Tallinna dominiiklaste klooster

Dominiiklaste ordu rajas 1215. aastal hispaania aadlik Dominicus. Paarkümmend aastat hiljem rajati ka Tallinna oma klooster.

Paavst Honorius III kinnitas ordu reeglid aasta pärast asutamist. Ametlik nimi oli tal Ordo Fratrum Praedicatorum ehk Jutlustajate Vendade Ordu. Dominikaani mungad kandsid valget rüüd, mille peal kanti musta mantlit. Selle tõttu nimetati neid ka mustadeks vendadeks. Haritud dominikaani mungad tundsid hästi pühakirja ja oskasid vaidlustes osavalt katoliku usu tõdesid põhjendada. Paljud dominikaani mungad töötasid Pariisi ja Oxfordi ülikooli juures. Kuulsamad nendest õpetlastest olid Albertus Suur, Aquino Thomas ja Meister Eckhart. Igas kloostris olid prior ehk kloostriülem, prokuraator ehk majandusjuhataja, abipriorid, lektorid ehk õpetajad, noviitsid ehk mungakandidaadid, konversid ehk ilmikvendadest abilised. Dominiiklaste ordureegli järgi oli 12 munka konvendi rajamiseks minimaalne arv.

Püha Dominicus isegi plaaninud külastada Eestit, sest juba nimetatud aastal soovitas paavst Honorius III Taani kuningal kasutada dominiiklaste abi eestlaste kristianiseerimisel. Tallinna saabusid dominikaani mungad alles 1239. aastal. Kloostri rajamise initsiaator oli paavsti legaat Modena piiskop Wilhelm, keda toetas Taani kuningas Valdemar II. Esimene prior ehk kloostriülem Toompeal oli dominikaani munk Daniel, kes tuli Tallinna Visby linnast Gotlandi saarelt. Aga kuna Toompeal, praeguse Toomkiriku juures, tekkis konflikt Taani vasallide ja Mõõgavendade ordu vahel, pidid nad Eestist lahkuma. 1246. aastal asutati Tallinna all-linna Püha Katariina dominiiklaste klooster. Keskajal olid dominiiklastel kloostrid Tallinnas, Tartus ja Narvas.

Dominiiklaste ordu ülemkapiitel andis korralduse, et dominikaani mungad õpiksid kohaliku rahva keelt. Kuna dominiiklased õppisid kiiresti ja hästi eesti keelt rääkima, siis olid nad maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed. Näiteks lihtrahva hulka kuuluvad kiviraidurite tsunfti liikmed seadsid oma töötegemise dominiiklaste järgi. Kiviraidurite töö pidi skraa järgi algama pärast dominiiklaste hommikumissa lõppu ning kestma, kuni kloostri kellad kutsuvad õhtupalvusele. Dominiiklastele heitsid jõukad kaaslinlased ette ka seda, et nad peavad missasid ja jagavad armulauda räämas talumajades. 16. sajandi alguses maeti konventi ka mitmeid talupoegi.
Kapiitlisaalist õhkub kloos...

Tallinna dominiiklaste klooster oli pühendatud Püha Aleksandria Katariinale, kes viiekümne paganliku filosoofi ristiusku pööramise eest Egiptuses üritati Rooma keisri käsul hukata piinarattal (tema pühakusümbol), kuid kuna ratas purunes, siis mõisteti ta surma pea maharaiumise läbi. Tallinna dominiiklaste klooster ehitati nelinurkse sisehoovi ümber ning ta sai oma põhilise arhitektuurilise ilme 15. sajandi alguseks. Katariina kiriku ehituseeskuju oli Gotlandi saare pealinna Visby sakraalarhitektuur.

Kiriku kaks rikkalikult kaunistatud portaali ehk ust olid teravkaarsed. Seda kaunistasid erinevad sümbolid. Koer sümboliseeris dominikaani munka, tammevanik Neitsi Maarjat, viinapuuväät Kristust, liilia Neitsi Maarjat ja Püha Dominicust, kolmikrosett ja palmett Püha Katariinat, kolmiklehed kolmainsust. Lisaks kujutati portaalidel veel lõvisid, lendlohesid ja madusid, mis on allegooria, rääkides viimsestpäevast ja dominiiklaste võitlusest katoliku usu eest. Kagunurgal asus väike neljatahuline torn. Kiriku lõunamüüri, mis ehitati 19. sajandi keskpaigas pärast varingut uuesti üles, on müüritud osa kiriku põrandast pärinevaid hauaplaate.

Arvatavasti samal ajal, kui dominiiklased rajasid Tallinna oma kloostri, rajati siia ka kloostrikool. Siin said ka eesti soost poisid ladinakeelset haridust. Kool oli jagatud kaheks - nn sisemiseks ja välimiseks kooliks. Esimene oli mõeldud tulevastele dominikaani vaimulikele ning teine ilmikutele ehk mittevaimulikele. Viimane rajati 1319. aastal.
Müürivahe tänava poolt viib...

Koolis õpiti teoloogiat, filosoofiat ja seitset vaba kunsti. Nendeks olid ladina keele grammatika, dialektika, retoorika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika. Õppima võeti ainult neid, kellel on vähemalt algharidus grammatikas ja usuõpetuses.

Kuna Tallinna toomkapiitlil ja dominiiklastel oli tüli ilmalike laste kooli pidamise õiguse pärast, siis 1424. aastal otsustas paavst Martinus V, et dominiiklaste kloostrikooli asemel hakatakse ilmikuid õpetama Oleviste linnakoolis.

Kõige kuulsam Tallinna dominiiklaste kloostri prior oli Mauritius, kes õppis 1268-1272 Kölnis ning Pariisis Albertus Magnuse juures. Viimane oli ka keskaja tähtsaima dominiiklasest teoloogi ja filosoofi Aquino Thomase õpetaja, kes on tuntud oma lausega: "Ma usun pigem seda, et eesel lendab, kui munk valetab." Rahvajutu järgi olevat nad olnud isegi pinginaabrid, aga selle kohta kirjalikke tõendeid ei ole. Samuti ei ole kindlat alust arvata, et prior Mauritius oli Eesti päritolu. Mõne munga Eesti päritolus oli aga tuntud taani ajaloolane Paul Johansen siiski veendunud.

Mungad said tulu ka kinnisvara intressidest. Harvemini tegeleti toiduainete (tursk, heeringas), koduloomade ja jalanõude müügiga. Klooster ostis enda tarbeks mune, humalaid, valget leiba, küttepuid, sütt ja isegi heina. Kulutusi tuli teha ravimite ostuks, habemeajamiseks ja aadrilaskmiseks. Tallinna Mustpeade vennaskond näiteks hoolitses Tallinna dominiiklaste kloostri Katariina kiriku ainelise heaolu eest ning dominiiklased omakorda palvetasid mustpeade hingeõnnistuse eest.

Eestisse jõudis Martin Lutheri algatatud katoliku kiriku vastane reformatsiooniliikumine 1523. Tallinna linnavalitsus ehk raad võttis uued ideed omaks ning peagi keelati all-linnas katoliku missade pidamine. Järgmisel aastal langes Tallinna dominiiklaste kloostri Katariina kirik ka veel nn pildirüüste ohvriks. Reformatsiooni ideedest vaimustunud linlased lõhkusid pühakute kujusid, kuna arvasid nii võitlevat õige asja eest. 1525. aastal võttis raad dominiiklaste kloostri hooned linna valdusesse, millega parandati auklikku linnaeelarvet. 1531. aastal puhkenud tulekahju muutis kloostri varemeiks. Laguneva kloostri refektooriumi ehk söögisaali varemete kohale ehitati 1841-44 neogooti stiilis Peeter-Pauli katoliku kirik, mille läänefassaad sai 1920. aastal neoklassitsistliku ilme. Peeter-Pauli kiriku fassaadile on 1924. aastal paigaldatud tekst: "Hic vere est domus Dei et porta coeli" ("See on tõesti Jumala koda ja taeva värav"). 1993. aastal külastas kirikut esimese paavstina Johannes Paulus II.

Keskaegse Tallinna dominiiklaste kloostri ümberehituste käigus 19. sajandi II poolel leiti siit surnud inimeste luid. Sellega ehk on ka seletatav, miks Mathieseni trükikoja omanik kuulis öösiti siin trükipressi salapärast töötamismürinat. Mathiesen olevat käinud vaatamas, aga sisse jõudes valitses ruumis vaikus. Trükikoja keldris oli plekksepatöökoda, mille põrand oli tehtud iidsetest hauaplaatidest. Seal töötavad inimesed kogesid kummalisi asju. Töökoda mattus öösel paksu tahmaga, mõnikord sadas võlvialusest käigust töökotta kiviprahti ja mulda. Ruumi täitsid tihti tolmupilved ja imelik müra. Kloostriruumides on kuuldud ka vaikseid palveid lugevaid ammusurnud dominiiklasi.
Milline on dominiiklaste tähtsus Eestis?
Padre Alfonso Di Giovanni


Dominikaani munkade olemasolu Tallinna katoliku kogukonna juures on väga tähtis ning tänuväärne. Esiteks: kuna see on üks viis, kuidas vana traditsiooni taaselustada täna, kui traditsioonid ei tundu enam nii atraktiivsete ja olulistena meie igapäevaelus. Teiseks seisneb dominiiklaste tähtsus selles, et nad rajasid kloostrikooli, õpetasid eestlastele lugemist ja häid kombeid ning rajasid kloostri, mida võime imetleda tänapäevalgi.
Huvitavat lisalugemist:

* Abiline, Toomas & Oper, Indrek. 2006. Pühade Peetruse ja Pauluse kogudus Tallinnas
* Andresen, Lembit. 1995. Eesti kooli ajalugu: algusest kuni 1940. aastani.
* Dinzelbacher, Peter & Hogg, James Lester. 2004. Kristlike ordude kultuurilugu.
* Goldman, Isidor & Kaldoja, Priit. 1985. Tallinna legendid
* Kala, Tiina jt. 2006. Kümme keskaegset tallinlast.
* Kala, Tiina. 1993. Tallinna dominiiklased: kloostrimõtisklus.
* Laarman, Märt. 1960. Dominiiklaste klooster Tallinnas: katusekivide signatuure: Amsterlodami
* Tamm, Jaan. 2002. Eesti keskaegsed kloostrid.
* Kross, Jaan. 2000. Vend Enrico ja tema piiskop (näidend).
* Randla, Anneli. 1995. Tallinna dominiiklaste kloostri ehitusloo ülevaade - Vana Tallinn V (IX).
* Tool-Marran, Elfriede. 1971. Tallinna dominiiklaste klooster.
* Tool-Marran, Elfriede. 1982. Tallinna dominiiklaste klooster: muuseumijuht.
* Saard, Riho. 2005. Euroopa üldine kirikuajalugu.

Fotod: Meeli Küttim

Pirita kloostri legendid elavad edasi

Rahvasuus on juba sajandeid liikunud legendid Pirita kloostrit Toompeaga ühendava 7 kilomeetri pikkuse salakäigu ja kloostri reliikvia kohta, mis on leidnud kajastamist nii filmis kui ka raamatutes.

Legendid on eelkõige tuntud filmist “Viimne reliikvia”, mille lõpus leiab aset järgmine dialoog:

Noviits: “Püha isa, nad purustasid püha reliikvia.”

Vend Johannes: “Matsid jäävad matsideks. Asjata tegid seda. Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi.”

Noviits: “Klooster põleb. Kas see on lõpp?”

Vend Johannes: “See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus. Aidaku meid jumal.” [Kaob salakäiku.]

Filmis asetleidnu puhul on saadud inspiratsiooni Eduard Bornhöhe raamatust “Pirita kloostri viimased päevad”, Bornhöhe ise aga laenas legendid ilmselt Kotzebue 18. sajandi lõpu teostest. Viimane toetus oma loomingus rahvapärimustele. Rahvasuust sai ainest ka legende “Esivanemate varanduses” kirjeldanud Matthias Johann Eisen.

Kui tollal võis suur osa elanikest salakäigu lugu uskuda, siis tänapäeval teevad seda ilmselt vaid lihtsameelsed.

Käik tehniliselt võimatu

“Nii tehniliselt kui ajalooliselt on käigu olemasolu nonsenss,” purustab kloostri-uurija Jaan Tamm igasugused võimalused, et käik olemas on. Nimelt nägi Tallinna linn Pirita kloostris võistlejat, mis välistab nende vahel igasuguse koostöö. “Algul tahetigi ju kloostrit Tallinnasse teha, kuid seda ei lubatud,” ütles Tamm. Linna piir läks tollal Pirita jõge pidi ja klooster tuli ehitada jõe taha.

Tehnilise poole pealt takistavad käigu kaevamist paks paekivikiht ning Pirita ja Härjapea jõgi. “Kui käik olemas oli, pidi see olema müstiline insener-tehniline saavutus,” märkis Tamm.

Möödunud sajandi algupoolel näitas Pirita Kaunistamise Selts (mis muuseas eestindas ka Kotzebued) salapärast trepikäiku kloostri idaküljel kui arvatavat salakäiku. 1934.–1936. aastal Armin Tuulse eestvõttel toimunud arheoloogilised kaevamised selgitasid, et tegu oli sissepääsuga moonakeldrisse. Ka 1959.– 1964. aastal Pirita pikimaajalise uurija Villem Raami ja 1975.–1980. a Jaan Tamme juhatatud kaevamised ei leidnud käigust vähimatki märki.

Reliikvia oli olemas

Seevastu leidis Tamm kloostri kaevamistel jäljed reliikviast. “Leidsime reliikvia katkendi kiriku põhjalöövist, altari lähedalt. Reliikvia legendil oli alus,” ütles Tamm.

Tamme sõnul saadeti 1710. aastal, kui Eesti läks Vene impeeriumi koosseisu ja tsaari käsi ulatus kloostrini, Rooma paavsti juurde emissar, kellelt kaubeldi Itaalias äsja leitud Veenuse kuju välja Püha Brigitta väidetavate jäänuste eest. Tegelikult saadeti Rooma aga suvalised kondid.

Piritalt leitud reliikvia kujutas endast kuldbrokaati mähitud sõrmedega käeluud. Kuna tõenäoliselt paiknes reliikvia spetsiaalses kastikeses, peab Tamm stseeni “Viimse reliikvia” filmis, kus see katki visatakse, seal “ainsaks õigeks asjaks”.

Filmis visati reliikvia kloostris puruks põhjendusel, et eestlaste reliikviaks on vabadus, mitte “kahest kondist ja kusehaisust” koosnev moodustis.

SPETSIALISTILT: Legend võis saada alguse reoveerennist

Villu Kadakas, AGU-EMS arheoloog

Pirita kloostri salakäigu legend võis vabalt alguse saada maa-alusest reoveerennist, mis viib kloostri juurest alla jõkke. Ka kevadel kloostri lähedal 15. sajandi elumaja välja kaevates leidsime paekivist reoveerenni, mis oli umbes pool meetrit lai. Klooster oli aga palju suurem ning ka kloostri peahoonest jõkke suunduv renn pidi suurem olema. Huvitav on ka see, et renn jõudis jõkke tõenäoliselt veepinna all.

Legend

Pirita kloostri salatee

Mööda Narva maanteed linna sisse sõitjale paistavad paremad kätt Pirita kloostri varemed merekaldalt silma. Sellest kloostrist ja Doome mäest on mitmedgi jutud rahva seas liikumas. Räägitakse, et kui kord üks Daani kuningas Tallinna ümber piiras; siis olla ta sell ajal Pirita kloostris elanud; seda saanud aga linna rahvas teada ja nimelt järgmisel viisil: Tallinlastel olla salatee linnast (Doome mäelt) olnud kloostrisse kaevatud. Seda teed mööda saatnud nad oma salakuulajad kloostrisse, kes seal ühe kuninga alama oma nõusse meelitanud.

Adjudant rääkinud siis salakuulajatele, et kuningas igal õhtul ühes linna pool olevas toas laua taga istuda, mille peal kaks suurt heledat küünalt põleda. Tallinnlastel olnud nüüd esimene asi, et kuidas kuningat saaks ära surmata.

Ühel õhtul säädnud nad linnas oma kõige suurema suuretüki valmis ja sihtinud otsekohe nende kahe küünla pääle. Kuul läinud ka hästi märki: kuningas saanud surma ja klooster langenud varemetesse.

Äraandja aga põgenenud salateed mööda Tallinnasse. Kuninga surma järele läinud Taani vägi linna alt ära. Pärast seda ei ole salateed enam tarvitatud. Kord saadetud küll üks vang linnast salateed mööda kloostrisse, selle tingimisega, et ta siis vabaks saab, kui salateest läbi läheb. Vang pole aga mitte eesmärgile saanud. (Vist oli salatee nii rikutud, et vang sääl surma sai.)

Vana jutt räägib veel, et Pirital (Muuga hoovis) suured raudväravad salatee lõpul ees olnud. Pärast aga aetud see koht mullaga kinni, et uudishimulised sisse ei pääseks.

Katkend Matthias Johann Eiseni raamatust “Esivanemate varandus. Kohalised Eesti muinasjutud” Kolga mehe Joosep Prümmeli jutustus

Jõgevamaalt leiti arvatavalt 3000 aastat vana pronkskirves

Kas kirves on tõesti enam kui 3000 aastat vana ning pärineb pronksiajast, sellele peavad hinnangu andma muinsuskaitse- ja arheoloogiaeksperdid.
Neljapäeval leidis Eesti Detektoristide Klubi liige Kaarel Tamm Jõgevamaalt Põltsamaa vallast just sellise kirve. Kuna leiukoht on perspektiivne veel teistegi taoliste esemete leidmiseks, ei soostunud Tamm leidmispaiga üksikasju täpsustama.

Muinsuskaitseameti Lõuna-Eesti järelevalveosakonna Jõgevamaa vaneminspektor Sille Raidvee lisas, et kirve kohta ei saa esialgu täpsemaid kommentaare jagada, kuna eset tuleb esmalt oma ala teadlaste abiga uurida.

Kose mündiaare

1982. aasta suvel purunes kraavimasina all Kose alevis savinõu, millest voolas välja haljast hõbedat. Tänu kohaliku kooliõpetaja õigeaegsele tegutsemisele õnnetus 12. sajandi algusse kuuluv ligi paarikilone leid päästa terviklikult. Tegemist on suurima muinasvaraga, mis eales Eesti alalt muuseumisse laekunud. Julgesti võime selle arvata kogu Põhja-Euroopa viimaste aastate põrutavamate leidude hulka. Aare on hindamatuks allikaks meie ajalooteadusele.
Ikka ja jälle köidavad meie tähelepanu teated leitud muinasaaretest. Keskeltläbi kord viisaastakus tuleb Eesti maapõuest päevavalgele peitvara, mis kogutud juba enne muistset vabadusvõitlust.
Meenutagem. 1974. aastal pudenes hõberahasid ekskavaatorikopast Maidla liivakarjääris Rapla rajoonis. Muuseumikogudesse sattus leiust üle tuhande 10.-11. sajandi mündi ja hõbeehte. 1978. mürisesid buldooserid Olustvere sovhoostehnikumi uue õppekorpuse rajamisel; mööduja pilk jäi peatuma ehitustandril säravail hõbelitreil. Praeguseks küünib selle peitvara müntide koguarv juba üle 800.
Seoses leiuga Koselt mõni sõna ka viikingiaegsetest peitvaradest üldse. Laias laastus võttes ei kujuta 10. ja eriti 11. sajandi aarded Eestis endast just lausa haruldust. Siitmaalt leitud teadaolevate viikingiaegsete müntide koguarv läheneb juba paarikümnele tuhandele. Idast ja läänest kulgevad kaubateed lõikusid Läänemeremaades, tuues kaasa hõbedat ja meretaguseid kaupu. 9. ja 10. aastasajal voolas hinnatud valge metall peamiselt idast läände. Leiud tollest ajast koosnevad peaaegu eranditult Araabia kalifaadis vermitud nn. dirhemitest. Tulemusena ammendati idamaised leiukohad ning algas hõbedakriis. 10. sajandi lõpus parandasid asja Saksamaal Harzi mägedes kasutusele võetud maardlad, mis peagi varustasid hõbedaga poolt Euroopat. Läänemere ranniku ujutas üle saksa ja anglosaksi pennide vool.
11. sajandi teisel poolel algas Euroopa kaubanduses pööre. Ikka vähem saabus Läänemeremaadesse juba päralejõudnud rahakogusele lisa. Varem münditi Saksa- ja Inglismaal, kahel peamisel rahatarnijal, põhiliselt kaugkaubanduse tarbeks. Seoses majanduse arenguga kulus aga üha enam münte siseturul. Lisaks muutusid Saksamaal löödavad rahad järjest õhemaks ja laiemaks. Viimaks võis õhkõrnu münditoorikuid vermida veel ainult ühelt küljelt.
Müntide asemel hakati hõbedat vedama eelkõige kangidena. Rahuldamaks kasvavat mündivajadust, asusid ka mitmed Skandinaaviamaad korrapäraselt ja piisavalt väljastama oma raha. See aga tähendas juba üleminekut rahamajanduse kõrgemale tasemele, kus hõbedat loeti juba münthaaval. Erinevalt läänenaabreist tarbisid aga meie esivanemad edasi võõramaist raha, seda ka vanaviisi mõõtes ja kaaludes, nagu tunnistavad arvukad kaaluosad ja vihid veel meie 12.-13. sajandi muististes. Niisiis polnud hõbe meie maal veel muutunud ainuihaldatavaks, vaid seisis kaubavahetuses kõrvuti naha, vilja ning vahaga. Kui meie naaberaladel muutuvad aardeleiud 11.-12. sajandi vahetusest järjest harvemaks, kujutab Eesti ses suhtes endast õnnelikku erandit. Seetõttu osutuvad meie leiud hindamatuks allikaaineseks mitte ainult Eesti ajaloole, vaid ka saksa ja inglise münditeadusele.
Sellesse vähetuntud ajajärku Kose aare kuulubki. Põhiosa leiust moodustavad saksa ja inglise pennid (vastavalt 1463 ja 168). Neile lisandus 30 taani raha, 24 tõenäoliselt skandinaavia päritolu münti, 20 araabia dirhemit, 3 bütsantsi, 3 böömi, 3 ungari ning üks iiri ja üks rootsi verming. Veel praegugi ei osata ammendavalt vastata küsimustele, kuidas sattusid võõramaised mündid aladele, kus oma verming kas peaaegu või täielikult puudus ning milliseid teid pidi kulges hinnatud metall Läänemeremaadesse. Veidi enam teame vaid teekonna lõppjärgust.Teadupärast oli Läänemere tähtsaimaks kaubanduskeskuseks toona Ojamaa (Gotlandi) saar. Küllap jõudis vähemalt osa hõbedarikkusest meilegi.
Peotäis araabia münte Kose leius kuulub 9.-10. sajandisse, pärinedes niisiis varasematest aastatest. Sama võib öelda bütsantsi müntide kohta, mille hulgas leidus põhjamaades vägagi haruldane ja Eestis esmakordselt avastatud keiser Monomahhose (1042-1055) münt.
Seevastu moodustavad saksa ja inglise pennid katkematu jada 10. sajandi lõpust 12. sajandi alguseni, enamus neist vermitud 11. aastasaja esimesel poolel. Aardes arvukamalt esindatud saksa müntlad - Köln, Mainz, Worms, Speyer - paiknevad tähtsal liiklussoonel Reinil, aga ka Madalmaades (Deventer) ning Alam-Saksimaal (Goslar).
Palju põnevat pakuvad ka anglosaksi ja normanni soost valitsejate pennid. Kui saksa münte tõi Läänemeremaile kaubanduslik läbikäimine, siis anglosaksi mündivoolu seostatakse suuresti hüvitusega, mida inglise valitsejad olid 10.-11. aastasaja vahetusel sunnitud maksma viikingitest meresõitjaile. Ka võisid raha Inglismaalt kaasa tuua seal teenistuses olnud skandinaavlased.
Huvi pakub 11. sajandi müntidel täkete uurimine. Nimelt leiame enamusel neist väikesi, teravaotsalise esemega tehtud kriime. Arvatakse, et nõnda proovisid omanikud hõbeda headust. Mõnikord võib ühel mündil kokku lugeda üle saja proovimärgi. Saksa münte on 11. sajandi esimesel poolel täkitud ligi kaks korda sagedamini kui anglosaksi penne. Seega on viimaste teel meile olnud märksa vähem vahendajaid; nagu näha, liikusid eri maade vermingud Läänemere äärde erinevaid teid pidi.
Inglise müntidest haruldasemaks võib pidada kuningas Aethelred II (978-1016) "Agnus Dei" tüüpi raha, neljateistkümnendat taolist kogu maailmas. Kose münt on löödud Salisburys Golduse-nimelise mehe poolt. Tähelepanu väärib juba kujundus - anglosaksi verminguil tavaliselt valitseja portree (inglise rahadel säilinud seniajani) ja risti asemel näeme penni esiküljel "jumala talle" (siit tüübi nimetus "Agnus Dei") ja tagaküljel samuti kristlikku sümbolit - tuvi. Kogu Euroopa tollaste rahade jaoks ebatavaline kujundus ei saanud tekkida põhjuseta. Oletamisi võime kõnealuse münditüübi paigutada Aethelred II surma järgsesse segastesse aegadesse, mil võitlus Taani kuninga Knudi vastu juhtis Aethelredi poeg Edmund Raudkülgne. Kuna viimane polnud kroonitud, vermitigi juba lahkunud kuninga nimel ent ilma tavapärase portreeta.
Mõndagi huvitavat pajatavad meile normannide rahad. Kui William I ja II pennidest esinevad nii Eesti kui ka Ojamaa leidudes samad münditüübid, lahkneb pilt ses suhtes otsustavalt Henry II ajal (1100-1135). Kose aarde noorimad on Henry I rahad. Kuigi nii varastel euroopa pennidel daatumid tavaliselt puuduvad, saab nende vermimisaegu ligikaudu siiski määrata (1128. ja 1131. aasta vahel). Saksa mündid puuduvad nii hilisest ajast täiesti. Ülaltäheldatu lubab oletada vahetumatki läbikäimist eesti ja inglise kaupmeeste vahel 12. sajandi hakul. Ka Kose mehe rahapung, mille jäänused avastati potikildude vahel, toodi arvatavasti Inglismaalt. Nimelt selgus nahkkukru küljes säilinud viljaosakeste uurimisel: tegemist on Shropshire´i krahvkonnas kasvatatud lambaga! Kus kokkupuuted aset leidsid, ei tea me muidugi väita.
Varanduse omanikku võib pidada üsna jõukaks. Kahe kilo hõbeda eest sai omandada terve loomakarja. Miks rahapott koos kukruga maapõue jäi, mis juhtus peitvara valdajaga, on sajandite tagant võimatu arvata. Rahutul ajal võisid põletada ja tappa mitte ainult võõramaalased, vaid ka naabermaakonna mehed. Rahulik kaubareis muutus röövretkeks olenevalt vastaspoole tugevusest. Kahjuks puuduvad meie vanemat ajalugu valgustavad kirjalikud allikad pea täiesti, aarde peitmist mingi teadaoleva ajaloosündmusega seostada on lausa lootusetu. Siiski ei saa mainimata jätta teateid vene kroonikais, mille järgi Kiievi suurvürst Mstislav saatnud oma pojad, Vsevolodi Novgorodist, Izjaslavi Polotskist ja Rostislavi Smolenskist aastal 1130 eestlaste juurde makse koguma. 1132 ja 1134 katsus Eestis sõjaõnne Novgorodi vürst Vsevolod. Meenutagem - aarde noorimad mündid paigutuvad ajavahemikku 1128-1131. Kas need sõjakäigud tõid kaasa kaugemaid tagajärgi, ning ulatusid ka Põhja-Eestisse, on teadmata. Ehk hukkus aardevaldaja oma koda kaitstes, võib olla langes hoopis võõrsil saagiretkel. Meie kirjutamata ajalugu on aga taas rikastunud väärtusliku allikaga.

Antud materjalid on võetud ajakirjast "Horisont" (1985. aasta, nr. 1). Loo peidetud aardest toimetas ja kirjutas Ivar Leimus 1985. aastal. Arvutikeelde pani selle Erki Freiberg 2003. aastal.

Kaablipaigaldus paljastas iidse värava asukoha (4) 08.05.2009

Vanalinna serval, Vana-Posti, Suur-Karja ja Müürivahe tänavate ristumiskohal tuli elektrikaabli paigaldamise käigus välja kunagise linnamüüris olnud värava asukoht.

Arheoloog Peeter Talvari sõnul oli tegemist vana karjaväravaga, mille olemasolust olid ajaloolased ja arheoloogid juba ammu teadlikud, kuid mille täpset asukohta seni ei teatud. Nüüd tuli see elektrikaabli vedamise käigus täiesti juhuslikult välja.

Missugune värav omal ajal välja nägi, saab aimu emeriitprofessor Rein Zobeli 1980. aastal ilmunud raamatust «Tallinna keskaegsed kindlustused». «Sellest paremat käsiraamatut ei ole tänaseni välja antud. Nii kui raamatu lahti võtsime, oli kohe selge, millele me sattunud oleme,» lausus arheoloog.

Värava asukoht leiti endise Ararati poe, tänase Savoy hotelli eest. Kuskil sealsamas asus vanasti ka vesiveski, kuid selle asukoht on Talvari sõnul tänaseni leidmata. «Kusagil siinsamas see oli. Siin oli vanasti ju Vesiveski kohvik ja selle nimi polnud sugugi tuulest võetud,» nentis Talvar. Vesiveski täpse asukoha kindlakstegemiseks aga oleks uusi kaevamisi vaja.

Arheoloogi arvates võiks kunagise värava asukoha tulevikus ka tänavasillutise peal kuidagi ära markeerida. Praegu tehakse kõik vajalikud mõõtmised ära ning seejärel saavad töömehed oma kaablid paika panna ja kraavi kinni ajada.

Kuidas Lembitu langes

Selle kurva päeva kohta ei ole meil säilinud just väga palju andmeid. Kuid siiski saame ka olemasolevate askeetlike materjalide alusel väita, et täna 790 aastat tagasi langes võitluses välisvaenlasega meie vabadust kaitsta püüdev ning riiki luua soovinud väljapaistev liider Lehola Lembitu.



Tollal, nn. muinasajal meil faktiline tsentraliseeritud keskvõimu puudus, kuigi kroonikates on juttu üle-eestilistest nõupidamistest Raikkülas. Vaatlusalusel perioodil e. 13. sajandi alguses eksisteerisid muinasmaakonnad ning -kihelkonnad. Elas Eestis siis hinnanguliselt 150 000 - 250 000 (või natuke rohkem) inimest ligikaudu 45 muinaskihelkonnas. Suur osa kihelkondi oli koondunud maakondadeks, osa aga säilinud eraldiseisvate kihelkondade ehk väikemaakondadena. Eesti sisesuhetes ning territooriumil eksisteerisid reaalsed riigi kujunemise alged. Ja nagu leedu riigile pani aluse välisvaenlase sissetung nii oleks see katalüsaatorina toimunud ka meie territooriumil kui poleks olnud paljude halbade asjade kokkusattumist. Eestlaste majandusliku ning loomuliku arengu ja riigi kujunemise katkestas Baltimaade rahvaste alistamiseks 12. sajandi lõpul alustatud üle-euroopaline relvastatud usuagressioon. Eeltoodu tähendab, et sel eesmärgil ja paavsti toetusel organiseeris Liivimaa piiskop Albert siia ristisõja. 1202. aastal asutati Mõõgavendade Ordu. Pärast liivlaste ja latgalite alistamist (1206, 1208) alanud võitlus eestlastega kestis 1208-1227. 1208-1212 korraldasid ordu ja piiskop Albert koos alistunud liivlaste ja latgalitega hulga rüüsteretki Ugandasse, Sakalasse, Soontagasse ning vallutati Otepää ja Viljandi linnused. Ümera lahingus 1210 saavutasid võidu eestlased, kuid järgnenud sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega.



1215 alistasid sakslased Sakala ja Ugandi ning vallutasid Lembitu linnuse Lõhavere. Sakala vanem Lembitu kogus kokku mandrieestlaste ühendatud maleva (6000 meest, mis oli Eestlaste jaoks enneolematult suur väekoondis). 21. septembril 1917. a. leidis Paala jõe ääres aset muistse vabadusvõitluse otsustav lahing, mida nimetatakse Madisepäeva lahinguks. See määras eestlaste saatuse järgnevaks seitsmeks sajandiks.



Wikipedia märgib selle kohta järgmist:

Madisepäeva lahing ehk Paala lahing ehk Paala jõe lahing peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal madisepäeval, 21. septembril 1217 SakalasViljandist umbes 10-12 kilomeetrit), oletatavasti Vanamõisa küla väljal.

"217.XXI.2.



Ja eestlased said rõõmsaks ning saatsid sõna üle kogu Eestimaa ja kogusid sõjaväe, väga suure ning tugeva. Nad asusid Sakalas Pala jõe (praegu Navesti jõgi) äärde. Nende juht ning vanem Lembitu kutsus kokku kõik mehed kõigist maakondadest. Ja tulid nende juurde niihästi läänemaalased kui ka harjulased, nii virulased kui ka revalased, järvalased ja sakalased. Neid oli kuus tuhat..." (L.H.L.K.)



