Muinsuskaitsespetsialist Eduard Rajari.
foto: Urmas Luik
Lõpule on jõudnud Vana-Pärnu kalmistu inventeerimine. Töö käigus sai täpsustatud kalmistu plaan, märgitud sellele piirded ja tähised, kirjutatud üles tekstid, pildistatud hauaplatsid. Nii moodustub andmebaas kalmistu edasiseks haldamiseks, selle ajaloolise miljöö kaitsmiseks ja kalmude leidmiseks.
Vana-Pärnu kalmistu esimene inventeerimine toimus 1980. aastal. Urmas Selirand ja Kalle Lange tegid ära suure ja põhjaliku töö, mis on hea võrdlusmaterjal praeguse seisu hindamisel. Eriti hinnalised on kalmistu ajaloo ja selle uurimiseks kasutatud materjali analüüs ning fotomaterjal.
Üldmulje
Vana-Pärnu kalmistu suvine heakord on rahuldavana hoitud. Teid puhastatakse, muru trimmerdatakse, prügimajandus on paigas. Üle piirete ja tähiste valitseb loodus, kõik on roheline. Pärnu vanima kalmistu üle aegade kulgev hõng on tajutav, rahustav ja kosutav.
Vana-Pärnu kalmistut, eriti selle Haapsalu maantee poolset külge, ei saa siiski rahupaigaks nimetada. Valitseb lakkamatu monotoonne tugev liiklusmüra, mida “elustab” palju kordi päevas sireeniautode kile hädahüüd.
Kindlasti on häirivaks kujunenud õhtuti kabeli ümbrusesse ja Põllu tänava kuuritagustesse kogunevad noortekambad. Mõni noor kasutab kalmistuteid velodroomina, mõni elab oma tunge välja lõhkumisega. Kabeli seinal olnud kalmistu plaan on lõhutud just selliste poolt.
Kalmistu on kujunenud mitme inimpõlve jooksul väga tihedana, vaheradadeta. Sageli ei ole peetud kinni matuseridadest. See ei tekita probleeme ainult hooldajatele, vaid matuselistelegi. Naaberplatse tallamata omadele ligi ei pääse.
Vana-Pärnusse on maetud tuntud kultuuri-, majandus-, spordi- ja muude alade tegelasi. Peale üldteada isikute (kirjanikud Elisabeth Aspe, August Sang, Kersti Merilaas) on kalmistule maetud näiteks näitleja J. Küüts, tõlkija ja pedagoog S. Holberg, naisteajakirjade väljaandja J. Joost, luuletaja M. Krimm, raadioinsener E. Jakoobi, pedagoog ja Naiskodukaitse esinaine E. Lippmaa, rida muusikuid, lauljaid, pedagooge, kirjamehi, samuti sportlasi, ühiskonnategelasi, tööstus- ja majandustegelasi, kapteneid.
Kalmistul on teadaolevalt 33 Vabadussõjast osavõtnu ja Vabadusristi kavaleri haud. Kadunud kalmudest on sel suvel, tõsi küll, seni hüpoteetiliselt, õnnestunud kindlaks teha koolmeistri ja õpikute autori Aabram Holteri, Eesti esimese bibliograafi ja kirjamehe Mihkel Jürgensi ning luuletaja, rahvaluulekoguja ja toimetaja Jaan Otstaveli kalm. Täpsemad teated nende ja teistegi Vana-Pärnusse maetute kohta on alati oodatud. Kalmistu üks omapärasid on maetute tegevusalade või hobide märgistamine hauakividel. Nii võib kivisse raiutult leida alasi haamriga, kaluri süüdvestri ja noodaga, trombooni ja akordioni, aga ka autobussi ning jahipüssi koos sarve ja jahipaunaga.
Alles ja kadunud
Vana-Pärnu kalmistu ajalugu ulatub 14. sajandisse, ehkki tollase piiskopliku kalmistu kattuvus praegusega on küsitav. 1914. aastaks ulatus kalmistu Kollisti nahavabrikust kalmistut risti läbinud ojani, ojasängi markeerib praegu väljak. Veidi varem rajati õigeusu kalmistu, mis on sulandunud märkamatuks praeguse kalmistu 22. ja 23. kvartalisse. Kalmistu on tänapäevase suuruse saanud vähemalt kolme laienemisega.
Kalmistu pühitsustamm asub 13. kvartalis. Samasugused puud on kunagise Nikolai kiriku juures Peeter I tamm, Alevi kalmistul Katariina II tamm. Kellele pühitseti Vana-Pärnu tamm? Kas keegi veel mäletab?
1960. aastatest on kalmistule intensiivselt peale maetud. Varasematest matustest on jäänud vähe kirjeid, enamasti säilinud malmristidel, alles on 1930. aastatel moodi läinud päitsikõrgendusi koos tahvlitega, kuid tahvlid on sageli uued. Veel on alles mõni vana hauatahvel, nende seas paar foolio- ehk rulluva lehe kujulist, riste ning sambaid. Toomata esile väga väärtuslikke hauatähiseid, tuleb tunnistada, et kõik, mis üle 50 aasta vana, on kalmistul säilitamisväärtuslik, kaasa arvatud lihtne separist.
Ajalooline üldpilt on halvasti säilinud, liiga palju traditsioonilisi hauatähiseid on viimastel aastakümnetel kadunud ja asendatud nüüdisaegsetega. Platside valdajad, suhtumata sageli küllaldase respektiga ajaloolistesse hauatähistesse, on kõrvaldanud malm- ja sepisriste ning asendanud need parasjagu moesolevate, sageli töötlemata servadega ebakorrapärase kujuga kivide või halva kvaliteediga tahvlitega.
1980. aastal loetletud viiest suurest hauaplaadist on alles kaks. Üks neist on oma algsest asukohast välja tõstetud ja nõjatub naaberplatsi piirdele. Ilmselt oli liiga raske, et jõkke veeretada. Vanim tollal leitud hauatähis – maltaristikujuline paerist (1809) on kadunud. Dolokivist ristidest on säilinud vaid kaks. 23st ristiga sambast on alles kaks, kadunud on erikujulised puuristid.
Ažuurse gotiseeriva motiiviga malmristidest, mida loetleti 149, on nüüdseks jäänud üks. Akantuslehemotiiviga kaunistatud 35 ristist ei ole alles ühtegi. Raudristegi on väga vähe ja neil pole enamasti nimetahvleid: vasevargad tegid puhta vuugi.
Kui enamikul kalmistutest on ristid hävinud purunemisel ja alles on kivid koos jalamitüngaga, siis Vana-Pärnus on tegemist ilmse ristide kokkukorjamisega. Pole ristikive, on vaid mõni katkine rist – näha, et kukkuvate okste ja puude lõhutud. Riste nagu poleks olnudki.
Teatud osa ristidest tõid aastaid tagasi viinalembesed mehed Sauga jõest välja ja viisid tollasesse Emexi vanaraualattu. Muinsuskaitse seltsi eestvõtmisel viidi need hoiule Alevi kalmistu kabelisse. Nende seas on üks tollal kirjeldatud ainulaadse dekooriga rist, samuti suur Jacoby perekonna rist (selle alussammas on praegugi uuskasutuses platsil II½).
Kadumas on betoonist valatud hauakastid. Praktilised, kuid kohmakana tunduvad kastid läksid moest ja paistavad tänapäeval pigem tülikate võõrkehadena. Ometi on need samuti ajaloolise kalmistu miljööd kujundavad elemendid, mida tuleb säilitada.
Mitmes kohas on kastid tõstetud mahajäetud platsidele, kus need nagu äravisatud asjad ikka mõjuvad võõrkehana. Alles on mõni pealt kinni valatud kast, betoonkääbas. Ühel on peal risti kujutis, teisel tekstki.
Materjalid ja loodus
Piiretest valitsevad arvuliselt 1960. aastatel moodi läinud kergesti teisaldatavad, kuid tihtilugu vildakile vajunud kõnnitee- või põrandaplaadid. Uuemad platsid on piiratud betoonist äärekividega. Võimalik, et selle muutuse kutsus esile tsentraliseeritult ja kohalikku omapära arvestamata antud betoonpiirete valamise keeld.
Nüüdisaegsetest ehitusmaterjalidest on kalmistule toodud juba kergkruusast ja põlevkivituhast ehitusplokke ja pinnakatteks fibokeraamilisi kunst-jänesepabulaid.
Levinud on plaaditud “põrandad”, isegi läikplaatidest. Piirdeid on ehitatud Columbia kivist ja muudest materjalidest. Olenevalt küll piirde ehitamise kvaliteedist, mõjub enamik ehitusmaterjale kalmistul õõvastavalt. Lausa naljakas on üht platsi kattev tekstiilvaip.
Kalmistu puistu on liiga tihe. Sellest tingitult ei ole kalmistul küllaldaselt valgust, et takistada samblike levikut. Tihe puistu vananeb kiiremini, väiksemagi tormiga murduvad puud ja suured oksad, purustades inventari. Palju on hooldamata ja suisa mahajäetud hauaplatse, mis sageli on võsastunud. Lokkab käestlastud sõnajalaareaal. Kevadsuviseks nuhtluseks on olnud künnivareste kolooniad, mis saastavad loodust ja hävitavad hauatähiseid: happelised rapped sööbivad tähistesse. Õnneks on neid oluliselt vähem kui aastate eest, kui kalmistul käimine oli sarnane Vene ruleti mängimisega.
Kui hauaplatse hooldavad valdajad regulaarselt, mõnda neist isegi kaks korda päevas, siis suur osa tähiseid on Vana-Pärnus kohutavas seisus, osalt loetamatuks sammaldunud tahvlid ja hauakivid, roostetavad raudristid. Värvimata on suurem osa malmristidest.
Piirete olukord pole suurt parem. Vähesed sepisaiad on hooldatud, vanad betoonpiirded lagunevad. Hekid on võsastunud, lokkab sõnajala- ja pihlenelavõsa.
Vähemalt osaliselt on hauatähiste hooldamatus tingitud oskuste puudumisest. Suures hädas on inimesed, kulutades asjata raha, tellinud uue tähise, kuigi vana on täiesti korrastatav ja sageli tehtud parema kvaliteediga kui uus. Kivitööde kvaliteet oli 1960.-1980. aastail üllatavalt halb ja sageli on tähised just selle tõttu isegi puhtana loetamatud.
Mis on paremaks muutunud? Kalmistule on lisandunud väärtuslikke hauatähiseid skulptuuride näol, restaureeritud on 19. sajandi klassitsistlik hauamonument, tänavu restaureeris skulptor Paul Uibopuu muinsuskaitseameti tellimusel kümmekond malmristi, ühe kiviristi ja kinnitas piirdeposti. Uute kalmutähiste kvaliteet on oluliselt paranenud. Ojasängi uhteorust on saanud ilus väljak.
Kuidas edasi?
Kõigepealt vajab kalmistu kindlakäelist kalmistuvahti. Nüüd, kui plaan on olemas, tuleks tähistada kvartalid, et kalmistul senisest paremini orienteeruda. Plaan võiks olla kõigile nähtav ja tähistatud kultuuritegelaste kalmudega nagu Alevi kalmistul. Platse tuleb edaspidi taaskasutamiseks välja anda muinsuskaitsega kooskõlas, eritingimuste alusel ja selliselt, et oleks võimalik kontakteeruda platsi valdajaga.
Platside kujundamisel peaks senisest rohkem kaasama kujundusspetsialistide nõuandeid ja projekte. Nii saadaks sobiv, maitsekas ja kõrvalplatsidega harmoneeruv kujundus. Mahukamad kujundustööd, samuti ehitiste rajamine kalmistule peaks olema kooskõlastatud nii muinsuskaitse kui linnavalitsusega. Vana-Pärnu elanikele tuleks korraldada koolitus tähiste hooldamisest ja suviti kaasata õpilasmaleva rühmad korrastustöid tegema. Olen ise nõus juhendama.
Tõusma peab kohalike elanike teadlikkus ajaloolistest väärtustest kalmistul. Kui väärtuslikust tähisest loobub omanik, ei suuda muinsuskaitsegi midagi teha. Tagantjärele trahvimine ei too hävitatud risti kalmule tagasi. Jätkuma peab piirete ja hauatähiste restaureerimine. Jõekalda kindlustamine on eluliselt vajalik, et haudade ridu ei uhutaks kevadiste suurvetega minema, samuti tuleks kallasrada kindlustada maalihke vastu. Kindlasti on tarvis vähendada radikaalselt puistu tihedust.
Kolme kuu jooksul kohtasin Vana-Pärnu kalmistul võõrkeeli kõnelevaid inimesi ja väiksemaid gruppe. Kindel on, et kõigile neist jäi kalmistust oma mulje. Küllap tehti sellest üldistusi Pärnugi kohta. Tore, kui need oleksid positiivset laadi.
