Muiste polnud Läänemere ületamine ohutu. Piraadid võisid su kinni võtta, heeringatünni pista ja kaane peale naelutada.
Menufilmi “Kariibi mere piraadid” uue osa linastumine Eesti kinodes kinnistab taas arvamust mereröövlitest kui meestest, kes seiklesid kaugetel lõunamaa meredel. Ometi värisesid piraatide ees ka Eesti elanikud. Ja aastasadade eest oli Läänemeri nii ohtlik, et merele minnes polnud kunagi kindel, kas maad enam näeb. Sest juba Naissaare taga võisid laevu varitseda verejanulised mereröövlid.
Tulevane kuningas müüdi orjaks
Aastal 967 oli Norra kuninganna Estrid sunnitud koos poeg Olaviga kodust põgenema. Laev, millele nad läksid, võttis kursi Novgorodi. Seal elas Estridi vend Sigurd, kes oli vürst Vladimiri juures tähtsal kohal ning suures aus ja lugupidamises. Novgorodi laev aga ei jõudnud, sest teel ründasid seda eestlastest mereröövlid.
Nagu muistne saaga jutustab, löödi laevalolijaist osa maha, osa aga jagasid eestlased omavahel orjadeks. Olav lahutati emast ning ta sattus ühes oma kasvataja Torulfi ja tema poja Torgiliga kellegi Klerkoni omanduseks. Kuna Torulf oli orjaks liiga vana, lõi Klerkon ta lihtsalt maha. Klerkon viis poisid Eestisse ja müüs nad seal siku eest maha. Mõni aeg hiljem ostis Olavi ja Torgili ära Rease-nimeline mees. Saaga andmetel oli Olavil Rease juures hea põli, peremees kohtles teda nagu oma poega.
Röövimisest oli möödunud kuus aastat, kui Eestisse saabus makse korjama ei keegi muu kui Olavi onu Sigurd. Edasi läks nagu muinasjutus. Sigurd kohtas juhuslikult nägusat ja haritud poissi ning huvitus, kes ja kust ta on. Nii selguski, et tegemist on tema oma õepoja Olaviga. Sigurd ostis poisi 9 või 12 marga kulla eest vabaks, samuti Torgili, ning reisis nendega Novgorodi.
Olavi ema Estridi tundis Eestis orjaturul ära rikas ja suursugune Norra kaupmees Lyder, kes ostis ta ära ja võttis endale naiseks. Olavist aga sai Norra kuningas Olav Tryggvason, kes valitses aastatel 995–1000. Värvikas lugu Olavist ja Estridist on kui mitte esimene, siis üks varasemaid allikaid, milles on juttu Eesti mereröövlitest.
Sama kuulus mereröövlilugu on Sigtuna hävitamisest. Augustikuu 12. päeval 1187 purjetasid arvatavasti eestlastest või karjalastest meresissid üle mere ja tegid maatasa Rootsi tähtsaima linna Sigtuna. Seda legendi on palju uuritud ning arheoloogiliste kaevamiste põhjal on lõpuks jõutud seisukohale, et konkreetne legend ei vasta tõele. Küll aga on täiesti võimalik, et eestlased Sigtunasse muidu röövretki tegid. Veidi varasemast ajast, aastast 1178 on teada veel üks meie piraatide veretöö. Saarlastest mereröövlid võtsid siis vangi Soome piiskopi Rodulfuse ja tapsid ta.
Vitaalivendade hirmuteod
Järgmistel sajanditel ei muutunud liiklemine Läänemerel sugugi ohutumaks. Nii näiteks selgub Lübecki rae järelepärimisest Turu foogtile 1326. aastal, et Tallinna lähedal on sügisel jälle mererööve toime pandud. Paarkümmend aastat hiljem aga kaaperdati Soome lahel isand Henriku laev ja viidi Tallinna. Kalanni foogt Esgerus pöördus seepeale Tallinna rae poole, et tema sõber Henrik oma laeva ühes lastiga tagasi saaks.
Laevu pandi merel ka põlema. Nii pistsid Uusimaa mereröövlid 1368. aastal Tallinna lähistel tule otsa kellelegi härra Simonile kuulunud laevale, mis eelnevalt ilmselt paljaks rööviti.
Sajandi lõpul läks olukord aga päris hulluks. Kroonikud hakkasid jutustama suurest hulgast mereröövlitest, kes valitsesid Rootsi vetest Neeva jõeni välja. Nende tunnuslause oli “Jumala sõbrad j a kogu maailma vaenlased” ja nad nimetasid end vitaliaanideks.
Algul Rootsi kuninga Mecklenburgi Albrechti teenistuses olnud vitaliaanid ei kuuletunud hiljem enam kellelegi ja valmistasid kõigile tõsist peavalu. Vitaalivendadel arvati olevat koguni 200 laeva. Hirm ja viha nende vastu oli nii suur, et kättesaadud vitaliaanid hukati ning nende kolbad naelutati raudnaeltega paalide otsa. 1395. aasta suvel röövisid vitaalivennad karistamatult kaubalaevu Soome lahel – Tallinna ja Turu raad pidasid selle kohta küll kirjavahetust, kuid enamaks nad polnud võimelised.
Löögi alla sattusid mitte ainult laevad, vaid ka sadamalinnad. Nii hoiatati Turust selsamal sügisel tallinlasi, et vitaliaanid on tulemas Tallinna ja Pärnusse. Seetõttu soovitati rael linnadesse rohkem sõjaväge paigutada.
“Inimhing oli Läänemerel niisama odav, nagu see on praegusaja Aafrikas. Langenute arvu lahingus ei hoolinud keegi kokku lugema. Vitaalisõdade käigus tapeti sadu inimesi, neid mõrvati ja heideti merre. Laevu läks põhja, neid uputati ja neid kadus,” iseloomustab seda aega Juha Ruusuvuori oma raamatus “Läänemere mereröövlid”.
Laevu püüdsid vitaalivennad ka kavalusega. Nii näiteks kaaperdasid nad 1395. aastal ühe Tallinnast tulnud laeva sel kombel, et ajasid ta valemärgutulede abil kõigepealt karile.
Sattuda vitaliaanide kätte tähendas koledaid piinu neile, keda just kohe maha ei löödud. Vitaliaanid sidusid vangid kinni, pistsid heeringatünnidesse ja naelutasid kaane peale. Kes sadamas veel elus oli, see kas värvati mereröövliks või nõuti tema eest lunaraha.
Vitaliaanide lõpp saabus 1400. aastal, kui Hansa otsustas kauplemist üha enam häirivad mereröövlid hävitada. Läänemerele saadeti laevad piraate jahtima. Nende tugikohti Põhjamere rannikul rünnati. Paljud vitaalivennad langesid lahinguis, paljud võeti kinni ja hukati.
Rektori poeg läks mereröövliks
Kuigi Hansal õnnestus Läänemere läbi aegade suurim mereröövlite jõuk purustada, ei tähendanud see kaugeltki veel rahulikke aegu siinsetel vetel. Nii näiteks hoiatas aastal 1420 Tallinna keegi Janeke Hampmos, et merel liiguvad piraadid. 1438. aastal aga tungisid Rootsi, Soome ja Eesti piraadid Hiiumaa rannikule. Aasta hiljem nähti Ruhnu sadamas kurikuulsat piraati Ivar Flemingit. Tallinlaste laevu kimbutas toona ka Eestist pärit aadlik Calle Dönhoff, kes elas vaheldumisi Turus ja Tallinnas.
Tallinna rae vihatumaid vaenlasi sel ajal oli veel üks piraat, Alf von Molen. Tallinlased isegi süüdistasid Stockholmi raadi Moleni toetamises. 1436. aastal aga teatas Molen, et on nõus tulema Tallinna rae ette oma tegudest vastust andma, kui tagatakse tema julgeolek. Tallinna ta muidugi ei ilmunud.
16. sajandi algusest on teada lugu vaprast Uusikirkko kirikhärrast Magnus Bockist, kelle väike laev Tallinna lahel kaaperdati, ent kes vallutas selle piraatide käest tagasi. Pastoril nimelt õnnestus laevalt jullaga Tallinna põgeneda, kus talle tulid appi kaasmaalased. Laevale jäänud meeskond oli pandud teki alla luku taha, kuid neil läks korda ankruköis katki raiuda ning laev hakkas linna poole triivima. Siis aga saabus söakas kirikhärra koos kaaslastega, nad vallutasid laeva ja panid piraatidel käed raudu.
Röövid Läänemerel aga jätkusid. “Aastal 1563 septembris purjetas kogu Lüübeki laevastik üsna muretult Narva. Tagasisõidul aga võeti neilt rõõmutuju. Sel ajal, kui nad Narvas lossisid ja uut kaupa laadisid, olid r ootslased 12 laevaga valmis lüübeklasi Narva all vastu võtma, ning kui nad Kõrgessaare all kokku said, kaaperdati mõningaid lüübeklaste laevu,” kirjeldab Liivimaa kroonikas Balthasar Russow.
Tallinnal oli peagi taas põhjust piraatide ees hirmu tunda – 1568. aastal ähvardasid linna Danzigi mereröövlid. “Selsamal varakevadel tulid Danzigi piraadid kaheteistkümne laevaga hästi varustatult Tallinna alla ja heitsid Naissaare taga ankrusse, et Poola kuninga nimel sulustada sõitu nii Tallinna kui ka Narva poole. Need piraadid nõudsid Tallinna käest põletamise ähvardamisel kontributsiooni, kui nende nõudmisi ei täidetud. Kui nad nüüd peaaegu poole suve läbi Tallinna ees pidutsenud olid ning lõppeks teada said, et Rootsi kuninga laevad olevat lähenemas, taandusid nad jälle Danzigi poole,” jutustab Russow. Kaks aastat hiljem läks Danzigi piraatidel Narva all kehvasti. Inglased vallutasid mõned nende laevad ja andsid venelaste kätte, kes poosid 70 piraati üles.
Järgmise aastasaja piraatidest “kangelased”, kellest üks otsapidi ka Eestiga seotud, olid Tartu ülikooli rektori Jakob Skytte poeg parun Gustav Adolf ning Karl X Gustavi õuejunkur Gustav Drake. Aadlisoost piraadid röövisid ja tapsid merel, kuni 1663. aastal lõpuks kinni kukkusid. Skytte hukati, Drake aga oskas puhtalt välja tulla.
Võrreldes eelmiste sajanditega olid ajad siiski muutunud rahulikumaks ning kallaletungid laevadele Läänemerel vähenesid. 18. sajand aga andis piraadi-vabadusvõitleja, Narvas sündinud Stefan Löfvingi. Venelastega vapralt võidelnud ning nende laevu röövinud Löfving kuulutati pärast Soome iseseisvumist 1917. aastal vaat et lausa rahvuskangelaseks. Löfvingi saagiks langesid ka Eestist tulnud laevad. “29. juulil (1718) kaaperdasin Vene aluse, mis oli tulnud Tallinnast, lastiks 70 tünni soola, 200 leesikat tubakat,” kirjeldas piraat oma päevikus.
18. sajand siiski andis veel ühe legendaarse mehe, keda vähemasti rahvajuttudes on seostatud laevade röövimisega. See oli Hiiumaa Suuremõisa parun Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Sternberg (1744–1811) ehk Ungru krahv. Teda nimetati ka randröövliks, kes süütas valetulesid ja juhtis sel kombel laevu madalikule. Neid lugusid ei ole aga suudetud tõestada. Küll peitis ta oma mõisas karile jooksnud laevadelt saadud saaki – “mere õnnistust”.
Mereröövlilegende liigub Eestis teisigi. Nii elanud Prangli saarel aastasadade eest piraatide naispealik Helena, kellest vabanemiseks tulnud saarel kuusemets põlema panna ning kes peitnud oma kulla Ülesaare luidetesse. Naispiraat Helena võis tõepoolest olemas olla. Tema kuld muidugi on tänaseni leidmata ja kes teab, ehk Naissaaregi maapõu varjab mereröövlite veriseid aardeid.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti