Suurgildi hoone pakub teadlastele põnevaid leide

Vajuta artikli pealkirjale, et näha originaal artiklit ning videoklippi.

Postimees.ee 21.04.2010

Ajaloomuuseumi hoone Pikal tänaval.

Foto: Uwe Gnadenteich

Eesti ajaloomuuseumi Suurgildi hoones juba mitmendat kuud käiva ehitustöö käigus on päevavalgele tulnud palju põnevaid leide, nagu paarishüpokast ja rõdu.


Üks 1406. aastal ehitatud Suurgildi hoone probleeme on niiskus ning põranda alt tuli paekivist kanalisatsioonitoru ning kaev, mis sealt juurest leitud veinikannupõhjade järgi on arvatavalt keskaegsed, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».

Seinte puhastamisel leiti aga lausa mitu treppi, millest üks viib üles saalidesse, teine aga teisele poole börsikäiku.

Üheks põnevamaks leiuks on paarishüpokaustahi, mis on teadaolevalt haruldane terves Põhja-Euroopas.

Kõige suurem üllatus tabas ajaloolasi aga suures saalis, mille seinast tuli välja arvatavalt muusikutele mõeldud rõdu.
Toimetas Raul Sulbi

Sõpruse kino esine plats peidab endas mitmeid hindamatuid väärtusi nii kesk- kui ka uuemast ajast

Eesti Päevaleht 15.04.2009

Foto: Terje Lepp

Leiud Seniste kaevetööde huvitavamad leiud on keskaegne jäätmekast ja paari sajandi vanuse tünni põhi.

Arheoloog Peeter Talvar on pidanud viimase aasta jooksul korduvalt Tallinna vanalinnas käe mullaseks tegema. Vajati ju arheolooge nii Vabaduse väljaku kaevamisel kui ka Kiek in de Köki käikude restaureerimisel.

Talvar töötab veel lähipäevil Sõp­ruse kino ees, kus hakkab suvel asetsema uus purskkaev. „Selle auguga jõudsime lõpuni, kuid nüüd leidsime siit okstest jäätmekasti,” näitab Talvar auku, mida üks töötajatest juba kinni ajab. „Ilmselt 14.–15. sajandist pärit.”

Praegu käib aktiivsem kaevamine veel teiseski augus, mille põhjapoolses osas võib näha ümmargust auku. „Siit leidsime liiva sisse kaevatud tünni või õigemini selle põhja,” selgitab Talvar. „Selle teeb eriliseks see, et põhjal on näha ka märk, ilmselt omanikumärk.” Talvar näitab pruuniks tõmbunud puutükki, kus võib silmi pingutades ka märki näha.

„Tünni vanust ei oska öelda, kuid leidsime selle keldrist, mille paeplaatidest põrand on ilmselt 17.–18. sajandist,” räägib Talvar. „Kindlasti pole tegu keskaegse ehitisega, sest seal on mitmeid raiddetaile.”

Maja, mille keldrist huvitav tünnilaud leiti, põles 1944. aastal märtsipommitamise käigus maha.

Iisraelist leiti 2000 aasta vanune altar

Iisraelist Ashqelonist leitud 2000 aasta vanune altar

Foto: Scanpix



Arheoloogid avastasid Ashqelonis haigla laienduse ehitamise eelsel arheoloogilisel uurimisel iidse altari.

2000 aasta vanune altar on 60 sentimeetri kõrgune, see on kaunistatud kivist härjapeade, lintide ja loorberipärgadega, kirjutab National Geographic.

Ashqelon on Püha maa üks vanimaid sadamalinnu, kus on inimasustus olnud alates 9500. aastast eKr.

«Selles linnas on tunda nii hellenistlikke kui ka Rooma mõjusid. Seal elas juba vanal ajal suur juutide kogukond,» selgitas Iisraeli antiigiameti peaarheoloog Yigal Israel.

Israeli kinnitusel tehti leid endise surnuaia alal ning selliseid altareid on avastatud Iisraelist veel teistest paikadest.

«Need härjapeadega altareid kasutasid leinajad ja jumalakummardajad kogu Rooma impeeriumis. Seal põletati mürri ja viirukit,» selgitas Israel.

Arheoloogid oletavad, et selle altari lasi Ashqeloni tuua mõnest teisest Rooma paigast kõrgema keskklassi perekond ning see pandi pere matmispaigale.

«Tänapäeva jõukad perekonnad kaunistavad oma liikmete haudu vastavalt staatusele ja rahalistele võimalustele. Nii oli ka vanal ajal,» lisas arheoloog.

Härjapead olevat jõu ja võimu sümbol ning tähistavat jumal Zeusi.

«Kunagi kummardati Ashqelonis ka Süüria jumalannat Atargatist, kuid ka Isist, Apollot ja Heraklest. Rooma perioodist pärit matusetseremooniad ja surnute mälestamine sarnaneb tänapäeva beduiini ja juudi rituaalidele,» jätkas uurija.

Rooma matusetseremoonial viidi lahkunu rongkäigus matmispaika. Seal süüdati altaril küünlad ja viirukid. Lahkunu oli kaetud matuselinaga ning jõukamaid inimesed panid talle ka kalliskive ning erakordsetel juhtudel määriti talle parfüümi.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Stalini parema käe salajased märkmed

Eesti Ekspress 05.04.2006

Autor: Tarmo Vahter

MIDA TEHA EESTLASTEGA? Katke Andrei Ždanovi märkmetest: “Eestlased Siberisse.”

Ajaloolane Erich Kaup leidis Moskva arhiivist Andrei Ždanovi ülestähendused Eesti okupeerimisest 1940.

"Estontsev v Sibir".

Eestlased Siberisse.

Me ei tea selle kurja mõtte kirjapaneku täpset aega ega asjaolusid. Kuid me teame, kes selle idee kallal oma pead vaevas ja kui tõsiselt ta seda tegi. Lause on korduvalt üle kirjutatud.

Tegemist on väljavõttega Andrei Ždanovi märkmetest, mida ta tegi 1940. aasta suvel Eestis. See on esimesi viiteid küüditamisele, milleni jäi vähem kui aasta.

Koopia haruldasest ajaloolisest dokumendist ilmus mullu Rahvusarhiivi ajakirjas Tuna. Kuna selle trükiarv on praegu kõigest 800 eksemplari, jäi avastus laiema tähelepanuta.

Üllatus rohelises ümbrikus

Ebatavalise leiu avalikustas 76aastane ajaloodoktor Erich Kaup. 1990ndate algul käis ta korduvalt Moskvas Venemaa riikliku sotsiaalpoliitilise ajaloo arhiivis. Nõukogude aja uurijate jaoks on tegemist ehtsa kullakaevandusega.

Kunagi tunti seda marksismi-leninismi instituudina, mis juhtis 160 filiaali üle NSV Liidu. Eesti parteiajaloo instituudi endise direktorina oli Kaubil Moskvas häid tutvusi. Tänu neile sai ta kätte asju, millest tavaline teadlane võis vaid unistada.

Ühel kenal päeval toodi Kaubi ette suur roheline ümbrik, kus oli 118 lahtist taskumärkmiku lehte. Käsitsi kirjutatud venekeelsed märkmed olid napid, koosnedes kohati üksikutest nimedest ja sõnadest. Õnnetuseks puudusid paberitel kuupäevad.

Kaup tellis huvitavamatest lehtedest koopiad, et neid hiljem kodus lahti mõistatada. Aastad möödusid, Kaup tegeles mitmete teemadega, kirjutades uurimusi Nõukogude sõjavangilaagritest ja Soome Talvesõjast.

Ikka ja jälle pöördus ta Ždanovi mustandite juurde tagasi. Ta luges 1940. aasta ajalehti ja otsis seoseid märkmetes esinevate nimedega. Ajapikku sai mõnegi kritselduse tähendus selgeks.

"Ega ta päris rumal mees ei olnud. Äärmiselt püüdlik," iseloomustab Kaup märkmete autorit. Ždanov oli Jossif Stalini jaoks mees nagu multivitamiin: Leningradi parteijuht, poliitbüroo liige, sõjamerelaevastiku peanõukogu liige.

1939. aastast oli Ždanovi spetsialiteet Nõukogude Liidu territooriumi laiendamine. Tema juhtimisel liideti Poola läänealad Ukraina ja Valgevenega. Ždanovi käsi oli mängus ka Talvesõja vallapäästmises.

Ždanov saabub soomusvagunis

Eestisse saabus Ždanov 19. juunil 1940. Turvameetmed tema saabumisel oli erakordsed. Vedurijuht Evald Smitti mälestuste järgi naelutati raudteel Narvast Tallinna kõik liiprid kinni. Ees liikus kaubarong, mis vedas paekivi. Sellele järgnes neljast vagunist erirong. Ždanov ise sõitis soomusvagunis.

Samal päeval kell 13 võttis Ždanovi vastu president Konstantin Päts.

"Päts küsis, millised on minu soovid," kirjutab Ždanov oma märkmetes. Soove oli terve rodu. Stalini esindajana lükkas ta tagasi Pätsi pakutud uue valitsuse koosseisu ja surus läbi oma kandidaadid.

Nõukogude saatkonnas juhtis Ždanov 21. juuni meeleavalduse läbiviimist. Ta koostas ka Johannes Varese valitsuse tegevuskava, mis ilmus ajakirjanduses "Vabariigi Valitsuse deklaratsioonina".

Kuigi Ždanovil oli kasutada sada tuhat punaarmeelast, talitas ta Eestis ettevaatlikult. Ta hoidus nii kolhooside loomisest kui ka ametist lahkunud Jüri Uluotsa valitsuse ministrite arreteerimisest. Võimu ülevõtmisel lükkas ta esiplaanile mittekommuniste, kes olid Pätsiga vanast ajast rahulolematud. Ka kaalutud küüditamine lükkus edasi. Ilmselt püüdis Nõukogude Liit vältida maailma liiga teravat tähelepanu.

Ždanov tegeles peaaegu kõigega. Ta juhtis pankade natsionaliseerimist ning soovitas müüa suhkrut ja petrooli ainult lubade alusel. Kõige tipuks kirjutas ta oma käega paberil ette, kuidas peab välja nägema Eesti Riigivolikogu palve ühinemiseks NSV Liiduga.

Ždanov töötas ja elas Pikal tänaval Nõukogude saatkonnas. Sellest ajast pärineb kuulus foto, kus ta tervitab saatkonna rõdult meeleavaldajaid. "Muidu tegutses ta Eestis peaaegu põrandaalusena," ütleb Kaup. "Aga Stalini ülesandega sai ta hakkama."

Tunas nägi trükivalgust vaid väike osa Ždanovi märkmetest. "Nende esitamine on väga raske," kahetseb Tuna peatoimetaja Ott Raun. Ilmunud piskut peab ta "väga väärtuslikuks". Ka ajaloolane Kaido Jaanson kiidab kolleegi leidu: "See on suur asi!"

Siinkohal võiks Urmas Paeti juhitav välisministeerium kuulutada välja riigihanke Ždanovi märkmete kommenteeritud väljaande kirjastamiseks. Kuna Moskvas räägitakse ikka veel Eesti vabatahtlikust astumisest Nõukogude Liitu, mõjuks Stalini parema käe märkmete avaldamine elegantse vastusena.

Erich Kaup: ajaloolane juhuse tahtel

* Kui noor Erich Kaup esimest korda kooli läks, näitas õpetaja talle põdra pilti. Poiss ei osanud midagi öelda. "Minu vene keele oskus piirdus sõnadega "papa", "mama" ja "karandaš"."

* Leningradi oblastis asuv kool oli mõistagi venekeelne kool. Kaup aga elas eesti külas, kus venelasi polnud.

* Eestisse tuli Kaupi pere Saksa okupatsiooni ajal. Pärast sõda üritas ta kaks korda astuda kunstiinstituuti ja kukkus läbi. Kuna noor mees ei tahtnud sattuda armeesse, õppis ta vene keele õpetajaks. Ja kuna ta ei tahtnud hiljem kooli tööle minna, läks ta parteiajaloo instituuti tõlkijaks.

* Ükskord ütles ülemus: "Sa kirjuta see lugu ise ära." Nii saigi tõlkijast ajaloolane, punaste ideede Eestisse jõudmise uurija.

* Kaup on kolmandat aastat pensionil. Praegu kirjutab ta uurimust, kuidas Nõukogude lennuvägi käis Eestis asuvatest baasidest Talvesõja ajal Soomet pommitamas.

* Tänavu talvel kippus töö soiku jääma. "Pool päeva kulus kütmisele," naerab Kaup, kes kolis mõne aasta eest Kakumäele. Suvila jätkuvate ümberehitustööde kõrval ootab teisel korrusel lugemist mitu kastitäit Moskva arhiividokumentide koopiaid.

Postijaamad 1700-1870

Hobupostijaamad Eestis 1867. a. paiku
Aluve 1976
nr nr nr
Tallinn 1 Vaivara 16 Lodja (Kilingi-Nõmme)31
Tartu 2 Väike-Pungerja 17 Riisipere-Liiva 32
Narva 3 Rannapungerja 18 Risti 33
Pärnu 4 Ninasi 19 Turpla 34
Rakvere 5 Torma 20 Lihula 35
Haapsalu 6 Igavere 21 Pandivere 36
Kuressaare 7 Uderna 22 Mõisaküla 37
Valga 8 Maidla 23 Renzeni (Lätis) 38
Jõelähtme9 Varbuse 24 Misso 39
Kahala 10 Sänna 25 Surju 40
Põdruse 11 Saue (Kannem'e) 26 Kuigatsi 41
Pikaristi 12 Ruunavere 27 Tõlliste 42
Varja 13 Sõkla 28 Võru
Loobu 43
Jõhvi 14 Jädivere 29 Viljandi 44
Voka 15 Halinga 30



Hobuliiklusega posti- ja reisijateveo asutused.

1700. a puhkenud Põhjasõda lõpetas rootsipärase postiveo korralduse Liivi- ja Eestimaal. Pärast Eesti ala vallutamist Vene vägede poolt asuti uuesti postivedu taastama. Liivimaa kuberneri patendiga 25.11.1710 loodi tähtsamate teede äärde postijaamad. Juba 1712. a olid postijaamad Liivimaa Eesti osas: Ninasil, Tormas, Igaveres, Tartus, Udernas, Kuigatsis ja Tõllistes; Eestimaal: Vaivaras, Vokal, Purul, Pungerjal ja Kauksis. Liivimaal Läti alal oli üheksa postijaama. Postijaamade võrk kasvas aja jooksul, need rajati esialgu tähtsamate teede äärde.
Postijaamade ülalpidamise kohustus pandi kohalikele rüütelkondadele, kuid talupojad pidid andma hobusemoona ja sageli ka tööjõudu. Hobusööda koormis jaotati mõisate vahel, mõis omakorda jagas selle taludele. 19. saj lõpul võis hobusemoona andmise kohustuse asendada rahalise koormisega. Tähtsamad linnad (Tallinn, Pärnu, Riia) pidasid ise postijaamu ülal. Kohalikud postijaamad kuulusid küll rüütelkondadele, kuid rüütelkondadel polnud õigust muuta postiveo graafikuid, sõidukiirust ja tariife. Postijaama isikkoosseisu kuulusid postijaama komissar (ehk postikomissar, postijaamapidaja, postijaamaülem), postipoisid, sepp, sadulsepp ja köögitüdruk. Rüütelkonna esindajaks postijaamas oli postijaamakavaler, 19. saj postijaamadirektor, kelle ülesandeks oli postikomissari töö kontrollimine. Postikomissaridega sõlmiti leping ja neile maksti palka. Neilt nõuti tööle võtmisel Eestimaal tagatiskirja, Liivimaal kautsjoni maksmist. Alates 1771. a hakati Eestimaal postijaamu postikomissaridele rendile andma.

Postikomissari ülesandeks oli: posti ja reisijate takistusteta liiklemise tagamine, hobusööda kasutamise jälgimine, postijaamas peatuvatele reisijatele toidu ja ööbimisvõimaluse andmine, rüütelkonnale aruannete esitamine.

Postijaamu kontrollisid Eestimaal adrakohtunikud ja Liivimaal sillakohtud. 1798. a loodi postijaamade juurde konvendid eesotsas postijaamakavaleridega, mille liikmeteks olid kõik ümbruskonna mõisnikud. Nad tegelesid peamiselt ehitusküsimustega.
Eesti ja Liivimaa postijaamade kõrgemaks järelevalvaorganiks oli Senat, 1781. a asutatud Postidepartemang ja 19. saj kolmandast veerandist Posti-Telegraafi Peavalitsus. Kohapeal allutati postijaamad vastavalt Tallinna ja Riia postkontoritele.
Kuni 1870. a-ni rajati postijaamu peamiselt tähtsamate teede äärde. Alates 1870. a tõrjusid raudteed senise elava liiklusega postimaanteed tahaplaanile. Postijaamu hakati rajama raudteejaamadesse ja sealt edasi kõrvalistesse paikadesse, kus nad end kauem õigustasid. Bussiliinid ja raudtee suretasid järkjärgult postijaamad välja. Saksa okupatsiooni ajal 1918. a lõpetasid tegevuse kõik postiasutused. Eesti Vabariigi algusaastatel asuti postijaamu taastama ja nad tegutsesid vähesel määral veel 1920.–1930. a-il.

Materjal

Postijaamade dokumendid on säilinud väga lünklikult.
Liivimaa Maanõunike Kolleegiumi ja Liivimaa Postivalitsuse ringkirjad, määrused, käskkirjad ja instruktsioonid (1817–1914). Aruanded, protokollid, teadaanded ja kirjavahetus konvendi kokkukutsumise; postijaamade ehitus- ja remonttööde; postiveo, reisijate teenindamise; hobusööda kokkuveo; hobuste hooldamise; postipoisi riietuse; postijaamade tulude-kulude ja revideerimise kohta (1816–1918); Igavere postijaama tegevuse lõpetamine (1900–1907). Missiivid (1818–1899). Kirjade (1853–1917), kiirsaadetiste (1897–1905), sõitude, sõiduarvete ja postiveo (1811, 1859–1918) ning puuveo kohustuse täitmise (1907–1917) registrid, inventari (1837–1881) ja mõisate töökohustuse (1854–1856) nimekirjad, kaebuste raamatud (1861–1905); kaardid ja plaanid (1834–1915), sh Liivimaa postijaamade kaart (1899, 1913); kassaraamatud (1840–1917); mõisate telefoniarvete raamatud (1904–1918).

Peksukaristus Eesti Vabariigis

Luup 15.04.1996

«Töö ei ole karistus, töö on rõõm,» kõlab levinud rahvaütlus. 1938. a. Eestis kehtinud seadus lubas töörõõmust kõrvalehoidjatele peksa anda.

Tekst: Peep Pallasma

«Ma häbistan teid, härra minister,» teatas Riigivolikogu liige Rudolf Penno ühel 1938. aasta oktoobris peetud parlamendiistungil kohtuminister Albert Assorile. Etteheite põhjuseks oli sama aasta juulikuus president Konstantin Pätsi dekreet «Tööpõlgurite töölaagrite seaduse» kohta. Täpsemalt seaduse säte, mille kohaselt võis töölaagri asuka suhtes rakendada ihunuhtlust, anda karistatava paljastatud istmikule kuni 25 vitsalööki.

Eesti tollases parlamendis vaidlusi põhjustanud seadus pidi tööle panema need, «kes töö põlgamise pärast tööta ja eluülalpidamisallikata ümber hulguvad», kerjused ning isikud, kes «raiskavad oma töötasu või muu tulu alkoholiste või narkootiliste ainete tarvitamise peale sellisel määral, et nad ise äärmises viletsuses elavad.»

Ajakirjandus kiitis takka

Kuigi mõni Riigivolikogu liige väitis, et ta seaduse tekkeloost suurt midagi ei tea, oli ajakirjandus sellele siiski piisavalt tähelepanu pööranud. Ühe distsiplinaarkaristusena ette nähtud ihunuhtlus lehemeestes huvi ei äratanud. Vaikiva ajastu surve all ilmunud ajalehtedest võis jääda mulje, et seaduses kirgastus kõigi ausate töötajate soov teha lõpp tööpõlguritele. Sellise «ülla» eesmärgi puhul näis kehtivat reegel - eesmärk pühendab abinõu.

29. juuni «Päevaleht» kirjutas: «Arvestades laiemates rahvahulkades kujunenud meeleolusid tööpõlgurite vastu, on arvata, et see eelnõu juba lähemal ajal saab seaduseks.» «Päevalehele» sekundeeris edukalt «Uus Eesti»: «Viimaste aastakümnete jooksul [on] meil tekkinud tuhandeid inimesi, kes mitte ei tööta, vaid tööd koguni põlgavad, langedes koormaks ühiskonnale, mitte täites oma kohust ... ja raiskudes ka hingeliselt ning kehaliselt.»

Ajalehtede innukuse võttis kokku minister Assor: «See seadus on välja töötatud ja viiakse ellu riiklikest vajadustest lähtuvalt.»

Ihunuhtlust laitvaid seisukohti tollasest ajakirjandusest ei leia. Mingit avalikku diskussiooni seaduse väljakuulutamisele ei järgnenud, ega tollastes poliitilistes oludes saanudki järgneda.

Ainsa argliku vabanduse võib leida 9. juuli 1938. aasta «Päevalehe» veergudelt, kus tehakse lühike ülevaade seadusest ning muuseas öeldakse: «Töölaagrite leiutajateks pole mitte meie, neid leidub näiteks Belgias ja mujalgi ...»

Ajakirjanduse põhjal selgus, et seadus oli väga vajalik ning ihunuhtluski polnud liiast. Nii kirjutab üks ajalehelugeja, et «ühtki seadust pole varem rahva seas niisuguse heatahtlikkuse ja rahuldusega vastu võetud.»

Töösunduse ja ihunuhtluse positiivseid mõjusid tõi Riigivolikogus ilmekalt esile Juhan Kaarlimäe: «Niisuguste inimeste (st tööpõlgurite) suhtes on minu arust päris hea, kui nad ... rusikaõigust ka omal nahal tunda saavad...»

Ümberkasvatamine algab

18. juulil 1938 andis kohtuminister Albert Assor korralduse avada Harku vangla maa-alal tööpõlgurite töölaager. Paar nädalat hiljem avaldas «Uus Eesti» töölaagri kandidaatide võimaliku arvu. Kokku saadi umbes 70 inimest: Tartu- ja Valgamaal 22, Tallinnas ja Harjumaal 15, Viru- ja Järvamaal 10, Valgamaal 2 ning Kiviõlis 20.

Tähelepanuväärselt olid esimese poole aasta vältel kõik töölaagri-kandidaadid mehed. Kuigi septembris teatas ajaleht «Uus Eesti», et materjalide kogumist on alustatud on ka 24 naise kohta, kes olevat «enamikus põhjakäinud tüübid, elupõlised avalikud naised, kes elatavad end nüüd kerjamise ja näppamisega ...», ei saanud ühestki naisest töölaagri elanikku ega isegi laagrikandidaate.

Esimesed tööpõlgurid, keda «Uus Eesti» kirjeldab kui tüüpilisi Tallinna põhjakihi esindajaid, tulid töölaagrisse 6. augustil 1938. Esimese viie kuu jooksul sai meeleparandust 142 meest. 75 juhul oli töölaagrisse paigutamise alustanud politsei ja tervelt 37 juhul naised, kes oma meeste või eksmeestega enam hakkama ei saanud. 1938. aasta detsembris oli töölaagri juhataja väitel laagris ka üks vabatahtlik, kes ise ütles end varju otsivat sõprade eest.

Naised olid üldse seadust varmad ära kasutama. Ajalehtede politseiteadetest võis sageli leida sõnumeid, kus mõni naine oli palunud saata oma mees ühe või teise asja eest töölaagrisse. Sama saatus ähvardas ka Tuhalaanes elavat Eestimaa hiinlast Jaisan Jumi, kelle lahutatud naine soovis mehelt alimentide raha kätte saada. Hiinlane siiski pääses.

Mõne kuu möödudes asendus esialgne rõõm mõõduka pessimismiga. Töölaagri juhataja oli 1938. aasta detsembris sunnitud «Uus Eestile» tõdema: «Töö on raske ja mehed, kes pealegi põlgavad tööd, ei suuda kuigi palju teenida. Paljud naised seda nähes on tulnud mehi tagasi paluma, et vahest teenivad väljas rohkem.»

Teine probleem oli nõrk arstlik kontroll. Kuigi seadus lubas töölaagrisse saata ainult täielikult tööjõulisi mehi, selgus peagi, et paljude tervis ei pidanud sealsetele oludele vastu. Laagrit külastanud sotsiaaltöötajate delegatsiooni kirjeldus oli üsna sünge. Põlgurite eluasemeks oli Harku vangimaja taga asuv puubarakk, mis oli muust maailmast eraldatud vägeva okastraadikuhjaga. Esimestena hakkasid silma kehva tervise tõttu tööst vabastatud mehed: «Kolm vana meest seisavad kuidagi kössis... Nende pilgud on tuimad, näod elupahedest rüüstatud,» kirjeldas olukorda «Uus Eesti». «Kahju on neist,» resümeeris ajakirjanik.

Peksa sai vaid üks tööpõlgur

Õigeks kasvatusvahendiks peeti peamiselt maaparandus- ja metsatööd Harkus, Tammistes (Pärnumaal) ning Arvilas (Virumaal).

Esialgu olid laagrielanike töötulemused kehvavõitu. Põhjuseks peeti alkoholismist tingitud nõrka tervislikku seisundit. Viis kuud hiljem võis kohtuministeerium juba konstateerida «aeglast kuid pidevat tõusu hooldusaluste füüsilises vastupanus ja sellest sõltuvat töötulemuste paranemist.»

Mitte kõik laagriasukad ei suhtunud töötegemisse ühtmoodi innukalt. Kasvatusasutust külastanud Riigivolikogu delegatsioonile näidati kõige muu kõrval ka üht kartseris istuvat töövaenlast. «Mees on nii suur tööpõlgur, et eelistab kartserit ühes vee ja leivaga tööle,» pajatab toonane ajaleht.

Üldiselt olid laagriametnikud hoolealustega siiski rahul, ükski tööpõlgur ei põgenenud ega teinud ka vastavat katset. Ihunuhtlust lubavat sätet rakendati teadaolevalt vaid ühel korral. Potentsiaalsete peksukandidaatide heameeleks muutis Riigivolikogu 19. jaanuaril 1939 seadust ja ihunuhtlus kaotati.

Kehalise karistuse protseduur allus kindlatele reeglitele: karistatava silmad tuli kinni siduda ning seejärel viis keegi valvuritest karistuse täide. Peksmise juures pidid olema kõik valvurid, et süüdlane ei teaks, kes teda lõi. Kindlasti pidi nuhtlemise juures olema ka arst või «sanitaarvalvur» ning laagri juhataja või tema asetäitja.

Seaduse kohaselt võis vitsa anda vaid meestele. See tekitas paksu verd ka Riigivolikogu arutelul. Saadik Penno arvas, et dekreet on ihunuhtluse osas põhiseaduse vastane. Kui põhiseaduses on öeldud, et kõik kodanikud on seaduse ees ühetaolised, siis «... täieõiguslikuks tööpõlguriks selle seaduse mõtte kohaselt on tunnistatud ainult meeskodanikud.»

Parlamendisaadikute pahameel

Kuigi valitsustruudes väljaannetes avaldatud hinnangute põhjal võis jääda mulje nagu pälvinuks «peksuseadus» ühiskondliku heakskiidu, tuli see juba 19. oktoobril 1938 Riigivolikogus arutlusele. Parlamendi rahulolematust presidendi dekreediga tõestab ka asjaolu, et tööpõlgurite töölaagrite seadus oli ainus 19-st Riigivolikogu puhkuse ajal dekreediga antud seadusest, mille juures Riigivolikogu kasutas oma õigust dekreete muuta või need üldse tühistada.

Ihunuhtluse vastastes argumentides võib leida mõningaid paralleele tänapäeval käiva diskussiooniga surmanuhtluse kaotamise ümber. Ihunuhtluse kaotamist pooldavad saadikud väitsid, et Euroopa mõistmatus sellise karistusviisi suhtes ähvardab Eestit välispoliitilise tagasilöögiga. Riigivolikogus ettekandega esinenud Värdi Velner tõdes: «... meile võidakse näpuga näidata, et oleme ebakultuurilistele kommetele tagasi läinud.»

Teiseks oluliseks vitsanuhtluse vastaseks argumendiks oli 700-aastane orjapõlv ja sellega seotud kompleksid. «Seitsesada aastat karistati meid vitsadega, 700 aastat püüti meile peksuga aukartust ja armastust töö vastu äratada...,» ütles saadik Karl-Arnold Jalakas. Eelkõnelejast ei jäänud maha ka Karl Kaups: «Paljudel tõusis see mõte ja kujutlus, et nüüd pööravad vanad orjapõlve ajad Eestisse tagasi.»

Eesti polnud ainus

Vaatamata rahvaesindajate kurjadele sõnadele, pidas kohtuminister Albert Assor ihunuhtlust vajalikuks ja lükkas tagasi kõik süüdistused Eesti välispoliitilise maine kahjustamise osas. «Öeldakse, et ihunuhtluse seadusesse võtmine jätab väljaspoole halva mulje. Selle kohta võin öelda, et väljaspool ka mitmel pool ihunuhtlust tarvitatakse...»

Assori andmetel oli vastav karistusviis olemas Soomes, Rootsis, Inglismaal, Hollandis, USA-s ja mujalgi. Oma sõnavõtu lõpetuseks arvas kohtuminister, et «vastuväited, mis ette toodud, ei ole mitte küllalt kaaluvad selleks, et seda seadust muutmisele võtta.»

Ministril oli õigus - Eesti polnud kaugeltki ainus maailma riik, kus peksukaristus oli seadusega ette nähtud. Mitmes riigis püsis ihunuhtlus veel pikki aastaid. Kuigi ÜRO Peaassamblee 1948. aasta «Inimõiguste ülddeklaratsiooni» preambula 5. artikkel ütleb, et «kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamisi või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist ja karistust», nägi ka 1948. aastal Suurbritannias kehtima hakanud Criminal Justice Act teatud süütegude puhul jätkuvalt ette ihunuhtlust. USA Delaware osariigis viidi seni viimane teadaolev ihunuhtlus täide 1952. aastal. Veel mõni aeg tagasi nägid peksukaristust ette ka Kanada ning veel mõne Euroopa ja Aasia riigi seadused, kirjutab 1989. aastal ilmunud entsüklopeedia Britannica.

Ihunuhtluse iga vaid viis kuud

Riigivolikogu pidas peksmist siiski kohatuks. 19. jaanuaril 1939 muutis Riigivolikogu tööpõlgurite töölaagrite seaduse mõningaid sätteid. Sealhulgas kaotati ka poleemikat tekitanud ihunuhtlus.

Seega sai ebahumaanne karistusviis Eesti Vabariigis kehtida viis kuud ning selle aja jooksul karistati vitsadega üht hoolealust. Teistel vedas, sest seadusandja, lähtudes eelkõige välispoliitilistest vajadustest ja orjaaja mälestustest, leidis vajaliku olevat sellisest karistusviisist loobuda.

Tööpõlgurite noorematel kolleegidel nii hästi ei läinud. Kui täiskasvanute puhul räägiti seoses ihunuhtlusega orjaajast ja välispoliitikast, siis alaealiste parandusasutuste hoolealustest, kelle suhtes võis 1931. aasta vangistusseadustiku järgi samuti distsiplinaarkaristusena rakendada ihunuhtlust (alla 14-aastastele kasvandikele kuni 6 lööki, ning üle 14-aastastele kuni 12 lööki), ei teinud ükski Riigivolikogu liige juttugi. Nendele jäi orjaaeg kestma.

Peep Pallasma (25) lõpetas 1994. aastal Tartu Ülikooli ajaloo erialal.

Kadunud ajalehe tagasitulek

Luup 04.03.1996

Tekst: Tõnu Tannberg

Eesti on olnud sajandeid võõraste valitsejate võimu all ning poliitiliste keeristormide meelevallas. Seetõttu on ka paljud meie ajaloo- ja kultuuriväärtused üle maailma laiali erinevates arhiivides, raamatukogudes ja eravalduses. Sageli ei paku arhiivimaterjal asukohamaale midagi, kuid on äärmiselt väärtuslik meile. Nii on ka esimese eestikeelse ajalehega

Märtsis 1806 hakkas Tartus ilmuma esimene eestikeelne (murdeline) ajaleht «Tarto maa rahwa Näddali-Leht». Aasta lõpus leht keelustati ning võimud andsid korralduse kõik nimetatud väljaande numbrid ära korjata. Kuni viimase ajani peeti ajalehte täiesti kadunuks - sellest polnud säilinud ühtki numbrit. Viimati on seda de visu kirjeldatud 19. sajandi teisel poolel. Eesti Vabariigi algusaastatel otsiti kadunud ajalehte isegi ajakirjanduse vahendusel, kuid ikka edutult.

Ajalehe sisu oli õnneks teada Tartu Ülikooli professorile Sergei Issakovile, kes avastas 1967. aastal Leningradist tsensori aruanded 39 lehenumbri kohta, mis omakorda võimaldas professor Juhan Peeglil tuvastada enamiku artiklite algallikad. Hiljuti leidsin Peterburis asuvast Venemaa Riiklikust Ajalooarhiivist «Tarto maa rahwa Näddali-Lehe» esimesed kümme numbrit. Nende koopiad on tänaseks tallel Eesti Kirjandusmuuseumis.

Ebalev algus

Esimese eestikeelse ajalehe asutamise ja ilmumise kohta on väga vähe andmeid. Tänini pole täpselt teada, kes ja millal esitas taotluse lehe üllitamiseks ning kes lõpuks andis ilmumisloa. Üldlevinud versiooni järgi ilmus ajaleht kord nädalas kolmapäeviti, pilk säilinud numbritele aga veenab, et sellist korrapärasust kohe ei saavutatud (vaata tabelit).

Esimene lehenumber ilmus neljapäeval 1. märtsil 1806, teine reedel 9. märtsil ning neljas kolmapäeval 28. märtsil. Vahepealne, kahjuks seni leidmata kolmas number saadi tsensorilt tagasi laupäeval 17. märtsil. Kui arvestada, et ükski ajalehe väljaandjatest ei elanud Tartus, mis on märgitud lehe ilmumiskohaks, vaid tegutsesid kolmnurgas Põlva-Kanepi-Võru, siis pole ebalevas alguses midagi imelikku. Pigem vastupidi, juba esimese kuuga saavutati ajalehe - pealegi veel esimese maakeelse - väljaandmiseks vajalik töörütm.

Napoleon, maamiilits ja maakeelne ajaleht

«Tarto maa rahwa Näddali-Lehe» puhul on äärmiselt tähtis vaadelda neid poliitilisi olusid, milles väljaanne ilmus. Lehes avaldati arvukalt teateid välismaa sündmustest, eeskätt sõjast Napoleoni vastu, tõstes professor Peegli sõnul «pärisorise Lõuna-Eesti lugeja samale pulgale sakslasest linnakodaniku, ametniku ja mõisnikuga».

Selline poliitilise informatsiooni jagamine maarahvale oli tsaarivalitsuse seisukohalt ohtlik, eriti siis, kui muutus üha selgemaks, et uus sõda «Ranzusse üllemwallitsejaga» on möödapääsmatu. Meenutagem, et 1805. aasta detsembris said Vene-Austria liitlasväed Austerlitzi lahingus hävitavalt lüüa, mis tähendas ka Napoleoni-vastase kolmanda koalitsiooni lõppu. Inglismaa ja Venemaa ei tundnud end alistatutena ning valmistusid uueks heitluseks. 1806. aasta septembris loodigi uus koalitsioon, mille finantstoeks oli Inglismaa ning kus «kahuriliha» pidid välja panema Venemaa ja Preisimaa. Uus sõda algas liitlastele edutult - juba oktoobris purustas Napoleon Preisimaa ning Venemaa jätkas sõjakäiku sisuliselt üksi.

Preisimaa häving põhjustas Vene impeeriumi ladvikus peataoleku ning süvendas kartusi, et Napoleon võib tungida Venemaale. Samas ei kavatsenud tsaar Aleksander I relvi maha panna. Uues sõjas nägi ta võimalust pesta maha Austerlitzi alandus. 1806. aasta novembri keskel kuulutaski tsaarivalitsus Prantsusmaale sõja ning vastavalt Aleksander I 30. novembri ukaasile hakati Venemaal moodustama enneolematut sõjajõudu - 612 000-mehelist maakaitseväge ehk maamiilitsat. Eesti- ja Liivimaalt tuli väkke saata 28 000 meest.

Selle hiiglasliku miilitsaväe juhtimiseks asutati detsembri alul üleriiklik Miilitsaasjade Komitee, mis võttiski oma 19. detsembri istungil vastu otsuse sulgeda «Tarto maa rahwa Näddali-Leht».

Ajalehe saatuse arutamine puhtsõjalises asutuses tundub esmapilgul kummaline. Asjaolude lähem uurimine ning komitee materjalid annavad sellele vastuolule siiski vastuse.

Miks just Miilitsaasjade Komitee?

11. novembril 1806 saatsid Aleksander I lähikondlased («noored sõbrad») keisrile märgukirja, milles rõhutati, et Venemaa on pärast Preisimaa purustamist enneolematus hädaohus. Riiki ähvardavat otsene kallaletung. Väljapääs olukorrast sai kirjutajate meelest olla üksnes erakorralistes abinõudes, mille hulka kuulusid ka ajutise maakaitseväe loomine ning võimutäiuse koondamine ühtsesse keskusse.

1. detsembril 1806 moodustatud Miilitsaasjade Komiteest saigi käimasoleva sõja ajaks omamoodi võimukeskus. Sellesse kuulusid kindralfeldmarssal Saltõkov, sõjaminister Vjazmitinov, siseminister krahv Kotshubei ja välisminister von Budberg - kõik tollased võtmeministrid või keisri usaldusalused. Tollal kardeti, et maakaitseväe loomisega võiksid kaasneda rahutused. Sellised meleolud olid iseloomulikud kogu impeeriumile, sealhulgas ka Balti kubermangudele. Ka «noored sõbrad» hoiatasid oma märgukirjas, et Napoleon võib tungida kaitseta Kura- ja Liivimaale ning kehutada eraldumismeeleolusid.

19. detsembril 1806 kuulas komitee muude küsimuste hulgas ka Liivimaa maanõunike ettekannet Liivimaa olukorrast, kus keisri arvates oli talupoegade ja mõisnike vastuolu teada-tuntud probleem. Miilitsaasjade Komitee vaagis võimalust kehtestada kubermangus erieeskirjad maakaitseväe loomiseks ning rakendada abinõusid korra ja julgeoleku tagamiseks.

Kuigi maanõunikud väitsid olukorra olevat kontrolli all, otsustas komitee siiski võtta tarvitusele meetmed korratuste ennetamiseks. Kubermanguvõimud pidid koos miilitsaväe juhtkonnaga ülihoolikalt jälgima igasuguste kuulujuttude levikut, eriti kõrtsides, ja need juba eos lämmatama. Talurahva rahustamisel loodeti kohalikele kirikuõpetajatele, kelle vahendusel kõik olulisemad teated maainimesteni jõudsid.

Edasi seisab Miilitsaasjade Komitee zhurnaalis: «Lõpuks ei võinud komitee jätta tähelepanu pööramata ajalehele, mida Tartus eesti keeles lihtrahva jaoks välja antakse ning mis sisaldab kirjutisi sõjalistest ja muudest poliitilistest asjadest. Komitee peab vajalikuks see ajaleht viivitamatult sulgeda, sest seda, et talupoegade jaoks antakse välja omaette ajalehte, pealegi veel sellises keeles, mis on tundmatu mitte üksnes valitsusele, vaid ka Tartu Ülikoolile enesele, mille tsensuuri all ta ilmub, saab ta pidada mitte ainult kasutuks, vaid isegi kahjulikuks.»

Keiser nõustus komitee otsusega 21. detsembril ning see saadeti laiali erinevatesse instantsidesse. «Tarto maa rahwa Näddali-leht» suleti.

Tollase impeeriumi võimuladviku tasandilt vaadatuna suleti esimene eestikeelne ajaleht igaks juhuks. Seejuures tunnistas ka komitee ise, et ajaleht ei pruugi kujutada mingit reaalset ohtu stabiilsusele: «Väljaannetes võib ju ka salajasi kavatsusi mitte olla, aga mis kasu sellest, et talupoegade tähelepanu juhitakse asjadele, mis üldse nendesse ei puutu».

Tõnu Tannberg (34) on Eesti Ajalooarhiivi hoiuosakonna juhataja, TÜ üldajaloo õppetooli lektor

Tähis pika tee algusest

Arhiivileid on tõeline kultuurisündmus

Tekst: Juhan Peegel

Eesti ajakirjandusel on auväärne iga ja koht meie kirjakultuuri ajaloos. Esimene eestikeelne ajakiri ilmus 1766-1767 Põltsamaal, esimene ajaleht aga 1806. aastal Tartus, seega 190 aastat tagasi.

See oli tartu-võru murdeline nädalaleht, mille panid kokku rahvasõpradest estofiilid pastor Gustav Adolph Oldekop (1755-1838) Põlvas, koolimehena tuntud praost Johann Philipp von Roth (1754-1818) Kanepis ja tema vend, Võru kooliringkonna inspektor Carl August von Roth (1756-1835). Lehte trükiti äsja taasavatud Tartu Ülikooli trükikojas. Ülikooli trükkal M.G. Grenzius oli ka kohaliku saksa ajalehe «Dörptsche Zeitung» väljaandja.

Eestikeelne nädalaleht on suures osas kasutanud saksakeelsest lehest võetud sõnumeid ja lühilugusid. Leht sai ilmuda vaid lühikest aega, sest ta suleti. Ilmunud eksemplarid kuulusid hävitamisele. Seetõttu polnud siiani leitud ühtki numbrit sellest esimesest ajalehest.

Sellest on küll rohkem kui nelikümmend aastat tagasi, kui juhtusime Kirjandusmuuseumis tagatrepi juures selleks ettenähtud kohas koos suitsu tegema Mart Lepikuga. Jutt läks mainitud lehele, Lepik oli jälgi ajanud Riias, aga sealsetest arhiividest polnud ta otsitavat leidnud. Ent ta oli üsnagi veendunud, et otsida tasub Leningradist. On jäänud meelde, et ta mainis ühe võimaliku leiukohana Sinodi arhiivi, sest Sinod kontrollis trükiseid kiriklikust seisukohast. Esimese väga lähedase ja väga olulise arhiivileiuni jõudis professor Sergei Issakov, kes tõi avalikkuse ette tsensor Lenzi igakuised aruanded lehe sisu kohta. Issakov kirjutas 1967. aastal: «On lootust, et Leningradi arhiivist ehk leiame varsti ka selle kadunud ajalehe originaaleksemplarid...» See lootus on siis nüüd - ehkki mitte varsti ja mitte täies ulatuses - täitunud: Eesti Ajalooarhiivi hoiuosakonna juhataja magister Tõnu-Andrus Tannberg on Peterburist toonud meie esimese nädalalehe kümne eksemplari koopiad. See leid on sõna tõsises mõttes kultuurisündmus.

See pisuke 190-aastane leht on väärtuslik tähis meie iseendaks saamise vaevarikkal teel. Avaartiklis on selgesõnaliselt rõhutatud hariduse tähtsust. Teadmised aitavad elu paremaks muuta, vanemate kohus on lapsi kasvatada kõige hea tundmiseks ja õppimiseks, kirjutab leht. See on parim, mida võib uuele põlvkonnale pärandada, sest «rummalide nimmi mäddanep ärra.» Ajalehe ülesanne on sellel teel abiks, juhatajaks, õpetajaks olla.

Meenutagem, et need valgustusfilosoofia järelmõjusid peegeldavad pöördumissõnad olid mõeldud veel pärisorisele talupojale... Kuid lähtealuseks oli lehetegijate usk ja lootus paremale tulevikule. Sellel teel jõuti pool sajandit hiljem rahvusliku ärkamiseni, mil haridus ja oma kultuuri arendamine oli ajakirjanduse põhilisi käsitlusvaldkondi ka rasketel surutisaegadel.

Lõpetuseks olgu lisatud, et Tartu Ülikool, see valgustav alma mater, kaitses seda maarahva lehte. Rektor Georg Friedrich Parrot protesteeris oma prantsuskeelses kirjas keiser Aleksander I-le politseivõimude sekkumise vastu ülikooli tsensuurikomitee tegevusse ja kaitses ilmunud numbreid. Rektor põhjendas ka lehe edaspidise ilmumise tarvilikkust. Kiri jäi tähelepanuta.

Juhan Peegel (76) on filoloogiadoktor, Eesti ajakirjanduse ajaloo üks tunnustatumaid uurijaid, Tartu Ülikooli kauaaegne professor.