu vetes lebava vana laeva suhtes ootusrikas. „Ruhnu on niisugune koht, kus meresõitjaid on olnud sajandeid. Sealt võib leida mida iganes,” ütles ta.
Millal meremuuseumi uurijad Ruhnust leitud laevani jõuavad, pole veel teada. „Kui laev pole hävimisohus, siis oleks mõttekas minna soojemal ajal,” nentis Mäss.
Ruhnu soo peidab viikingilaeva?
•• Ruhnu muuseumi direktori Märt Kapsta sõnul räägib Ruhnu legend, et mitusada aastat tagasi olid toonased ruhnlased leidnud Houbjerre soost vana laeva jäänused.
•• 20. sajandi alguses olevat laeva veel näha olnud: 1930-ndatel mängisid laevavraki juures lapsed, kes hiljem joonistasid laeva jäänused mälu järgi üles ning otsisid selle kohta infot Rootsi ajaloomuuseumist ja mujalt. Joonistuste põhjal järeldati, et leid võis olla 25–30 meetrit pikk viikingilaev.
•• Rootslastel on eepos „Gutasaaga”, milles kirjeldati umbes 1000 aastat tagasi alanud suurt väljarändu ida poole. See on ka aeg, mil algab Eestis rannarootslaste ajajärk. Ruhnlaste blogi autorid peavad võimalikuks, et üks selline Rootsi laev otsis kunagi suure tormi ja kõrge veetaseme ajal varju Ruhnu lahesopist, kuhu alus tuule vaibudes ja meretaseme alanedes lõksu jäi.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti