" Võrumaa Teataja " 20.01.2007
Heiki Valk, Tartu Ülikooli ajaloo osakonna vanemteadur, arheoloogiakabineti juhataja
Foto: Kristel Luiges
Aastatel 1980–1993 toimusid Ajaloo Instituudi arheoloogide Silvia Laulu ja Jüri Peetsi juhendusel kaevamised Missost ligi 3,5 km lõuna pool Hino ja Mustjärve vahel oleval Siksälä Kalmõtõmäel. Kalme väga rikkalik leiumaterjal pärineb peamiselt 12.–15. sajandist. Kaevamistulemused, mille läbitöötamine jätkub tänini, lubavad teha uusi järeldusi ka Võrumaa kagunurga tollase rahvastiku kohta.
Siksälä kalme matmiskombed ja leiumaterjal erinevad märgatavalt Võrumaa üldtaustast ega luba pidada paika tavaliseks Võrumaa külakalmistuks. Erinevalt muust Võrumaast, kus hauad olid maapealsete püsitähisteta, oli Siksäläs kuni 14. sajandi keskpaigani paljudele kalmudele kuhjatud kääbas ning kive leidus tihti ka haudades.
Üldiselt ei antud ei Võrumaal ega ka mujal Eestis pärast vallutust ja maa ristiusustamist 13. sajandi algusveerandil lahkunutele enam kaasa relvi ega suuremaid tarbeasju: piirduti ehete (sõled, sõrmused, kaelakeed), nugade, õmblusnõelte ja müntidega. Siksäläs maeti seevastu mehi kuni 15. sajandini relvadega: panusteks on kirved, odad ja pronksnaastudega mõõgavööd. Tihti oli surnule kaasa antud ka kannus. Ühest tõenäoliselt 13. sajandi lõpust pärit hauast leiti rüütlimõõk, mille pidemel ladina tähtedega kiri. Märkimist väärib, et neljale surnule oli kaasa pandud peata kukk või kana.
Võrumaa omadest erinesid ka Siksälä rahva rõivad. Enamasti kaeti surnu sõbaga, mis naisehaudades oli tihti kaunistatud pronksklambritega. Paljudel tüdrukutel, neidudel ja naistel oli peas helmetikandiga peapärg. Sageli kuulus naiserõivastuse juurde tagant üle õlgade rippuv, samuti rohkete helmestega ilustatud õlalina. Väga omased on Siksälä naistele õhukesest pronksplekist laiad käevõrud — ehted, mida on Eestis leitud veel vaid Loosi lähedalt Utike aardest, kuid mis Põhja-Lätis on väga arvukad.
Siksälä kalme ei sobi ka idapoolsete naaberalade kultuuripilti. Kuigi kääpad seovad sealset matusekombestikku Pihkvamaa omaga, on hauapanuste üldpilt teine. Erinevalt Siksäläst olid Pihkva valdustes, sh praegusel Setumaal, 13. sajandiks suured panused üldiselt juba kadunud. Ka ei leidu Siksälä kalmes Pihkvamaale omaseid ehteid: oimurõngaid ja traadist väänatud käevõrusid.
Lähimad vasted Siksälä kalmele ja sealsetele leidudele pärinevad lõuna poolt. Naiste peapärjad, sõbad ja õhukesed laiad käevõrud viitavad seotusele Kirde- ja Ida-Läti kultuuriruumiga. Ka relvahaudade rohkus ja kauane esinemine on Kagu-Eestile võõras, kuid omane Läti idaosale. Samas erineb Siksälä Ida-Läti latgali kalmetest matmissuuna poolest. Siksäläs nagu mujalgi keskaegsel Võrumaal on naised tihti maetud peaga ida/kirde ja mehed lääne/edela poole. Latgalitel oli sooline vastandorientatsioon muinasaja lõpusajanditel aga vastupidine: mehed maeti peaga kirdesse ja itta, naised aga edelasse ja läände.
Kui 13. sajandi muistsele vabadusvõitlusele järgnenud ajal on Siksälä kalme üldilmelt väga lähedane Kirde-Läti matusepaikade omale, siis varaseimad, vallutuseelsed matused ei sobi kuidagi Läti kultuurikonteksti. Nimelt on suur osa Siksälä kogukonna surnutest hilismuinasajal põletatud, latgalid tavatsesid aga siis oma koolnuid põletamata matta.
Kes nad olid?
Mis rahvas see oli, kellest annavad tunnistust Siksälä Kalmõtõmäe matused? Rääkida eestlastest või lätlastest oleks 13.–14. sajandi kontekstis ilmne liialdus: rahvused nüüdisaja mõttes sündisid alles 19. sajandil. Pigem võiks muinas- ja keskaegsete piirkondlike kultuuriliste identiteetide tähistamiseks kasutada vähem prentensioonikat ja tänapäevase rahvusteadvusega mitteseonduvat etnose mõistet. Ilmne, et Siksälä kogukonda ei saa samastada ei eestlaste ega lätlastega, samuti ei võrokeste ega latgalitega. Tegemist oli ühe hoopis omaette, nüüdseks ajaloo areenilt kadunud etnose — ühise kultuuri- ja eneseteadvusega rahvarühma esindajatega.
Võrumaa, Setumaa ja Kirde-Läti arheoloogilist materjali uue nurga alt läbi vaadates võib sama etnose või rahva jälgi leida mujaltki. Võrumaal hõlmas tema asuala nähtavasti ka Krabi ja Plaani ümbrust: Krabi kalmest on leitud Siksälä omadega sarnane mõõgavöö, Plaani kalmel on haudu samuti tähistatud kääbastega. Siksäläst saadutega väga sarnaseid leide on ühest lõhutud naisehauast Vinski kalmelt, mis asub vahetult ida pool kontrolljoont Vastseliina–Petseri maantee ääres. Ka Laura lähedalt Kendiši kalmest on leitud panuste poolest Siksälä omadega lähedasi matuseid. Kirde-Lätis ulatuvad Siksälä kalme taolised matusepaigad kaugele lõunasse. Samalaadseid madalate kääbaste ja kivikonstruktsioonidega haudu on uuritud Siksäläst ligi 45 km lõuna ja 60 km kagu pool Balvi Rijnieki ja Škilbenu Danilovka kalmel, väga sarnaseid leide on Aluksnest kümmekond kilomeetrit lõuna poolt Annas Bundzene kalmest. Kõigist neist paikadest on teada ka Siksälä kalmele ja keskaegsele Võrumaale iseloomulikke, peaga itta või kirdesse suunatud naisematuseid.
Seega tundub, et Vastseliina ja Rõuge kihelkonna lõunaserv, samuti Lõuna-Setumaa — Meremäe ja Laura ümbrus — moodustasid veel 13.–14. sajandil ühe suurema kultuuriala põhjapoolse serva. Kui kaugele ulatusid selle, Läti kirdeossa jääva raskuspunktiga hõimuala piirid lõunas ja edelas, on praegu teadmata, sest Kirde-Läti muistiseid on veel vähe uuritud. Tähtsaimaks võimukeskuseks selle etnose asualal oli tõenäoliselt Aluksne ehk Aluliin — seda niihästi muinasajal kui ka pärast Marienburgi-nimelise ordulinnuse rajamist 1342. aastal. Läti uurijad on oletanud, et Aluksnes või selle ümbruses on tehtud ka Siksälä naiste õhukesed laiad käevõrud.
Kuigi Siksälä kalmele maetute rõivad ja ehted olid samasugused kui Ida-Lätis, viitavad mitmed asjaolud sellele, et tegemist ei olnud latgalitega. Muinasaja osas on niisugusteks märkideks läänemeresoomelised maa-alused põletusmatused, aga ka kalme varaseim, ilmselt Rooma rauaajast (2.–5. sajand) pärit tekstiilkeraamika: riidejäljenditega savinõusid on üldiselt seostatud soomeugrilastega. Latgaliteks olemise vastu räägib ka Võrumaale omane vastandorientatsiooni suund.
Mis keelt nad kõnelesid?
Samas osutavad mitmed tõigad sellele, et kalmele maeti Misso ümbruse praeguste põliselanike esivanemaid. Seda tõendab ühest küljest kalme kasutamine kuni 18/19. sajandi vahetuseni — nii hilised on viimased järelmatused. Teisalt näitab rahva järjepidevust suuline traditsioon: pärimus matusepaigast ja selle juures Kirikumäel olnud Rootsi või Poola kirikust püsib kohalike seas tänini. Kolmandaks on Misso ümbrus vähemalt alates Rootsi ajast — nii kaugele ulatuvad kirjalikud allikad — olnud asustatud eestlastega. Neljandaks, Siksälä kalmelt leitud luid põhjalikult uurinud antropoloogi Leiu Heaposti andmetel olid sinna maetud inimesed näojoonte poolest väga sarnased Vastseliina kihelkonna ja Meremäe ümbruse 20. sajandi elanikega. Kuna ümbruskonnast puuduvad märgid kunagise võimaliku läti asustuse kohta, viitab rahvastiku järjepidevus kaude ka keelekasutuse järjepidevusele. Seega kõneles Siksälä kalmele matnud kogukond, nagu teisedki sama etnose esindajad, tõenäoliselt praeguse Võru murde lähedast keelt. Pole võimatu, et selle nüüdseks kadunud „rahva” järeltulijaks oli ka võrokestele keeleliselt lähedane leivu maarahvas, keda lätlaste seas leidus Valga ja Aluksne vahel veel enne viimast sõda.
Võib arvata, et nüüdseks kadunud rahvarühm, kellele kuulus Siksälä kalme, kajastub Novgorodi kroonikates, mis märgivad 1179/80. aasta talvel toimunud novgorodlaste sõjakäiku „Otšelasse tšuudide vastu”. Ajaloolased on Otšelat seostanud Kirde-Lätis muinasaja lõpul asunud Adsele maakonnaga, tšuudide nime kasutatakse Vene kroonikates aga peamiselt Eesti alal elanud läänemeresoomlaste kohta. Kui Otšela tähendab Adselet, kinnitavad Novgorodi kroonikad omalt poolt seda, et Läti kirdenurk oli veel muinasaja lõpul asustatud lõunaeestlaste lähihõimlastega. Tõenäoliselt kuulus Adsele maakonda ka samasuguse kultuuripildiga Siksälä ümbrus.
Vallutusjärgsed muutused
Siksälä kalme leiud annavad tunnistust kultuuripildis 13. sajandil toimunud tõsistest muudatustest. Alates ristisõdadest ja maa minekust sakslaste ülemvõimu alla kaovad läänemeresoomelised puistepõletusmatused. Rõivastus ja ehted omandavad nüüd täiesti „lätiliku” üldilme ning ainsaks erijooneks jääb Võrumaale omane matmissuund.
Ka antropoloogilise materjali põhjal on Siksälä rahvastikus sel ajal aset leidnud suured muutused: vallutusjärgne elanikkond on eelnenust keskeltläbi hoopis teistsuguste näojoontega — lühema pea ja laiema näoga. See näitab, et väike kogukond kandis sõdade ajal märgatavaid inimkaotusi ja sõdade järel on võõrsilt asemele või juurde tulnud uusi elanikke. Siksälä kalmelt leitud keskaegsete koljude antropoloogilised tunnused viitavad sellele, et kusagilt lõuna poolt, tõenäoliselt edela suunast on pärast vallutust juurde tulnud uusi elanikke. Võimalik, et Siksälä mehed on kas ühe või mitme põlvkonna vältel võtnud naisi Põhja-Lätist, kus läänemeresoomlaste saarekesed püsisid arvatavasti veel keskajalgi. Ühele sellisele abielule viitavad liivlastele omased leiud — lame kahepäise kuke kujuline ripats ja Ida-Lätile võõras, liivipäraste kaunistustega sõba — 13. sajandi lõpul maetud mõõgaga üliku kõrval olevast naisehauast.
Siksälä kalmes kajastub ühe nüüdseks jäljetult kadunud, lõunaeestlastega lähedalt seotud etnose lugu. Selle rahvarühma „aluspõhjaks” olid veel I aastatuhande keskel Põhja-Lätis elanud läänemeresoomlased, kelle tarandkalmed on väga sarnased Võrumaa omadega.
Ühe etnose lugu
Kõnesoleva rahvastiku sekka tuli 8.–10. sajandil lõunast rohkesti balti päritolu latgali sisserändajaid. Kui lõuna pool kaotasid soomeugrilased oma identiteedi ja sulandusid baltide hulka, siis Läti kirdenurgas, hilisemas Adsele muinasmaakonnas jäi, vaatamata saabunud lisandustele, domineerima kultuuri vana aluspõhi. Kohalike ja sisserändajate segunemisel kujunes uus läänemeresoome etnos, keda Vene kroonikad nimetavad „Otšela tšuudideks”. 1220. aastate vallutus tõi taas kaasa uute elanike saabumise lõuna ja edela poolt ja kinnistas varasemaid, eeskätt lõuna suunaga ja Aluksne võimukeskusega seotud kultuuriorientatsioone. Kirde-Läti alale iseloomulik, Võrumaa omast selgesti erinev kultuuripilt jäi Siksäläs püsima veel vähemalt kaheks aastasajaks pärast vallutust.
15. sajandil on rahvarühma identiteet Siksälä kalme leidude põhjal hakanud tasapisi hajuma: selged eripärad riietuses ja ehtimistavades kaovad. Sama protsess on toimunud kogu „Otšela tšuudide” asualal. Praeguse Eesti piires sulati ajapikku ühte võrokeste esivanematega, Kirde-Lätis mindi üle läti keelele. Pole teada, millise tempoga on toimunud keeleline ja kultuuriline assimileerumine. Veel 17. sajandil olid Aluksne ja Siksälä vahelise ala elanikel valdavalt eesti-, mitte aga lätipärased nimed. Kindlasti aitasid ühtesulamisele kaasa Liivi sõda, Rootsi–Poola sõda ja Põhjasõda, mille tagajärjel osa rahvast hävis ja asendus sisserändajatega. „Otšela tšuudide” hõimuala kirdenurga elanikud jäid pärast Liivimaa ja Pihkva valduste piiri kinnistumist 1240. aastatel Vene alamateks ja õigeusu kiriku valdustesse: nende järglaseks on Setumaa lõunaosa — Meremäe ja Laura ümbruse elanikud. Vastseliina kihelkonna rahva ja lõunapoolsete setude ühisest algupärast annavad tunnistust nii sarnased antropoloogilised tunnused, st näojooned, kui ka lähedane keelemurre.
Siksälä kalme näitel ilmneb, et meie tavapärasesse maailmapilti kuuluvad rahvused võivad olla üsna hilised moodustised, mis on tekkinud varasemate, nüüdseks kadunud piirkondlike ja/või etnokultuuriliste üksuste ühtesulamisel. Mineviku kultuuripilt on olnud palju mitmekesisem ja muutuvam, kui seda esmapilgul arvata oskame. Nii avaneb Siksälä kalme leidudes, lisaks uutele teadmistele Võrumaa rahva ajaloo ja kujunemise kohta, ka üks üldisem ajalooprotsess: etnoste ning identiteediüksuste teke ja kadumine.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti