Kihelkonnad meenutavad olnud aegu.

Eesti Rahva Muuseumi juubeliaasta märkimiseks tähistati tänavu suurematel maanteedel en­disaegsed kihelkondade piirid.
REKLAAM


Kihelkonnad tähendasid tõenäoliselt lepinguliselt liitunud (kihlunud) külade ühendusi, mis kujunesid I aastatuhande lõpul. Mõisate tekkimisega kaotasid kihelkonnad haldusühiku tähenduse ja kujunesid kirikuringkondadeks. Kirikute võrku tihendati pidevalt ning seega tuli juurde ka kirikukihelkondi.

XIII sajandi alguses oli umbes 45 kihelkonda, sajandi lõpus oli neid 59, XVI sajandi lõpus 83, XVII sajandi lõpus 102 ning 1925. aastal 107. Aastast 1919 jäi Eesti Ajutise Valitsuse korralduse kohaselt kihelkonnale üksnes usuline funktsioon.

1925. aastast lakkasid kihelkonnad olemast territoriaalsed üksused ka kirikuringkondadena, sest luterlikud maakogudused muudeti territooriumiga seostamatuiks usuühinguiks.

Muinasajast tänapäeva
Rahva teadvuses on kihelkond säilitanud tänapäevani oma muistse igipõlise tähenduse - ta kehastab maa-alalist ja hõimulist kokkukuuluvust, mille avalduseks on keel, rahvariie, kombed, pärimused, ühtekuuluvustunne. Selle kinnituseks on paljudes Eesti piirkondades peetavad kihelkondade päevad.

On tehtud ka ettepanekuid võtta haldusterritoriaalses reformis aluseks omaaegne kihelkondade võrk, kuid maakonniti on see väga erinev, ja näiteks Saaremaal on kihelkondi peaaegu sama palju, kui oli 2006. aastal valdu, Hiiumaal on aga kihelkondlik jaotus sisuliselt säilinud.

Muinaskihelkond (Läti Henriku "Liivimaa kroonikas" ja "Taani hindamisraamatus" kiligunda) oli muinaseestlastel ühte hõimu kuuluvate inimeste ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade või külakondade ("Taani hindamisraamatus" kylaegunda) liit, mida juhtis isandaks kutsutav vanem (Läti Henrikul senior).

Muinaskihelkonna keskuseks oli kas linnus või kindlustatud asula, mis oli tihti ka vanema residentsiks. Oli veel kahe ja enama vanemaga ning mitme linnusega kihelkondi.

Suur hulk muinaskihelkondi võis XIII sajandi alguseks olla liitunud muinasmaakondadeks (Läti Henrikul provincia või terra, hilisematel kaartidel land), mille keskuseks oli tavaliselt suurem linnus.

Oli aga ka iseseisvaid muinaskihelkondi, mis maakondadeks liitunud ei olnud (nt Alempois). Eesti aladel oli XIII sajandi algul ligikaudu 45 muinaskihelkonda. Kahjuks ei ole kõigi nimed meie ajani jõudnud ning mitmel pool ei ole kindlalt teadagi, millised alad moodustasid ühise kihelkonna ja millised mitte.

Muistse vabadusvõitluse ehk põhjala ristisõdade tulemusena moodustati muinaskihelkondade põhjal kirikukihelkonnad. Kirikukihelkond oli maa-ala, mis moodustas kiriku ümber vaimuliku tegevuse piirkonna.

Kihelkonna peakirikut nimetati kihelkonnakirikuks, kuigi kirikukihelkonnas võis lisaks sellele olla teisigi kirikuid (abikirikuid) ja/või kabeleid. Kirikukihelkonnale kuulus oma maa-alal ka haldusõigus, kuni moodustati teised haldus­organid (komtuurkonnad, foogtkonnad, vallad). Ki­helkon­da­de juures tegutsesid ki­hel­konna­koh­tunikud.
Alates 1860­ndatest hakkas kihelkonna tähtsus haldusüksusena järk-järgult vähenema. 1866. aastast alustati kihelkondades valdade moodustamist.

Esialgu moodustati igas mõisas omaette vald ning vallad hõlmasid ainult talumaid, mitte aga mõisatele kuuluvaid maid.

Hiljem asuti valdu pidevalt ühendama, sest väikesed vallad osutusid väheefektiivseks ning nende ülalpidamine kulukaks.

Suurem valdade ühendamine toimus aastatel 1891-1893. Alates 1917. aastast allutati valdadele ka mõisamaad. Sellest ajast peale saidki kihelkondade asemel peamisteks haldusüksusteks vallad.

Tänapäevaks on kihelkonna mõiste muutunud pelgalt ajaloolis-kultuuriliseks mõisteks. Näiteks eesti keele murrakud, rahvaluule ja rahvarõivad jagunevad kihelkonniti, kuna väga palju kirikukihelkondi moodustati ajalooliste kihelkondade aladele. Samuti on mõistlik kihelkondade järgi liigitada mõisaid jt ajaloolisi objekte.

Praegune haldusjaotus 15 maakonnaks ning enam kui 230 omavalitsuseks ajaloolist kihelkondlikku jaotust ei järgi. Nii on kujunenud olukord, kus üks ajalooline kihelkond on tükeldatud mitme valla või isegi mitme maakonna vahel.

Virumaa aladele jäi täielikult või osaliselt viis muinaskihelkonda: Alutaguse (Alentagh), Askälä (Askælæ), Lemmu (Lemmun, Laemund) - selle lõunaosa kandis nime Pudiviru, Mahu (Maum) ja Repel või Rebala (Reppel).

Kaheksasada aastat
Kirikukihelkonnad hakkasid tekkima XIII sajandil. Haljala kihelkond moodustati 1220. aastail Repeli muinaskihelkonna põhja- ja idaosast.
Kadrina (Toruestæuæræ, Tristef, St. Katharinen) kihelkond moodustati umbes 1240. a, esialgne nimi oli Argoma.

Simuna (Katcækylæ) kihelkond moodustati 1220. aastail Lemmu muinaskihelkonna lõunaosast, nõndanimetatud Pudivirust, esialgne nimi Katkuküla.

Viru-Jaagupi kihelkond moodustati pärast 1220. aastat Lemmu muinaskihelkonna maadele, esialgne nimi Võhu, 1867. a eraldati osa territooriumi Iisaku kihelkonnale.
Viru-Nigula kihelkond moodustati pärast 1220. aastat Mahu muinaskihelkonna maadele, esialgne nimi oligi Mahu kihelkond.

Rakvere kihelkonna esmamaini­mise aasta oli 1459, moodustati Haljala, Mahu (Viru-Nigula) ja Võhu (Viru-Jaagupi) maadele.

Väike-Maarja kihelkond eraldus pärast 1346. aastat Simunast, asub Lemmu muinaskihelkonna maadel.

Lääne-Virumaa aladest on Tapa, Lehtse ja Jäneda kant, aga ka Tamsalu ja Sääse kuulunud Ambla kihelkonda. Osa Rakke ja Väike-Maarja vallast jääb endise Koeru kihelkonna aladele, osa Tamsalu vallast Järva-Jaani kihelkonda. Tillukesi tükike­si Lääne-Virumaast kuulub ka kunagiste Laiuse, Lüganuse ja Iisaku kihelkondade koosseisu.

Samal ajal ulatuvad mitmed Lääne-Viru kihelkonnad üle praeguste maakonnapiiride. Nii ulatusid Kadrina ja Haljala kihelkond otsaga praegusele Harjumaale, Viru-Nigula kihelkonda kuulusid Aseri ja Sonda. Üle praeguste maakonnapiiride ulatus ka Simuna kihelkond, seda nii Ida-Virumaa kui Jõgevamaa suunal.

Haljala ja Kadrina kihelkonnad koosnesid kahest teineteisest eraldi asuvast tükist, mis oli küllalt ebaharilik.

Taoline kaheosaline kihelkond oli samuti Otepää, Tartu-Maarja kihelkond oli aga koguni kolmeosaline.