keskiviikko 30. kesäkuuta 2010
Rooma katakombidest paljastusid kõige varajasemad pildid apostlitest
Postimees.ee 28.06.2010
Peetrust ja Paulust kujutavad freskod avastati jõuka roomlanna matmispaigast
Foto: Scanpix
Arheoloogid avastasid Roomast tänapäevase kontorihoone alt olevatest katakombidest kõige varajasemad apostleid Peetrust ja Paulust kujutavad pildid.
Need neljanda sajandi teisest poolest pärinevad freskod on katakombide laes, edastab Huffington Post.
Apostlite pildid puhastati tänapäevase lasertehnoloogia abil. Laseri abil oli võimalik eemaldada sajanditevanune mustuse, tolmu ja kaltsiumkarbonaadi kiht ilma pilte kahjustamata.
Arheoloogide sõnul on need apostlid joonistatud jõuka roomlanna matmispaiga ilustamiseks.
Vatikani uurijad kinnitasid, et Santa Tecla katakombides olevad freskod on varajaseim viide kristlikele apostlitele.
Vatikan teatas freskode leiust juba ülemöödunud aastal, kuid siis ei oldud veel kindlad, keda seal kujutatud oli. Tehti kindlaks, et neil on apostlid.
Freskode restaureerimisele kulus 60 000 eurot. Katakombide niiske kliima muutis restaureerimise raskeks, kuid lasertehnoloogia abil see siiki õnnestus.
Peetrus oli esialgselt hoopis Galileast pärit kalur, kelle nimi oli Siimon. Jeesus kustus ta oma jüngriks ning andis talle nimeks Keefas, mis tõlgituna tähendab Peetrus.
On teada, et keiser Nero valitsemisajal viibis ta Roomas ning suri märtrisurma.
Pauluse kohta on teada, et esialgu oli ta nimi Saulus. Ta elas Tarsoses ning oli telgimeister. Saulusest sai Paulus ja kristluse jünger pärast seda, kui ta teel Damaskusesse järsku pimedaks jäi.
Toimetas Inna-Katrin Hein
tiistai 29. kesäkuuta 2010
Taevaskojas jäädvustati metsavendluse ajalugu
Tartu postimees 28.06.2010
Avamisel viibisid ka mitte küll selle konkreetse punkriga seotud endised metsavennad Arnold Ojaste, Aksel Ojaste ja Ago Ainelo.
Foto: Ahti Bleive
Laupäeval avati Taevaskojas Jaan Rootsi metsavendade salga kunagise punkri asukohas infotahvel.
MTÜ Taevaskoja liikmed avasid Jaan Rootsi metsavendade salga punkri juures infotahvli, mis annab põhjaliku ülevaate seal elanud vastupanuvõitlejatest.
Samuti paigaldati viidad, et punkri asukoht oleks lihtsalt leitav. Samal päeval toimus ka endiste metsavendade kokkutulek Räpina vallas Maarjalille talus.
Taevaskojas asus omal ajal üks Kagu-Eesti paremini organiseerunud metsavendade salga punker. Selle rajas 1951. aasta sügisel Jaan Rootsi metsavendade salk, mis oli üks viimaseid aktiivselt tegutsenud metsavendade gruppe Lõuna-Eestis.
Sellesse kuulus aastatel 1949–1952 kaksteist meest. Nende punker koosnes kahest ruumist. Ühes hoiti toiduvarusid ja teine oli eluruumiks, kus asusid narid kümnele mehele. Punkris elati nii suvel kui talvel, kusjuures talvel lumega käidi väljas vaid erandkorras, sest jäljed oleks reetnud punkri asukoha.
«Aktiivsem osa salgast, kaasa arvatud Jaan Roots hukkusid 6. juunil 1952 Räpina lähistel Ristipalos. Punker lasti hävituspataljonlaste poolt õhku 1954. aastal. Salga liikmetest jätkas võitlust legendaarne August Sabbe, kes hukkus viimase aktiivse metsavennana Võhandu jõel 28. septembril 1978,» rääkis Taevaskoja külavanem Ahti Bleive.
maanantai 28. kesäkuuta 2010
Viljandi, Väike-Turu 8 maja ajalugu
Bonifatiuse Gildi koduleht www.bonifatiusegild.ee
Väike-Turu tänav pärineb keskajast. 1599. a. revisjonis on see tänav märgitud Kauba (Storke) tänava nimega, 18. sajandi lõpust alates oli tänava nimeks Sea tänav (Schweingasse, Schweinstrasse), 1922. a. Väiketuru tänav, pärast II maailmasõda Väike-Turu tänav. Alates 19. sajandist muutus Väike-Turu väiksema tähtsusega kõrvaltänavaks.
1790. aasta linnaplaani järgi asus praegune Väike-Turu 8 maja krundil nr 14, mis ulatus Sea tänavast Väikesele ehk Heinaturule, tagakülg ulatus endise Vallikraavi tänavani. Krundil asus kaks maja, mille külg oli tänava suunas ning krundi omanik oli leskproua Helm (1786 a Viljandi kodanikeraamatu järgi oli leskproua C.C. Helm 50 a vana, 3 poja ema , sündinud Pärnumaal. Ta pidas võõrastemaja ja oli ostnud elamu krundile nr 52 ja väiksema maja krundile nr 85).
1832. a. plaani järgi kuulus 919 ½ ruutsülla suurune krunt nr 52 vasksepp Siebertile ning krundil oli üks elumaja (praegune Väike-Turu 8 maja). Teist krundil asunud maja selleks ajaks enam alles polnud. 1845 a teatel ehitati Sieberti majja juurde üks ahi. 1863 a andmete järgi kuulus krunt sel ajal juba Sieberti pärijatele. 1866 a plaanil on näha tänava-äärset elamut, mille taga hoovil asusid kõrvalhooned. Krundi Vallikraavi tänava poolses küljes asus teine elumaja.
1886 a kuulus krunt raehärra G. A. Reisnerile. Reisnerid asutasid heategevusseltsi, millele kuulus enne I maailmasõda ka krunt nr 52. Pärast sõda sai kinnistu omanikuks Viljandi linn. Pool kinnistut jäi edasi heategevusseltsi kätte, 1922 a 25. juunil avas Reisner Stifti krundist eraldatud aiaosas Kontsertaia Arkaadia Koidu selts. Lisaks kontsertidele oli aed avatud ka suvekohvikuna. Aastatel 1933-1940 pidas aeda üleval Tuletõrje orkester – siin toimusid vabaõhukontserdid, mängiti tantsumuusikat. Siis oli enamkasutatud nimi Rahvaaed.
"Viljandi Linna 1. Lasteaed tegutses Väike-Turu tänav 8 majas juba enne sõda juhataja Ilse Mägi juhtimisel kahe rühmaga, hilisemalt kolme rühmaga s.o. 75 lapsega. Aastaid hiljem avati praegusel Laidoneri platsi ääres olevas majas neljas rühm. 1949.aastal Ilse Mägi lahkus töölt. Järgnesid juhtajad Virve Pungaste – 1953.a , Salme Vares 1953 – 1965.a , Silva Allik 1965 – 1978.a , Eha Naarits 1979. a, kelle juhtimisel viidi lasteaed üle uude majja Riia mnt 30, alates 01.nov. 1985.a I Lastepäevakodu nime all 280-kohalisena, millest kaks sõimerühma."
Need read on võetud kunagise kauaaegse lasteaiajuhataja ning pedagoogi Asta Eirandi memuaaridest.
Väike-Turu 8 hoone on ehitatud 18. sajandi II poolel, kuid 19. sajandi II poolel tehti mitmeid juurdeehitusi. Sel ajal kujunes praegune fassaadilahendus ning ehitati välja ärkel – varem oli hoone tänavakülje edelapoolsel osal vintskapiga katuseaken. Hilisemal ajal ehitati maja kaguküljele väike eeskoda ning enne 2001-2002 aastate ümberehitustöid oli väike juurdeehitis ka idaküljel.
Hoone on ristkülikukujulise põhiplaaniga poolkelpkatuse ja ärklikorrusega ühekordne maja (Viljandile omane kodanikumaja!). Maakivi- ja tellisvundament on krohvitud, rõhkpalkseinad kaetud püstlaudadest voodriga. Hoone nurgad on kujundatud profileeritud kapiteelidega pilastritega, 6-ruuduse jaotusega aknaid ümbritseb lihtne raamistus. Hoone tänavapoolse välisukse kujundus pärineb 19. sajandi II poolest. Samasuguse kujundusega välisuks on ka hoone hooviküljel.
Maja keskteljel on koda, kust pääseb kunagise mantelkorstna alusesse ruumi (praegu läheb sealt trepp ärklikorrusele). Mantelkorstnast on säilinud vaid alumised müüriosad. Maja on osaliselt kellerdatud.
Hoone restaureeriti 2001-2002 aastal. Katus kaeti uue kivikattega. Pööningul on kõik vaheseinad endistest viimistuskihtidest puhastatud, põrand on uutest laudadest. Maja on väga heas seisukorras.
Säilinud on ka 1933 a K. Sulke poolt Tuletõrje ühingu aeda kavandatud kõlakoja ja väljakäigu projekt ja 1934 a samasse aeda planeeritud einelaua projekt. Need olid kerged ehitised ja säilinud ei ole.
Paljastati Vooremäe ajaloolised saladused
Valgamaalane 25.07.2009
Ülle Kübarsepp, reporter Otepääl
Martti Veldi näitab Vooremäe jalamilt leitud keskaegset keraamikat.
Foto: Ülle Kübarsepp/Valgamaalane
Puka vallas asuval Pikasilla Vooremäel teostatud arheoloogilised väljakaevamised paljastasid nii kesk- kui kiviaja inimeste elutegevuse jäljed. Kümnel ruutmeetril tuli päevavalgele 650 leidu.
Puka vapil on kujutatud kolme hõbedast tähtristiga ümbritsetud kuldne sokupea rohelise kilbi foonil. Sokupea tuleneb endise Puka mõisniku Thomas Bocki nimest, mis tähendab saksa keeles sokku. Tähtristid aga tähistavad kolme Puka valla territooriumil paiknevat muinasaegset eestlaste linnamäge: Kuigatsi ja Kivivare linnamägi ja Pikasilla Vooremägi.
Neljapäeval esitlesidki arheoloogid kohalikele elanikele Pikasilla Vooremäe ajaloo esimeste arheoloogiliste kaevetööde leide.
«Oleme siin töötanud eelmise nädala kolmapäevast alates. Meie tegevus pälvis kohalikes elanikes väga suurt tähelepanu, iga päev käis keegi ikka läbi. Nii otsustasimegi enne tööde lõpetamist kutsuda külarahva kokku, et neile uurimistööde käiku tutvustada ning näidata ka huvitavamaid leide,» rääkis kaevetööde juht Martti Veldi, Tartumaa muinsuskaitseameti vaneminspektor arheoloogiamälestiste alal.
Külarahvas sai teada, et Vooremäe ajalugu ulatub keskmisse ja nooremasse kiviaega. Loodeti leida viiteid ka viikingitele, ent paraku seekordsed leiud tulemust ei kandnud, küll aga paljastus kohe esimeste labidatäite järel õhukese mullakihi alt 13. sajandi lõpu ja 14. sajandi alguse inimtegevuse jäljed.
«Esimesed leiud tulid kohe mätaste alt ning nende põhjal võib oletada, et tegemist on varakeskaegse perioodiga. Kõik viitab sellele, et Vooremäe meenutab omaaegset linnalist asumit,» selgitas Veldi.
Kaevetööde jätkudes tuli ette tükk tühja maad, ent siis hakkasid paljastuma ka kiviaja inimasustuse jäljed.
«Vooremägi ja selle jalam on olnud asustatud nii keskmises kui nooremas kiviajas. Keskmisele kiviajale ehk mesoliitikumile, mis jääb ajavahemikku 9000–5000 aastat enne Kristust, viitavad leiud mäe pealt. Tegime igaks juhuks ka proovikaevamise mäe jalamilt ning endilegi üllatuseks avastasime kohe ühe suure savist anuma killud,» rääkis kaevetööde juht haruldasest ja ootamatust leiust.
Mäe alt leitud suur keraamiline anum viitab asjaolule, et inimasustus on Vooremäel kestnud ka peale Võrtsjärve taandumist. Mesoliitikumi ajal elati saarekesel, ent peale vee taandumist, siis juba neoliitikumi ehk noorema kiviaja aegu, mis kestis aastast 5000–1800 enne Kristust, jätkus elutegevus paljastunud saare jalamil.
Meie eellased olid Martti Veldi sõnul praktilise ellusuhtumisega: elati sageli just veekogude, eriti mageveekogude vahetus läheduses, kus oli võimalus end kalastades rahuldavalt ära elatada.
Arheoloogidega kohtunud külarahvas päris muu hulgas ka Vooremäe kohta käivate legendide kohta, mis jutustavad mäe all peituvatest keldritest ja käikudest.
«Mäe keskel on tõesti üks lohk. Uurisime seda meetri sügavuselt puuriga, aga väidetavat pinnase vajumise põhjust seletada küll veel ei oska,» vastas Veldi pärimistele.
Nii Milvi Katt kui Aksel Tiideberg, kes kogu elu Vooremäe lähistel elanud, teadsid pajatada nii mõnegi huvitava loo rahvapärimuste vallast.
«Siin liiguvad legendid Voore Andresest, kes olevat kõva kaupmees olnud,» rääkis Milvi Katt.
Kinnituseks kaubanduse olemasolule keskajal lisas Veldi omalt poolt, et sellele viitavad kivikeraamika killud ja paar leitud münti. «Siinmail kivikeraamikat ei valmistatud, ilmselt toodi see sisse Saksamaalt, kus seda valmistati,» selgitas Veldi.
lauantai 26. kesäkuuta 2010
Kuressaare Politseimaja ajaloost
Saarte Hääl 26.01.2007
Autor: Urmas Kiil
Täpne aasta, millal ehitati maja, kus praegu asub Kuressaare politseijaoskond, pole teada. Teada on, et see maja on kantud 1792. aastal avaldatud Kuressaare plaanile, mis omakorda on 1786. aasta linnaplaani kohandatud variant.
1786. aastal oli praeguse politseimaja (Lossi tänav 7) omanik Karl von Güldenstubbe, kes viis aastat hiljem (1791) ostis endale Lööne mõisa. 1803. aastal abiellus tema tütar Karl von Buxhoevedeniga ja nii läks mõis XIX sajandi teisel poolel koos Kuressaares Lossi tänav 7 asunud majaga Buxhoevedenite perekonna valdusse.
Lossi 7 – Lööne koda
1784. aastal asus kubermangu pealinnast Riiast Kuressaarde elama Liivimaa viitsekuberner Balthasar von Campenhausen, kellest sai Saaremaa asehaldur.
Tema siinoleku 14 aasta jooksul toimusid suured muutused nii linnas kui ka maal – muuhulgas tihenes tookordse ühiskondliku eliidi läbikäimine. Et talvisest seltsielust osa saada, hakkas maa-aadel Campenhauseni algatusel endale linna maju ehitama, mistõttu Kuressaare välisilme oluliselt paranes.
Pärimuse järgi hakati neid maju nimetama kodadeks (saksa keeles das Haus). Tavapäraselt kasutati seda sõna koos mõisa nimega. Nii saigi praegune politseimaja nimetuse Lööne koda, sest hoone oli Lööne mõisniku omand.
Siinjuures oleks huvitav märkida, et Mandri-Eesti linnades – näiteks Rakveres, Võrus, või Viljandis – puudus traditsioon eristada maa-aadlike linnaelamuid teistest hoonetest mingi kohapeal väljakujunenud sõnaga. Seega võib oletada, et selline tava on iseloomulik ainult Kuressaarele.
Tema Imperaatorliku Kõrguse külaskäik
Tundub, et Lööne koda kujunes Kuressaare seltsielu üheks keskuseks. Majas oli suur saal, mis olevat olnud teistest ruumidest ligi meetri võrra kõrgem ja seetõttu mõjunud eriti pidulikuna. 13. mail 1804. aastal korraldati just Lööne kojas Saaremaad külastama tulnud Vene tsaari Aleksander I (valitses 1801-1825) auks suurejooneline ball.
Väidetakse, et keset balli olevat kuller toonud tsaarile Napoleoni kohta käiva teate. Tõenäoliselt oli tegemist Prantsuse senati otsusega kuulutada Napoleon pärandatava võimuga keisriks (taoline sündmus leidis tõepoolest aset 1804. aasta maikuus).
Otsus oli tolle aja Euroopa poliitikas niivõrd oluline, et tutvunud teatega, lahkus Aleksander I koos nõuandjatega poole peo pealt ballisaalist ja siirdus rüütelkonna hoonesse, kus ta ööbis (praegu asub selles majas Saare maavalitsus).
Balli ajaks oli Lossi tänav 7 maja ette kinnitatud suur täht A. Hiljem olevat täht A maalitud rõdu keskel asuvale kartušile ja see olnud seal nähtav veel ka 40 aastat hiljem.
Keisri saal
Praegust politseimaja on oma kohalolekuga austanud veel üks tsaariperekonna liige. Nimelt elas siin 1885. aastal suurvürst Vladimir (tema eluaastad olid 1847-1909 ja ta oli tsaar Aleksander II poeg ning tsaar Aleksander III vend) koos oma naise suurvürstinna Maria Pavlovnaga (eluaastad 1854-1920). Mälestuste kohaselt hakati Lööne koja suurimat saali pärast seda Keisri saaliks nimetama.
Bergmannide valdus
Nagu eelpool juba mainitud, läks Lööne koda XIX sajandi teisel poolel Buxhoevedenite perekonna valdusse. 1909. aastal müüs Egon von Buxhoeveden maja (siis oli selle aadressiks Lossi tänav 5) 8000 rubla eest Karl Bergmannile (1864-1957), kes oli tuntud ehitusettevõtja, linnavolinik, Saarte Ühispanga direktor, Soome konsul ja populaarne seltskonnategelane. Ta abiellus Emilie Mülleriga ja sellest kooselust sündis tütar ning kuus poega.
Karl Bergmann hakkas maja põhjalikult rekonstrueerima, mis olevat läinud kallimaks kui selle ostmine ja pikaajalisemaks, kui esialgu kavandatud. Bergmanni perekond kolis majja alles viis aastat hiljem – 1914. aasta juunis, see on vahetult enne I maailmasõja puhkemist.
Kunagi härrastemajaks ehitatud hoones tehti põhjalik remont. Ülemise korruse eluruumid ehitati ümber kaheks korteriks, millest suurem jäi Bergmannide perekonna kasutada. Paremas tiivas olnud väiksem korter üüriti välja Saaremaa ühele paremale fotograafile Nikolai Königsfestile (1872-1949), kes jäi siia elama kuni 1940. aastani.
Maja polüfunktsionaalsus
Maja alumisel korrusel jätkas ka Bergmannide ajal tegutsemist kellassepp, töötas pagaritöökoda ning seal asusid ka majaperemehe oma kontori- ja kaupluseruumid.
Kellassepaks oli Juhan Maripuu, kelle töötuba olevat juba 1905. aastal olnud sotsiaaldemokraatlikest ideedest haaratud tegelaste kokkusaamiskohaks.
Pagareid käis siit läbi mitmeid. 1920. aastate esimesel poolel reklaamis ajalehtedes oma kondiitriäri R. Okk. Seejärel kuni 1932. aastani oli siin B. Kooremi pagariäri, tema järel tuli E. Loggeri ning lõpuks E. Uusma kondiitri- ja pagariäri.
Lossi tänav 7 hoones leidsid endale ruumi veel mitu poodi ja kontorit. Enne I maailmasõda asus siin Kristomanni toidupood.
Koppel & Hennecke pidasid siin oma koloniaal- ja veinikauplust enne I maailmasõda ning lühikest aega 1920. aastate alguses. Sama kümnendi keskel kauples Traustel mitu aastat saapavabriku Union jalavarjudega. Ajavahemikus 1918-1920 leidsid hoones endale ruumid Petrogradi-Riia kommertspanga Kuressaare osakond, Eesti Tulekindlustusseltsi agentuur ja Karl Palki “kirjatööde osakond”.
1923. aastal ehitati majja kaupluseruume veelgi juurde. Bergmann ise tegeles raua- ja ehitusmaterjalide müügiga. Tema kaupmehekarjäär sai alguse Oskar Wildenbergi majas (endise Edu kaupluse hoone), kus ta ka korterit üüris. 1917. aasta suure tulekahju ajal sai see maja tugevasti kannatada ja Bergmanni kaubatagavara hävis.
Kuid juba järgmisel aastal avas Bergmann poe uuesti, nüüd juba Lossi tänav 7 asuvas majas.
Bergmannid lahkusid Saaremaalt 1939. aasta oktoobris, mil Adolf Hitler baltisakslased kodumaale (nach Vaterland) kutsus. Pärast juunipööret 1940. aastal anti maja Nõukogude sõjaväelaste käsutusse.
Kuressaare sadam - ajalugu
Allikas Kuressaare Sadama koduleht: http://www.kuressaare.ee/sadam/ajalugu
Jääaja lõpus merest kerkinud Saaremaa esimesed asukad olid ilmselt hülged, kes tulid Viidumäele pesitsema. Kliima soojenedes tekkis mullastik, taime- ja loomariik, tuli ka esimene hülgekütt. Maapinna kerkides suurenes saar ja laienes asustus, 11.sajandil sai Saaremaast arenenumaid maakondi Muinas-Eestis. Läänemere viimased viikingid olid kurelased ja saarlased, saarlaste peasadam asus Kihelkonnal.
Viikingite üks sadam tekkis Kaarma eelpostina Väikse Katla kirdesoppi ilmselt 13. sajandil, kui Lõuna-Saaremaa kuulus Riiale ja oli üheks lüliks Läänemere kaubateede ketis. Riia mark jäi Saaremaal käibele Liivi sõjani.
Kuressaare keskajal.
Rannajoon kulgeb praegusest paar meetrit kõrgemal. Põduste ja Linnulahe vahel on vaid kitsas maariba, mis kulgeb praegusest golfiväljakust Tuulte Roosini. Musumänniku, Laiamadala ja Väikse Roomaa peal sai siis veel paadiga sõita, Suur Roomaa praeguse lennujaama ümber aga oli juba merest kerkinud.
Viikingiaegne sadam ja Sõrve turg asuvad abaja kirdesopis. Aleviku esimesed tänavad kulgevad tänapäevaselt tuttavaid radu, parema orienteerumise huvides on kaardil ka praegused tänavad.
Ülemerekaubandus kestis Jüriöö ülestõusuni, siis võeti saarlastelt relvad ära, hävitati viikingilaevad ja hakati piiskopilinnust ehitama. Ehituskivid toodi ilmselt mööda Põduste jõge (Pöddis Strom) Kure saare põhjatippu, kuhu tehti linnuse värav ja sadam. Linnusevärav ja sadam olid tavaliselt lähestikku ka saarlaste maalinnade juures.
Piiskop võttis sissetöötatud kaubitsemiskoha üle ja pani enda kasuks tööle. Sõrve turg ja sadam vajusid varjusurma, soola toomine Saaremaale ja vilja viimine Euroopasse aga jätkus. Piiskopi viljalaod olid konvendihoone edelaküljel. Liivimaa rikkamate maahärrade hulka kuulunud Saare-Lääne piiskopid pidasid faktoreid kõigis tähtsamates hansalinnades.
Kohalike sadamarajatiste hulka kuulus piiskoplik kalamaja (Fischhaus).
Kaubakompanii
Sadama (Hafen Arensburg) uus elu algas Taani ajal, kui Kuressaare sai linnaks. Linnasaras laienes ümber vana viikingisadama ja taassündinud Sõrve turu. Mere taganedes ja turust kaugenedes tekkisid Sadama (Haafen Gasse, nüüd Suur-Sadama algus + Väike-Sadama tänav)ja Ranna tänav (Strand Gasse, nüüd Suur-Sadama tänava Väike-Põllu ja Veski tänavate vaheline osa). Nendega ristusid maapinna kerkides järjepanu Väike-Põllu tänav (Acker Gasse) ja Saunikute põiktänav (Badstüber Gässchen, nüüd Veski tänava Väike-Sadama ja Suur-Sadama tänavate vaheline osa).
Sõrve turu teisest servast, esimese linnakõrtsi juurest sai alguse Kõrtsmiku tänav (Schenck Gasse, praegu Lasteaia, vahepeal ka Kõrtsi ja Pruuli tänav).
1625. aastal loodi 42 osanikuga kaubakompanii ja hangiti oma kaubalaev, ärijuhtideks olid vennad Jakob ja Friedrich Kohl. Hea võimalus investeerida meelitas Kuressaarde ka mandri raha, põhjuseks tollivaba sõit läbi Sundi, mille mõlemad kaldad kuulusid toona Taanile. Teised Eesti sadamalinnad olid Rootsi valduses nagu enamus Läänemere sadamaid kuni Ingerimaa pealinnani (Nyen, Peterburi eelkäija) välja. Rootsi sadamatest oli väljavedu keelatud, mandri mehed vedasid vilja Saaremaale ja müüsid seda Euroopas.
Linnuse vallikraavide kaevamise ajal täideti uus sadamatee nüüdse kuurhoone kohal asunud sadamaplatsilt abajani, see kõrgendik on ka praegu hästi äratuntav. Kai toetus Telliskivi laiule (nüüdsele spaa Rüütli esisele platsile), kus praegu seisab mälestuskivi vanade sadamakohtade paiknemisest.
Veel Rootsi aja algul tuli sadamasse üle 30 suurema kaubalaeva aastas, eeskätt Madalmaadelt. Kuramaalt ja Saaremaalt sisenesid 60-70 kaljast väiksemate kaubakogustega. 1648. aastal viidi välja 830 säilitist (säilitis = u 2 tonni) vilja. Et Rootsi Kuningriik ei saanud säilitada tollivaba läbisõitu Sundist, hakkas sadama käive vähenema. Soodustusi anti vaid suurtele laevadele, nn täisvaba (rootsi k. helfriet) laev sai soodustusi kolmandiku võrra.
Soodustusi said Graf Magnus Gabriel de la Gardie ja Margareta, mis mahutasid vastavalt 100 ja 150 säilitist ning olid Baltimaade suurimad alused tol ajal. Tallinnal oli soodustusi saavaid laevu samuti kaks ja Pärnul kolm. Suuruselt kolmas Kuressaare laev oli Kohl 70 säilitisega. Kohl ja Margareta kuulusid Kohlide perekonnale, mis oli Kuressaare rikkaim pere nii Taani kui Rootsi ajal.
Sadamasse ehitati rannaait, piiskopilinnuse viljasalved likvideeriti.
Navigare necesse est
Meresõiduga kaasnevaid ohte meenutavad kohanimed Kuressaare ümbruses:
- Riste nina (Ristinina, Ristina) maanina Abruka kirderannal oli. meres uppunute matmis- ja mälestuspaik;
- Ristilaid oli meres uppunute matmis- ja mälestuspaik Loode rannal, Ristilaidu silma kaldal ja Kurgu maakitsusel.
Sõjalistel eesmärkidel madalaveelist sadamat kasutada ei saanud. Sadamasse suunduvat mereteed tuli üsna täpselt teada, et mitte karile sõita. Nimelt kulgeb piki Loode randa veealune pank, selle kõrval aga on looduslik süvend – Aksliauk (Achelhöhle). See algab Loode kurgust (Loodenina ja Püskurahu vahelt) ning ulatub Laiamadalani. Aksliaugu saksakeelne nimi tähendab kaenlaauku – just sellise kujuga ongi too piklik süvend, kustkaudu laevasõit käis. Väiksesse Katlasse siseneti Laiamadala ja Loodemaa vahelt. Keeruline sissesõit sadamasse oli vanasti olulise sõjalise tähtsusega, suuri kaubalaevu aitas Suurest Katlast sisse juhtida loots (Pilot).
Venemaa nullmeridiaan läbis Kuressaaret
Rahvuslike astronoomiaobservatooriumite loomisega (Pariis 1667, Greenwich 1674, Berliin 1711 jt) tekkisid ka vastavad nullmeridiaanid. Sama problemaatika muutus aktuaalseks ka Venemaal, mille koosseisus oli pärast Põhjasõda ka Saaremaa. 1714. aastal anti välja esimene venekeelne mereatlas Idamere ehk Varjaagide mere kaardimõõdistused. Selle atlase kordustrükid tehti 1720. ja 1723. aastal, kaardid aga olid Rootsi või Hollandi päritolu.
1710. aastal alustas Venemaa geodeetilisi mõõtmisi Soome lahes ja siis ka Läänemeres. Esimeste Vene merekaartide aluseks oli Ferro nullmeridiaan, mis läbis läänepoolseima Kanaari saare läänerannikut ja mida tunnustas kogu tolleaegne Euroopa. Kaspia mere kaartide esimene meridiaan läbis Astrahani või Bakuud, Vitus Jonassen Beringi kuulsa Kamtšatka-ekspeditsiooni (1725-1730) ja esimese Põhja-ekspeditsiooni (1733-1743) nullmeridiaan aga algas hoopis Tobolskist.
Selliste äravalitud linnade hulka kuulus ka Kuressaare – 1734. aastal üllitatud Vene Impeeriumi atlas, mille autoriks oli Ivan Kirillov, pani nullmeridiaani läbima tolleaegse Venemaa läänepoolseimat linna.
Greenwichi meridiaan otsustati aluseks võtta 1884. aastal Washingtonis toimunud rahvusvahelisel geograafiakongressil.
Vene aja algul kaubandus kiratses
1740ndatel aastatel hakati Saaremaa Rüütelkonna eestvõttel Suure Katla ääres kalarandu ja kõrtse arendama, et Põhjasõjast ja katkust räsitud maad uuele elule äratada. Esimesed teated Nolgimõisa uue kalaranna kohta Toris on aastast 1745, mil sealse kõrtsi võttis rendile Mändjala mees Männiku Hinriku Karl. Tori kõrtsimaja seisab praegugi Suur-Sadama ja Lootsi tänava nurgal.
Kaubasadama taandareng süvenes – Euroopa sidemed olid katkenud, lõimumine Venemaaga arenes visalt. Maa kerkimine ja mere taganemine aga jätkus. Uus kai ehitati Telliskivi laiu ja Raiekivi rahu vahele, et teenindada Riia ja Pärnu suunal seilavaid laevu süvisega kuni 8 jalga. Suuremad laevad pidid reidile jääma, andes tööd veopaatide kipritele (mündrikele). Sadamat külastanud laevade arv oli Taani ajaga võrreldes mitu korda väiksem. Rannaait oli põlenud, kasutati Kasti mõisa aitu Püha kihelkonnas.
Kuressaare soikunud kaubandust elavdasid Pärnu suurkaupmehed, kes lülitasid Saaremaa oma viljaekspordi ketti. Christoph Friedrich Schmidt (1759-1831) ehitas esimese aida vana rannaaida taha abaja läänekaldale. Eesaia laiu (Holmi) lõunatippu ehk praeguste kohamärkide järgi spaa Meri ette viidi ka sadamakai. Kai ääres oli 12 jalga (3,6 m) vett, sinna said siseneda Schmidti kahemastilised kaubalaevad.
Schmidti partner oli kohalik kaupmees Gustav Adolph Dellingshausen, kes ehitas raekoja kõrvale oma imposantse koja (hilisema rüütelkonna, praeguse maavalitsuse hoone), mille keldris oli samuti mahukas viljaladu. Pika tänava alguses olnud Schmidti aidast sai 19. sajandi lõpus suveteater (seal oli pärast sõda teraviljasalv, raskejõustikumaja, psühhiaatriakabinet ja ilusalong Pikk t. 4). Schmidti ait oli ka raekoja taga nüüdse Raekeskuse kohal.
Liivimaa viitsekuberner resideeris Kuressaares
Campenhauseni ajal pandi Kuressaare tänavatele nimesid, neid oli kolme liiki: Strasse, Gasse ja Gässchen, eesti keeles vastavalt peatänav, tänav ja põiktänav (kõrvaltänav, tänavake). Tolli tänav (Licent Gasse) sai nime näiteks tolliameti maja ja sadamakontori järgi.
Väravaid oli kahte liiki – Thor ja Pforte, ka need pandi tähtsuse järjekorda: Thor tähistas Riia, Kaarma ja Sõrve väravat, liiginimi Pforte märkis pääsu ranna, sadama ja kalameeste alale:
- Strand Pforte asus toonase Ranna tänava (praeguse Suur-Sadama) uue osa keskel, umbes praeguse Töö tänava joonel;
- Haafen Pforte asus Rootsi-aegse sadamatee lõpus Looderaveliini joonel ehk praegusest John Bulli pubist veidi abaja pool;
- Fischer Pforte asus Uue tänava lõunapoolses otsas, praeguse Allee ja Uue tänava ristmiku lähistel.
Abaja läänekaldale, uue sdama naabrusse, rajati piirivalvekordon (Cordonhaus) ja laevaehitusplats.Uude sadamasse viis Ranna tänava (Strand Gasse, nüüd Suur-Sadama tänav) avar pikendus. Tori kõrtsi eest algav Lootsi tänav (Pilot Gasse) ja Tori sild rajati koos Saaremaa Rüütelkonna haigemaja ehitamisega Tori laiule 19. sajandi algul. Tori kõrtsi ja kalaranna ümber tekkis küla, kus elasid lootsid, kalurid, meremehed, sadamatöölised, kümnikud, laevaehitajad, kaptenid jt.
Kuurort sünnitas Loode silla koos uue infrastruktuuriga
19. sajandi algupoolel külastas sadamat paarkümmend laeva aastas, aastail 1837-1846 veeti välja keskmiselt 10000 setverti (setvert = 26,2 liitrit) rukist ja üle 8000 setverti otra. Väljaveo oluliseks artikliks kujunes viin, Saaremaalt viidi Venemaale üle 9000 pange (pang = 12,3 liitrit) viina aastas. Sisse toodi ikka peamiselt soola, selle vajadus oli üks puud (16 kg) iga saarlase kohta aastas.
Aastaks 1850 kasvas Kuressaare elanike arvult viiendaks Eesti linnaks, kus elas 3000 inimest. Siin oli 14 kaupmeest ja 67 käsitöölist, töötas veinikelder, õllepruulikoda, joogipood, 2 trahterit ja 9 kõrtsi. Toimis ka esimene märk tulevasest kuurortlinnast – 1840. aastal Weise heinamaale rajatud mudaravila.
Taani aja tasemele jõudis sadam 1857. aastal ehk pärast kahe sajandi pikkust vaheaega, kui reidile tulid ratasaurikud Thetis ja Leander supelvõõrastega (patisakstega). Vana kirikuaia asemele rajati 1861. a. linnapark, 1887. a. laiendati seda ümber lossivallide.1866. a. ehitati parki muusikapaviljon (Tivoli) ja kõlakoda, 1889 valmis kuurhoone (Kurhaus).
Kuressaarest sai ülevenemaalise tähtsusega kuurort, see tõi uusi tuuli ka sadamasse. Tsaaririik rajas Loodesse uue infrastruktuuri, mille sõlmpunktiks oli sadam koos Loode maantee ja hoburaudteega, mis teenindas abaja kaldale ületoodud mudaravilat(Städtische Schlammbadeanstalt). Põduste jõe luhale ehitati sild, jõesäng õgvendati silla alt läbi käima ja pandi püsti nnKopikamaja – silla ületamise eest pidi mõne kopika loovutama, et uuele maanteele astuda.
Musumänniku lõunaservalt metsavahi maja juurest keeras uus tee paremale, vana tee viis edasi Loodeninale, see on praegugi olemas. Loode tammiku äärde ehitati kõrts, raudtee aga veeti sealt ümber Linnulahe lõunatipu Suurlaheni – Kalaka jõe ääres laaditigi ravimuda vagonettidesse.
Kõrtsi juurest rajati aastail 1872-1874 allee läbi tammiku uue sadamani, mida kutsuti Loode sillaks (Lodesche Brücke). Loode maantee ehitus lõppes sadamakail, mis kujutas endast 111 meetri pikkust kärjekastidele ehitatud laudistatud silda.
Kohalike laevade arv kasvas: Schmidtil ja Grubeneril oli kummalgi 4, Rahri kaubamajal 2 laeva. Sündis laevaühing Osilia, aurik Konstantin andis Loode sillalt otsad suvel 1875 ja võttis kursi Riiga. Suvitajad said laevaga ka Paldiskisse, et sealt rongiga Peterburgi sõita.
Peterburi arst dr med Wladislav Laurentius von Szeliga-Mieržeyewski avas 1876. aastal Allee tänavalRoomassaare Mudasupelusasutuse (Badeanstalt Romasar), see oli Baltikumi moodsaim.
1883. a. kerkis abaja kaldale Uus Tervismuda-Supelasutis(Neue Heil- und Schlammbadeanstalt), mille direktoriks sai dr Carl Wiedemann.
Apteekritest vendade Fliesside eestvõttel ehitati 1884. a. Raiekivi säärele joogipaviljon (Trinkhalle), mis põles 1916. a. Saksa lennukite pommirünnaku ajal, ent taastati rannakohvikuks. Linnaparki ehitati 1898. a. lugemismajake (Lesehalle, hiljem lasketiir, praegu pub John Bull) ning 1901. a. tenniseväljak ja puhvet Salubritas (nõuk. ajal Valli õllesaal, nüüd Aivar Pohlaku eravaldus).
1870ndatel aastatel tegid Schmidti järeltulijad vana rannaaidaauruveskiks ja hakkasid jahu tootma. Eesti ajal sai auruveskist ETK ladu. Nõukogude ajal oli seal ETKVLi ladu, 2007. aastal sai rannaaidast teatrisaal.
Sadama asukohaotsingud jätkusid
Loode sild toimis aastatel 1874-1893. Suure Katla omapärase ringikujulise veeliikumise tõttu liiguvad ka liivad vesikaare tuulega Järve rannast linna poole, mistõttu sadam ummistus. Ohuks olid ka veealused karid, uljas idee Kuressaare uuest sadamast leidis kiiresti kurva lõpu. Loode sild on hea näide suure raha mõtlematust raiskamisest.
Loode silla ehitamisele eelnes teatav poleemika sadama uue asukoha üle. Näiteks loots Melkert soovitas uurida Roomassaare lõunatippu, aga peale jäi kuurortlinna valitsuse ja Loode arendajate valik. Sellele sekundeerisid mõned kaptenid, kes olid harjunud Loodenina järgi kurssi võtma, et Aksliauku sisse sõita – mis siis lihtsam, kui kurss kohe kai äärde võtta.
Sadama sulgemisega Loodemaa osatähtsus taandus. Kuurortlinna valitsus aga leidis Loode maine languse vastu uusi võimalusi, ühest sellisest ettevõtmisest kirjutas ajaleht Saarlane 16. juunil 1898: Loode metsa on lõbumaja (pawiljon) ehitatud, mille sissepühitsemist pühapäewal, 7. juunil toimetati. Wist saab selle läbi Loode elu jälle elawamaks minema.
Vene-Jaapani sõja ajel ristis rahvas selle lõbustusasutuse Väikse Katla kaldal Kaug-Idast laenatud nimega – Port Artur. Sellenimeline sadam tähistas teatavasti Vene sõjalaevastiku uut tugipunkti Hiinalt vallutatud maal. Rahvapärase nime teine põhjus oli võimalus paadiga kohvikus käia. Seda ühendust pidasid Tori kalurid oma paadisadamast (nn Tursakirikust). Harrastati ka jalutuskäike Loodesse, Eesti ajal olid moes Kaitseliidu jt rahvuslike organisatsioonide väljamarsid, tulevärgid, tantsupeod, piknikud. Port Arturi tantsupidu algas igal laupäeval ja pühapäeval kell 8 ja kestis üheni öösel. Väikse Katla kaldale tekkis uus toponüüm – Musumännik.
Roomassaare sadama ehitamist kiirendas Wildenbergi nahavabrik, mis toodi abaja põhjakaldale 1878. aastal Kullamaalt. Oluline roll kohavalikul oli sadama lähedus, nahavabrikant Wildenberg ostis reeder Schmidti laevaehitusplatsi. Tsaariaja lõpus kasvas see Euroopa suurimaks toornaha töötlemise ettevõtteks, mis 1915. a. Venemaale evakueeriti.
Roomassaare sadam ehitati 1890ndatel, selle kai ääres oli 14 jalga vett. Saksa okupatsiooni ajal 1918. a. ehitati linnapargi ja Roomassaare sadama vahele raudtee, mis toimis 1948. aastani.
1891. aastal asutati Kuressaare Merekool. See töötas 1903. aastani Pidula kojas Pikk 44, 1903-1915 Kohtu ja Komandandi t. nurgal (praegune trükikoda); 1915. a. evakueeriti kool Hersoni, ent juba 1919 jätkas endise linnakooli majas Suur-Põllu 4. Aastail 1942-1944 töötas samas Kapten J. Teäri eramerekool.
Sadama-ala avanes meelelahutusele
Vabanenud sadama-akvatooriumis leidsid laienemiseks koha kaks asutust: Tursakirik ja Kiisakabel. Uus kalamaja rajati Raiekivi sääre idakaldale 1892. aastal. Rahvasuu ristis selle peagi Tursakirikuks kõrge torni tõttu, mis toimis meremärgina. Kalamaja hävis sõjas 1944, selle vundamendile ehitati riietusruumid suplejate tarbeks. Ujula abaja läänekaldal oli välibassein, kus toimusid ujumiskursused ja -võistlused.
Baltisaksa jahiomanikke ühendava Kuressaare Jahtklubi(Arensburger Yacht Club) sadamahoone ehitati 1909. aastal neile kuulunud jahisadama kaile Ooste nukil. Rahvasuu ristis selle kohe Kiisakabeliks, parafraseerides kalameeste Tursakirikut abaja teisel kaldal. Sadamahoone hävis 1944, samasse rajati 1999. aastal Kuressaare jahisadam.
Vastukaaluks Kuressaare Jahtklubile asutati 1926. aastal Saaremaa Merispordi Selts, mis kasvas välja Kuressaare Eesti Seltsi merispordi ringist. Seltsihoone ehitati 1930. aastal Raiekivi sääre läänekaldalele Tursakiriku naabrusse. SMSi liikmete arv kasvas 130ni. Nõukogude ajal oli seal erinevate spordiseltside jahtklubi ja turistide majutuspaik, maja lammutati 1994.
Rannakohvik Raiekivi säärel renoveeriti 1920ndatel, 1932. a. valmisid riietusruumid. 1936. aastal ehitati uus rannahoone Weise heinamaale praeguse staadioni lähedale.
Sadamas tegeldi ka kalandusega
1939. aastal oli Kuressaares 10 meest, kes kalapüüki peasissetulekuks pidasid, neist pooled elasid Toris. Nasval oli selliseid mehi 16 ja Abrukas 6. Sõjaeelse Tori kalavanemad olid Friedrich Maak ja Karl Tõntson.
1945. a. loodi Kuressaare Kalakombinaat. Sellele allusid 11 kaluriühistut üle Saaremaa, Kuressaare ühistut juhtis Orest Aavik. 1953. aastal moodustati Kuressaare Mootor-Kalapüügijaam. Toris oli ka kalavastuvõtupunkt ja soolaladu; kala soolati tünnidesse, aga tehti ka kalakonserve.
Tori kalamehed astusid Nasval moodustatud Koduranna kolhoosi liikmeks. Tori meeste paremad püügikohad olid Katlarahu (Kessel Reef) ja Püskurahu (Redesche Reef). 21. mail 1953 toodi ühest kastmõrrast 20 tonni räime, seda võeti Toris vastu mitu ööd ja päeva.
Maakonna haigemaja Tori laiul toimis linnahaigla valmimiseni 1940. aastal, mõned osakonnad töötasid seal kauemgi. 1959. aastal sisustati samas kalakombinaadi plekitsehh, 1970ndatel ka Saare Kaluri automajand. Saare Kaluri korterelamute rajoon Tuulte Roos ehitati 1980ndatel.
Tänapäev seondub turismi ja puhkusega
Suvel 1989 kinnitas Saare Kalurile kuulunud Nasva jahisadamas otsad Rootsi jaht Puppy, see oli pool sajandit kestnud vaheaja järel esimene välismaine jaht Saaremaal. 1992. aastal tuli Nasvale 140 jahti, moodustati Eesti-Kanada ühisettevõtte Nasva Jahtklubi. Rajati 20 kaikohaga jahisadam, hotell valmis jaanipäevaks 1994. Roomassaare jahisadam valmis 1995. aastal.
1991. aastal otsustas linnavolikogu rajada jahisadama Ooste nukile, Kuressaare Jahtklubi endisele asukohale. Faarvaatri jaoks leiti uus suund piki Roomassaare rannikut, süvendustöid alustati 1994. 1995. aastal eraldas Phare fond eurotoetuse, mille eest tehti kaldakindlustust, muule ja kaisid ning taastati laste ujumiskoht (titerand) Ujula abajas. Sadamas on 3 kaid poolesajale jahile, tankla ning olmehoone sauna ja baariga. Sadam avati 6. augustil 1999, kanalit süvendati täiendavalt 2001. aastal. 2008. aasta hooaja lõpu seisuga on Kuressaare jahisadamat külastanud 2234 alust.
21. sajandil kujunes Tori rahvusvahelise tähtsusega kuurordiks: spaa Meriehitati aastal 2000, spaa Rüütli2002 ja spaa Georg Ots2004.
juuni 2009
Kalle Kesküla
reediku@hot.ee
Jääaja lõpus merest kerkinud Saaremaa esimesed asukad olid ilmselt hülged, kes tulid Viidumäele pesitsema. Kliima soojenedes tekkis mullastik, taime- ja loomariik, tuli ka esimene hülgekütt. Maapinna kerkides suurenes saar ja laienes asustus, 11.sajandil sai Saaremaast arenenumaid maakondi Muinas-Eestis. Läänemere viimased viikingid olid kurelased ja saarlased, saarlaste peasadam asus Kihelkonnal.
Viikingite üks sadam tekkis Kaarma eelpostina Väikse Katla kirdesoppi ilmselt 13. sajandil, kui Lõuna-Saaremaa kuulus Riiale ja oli üheks lüliks Läänemere kaubateede ketis. Riia mark jäi Saaremaal käibele Liivi sõjani.
Kuressaare keskajal.
Rannajoon kulgeb praegusest paar meetrit kõrgemal. Põduste ja Linnulahe vahel on vaid kitsas maariba, mis kulgeb praegusest golfiväljakust Tuulte Roosini. Musumänniku, Laiamadala ja Väikse Roomaa peal sai siis veel paadiga sõita, Suur Roomaa praeguse lennujaama ümber aga oli juba merest kerkinud.
Viikingiaegne sadam ja Sõrve turg asuvad abaja kirdesopis. Aleviku esimesed tänavad kulgevad tänapäevaselt tuttavaid radu, parema orienteerumise huvides on kaardil ka praegused tänavad.
Ülemerekaubandus kestis Jüriöö ülestõusuni, siis võeti saarlastelt relvad ära, hävitati viikingilaevad ja hakati piiskopilinnust ehitama. Ehituskivid toodi ilmselt mööda Põduste jõge (Pöddis Strom) Kure saare põhjatippu, kuhu tehti linnuse värav ja sadam. Linnusevärav ja sadam olid tavaliselt lähestikku ka saarlaste maalinnade juures.
Piiskop võttis sissetöötatud kaubitsemiskoha üle ja pani enda kasuks tööle. Sõrve turg ja sadam vajusid varjusurma, soola toomine Saaremaale ja vilja viimine Euroopasse aga jätkus. Piiskopi viljalaod olid konvendihoone edelaküljel. Liivimaa rikkamate maahärrade hulka kuulunud Saare-Lääne piiskopid pidasid faktoreid kõigis tähtsamates hansalinnades.
Kohalike sadamarajatiste hulka kuulus piiskoplik kalamaja (Fischhaus).
Kaubakompanii
Sadama (Hafen Arensburg) uus elu algas Taani ajal, kui Kuressaare sai linnaks. Linnasaras laienes ümber vana viikingisadama ja taassündinud Sõrve turu. Mere taganedes ja turust kaugenedes tekkisid Sadama (Haafen Gasse, nüüd Suur-Sadama algus + Väike-Sadama tänav)ja Ranna tänav (Strand Gasse, nüüd Suur-Sadama tänava Väike-Põllu ja Veski tänavate vaheline osa). Nendega ristusid maapinna kerkides järjepanu Väike-Põllu tänav (Acker Gasse) ja Saunikute põiktänav (Badstüber Gässchen, nüüd Veski tänava Väike-Sadama ja Suur-Sadama tänavate vaheline osa).
Sõrve turu teisest servast, esimese linnakõrtsi juurest sai alguse Kõrtsmiku tänav (Schenck Gasse, praegu Lasteaia, vahepeal ka Kõrtsi ja Pruuli tänav).
1625. aastal loodi 42 osanikuga kaubakompanii ja hangiti oma kaubalaev, ärijuhtideks olid vennad Jakob ja Friedrich Kohl. Hea võimalus investeerida meelitas Kuressaarde ka mandri raha, põhjuseks tollivaba sõit läbi Sundi, mille mõlemad kaldad kuulusid toona Taanile. Teised Eesti sadamalinnad olid Rootsi valduses nagu enamus Läänemere sadamaid kuni Ingerimaa pealinnani (Nyen, Peterburi eelkäija) välja. Rootsi sadamatest oli väljavedu keelatud, mandri mehed vedasid vilja Saaremaale ja müüsid seda Euroopas.
Linnuse vallikraavide kaevamise ajal täideti uus sadamatee nüüdse kuurhoone kohal asunud sadamaplatsilt abajani, see kõrgendik on ka praegu hästi äratuntav. Kai toetus Telliskivi laiule (nüüdsele spaa Rüütli esisele platsile), kus praegu seisab mälestuskivi vanade sadamakohtade paiknemisest.
Veel Rootsi aja algul tuli sadamasse üle 30 suurema kaubalaeva aastas, eeskätt Madalmaadelt. Kuramaalt ja Saaremaalt sisenesid 60-70 kaljast väiksemate kaubakogustega. 1648. aastal viidi välja 830 säilitist (säilitis = u 2 tonni) vilja. Et Rootsi Kuningriik ei saanud säilitada tollivaba läbisõitu Sundist, hakkas sadama käive vähenema. Soodustusi anti vaid suurtele laevadele, nn täisvaba (rootsi k. helfriet) laev sai soodustusi kolmandiku võrra.
Soodustusi said Graf Magnus Gabriel de la Gardie ja Margareta, mis mahutasid vastavalt 100 ja 150 säilitist ning olid Baltimaade suurimad alused tol ajal. Tallinnal oli soodustusi saavaid laevu samuti kaks ja Pärnul kolm. Suuruselt kolmas Kuressaare laev oli Kohl 70 säilitisega. Kohl ja Margareta kuulusid Kohlide perekonnale, mis oli Kuressaare rikkaim pere nii Taani kui Rootsi ajal.
Sadamasse ehitati rannaait, piiskopilinnuse viljasalved likvideeriti.
Navigare necesse est
Meresõiduga kaasnevaid ohte meenutavad kohanimed Kuressaare ümbruses:
- Riste nina (Ristinina, Ristina) maanina Abruka kirderannal oli. meres uppunute matmis- ja mälestuspaik;
- Ristilaid oli meres uppunute matmis- ja mälestuspaik Loode rannal, Ristilaidu silma kaldal ja Kurgu maakitsusel.
Sõjalistel eesmärkidel madalaveelist sadamat kasutada ei saanud. Sadamasse suunduvat mereteed tuli üsna täpselt teada, et mitte karile sõita. Nimelt kulgeb piki Loode randa veealune pank, selle kõrval aga on looduslik süvend – Aksliauk (Achelhöhle). See algab Loode kurgust (Loodenina ja Püskurahu vahelt) ning ulatub Laiamadalani. Aksliaugu saksakeelne nimi tähendab kaenlaauku – just sellise kujuga ongi too piklik süvend, kustkaudu laevasõit käis. Väiksesse Katlasse siseneti Laiamadala ja Loodemaa vahelt. Keeruline sissesõit sadamasse oli vanasti olulise sõjalise tähtsusega, suuri kaubalaevu aitas Suurest Katlast sisse juhtida loots (Pilot).
Venemaa nullmeridiaan läbis Kuressaaret
Rahvuslike astronoomiaobservatooriumite loomisega (Pariis 1667, Greenwich 1674, Berliin 1711 jt) tekkisid ka vastavad nullmeridiaanid. Sama problemaatika muutus aktuaalseks ka Venemaal, mille koosseisus oli pärast Põhjasõda ka Saaremaa. 1714. aastal anti välja esimene venekeelne mereatlas Idamere ehk Varjaagide mere kaardimõõdistused. Selle atlase kordustrükid tehti 1720. ja 1723. aastal, kaardid aga olid Rootsi või Hollandi päritolu.
1710. aastal alustas Venemaa geodeetilisi mõõtmisi Soome lahes ja siis ka Läänemeres. Esimeste Vene merekaartide aluseks oli Ferro nullmeridiaan, mis läbis läänepoolseima Kanaari saare läänerannikut ja mida tunnustas kogu tolleaegne Euroopa. Kaspia mere kaartide esimene meridiaan läbis Astrahani või Bakuud, Vitus Jonassen Beringi kuulsa Kamtšatka-ekspeditsiooni (1725-1730) ja esimese Põhja-ekspeditsiooni (1733-1743) nullmeridiaan aga algas hoopis Tobolskist.
Selliste äravalitud linnade hulka kuulus ka Kuressaare – 1734. aastal üllitatud Vene Impeeriumi atlas, mille autoriks oli Ivan Kirillov, pani nullmeridiaani läbima tolleaegse Venemaa läänepoolseimat linna.
Greenwichi meridiaan otsustati aluseks võtta 1884. aastal Washingtonis toimunud rahvusvahelisel geograafiakongressil.
Vene aja algul kaubandus kiratses
1740ndatel aastatel hakati Saaremaa Rüütelkonna eestvõttel Suure Katla ääres kalarandu ja kõrtse arendama, et Põhjasõjast ja katkust räsitud maad uuele elule äratada. Esimesed teated Nolgimõisa uue kalaranna kohta Toris on aastast 1745, mil sealse kõrtsi võttis rendile Mändjala mees Männiku Hinriku Karl. Tori kõrtsimaja seisab praegugi Suur-Sadama ja Lootsi tänava nurgal.
Kaubasadama taandareng süvenes – Euroopa sidemed olid katkenud, lõimumine Venemaaga arenes visalt. Maa kerkimine ja mere taganemine aga jätkus. Uus kai ehitati Telliskivi laiu ja Raiekivi rahu vahele, et teenindada Riia ja Pärnu suunal seilavaid laevu süvisega kuni 8 jalga. Suuremad laevad pidid reidile jääma, andes tööd veopaatide kipritele (mündrikele). Sadamat külastanud laevade arv oli Taani ajaga võrreldes mitu korda väiksem. Rannaait oli põlenud, kasutati Kasti mõisa aitu Püha kihelkonnas.
Kuressaare soikunud kaubandust elavdasid Pärnu suurkaupmehed, kes lülitasid Saaremaa oma viljaekspordi ketti. Christoph Friedrich Schmidt (1759-1831) ehitas esimese aida vana rannaaida taha abaja läänekaldale. Eesaia laiu (Holmi) lõunatippu ehk praeguste kohamärkide järgi spaa Meri ette viidi ka sadamakai. Kai ääres oli 12 jalga (3,6 m) vett, sinna said siseneda Schmidti kahemastilised kaubalaevad.
Schmidti partner oli kohalik kaupmees Gustav Adolph Dellingshausen, kes ehitas raekoja kõrvale oma imposantse koja (hilisema rüütelkonna, praeguse maavalitsuse hoone), mille keldris oli samuti mahukas viljaladu. Pika tänava alguses olnud Schmidti aidast sai 19. sajandi lõpus suveteater (seal oli pärast sõda teraviljasalv, raskejõustikumaja, psühhiaatriakabinet ja ilusalong Pikk t. 4). Schmidti ait oli ka raekoja taga nüüdse Raekeskuse kohal.
Liivimaa viitsekuberner resideeris Kuressaares
Campenhauseni ajal pandi Kuressaare tänavatele nimesid, neid oli kolme liiki: Strasse, Gasse ja Gässchen, eesti keeles vastavalt peatänav, tänav ja põiktänav (kõrvaltänav, tänavake). Tolli tänav (Licent Gasse) sai nime näiteks tolliameti maja ja sadamakontori järgi.
Väravaid oli kahte liiki – Thor ja Pforte, ka need pandi tähtsuse järjekorda: Thor tähistas Riia, Kaarma ja Sõrve väravat, liiginimi Pforte märkis pääsu ranna, sadama ja kalameeste alale:
- Strand Pforte asus toonase Ranna tänava (praeguse Suur-Sadama) uue osa keskel, umbes praeguse Töö tänava joonel;
- Haafen Pforte asus Rootsi-aegse sadamatee lõpus Looderaveliini joonel ehk praegusest John Bulli pubist veidi abaja pool;
- Fischer Pforte asus Uue tänava lõunapoolses otsas, praeguse Allee ja Uue tänava ristmiku lähistel.
Abaja läänekaldale, uue sdama naabrusse, rajati piirivalvekordon (Cordonhaus) ja laevaehitusplats.Uude sadamasse viis Ranna tänava (Strand Gasse, nüüd Suur-Sadama tänav) avar pikendus. Tori kõrtsi eest algav Lootsi tänav (Pilot Gasse) ja Tori sild rajati koos Saaremaa Rüütelkonna haigemaja ehitamisega Tori laiule 19. sajandi algul. Tori kõrtsi ja kalaranna ümber tekkis küla, kus elasid lootsid, kalurid, meremehed, sadamatöölised, kümnikud, laevaehitajad, kaptenid jt.
Kuurort sünnitas Loode silla koos uue infrastruktuuriga
19. sajandi algupoolel külastas sadamat paarkümmend laeva aastas, aastail 1837-1846 veeti välja keskmiselt 10000 setverti (setvert = 26,2 liitrit) rukist ja üle 8000 setverti otra. Väljaveo oluliseks artikliks kujunes viin, Saaremaalt viidi Venemaale üle 9000 pange (pang = 12,3 liitrit) viina aastas. Sisse toodi ikka peamiselt soola, selle vajadus oli üks puud (16 kg) iga saarlase kohta aastas.
Aastaks 1850 kasvas Kuressaare elanike arvult viiendaks Eesti linnaks, kus elas 3000 inimest. Siin oli 14 kaupmeest ja 67 käsitöölist, töötas veinikelder, õllepruulikoda, joogipood, 2 trahterit ja 9 kõrtsi. Toimis ka esimene märk tulevasest kuurortlinnast – 1840. aastal Weise heinamaale rajatud mudaravila.
Taani aja tasemele jõudis sadam 1857. aastal ehk pärast kahe sajandi pikkust vaheaega, kui reidile tulid ratasaurikud Thetis ja Leander supelvõõrastega (patisakstega). Vana kirikuaia asemele rajati 1861. a. linnapark, 1887. a. laiendati seda ümber lossivallide.1866. a. ehitati parki muusikapaviljon (Tivoli) ja kõlakoda, 1889 valmis kuurhoone (Kurhaus).
Kuressaarest sai ülevenemaalise tähtsusega kuurort, see tõi uusi tuuli ka sadamasse. Tsaaririik rajas Loodesse uue infrastruktuuri, mille sõlmpunktiks oli sadam koos Loode maantee ja hoburaudteega, mis teenindas abaja kaldale ületoodud mudaravilat(Städtische Schlammbadeanstalt). Põduste jõe luhale ehitati sild, jõesäng õgvendati silla alt läbi käima ja pandi püsti nnKopikamaja – silla ületamise eest pidi mõne kopika loovutama, et uuele maanteele astuda.
Musumänniku lõunaservalt metsavahi maja juurest keeras uus tee paremale, vana tee viis edasi Loodeninale, see on praegugi olemas. Loode tammiku äärde ehitati kõrts, raudtee aga veeti sealt ümber Linnulahe lõunatipu Suurlaheni – Kalaka jõe ääres laaditigi ravimuda vagonettidesse.
Kõrtsi juurest rajati aastail 1872-1874 allee läbi tammiku uue sadamani, mida kutsuti Loode sillaks (Lodesche Brücke). Loode maantee ehitus lõppes sadamakail, mis kujutas endast 111 meetri pikkust kärjekastidele ehitatud laudistatud silda.
Kohalike laevade arv kasvas: Schmidtil ja Grubeneril oli kummalgi 4, Rahri kaubamajal 2 laeva. Sündis laevaühing Osilia, aurik Konstantin andis Loode sillalt otsad suvel 1875 ja võttis kursi Riiga. Suvitajad said laevaga ka Paldiskisse, et sealt rongiga Peterburgi sõita.
Peterburi arst dr med Wladislav Laurentius von Szeliga-Mieržeyewski avas 1876. aastal Allee tänavalRoomassaare Mudasupelusasutuse (Badeanstalt Romasar), see oli Baltikumi moodsaim.
1883. a. kerkis abaja kaldale Uus Tervismuda-Supelasutis(Neue Heil- und Schlammbadeanstalt), mille direktoriks sai dr Carl Wiedemann.
Apteekritest vendade Fliesside eestvõttel ehitati 1884. a. Raiekivi säärele joogipaviljon (Trinkhalle), mis põles 1916. a. Saksa lennukite pommirünnaku ajal, ent taastati rannakohvikuks. Linnaparki ehitati 1898. a. lugemismajake (Lesehalle, hiljem lasketiir, praegu pub John Bull) ning 1901. a. tenniseväljak ja puhvet Salubritas (nõuk. ajal Valli õllesaal, nüüd Aivar Pohlaku eravaldus).
1870ndatel aastatel tegid Schmidti järeltulijad vana rannaaidaauruveskiks ja hakkasid jahu tootma. Eesti ajal sai auruveskist ETK ladu. Nõukogude ajal oli seal ETKVLi ladu, 2007. aastal sai rannaaidast teatrisaal.
Sadama asukohaotsingud jätkusid
Loode sild toimis aastatel 1874-1893. Suure Katla omapärase ringikujulise veeliikumise tõttu liiguvad ka liivad vesikaare tuulega Järve rannast linna poole, mistõttu sadam ummistus. Ohuks olid ka veealused karid, uljas idee Kuressaare uuest sadamast leidis kiiresti kurva lõpu. Loode sild on hea näide suure raha mõtlematust raiskamisest.
Loode silla ehitamisele eelnes teatav poleemika sadama uue asukoha üle. Näiteks loots Melkert soovitas uurida Roomassaare lõunatippu, aga peale jäi kuurortlinna valitsuse ja Loode arendajate valik. Sellele sekundeerisid mõned kaptenid, kes olid harjunud Loodenina järgi kurssi võtma, et Aksliauku sisse sõita – mis siis lihtsam, kui kurss kohe kai äärde võtta.
Sadama sulgemisega Loodemaa osatähtsus taandus. Kuurortlinna valitsus aga leidis Loode maine languse vastu uusi võimalusi, ühest sellisest ettevõtmisest kirjutas ajaleht Saarlane 16. juunil 1898: Loode metsa on lõbumaja (pawiljon) ehitatud, mille sissepühitsemist pühapäewal, 7. juunil toimetati. Wist saab selle läbi Loode elu jälle elawamaks minema.
Vene-Jaapani sõja ajel ristis rahvas selle lõbustusasutuse Väikse Katla kaldal Kaug-Idast laenatud nimega – Port Artur. Sellenimeline sadam tähistas teatavasti Vene sõjalaevastiku uut tugipunkti Hiinalt vallutatud maal. Rahvapärase nime teine põhjus oli võimalus paadiga kohvikus käia. Seda ühendust pidasid Tori kalurid oma paadisadamast (nn Tursakirikust). Harrastati ka jalutuskäike Loodesse, Eesti ajal olid moes Kaitseliidu jt rahvuslike organisatsioonide väljamarsid, tulevärgid, tantsupeod, piknikud. Port Arturi tantsupidu algas igal laupäeval ja pühapäeval kell 8 ja kestis üheni öösel. Väikse Katla kaldale tekkis uus toponüüm – Musumännik.
Roomassaare sadama ehitamist kiirendas Wildenbergi nahavabrik, mis toodi abaja põhjakaldale 1878. aastal Kullamaalt. Oluline roll kohavalikul oli sadama lähedus, nahavabrikant Wildenberg ostis reeder Schmidti laevaehitusplatsi. Tsaariaja lõpus kasvas see Euroopa suurimaks toornaha töötlemise ettevõtteks, mis 1915. a. Venemaale evakueeriti.
Roomassaare sadam ehitati 1890ndatel, selle kai ääres oli 14 jalga vett. Saksa okupatsiooni ajal 1918. a. ehitati linnapargi ja Roomassaare sadama vahele raudtee, mis toimis 1948. aastani.
1891. aastal asutati Kuressaare Merekool. See töötas 1903. aastani Pidula kojas Pikk 44, 1903-1915 Kohtu ja Komandandi t. nurgal (praegune trükikoda); 1915. a. evakueeriti kool Hersoni, ent juba 1919 jätkas endise linnakooli majas Suur-Põllu 4. Aastail 1942-1944 töötas samas Kapten J. Teäri eramerekool.
Sadama-ala avanes meelelahutusele
Vabanenud sadama-akvatooriumis leidsid laienemiseks koha kaks asutust: Tursakirik ja Kiisakabel. Uus kalamaja rajati Raiekivi sääre idakaldale 1892. aastal. Rahvasuu ristis selle peagi Tursakirikuks kõrge torni tõttu, mis toimis meremärgina. Kalamaja hävis sõjas 1944, selle vundamendile ehitati riietusruumid suplejate tarbeks. Ujula abaja läänekaldal oli välibassein, kus toimusid ujumiskursused ja -võistlused.
Baltisaksa jahiomanikke ühendava Kuressaare Jahtklubi(Arensburger Yacht Club) sadamahoone ehitati 1909. aastal neile kuulunud jahisadama kaile Ooste nukil. Rahvasuu ristis selle kohe Kiisakabeliks, parafraseerides kalameeste Tursakirikut abaja teisel kaldal. Sadamahoone hävis 1944, samasse rajati 1999. aastal Kuressaare jahisadam.
Vastukaaluks Kuressaare Jahtklubile asutati 1926. aastal Saaremaa Merispordi Selts, mis kasvas välja Kuressaare Eesti Seltsi merispordi ringist. Seltsihoone ehitati 1930. aastal Raiekivi sääre läänekaldalele Tursakiriku naabrusse. SMSi liikmete arv kasvas 130ni. Nõukogude ajal oli seal erinevate spordiseltside jahtklubi ja turistide majutuspaik, maja lammutati 1994.
Rannakohvik Raiekivi säärel renoveeriti 1920ndatel, 1932. a. valmisid riietusruumid. 1936. aastal ehitati uus rannahoone Weise heinamaale praeguse staadioni lähedale.
Sadamas tegeldi ka kalandusega
1939. aastal oli Kuressaares 10 meest, kes kalapüüki peasissetulekuks pidasid, neist pooled elasid Toris. Nasval oli selliseid mehi 16 ja Abrukas 6. Sõjaeelse Tori kalavanemad olid Friedrich Maak ja Karl Tõntson.
1945. a. loodi Kuressaare Kalakombinaat. Sellele allusid 11 kaluriühistut üle Saaremaa, Kuressaare ühistut juhtis Orest Aavik. 1953. aastal moodustati Kuressaare Mootor-Kalapüügijaam. Toris oli ka kalavastuvõtupunkt ja soolaladu; kala soolati tünnidesse, aga tehti ka kalakonserve.
Tori kalamehed astusid Nasval moodustatud Koduranna kolhoosi liikmeks. Tori meeste paremad püügikohad olid Katlarahu (Kessel Reef) ja Püskurahu (Redesche Reef). 21. mail 1953 toodi ühest kastmõrrast 20 tonni räime, seda võeti Toris vastu mitu ööd ja päeva.
Maakonna haigemaja Tori laiul toimis linnahaigla valmimiseni 1940. aastal, mõned osakonnad töötasid seal kauemgi. 1959. aastal sisustati samas kalakombinaadi plekitsehh, 1970ndatel ka Saare Kaluri automajand. Saare Kaluri korterelamute rajoon Tuulte Roos ehitati 1980ndatel.
Tänapäev seondub turismi ja puhkusega
Suvel 1989 kinnitas Saare Kalurile kuulunud Nasva jahisadamas otsad Rootsi jaht Puppy, see oli pool sajandit kestnud vaheaja järel esimene välismaine jaht Saaremaal. 1992. aastal tuli Nasvale 140 jahti, moodustati Eesti-Kanada ühisettevõtte Nasva Jahtklubi. Rajati 20 kaikohaga jahisadam, hotell valmis jaanipäevaks 1994. Roomassaare jahisadam valmis 1995. aastal.
1991. aastal otsustas linnavolikogu rajada jahisadama Ooste nukile, Kuressaare Jahtklubi endisele asukohale. Faarvaatri jaoks leiti uus suund piki Roomassaare rannikut, süvendustöid alustati 1994. 1995. aastal eraldas Phare fond eurotoetuse, mille eest tehti kaldakindlustust, muule ja kaisid ning taastati laste ujumiskoht (titerand) Ujula abajas. Sadamas on 3 kaid poolesajale jahile, tankla ning olmehoone sauna ja baariga. Sadam avati 6. augustil 1999, kanalit süvendati täiendavalt 2001. aastal. 2008. aasta hooaja lõpu seisuga on Kuressaare jahisadamat külastanud 2234 alust.
21. sajandil kujunes Tori rahvusvahelise tähtsusega kuurordiks: spaa Meriehitati aastal 2000, spaa Rüütli2002 ja spaa Georg Ots2004.
juuni 2009
Kalle Kesküla
reediku@hot.ee
Kuressaare, Tallinna tn. 20, Kuressaare Linnateatri ajalugu
Allikas: Kuressaare Linnateatri koduleht www.kuressaarelinnateater.ee
Foto1: Hoone vanal fotol
Foto2: KSE-i näitetrupp 1911. a. Ees keskel näitejuht Aleksei Niit.
"Palju on tegemist ja sagimist. Eesti seltskond oli vähearvuline ja vaene mitte ükski varaliselt, vaid ka haritud jõudude poolest. Ainult üksikud olid jõudnud haridusele ja kui mitte jõukusele, siis vähemalt majanduslikule rippumatusele. Igal pool aga domineeris saksa keel ja meel, ning isegi venestuse laine polnud suutnud kuigi tunduvalt ehk maksma panna vaiksel meretagusel saarel. Rahvuslik ärkamine seisis tõsises mõttes alles ees." Nii iseloomustas sajandialguse Kuressaare vaimuelu väljapaistev Eesti riigimees ja diplomaat Ants Piip 1936. aastal. Veerand sajandit varem, aastail 1909 -11 oli ta Kuressaare Eesti Seltsi (KES; asutatud 1886, taasasutatud 1907) esimees. Neil aastail oli seltsi tegevus kogu selle ajaloos kõige hoogsam ja mitmekülgsem. Just tollane merekooli õpetaja Piip oli senini üürikortereis tegutsenud KES-ile oma maja ostmise peamisi korraldajaid.
Arvatavati 19. saj. algul ehitatud maja oli tuntud Meedla "uue kojana" ja kuulus von Pollide suguvõsale. Sajandi lõpus müüsid need hoone Peterburi salanõunikele Ivan Mierzeyewskile (tuntud mudaraviarstide kauge hõimlane) suvilaks. Ilus kivimaja maksis hiigelsumma - 12 000 rubla -, kuid selts suutis selle kiiresti kokku saada. Üle poole laenati pangast, ülejäänud saadi võlatähtede müügist ning seltsi liikmete ja kohalike majandustegelaste annetustest. Heldeim annetaja oli ettevõtja Johannes Kingissepp.
2. oktoobril 1911 toimus seltsimaja õnnistamispidu. Südalinnas kalli "saksa maja" ostmine tekitas eesti ringkonnas laialdast vaimustust, kasvas rahvuslik iseteadvus, uhkus, eneseusk ja üksmeel. Kõige muu kõrval koondati uude asupaika ka KES-i teatritegevus - näiteks juba 1912 toodi siia lavale kümme erinevat näitemängu.
Juba 1914. aastaks oli Eesti Selts niipalju kosunud, et majale tehti 3500 rubla maksnud juurdeehitus (laiendati saali ja ehitati näitelava). 1916. a. kevadest kuni 1918. a. sügiseni oli kultuuritöö I maailmasõja tõttu takistatud: hoonesse majutati algul Vene, hiljem Saksa sõjaväelasi, mitmes ruumis oli ajutine vangla, 1918. a. sügisel saksa keskkool. Väärikas maja on seotud ka revolutsiooniliste sündmustega: 8. märtsil 1917 toimus siin kohalike seltside esindajate koosolek, kus asutati Saaremaa Eesti Ajutine Täidesaatev Komitee, neli päeva hiljem maja ees suur eestlaste miiting, kus rõdult pidas sütitava kõne hilisem peapiiskop H. B. Rahamägi.
Uue hoo sai seltsielu Eesti Vabariigi alguses. 1919. aasta lõpus tegutsesid siin lisaks lauljatele, muusikutele, näitlejatele, sportlastele jt. ka KES-i haridusosakonna raamatukogu ja lugemislaud, nelja aasta pärast avati kino. 1921. a. renditi maavalitsuselt kõrvalasuv krunt ja ühendati see seltsi aiaga avaraks pargiks. 1925. a. ehitati ümber lava, 1930. a. remondi käigus ehitati teatrisaali juurde jalutusruum, 1935-36 muudeti ruumijaotust ja seati sisse keskküte.
A. Kitspergi - Kauka jumal (Kuressaare Teatri laval. 1936.a.)KES-i näitetrupist arenes välja poolkutseline (1924) ja 1935. a. kutseline Kuressaare Teater, mis vääristus seda maja kuni likvideerimiseni 1951.a. Seejärel asus siin kuni 1967. aastani rajooni kultuurimaja, mis võttis oma hõlma alla ka 1963 asutatud Saaremaa Rahvateater. Umbkaudsel hinnangul toodi selles majas aastail 1911-67 lavale ligi 400 esietendust - seega keskmiselt 7-8 aastas. Seejärel muudeti hoone okupatsioonivägede kultuurimajaks.
Traditsioonirikas maja ärkas uuele elule 1990. aastate algul, kui Saaremaa kultuuriinimesed võtsid uuesti üles teatriringkonnas juba eelmisel kümnendil tekkinud esialgu oli kui utoopilisena tundunud mõtte teatrimaja taastamisest. Ja nüüd on meil jälle oma, Kuressaare Linnateater, ja sellel oma maja! Siin tööle hakkavaid teatriinimesi innustab muuhulgas teadmine, et samas on lavalaudadel seisnud näitejuhid-lavastajad Aleksei Niit (aastail 1911-23), Anton Verlin (1911-14), Aleksander Kallus (1921-23), Jaan Metua (1924-30), Riivo Kaljus (1935-42), Heino Kivi, Rein Rooväli, Margot Koel jt. Paljudest amatöörnäitlejaist kujunesid Kuressaare Teatris meisterlikud professionaalid: Hermanja Theodor Maripuu, Irja Aarma, Margarita Kitt, Marie Kei, Nathalie Behm, Eduard Pea jpt. 1924. a. sügisel esines Kuressaare teatrilaval (peaosas H. Heijermansi näidendis "Lootus õnnistuse peale") hilisem kuulsamaid eestlasest teatraale Aario Alfred Marist; 1939-42 töötas näitleja, lavastaja ja kujundajana Helend Peep. Ka külalisesinejate nimekiri on auväärne: näiteks 1920. aastate algul astusid siin üles Olga Mikk-Krull, Hugo Laur, Hilda Glaser, Liina Reiman, Ants Lauter, Erna Villmer...
Olavi Pesti
Kuressaare, Lossi tn 27, Ekesparre maja ajalugu
Allikas Ekesparre Residents Hotell'i koduleht http://www.ekesparre.ee/index.php?id=ajalugu
Kuressaare linnuse kirderaveliin
Kuressaare piiskopilinnuse kindlustuste suurem ümberehitamine ja laiendamine toimus 17. sajandi teisel poolel. Seoses suurtükkide hulga suurendamise ja nende paigutamisega eelpositsioonile, ehitati laiendatud vallikraavi kolm raveliini ehk hiljem rahvakeeli nimetatud väikest linnapead. Kirderaveliini kaudu toimus ka sissepääs linnusesse. Sinna ehitati suurtükkide hooldamiseks sepikoda, mille vundamendist osa paikneb praeguse Ekesparre Residents Hotelli all.
19. sajandil, kui linnus oli kaitseotstarbe minetanud ja antud Saaremaa rüütelkonna käsutusse, tekitasid raveliinid aadlikele, kes olid enamjaolt saanud sõjalise hariduse riigi kulul ülalpeetud nn. kadetikorpustes, nostalgilisi tundeid oma parimatest noorusaastatest.
Rüütelkonna esimehe (maamarssali) Oskar von Ekesparre vend Alfred, kes oli suurtükiväe eruohvitser, soovis ehitada endale kirderaveliinile esindusliku villa. Rüütelkonna esimees aitas kaasa krundi vormistamisel ja 1890. aastal valmis raveliini Kuursaali-poolsel osal maja, mida tänapäeval nimetatakse jahilossiks. Tegelikult kasutas Alfred von Ekesparrre, kes ise elas peamiselt Peterburis, oma maja väljarentimiseks rikastele suvekülalistele ehk nn. patisakstele. 20. sajandi alguses oli tervisekosutamine Kuressaares, Haapsalus ja Pärnus suur mood, mis tõi kuurortlinnadele, sealhulgas ka üürikorterite omanikele, märkimisväärset tulu.
Arthur von Ekesparre idee
Maamarssali vanim vend Arthur Peter Leopold von Ekessparre (1838–1909) oli hariduselt jurist ja töötas pikemat aega Tartus kreisikohtunikuna. Pensionile jäädes asus ta elama Eikla mõisa. Nähes oma venna edu suvitajate majutamisel, otsustas Arthur oma sääste samuti majutusteenuste ärisse paigutada. Kuna Alfredi maja oli ehitatud poissmehe oma mugavusi silmas pidades ja mahutas seetõttu vähe erinevaid perekondi, pakkus Arthur välja idee ehitada samale raveliinile, venna maja vastasküljele, paljude möbleeritud tubadega pansionaat, mis oleks välimuselt aga sama pilkupüüdev. Kuna idee tekkimisel oli maamarssalist venna ametiaeg lõppemas, kiirustati ehituskrundi vormistamisega ja ehitus algas, kui kolmkümmend aastat Saaremaa rüütelkonda juhtinud Oskar von Ekesparre siirdus juba Peterburisse Riiginõukogu liikmeks.
Kõnesoleva maja projekti autorit pole teada, sest kinnistu algne toimik hävis nähtavasti 1917. aastal, kui revolutsioonilised sõdurid rüüstasid ja põletasid kinnitusameti vara. Sõnapaar krepostnoe otdelenije võib tähendada vähese kirjaoskusega inimese silmis ka pärisorjade osakonda.
Kaudsetel andmetel on teada, et teine maja Ekesparrede raveliinil valmis lõplikult 1908. aastal. Järgmisel aastal, kui hoone rajaja suri, vormistati krunt ja hoone tema poja Axel von Ekesparre (1868–1935) nimele. Axel oli samuti juristiharidusega ja töötas Lõuna-Eestis mitme Liivimaa kubermangu arendusinstitutsiooni (teedeehituskomisjon jne.) sekretärina kuni 1913. aastani.
Oma eemaloleku tõttu rentis omanik maja vastavalt kokkuleppele pansionaadi pidajale, kes tegeles majutuse ja soovi korral ka kergema toitlustamisega suvekuudel, maist poole septembrini. Talvel kasutasid maja osaliselt gümnaasiumi koolipoisid. Nii Esimese maailmasõjani, millal Ekesparre ja Michelseni pansionaadid võeti sõjaväe staabiks. Axel von Ekesparre asus 1919. aastal ümber Saksamaale. Pansionaat oli rüüstatud ja halvas seisukorras.
Pansionaat Eesti Vabariigi ajal
Eesti Vabariigi alguses aadliseisused kaotati ja neile kuulunud mõisad riigistati. Nii sündis ka Ekesparredele kuulunud Eikla mõisaga (20 km Kuressaarest). Mõisnike linnamajad aga jäeti omanikele. Viimased jätkasid või uuendasid ka rendisuhteid. Ajakirjandusest on teada, et Ekesparre pansionaati kasutasid 1920. aastatel meelsasti Eesti kultuuriinimesed. Eriti kuulsaks sai see suveveetmise residents kirjanikeühenduse „Siuru” liikmete (Artur Adson, Hendrik Visnapuu, August Gailit jt.) puhkekohana. Maja nimetati rahva hulgas isegi Siuru lossiks.
Aastail 1930–1940 pidas selles majas pansionaati Elisabeth Pohl. Tema oli laiendanud ka teenuseid ja avanud samas taimetoidurestorani, mis oli Kuressaares ainus taoline. Pansionaadis oli 8 tuba ja suur söögisaal. Köögina kasutati endist majahoidja korterit, mille juurde olid ehitatud laod. Sama korteri all olevat keldrit kasutati jaheda hoiukohana. Majas puudus veevarustus ja kanalisatsioon. Pumbakaev asus õuel. Kütmiseks kasutati lihtpottidest ahje.
Pansionaadi omaniku surma järel vormistati kinnisvara (kinnistu nr. 579) oktoobris 1937 Kuressaare Kinnistusjaoskonnas jagamatult tema abikaasa Lucie ja poja Erich von Ekesparre nimele.
Teine maailmasõda ja nõukogude aeg
Nõukogude korra kehtestamisel pansionaat, millel oli üle 400 m2 kasulikku pinda, natsionaliseeriti ja anti NKVD käsutusse. Sinna asus hiljemalt 1941. aasta alguses ka Balti Piirkonna Rannakaitse eriosakonna staap, eesotsas ülema Mihhail Pavlovskiga, kes korraldas samas ka arreteeritute ülekuulamist.
Saksa okupatsiooni ajal on maja kasutusotstarve ebaselge. Lossihoovil asus maakonna kõrgeima võimu kandja, piirkonnakommisari kantselei ja sissepääsu territooriumile valvati.
Pärast sõja lõppu aga anti endine pansionaat maakonna miilitsaosakonna kasutada. Vastasmajas asus osakonna passilaud.
Neljakümnendate aastate lõpul, kui miilitsaosakond välja kolis, tehti majas remonti ja 1950. aastal avati selles rajooni vöörastemaja, milles oli 28 voodikohta. Sanitaartingimused olid majas allapoole arvestust, kummalgi korrusel oli ainult üks käimlakoht ja üks pesuvalamu. Soe vesi puudus. Suuremas toas paiknes 6 voodit. Puhvetist sai osta kuuma teed ja saia ning võileibu. Seitsmekümnendate lõpul tehti vöörastemajas remondi käigus mõningaid ümberehitusi. Majja toodi vesi ja kanalisatsioon, keldrikorrusele ehitati katlamaja. Pudenevad krohvlaed laudistati, sisustati ooteruum, vastuvõturuum ja ülakorruse puhkeruum. Külaliste kasutada oli allkorrusel 6 tuba ja ülakorrusel 8 tuba.
Õues likvideeriti kaks puukuuri.
Vöörastemaja allus Kingissepa rajooni täitevkomitee kommunaalmajanduse osakonnale.
Taasiseseisvunud Eestis
Märtsis 1992 anti vöörastemaja Riigivara ameti poolt üle Kuressaare linna munitsipaalomandisse. 1993. aastal avas linnusepoolses väliskeldris Nõukogude armeest demobiliseerunud armeenlane lühiajaliselt šašlõkibaari, mis tõi õhtuti maja juurde kokku lärmaka seltskonna. 1996. aastal nimetati vöörastemaja ümber hotelliks „Lossi”. Järgmisel aastal müüdi kinnistu eraisikutest ettevõtjatele, kes alustasid hoone ümberehitusi ja kaasaegset sisustamist. Omanikud vahetusid, kuid hotelli külastatavus osutus loiuks, eriti talveperioodil. Hotellil puudus restoran ja olmeruumide laiendamiseks ei leidunud võimalusi. Ametivõimud nõudsid kulukaid lisaehitusi (lisatrepp teisele korrusele, invakaldtee, kõrged sanitaarsed nõuded köögile ja pesuruumidele, muinsuskaitsenõuete range jälgimine jne.). Et tegemist on Saaremaa vanima võõrastemajaga, mis võimaldas tänu huvitavale arhitektuurile, asukohale ja ajaloole luua kordumatu meeleolu, ei mõelnud tänase hoone omanik kaua - pisik puitarhitektuuri ning renoveerimist vajavate pika ajalooga majade vastu sai järjekordse võidu! Kätte jõudis Ekesparre Residents Hotelli aeg. Hoone renoveerimist alustati 2006. aastal ja see kujunes küll algselt planeeritust oluliselt mahukamaks, kuid omanik on päris kindel, et seda väärtuslikum on lõpptulemus. Esimesed külalised võeti vastu 2007. aasta sügisel.
Mõnda ehituslikust minevikust
Ekesparre Resident Hotelli maja ehitamine sada aastat tagasi toimus tolleaegseid olusid ja tavasid arvestades. Vundament rajati paekividest, mida saadi osalt lossivallide varisenud müüritisest. Seinad raiuti kanditud rõhtpalkidest. Katus tehti savist põletatud kividest. Välisplaanilt kujutas ehitis enesest mansardkorrusega maja, millel on avarad aknad, uhke trepiga sissepääs ja lõuna pool verandad. Siseruumide keskmiseks kõrguseks sai 3,4 m. Seinad ja laed krohviti seest (roost krohvimatid) ja väljast laudistati seinad voodrilaudadega. Algselt oli 80% põrandatest kaetud tammeparketiga. Soojust saadi mõjuka kujundusega lihtpott-ahjudest.
Aja jooksul tekkis seintesse koikahjustusi, pesuruumides valitseva niiskuse tõttu mädanesid lauad ja talad. Tubades määrdusid ja rebenesid tapeedid, lagedest pudenes krohvi. Katusekivid murenesid ja vihmavesi tungis sisse. See kõik tuli sellest, et majas ei elanud kindlat peremeest, vaid rentnikud ja töölised vahetusid tihti; külastajad viibisid kohal lühiajaliselt ja nõukogude ajal esines tihti ruumides viinajoomist, suitsetamist ning mõnikord ka vähesel määral vandaalitsemist. Aastatel 1950–1979 ei olnudki Kuressaares teisi avalikke vöörastemaju, kui arvata välja garnisoni sõjaväe poolkinnine vöörastemaja (endine „Kuld Oda” Lossi tänaval) ja turistide suvine majutamine Kuurhoone teisel korrusel ning mereäärses jahtklubis. Hiljem lisandus mudaravila hotell ja kõrgete külaliste väike öömaja (praegune „Saaremaa Valss”).
Linnuse raveliinil paikneva Ekesparre Resident Hotelli võlu seisneb tema asukohas, kus kõrgemat küngast (raveliini) ümbritsevas vees peegeldub ehitise lihtne suursugusus ja seda raamistab kõrghaljastus.
Tekst: Bruno Pao, ajaloolane
Teksti on toimetanud ja täiendanud Ekesparre Residents Hotell
perjantai 25. kesäkuuta 2010
Tragöödia Haavemäel
Kultuur ja Elu 1/2002
Tekst: Laine Linnus
Fotod: Maie Sepperi kogu
Johannes Esop lähedastega kodutalu järve ääres. Vasakult: Helmut Enden, Johannes Esop, Karin Esop, Charlotte Rünne, Eduard Enden ja Lembit Enden. Pildistatud u 1931.
Omaksed metsavendade haua juures. Vasakult Salme Kolditsa abikaasa Heino, Marie Luuk, Marie Hansen, Helene Enden, Eduard Enden, Salme Koldits ja Ülo Enden. Praegu on elus ainult Ülo.
Raplamaa metsad, rabad ja soosaared olid II Maailmasõja järel varjupaigaks neile, keda ähvardas vangistus ja küüditamine külmale maale – Siberisse. Neis paigus otsisid pelgukohti mehed, kes olid võidelnud nõukogude võimu vastu Saksa armee ridades, Eesti Leegionis, tagalateenistuses, Omakaitses, ning jõukad taluomanikud.
Kõrvalises, võõra silma eest varjatud Seli ja Krimmi raba vahelisel kõrgendikul, mida kutsuti Haavemäeks, asus üks metsavendade grupp, teine varjus Rabivere kõrgraba kaldal. Neid jälitasid nõukogude julgeoleku töötajad. Haavemäele peitunud meeste saatus kujunes traagiliseks, teise grupi meestel õnnestus eluga pääseda.
Kes kuulusid gruppidesse?
Haavemäe grupi mehi meenutab Maie Sepper Kodilast: ”Minu ristiisa Johannes Esop oli Koigi küla suure Otsa talu peremees. Eesti ajal osales ta aktiivselt Kaitseliidus, Saksa okupatsiooni päevil kuulus Omakaitsesse. Venelaste tulekul võõrandati talu, sellest tehti Tallinna Sitsivabriku abimajand. Otsa Juku, nagu teda koduselt kutsuti, lahkus kinnivõtmise kartusel kodunt ja läks Tallinna.” J. Esopi õepoeg Helmut Enden Hagudi külast mäletab, et Johannesel õnnestus hankida miilitsast dokumendid Jüri Kadaku nimele. Kord ehitusel hüütud Johannest õige nimega, järgnes arreteerimine ja ülekuulamine. Teel vangilaagrisse õnnestus tal põgeneda, tulla kodukanti ja nii sai temast metsavend.
M. Sepper teab jutustada ka Seli-Koigi Kärneri talu peremehe Rudolf Hanseni käekäigust: ”Rudolf Hansen, kes samuti kuulus Kaitseliitu, oli põllul rukist lõikamas, kui hoiatati, et teda tullakse vangistama. Ta läks läbi rukki metsa, sealt teda ei leitud.”
Tallinnast põgenes Sootaguse külla Matsule, abikaasa Anna kodutallu Hansenite naabruses Adolf-Gustav Ööpik. Kodu-uurija Karl Estriku teatel sündis Adolf-Gustav Ööpik 27. jaanuaril 1901. aastal, oli lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi, olnud kaitseliitlane, töötanud Teedeministeeriumis. Tema naine Anna oli sündinud 16. oktoobril 1896, õppinud ülikoolis majandusteadust, olnud naiskodukaitses. Mõlemad arreteeriti, kuid vabastati tingimusel, et aitavad metsavendi avastada. Nad ei hakanud kedagi reetma, vaid läksid ise metsavendadeks. (K. Estriku kiri autorile 02. okt. 2001)
Eakaim selles grupis (sünd 1896) kapten Heinrich Västrik oli osalenud Esimeses maailmasõjas, võtnud osa mitmetest Vabadussõja lahingutest ning saanud haavata. Teda oli autasustatud II liigi 3. järgu Vabadusristiga ja ta oli saanud autasumaana Purila mõisast Uugivälja talu. Oli kohaliku Kaitseliidu juht. (Eesti Vabadusristi Kavalerid, Tln.1935, lk.354)
Manivald Teppor, grupi noorim, oli sündinud 1923. aastal. Ta läks vabatahtlikuna Eesti Leegioni ja tema nimi on kantud ka Relva-SS 33. pataljoni nimestikku. (RA f. R-67, n.1, s.5) Endla Heinvars Lohult meenutab, et Maanu oli hea välimusega, rõõmsameelne noormees.
Samas grupis oli Sootaguse küla Kernu talu peremees Johannes Sõmer (sünd.1907).
Rabivere gruppi kuulunud mehi meenutab 84aastane metsavend Artur Loonet: “Algul oli meid viis meest: Rabiverest suure Väljapere talu (76 ha) omanik, Vabadussõja mees Aleksander Kõrv (sünd1885), Juhan Pajuste; Anijalt pärit Remmelgas, Mart Jõe ja mina Lohult. Hiljem tulid Haavemäelt meile vennad Kolditsad.
See oli nende saatus. Nad jäid ellu.” (A. Looneti suulised teated artikli autorile 29. nov. 2000)
Katusealuseni juhatas vana, pleekinud pealuu, mis pimedas heledana silma paistis...
Haavemäele ehitasid mehed punkri. See oli poolenisti maasse kaevatud, lagi puust, peal mättad, uks ees. Magati naridel. Rabivere grupi mehed rajasid männinoorendikku, umbes kilomeeter Kõnnu järvest, katusealuse. Selleks tassiti rabast turbaküüni laastudest katus. Seda oli raske kanda. Eest taris tugev Remmelgas, Juhan ja Artur hoidsid teisest otsast. Katuse alla kuhjati männioksi, peale pandi lambanahksed kasukad. Magama mahtus 4-5 meest. Istumiseks toodi kivid. Teejuhiks oli meestele vana, pleekinud pealuu, mis pimedas heledana silma paistis...
Sooja andis Haavemäel punkriahi, sellel sai toitu valmistada. Toiduaineid saadi omastelt, mis viidi kokkulepitud kohta. Vahel käisid mehed ka ise kodus, ööpimeduses. See oli ohtlik nii tulijale endale kui kodustele. Nõukogulased ja nende abilised otsisid, jälitasid ja kahtlustasid kõiki, kes võisid olla metsavendadega ühenduses. Tabamisel oodanuks kõiki karm karistus – vangistus, Siber.
Eesti NSV Siseministeeriumi sõjatribunali materjalis märgitakse: ”Västrik koos teiste grupiliikmetega pani toime kolmel korral Otsa abimajandist loomade ja kartuli röövimisi/.../. Ühel korral tapsid nad revolvrilasuga sea, mille peale majaelanikud ärkasid, kuid pärast seda, kui M. Teppor oli tulistanud õhku, läksid nad tuppa tagasi. Lambad ja kartulid tõid Västrik ja teised salaja. Toidukraami kasutasid grupiliikmed toiduks.” (ERAF, f.129, s.13885)
Kohalikud inimesed pole sellest loost midagi kuulnud, ka puudus selleks vajadus, sugulased elasid ümbruskonnas. Ja isegi kui see lugu ka tõele vastaks ja kui ka oleks käidud, siis lõppeks käis Johannes Esop ju iseenda talus ning võttis seda, mis tal väevõimuga käest oli võetud.
Üks öö viivitust sai saatuslikuks
Väikese maakohas ei jää midagi saladuseks. Nii levisid kuuldused ka Haavemäel varjujate kohta nende kõrvu, kes tahtsid uuele võimule teeneid osutada. Tänu reeturitele jõudis info Haavemäel olijatest julgeolekutöötajateni. Samal ajal leidus ka õige eesti mees, kes saatis metsavendadele teate: haarang on tulekul! Teate saamisel lahkusid mehed punkrist, kuid jäid veel üheks ööks Haavemäele, Tõnuma talu heinaküüni. Koht näis turvaline, küüni ees väike lagendik, ümberringi mets. Poeti heintesse puhkama. Edasi kavatseti liikuda Lõuna-Eestisse.
“Hoiatuse saamisel tulnuks hargneda ja sellest kohast kiiresti lahkuda,” tõdes Raplamaalt pärit, suurte sõjaliste kogemustega erukolonelleitnant Robert Telliskivi. Ajal, mil mehed heintes puhkasid, ootas Viljandi maanteel Purila kõrtsi juures vanem mees, teejuht, julgeolekumehi. Need saabusid autoga. Varahommikul mindi üle raba Haavemäele, kus küün ümber piirati. Valves oli kehva nägemisega Johannes Sõmer, kes metsa ääres sõdureid märgates jõudis vaid küüni hõigata: ”Poisid, asi on tõsine!”, kui kõlasid esimesed lasud. Sõmer pani metsa poole jooksu, takerdus traatidesse, kukkus ja kuulid vingusid temast üle. Allaandmiskäsule vastasid metsavennad tulega. Algas äge tulevahetus. Küünist hüppasid välja Rudolf Hansen ja Heinrich Västrik. Hansen langes kohe küüni ees, Västrik jõudis raskelt haavatuna metsa, kus ta kinni võeti. Ebavõrdses võitluses hukkusid J. Esop, A. Ööpik ja M. Teppor. Imekombel jäi Anna Ööpik küünis ellu.
Telefonogrammis 22. maist 1946 teatatakse: “Operatsioonis osalesid Siseministeeriumi 260. polgu sõdurid vanemleitnant Vasinkini juhtimisel. 45 minutit kestnud tulevahetuses sai surma neli bandiiti, kaks tabati ja üks põgenes. Võeti ära automaat, viis vintpüssi, kaks revolvrit ja 3000 lahingpadrunit. 260ndast polgust sai surma võitleja Belov. Põgenenud metsavenna otsingud jätkuvad. Samal ööl korraldati haarangud ka Tartu-ja Pärnumaal.” (ERAF, f.131, n.1, s.46, lk.211-212)
Sõdurid matsid neli langenut samasse, madalasse hauda, kattes neid vaid õhukese mullakihiga. H. Västrik ja ainsana terveks jäänud Anna Ööpik ning surma saanud vene soldat viidi hobuvankril Raplasse.
Ellujäänute saatusest
Omaksed metsavendade haua juures. Vasakult Salme Kolditsa abikaasa Heino, Marie Luuk, Marie Hansen, Helene Enden, Eduard Enden, Salme Koldits ja Ülo Enden. Praegu on elus ainult Ülo.
Heinrich Västrik arreteeriti 22. mail 1946, mõisteti tribunali otsusega 30. septembril 1946 kümneks aastaks vangi, saadeti Komi ANSV Inta vangilaagrisse ja viieks aastaks asumisele. Ta vabanes 21. märtsil 1955, suri asumisel invaliidina 15. novembril 1957. (ERAF, f.129, s.13885, lk.598)
Ka Anna Ööpik vangistati ja saadeti tribunali otsusega 12. septembril 1946 Venemaale, Kemerovo oblastisse. Viie aasta pärast jõudis ta tagasi kodumaale ja jutustas omastele kohutavatest elamustest Haavemäel ja vanglas.
Metsavendade pered said karmi karistuse osaliseks: H. Västriku naine koos kahe lapsega saadeti Siberisse, R. Hanseni abikaasa Marie koos poegade Heino ja Velloga aeti talust välja ja viidi Valtu, sealt küüditati Siberisse. Johannes Sõmer suutis ennast varjata ja pääses vangistusest.
Rabivere rabas varjujad pääsesid eluga, mindi laiali, asuti elama kodupaigast kaugemale, võõraste sekka. Rabivere asunduse tolleaegse elaniku Ilmar Mendeli teatel elas Aleksander Kõrv vale nime all Türil, tema abikaasa ja tütar Vaike küüditati Siberisse. Mart Jõe tuli metsast välja, sest tema naist oli korduvalt käidud ähvardamas. M. Jõe pääses karistusest.
Riiklik Julgeoleku Komitee tunnistab, et metsavennad lasti maha ebaseaduslikult
Tänu J. Esopi õe Salme Kolditsa avaldusele Riiklikule Julgeoleku Komiteele 10. detsembrist 1990, milles ta palus oma venna surmatõendit ja rehabiliteerimist, on Haavemäel hukkunud inimeste kohta kogutud erinevatest KGB arhiivi fondidest ja säilikutest andmete killud kokku. Johannes Esop rehabiliteeriti ja tõendis öeldakse, et ta polnud toime pannud mingit kuritegu ja lasti maha ebaseaduslikult ilma kohtuotsuseta. Sellest teavitati 11. aprillil 1991 ka õde. (ERAF, f.129, s.13885. lk.142-160)
Täitevkomitee ei lubanud hukkunuid ümber matta
J. Esopi sugulastele, kes käisid taotlemas tolleaegselt valla täitevkomiteelt luba langenute ümbermatmiseks, keelduti seda andmast. Salaja kaevasid kohalikud mehed haua lahti, võtsid hukkunute riiete küljest tükid, et kindlaks teha, kes on hauas, keerasid surnukehad voodilinadesse ja matsid samas korralikult. Hauale kuhjati kive.
Aastaid teadsid ja pidasid meeles Haavemäel hukkunuid nende omaksed ja tuttavad. 1993. aastal panid nad langenute hauale mälestuskivi. Nüüd käiakse kalmul koos noortega, et mälestus karmidest aegadest ja võõrvõimu vastu võitlejatest püsiks põlvest põlve.
Viljandi Pärimusmuusika Ait - hoone ajalugu
http://www.folk.ee/et/Parimusmuusika-Ait/Ajalugu
Fotod
Vaade Viljandile teiselt poolt järve. 1790, J. Chr. Brotze joonistus / Läti akadeemiline raamatukogu
Vaade aida juurest Viljandile, 1800, J. Chr. Brotze joonistus / Läti akadeemiline raamatukogu
Vaade Kirsimäelt. 1910, foto J. Riet / Viljandi muuseumi fotokogu
Talvine ait 1930ndatel. Foto J. Riet / Viljandi muuseumi fotokogu
Pärimusmuusika Aida eelkäijaks on üks kunagise Viljandi mõisa arvukatest abihoonetest. Suur ristkülikukujulise põhiplaaniga kivihoone on rajatud keskaegse ordulinnuse maa-alale, linnapoolse III eeslinnuse loodeservale, kus kunagi paiknes linnuse tall ja arvatav tallipoiste elamu. Aida täpne ehitamisaeg ei ole teada.
Viljandi mõisasüdame asukoht linnusest loodes oli tähistatud juba rootsiaegsetel plaanidel. Andmed hoonestuse kohta pärinevad aga alles 1790.aasta linnaplaanilt. Vaatlusaluse aida kohal Jaani kiriku vastas on sellel näha suur pikiküljega linna poole pööratud (kivi)hoone, temast paremal risti teine veidi väiksem ehitis. Kiri plaanil ütleb, et tegemist on mõisa aitadega (Kleten). Sama situatsioon on toodud 1832. ja 1866. aasta linnaplaanil.
Seega on põhjust arvata, et aidahoone on oma põhiosas ehitatud 18. sajandi keskel või teisel poolel, pärast seda, kui keisrinna Jelizaveta 1744. aastal oli Viljandi mõisa oma õuedaamile Maria Tšoglokovile kinkinud. Siis valmis esimene härrastemaja ning esimesed mõisa majapidamisega seotud ehitised.
Ait ei ole läbi ajaloo säilinud ehitusaegsel ilmel, vaid teinud läbi mitmeid remonte ning ümberehitusi. Hoone maakivist vundamendid võivad osaliselt olla rajatud linnuseaegsetele müürisäilmetele. Aida keldrikorrus on tellisvõlvlagedega ning säilitanud varasema plaanilahenduse. Hoone idapoolne osa on eelmise sajandi teisel kümnendil kohandatud viljakuivatiks.
Aida esifassaadi keskteljel paikneb sissesõiduvärav, mis on esile tõstetud katusest väljaulatuva kolmnurkviilu, külgpilastrite ning astmeliselt profileeritud karniisidega. Vanematel fotodel on näha eri kõrgusel paiknenud väikeseruudulised luukidega varustatud aknad, mis olid alles veel 1970ndatel aastatel.
1980. aastate alguses kavatseti tollal laona kasutusel olnud ait rekonstrueerida kohvik-baariks. Hoone oli siis veel suhteliselt heas seisukorras ja säilitanud oma ajaloolise ilme, vaid S-kivikatus vajas remonti. Kava ei teostunud. Mõned aastad hiljem varises sisse osa katusest ning lõunasein.
1990. aastal koostati uus projekt aida restaureerimiseks, sedakorda Kesk-Eesti Restaureerimisvalitsuse olmehooneks. Vahepeal oli jõutud lõunasein uuesti üles ehitada ja taastada katus ning teha uus puidust vahelagi I korrusel. Projektis oli ette nähtud esifassaadi kaaristu avamine, tegelikkuses tähendas see esiseina lammutamist ja tuhaplokkidest ning silikaatkivist uue seina tegemist. Silikaatkiviga on üles laotud ka hoone tagasein. Avatäited kas puuduvad või on asendatud. Enne kui ehitustööd aida juures 1994. aastal pooleli jäid, jõuti valmis ehitada S-kivikatus ja uuendada puitvahelagi.
Anne Lass, arhitektuuriajaloolane
Kilingi-Nõmme möödanik püsib päästepealiku õlul
Pärnu Postimees 23.06.2010
Silvia Paluoja, reporter
Nelja mehe tuletõrjepumpa kasutati Kilingi-Nõmme tuletõrjes Vene ajal, sellele toetuvad päästekomando akende all (vasakult) Olev Paukson, Eduard Melnits, Villu Pikker ja meeskonna vanem Peeter Põder.
Foto: Urmas Luik
Jaanipäeva hommikul 1988. aastal hõõrusid kilinginõmmelased mitu korda silmi, enne kui veendusid, et näevad ärkvel olles tuletõrjemaja tornis lehvimas sinimustvalget lippu.
Kuigi samal kevadel oli muinsuskaitsepäevadel Tartus toodud tänavaile rahvusvärvid, võimutses nõukogude punalipuline aeg ja oma riigi lipp paari tuhande elanikuga linnas nähtavaima koha peal ajas kõik kõhevile.
"Seda oli ilus vaadata, isegi bussid jäid seisma, rahvas uudistas seda lippu, see jäi üles järgmise päevani. Mõtlesin küll, et KGB tormab kohale, aga ei juhtunud midagi," räägib Olev Paukson, Kilingi-Nõmmes tuntud koduloolane ja päästekomando pealik.
Kogujate klubi Varia
Selle sinimustvalge, mille sõbramehed Mart Link ja Olev Paukson paarikümne meetri kõrgusele pritsimaja torni viisid, oli Olevi vanaisa Hugo Murakin alles hoidnud sõjaeelse Eesti Vabariigi ajast. Peitis punapöörde ajal trikoloori riidekappi ja nüüd hoiab pojapoeg seda oma kodus kui põlvkondi ühendavat varandust.
Kilingi-Nõmme kandi talupidajate perest pärit, käis Olev Paukson läbi kõik omaaegsed kohalikud alg- ja põhikoolid ning lõpetas uusimas, 1961. aastal valminud praeguses gümnaasiumis. Nüüd on ta vanaisast võttes kolmandat põlve pritsimees ja sama teed käib poeg Olavi, kes on Pärnus keskkomandos rühmapealik.
Olev Pauksoni auaste on viiekordne vanaisa. Teda tunnevad kodulinlased nime- ja nägupidi, tema ise jääb nooremate tundmisega jänni.
Sügaval nõukogude ajal sõitsid Pärnust 40 kilomeetri kaugusele vaiksesse Kilingi-Nõmme kokku kollektsionäärid, klubi Varia liikmed.
Vahetasid omavahel märke-marke ja kirjandust, mille hulgas oli avalikult taunitud väljaandeid. Sinna juurde veeretatud jutud kandusid Pätsu ajast taas vaba Eesti lootuseni.
"Kollektsionääride klubis olid ehk tavalisest rohkem isamaaliselt mõtlevad inimesed, meil liikus ajaloolist kirjandust, mida avalikult olla ei tohtinud, kuid kogujad võisid seda isekeskis vahetada," räägib Paukson ja viib jutu Punapargi Vabadussõja sangarite ausamba taastamiseni.
Vabadussõja Punapargi lahingus langenutele pühendatud ja 1934. aastal rahva algatusel püstitatud mälestussamba õhkisid punavõimud 1950. aastal.
Varia mehed teadsid, kus asuvad purustatud kivi tükid, kaevasid need välja ja oktoobris 1988 avati sammas, taastatuna Kilingi-Nõmme näidismetsamajandi Rahvarinde tugirühma ning Tihemetsa ja Punapargi rahva ühisel tahtel ja jõul.
Selle ettevõtmise vedaja oli Olev Paukson, kinnitavad kohalikud.
"Pärast Punapargi ausamba taastamist katsusime Vene kirikut taastada, aga rahvas ei tulnud kaasa, see plaan jäi pooleli, siis võtsime ette Kilingi-Nõmme vabadussamba," mainib Paukson.
Ta meenutab, kuidas ta kohalike mõttekaaslaste Mart Lingi, Kalle Kiipuse ja veel mõne mehega lõhkus lahti omaaegse masina-traktorijaama vundamendi, sest kuuldavasti olid sinna laotud õhitud mälestusmärgi tükid.
Ausammas vabadusele
"Seal olid need kivid tõesti olemas ja vundamendi nurka toetas graniiditükk, millele oli raiutud samba tekst "Isamaa ilu hoieldes ..." . See oli tõeline õnn, tõime need kivid samba omaaegsesse asukohta. See oli 1990. aastal."
Paarkümmend aastat hiljem, jaanipäeval 2008 sadas Kilingi-Nõmmes lakkamata vihma, aga see ei seganud ajaloolise sündmuse oma silmadega näha tahtjate kogunemist Saarde kihelkonna Esimese maailmasõjas ja Vabadussõjas langenute mälestussamba taasavamisele. Vundamendist leitud kirjaga kivi teisele küljele on kinnitatud tahvel annetajate nimedega.
Jõudumööda on Paukson otsinud Saarde kihelkonnast pärit vabadusvõitlejate ja avaliku elu tegelaste kalme kohalikul kalmistul, neid korrastanud ja tähistanud.
Ja tema kui kirgliku kollektsionääri ning suulise teatmeteose algatusel meenutab Punapargis Vabadussõja kangelaste ausamba taasavamise päeva eriümbrik ja Kilingi-Nõmme suurpäeva erimark, millel kujutatud 1933. aastal Anton Starkopfi loodud ja skulptor Aime Kuulbuschi taastatud Vabadussõja sangari kuju.
Kohalik komando
Huvist Saarde kandi möödaniku vastu on pungil päästepealiku kabinetki.
Ühes seinas klaasi taga kunagiste pritsimeeste vormikuued, õmmeldud mustast kalevist, aumärgid küljes ja metalsed nööbid kiiskamas, vanim eksponaat 1937. aastast.
Suurim haruldus on aga kabinetiomaniku sõnutsi 1903.-1904. aastal sellesama pritsimaja ehitusel põranda tegemise ajal selle alla peitu jäänud tsaariaegne Riia õlletehases valmistatud pudel.
Kappides on omaaegsed vormimütsid, seintel au-, tänu- ja muud kirjad, ukse juures 1930. aastal valmistatud telefonikeskjaam, pealiku selja taga seinal seisavad tihedas mitmerealises rivis toonased tegijad.
Mustvalgete suurendatud ja raamitud piltide rida algab Kilingi-Nõmme priitahtliku tuletõrjeseltsi asutajaliikme ja esimese esimehe suurkaupmees Nikolai Heermeieri näopildiga.
Viimane pildirivis on Saarde vallavanem Kalle Song, kelle ajal moodustus linnas päästekomando taasiseisvunud riigi tugistruktuurina ja kellelt Olev Paukson pealiku kohustused sellele kohale kandideerides 1999. aastal üle võttis.
Kilingi-Nõmme tugikomandos on 16 kohta, aga mehi napib ja pika töökogemusega Paukson ei usu, et süsteemi annab tagasi pöörata priitahtlikkuse peale, nagu oli tema vanaisa ajal.
Kogujakirega edasi
Pärast jaani plaanib Paukson teha ametist lahkumise peo. Tema kirg on vanavara ja kodukandi ajaloo talletamine, kihelkonnalehes Saarde Sõnumid alustatud ülevaate jätkamine.
Kilingi-Nõmme linna arhiivi on ta täiendanud 3000 ajaloolise fotoga ning ajaloomuuseum võib olla tänulik Vene-Jaapani sõja aegsete klaasnegatiivide kogu eest, mis Pauksoni varamust pärit.
"Ma magasin maha ühe oksjoni: Saksamaal pakuti müüa pilti, mis on tehtud Kilingi-Nõmmes pärast 6. juulit 1941, kui hävituspataljon oli kesklinna maha põletanud. Selle pildi on teinud üks Saksa sõdur," klõbistab Paukson arvutiklahve ja otsib vajalikku lehekülge, et ihaldatud fotot näidata.
Metsavennad lõid esimesel sõjasuvel Kilingi-Nõmme linna piiril Liivamäel taganema Pärnust saadetud hävituspataljoni võitlejad. Naasti kättemaksuks ja tugevdatud jõududega. "Kaubanduse ja Kiriku tänav läks kõik, pritsimeestel ei lubatud kustutama hakata, püssimehed valvasid veepumba juures ja ... " räägib Paukson.
Liivamäe lahingu õiges paigas kõrgub valge metallrist, selle tähise avamisel 2001. aastal käis Kilingi-Nõmme aukodanik kindralleitnant Ants Laaneots.
Pauksoni ja tema mõttekaaslaste teene ajaloo ees on möödaniku kohta materjalide kogumine, kuni veel on mäletajaid. Selle sihikindla tegevuse tunnustusena on Paukson pälvinud Saarde valla väikese vapimärgi ja kantud Kilingi-Nõmme linna auraamatusse.
Michigani järvest leiti hästi säilinud laevavrakk
postimees.ee 25.06.2010
1898. aasta oktoobris suure tormiga põhja läinud kaubalaev
Foto: Scanpix
USAs asuvast Michigani järvest leiti üle 100 aasta tagasi tugeva tormiga põhja läinud laeva vrakk.
Allveearheoloogide kinnitusel on see aurulaev tänu külmale järveveele väga hästi säilinud, kirjutab AP.
1898. aasta oktoobris põhja läinud 90-meetrise puidust laeva L.R. Doty lastiks oli vili. Laev oli teel USAst Chicagost Kanadasse Ontariosse.
«L.R. Doty sattus tugevasse tormi, kus lainete kõrgus ulatus üheksa meetrini. Lisaks sadas lumelörtsi ja jäidet ning nähtavus oli praktiliselt null,» lausus Wisconsini allveearheoloogia ühingu arheoloog Brendon Baillod.
L.R. Dotyt ei päästnud ka see, et ta oli üsna uus laev ning kereosa kaitsesid terasplaadid.
Arvatakse, et viljalaevale sai saatuslikuks selles tormis väikesele kuunarile Olive Jeanette`ile appiminek. L.R. Dotty kõik 17 meeskonnaliiget ning kaks laevakassi Dewey ja Watson hukkusid.
Baillod` sõnul otsis ta seda laevavrakki 20 aastat. Esialgu arvas ta, et laevajäänused on Milwaukee rannast umbes 72 kilomeetri kaugusel lõunas, kuid nüüdne leid paljastas, et need on lähemal.
1991. aastast alates tuli kaluritelt teateid, et nende võrgud jäävad ligi 100 meetri sügavusel oleva objekti külge kinni. Kuid siis ei olnud sukeldujatel vajalikku varustust, et seda uurida.
Tänapäevase tehnoloogia abil aga saadi kinnituse, et tegemist on 112 aastat tagasi hukkunud laevaga.
Sukeldujad leidsid laevavraki Michigani järve savisest põhjast ühes tükis. Nende suureks üllatuseks oli ka viljalast alles.
«Arvame, et Doty on hästi säilinud väga külma ja puhta järvevee tõttu. Samas on ta nii sügavalt, et pinnapealsed tormid teda ei kahjustanud. Selle tõttu võivad olla ka meremeeste surnukehad säilinud. Meie andmetel oli meeskond kogunenud masinaruumi kui laev põhja läks,» lisas Baillod.
Michigani järve põhjas olev laev on nüüd Wisconsini osariigi omand. Laeva ei plaanita üles tõsta, kuna õhu juurdepääsu korral hakkaks see väga kiiresti lagunema.
Baillod` arvates on Michigani järve põhjas umbes 500 uurimist väärt laeva.
Toimetas Inna-Katrin Hein
Briti saarte kütid-korilased olid kannibalid
postimees.ee 22.06.2010
Cheddari kuristiku koobastes leidsid peavarju 14 700 aasta tagasi Briti saartele jõudnud kütid-korilased
Foto: wikipedia.org
Antropoloogide ja arheoloogide sõnul olid 14 700 aasta tagasi jääaja taandudes Briti saartele rännanud kütid-korilased kannibalid.
Juba varem tehtud uuring näitas, et Lõuna-Inglismaal asuva Cheddari kuristiku koobastes elanud inimeste seas oli kannibalism levinud, kirjutab Daily Mail.
Siis oletati, et tegemist oli rituaalse kannibalismiga.
Londoni loodusmuuseumi uurijad rakendasid nüüd nende koobastest leitud luude uurimisel uut meetodit ja leidsid, et sealsed elanikud kasutasid liha lõikamisel ja töötlemisel üsna arenenud meetodit.
«Need inimesed käsitlesid inimliha sama moodi nagu loomade liha. Nad koorisid luudelt kivinugade abil kõik liha, nii et jäid vaid paljad luud,» selgitas professor Chris Stinger.
Uuring näitas, et söödi ka lapsi. Siiski on selgusetu, kas inimesi tapeti söögiks või siis söödi vaid surnuid.
Praeguse Hispaania ja Prantsusmaa aladelt põhjapoole jõudnud inimesed võisid liikuda koos metsikute hobustega.
Kuid neil küttide-korilastel ei olnud Briti saartel kaua asu. Paartuhat aastat hiljem muutus kliima jällegi külmemaks ning paik jäi uuesti inimtühjaks.
Umbes 11 500 aasta tagasi hakkas uus temperatuuritõus, mis võimaldas inimasustusel uuesti tekkida.
Toimetas Inna-Katrin Hein
Seekordne terrakotasõdurite leid tõi päevavalgele katkised kujud
Postimees.ee 22.06.2010
Foto: Scanpix
Hiina arheoloogid jätkavad väljakaevamisi Shaanxi provintsis Xi`anis Hiina esimese keisri Qin Shihuani mausoleumis.
Selle aasta mais toodi seal päevavalgele 114 terrakotasõdurit, nüüd lisandus veel 120 sõdurikuju, edastab AFP.
Seekordse leiu puhul on miinuseks see, et suur osakujudest oli katki. Arheoloogid loodavad teha kindlaks, mis nendega juhtuda võis.
Osa kujudest loodetakse aga tükk-tüki haaval taastada.
Hiina esimese keisri matmispaiga avastas 1974. aastal juhuslikult üks farmer, kes endale kaevu hakkas kaevama ning kujudele sattus.
Nüüdseks on arheoloogid päevavalgele toonud üle 1000 hästi säilinud terrakotasõduri. Arvatakse, et nii sõjameeste kui ka hobuste kujusid võib kokku olla üle 8000.
Kaheksandaks maailmaimeks nimetatud terrakotaarmee loodi üle 2000 aasta tagasi kaitsmaks keiser Qin Shihuangi (259 – 210 eKr.) teispoolsuses.
Qin Shihuang ühendas Hiina 221. aastal eKr. ühtseks riigiks ning kuulutas end keisriks.
Toimetas Inna-Katrin Hein
Radar paljastas iidse Egiptuse linna
Postimees.ee 21.06.2010
Foto: Scanpix
Arheoloogid võtsid maastiku uurimisel appi radari ja selle abil leiti üles pinna alla olev vana-Egiptuse linn.
Tegemist on 3500 aasta vanuse linnaga, mille rajasid 1650 – 1550 eKr. Egiptust valitsenud hüksoslased, kirjutab archaeology.com.
Need Aasia aladelt tulnud sõdurhõimud rajasid oma pealinna Niiluse delta piirkonda.
Arheoloog Irene Mülleri sõnul on neil edasi plaanis teha kindlaks, kui kaugele pinnasekihi alla mattunud linn ulatub.
Radaripilt paljastas tänapäeva Tel al-Dabaa linna lähiste põldude ja karjamaade alt tänavate, majade ja templite piirjooned.
«Niiluse delta alal elab väga palju inimesi ning seal on palju põllumajandusmaad, selle tõttu on sealsed väljakaevamised raskendatud. Küll saab maastikku uurida tänapäevase tehnika abil,» selgitasid arheoloogid.
Lõuna-Egiptuse alade uurimine ja väljakaevamine on lihtsam, kuna seal on vähem inimasustusi.
Austria arheoloogid on Niiluse delta piirkonnas uuringuid teinud alates 1975. aastast.
Toimetas Inna-Katrin Hein
perjantai 18. kesäkuuta 2010
Tallinn, Pikk tänav 73 maja ajalugu
KOCHI VILLAST LASTEKIRJANDUSE KESKUSEKS
Eesti Lastekirjanduse Keskuse uus kodu asub Tallinna vanalinnas, päris Pika tänava lõpus, majas number 73. Maja on õige pisut üle saja aasta vana, valminud aastatel 1901-1902. Seega jääb ta lausa poisikese seisusesse võrreldes oma auväärses eas naabritega – suurtükitorni Paksu Margareeta, Kolme Õe, Pika ja Tolli tänava ehitistega, mis kõik on pärit 14.-16. sajandist. Lõunast ja edelast piirab maja hoovi 14.-15. sajandil ehitatud linnamüür ja Wulfardi torn.
Kinnistu täpne tekkelugu ei ole kahjuks teada, kuid igatahes olid ka enne praegust maja sellel krundil hooned ja toimus elutegevus. Üht-teist selgus Rasmus Kangropooli ja Mai Lumiste isikuarhiivist „Märkmed ja lühiülevaated Tallinna all-linna kinnistute omanikest“, millega tutvusin Tallinna Linnaarhiivis. Alljärgnevalt mõned väljavõtted nimetatud uurimusest.
1492. a. teatest selgub, et kõnealune krunt kuulus Marten Klosterveltile (oli saanud Tallinna linna kodanikuks 1460). Temalt läks maja edasi Hinrick Kosterile (linnakodanik aastast 1470) ja veel edasi Hans Bomhouwerile (linnakodanik aastast 1483). Birgitta Bomhouwer, kes viibis ise küll Pirita kloostris, loovutas 1545 oma maja Pika tänava nurgal vastu suurt Rannaväravat, härra Curdt Münstermani lese ja laste vöörmündritele (Curdt Münsterman oli Tallinna raehärraks aastatel 1537-1542). Need faktid iseenesest ei anna aimu, kuidas tolleaegne maja välja nägi, küll aga saame teada, et 1607 läks Suure Rannavärava vastas Pika tänava lõpus asuv väike nurgamaja Münstermanni pärijate sugulasele Ebert Hottfilterile.
Mõned faktid ka hilisemast ajast. Aastal 1795 elasid samal krundil asuvas majas kaks von’i tiitliga härrat: kindralmajor von Bohl, keda teenindas Lähtru mõisa pärisorjast teenija, ja kindral von Streitenfeld, kes pidas nelja teenijatüdrukut (neist kahe nimi oli Trino) ja ühte Tomase nimelist pärisorjast kokka. Seega oli majas 8 elanikku.
Pärandamise ja ostmise teel pidevalt omanikke vahetanud krundi omandas 1842. a. Andreas Koch. Järgnevad 90 aastat kuulus krunt Kochide suguvõsale. Aastal 1900 palus Kochide suguvõsa järjekordne esindaja linnavalitsuselt luba kahekordse elamu ehitamiseks ja selle loa ta ka sai. Ehituses oli tol ajal üsna tavaline, et kasutati ära samal kohal asunud vana hoone ehituskehandit. Kuidas see antud maja puhul väljendus, ei ole teada.
Maja projekteeris balti-saksa arhitekt Rudolf Otto von Knüpffer (1831-1900), kes ligi paarkümmend aastat pidas Eestimaa kubermanguarhitekti ametit ning ajuti täitis ka Tallinna linnaarhitekti ülesandeid. Knüpffer kavandas Tallinnasse hulga historitsistlikke, renessanss-stiili sugemetega hooneid.
Pikk 73 maja kavandati neogooti stiilis kahekordse villana, milles aimus ka juugendile omaseid jooni. Fassaade liigendavad kolmnurksed frontoonid, sissepääs on kõrge teravkaarportaali alt ja suuri aknaid aitab esile tuua tuudorraamistus. Fassaade seob omavahel n-ö murtud nurk, millel järjekordselt kõrge kaaraknaga kolmnurkviil. Suurtükitorni Paks Margareeta vastasnurgal on majal romantiline gootilaadne kivipiirdega rõdu. Raamat „Eesti arhitektuur I“ (Tln: Valgus, 1993) nimetab maja heaks näiteks inglise mõjudest Tallinna historitsismis.
Kuidas ja mismoodi perekond Koch selles majas elas, selle kohta teave puudub, kuid liikudes majas nii all- kui ülakorrusel, mõõtes samme hoone tagaküljel asuvas trepikojas, viibides linnamüüriga ümbritsetud romantilises siseõues, võib ju fantaseerida ja ette kujutada.
Must-valgel on aga kirjas, et 1933. a. suvel müüdi maja Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri Osaühingule. Neli aastat hiljem, 1937. a. sügisel omandas maja Martha Salmann. Teatakse ka seda, et 1938 ehitati hoone sisemus arhitekt Eugen Habermanni (1884-1944) projekti kohaselt ümber. E. Habermann oli eesti soost arhitekt, kes oli ühtlasi Eesti Arhitektide Ühingu asutaja ja selle esimene esimees.
Tallinna Linnaarhiivi dokumendid annavad tunnistust selle kohta, et proua Salmann hakkas peagi üürilisi pidama. 1938. a. lõpul elas majas 10 inimest, nii mõlemal korrusel kui ka keldris. Majaproua ise elas teisel korrusel, tema käsutuses olid üks tuba, köök ja vannituba. Aga kellegi esimesel korrusel elava Joosep Aruvee käsutuses oli koguni kolm tuba koos köögiga. Vaatamata üüriliste pidamisele ei tulnud Martha maja ülalpidamisega siiski vist eriti toime. Nimelt saabus talle 1938. a. mais linnavalitsuse märgukiri, milles nõuti maja fassaadi kiireloomulist remonti sealt kooruva värvi ja üldise räämas väljanägemise tõttu. 1939. a. algupoolel esitas proua Salmann Tallinna Linnavalitsusele palve, et see pikendaks tema maja välisfassaadi värvimise tähtaega 1. oktoobrini 1939. Palve rahuldati osaliselt ning uueks tähtajaks määrati 1. august 1939.
Saabus keeruline 1940. aasta ja uus riigikord määras maja Jõu- ja Soojusmajanduse Valitsusele. 1940. a. novembrikuisest Tallinna Linnavalitsuse koosoleku protokollist selgub, et elektrijaama käitis ei ole Pikk tn 73 ruume enda valdusesse saanud, sest seal toimuvad hoopiski moodsate tantsude kursused.
1941 läks maja edasi Sanitaar-Epidemioloogia Jaamale. Üleandmise dokumendis oli kirjas: 1. Elumaja – kahekordne halli lubjavärviga kaetud kiviehitis tsinkplekist katusega. Maja alumisel korrusel on linna elektrijaama purustamise tagajärjel neliteist purunenud aknaruutu. 2. Kõrvalhoone – ühekordne halliks värvitud tsinkplekist katusega (endine hobuste tall). Maja väärtust ühes kõrvalhoonetega hinnati kümnele tuhandele riigimargale.
1959 anti majavaldus vastavalt ENSV Ministrite Nõukogu korraldusele üle ENSV Kultuuriministeeriumi Kirjastuste ja Polügraafiatööstusele. Üleandmisaktist selgub, et maja vajas põhjalikku kapitaalremonti. Hoone tehniline seisukord oli mitterahuldav: katus lasi vett läbi, veetorustik oli avariiolukorras, kaks korstnat kokku kukkunud ja ülejäänud kohe varisemas, enamus ahjudest kõlbmatud. Ometi pidid siin koheselt tööd alustama ajakirjade „Nõukogude Naine“, „Pioneer“, „Kehakultuur“, „Pilt ja Sõna“ ning „Noorus“ toimetused, ja õige pea alustasidki.
1978 hakkas maja haldama ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee Tallinna osakond, kes kavandas ruumid ümber vastavalt uutele vajadustele.
1995 sai maja enda bilanssi Eesti Kunstimuuseum ning seda hakati kasutama maalifondi hoidlana.
2004. a. kevadel võttis Kultuuriministeerium vastu otsuse, et ajalooline hoone asukohaga Pikk 73 renoveeritakse Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse (asutuse tollane nimi) uueks koduks. 2005 valmis hoone projekt koos sisekujundusega. Ehituse algus küll venis ja lükkus erinevatel põhjustel mitmeid kordi edasi, aga 2007. a. jaanuaris alustati maja renoveerimistöödega. Tööde tellija oli Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutus, projekteerisid arhitektid Eva Laarmann (Tartu Projekt OÜ) ja Ilmar Jakobson (OÜ Inrestauraator Projekt), sisekujunduse tegi Laika, Belka & Strelka OÜ. Ehitas OÜ Tarrest Ehitus, ehituse järelevalvet teostas OÜ Tarve ja muinsuskaitsealast järelevalvet Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitse osakond, mööbliga varustas AS Standard. Lisaks loetletutele kümneid ja kümneid erinevaid spetsialiste hea nõu ja mõtetega.
Eesti Lastekirjanduse Keskuse pere loodab südamest, et keskuse uue kodu võtavad kiiresti omaks kõik lastekirjanduse sõbrad ja huvilised ning maja täitub raamatu- ja lugemishuviliste lastega. Nii suvel kui talvel hommikust õhtuni.
Krista Ruuse
Eesti Lastekirjanduse Keskuse uus kodu asub Tallinna vanalinnas, päris Pika tänava lõpus, majas number 73. Maja on õige pisut üle saja aasta vana, valminud aastatel 1901-1902. Seega jääb ta lausa poisikese seisusesse võrreldes oma auväärses eas naabritega – suurtükitorni Paksu Margareeta, Kolme Õe, Pika ja Tolli tänava ehitistega, mis kõik on pärit 14.-16. sajandist. Lõunast ja edelast piirab maja hoovi 14.-15. sajandil ehitatud linnamüür ja Wulfardi torn.
Kinnistu täpne tekkelugu ei ole kahjuks teada, kuid igatahes olid ka enne praegust maja sellel krundil hooned ja toimus elutegevus. Üht-teist selgus Rasmus Kangropooli ja Mai Lumiste isikuarhiivist „Märkmed ja lühiülevaated Tallinna all-linna kinnistute omanikest“, millega tutvusin Tallinna Linnaarhiivis. Alljärgnevalt mõned väljavõtted nimetatud uurimusest.
1492. a. teatest selgub, et kõnealune krunt kuulus Marten Klosterveltile (oli saanud Tallinna linna kodanikuks 1460). Temalt läks maja edasi Hinrick Kosterile (linnakodanik aastast 1470) ja veel edasi Hans Bomhouwerile (linnakodanik aastast 1483). Birgitta Bomhouwer, kes viibis ise küll Pirita kloostris, loovutas 1545 oma maja Pika tänava nurgal vastu suurt Rannaväravat, härra Curdt Münstermani lese ja laste vöörmündritele (Curdt Münsterman oli Tallinna raehärraks aastatel 1537-1542). Need faktid iseenesest ei anna aimu, kuidas tolleaegne maja välja nägi, küll aga saame teada, et 1607 läks Suure Rannavärava vastas Pika tänava lõpus asuv väike nurgamaja Münstermanni pärijate sugulasele Ebert Hottfilterile.
Mõned faktid ka hilisemast ajast. Aastal 1795 elasid samal krundil asuvas majas kaks von’i tiitliga härrat: kindralmajor von Bohl, keda teenindas Lähtru mõisa pärisorjast teenija, ja kindral von Streitenfeld, kes pidas nelja teenijatüdrukut (neist kahe nimi oli Trino) ja ühte Tomase nimelist pärisorjast kokka. Seega oli majas 8 elanikku.
Pärandamise ja ostmise teel pidevalt omanikke vahetanud krundi omandas 1842. a. Andreas Koch. Järgnevad 90 aastat kuulus krunt Kochide suguvõsale. Aastal 1900 palus Kochide suguvõsa järjekordne esindaja linnavalitsuselt luba kahekordse elamu ehitamiseks ja selle loa ta ka sai. Ehituses oli tol ajal üsna tavaline, et kasutati ära samal kohal asunud vana hoone ehituskehandit. Kuidas see antud maja puhul väljendus, ei ole teada.
Maja projekteeris balti-saksa arhitekt Rudolf Otto von Knüpffer (1831-1900), kes ligi paarkümmend aastat pidas Eestimaa kubermanguarhitekti ametit ning ajuti täitis ka Tallinna linnaarhitekti ülesandeid. Knüpffer kavandas Tallinnasse hulga historitsistlikke, renessanss-stiili sugemetega hooneid.
Pikk 73 maja kavandati neogooti stiilis kahekordse villana, milles aimus ka juugendile omaseid jooni. Fassaade liigendavad kolmnurksed frontoonid, sissepääs on kõrge teravkaarportaali alt ja suuri aknaid aitab esile tuua tuudorraamistus. Fassaade seob omavahel n-ö murtud nurk, millel järjekordselt kõrge kaaraknaga kolmnurkviil. Suurtükitorni Paks Margareeta vastasnurgal on majal romantiline gootilaadne kivipiirdega rõdu. Raamat „Eesti arhitektuur I“ (Tln: Valgus, 1993) nimetab maja heaks näiteks inglise mõjudest Tallinna historitsismis.
Kuidas ja mismoodi perekond Koch selles majas elas, selle kohta teave puudub, kuid liikudes majas nii all- kui ülakorrusel, mõõtes samme hoone tagaküljel asuvas trepikojas, viibides linnamüüriga ümbritsetud romantilises siseõues, võib ju fantaseerida ja ette kujutada.
Must-valgel on aga kirjas, et 1933. a. suvel müüdi maja Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri Osaühingule. Neli aastat hiljem, 1937. a. sügisel omandas maja Martha Salmann. Teatakse ka seda, et 1938 ehitati hoone sisemus arhitekt Eugen Habermanni (1884-1944) projekti kohaselt ümber. E. Habermann oli eesti soost arhitekt, kes oli ühtlasi Eesti Arhitektide Ühingu asutaja ja selle esimene esimees.
Tallinna Linnaarhiivi dokumendid annavad tunnistust selle kohta, et proua Salmann hakkas peagi üürilisi pidama. 1938. a. lõpul elas majas 10 inimest, nii mõlemal korrusel kui ka keldris. Majaproua ise elas teisel korrusel, tema käsutuses olid üks tuba, köök ja vannituba. Aga kellegi esimesel korrusel elava Joosep Aruvee käsutuses oli koguni kolm tuba koos köögiga. Vaatamata üüriliste pidamisele ei tulnud Martha maja ülalpidamisega siiski vist eriti toime. Nimelt saabus talle 1938. a. mais linnavalitsuse märgukiri, milles nõuti maja fassaadi kiireloomulist remonti sealt kooruva värvi ja üldise räämas väljanägemise tõttu. 1939. a. algupoolel esitas proua Salmann Tallinna Linnavalitsusele palve, et see pikendaks tema maja välisfassaadi värvimise tähtaega 1. oktoobrini 1939. Palve rahuldati osaliselt ning uueks tähtajaks määrati 1. august 1939.
Saabus keeruline 1940. aasta ja uus riigikord määras maja Jõu- ja Soojusmajanduse Valitsusele. 1940. a. novembrikuisest Tallinna Linnavalitsuse koosoleku protokollist selgub, et elektrijaama käitis ei ole Pikk tn 73 ruume enda valdusesse saanud, sest seal toimuvad hoopiski moodsate tantsude kursused.
1941 läks maja edasi Sanitaar-Epidemioloogia Jaamale. Üleandmise dokumendis oli kirjas: 1. Elumaja – kahekordne halli lubjavärviga kaetud kiviehitis tsinkplekist katusega. Maja alumisel korrusel on linna elektrijaama purustamise tagajärjel neliteist purunenud aknaruutu. 2. Kõrvalhoone – ühekordne halliks värvitud tsinkplekist katusega (endine hobuste tall). Maja väärtust ühes kõrvalhoonetega hinnati kümnele tuhandele riigimargale.
1959 anti majavaldus vastavalt ENSV Ministrite Nõukogu korraldusele üle ENSV Kultuuriministeeriumi Kirjastuste ja Polügraafiatööstusele. Üleandmisaktist selgub, et maja vajas põhjalikku kapitaalremonti. Hoone tehniline seisukord oli mitterahuldav: katus lasi vett läbi, veetorustik oli avariiolukorras, kaks korstnat kokku kukkunud ja ülejäänud kohe varisemas, enamus ahjudest kõlbmatud. Ometi pidid siin koheselt tööd alustama ajakirjade „Nõukogude Naine“, „Pioneer“, „Kehakultuur“, „Pilt ja Sõna“ ning „Noorus“ toimetused, ja õige pea alustasidki.
1978 hakkas maja haldama ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee Tallinna osakond, kes kavandas ruumid ümber vastavalt uutele vajadustele.
1995 sai maja enda bilanssi Eesti Kunstimuuseum ning seda hakati kasutama maalifondi hoidlana.
2004. a. kevadel võttis Kultuuriministeerium vastu otsuse, et ajalooline hoone asukohaga Pikk 73 renoveeritakse Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse (asutuse tollane nimi) uueks koduks. 2005 valmis hoone projekt koos sisekujundusega. Ehituse algus küll venis ja lükkus erinevatel põhjustel mitmeid kordi edasi, aga 2007. a. jaanuaris alustati maja renoveerimistöödega. Tööde tellija oli Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutus, projekteerisid arhitektid Eva Laarmann (Tartu Projekt OÜ) ja Ilmar Jakobson (OÜ Inrestauraator Projekt), sisekujunduse tegi Laika, Belka & Strelka OÜ. Ehitas OÜ Tarrest Ehitus, ehituse järelevalvet teostas OÜ Tarve ja muinsuskaitsealast järelevalvet Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitse osakond, mööbliga varustas AS Standard. Lisaks loetletutele kümneid ja kümneid erinevaid spetsialiste hea nõu ja mõtetega.
Eesti Lastekirjanduse Keskuse pere loodab südamest, et keskuse uue kodu võtavad kiiresti omaks kõik lastekirjanduse sõbrad ja huvilised ning maja täitub raamatu- ja lugemishuviliste lastega. Nii suvel kui talvel hommikust õhtuni.
Krista Ruuse
Tilaa:
Blogitekstit (Atom)