Verine taplus kestis kaua aega vahelduva eduga, kuid siis õnnestus rüütlitel eestlaste rinde keskosas läbi murda. Eestlased püüdsid oma vägesid ümber paigutada, aga edutult. Sellise keerulises olukorras tabas eestlasi raske kaotus - mitme teise Sakala vanemate hulgas langes ka Lembitu. Vastaspool saavutas ülekaalu, ehkki kandis samuti suuri kaotusi: teiste hulgas langes liivlaste "kuningas" Kaupo, ja eestlased hakkasid taanduma ümberkaudsetesse metsadesse ja soodesse. Muistse vabadusvõitluse suurim lahing lõppes kaotusega.



Eestlaste malev (umbes 6000 meest) sai sakslaste, liivlaste ja latgalite väelt (umbes 3000 meest) lüüa, umbes 1000-1400 eestlast langes.



Lembitu surmamise kohta on veel teada, et Läti sõjasulane Veiko tappis Lembitu selja tagant tapriga (sõjakirves).



Lembitu püüdis aastatel 1212-1217 kõiki eestlasi liita, et ühiselt võidelda sakslaste ja venelaste vastu. Kui kahe võimsa vastasega võitlemiseks ei jätkunud eestlastel ühe korraga jõudu. (Kotkajärve vabadussambal on märgitud ka Lembitu nimi ja surmaasata – Lembitu oli esimene eesti kangelane, keda teame nimepidi).



Peale Madisepäeva lahingut, kus eestlased said lüüa, alistasid venelased Mandri-Eesti kesk- ja lääneosa, kuid ei suutnud oma jõududega agressiooni jätkata ning piiskop Albert pöördus abi saamiseks Taani kuninga Valdemar II poole. Taanlased tungisid 1219. aastal Eestisse Põhjast ning alistasid Revala, Harju-, Viru- ja Järvamaa. 1220. aastal sekkusid võitlusse Eesti ala pärast ka rootslased.



1223-1224 sakslased vallutasid kõik Mandri-Eesti linnused ja 1227. aastal alistati ka Saaremaa.



Lembitu (surn. 21. septembril 1217 Sakalas) oli Lehole ehk Lõhavere ehk Leole kihelkonna "vürst" ja vanem, muistsete eestlaste ainus nimepidi tuntud väejuht. Oletatavasti oli ta üks Sakala maakonna olulisematest ülikutest.



Lõhavere linnust peetakse Lembitu kodupaigaks.



Ainsaks ajalooliseks allikaks Lembitu olemasolu kohta on [[Läti Henrik]u kroonika, millel põhinevad kõik oletused tema isiku, positsiooni ja tegevuse kohta.



Esimest korda mainitakse Lembitut Henriku Liivimaa kroonikas seoses Sakala väe tasuretkega üle Ümera jõe 1211. aastal. (1211 on ka oletatav Lembitu ristimise aeg.) Ta korraldas ka eestlaste tasuretke Pihkvasse 1215. aastal.



Lembitu hukkus 1217. aastal Madisepäeva lahingus, mis oli muistse vabadusvõitluse üks tähtsamaid lahinguid.

Ruhnu laevavrakk ootab uurijaid 13.02.2009

Ruhnu rannikumeres kohalike kalameeste leitud laeva­vraki vanuse peavad selgitama allveearheoloogid.

Ruhnu läänerannikul umbes 400 meetri kaugusel roostikust 1,5 meetri sügavuses merevees lebav laeva­vrakk avastati kolmapäeval, kui kohaliku kaluri kalavõrk puust jäänustesse kinni jäi.

«See on seal ilusasti liivase põhja peal suurte kivide vahel,» kirjeldas leiukohta endine vallajuht Kaarel Lauk, kelle kalavõrk põneva leiuni juhatas. «Pole talle rüsijää viga teinud ega midagi.»

Laeva suurusest annavad aimu merepõhjas paljastuvad umbes neljakümnesentimeetrise laiusega plangud. «Selle järgi võib arvata, et see üks 15–20 meetri pikkune laev ikka on,» pakkus Lauk.

Veel mullu suvel käisid Eesti arheoloogid nõukogudeaegseid merekaarte uurides Ruhnu rannikumeres laevavrakke otsimas, kuid jäid toona tühjade kätega. «Need kohad, kuhu arvatavad vrakid olid märgitud, ei vastanud tõele,» ütles allveearheoloog Maili Roio.

Kuigi kohalikud ristisid kolmapäeval leitud laevavraki Ruhnu viikingilaevaks, vajab laeva tüüp ja vanus põhjalikumat uurimist. Roio sõnul juhtub ikka, et mõni vana laevavrakk jääb rannakalurite võrkudesse kinni. «Iseasi, kui erakordne selline leid on,» ütles Roio.