AARNE RUBEN 13.08.2004 Karl Kello, Põhjamaine vaarao. Tallinn, 2004
Kaali meteoriit kukkus 2400 ? 2800 aastat tagasi tiheda asustusega alale. Selle võimsus oli vaid 20 kilotonni, mis moodustab dinosaurused hävitanud Chicxulubi ?taevapommi? energiast mõne miljardiku. Kahe kilomeetri ulatuses ei jäänud ellu mitte kedagi, ei tublit inimest, ei usinat sipelgat; kümne kilomeetri raadiuses varisesid kokku kõik majad. Selles just seisnebki põnev asi, et dinosaurused ei olnud toimunu õiged tunnistajad, nemad oma nokka ei paotanud, et millestki rääkida. Meie katastroofil aga oli ajaloolisi tunnistajaid.
Taevas ähvardas inimkonda hiljemgi. Millegipärast ei räägi euroopalikke legende Kaali katastroofiga seostavad uurijad midagi mõnest teisest sündmusest. Näiteks ei jutusta nad oletatavast meteoriidimõjust 534. aastal m.a.j., mil Euroopas nähti koledat sabatähte, mis kukkunud õõvastaval mürinal kuhugi silmapiiri taha (tänapäeval arvatakse, et Lähis-Itta). Flavius Cassiodorus kirjutas, et päike olnud siis 18 kuud lausa sinakashall, ööd olid liiga pikad ja Konstantinoopolist murdnud end Euroopasse lahti Justinianuse järgi nimetatud katk, mis tappis Ida- ja Lõuna-Euroopas 100 miljonit inimest. Selline inimhulk aga oli juba pool Euroopa populatsioonist. Mul pole küll soovi kedagi hirmutada, aga kontinentaalseid katastroofe võib juhtuda tänaselgi päeval. Me ei ole kaitstud, kõike võib juhtuda, ja juba LÄHIMAIL HETKIL!
Kadestamisväärse järjekindlusega on Karl Kello oma raamatusse kogunud andmeid päikesepoega, päikese kukkumist ja neid sümboliseeriva triskelioni ehk kolmjala kohta. Saaremaise taevase mõju kirjeldamiseks lähevad käiku müüdid antiikmütoloogiast keltide omani. Mainitakse isegi Halfdani ?Beowulfist?, selle nime ilmumine on viikingikultuuris üldse sage. Aga kõik hoolega kogutud viited ei pruugi ju sugugi seonduda Saaremaa meteoriidiga ? Kello tunnistab seda ka ise. Nii kaugete aegade tõlgendamisel ei saa olla ühtegi lõpuni adekvaatset fakti. Kuid Euroopasse kukkunud tulest rääkides peaks minu arvates mainima ka teisi nimesid, mida Kello ei tee. Aastal 441 hävitas taevatuli Powyse (Briti madaliku kuningriigi) müütilise pealiku Vortigerni lossi, aastal 572 kukkus taevatuli Konstantinoopoli lähedusse ja pani selle linna eeslinnade elanikud väävlihaisu tundma. Täpset kohta kroonikas küll kirjas polnud ja küllap seda ei teatudki.
Asume Karl Kello faktide ja järelduste juurde. Need on artefaktid, mida vaatleb Kello, järeldused tuleb alles teha; osalt on ka juba tehtud. Näiteks on üks oluline väide peatükis ?Valge meri, punane meri?: keldid kõnelesid oma legendides muistses Valges meres asuvast hiidseppade saarest, kusjuures need hiidsepad viskasid kaugelt tulnute pihta hõõguva raua kamakaid. Mis on selles legendis põhiline, kas tuli (päike?) või sepatöö, mida kõik germaanlased pühaks ja müstiliseks pidasid? Anglosakside juures on põhiliseks tõestusmaterjaliks iidselt kalmistult Hough-on-the-Hillist (Põlvekõõlus Künkal, tegelikult tulenenud vanainglise sõnast haga ?tarand?) leitud alasikujuline matmisurn, maagiline hommage seppadele ja sepakunstile. Valdas ju sepp tehnikaid, milleni võis küündida vaid ðamaan. Kas tasub siis päikesest (?) kukkuva tulega seostada seda, mille võiks mütoloogiliselt siduda hoopis sepakultuse külge?
Lisaks kõigele argumenteerib Kello: ?Sakside tuhat aastat varasem viibimine Saaremaal seletaks saksteks kutsutavate tegelaste tungimise eesti mütoloogiasse? (lk. 58). Seda hüpoteesi toetavad mündileiud puuduvad, see on iseenesestki selge. V sajand on anglosakside ajaloos üldse problemaatiline, anglite ja sakside keele erinevusest ei teata üldse midagi, sest kohad, mis V sajandi algupoolel esialgu veel anglosaksi invasiooni välja kannatasid, kandsid keldi ja britooni nimesid. Tundmatuseni on muutunud ja teinud mitu transkriptsiooni läbi Luddein (London), Arthwys (Arthur), Peredur Arueu Dur (Percival), Mor (Mordred), Kents Burh (Canterbury) jne.
Füüsiliselt polnud saksidel mingit probleemi jõuda Saaremaale ja tekitada seal nimekujusid Saxalullenpee ja Angla. Vaevalt jäänuks aga Angla nii paljudeks sajanditeks ikka sellenimeliseks, kui nendest pühadest paikadest käisid läbi nii paljud, alates viikingitest ja lõpetades iiri misjoniga. Saksid oleksid koha tingimata nimetanud Anglavikiks, Anglehamiks või Anglehyrstiks, vastavalt vajadusele muidugi. Võib kujutleda, et sakside lohelaevade tulekuga Saaremaale ei kardetud üldse tapatalguid, saksid olid nimede ümberkujundajad ja assimileerijad, kuigi V sajandi Britannias ei valatud sugugi vähe verd.
Niisiis ohverdati päikesele. Või siis sõjajumal Odinile, kelle nimi peaaegu juhuslikult ühtib anglid ja saksid Britanniasse juhtinud prints Horsa vanaisa nimega (Wodan!). Tõesti, miks ei võinuks see samamoodi olla ka Kaali järve ääres, et sealgi olid inimohvrid? Ühtne Põhjala kultuuriruum, metsikud mehed, suured turvised, kirikuvõlvidel kirjad ?minu tegi päeva viiendal tunnil see ja see?? Kello esitab retoorilise küsimuse, kas ohverdati põlvist vigasele ?päikselisele??
Küsimused on mõttetud, aga teooriate väljatoomine on tänuväärt. Anglosakse Stonehenge?i lähedal tapluses juhtinud Hengist ütleb Nenniuse ?Historia Brittonum?is? piktidega hädas Vortigernile: ?Ma saadan saadikud Sküütiasse ja sealt saame veel lisavägesid.? Väed tulidki, aga need ei olnud mingid väed, tegelikult kandsid 16 laeva oma põhilise ?kaubana? Hengisti imeilusat tütart Rowenat. Suuri vägesid justkui polnudki, oli vaid kaitsesalk. Rowena pidi ise oma võludega Vortigerni südame vallutama. Oma tütre eest nõudis Hengist Kenti kuningriiki, mis oli parajalt pisike, justkui ?pool kuningriiki?, nagu öeldakse. Südantsoojendav on tõdeda, et sealt need ?poole kuningriigi? jutud lahti läksidki, kuni jõudsid Puðkini muinasjutuni tsaar Saltaanist.
Olulisem ja imelikum on siin aga see, et saksid saatsid oma mehed laevu tooma nii kaugele, lausa Sküütiasse. Sama kroonika järgi asus Sküütia piibellikul maal Maagogis. Maagogist pidid tulema toonase uskumuse järgi kõik jubedad ja paganlikud asjad. Kaval Hengist kasutas keltidega suhtlemisel lihtsalt nende keelt: ?toon midagi Sküütiast? tähendas, et toon midagi iirlaste ajalooliselt kodumaalt, kust keldid uskusid end kindlasti pärit olevat. Tegelikult saatis kaval saks saadikud lihtsalt Itta, Poja Maa suhtes põhja poole.
Võib-olla suundusid nad tõepoolest läbikäimisse meie esivanematega. Mõnel varakeskaegsel kaardil on Sküütia koguni saar, meie aga oleme siin Karl Kello arvates justkui vaimusugulased kõigi legendidega, mis seotud pühade saartega.
Kello on alati olnud rahvaluulesse talletatud ajaloo pooldaja. Ta usaldab rahva seas edasi kandunud sõna rohkem kui igasuguseid aardeleidusid. Tõsi, ta teooria kipub kohati fantaasiarikkaks, mida näitab kas või Saare sakside lugugi, kuid ometi teeb ta mõnede faktide alusel tõenäolisi oletusi. Lähtematerjal puudub paljuski, veel meie ajaarvamiseski on sajandeid, mis kuulutatud hämaraiks ? ja selleks need jäävadki. Mis siin veel rääkida tuhandete aastate tagusest ajast!
Tahan siin ütelda, et Kellol on faktide ja fantaasia vahekord ülitäpselt paigas. Ta on ilmselgelt professionaalne ajaloolane, kes kasutab oma spetsiifilist paradigmat, nagu see paljudes teisteski teadusharudes kombeks. Nii näiteks kasutas ?astroajaloolane? Däniken väga laiahaardelist ja fundamentaalset seisukohta: tema arvates külastasid meid kauges minevikus võimsad kosmosest pärit tsivilisatsioonid. Teadlased, kes valdasid konservatiivsemat ja kitsapiirilisemat paradigmat, naersid üksmeelselt Dänikeni üle: see pole ju võimalik! Aga ometi pole viimased suutnud päriselt oma teooriaga ära seletada näiteks lugusid tuhandeaastastest tähelaeva käilas seismistest. Saladused jäävad. Enigmade mõtestajate asi on esitada küsimusi ja kui on kindlalt teada, et midagi kunagi ei selgu, siis peitub neis küsimustes ka vastus.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti