Luup 04.03.1996
Tekst: Tõnu Tannberg
Eesti on olnud sajandeid võõraste valitsejate võimu all ning poliitiliste keeristormide meelevallas. Seetõttu on ka paljud meie ajaloo- ja kultuuriväärtused üle maailma laiali erinevates arhiivides, raamatukogudes ja eravalduses. Sageli ei paku arhiivimaterjal asukohamaale midagi, kuid on äärmiselt väärtuslik meile. Nii on ka esimese eestikeelse ajalehega
Märtsis 1806 hakkas Tartus ilmuma esimene eestikeelne (murdeline) ajaleht «Tarto maa rahwa Näddali-Leht». Aasta lõpus leht keelustati ning võimud andsid korralduse kõik nimetatud väljaande numbrid ära korjata. Kuni viimase ajani peeti ajalehte täiesti kadunuks - sellest polnud säilinud ühtki numbrit. Viimati on seda de visu kirjeldatud 19. sajandi teisel poolel. Eesti Vabariigi algusaastatel otsiti kadunud ajalehte isegi ajakirjanduse vahendusel, kuid ikka edutult.
Ajalehe sisu oli õnneks teada Tartu Ülikooli professorile Sergei Issakovile, kes avastas 1967. aastal Leningradist tsensori aruanded 39 lehenumbri kohta, mis omakorda võimaldas professor Juhan Peeglil tuvastada enamiku artiklite algallikad. Hiljuti leidsin Peterburis asuvast Venemaa Riiklikust Ajalooarhiivist «Tarto maa rahwa Näddali-Lehe» esimesed kümme numbrit. Nende koopiad on tänaseks tallel Eesti Kirjandusmuuseumis.
Ebalev algus
Esimese eestikeelse ajalehe asutamise ja ilmumise kohta on väga vähe andmeid. Tänini pole täpselt teada, kes ja millal esitas taotluse lehe üllitamiseks ning kes lõpuks andis ilmumisloa. Üldlevinud versiooni järgi ilmus ajaleht kord nädalas kolmapäeviti, pilk säilinud numbritele aga veenab, et sellist korrapärasust kohe ei saavutatud (vaata tabelit).
Esimene lehenumber ilmus neljapäeval 1. märtsil 1806, teine reedel 9. märtsil ning neljas kolmapäeval 28. märtsil. Vahepealne, kahjuks seni leidmata kolmas number saadi tsensorilt tagasi laupäeval 17. märtsil. Kui arvestada, et ükski ajalehe väljaandjatest ei elanud Tartus, mis on märgitud lehe ilmumiskohaks, vaid tegutsesid kolmnurgas Põlva-Kanepi-Võru, siis pole ebalevas alguses midagi imelikku. Pigem vastupidi, juba esimese kuuga saavutati ajalehe - pealegi veel esimese maakeelse - väljaandmiseks vajalik töörütm.
Napoleon, maamiilits ja maakeelne ajaleht
«Tarto maa rahwa Näddali-Lehe» puhul on äärmiselt tähtis vaadelda neid poliitilisi olusid, milles väljaanne ilmus. Lehes avaldati arvukalt teateid välismaa sündmustest, eeskätt sõjast Napoleoni vastu, tõstes professor Peegli sõnul «pärisorise Lõuna-Eesti lugeja samale pulgale sakslasest linnakodaniku, ametniku ja mõisnikuga».
Selline poliitilise informatsiooni jagamine maarahvale oli tsaarivalitsuse seisukohalt ohtlik, eriti siis, kui muutus üha selgemaks, et uus sõda «Ranzusse üllemwallitsejaga» on möödapääsmatu. Meenutagem, et 1805. aasta detsembris said Vene-Austria liitlasväed Austerlitzi lahingus hävitavalt lüüa, mis tähendas ka Napoleoni-vastase kolmanda koalitsiooni lõppu. Inglismaa ja Venemaa ei tundnud end alistatutena ning valmistusid uueks heitluseks. 1806. aasta septembris loodigi uus koalitsioon, mille finantstoeks oli Inglismaa ning kus «kahuriliha» pidid välja panema Venemaa ja Preisimaa. Uus sõda algas liitlastele edutult - juba oktoobris purustas Napoleon Preisimaa ning Venemaa jätkas sõjakäiku sisuliselt üksi.
Preisimaa häving põhjustas Vene impeeriumi ladvikus peataoleku ning süvendas kartusi, et Napoleon võib tungida Venemaale. Samas ei kavatsenud tsaar Aleksander I relvi maha panna. Uues sõjas nägi ta võimalust pesta maha Austerlitzi alandus. 1806. aasta novembri keskel kuulutaski tsaarivalitsus Prantsusmaale sõja ning vastavalt Aleksander I 30. novembri ukaasile hakati Venemaal moodustama enneolematut sõjajõudu - 612 000-mehelist maakaitseväge ehk maamiilitsat. Eesti- ja Liivimaalt tuli väkke saata 28 000 meest.
Selle hiiglasliku miilitsaväe juhtimiseks asutati detsembri alul üleriiklik Miilitsaasjade Komitee, mis võttiski oma 19. detsembri istungil vastu otsuse sulgeda «Tarto maa rahwa Näddali-Leht».
Ajalehe saatuse arutamine puhtsõjalises asutuses tundub esmapilgul kummaline. Asjaolude lähem uurimine ning komitee materjalid annavad sellele vastuolule siiski vastuse.
Miks just Miilitsaasjade Komitee?
11. novembril 1806 saatsid Aleksander I lähikondlased («noored sõbrad») keisrile märgukirja, milles rõhutati, et Venemaa on pärast Preisimaa purustamist enneolematus hädaohus. Riiki ähvardavat otsene kallaletung. Väljapääs olukorrast sai kirjutajate meelest olla üksnes erakorralistes abinõudes, mille hulka kuulusid ka ajutise maakaitseväe loomine ning võimutäiuse koondamine ühtsesse keskusse.
1. detsembril 1806 moodustatud Miilitsaasjade Komiteest saigi käimasoleva sõja ajaks omamoodi võimukeskus. Sellesse kuulusid kindralfeldmarssal Saltõkov, sõjaminister Vjazmitinov, siseminister krahv Kotshubei ja välisminister von Budberg - kõik tollased võtmeministrid või keisri usaldusalused. Tollal kardeti, et maakaitseväe loomisega võiksid kaasneda rahutused. Sellised meleolud olid iseloomulikud kogu impeeriumile, sealhulgas ka Balti kubermangudele. Ka «noored sõbrad» hoiatasid oma märgukirjas, et Napoleon võib tungida kaitseta Kura- ja Liivimaale ning kehutada eraldumismeeleolusid.
19. detsembril 1806 kuulas komitee muude küsimuste hulgas ka Liivimaa maanõunike ettekannet Liivimaa olukorrast, kus keisri arvates oli talupoegade ja mõisnike vastuolu teada-tuntud probleem. Miilitsaasjade Komitee vaagis võimalust kehtestada kubermangus erieeskirjad maakaitseväe loomiseks ning rakendada abinõusid korra ja julgeoleku tagamiseks.
Kuigi maanõunikud väitsid olukorra olevat kontrolli all, otsustas komitee siiski võtta tarvitusele meetmed korratuste ennetamiseks. Kubermanguvõimud pidid koos miilitsaväe juhtkonnaga ülihoolikalt jälgima igasuguste kuulujuttude levikut, eriti kõrtsides, ja need juba eos lämmatama. Talurahva rahustamisel loodeti kohalikele kirikuõpetajatele, kelle vahendusel kõik olulisemad teated maainimesteni jõudsid.
Edasi seisab Miilitsaasjade Komitee zhurnaalis: «Lõpuks ei võinud komitee jätta tähelepanu pööramata ajalehele, mida Tartus eesti keeles lihtrahva jaoks välja antakse ning mis sisaldab kirjutisi sõjalistest ja muudest poliitilistest asjadest. Komitee peab vajalikuks see ajaleht viivitamatult sulgeda, sest seda, et talupoegade jaoks antakse välja omaette ajalehte, pealegi veel sellises keeles, mis on tundmatu mitte üksnes valitsusele, vaid ka Tartu Ülikoolile enesele, mille tsensuuri all ta ilmub, saab ta pidada mitte ainult kasutuks, vaid isegi kahjulikuks.»
Keiser nõustus komitee otsusega 21. detsembril ning see saadeti laiali erinevatesse instantsidesse. «Tarto maa rahwa Näddali-leht» suleti.
Tollase impeeriumi võimuladviku tasandilt vaadatuna suleti esimene eestikeelne ajaleht igaks juhuks. Seejuures tunnistas ka komitee ise, et ajaleht ei pruugi kujutada mingit reaalset ohtu stabiilsusele: «Väljaannetes võib ju ka salajasi kavatsusi mitte olla, aga mis kasu sellest, et talupoegade tähelepanu juhitakse asjadele, mis üldse nendesse ei puutu».
Tõnu Tannberg (34) on Eesti Ajalooarhiivi hoiuosakonna juhataja, TÜ üldajaloo õppetooli lektor
Tähis pika tee algusest
Arhiivileid on tõeline kultuurisündmus
Tekst: Juhan Peegel
Eesti ajakirjandusel on auväärne iga ja koht meie kirjakultuuri ajaloos. Esimene eestikeelne ajakiri ilmus 1766-1767 Põltsamaal, esimene ajaleht aga 1806. aastal Tartus, seega 190 aastat tagasi.
See oli tartu-võru murdeline nädalaleht, mille panid kokku rahvasõpradest estofiilid pastor Gustav Adolph Oldekop (1755-1838) Põlvas, koolimehena tuntud praost Johann Philipp von Roth (1754-1818) Kanepis ja tema vend, Võru kooliringkonna inspektor Carl August von Roth (1756-1835). Lehte trükiti äsja taasavatud Tartu Ülikooli trükikojas. Ülikooli trükkal M.G. Grenzius oli ka kohaliku saksa ajalehe «Dörptsche Zeitung» väljaandja.
Eestikeelne nädalaleht on suures osas kasutanud saksakeelsest lehest võetud sõnumeid ja lühilugusid. Leht sai ilmuda vaid lühikest aega, sest ta suleti. Ilmunud eksemplarid kuulusid hävitamisele. Seetõttu polnud siiani leitud ühtki numbrit sellest esimesest ajalehest.
Sellest on küll rohkem kui nelikümmend aastat tagasi, kui juhtusime Kirjandusmuuseumis tagatrepi juures selleks ettenähtud kohas koos suitsu tegema Mart Lepikuga. Jutt läks mainitud lehele, Lepik oli jälgi ajanud Riias, aga sealsetest arhiividest polnud ta otsitavat leidnud. Ent ta oli üsnagi veendunud, et otsida tasub Leningradist. On jäänud meelde, et ta mainis ühe võimaliku leiukohana Sinodi arhiivi, sest Sinod kontrollis trükiseid kiriklikust seisukohast. Esimese väga lähedase ja väga olulise arhiivileiuni jõudis professor Sergei Issakov, kes tõi avalikkuse ette tsensor Lenzi igakuised aruanded lehe sisu kohta. Issakov kirjutas 1967. aastal: «On lootust, et Leningradi arhiivist ehk leiame varsti ka selle kadunud ajalehe originaaleksemplarid...» See lootus on siis nüüd - ehkki mitte varsti ja mitte täies ulatuses - täitunud: Eesti Ajalooarhiivi hoiuosakonna juhataja magister Tõnu-Andrus Tannberg on Peterburist toonud meie esimese nädalalehe kümne eksemplari koopiad. See leid on sõna tõsises mõttes kultuurisündmus.
See pisuke 190-aastane leht on väärtuslik tähis meie iseendaks saamise vaevarikkal teel. Avaartiklis on selgesõnaliselt rõhutatud hariduse tähtsust. Teadmised aitavad elu paremaks muuta, vanemate kohus on lapsi kasvatada kõige hea tundmiseks ja õppimiseks, kirjutab leht. See on parim, mida võib uuele põlvkonnale pärandada, sest «rummalide nimmi mäddanep ärra.» Ajalehe ülesanne on sellel teel abiks, juhatajaks, õpetajaks olla.
Meenutagem, et need valgustusfilosoofia järelmõjusid peegeldavad pöördumissõnad olid mõeldud veel pärisorisele talupojale... Kuid lähtealuseks oli lehetegijate usk ja lootus paremale tulevikule. Sellel teel jõuti pool sajandit hiljem rahvusliku ärkamiseni, mil haridus ja oma kultuuri arendamine oli ajakirjanduse põhilisi käsitlusvaldkondi ka rasketel surutisaegadel.
Lõpetuseks olgu lisatud, et Tartu Ülikool, see valgustav alma mater, kaitses seda maarahva lehte. Rektor Georg Friedrich Parrot protesteeris oma prantsuskeelses kirjas keiser Aleksander I-le politseivõimude sekkumise vastu ülikooli tsensuurikomitee tegevusse ja kaitses ilmunud numbreid. Rektor põhjendas ka lehe edaspidise ilmumise tarvilikkust. Kiri jäi tähelepanuta.
Juhan Peegel (76) on filoloogiadoktor, Eesti ajakirjanduse ajaloo üks tunnustatumaid uurijaid, Tartu Ülikooli kauaaegne professor.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti