" Võrumaa Teataja " 17.03.2007
Mirja Ots, arheoloog
Fotol: Tamula koljuanomaaliaga naisematus koos hauda kaasa pandud esemetega.
AJALUGU • Kuigi viimase kümmekonna aasta vältel ei ole Võru ümbruses suuremahulisi arheoloogilisi väljakaevamisi tehtud, on vähehaavalja eri viisidel siiski ka selle paikkonna esiajaloo kohta teadmisi juurde saadud ja uusi muinasaega kuuluvaid leide avastatud.
Võru linna asukoht Tamula järve ja Võhandu jõe vahel on muististerikas ning siinsele maastikule on jäänud märke eri perioodide asustusest. Tamula ja Vagula järve ümbrusest on leitud ja muuseumidesse on jõudnud juba aukartust äratav hulk juhuleide. Peamiselt on tegu kiviaega kuuluvate luust kalastusriistade (ahingud, harpuuniotsad, jäätuur) ning kivist ja sarvest löögiriistadega (talvad ja kirved). Nende kõrval on leitud kivi- ja metalliaega kuuluvaid savinõude kilde. Kirjatüki autoril aga õnnestus paar aastat tagasi Roosisaare silla ehitusel linnapoolsest osast välja tõstetud mudast muude esemete hulgas ka merevaigust ripats leida. See võis olla veega eemale kandunud Roosisaarel asuvast Tamula I kiviaja asulakohast, mis on Leedu ja Läti rannikult imporditud merevaigu poolest Eestis kõige rikkalikum.
Arvukalt on teada muistiseid ka Roosisaare Vagula järve poolselt kaldalt: leitud on kiviaegseid luust kalastusriistu, kivikirves ning kammkeraamika kultuuri aega, samuti hilisrauaaega jääv asulakoht. Sealt on välja tulnud ka Rooma rauaaega kuuluv Vagula aare.
Meil on põhjust arvata, et esimesed jäljed inimasustusest praeguse Võru linna piirides ulatuvad keskmisse kiviaega, täpsemalt mesoliitikumi keskpaika (umbes 7000/6000 eKr). Nimelt leiti 1973. aasta kevadel Karja tänava Koreli oja poolsest otsast kanalisatsioonikraavi kaevamisel naise kolju koos luust mesoliitilise Kunda kultuuri jäätuuraotsaga. Tollal oli siinse soo asemel suurem järv, mis hõlmas praeguse Tamula ja Vagula koos ümbritsevate madalamate aladega. Paiga hilisemal inspekteerimisel kultuurikihi jälgi ei leitud ning kohapeal käinud arheoloogi Lembit Jaanitsa interpretatsiooni kohaselt võis kolju kuuluda uppunule, kelle luud olid lahtises veekogus laiali kandunud. Ei saa olla päris kindel, et jäätuur koljuleiuga kokku kuulub ja seda dateerib. Juhul kui seda siiski eeldada, on tegemist vanima Eesti alalt leitud naisekoljuga ja seda võib huviline Võrumaa muuseumi püsiekspositsioonis ise uudistada.
Uusi märke võimalikust mesoliitilisest asustusest saadi 2000. aastal, inspekteerides nn Roosisaart. Tamula järve loodekaldast mõnekümne meetri kauguselt, Kuninga talu maadelt, leiti töötlemisjälgedega tulekivi. Asulakoha avastasid 12. mail 2000 Arvis Kiristaja, Mauri Kiudsoo ja Peeter Kattai. Nad kogusid inspektsiooni käigus nii tulekiviesemeid kui ka muinasaja lõpust pärinevat käsi- ja kedrakeraamikat. Kuna hilisematel inspektsioonidel koguti leide veelgi ja avastati, et just muistsele koldekohale oli rajatud tänapäeva lõkkease, otsustati selle uurimiseks kaevamisluba taotleda.
Kahjuks ei olnud õnn seekord meie poolel, sest mõned päevad enne planeeritud välitööde algust helistas Võrumaa muinsuskaitseinspektor Arnold Unt sõnumiga, et asulakoht on lõhutud ja koldekoht minema lükatud. Kuninga talu peremees Aivo Udras kavandas oma maale turismikeskuse juurde spordirajatisi ning planeeritav kaevamiskoht oli lõhutud, et paadisild ja rand ehitada. Muistis oli laiali lükatud ja peale oli veetud mitu koormat liiva. Kohapeal olukorraga tutvudes otsustasime siiski rajada päästekaevandi ja koguda veel alles olevat infot. Välitööd toimusid 17.–20. augustini 2001. Kaevamisi toetasid oma tööga vabatahtlikud huvilised Arvis Kiristaja, Heiki Mürk, Piret Kiristaja, Zoja Mellov, saksa kolleegid Müncheni ülikoolist Armin May ja Steffani Keim ning allakirjutanu.
Tegemist on mitmekihilise muistisega, mis sisaldab vähemalt kahel eri perioodil tekkinud asustuskihti. Muistiselt avastati lisaks kiviajale ka hilisrauaaegsele asustusele viitavaid jälgi. Kindlama dateerimisvõimaluse annab hoburaudsõlg, mis võiks kuuluda muinasaja lõppu 12.–13. sajandisse. Enamiku leidudest moodustasidki hilisrauaaegsed leiud: tuleraud, käsi- ja kedrakeraamika. Varasemasse asustuskihti võiksid kuuluda tulekivi- ning kvartsesemed. Kolmel juhul on tegemist kaheharjaliste tulekivilaastudega. Nende puhul on põhjust oletada mesoliitilist päritolu, seda enam, et kiviaegset keraamikat ei õnnestunud leida. Osa tulekivist on võõrapärane, osa halvema kvaliteediga Eesti tulekivi, mida siiski Roosisaare ümbruses kohapeal ei tohiks leiduda. Proovikaevamiste piiratud mahu ja raha puudumise tõttu ei saanud muistise iseloomu piisaval määral selgitada. Tulemuse annaksid nii kaevandi laiendamine ja dateerimist võimaldavate esemete ning proovide kogumine kui ka koostöö Tamula järve geoloogilist minevikku uurivate teadlastega. Kaitsealuses piirkonnas on praegu igasugused mullatööd keelatud. On selge, et Võru asustuse algust tuleb otsida juba nende kahe muistise aegadest.
Keeruline dateerida
Üheks Võru tuntumaks muistiseks, mille üle võime ja isegi peame uhkust tundma, on Tamula kiviaja asulakoht Roosisaarel. Nüüd, kui leitud on ka II asulakoht, mis pärineb teisest ajaperioodist, kannab see numbrit I. Asulakoha avastas juhuslikult 1938. aastal kohalik fotograaf Ida Kepnik ning juba samal aastal tegi arheoloog Richard Indreko seal ka väiksed proovikaevamised. Ta leidis koha uurimisväärse olevat ning 1942. ja 1943. aastal toimusid seal tema juhtimisel juba suuremad väljakaevamised. 1946. aastal jätkas neid TÜ professor Harri Moora ja aastatel 1955–56, 1961,1968 ja 1988–89 kaevati kiviaja asulakohta arheoloog Lembit Jaanitsa juhtimisel. Kuna osa leiukohast on järvevesi üle ujutanud ning ka kaldal olev osa paikneb soisel pinnasel, on kaevamised siin alati väga keerulised olnud.
Tamula asulakoha kultuurikiht on turbale tekkinud ja hiljem uuesti turbaga kattunud. Vesi või muda on sageli arheoloogilisele ainesele heaks säilimiskeskkonnaks. Seetõttu on luu- ja merevaikesemed Tamula I asulas eriti hinnatud ja imetlusväärsed. Esemeleiud on enamikus luust, sh ripatsid, nii loomahammastest tehtud kui ka linnu toruluudest helmed ja õhukesest luuplaadist valmistatud inimest, looma, lindu või madu kujutavad väikesed skulptuurid. Hulgaliselt esineb kivitalbu. Tulekiviesemed on hästi viimistletud, ent silmatorkavalt miniatuursed. Keraamikat on leiumaterjali hulgas üsna vähe ning suurem osa sellest on poorse ja nõrga põletusega hiline kammkeraamika. Kultuurikihi ülemisest osast on saadud ka nöörkeraamikat. Tamula olulisust ja kauba- või vahetusteede sõlmpunktis olemist näitab erinevate võõramaisest materjalist — kiltkivist, tulekivist ja merevaigust — valmistatud ning omal ajal kõrgelt hinnatud esemete rohkus. Need materjalid näitavad eri suundadest lähtuvaid kontakte. Tulekivi pärineb suures osas Kesk-Venemaalt, kiltkivi Soomest ja Karjalast ning merevaik Leedu ja Läti rannikult.
Konstruktsioonilistest elementidest on asulakohalt välja kaevatud neli kivideta tuleaset ja järvepoolsest osast sügavale turbasse löödud männist, mustlepast ja teistest lehtpuuliikidest vaiade otsi. Hoolimata sellest, et ühegi elamu põhiplaani pole saadud kindlaks teha, on arvatud, et tegemist oli maapealsete ehitistega.
Hoopis keerulisemad on lood Tamula asulakoha dateerimisega. Viimasel paarikümnel aastal on lisandunud juba kolmele olemasolevale radiosüsinikudateeringule neli uut luustikest võetud radiosüsinikuproovi. Kui varem pole olnud põhjust asulat ja matuseid eriaegseteks pidada, siis uute andmete valguses selline võimalus tekib. Tamula muistisest võetud radiosüsinikuproovid dateerivad sealse asustuse ja hauad ligikaudu kahe ja poole tuhande aasta pikkusesse ajavahemikku. Asulakohast, st koldekohast, ühest vaiakatkest ja loomaluust, võetud 14C-dateeringud on ajaldatud 3090–1650 aastat eKr ehk hilisneoliitikumi, seevastu matustest võetud proovid on vanemad, jäädes vahemikku 4250–2490 aastat eKr ehk keskneoliitikumi. Seega on Tamula I asula ja kalmistu olnud kasutusel pikka aega, eristatavad on kammkeraamika kultuuri ja veidi hilisema nöörkeraamika kultuuri kandjatest järele jäänud esemed.
Uurimist tuleks jätkata
Muistise kultuurikihist on leitud ka 25 rohkete panustega matust. Huvitavaks teevad selle materjali erinevad ja omapärased matmisrituaalid: näiteks kasetohtu mähitud surnu, lapse haud, kus surnu mõlemasse kätte on asetatud sookure tiivad, merevaigupanustega ning luust inimnäokujuliste ripatsitega matused. Kindlasti ei ole asulasse maetud kõiki kogukonna liikmeid. Elavate lähedusse maetutel oli kogukonnas tõenäoliselt eriline staatus, mida matmisrituaaliga rõhutati. Ning lisaks, nagu eespool mainisin, pole viimaste aastate uurimistulemuste taustal varem oletatud kõikide matuste ja asula samaaegsus enam kindel.
Uut teavet matmistavade kohta on lisandunud ka koostööst antropoloogide ning paleopatoloogidega. Seoses oma uurimistööga merevaigu kasutusest otsisin arheoloogilisest materjalist viiteid selle kohta, millistel põhjustel on merevaiku kaugete vahemaade tagant hangitud ja kasutatud. Huvipakkuv kinnitus õnnestus saada hüpoteesile, et ka sellal võisid inimesed merevaigult peale luksus- ja iluväärtuse kaitsvat või ravivat toimet oodata. Just Tamula materjali kontrollides selgus, et mitmel juhul langevad kokku merevaigupanusterohked matused ja patoloogiatega luustikud.
Nii on okstega vooderdatud hauda sängitatud 18–21aastasel naisel kindlaks tehtav koljuanomaalia. Just pea piirkonda on hauda kaasa asetatud kuus merevaikehet ning peale nende veel luust linnufiguur, luust toruhelmed ja hammasripatsid. Lisaks leiti tema lülisamba alt üks suur lame merevaigust ripats ja fragment teisest ning linnukujuga luuese, hammasripatsid ning põlvede juurest luust nooleots ja koprahamba tükk. Luustiku kolju sisemisel pinnal on jälgitavad „sõrmevajutised”.
Läti antropoloog Villis Derums on koljul täheldanud loomulikust kõrgemat rõhku, mis tema hinnangul viitab kas kaasasündinud anomaaliale, põletikule või isegi ajukasvajale. Näiteks võib selline kõrgendatud sisemine rõhk tekitada peavalusid. Silmatorkav on, et merevaigust ehted on hauda asetatud kolju piirkonda. Seda võiks seostada asjaoluga, et hauas lamajale on tema eluajal kõige enam valu valmistanud pea.
Samasugune koljuanomaalia leiti ka 1–3aastasel lapsel, kes oli hauda asetatud paarismatusena koos noore mehega. Lapse skeletist olid säilinud vaid kolju ja veel mõned luud. Tema jalgadele oli asetatud suur kivi. Lapse peatsis olid merevaigust karukujuline ripats ja ketta katke. Kaasapandu hulka kuulus ka vaagna juurest leitud merevaikripats, mis võiks olla linnu toruluudest helmestest kaelakee osa. Samuti on ühele merevaigust panuste poolest rikkale 6–10aastasele lapsele kuulunud skeleti küünarluul kindlaks tehtavad enne surma tekitatud ristisuunalised täkked ja kriimustused ning koos merevaigust ripatsitega sängitatud elatanud naisel on võimalik täheldada kolju sisemise pinna mõõdukat hüperostoosi ehk kolju liigluustumust. Merevaigu suur esinemissagedus laste matustes (ligi 30 %) võib samuti kinnitada oletust, et sellelt materjalilt loodeti kaitset ja ravivat toimet.
Tamula muististe uurimist tuleks kindlasti jätkata, seda nii juba hoidlatesse ja arhiivi kogutud materjali põhjal kui ka kohapeal lisateavet hankides. See, et arheoloogid satuvad mõnele nii kaugest ajast ja samas sedavõrd hästi säilinud muistisele, on õnnelik juhus. Seda enam peaksime meile teadaolevat hindama.
Arheoloogi töö eripära on, et teadlane ühtaegu loob ühiskonnale uut teadmist ja samas hävitab selle käigus uurimisobjekti. Seepärast tuleb enne uuesti muistise kallale asumist hästi läbi mõelda, kuidas, miks ja milliste vahenditega seda teha. Kaasama peab interdistsiplinaarse meeskonna ja kasutama kõiki tänapäeva täppisteaduse võimalusi. Heaks eeskujuks võiks meile olla lõunanaabrite Zvejnieki kalmistu ja asulate uurimise projekt, kuhu on kaasatud maailmatasemel teadlaste meeskond. Nende töö tulemuste põhjal on ilmunud juba kolm väärikat raamatut ja hulgaliselt teadusartikleid. Julgen kinnitada, et hoolika ja läbikaalutud uurimistöö korral ei anna Tamula asulad ja kalmistu maailma teaduslukku sugugi väiksemat panust.
Mirja Ots töötab Tallinna Ülikooli ajaloo instituudis.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti