Vahemere kagurannik on paik, kus ajalugu mõõdetakse aastatuhandetega ning kümnete meetrite paksuse kultuurikihiga. Ajalugu pungitab seal välja maa alt ja torkab silma maa peal, hõljub lausa tunnetatava loorina mägede, orgude, tasandike ja merede kohal...
Ja tollel ajalool on üsna otsustav osa sealsete maade, ka Iisraeli tänapäeva olude ning poliitika kujundamisel. Eesti on väike riik ning me oleme harjunud, et väga palju on maailmas inimesi, kes eestlasi õigupoolest kuhugi paigutada ei oska, kes aga ei teaks kolm korda väiksema pindalaga Iisraeli? Või kui suur see Iisrael siis ikkagi üldse on? Teatmeteosed on kindlad vaid ühes - ÜRO Peaassamblee 1947. aasta otsus määras Iisraeli riigi pindalaks 14 100 km2 (Eesti pindala - Petserimaa ja Narva-taguseta - on natuke üle 45 000 km2). Hetkel on Iisraeli valitsuse hallata (mõnel pool küll koos palestiinlastega) siiski veel lisaks Gaza sektor, Golani kõrgustik ning Jordani Läänekallas. Viimane termin on juurdunud meiegi keelepruuki, seda kasutab Eesti Entsüklopeedia ning ajakirjandus, tagamaade üle enamasti juurdlemata. Aga nimetus Läänekallas seostab nimetatud piirkonna eeskätt Jordaaniaga, samal ajal kui ajalooliselt on need alad olnud Samaaria ja Juuda. Okupeeritud või vabastatud? Jeruusalemma Ülikooli Kolledzhi õppejõud Jonathan Kaplan andis oma loengus tollele territoorimile koondnime okupeeritud-vabastatud-Samaaria-Juuda-Läänekallas, ja rõhutas, et seda KÕIKE see ala tõepoolest ongi! Pole siis ime, et toda sasipundart ei suuda juudid ja palestiinlased kuidagi lahti harutada... Ja sel taustal on ka mõistetav, miks näiteks hoopis väiksema ja teistsuguse ajalookoormaga Siinai poolsaare tagasiandmine Egiptusele suhteliselt probleemivabalt kulges.
Maa all ja maa peal...
On nende ruutkilomeetritega kuidas on (kogu ajalooline Palestiinagi on tegelikult vaid 26 000 km2), Iisraeli väiksust tunnetab ka sealseid vaatamisväärsusi külastades. Ühelt "objektilt" teisele sõitmine kestab, hoolimata mäekülgi mööda üles-alla keerutamisest, isegi väikesest Eestist tulnule harjumatult lühikest aega, tavaliselt vaid 10-20 minutit (20 minutit on juba pikk sõit!), ja nii ei anta kuigi palju võimalust end jahedas bussis sisseseadmiseks.
Lisaks territooriumi väiksusele etendab oma osa tõsiasi, et kohti ja paiku, mida vaadata ja kus peatuda, leidub Iisraelis tõesti pea igal sammul. Siin maailma vanimaks linnaks peetav Jericho (Jeeriko) või kaananlaste müürijupike, seal iisraellaste tugipunkt, sama mäe jalamil rooma sauna mosaiikpõrandad ja uhkelt kõrgusse pürgivad korintose sambad, veidi eemal Bütsantsi-aegse katedraali jäänused, siis veel siin-seal mõned märgid ristisõdijate kindlustustest, mille kohta võib nagu muuseas selguda, et näiteks just tolles paigas tegutses mõned aastad ka Richard Lõvisüda... aga see on nii ebaoluline koht, et siin me ei peatu! Lisaks Jordani jõe lätted, allapoole merepinda jäävad Galilea ja Surnumeri, ning alalõpmata juhib keegi tähelepanu sellele, et nüüd ületame - ühes või teises suunas - taas merepinna taseme! Kusagilt kusagile näib suunduvat Osmanite-aegne müür! Lõputu hulk varemeid, mille kohta ajaloolased ei oskagi öelda, kelle või millega täpselt tegemist on. Segadust lisab fakt, et sageli on uuemate rajatiste püstitamisel kasutatud eelnevate perioodide materjale, nii et käibel on näiteks mõiste second-hand sammas! Ja kui on paiku, kus ajastud vähemalt mingil määral üksteise kõrval eksisteerivad, siis paljudes kohtades on nad ladestunud üksteise otsa hunnikusse ning alumiste kihtide juurde jõudmiseks on arheoloogid pealmiste rajatiste jäänused lihtsalt koost lahti võtnud ja veidi maad eemal uuesti üles ladunud. Nagu näiteks Haasoris, kus iisraellaste 4-toaline maja (selle väga iseloomuliku põhiplaaniga ehitise ilmumise järgi hinnatakse isegi iisraeli suguharude ühte või teise piirkonda saabumise aega, s.t. maa hõivamise kulgu) ja mõned muud ehitised on ümber paigutatud, jõudmaks selleni, mis on järele jäänud varasemast kaananlaste paleest. Piibliski palju kordi nimetatud Megiddos on määratletud 20 arheoloogilist kultuurikihti ajavahemikust 4000 aastat e.m.a.. kuni 400 aastat m.a.j., selle mäetipu pärast on võitlusi peetud Piibli-eelsetest aegadest Esimese maailmasõjani, seal saab Johannese ilmutusraamatu järgi kunagi maha peetud viimane suur lahing - Harmagedoon. Ajalugu hakkab hinge matma... Seda pakuvad turistidele igal sammul ka kohalikud "ärimehed", kel pihud kõiksugu valitsejate ja impeeriumide vermitud münte pungil täis on. Jääb mulje, et igaüks, kes vaid viitsiks labida maasse lüüa, leiaks isegi hulga niisuguseid. Tundub, et iga mehe õue üks kujunduselemente on Rooma-aegne sambajupike või kaunilt vormitud kapiteel. Ja Karmeli mäe koobastest on leitud 40 000 aastat vanu inimluid ning tulekivist tööriistu.
Mööda mägesid ja orge...
Eestlasele tundub, et meie kiviklibuse põllumaaga Läänemere äärse maatüki järele on käe sirutanud iga vähegi vingem lähem ja kaugem naaber. Selles suhtes Vahemere kaguranniku minevikule mõeldes võib aga lausa alaväärsustunnet kogeda. Mis on Valdemar II, Karl XII, Peeter I või Stefan Batory kuulsus selle oreooli ja salapära kõrval, mis ümbritseb taoliste muistsete maailmariikide valitsejaid, nagu Egiptuse vaaraod, Assüüria ja Babüloonia kuningad, Aleksander Suur? Pole maailmas vist koolipoissi, kes ei teaks legendaarset ristisõtta läinud Richard Lõvisüdant, aga kui palju on neid, kes oskaks midagi arvata Liivimaa piiskop Albertist? Valitsejaid, kes on tahtnud endale allutada Vahemere kagurannikut, on olnud tõesti palju. Kontroll muistse Palestiina üle andis ülemvõimu põhja-lõuna ja ida-lääne suunas kulgevatel kaubateedel ning garanteeris lõppkokkuvõttes majandusliku õitsengu.
Iisraeli mägine maa demonstreerib muu hulgas väga näitlikult, kuidas inimasustus, kaubakaravanide ja vaenuvägede liikumisteed loodust ja pinnareljeefi on pidanud järgima. Nii seisis lõunast põhja (ja vastupidi) Palestiinat läbiva muistse ränduri ees valik, kas asuda teele mööda Keskmägismaa veelahet, piki Jordani orgu või Rannikutasandikku. Just viimast teed mööda kulges ka näiteks Egiptusesse suunduv ismailiitide kaamelikaravan, kellele vennad Joosepi maha müüsid (vt. 1Ms 37:25-28). Kui aga vaenuvägi, nagu näiteks 1482. aastal e.m.a. kaananlaste vastu suundunud Thutmosis III oma, jõudis Karmeli mäestikuni, siis viljakale Jisreeli tasandikule tungimiseks oli vaid kolm võimalust: Jokneami kuru põhjas, Taanaki kuru lõunas ja Megiddo kuru mäestiku keskkohas. Viimane oli muidugi kõige otsem tee tasandikku strateegiliselt valvava Megiddo alla, kuid samas ka kõige raskemini läbitav ja kitsam. Vaarao sõjalised nõuandjad soovitanudki valida põhja- või lõunapoolsem läbipääs, Thutmosis III aga otsustas Megiddo kuru kasuks, lootes ilmselt, et seda ei oska ette aimata ka kaananlased. Viimaste vägi ootaski vaarao armeed Taanaki kuru juures ning egiptlaste üllatusrünnak õnnestus, kuid Thutmosis III sõdalaste tähelepanu koondus rüüstamisele-röövimisele ning kaananlastel läks korda varjuda Megiddo müüride taha. Lahing, mis oleks võinud ühe päevaga tuua kuulsusrikka võidu Egiptusele, venis kuudepikkuseks jõukatsumiseks - Megiddo alistus vaaraole alles seitse kuud hiljem. Tollase võidu tähtsust iseloomustavad kõige paremini Egiptuses asuva Karnaki templi seinale raiutud sõnad, mille lausujaks peetakse Thutmosis III ennast: Megiddo hõivamine oli sama hea, kui oleks vallutatud tuhat linna. Thutmosis III, üks energilisemaid 18. dünastia vaaraosid, korraldas Levanti kokku 16 sõjakäiku ja vallutas või hävitas üle 300 linna.
Asustusest veel niipalju, et kui eestlaste esivanemad on eemale hoidnud suurtest soodest-rabadest ning põlismetsadest, siis Iisareli aladel rajab tark mees oma kodu kaljule. Miks? Sellele annab ammendava vastuse lõik Jeesuse mäejutlusest: Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk. (Mt 7:24-27) Tõepoolest - näiteks väga viljakalt Jisreeli tasandikult, mis sobib suurepäraselt maaharimiseks, pühiksid talvised sademed ja nendega kaasnevad mudavoolud igasugused ehitused. Ja nii ronivadki külad ja linnad tasandikku ümbritsevaid mäekülgi mööda kõrgusesse, Piibli mõistujutud aga, nagu selgub, seletavad asju Palestiina elanike väga praktilistele elukogemusele tuginedes!
Vesi
Üks oluline linna tekkimise eeldus oli muistses Palestiinaski muidugi vee olemasolu. Veeta pole elu kusagil, saati siis piirkonnas, kus sajab vaid detsembrist veebruarini ja suve jooksul ei kuiva ära vaid paar-kolm jõge. Seepärast on ka tänapäeval Iisraelile strateegiliselt nõnda tähtis Golani kõrgustik, kus asuvad Jordani lätted.
Igapäevaeluks vajaliku vee nimel on näinud suurt vaeva kõik kunagi Vahemere kagurannikul elanud rahvad. Nii on vihmavee kogumiseks rajatud mahuteid avastatud meie ajaarvamise eelse 8. aastatuhande Jerichost ja kaananlaste ehk siis varase pronksiaja (3050-2700 e.m.a.) Aradist, mis oma 2500-3000 elanikuga oli tollal üks suuremaid linnu piirkonnas. Tsisternidesse on vihmavett kogutud näiteks ka Kumranis, mida üldjuhul tuntakse sealsetest koobastest avastatud käsikirjarullide järgi (pärit ajavahemikust 103 e.m.a.-68 m.a.j.). Tegelikult on juudid Kumranis elanud juba 8. sajandist e.m.a. ja sellest perioodist on pärit ka esimesed veereservuaaride jäänused. 1. sajandil e.m.a. leidis Kumranis varjupaiga üks esseeenide äärmusrühmitus, kes rajas sinna mitmeid uusi veehoidlaid ja märksa keerulisema veejuhtmete süsteemi. Kui Vespasianus ja tema Rooma väeosad Kumrani 68. aastal (Juudi sõja käigus) vallutasid ja sinna oma garnisoni paigutasid (arvatavasti tegutses see kuni 74. aastani, misjärel Kumran lõplikult hüljati), siis ei saanud nemadki läbi veetsisterne kasutamata. Veehoidlaid on leitud ka Masadast, Herodeionist jm., kusjuures sageli on tegemist tohutu ruumalaga rajatistega - suhteliselt vähemuuritud paikades, kus võiks leiduda seni avastamata tsisterne, hoiatatakse märgistatud rajalt kõrvale astumise eest, sest see on kõige otsesemas mõttes eluohtlik!
Paljudes muistsetes Palestiina linnades on päevavalgele tulnud ka läbi lubjakivikalju uuristatud tunnelite-šahtide süsteemid, mis pidid tagama juurdepääsu väljaspool linnamüüre asuvate allikate juurde, seda eeskätt pikkade piiramiste ajal. Tuntud on kuningas Hiskija veejuhe Jeruusalemmas, mille järgi Vana Testament annab lausa hinnangu kuninga tegemistele üldse: Ja mis veel tuleks öelda Hiskijast ja kõigist tema vägitegudest ja kuidas ta tegi tiigi ja veejuhtme ning juhtis vee linna, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus? (2Kn 20:20) Veesüsteem oli rajatud Haasoris, Beer Sebas jm. Megiddo vastavad ehitised pärinevad näiteks 9. sajandist ja koosnevad umbes 40meetrisest (ligi 200 astet) läbi kalju raiutud šahtist, mis laskub 70 meetri pikkuse tunnelini, mis omakorda viib müüride taha jääva lätteni. Allikas ise maskeeriti osavalt pinnasega, nii et tänapäeval tundub, nagu asetseks see mäe sisemuses, mäe jalamile jõudmiseks tuleb aga omakorda tõusta 80 trepiastet ülespoole.
Ja omaette nähtuseks on muidugi akveduktid, näiteks 1.-7. sajandil Kaisaread veega varustanud süsteem, millest tänapäevanigi säilinud osa on üsna muljetavaldav.
Väravad
Lugematute veejuhtmete ja -mahutite kõrval oli muistse Palestiina linnade üks tähtsamaid ehitisi värav! Ja seda mitte ainult sõjalises, vaid ka ühiskondlikus ja tseremoniaalses mõttes. Linnaväravates kees elu, sealt valitseti riiki, seal mõisteti kohut, seal võeti vastu teiste valitsejate saatkondi. Olgu selle tõenduseks toodud mõned katkendid Piibli ajalooraamatutest. Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki oma aujärjel, mantlid seljas, rehepeksu väljakul Samaaria värava suus... (1Kn 22:10) Aga Eliisa ütles: "...Homme sel ajal maksab Samaaria väravas pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ka ühe seekli." (2Kn 7:1) ...ja hävitatakse kõik, kes kavatsevad kurja, kes teevad sõnaga inimese süüdlaseks, kes seavad püünise kohtumõistjale väravas ja tõrjuvad õige põhjuseta kõrvale. (Js 29:20-21) Ja Boas läks väravasse ning istus seal... Ja Boas võttis kümme meest linna vanemaist ning ütles: "Istuge siia!" Ja need istusid. ... Ja kogu rahvas, kes oli väravais, samuti vanemad, ütlesid: "Meie oleme tunnistajad!..." (Rt 4:1-2, 11) Nad vihkavad noomijat väravas ja põlgavad seda, kes räägib tõtt. ... Sest ma tean, et teie üleastumisi on palju ja teie patud on suured: te kiusate taga õiget, võtate altkäemaksu ja tõukate vaesed väravas kõrvale. (Am 5:10-12) Kui etiooplane Ebed-Melek, hoovkondlane, kes viibis kuningakojas, kuulis, et nad olid Jeremija pannud kaevu - kuningas istus parajasti Benjamini väravas -, siis Ebed-Melek läks kuningakojast ja rääkis kuningaga... (Jr 38:7) Siis kuningas (jutt käib Taavetist) tõusis ja istus väravasse. Ja kogu rahvale teatati ning öeldi: "Vaata, kuningas istub väravas." Siis tuli kogu rahvas kuninga ette. (2Sm 19:8)
Muistse Iisraeli põhjapiiril paiknenud Daani väravakompleksist on arheoloogid leidnud kiviplatvormi, millel kunagi on ilmselt seisnud valitseja troon ja millele on toetunud seda varjav katus. Troonist paremale jääb pink, millel istusid tõenäoliselt vanemad ja kohtumõistjad. Samast Daanist avastatud 18. sajandist e.m.a. pärineva kaananlaste värava sillus on aga ilmselt vanim maailmas säilinud (ümar)kaar. Arvatavasti on just tolle värava ees kunagi seisnud Aabraham ise ja just sellest väravast on juttu 1. Moosese raamatus (13:14): Kui Aabraham kuulis, et ta vennapoeg oli vangi viidud, siis ta viis välja oma kodakondsed, kes tema peres olid sündinud, arvult kolmsada kaheksateist, ja ajas vaenlasi taga kuni Daanini.
Mitte ainult Jeruusalemm
Iisrael on niisiis midagi hoopis enamat kui ainult Jeruusalemm. Aga muidugi on seal ka Jeruusalemm, kus õhk on lausa raske religioossusest. Linnatänavatel tunnetab seda eeskätt läbi inimeste, kes hoolimata rahvaste, religioonide, riikide, organisatsioonide jms. vastuoludest siiski rahumeelselt üksteise kõrval toimetavad. Oimulokkide ja kiipadega ortodokssed juudid, maksimaalselt kinni kaetud araabia naised, turbanites ja halattides beduiinid, frantsiskaani ja lugematute muude ordude mungad-nunnad. Seevastu olemasolevad Jeruusalemma müürid pärinevad näiteks alles türklaste ajast, seega siis 16. sajandi algupoolest, ja kulgevad hoopis teisalt kui ca 3000 aastat tagasi kuningas Taaveti ajal.
Jeruusalemmast ja seal ristuvatest religioossetest emotsioonidest räägitakse teiste Iisraeli paikadega võrreldes siiski suhteliselt palju ja nii peatuksin vaid millelgi niisugusel, mida võiks ehk nimetada ka au- või mälestussambaks juutide vabadust armastanud esivanematele. Jeruusalemma Templimäe jalamil on nimelt igaühel võimalik näha tohutuid kiviplokke, mis praegugi lebavad hunnikus täpselt samamoodi, nagu Rooma sõdurid nad Juudi sõja ajal (70. aastal) kunagi Teise templi küljest lahti kangutasid ja Templimäelt alla heitsid. Need kivimürakad panevad mõtlema mitte niivõrd juudi ehitusmeistrite oskustele, mis võimaldasid taolistest plokkidest templi püstitada, vaid selle viha suurusele, mis andis roomlastele jõudu oma lammutustöö tegemiseks. Aga suurte impeeriumide viha oma vabaduse eest võitlusse tõusnud väikeste rahvaste vastu on ikka suur olnud. Ja ega siis roomlased ainult Jeruusalemma laastamisega piirdunud - nii Juudi sõja kui teiste ülestõusude mahasurumisel rakendati põletatud maa taktikat, mis andis oma panuse Iisraeli looduse laastamisse.
Kuningas
Iisraelis tuleb teisalt siiski tahtmatult ka imetleda Rooma impeeriumi ja kultuuri vägevust. Juba ainuüksi fakt, et sellele väikesele maalapile Vahemere ja Jordani vahel on püstitatud neli rooma teatrit (Beet Seanis, Samaarias, Sepporis ja Kaisareas, viimases näiteks lisaks veel kaks hipodroomi) tekitab omamoodi aukartust. Kõikvõimalike rooma-stiilis ehitiste puhul meenub aga eeskätt kuningas Heroodes Suure nimi.
On neid, kes väidavad, et juutidel on olnud kolm suurt kuningat - Taavet, Ahab ja Heroodes Suur. Kui Taavet oli usumees, siis kaks ülejäänut rohkem osavad mängurid suures maailmapoliitikas. Roomameelne ja 40. aastal e.m.a. Rooma Senati otsusega Juudamaa kuningaks kuulutatud Heroodes Suur (päritolult hoopiski idumealane ehk edomlane) valitses suuremat osa Palestiinast aastail 37-4 e.m.a. Tema poliitikuvõimeid iseloomustab hästi toimetulek Antoniuse ja Octavianuse konfliktis, milles ta astus poliitilise eksisammu Antoniust toetades. Pärast Antoniuse ja Kleopatra kaotust Octavianusele Aktioni lahingus 31. aastal e.m.a. jätkus tal tarkust/ julgust sõita Rooma ja astuda tulevase keiseri ette. Heroodes olevat öelnud Augustusele otse, et oli Antoniuse hea sõber, ja rõhutanud seejärel, et sama ustav saab ta olema ka Octavianusele, kui too tema sõpruse vastu võtab. Keiser oskas taolist otsekohesust hinnata ning Heroodes Suurest sai paljudeks aastateks üks võimukamaid mehi keisririigis. Ja kui Heroodes asus Vahemere kaldale välja ehitama uut residentsi ning sadamat, siis nimetas ta tolle oma Rooma patrooni auks Kaisareaks. Aga Heroodes laiendas ka Templimäge, tema paleed kerkisid Jeruusalemmas, Samaarias, Jeerikos, Masadas ja paljudes teisteski paikades, tema eestvedamisel on ehitatud lausa meeletult palju. Ühe oma kaljulossi-kindluse - Herodeioni - lähistele olevat Heroodes Suur ka maetud, kuigi haua asukohta pole seni suudetud avastada. Elu lõpuperioodil paljude haiguste, sealhulgas gangreeni käes vaevelnud ning üldiselt julma, tujuka ja võistlejate, eeskätt Hasmoneide suguvõsa ees pidevat hirmu tundva kuninga kuulsuse omandanud Heroodese taotlusi juutide kuningana ja suhtumist rahvasse iseloomustab aga ehk veidi teisest küljest fakt, et näiteks Masada Heroodese-aegsed mosaiigid on igati kooskõlas juudi tavadega.
Heroodes Suure poegade Heroodes Antipase ja Heroodes Filippusega on aga seotud oma aja suur seksiskandaal: Filippuse naine Heroodia jättis nimelt mehe maha ja hakkas elama koos tolle venna Antipasega. Skandaal oli nii ulatuslik, et selle kaja jõudis Uude Testamentigi - abielulahutuse teemat käsitleb Jeesus Markuse evangeeliumi 10. peatükis ilmselt just nimetatud sündmuse mõjul.
Heroodes Suurel endal oli 10 naist ja 14 last, tema pojapojapoeg Heroodes Agrippa II oli viimane Juuda kuningas, kelle valitseda olid mõned Põhja-Palestiina ja Lõuna-Süüria alad ning kelle residents asus Filippuse Kaisareas, paigas, mille nimena on aegade jooksul siiski püsima jäänud hoopis Kreeka jumal Paan'ist tuletatud Banijas ja kus Matteuse evangeeliumi (vt. 16:19) järgi Jeesus ütles Peetrusele: "... Ma annan sulle taevariigi võtmed..."
Kärt Jänes-Kapp (1960) on ajakirja "Horisont" humanitaarteaduste toimetaja.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti