Ehte tänaval tulid päevavalgele matused

www.online.le.ee 20.07.2012

Kaire Reiljan

Kalev Jaago Ehte tänava veetrassi kaevamiselt leitud naisterahvale kuulunud pealuuga. Foto: Kaire Reiljan

Haapsalus Ehte tänaval tulid täna veetrassi kaevamisel päevavalgele inimluud. Üks matus paljastus Ehte ja Mängu tänava nurga lähedal, teine vahetult enne Rootsi turgu.
Esimese matuse puhul oli tegemist naisterahva luustikuga, mille kohalt tuli välja ka väikesi, arvatavalt lapse luid. Lapse pealuud arheoloogid siiski ei leidnud.
Rootsituru poolne matus oli rohkem kahjustatud, sellest olid säilinud ainult toruluud.
Trassi kaevamisel arheoloogilist järelevalvet teinud Erki Russowi sõnul on surnud ilmselt maetud kirstus, sest luude juurest leidsid arheoloogid ka naelu ja pinnases oli märgata mädanenud puidu jälgi. Muid esemeid skelettide juurest ei leitud.
Russow ütles, et inimluud lähevad nüüd ekspertiisi ja siis saab matuste vanuse täpsemalt määrata. „Kindlasti ei ole tegemist keskagsete matustega,” lisas ta.
Ajaloolane Kalev Jaago pakkus, et Ehte tänavale võidi inimesi matta 1710. aasta katkulaine ajal. „Sellest ajast on teada, kuidas kirikuõpetaja kurdab, et ei jõua kõiki surnuid matta ja neid maeti ka aedadesse ja põldudele,” ütles Jaago.
Ta lisas, et leitud matuste all on näha ka lubjakihti, mis viitab just katkumatustele — lupja kasutati desinfitseerimiseks.
Matuste sattumist juba keskajast teada oleva tänava alla põhjendas Kalev Jaago sellega, et 1688. aasta tulekahju järel planeeriti linnamaastik ringi. Ta tõi näite, kus krahvimõisa ülemvalitsejat Vormsil süüdistatakse selles, et ta on Haapsalus kinni pannud vana tänava. „Tal oli küll krunte mitmel pool Haapsalus, aga võib-olla mõeldi just seda tänavat,” ütles Jaago.

Rooma ajal ja keskajal oli praegusest soojem

www.teadus.ee 10.07.2012

Iidsete puude aastaringide põhjal taastati Põhja-Euroopa kliima viimase 2000 aasta taha. Mainzi Johannes Gutenbergi ülikooli professor Jan Esper ja tema eri maade kolleegid mõõtsid eelfossiilsete männipuude aastarõngaste tihedust kuni aastani 138 eKr. Nõnda õnnestus teadlastel esimest korda näidata, et viimase kahe aastatuhande suundumus on olnud kliima külmenemise suunas. Esperi sõnul on eelnenud ajalooliste temperatuuride hinnangud Rooma aja ja keskaja kohta olnud liiga madalad – tol ajal oli siiani arvatust soojem.

Aastaringide tiheduse mõõtmisest saadavad tulemused korreleeruvad suvetemperatuuridega Põhjala taiga piiril ja nõnda suutsid teadlased mineviku temperatuurid eriti täpselt määrata. Rekonstruktsioon näitab Rooma aja ja keskaja sooje perioode, aga ka rahvasterändamise aja ja väikese jääaja külmi aegu. Nende tulemused näitavad, et mõlemal kahest aastatuhandest külmenes keskmise temperatuur 0,3°C, kuna Päikese asend muutus ja Maa ning Päikese vahekaugus suurenes.

Esper sõnas, et kuigi nende poolt täheldatud efekt ei tundu olevat kuigi suur, on see võrreldes globaalse soojenemisega, mis on pisem kui 1°C, siiski oluline. „Meie tulemus näitab, et rahvusvaheline kliimamuutuste paneel IPCC ilmselt alahindas seda suundumust külmenemisele,“ ütles ta uudistekanalile Pan European Networks.

Allikas: paneuropeannetworks.com

Pommist pääsenud Saaremaa muinaslaev jäeti igavasele rahule

www.ekspress.ee 18.07.2012

Askur Alas

Arheoloogid lõpetasid äsja viimased välitööd mõned aastad tagasi Salmelt leitud haruldase eelviikingiaegse laevaga, mis elas imekombel üle nii II ilmasõja aegse pommitamise kui hilisema teeehituse ja kaablivedamise.


17,5 meetri pikkune ja 3 meetri laiune laev leiti teise väiksema laeva kõrvalt ja see võis olla Läänemere varasemaid purjelaevu. Mõlemasse laeva olid maetud tõenäoliselt Skandinaavia päritolu ülikud.
Kaevamisi läbi viinud arheoloogiadoktor Jüri Peetsi sõnul pääses ca 750. aastast pärit matus imekombel mitmest ohust. Laeva juurest on läbi kaevatud neli kraavi ning selle kõrvale on II ilmasõja ajal kukkunud pomm, tekitades 5meetrise lehtri. Kas tegu on sakslaste või venelaste pommiga, selgub sütiku analüüsist.
Sel suvel kaevatigi pommilehtrit, et näha, kas sinna on laevast midagi vajunud. Ja oligi — leiti terve kaheteramõõk ja kahe üheteramõõga tükid, lisaks ka viis vaalaluust mängunuppu. Kokku on Peetsi andmeil nüüd Salmelt leitud umbes 40 mõõka, sadakond nooleotsa ja 350 mängunuppu. „Mängunuppude arvu täpselt ei teagi, sest ühel mehel oli süles terve kotitäis nuppe, mis tuleb ettevaatlikult lahti harutada,” märkis Peets.

Laeva on maetud sugulased?

Pikkade (ca 175cm) meeste skelette kaevati teisest laevast välja ca 40, esimest laevast 20. „On põhjust arvata, et sinna võib olla maetud lähisugulasi. Kas oli ja kust nad pärit olid, näitavad DNA- ja strontsiumi analüüsid,” ütles Peets.
Enamik mehi oli maetud neljas kihis riita laotuna. Laevast leiti ka viie-kuue koera skeletid.
Pärast konserveerimist pannakse leiud vaatamiseks välja Kuressaare muuseumi. 

Vana-Rooma linna Palmyra müsteerium lahendati?

www.elu24.ee 19.07.2012

Palmyra

foto: wikipedia.org

Süüria kõrbes asuv Palmyra on nüüdseks varemetelinn, kuid Rooma impeeriumi õitseajal oli see suur kaubandusmetropol.

Arheoloogid on Palmyrat uurinud juba sajandi, kuid siiani ei ole lõpuni lahendatud saladust, kuidas sai 200 000 elanikuga linn õitseda keset viljatut kõrbe, kirjutab National Geographic.
See linn asus Aasiat ja Roomat ühendaval kaubateel.
«See linna oli nagu oaas keset kõrbe, kuid ei ole täiesti selge, kust vett saadi ning kuidas varustasid kohalikud end toiduga,» sõnas Poola Varssavi ülikooli teadlane Michal Gawlikowski.
Ta lisas, et tegemist oli suurlinnaga, kus olid uhked ehitised ja suured turuplatsid ning kus kaubeldi siidi, hõbeda, maitseainete ja muu kaubaga, mis pärinesid Indiast ja Hiinast.
Norra Bergeni ülikooli arheoloog Jørgen Christian Meyer püüdis asjasse selgust tuua, kui ta 2008. aastal Palmyras väljakaevamisi alustas.
Ta leidis, et mägiselt alalt pärinev vihma- ning ojavesi aitas ala niisutada, võimaldades seal taimede kasvamist.
Meyer leidis linnast veekanalite ja reservuaaride võrgustiku jäänused. Arheoloogi sõnul koguti neisse vihma ja ojade vett.
Linna ümbruses kasvatati oliive, viigimarju ja pistaatsiapähkleid. Sealt veeti neid ka Roomasse müügile ning Süürias kasvatatakse neid siiani.
Samuti võidi kasvatada otra ning muid teravilju, sest Mayer ja ta meeskond leidsid uuritud alalt odra õietolmu jäänuseid.
Meyeri sõnul võis linnale saada saatuslikuks kliimamuutus.
«Juba pikka aega on diskuteeritud selle üle, kas antiikajal toimus kliimamuutus. Samas ollakse veendunud, et makrokliima ei ole alates antiikajast kuigivõrd muutunud. Selles küsimuses ei olda üksmeelele jõutud,» selgitas Mayer.
Palmyra lähedased alad on kuivad, kuid Meyeri arvates oli seal põllumajandus võimalik tänu ressursside oskuslikule kasutamisele.
Arheoloogide sõnul säilis see süsteem umbes 700. aastani ehk kauem kui Rooma riik. Palmyra hakkas tühjaks jääma ja lagunema alles siis.
Poola arheoloogi Gawlikowski kinnitas, et linna ümber võisid olla farmid, kus kasvatati mitmesuguseid taimi.
Samuti arvatakse, et kuna Palmyra asus kaubateel, siis võis see olla maksuparadiis.
Aasiast pärit kaubad toodi Eufrati jõge mööda üles ning edasi viidi kaubakaravanidega läbi Palmyra Vahemere sadamatesse, kust need jõudsid Vana-Rooma erinevatesse paikadesse.
Meyeri kinnitusel linn õitses ning nii kaupmeestel kui farmeritel läks hästi ning nad olid jõukad. Samuti võidi seal kaupade vedamise jaoks kaameleid kasvatada.
Arheoloogid said Süürias asuvat Palmyrat viimati uurida 2011. aastal. Nüüd Süürias aset leidev sõjaline konflikt seda ei võimalda.

Toimetas Inna-Katrin Hein

 

Austriast leiti 15. sajandist pärit rinnahoidjad

www.elu24.ee 19.07.2012

Foto: Insbruki Ülikool

Austria Innsbrucki ülikool teatas eile, et arheoloogid leidsid Austria Lembergi kindlusest neli linasest riidest rinnahoidjat, mis pärinevad 15. sajandist.

Teadlaste sõnul näitab leid, et naised kandsid rinnahoidjaid juba 600 aastat tagasi, edastab AP.
Moeeksperdid peavad seda leidu erakordseks, sest siiani levinud arvamuse kohaselt hakkasid naised rinnahoidjaid kandma umbes 100 aastat tagasi pärast seda, kui korsetist loobuti.
«Kuid nüüd on selge, et esmalt leiutati rinnahoidja, siis korsett  ning lõpuks pöörduti rinnahoidja juurde tagasi,» selgitasid eksperdid.
Londoni muuseumi moekuraatori Hilary Davidsoni sõnul näeb üks leitud rinnahoidjatest välja selline nagu see oleks tänapäeval valmistatud.
Rinnahoidjad leiti juba 2008. aastal, kuid leiu teinud arheoloog Beatrix Nutz teatas neist alles sel nädalal.
Leidu hoiti saladuses seni, kuni uuriti, kas need on autentsed ning tehti kindlaks, kui vanad.
Innsbrucki ülikooli kinnitusel leiti Tiroolides asuvast kindlusest kokk 2700 tekstiilijäänust, millest osa olid linased, osa lina ja puuvilla segu.
Uurijate sõnul ei olnud leitud rinnahoidjad vaid praktilised pesuesemed, vaid pitsi ja tikandiga kaunistatud.
Naised hakkasid rinnahoidjatega katsetama 19. sajandil. Nüüdisaegse rinnahoidja leiutajaks peetakse New Yorgi jõukat seltskonnadaami Mary Phelps Jacobit, kellele ei meeldinud korsetti kanda.
Austria kindlusest leiti ka ese, mis meenutab aluspükse. Kuna naised siis aluspükse ei kandnud, võisid need kuuluda mehele.
«Aluspükse kandsid siis vaid mehed ning need olid võimu ja domineerimise sümbol,» selgitas Nutz.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Nahkade puhastamine muutis neandertallaste parema käe väga tugevaks

www.elu24.ee 19.07.2012

Seni kehtiva arusaama kohaselt olid neandertallased julmad ja primitiivsed kütid, kuid uute leidude valguses ei pruugi see nii olla.

Neandertallased surid välja umbes 30 000 aastat tagasi, kui nüüdisinimesed Aafrikast Euroopasse jõudsid, kirjutab The Telegraph.
Oletatakse, et need primitiivsed inimesed tegelesid pidevalt jahtimisega ning ei olnud kuigi paiksed.
Briti Cambridge`i ülikooli uurijate arvates näitavad viimase aja arheoloogilised leiud, et neandertallased tegelesid siiski üsna intensiivselt majapidamistöödega.
Näiteks tegeldi pärast küttimist nahkade puhastamise ja kuivatamisega. Loomanahkadest valmistati rõivaid ja jalatseid. Sellistele töödele kulus päevas tunde.
Sellisele järeldusele jõuti neandertallaste jäänuseid uurides. Enamikul oli parema käe luud nii-öelda üle arenenud, mis viitab sellele, et selle käega tehti mingit pingutust nõudvat tööd.
Kui nüüdisaja inimestel on parem käsi vasakust 5 – 15 protsendi võrra tugevam, siis neandertallastel oli parem käsi 50 protsendi võrra tugevam.
Varem arvati, et parema käe ebatavaline tugevus oli põhjustatud sellest, et neandertallased kasutasid loomade jahtimiseks raskeid vibusid, mille vinnastamine nõudis jõudu.
Nüüd avaldatud uurimuse kohaselt tekitas neandertallaste käte ebavõrdse jõu hoopis tundide viisi nahkade puhastamine kivide abil ning hiljem rõivaste valmistamine.
Mitme tunni jooksul tehti samu lükkavaid või tõmbavaid liigutusi. Selline pidev tegevus muutis käe, millega seda tehti tugevamaks.
«Neandertallaste skelettide juurest leitud ebasümmeetrilisus on silmnähtav. Tänapäeval on seda tähendatud vaid tippsportlaste nagu näiteks kriketimängijad ja tennisistid juures,» selgitas uuringu juht Colin Shaw.
Ta lisas, et skeleti on väga kõnekad, viidates et neandertallased tegid parema käega midagi korduvat.
«Jahtimine võttis suure osa nende ajast, kuid samas tegelesid nad ka igapäevaste majapidamistöödega, mille intensiivsus ja tähtsus ei jäänud alla jahipidamisele,» tõdes Shaw.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Arheoloogid võisid leida «Mona Lisa» modelli jäänused

www.elu24.ee 18.07.2012

Firenze Püha Ursula kloostris paljastunud inimjäänused

foto: Scanpix

Itaalias Firenzes asuvas kloostris tehtavatel väljakaevamistel tulid päevavalgele inimjäänused, mis võivad kuuluda Leonardo da Vinci kuulsa maali «Mona Lisa» modelliks olnud Lisa Gerhardinile.

Lisa Gerhardini oli Firenze jõuka siidikaupmehe Francesco del Gicondo naine, kirjutab Daily Mail.
Lisa Gerhardini läks pärast oma mehe surma kloostrisse. See naine suri Firenze Püha Ursula kloostris 15. juulil 1542. aastal 63-aastasena.
Arheoloogidemeeskond alustas selles kloostris väljakaevamisi möödunud aastal. Leiti krüpt, millesse arvatakse olevat Lisa Gerhardini viimane puhkepaik. Esmalt leiti sealt pealuu.
Pealuu paljastus 1,5 meetri sügavuselt esialgse kloostripõranda alt. Lisaks pealuule avastati ka roideid.
Sellel nädalal leiti aga veel inimjäänuseid. Eelmistele ja nüüd leitud luudele tehakse DNA-test tegemaks kindlaks, kas nad kuuluvad samale inimesele.
Ajalooallikate andmetel on Lisa Gerhardini lähedale maetud ka ta kaks last.
Teadlastel on plaanis võrrelda leitud inimjäänuseid Da Vinci kuulsal maalil nähtava naisega.
Arheoloog Silvano Vinceti sõnul ei ole veel teada, kellel luud kuuluvad.
«Leid näitab, et Püha Ursula kloostrisse maeti ning luudeleiu hulgas võivad olla ka Lisa Gerhardini omad,» tõdes arheoloog.
Ta lisas, et nüüd leitud krüpti on mainitud kloostri dokumentides esmakordselt 1495. aastal.
Väljakaevamistega hoitakse kursis ka Lisa Gerhardini nüüdisajal elavat kauget sugulast Natalia Gucciardini Strozzit.
Lisa Gerhardini jäänuste kindlakstegemiseks kasutatakse samasuguseid meetodeid nagu möödunud aastal leitud renessansikunstniku Caravaggio jäänuste kindlakstegemiseks.
Leonardo da Vinci kuulus maal «Mona Lisa» kuulub Prantsuse riigile ning seda saab näha Louvre`is.
Da Vinci alustas sellega kas 1503 või 1504 ning see valmis 1519 ehk natuke aega enne tema surma.

 

Toimetas Inna-Katrin Hein

 

 

Hiinast leiti 1800 aasta vanune kindrali haud

www.elu24.ee 17.07.2012

Hiinast leiti 1800 aasta vanune haud, milles oli kindral

foto: Scanpix

Umbes 1800 aastat tagasi kui Hiina oli jaotunud kolmeks omavahel sõdivaks riigiks, maeti üks sõjapealik.

Mees suri umbes 45-aastasena ja ta maeti võlvitud laega hauda koos oma naisega, kirjutab Live Science.
Hiina arheoloogid leidsid puidust kirstujäänustest kaks inimskeletti. Asjatundjate sõnul ei ole neil teada, kes sinna maeti, kuid matmise luksulikkuse ja hauapanuste järgi arvatakse, et tegemist oli kindraliga, kes võis teenida Hani dünastia eelviimast peaministrit Cao Caod või ta poega Cao Pid, kellest sai esimene Wei riigi keiser.
Kindrali haud leiti Xiangyangist, mis Kolme Riigi ajajärgul 220–280 pKr mängis tähtsat rolli.
Kohaliku kultuuriväärtuste ameti tehtud väljakaevamised paljastasid palju hauapanuseid.
Üks suurimaid leide oli elusuurune pronksist hobusekuju, mis on Hiinast leitud pronkshobustest kõige suurem. Hobune oli 163 sentimeetrit pikk ning sama kõrge.
«Hobusekuju on seisvas asendis, tal on kikkis kõrvad, esiletungivad silmad, avatud suu, pikk ja graatsiline kael ning lehviv saba,» sõnas arheoloog Liu Jiangsheng.
Samuti paljastus hauast ka kahekordse maja mudel, millel oli ümber aed. Majas oli mitu karumotiivi.
Arheoloogide sõnul tehti selliseid savist majamudeleid enne Hani dünastiat. Samas on mitmekordsed majamudelid väga haruldased.
Austraalia Melbourne`i ülikooli arhitekti Qinghua Guo sõnul aitavad haudadest leitud majamudelid luua pildi, millised olid Vana-Hiinas eluasemed.
«Kirjalikud ülestähendused ehitiste kohta lubavad oletada, et tegemist oli kõrgklassilise arhitektuuriga, samas aga on ehitiste leide väga vähe. Haudadest leitud miniatuursed majamudelid annavad siiski mingi pildi,» sõnas Qinghua.
Lisaks leiti sõjamehe hauast ka kulda, hõbedat, vääriskive ning jaspisest loomakujusid.
Uurijatele pakkus huvi ka pronkspeegel, mille oli fööniksi ja kui (ühejalalise deemoni) kujutis.
Peeglil oli kirjutised: «Teenigu see järglasi igavesti» ning «Saagu selle omanik kolme peaministri soosingu osaliseks». Asjatundjate sõnul viidatakse siin Kolme Riigi valitsejate järel teisel kohal olnud kõregle ametnikule ehk peaministrile.
Sõjamehele oli hauda kaasa pandud sõjariistu – pronksist ja rauast mõõgad ning pronksist vibu.
Kolme Riigi periood on Hiina ajaloos üks tuntumaid. Pärast 400 aasta kestnud Hani dünastia valitsemise lõppu tekkis kolm riiki – Wei, Wu ja Shu.
Hiinas on see ajalooperiood siiani väga populaarne, sellest tehakse filme, video- ja arvutimänge.
Kuigi uurijad ei tea leitud kindrali nime, arvatakse et ta maeti Kolme Riigi ajajärgul, mille algusajaks peetakse aastat 220 pKr.
Hani dünastia lõpuperioodil kontrollis Xiangyangi Jingi provintsi kuberner Lui Biao. Pärast tema surma 208 pKr vallutasid linna Hani dünastia peaministri Cao Cao väed. Cao Cao kasutas paika baasina, kust edasi liikuda lõuna suunas.
Cao Cao suri 220. aastal pKr ning tema asemele sai ta poeg Cao Pi, kes sai esimeseks Wei riigi keisriks.
Cao Caod kujutatakse sageli julma ja halastamatu türannina, kuid samas oli ta ka osav valitseja ja väejuht.
Cao Pi valitsemise ajal oli Xiangyang tema käes. See lubab oletada, et nüüd avastatud hauda maeti üks tema kindraleid, kes aitas tal sõjas edu saavutada.

Toimetas Inna-Katrin Hein

 

Edise linnusest võib saada põnev turismiobjekt

www.pohjarannik.ee 12.06.2012

Teet Korsten

Arheoloog Sven Udami sõnul sarnanes Edise kindlusetorn, mille asemel ta fotol seisab, väga tollase Tallinna vanalinna arhitektuuriga.

Sihtasutus Edise Linnus on teinud algust viieteistkümnendast sajandist pärit Edise linnuse arheoloogiliste ja arhiivsete uurimistöödega.
Aivo Raud, kes on ligi poole omaaegse Edise mõisa südamest omandanud firmade omanik, ütles, et tema lõppeesmärk on tekitada seal, kus praegu teostatakse arheoloogilisi kaevamisi, haljastatud ja korrastatud ala, kus asub restaureeritud ja konserveeritud Edise linnus.

Turistimagnet 

Tööde praeguse etapi ehk arheoloogiliste uuringute eesmärk on välja selgitada, mis ruumid olid linnusetornis ja milline on linnusekompleksi põhiplaan. Kompleksi ei kaevata täies ulatuses välja, vaid tehakse vundamentide järgi selgeks ruumide asukohad. Pärast mõne ruumi avastamist tehakse sinna šurf ja kaevatakse see välja – nagu on talitatud juba torni osas.
“Tänaseks oleme saanud teada, et väravatorni keldrikorrus on säilinud peaaegu täies kõrguses, selle võlvid paraku mitte. Pool keldrikorrust on tühjaks kaevatud ja kaevatakse ülejäänud poolt. Oleme ka tõestanud, et väravatorni ees asus vallikraav,” ütles Raud.
Esemelised leiud pole nii ulatuslikud – kaevamise käigus on leitud XIX sajandist pärit taldrikutükke, 100aastaseid pudeleid, 150aastane mundrinööp ja üks musketikuul vanemast ajast. Raua sõnul pole siiani leidnud kinnitust pärimus, et Edise linnuse juurest kulges salakäik – Jõhvi kindluskiriku ja/või Järve kindluselamuni.
Arheoloogilistele uuringutele järgnevad arhiivi omad ja neid aluseks võttes koostatakse restaureerimise kontseptsioon. Edasi valmib kompleksi väljaarendamise kava. Raua sõnul näeb ta linnusekompleksi ühendatud funktsioonina – et see oleks turistidele ja külalistele põnev ning et seal asuksid ka eri ettevõtete kontorid.
Praeguse Ida-Virumaa alal asunud kaitserajatistest üht olulisemat, Edise linnust, mainiti esmakordselt 1477. aastal ja oma senise tähtsuse kaotas ta pärast Liivi sõda (1558-1583).

Nagu Pika jala torn  

Linnuse kohta on praeguseks teada, et tegu oli kindlustatud mõisaelamuga, millel olid tugevate müüridega 4korruseline kindlusetorn ja hoone, mis nurkapidi ühtis nimetatud torniga. Praeguseni on säilinud kindlusetorni vundament ja kuigipalju ka esimese korruse müüritisest.
Arheoloog Sven Udami sõnul sarnanes kindlusetorn väga tollase Tallinna vanalinna arhitektuuriga.
“Arvatavasti on olnud üheks selle eeskujuks Pika jala väravatorn. Tornil olid kahel pool väravad, millest pääses nii hobuse kui hobuvankriga läbi sõitma. Kui Tallinnas oli tegu osaga linnamüürist, siis Edisel pääses torniväravast mõisa siseõue. Millisel määral mõisa siseõu oli kindlustatud, pole veel teada. Loodetavasti selgub see uuringute lõpuks,” ütles Udam.
Väravatorni maapinnast veidi kõrgemad varemed olid näha veel 1940. aastate lõpuni, mil needki maapinnaga tasandati. Udami sõnul avanes pilk praegu lahti kaevatud vundamendile viimati XV-XVI sajandil.
Linnuse lagunedes kasutati ülalt langenud suuremaid kive mõisa uuemate hoonete – tallide, lautade, uue peahoone ehitamiseks, väiksem pudi jäi aga varingukihti, mis tõstis pinnast peaaegu paar meetrit.
Ajaloolane Vallo Reimaa, kes on uurinud Edise linnuse lugu, nimetas seda äsja Põhjarannikule antud intervjuus maakonna üheks põnevamaks ajaloo-objektiks, mille saladused alles ootavad avastajaid.

VIDEO: Kuressaare majahoovist leitud vanad kahurikuulid jõudsid muuseumi

Kuressaare piiskopilinnus tugevdas tänu kingitusele tänasest tublisti oma kaitsevõimet, nimelt leidis üks Kuressaare elanik oma hoovimaja renoveerimise käigus 87 eeldatavasti 18.-19. sajandist pärinevat ümmargust kahurikuuli ja andis need Saaremaa muuseumile.

VIDEO: VIDEO

Avastati legendaarne Viikingite linn

 Allikas: http://sciencenordic.com/legendary-viking-town-unearthed

Tõlgitud oma sõnadega.




Fotod: Aarhus'i Ülikool

Taani arheoloogid usuvad,  et on sattunud legendaarsele Sliasthorpi linnale.
8. saj. tekstid viitavad linnale kui tollasele skandinaavia kuningate võimukeskusele. Siiani ei oldud tekstidele kinnitust leitud ning kaheldi selle linna olemasolus.

Aarhusi Ülikooli arheoloogid hakkavad aga uute leidude valguses arvama, et just sellele linnale on satutud Saksamaal, Taani piiri lähedal.

Igalpool kus kaevatakse satutakse leidudele. Arvatavalt on piirkonnas kokku 200 maja. Senini välja kaevatud majaasemetelt leitakse hulgaliselt helmeid, ehteid, klaasikilde, kirveid, odaotse ja võtmeid.

Leiud kinnitavad arheoloogide arvamust, et linn kuulus Viikingite eliidile ja oli kasutusel militaarse
strateegilise keskusena. Tolle aja tähtsamad keskused Dannevirke ja Hedeby olid Sliasthorpist kontrollitavad.

Esimesed kirjalikud teated Taani ajaloos leiab Kuninglikest Frangi Annaalidest ( aastast 804 ), kus öeldakse, et Sliasthorp omas Viikingi ajal olulist rolli.
Tekst ütleb, et agressiivne viikingi kuningas Godfred, saabus oma sõjaväega 9 saj. alguses väikesesse asulasse ning otsustas sinna peatuma jääda ning muutes asula linnaks ja oluliseks sõjalise jõu keskuseks.

Strateegiliselt oli see taibukas asukoht.

Dannevirke kindlus asus ainult mõned sajad meetrid eemal lõunas. Kui tekkis vajadus lisa sõjalise jõu järele Karolingide impeeriumi ( saksamaa ) piirialadel, sai Sliasthorpist koheselt abi.
Linna majad suutsid vajadusel majutada kõik Kuningas Godfredi sõjamehed. See võimaldas kuningal anda vastulööki juhul kui Charlemagne ( riik saksamaal 742 - 814 )otsustaks Jüütimaad rünnata. Oht oli olemas kuna Charlemagne oli äsja vallutanud Põhja Saksamaa, ristides allutatud alade inimesed sunniviisiliselt. Sama oht ähvardas ka Jüütimaad.
Lisaks asus linn Schlei lahe ääres kuhu viikingid said oma laevadega kergesti transportida lisa inimesi, relvi ja toitu.

Sliasthorp oli ka rünnaku all.

Tundub, et kuningas Godfred oli tark, tehes ettevalmistusi enda kaitseks lõuna Jüütimaal. Arheoloogilised leiud kinnitavad tekstimaterjali, et kuninga sõjaliskeskust hiljem ka rünnati. Arheoloogid leidsid "pikkmaja" jäänused, mis põletati maha millalgi 10 sajandil.
Maja oli üle 30 m pikk ja 9 m lai. Seinte ja välisukse ääres olevate sammaste jäänuste juurest leiti nooleotsi ja "caltropse" ( mingid ogad, vaata pilti ). See viitab sõjalisele agressioonile ning hoone maha põletamisele.

Rünnak toimus tükk aega peale kuningas Godfredi surma. Isegi kui ta oleks elus olnud on vähe tõenäoline, et ta oleks rünnaku tunnistajaks olnud. Tollel ajal olid kuningad alati liikvel ning veetsid Sliasthorpis väga vähe aega.
Tõenäoliselt oli linnas toimuva eest vastutav linna Ülem/ Pealik, kes elas uhkes " pikkmajas ".
Kuninga mehed peatusid linnas vaid olles siinses piirkonnas.

Sliasthorp, eliidi linn.

Kuningas ei olnud ainuke, kes linnas ainult vajadusel viibis. Linna rahvaarv kõikus ühe aasta jooksul tugevasti, sõltuvalt vajadusele näiteks käsitööliste ja sõdurite järele. Ainult kindel rühm viikingi eliidist elas linnas pikemat aega.
Tuginedes tööstusdisainile ja hoonete stiilile, arvab arheoloog Dobat, et enamuses maju linnas kasutati ainult mõned nädalad aastas. Rahvaarv linnas võis kõikuda 100st 1000ni.
Tegemist on ristiusu eelse ajaga. Tõenäoliselt koguneti hoonetes ohvri söömaaegadele, poliitilistele kohtumistele, seoses sõjalise väljaõppega või kui midagi suuremat toimus Dannevirkes.

Räpane äri toimus Hedebys.

Sliasthorp, mis on umbes 14 jalgpalliväljaku suurune on palju väiksem kui naabruses asuv 50 jalgpalliväjaku suurune Hedeby. Viikingi ajal olid inimesed laiali. Käsitöölised, turg ja muu räpane äri
toimus ühes linnas. Eliit - usu ja sõjalised liidrid, resideerusid aga teisal. Tõenäoliselt usulised liidrid ei elandu Hedebys vaid Sliasthorpis, mis asub 5 km kaugusel.

Need uued leiud on toonud täiesti uut arusaama varajase linna/ühiskonna ülesehituse ja kasutuse kohta. See erineb kõvasti sellest, mida me teame Keskaegsest linnast, rääkimata tänapäevasest.

Paralleel leidub Rootsis.

Stockholmi lähedal asuv viikingi linna Birka uuringud näitasid sama mudelit. Ühel saarel asus omaette viikingi linn ning tema vahetus läheduses teine linn kus asus nii öelda valitsus.
Ajaloolased ja arheoloogid on pikka aega arutlenud, kas linnad asutasid kaupmehed või siis pealikud. Nii Birka kui Sliasthorpi leiud viitavad, et pealikud olid vägagi asjaosalised ning viikingi linnad ei teki lihtsalt õhust.

Sliasthorp, Hamburgi eelkäija.

Dateeringud näitavad, et Sliasthorp ehitati umbes 100 aastat varem kui Hedeby. Nii, et äsja avastatud linn võib olla koht kust planeeriti Hedeby ehitamist.
Andres Dobat usub, et leid tähendab, et kogu linna areng Põhja-Saksa ja Lõuna-Taani aladel sai alguse Sliasthorpist.  " See on Euroopa ajalugu, oleme leidnud tänapäevase Hamburgi juured ", ütleb Dobat.
Kui viikingid ehitasid selle linna ja Hedeby, ehitasid nad hilisemat Schleswigi, mis keskajal oli piirkonna suurim kaubanduskeskus. Schleswig omakorda oli aga Lübecki eelkäija, mis omakorda kasvas Hamburgiks. " Me kaevame maailma majanduse juuri ".

Väljakaevamised kestavad. Alates aastast 2003 kui Dobat avastas metallidetektoriga esimesed leiud on piirkonnas toimunud kaks kaevamist, aastal 2010 ja 2011.

Šotimaalt leiti «Frankensteini» soomuumiad

www.elu24.ee 09.07.2012

Arheoloogid leidsid Šotimaalt kaks 3000 aasta vanust inimjäänust, mis olid kokku pandud kuue inimese luudest.

Leid sai nimeks «Frankensteini» soomuumiad, kirjutab National Geographic.
Isotoop ja DNA uuring näitas, et mees- ja naissoost skeletid koosnesid mitme inimese skelettidest. Miks neid maha mattes nii tehtud oli, ei ole teada.
Inimjäänused leiti Šotimaa Lõuna-Uisti saarelt Cladh Hallanist 11. sajandist pärit majade alt.
Jäänused olid maetud looteasendis sadu aastaid pärast nende surma.
Teadlased arvavad, et inimjäänused pandi sohu säilitamiseks ning sadu aastatid hiljem võeti nad sealt välja ja ameti maha.
Manchesteri ülikooli teadlase Terry Browni sõnul räägivad need skeletid üsna palju.
«Naise skeletil ei sobinud lõualuu koljuga. Selle tõttu tegime DNA-testi,» selgitas Brown.
Brown võttis DNA näited naiseskeleti lõualuust, koljust, käelt ja jalalt. Uuring paljastas, et kõik need osad pärinesid erinevatelt inimestelt, kes ei olnud omavahel suguluses.
Naiseskeleti osad pärinesid samast ajaperioodist. Mehejäänuse isotoopuuring aga näitas, see skelett koosnes osadest, mis pärinesid inimestelt, kes surid paarisaja aastaste vahedega.
Teadlaste sõnul olid Cladh Hallani muumiad väga hästi säilinud.
Soos on kõrge happesus ning vähe hapnikku. Seal leidub baktereid, mis lõhustavad struktuure.
«Seal säilivad orgaanilised materjalid, kuid samas on happesus väga kõrge, lõhkudes kaltsiumil põhinevaid materjale,» selgitas Belfasti ülikooli teadlane Gill Plunkett.
Teada on, et enamikul soost leitud inimjäänustel on säilinud paremini pehmed koed ja nahk, mitte aga luud.
Uurijad ei ole leidnud vastust, miks kohalikud heitsid laibad esmalt sohu ning miks nad hiljem erinevatest osadest koosnenud jäänused maha matsid.
Browni sõnul võib tegemist olla pronksiaja inimeste praktilisusega.
«Võimalik, et nad kaotasid mingi kehaosad ära ning nende asemele võeti soost esimesed kätte juhtunud,» selgitas
Teise võimalusena pakkus ta välja, et tegemist on mingi sümboolse matmisega, milles on mitme erineva inimese jäänused.

Toimetas Inna-Katrin Hein

VIDEO: Allirahult leiti merevaiku

www.saartehaal.ee 14.07.2012


Eesti looduslike merevaigu leiukohtade kaardistamisega tegelev arheoloogiadoktorant Mirja Ots veendus eelmisel nädalal oma silmaga, et ka Saaremaa lõunaranniku lähistel asuval Allirahul leidub merevaiku.
“Merevaik oli väga hea kvaliteediga,” ütles Saarte Häälele Mirja Ots (fotol) ning tunnistas, et on käigu tulemustega rahul.
Tema sõnul olid tükikesed küll väikesed, nii 1–2 cm suurused, kuid uurimismaterjalina on seegi piisav. Ots märkis ka, et tegu oli hea kvaliteediga merevaiguga.
“Oma loomulikus keskkonnas merevees olles säilib merevaik kõige paremini. Õhuhapnikuga kokku puutudes hakkab see aeglaselt, ent järjekindlalt tumenema ja lõpuks kattub ka tuhmi tumeda koorikuga,” selgitas merevaigu leidumist Eestis uuriv Ots ja lisas, et just taolise väljanägemisega on olnud mitmed Saaremaa muististelt avastatud arheoloogilised esemed.

Otsa sõnul on teatmeteostes merevaigu leiukohtadena seni mainitud Saaremaal asuvat Kihelkonnat ja Pärnumaal asuvat Häädemeestet. Siiski ei ole kusagil mainitud, millised on olnud kogused ja millel üleüldse põhinetakse. Samuti ei ole tehtud ka mingeid põhjalikumaid uuringuid.
“Tegelikult ei oska keegi päris täpselt meie kohaliku loodusliku merevaigu leidumise ja päritolu kohta selgitusi anda,” rääkis Ots ja avaldas lootust, et just selles liinis suudabki ta oma doktoritööga veidi rohkem selgust majja tuua.
Töö, mida Ots koostab, kannabki nimetust “Merevaikesemed Eesti arheoloogilises leiumaterjalis kiviajast uusajani”. Töö tarbeks oligi vaja uurida, kust oli siinsetel elanikel erinevatel ajalooperioodidel võimalik merevaiku hankida.
“Hetkel on küll veel vara lõplikke järeldusi välja tuua,” oli Ots kindel.
Konkreetselt Allirahu kohta rääkides märkis Ots, et kuigi merevaigutükid olid väikesed, on ta kuulnud ka sealt kandist 3–4 cm suuruste tükkide leidmise kohta. Need on tema sõnul juba sellises mõõdus, et neist saaks valmistada ka mõne ehte või eseme.
Mirja Ots usub, et merevaigu suudab kindlaks teha igaüks, iseasi, kas osatakse sellele ka tähelepanu pöörata. Otsa sõnul ei saa praegu teha ka mingeid järeldusi selle kohta, kui palju Allirahul üleüldse merevaiku võiks olla.
Arheoloogiadoktorant Mirja Ots palus ka edasi öelda, et ta oleks väga tänulik igasuguse info eest Eestist leitud merevaigu kohta. Kontakti saab arheoloogiga e-postil mirja.ots@tlu.ee .

Merevaik
Merevaik on taimse päritolu ja polümeerse ehitusega amorfne mineraloid. Merevaiku on leitud ka Eesti rannikult, kuid need leiud on väga haruldased. Merevaik on mitmesuguste paleogeeni ja neogeeni ajastu okaspuude kõvastunud vaik. Merevaik koosneb peamiselt süsinikust (79%), vesinikust (11%) ja hapnikust (10%). Lisandina esineb väävlit ja rauda.
Maailma kõige rikkalikumad merevaiguleiukohad asuvad Kaliningradi oblastis. Suhteliselt palju on merevaiku ka Leedu rannikul. Sinna toovad merevaiku tormilained, mis merevaigu tükke meresetetest välja uhuvad. Enamik maailma merevaigust on Läänemere ja Dnepri jõe vahelises ligikaudu 2000 km pikkuses ja 500 km laiuses vööndis. Läänemere merevaiku nimetatakse ka suktsiniidiks helmesmänni (Pinus succinifera) järgi.

VIDEO: VIDEO

 

VIDEO: Arheoloogid otsivad kadunud sajandeid

 www.postimees.ee 12.07.2012

Muistsel Maidla kivikalmel Raplamaal käib praegu tihe sõelumine. Seda sõna otseses mõttes, sest matmispaiga ja selle ümbruse muld tuleb läbi sõeluda, et leida esemeid, mis võiksid olla vahelüliks 5.–6. ja 10.–12. sajandi leidudele.

Maidla muistsel kalmel on tegelikult arheoloogilisi kaevamisi tehtud juba 1983. aastast. Kuigi need kestsid toona 1990ndateni, töötati ikkagi kiirustades, kuna sovhoos surus tagant – vaja oli põllumeestele tüütu arheoloogiaga kiiresti ühele poole saada, et siis ala põllumaaks teha.

Suuremad leiud, näiteks odaotsad, ehted, kirved ja tervemad inimluud kühveldati välja, kuid üht-teist jäi mullahunnikutesse. Hunnikud jäid aga sinna, kuhu need kokku visati, sest sovhoos lõpetas tegevuse ja põldu kunagisele hauaplatsile ei rajatudki. Nii need hunnikud seisid kuni eelmise aastani.

Praegu käib alal taas kibe kaevamine ja mulla sõelumine. «Otsustasime hakata endist kaevandite ala korrastama – sõelume läbi mullahunnikud ja veame kokku kive, mis kalmest välja tulid,» seletab töid juhtiv Eesti Ajaloomuuseumi teadur Mati Mandel.

«Peenikest leiumaterjali on palju, sest omal ajal me sõelu ei kasutanud.»

Toona tegutseti vaid väikeste kühvlitega ja seda raskendas ka vihmane ilm, mis muutis mulla poriseks. Praegu on tööalal keset lagedat välja üles seatud viis sõela, mille alla on kuhjunud sipelgapesa meenutavad mullahunnikud. Töö on rutiinne: viskad mulla sõelale, raputad seda, kuni peenem puru alla pudeneb, ning hakkad kivide ja prahi seast inimtekkelisi jäänuseid otsima.

Luutükkidel on sooned

Tööle rakendatakse ka Postimehe ajakirjanik ja autojuht, vaid fotograafi käed jäävad puhtaks. Esialgu on raske vahet teha, kas järjekordne hall tükk on tavaline paekivi või inimluu, kuid juba paar-kolm mullahunnikut targemana oskame jälgida, et luutükkidel on sooned sees ja nende toon on veidi heledam. Luutükke tuleb maa seest välja päris palju ja need kogutakse kõik kokku.

«Põlenud luudega tehakse kindlaks matuste arv, meeste-naiste arv ja nende iga,» selgitab Mandel. Välja on tulnud ka koerte luid, kes on peremeeste ja -naistega hauda kaasa pandud.

Mandelil on abiks kohalik mees Ilmar Jõesoo – tänu talle siin omal ajal üldse põllumaa ettevalmistused lõpetati ja arheoloogilisi väljakaevamisi alustati. Tal on leidudele silma, on ta ju leidnud Eesti suurima aardeleiu, koguni kaks savipotitäit hõbemünte, ja hoolimata kõrgest vanusest seletab silm tal siiani hästi.

«Näe, siin on üks,» ütleb Jõesoo ja osutab mullahunnikule sõela all. Ta tõstab üles väikese rõnga. Tegemist on keti lüliga, mis sõelast läbi kukkus ja oleks kogenematul kindlasti märkamata jäänud. Eks neid rõngaid ole leitud päris palju, kuid iga leid on oluline.

Mandeli sõnul on sel suvel välja tulnud mitmesuguseid huvitavaid naastukesi, nuppe, neete, helmeid, ehtekette, käevõru katkend ja muudki. «Ainulaadne on üks piklik sarvest ese, millel ornament peal ja kahes otsas augud. Me ei teagi, milleks seda kasutati,» räägib ta. «Välja tuli ka üks hõbesõrmus, sellist on varem leitud vaid Läänemaalt.»

Sõelumisel märkan veel üht ketirõngast, siis jälle pikalt ei midagi, seejärel väikest pronksist spiraali. Tekib hasart – võtaks ikka ühe hunniku veel, äkki leiab midagi huvitavat. Tänu arheoloogiatudeng Kristin Otti valvsale silmale läheb leiukarpi ka kolmest ja poolest lülist koosnev ketijupp. Mulle meenutas see mullane tükk pigem kivi.

Lisaks Ottile on kaevamistel praegu veel kolm vabatahtlikku, kes oma puhkust just sel viisil veedavad. Sõpruskond, kes sageli koos kaevamas käib. Näiteks Urmas Härm on Mandeli väljakaevamistel osalenud juba alates 1976. aastast, kui ta oli 14-aastane.

«Nii ta on, et olen sellele seltskonnale truuks jäänud,» sõnab mees, kes on nüüd Maidlas mulda sõelunud paar päeva. «Pikemat puhkust pole, aga vabadel päevadel saab tulla.»

Kaevamine on mehe sõnul puhkuse eest ning põletav päike ja tüütud sääsed käivad lihtsalt asja juurde.

Parajasti sõelumisega tegelev Heikki Pauts räägib, et on Maidlas kaevanud algusest peale. 1984. aastal oli ta veel koolipoiss. Toona oli pind nii rikkalik, et kümne minutiga saadi selline kogus leide, milleks praegu kulub päev.

«Minu jaoks on need nagu lapsepõlverajad,» lausub ta. «Ikka tahad vana sõpru näha ja meeldivalt puhkust veeta.»

Kui kalmest on ka varem üle käidud, siis miks ikka seda uuesti teha? Mandeli sõnul ulatus kalmistu kasutamise aeg põhiliselt 10.–12. sajandini, kuid seda kasutati ka 5.–6. sajandini. «Siin on puudu üks periood,» räägib ta. «Meil pole 8. ja 9. sajandi leide.»

Küsimusi, millele loodetakse kaevamistega vastuseid leida, on palju. Miks kasutati kalmistut just 5.–6. sajandini ja siis jälle alates 10. sajandist? Kuhu matsid inimesed vahepeal? Kas nad olid selleks perioodiks lahkunud? Kuidas nad samasse kohta jälle matma hakkasid?

Sakslaste abi

Mandel seletab, et vahepeal uuriti Läänemaal Uuglas kohta, kus kivikalmete juurde oli maetud põletatult ilma kivikatteta matuseid. Nii tekkis mõte uurida ka Maidla kivikalme ümbrust. Mullu käisid sakslased ümbruse georadariga üle ja tuvastasid maapinnas objekte, mida võiks välja kaevata.

«Tänavu üritame neid huvitavaid piirkondi kaevata,» lisab Mandel. «Kui ümbruskonnast midagi põnevat leiame, siis kaevame, kuni kaks kätt rinnale pannakse.»

Kaevajad elavad väljakaevamiskohast sadakonna meetri kaugusel sissevajunud talu kõrval telkides. «Pakuti võimalust ka lauda otsas elada, aga ega me mingid lehmad ole,» naerab Mandel. Üles on pandud väliköök ja -dušš, veetud elekter ning arvutitega pääseb ka internetti.

Pautsi sõnul oli telgis nädalavahetusel päris karm – hommikul kallas äikesevihma ja maa ujus. «Mõtlesime, et lööb kuhugi sisse, aga telk oli õnneks madal,» räägib ta. «Koormakatte kile oli peal ja telki vett sisse ei tulnud.»

Kui ilm on hea, kestavad tööpäevad seitsme-kaheksani õhtul. «Aga kui sajab, siis tegeleme kaunite kunstidega,» lisab Mandel.

Pikaajaline projekt

•    Maidla kalme on ajaloomuuseumi üks pikimaid, suurimaid ja tähtsamaid arheoloogilisi projekte.

•    Projekti raames tehakse tihedat koostööd ka Saksamaa teadurite ja arheoloogidega.

•    Maidla matmispaiga leiud moodustavad olulise osa muuseumi arheoloogilisest kogust.

•    Arheoloogia on ajaloomuuseumis oluline valdkond – viimati avati allveearheoloogiale pühendatud näitus «Vettpidavad allikad. Keskaegne leid Tallinna lahest». Tegemist on sukelduja leitud reisikastiga, mis pärineb 13. sajandi lõpust ja kuulus kaupmehele. Näitus on avatud Tallinnas asuvas Suurgildi hoones veebruarini.

Allikas: Eesti Ajaloomuuseum

VIDEO: Maidla väljakaevamised

Kanadas Ontario järve ääres asus 16. sajandi suurlinn

www.elu24.ee 11.07.2012

Arheoloogid avastasid, et üle 500 aasta tagasi kui esimesed eurooplased Uude Maailma jõudsid, asus Kanadas Ontario järve ääres tollane suurlinn

foto: wikipedia.org

Põhja-Ameerika kirdeosa suurim linn tänapäeval on New York ehk Pig Apple.

Arheoloogid avastasid, et üle 500 aastat tagasi kui esimesed eurooplased Uude Maailma jõudsid, asus Kanadas Ontario järve ääres tollane suurlinn, edastab Live Science.
Tegemist oli Mantle´i hõimu asupaigaga, mille kõrgperiood oli 1500 – 1530.
2003 – 2005 tehtud väljakaevamised tõid sealt päevavalgele 98 pikkmaja, linna ümbritsenud puidust kaitseaiad ja üle 200 000 eseme. Nende seas oli üsna palju inimnägusid kujutavaid maske ning loomakujusid.
History Channel tegi leidudest dokumentaalfilmi «Curse of the Axe».
«Tegemist oli tõeliste Indiana Jonesi stiilis leidudega. See paik oli tollane kompleksne ja suurim linn. Kõik arheoloogid, kes on Mantle´i leidudega tutvunud, on üllatunud,» sõnas arheoloog Ron Williamson.
Teadlaste sõnul elas selles linnas 1500 – 1800 elanikku. Linna ümbritsesid põllud, mille suurus on võrreldav Manhattani saare suurusega.
«Mantle oli oma ligi 2000 elanikuga tollane suurlinn, mille suurus vastab mõnede Euroopa keskaegsete linnade suurusele. Kuigi kultuurid olid väga erinevad, oli linnaelu üsna sarnane,» selgitas Georgia ülikooli teadlane Jennifer Birch.
Hoolimata suurusest, ei jäänud see paik varem arheoloogidele silma. Üheks selle põhjuseks on asjaolu, et linnas olid puidust ehitised ning need ei säilinud eriti.
Uurijate sõnul ei kasutatud kõiki 98 pikkmaja ühekorraga. Uuring näitas, et uuemaid maju on vanemate jäänuste peale ehitatud. Maksimaalselt kasutati korraga 55 maja.
Paigast leiti ka põlengu jälgi. Nende uurimine näitas, et üks maja põles kunagi maha, kuid teised suudeti päästa.
Williamsoni sõnul oli see tähelepanuväärne, kuna majad olid puidust ning üksteisele väga lähedal.
Mantle´ist leitud esemed ja kunst viitavad viiele irokeesi hõimule.
Mantle´ist leiti ka Põhja-Ameerika Suure järvistu alalt pärit vanimad Euroopa päritolu esemed. Nendeks on kaks vasest nõud ning osa ära kulunud kirvest. Raudsemel on tegija märk, mis viitab, et see pärineb Põhja-Hispaaniast.
Teada on, et 16. sajandi alguses seilasid baskidest kalurid ja vaalapüüdjad Newfoundlandi ja Labradori poolsaare juurde. Uurijate arvates liikusid baskid mööda St. Lawrence´i jõge edasi kuni Mantle`ni, kus nad kohalikega esemeid vahetasid.
Samas leiti märke kohalike hõimude vahelisest sõjast ja arveteõiendamisest. Ajalooallikatest on teada, et toimusid tapmised ja skalpeerimised.
Uurijate sõnul leidis Mantle`i piirkonnas aset midagi sellist, mida saab võrrelda Teise maailmasõjaga ning pärast mida loodi tänapäeva maailmas mõjuvõimsaks kujunenud ÜRO ja NATO.
«Neil olid oma variandid ÜROst ja NATOst. Nende ühendused püüdsid sõjategevust lõpetada, majanduslikke ning kultuurilisi suhteid arendada,» sõnasid teadlased.
Uurijate sõnul ei kestnud rahuperiood pikalt, sest saabusid eurooplased, kes hakkasid Põhja-Ameerikas alasid vallutama.
«Eurooplaste saabumisega käivitus uus vägivallaetapp, mille keskmes oli karusloomade küttimine ja nahkadega kauplemine,» tõdeti.

 

Toimetas Inna-Katrin Hein

 

Iisraelist leiti 108 ristisõdade ajast pärit kuldmünti

www.elu24.ee 10.07.2012

Iisraelist Apollonia rahvuspargist leitud kuldmündid

foto: Scanpix

Iisraelist Apollonia rahvuspargist tulid päevavalgele vanad kuldmündid.

Sadade aastate vanuse aarde väärtus on üle 80 000 euro, edastab AFP.
Müntidega savinõu leiti Vahemere kaldal asuvast ristisõdijate kindluse jäänusest.
Nõus oli 108 münti, mis kaaluvad 400 grammi. See raha pärineb Mamlukkide ajastust.
Raha avastasid Tel Avivi ülikooli arheoloogid koostöös Apollonia rahvuspargi töötajatega.
Mamlukkide sultanaat eksisteeris 1250 – 1517. Mamlukkide sõdurid tõrjusid edukalt mongolitest vallutajad ning sõdisid Lääne-Euroopa ristisõdijate vastu.
Mamlukid tõrjusid ristisõdijad Levanti ehk Vahemere piirkonnast välja 1291. aastaks ning 1302. aastaks olid ristisõjad ametlikult lõppenud.

 

Toimetas Inna-Katrin Hein

 

Väljakaevamised paljastasid Salmel kahe teraga mõõga

www.postimees.ee 09.07.2012

Madis Filippov

Saaremaal Salme teise muinaslaeva juures käivatel väljakaevamistel leidsid arheoloogid Jüri Peets ja Ragnar Saage nelja mõõga jäänused, millest üks kahe teraga mõõk on tõenäoliselt päris hästi säilinud.

Saage sõnul on seni leitud tüüpilist Salme materjali nagu mängunuppe, kilbitükke, nooleotsi, mis on segamini tänapäevase sodiga, vahendas Vikerraadio saade «Uudis+».
Kõige olulisemaks leiuks pidas ta kaheteralist mõõka, mis on kaitseraudadega ja ühes tükis. See olevat kuulunud muistsetele sõjameestele ja pandi hauda matuseohvrina kaasa.
«Leidsime kahe kaheteralise mõõga jäänused, üks on enamvähem terve ja see on praegu veel sees,» rääkis Peets Postimehele. «Ta on umbes 70-80 cm pikk ja raudkäepidemega ilus tüüpiline selle perioodi mõõk.»
Kuna mõõk on praegu veel maapinnas, ei ole siiski päris kindel, kui terve on ots. Õhtuks plaanitakse mõõk välja kaevata.
Lisaks mainitud mõõgale leiti üks kahe teraga mõõga teraots ja kaks ühe teraga mõõga käepideme osa.
«Kokku on nelja mõõga katked,» sõnas Peets. «Samapalju on leitud ka mängunuppe.» Lisaks leiti inimluid ja loomaluid. Salmel tuli välja kuue koera jäänused – nad pandi peremeestele hauda kaasa ja neil on isegi äratuntavad hukkamisjäljed.

*****************************************************************************
www.delfi.ee 10.07.2012

www.DELFI.ee

10. juuli 2012 

                     

Juba neljandat suve Salme koolimaja kõrval toimuvad arheoloogilised väljakaevamised ei lõppenud ka sel aastal tühjade pihkudega, kuigi kaevamistele loodeti lõplikult joon alla tõmmata. Eile turritas maapinnast välja uhke raudmõõk, mis asjaosaliste sõnul on Salme laeva puhul üsna haruldane.
“See on esimene kaheteraline mõõk, mille me loodame kätte saada tervelt,” märkis kaevetöödel oma praktikat läbi viiv Tartu ülikooli arheoloogiamagistrant Ragnar Saage. Hetkel on see veel siiski lootus, kuna mõõga lõpuni välja pole jõutud.

Sel aastal kaevatakse paiga kõrvalt, kus kahel eelmisel aastal tuli välja muinaslaev, mis arvatakse olevat vanim teadaolev purjede abil liikunud alus Läänemerel ja dateeritakse ajahetke 13 sajandit tagasi.
Kuigi arheoloog Jüri Peets arvas enne kaevamisi, et sel aastal vaevalt midagi leitakse, saadi leidudele jälile juba üsna kaevamiste alguses. Peets muigas eile, et see tõestab veelkord, et uskumisel ja teadusel pole midagi ühist.
Lisaks kõnealusele mõõgale on Saage sõnul leitud veel kolme mõõga tükid, samuti neli mängunuppu, nooleotsi, kilbineete ning inimese- ja loomaluid. Saage ütles, et kuigi 100 protsenti ei saa väita, et luud on pärit samuti laevast, annab inimese- ja loomaluude koos leidmine selleks suure tõenäosuse.
Ka Jüri Peets oli samal arvamusel, et kõik Salmelt leitud esemed kuuluvad ikkagi ühe ja sama sündmuse juurde, mitte ei ole sattunud ühte kohta erinevatel ajahetkedel.
Uue laeva väljatulemine on Saage arvates siiski vähetõenäoline, kuna kaevamistega on nüüd jõutud juba üsna madalale tasapinnale. Peets on sama meelt, kuid ütleb siiski, et eelmisel aastal oli ühel pool laeva üsna sügav pommiauk, nii et täiesti kindel ei saa veel milleski olla.
Kokku on Jüri Peetsi sõnul nüüdseks aastate jooksul leitud 43 inimese ja 40 mõõga jäänused.

VIDEO: TÜ ajaloomuuseum tõi väärtuslikud varad näitusepubliku ette

ETV 06.07.2012

Toomemäel asuva Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi katusealusesse näitustesaali on ülikooli enda asutustest ja kolleegmuuseumitest välja valitud 30 väga väärtuslikku eset, millest mõnda pole üldse näidatud, mõnda aga väga harva, nagu näiteks Eesti esimest lauakella või surimaske.

http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=49171

Allveearheoloog leidis neli laevavrakki

www.meiemaa.ee 06.07.2012


Autor: Ahto Jakson

Eesti allveearheoloog Vello Mäss leidis sonari abil Saare- ja Hiiumaa vahelt mere põhjast neli laevavrakki. Milliste kunagiste alustega on tegemist, selgitab lähem uurimine.

“Vaatan sonari salvestised rahulikult üle, siis saab pilt selgemaks. Salvestasime uppunud laevade kujutised. Nende järgi on võimalik kindlaks teha aluste tüüp, vrakkide mõõtmed, säilivusaste ja kas nad on terved või purustatud,” ütles Mäss.
“Esialgne pilt on kujunemas, kuid enamik neist vajab täiendavat uurimist,” lisas ta. Muinsuskaitseamet, rahvusarhiiv ja meremuuseum tegelevad ühiselt Eesti vrakiregistri koostamisega. Sel eesmärgil käis Vello Mäss ka paaripäevasel uurimisretkel kahe saare vahelisel alal. “Vaja oleks veel palju käia ja uurida, kuid kütus hakkab lõppema,” lausus Mäss. Ta ei osanud lubada, millal taas Saaremaa kanti võib sattuda.

Arheoloogid leidsid Soela väinast Imanta vraki

 www.saartehaale.ee Evely Aavik

Selle nädala uurimisretk Saaremaa ja Hiiumaa vahelises Soela väinas oli allveearheoloogidele üliedukas, sest leiti neli laevavrakki. Üks neist on tänavune tippleid – sõjalaev Imanta, mille leidmiseks retk ette võetigi.

“See oli nüüd selle uuringu tippleid,” iseloomustas Eesti Meremuuseumi merearheoloogia teadur ja uurimislaeva Mare kapten Vello Mäss ühte Soela väinast leitud vrakkidest, 1941. aasta suvel hukkunud Läti miinilaeva Imanta.

“See versioon vajab nüüd edaspidist täiendavat kontrollimist,” lisas Vello Mäss, kes ei osanud eile veel öelda, kuidas täpselt ja kellega koostöös seda tehakse, sest tööd vajavad läbimõtlemist ja ettevalmistamist.

Vello Mässi hinnangul sobib vrakk Imanta suurusega, aga kuna see on pooleks ja kahjustatud, siis tuleks lisaks sonaripiltidele teha ka allveeuuring. Mässi sõnul tasub seda teha.

Mässile teadaolevalt seda laeva varem otsitud ei ole ja vraki asukoht oli siiani teadmata.

“Meil olid andmepangas teatud andmed ja vihjed ning viited, kust otsida ja sealt me siis tõesti leidsime pooleks murdunud sõjalaeva,” nentis Mäss.

Kaardistati ka kahe purjelaeva ja ühe kaubalaeva vrakk. Üks purjelaevadest oli pisike, kuid teine uhkem. Allveearheoloogide hinnangul pärineb kolmemastiline purjekas 19. sajandist.

Kolmas leid oli väga uhke vanamoeline kaubalaev, nelja luugiga, nagu nad tavaliselt olid ning pärineb Mässi sõnul tõenäoliselt Esimese maailmasõja ajast. Vrakk näis olevat terve ja allveearheoloogid said sellest suurepärase arvutikujutise.

“Merendusajaloo uurimise seisukohalt on see kindlasti huvitav, sest iga uppunud laev on üks lehekülg mereajaloost,” rääkis Mäss.

Meremuuseum on teinud uurimistööd juba üle kolme aastakümne ning kogunenud on üsna mahukas andmepank. Veealuste võimalike leidude kohta on infot koguda aidanud nii kalalaevade kaptenid kui ka näiteks veeteede amet, kes on palunud teatud kahtlusi kontrollida.

“Ühesõnaga, andmepanka, kus merel tööd teha, mida otsida ja kontrollida, on meil piisavalt palju,” tõdes Vello Mäss, lisades, et Eesti vetes on palju veel uurimata kohti.

Ruhnus uuritakse ligi 5000 aasta vanust asulakohta

www.eestielu.delfi.ee 20.06.2012

Ruhnu saarel Valgis algasid esmaspäeval arheoloogilised väljakaevamised, mille käigus loodab uurimisgrupp selgust saada ligi 5000 aasta vanuse asulakoha tekkeloole, kirjutab portaal Saarlane.

„Kuigi Eestis on leitud ligi poolsada selle ajajärgu asulakohta, on Ruhnus avastatud koht haruldane just asendilt- avamere saar, kaugel- kaugel mandrist," ütles Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska portaalile saarlane.ee. Tema sõnul on asulakoht erinevate ekspertiiside kohaselt pärit ajajärgust 2700 aastat enne Kristust.
Kuigi kiviajast pärinev nöörkeraamika asulakoht avastati juba 2008. aastal, toimuvad suuremad väljakaevamised käesoleval nädalal.
„Midagi sensatsioonilist leidnud me pole, kuid oleme leidnud nöörkeraamikat ja saanud natuke ka 17. sajandist pärit leide nagu Hollandi savist piipe, fajanssnõude katkendeid jms," osutas Aivar Kriiska.
Enam kui paarikümnest inimesest koosnev uurimisgrupp üritab muu hulgas selgusele jõuda, kas asula puhul oli tegu püsiasustusega või ajutise laagripaigaga.
„Eestis ja ka mujal naabermaades on hästi suur huvi selle ajastu vastu," kinnitas Aivar Kriiska.
Lisaks arheoloogidele uurib paika ka geoloogide rühm, et selgitada saare kujunemist. Abiks töödes on Helsingi piirkonna suveülikooli esindajad.

ÜLEVAADE TARTU MAARJA KIRIKU AJALOOST

Maarja kiriku ehitamine1833. aastal ühinesid Tartu Maarja kihelkonna ehk maakogudus ja Tartu linna eestikeelne luterlik kogudus. Kuna seni eestlaste ja sakslaste ühiselt kasutatud Jaani kirik jäi kahele kogudusele kitsaks, otsustati, et eesti koguduse jaoks ehitatakse uus kirikuhoone ja Jaani kirik tuleb jätta saksakeelsele kogudusele.
Nn. uue Maarja kirikuhoone (vana Maarja kirik asus vanalinnas, praeguse ülikooli peahoone kohal) projekteeris tolleaegne Tartu linnaarhitekt Georg F.W. Geist. Ta tegi 1834. aastal kaks erinevas stiilis kiriku projekti: ühe klassitsistlikus ja teise neogooti stiilis. Tartu Maarja kirik ehitati klassitsistlikus stiilis. Nii on Maarja kirik osa Tartu vanalinna ansamblist.
Kirikuhoone rajati vanalinnast väljapoole Viljandi ja Võru maanteede ristumiskohale. Tööd kestsid plaanitust kauem, sest kiriku torn varises ehituse käigus ja seda tuli teist korda uuesti laduda. 1841. aasta lõpuks olid ehitustööd lõppenud ja kirik õnnistati sisse 11. jaanuaril 1842, s.t. esimesel pühapäeval pärast kolmekuningapäeva. Seda pühapäeva hakati edaspidi tähistama kiriku aastapäevana.
Kirikuhoone peamiseks aktsendiks oli läänefassaad peasissekäigu ja torniga. Suurte ümarkaares akendega seinu ilmestasid nurgapilastrid ja lai räästakarniis. Portaali rõhutas pilastritele toetuv frontoon. Samu kujundusmotiive kasutati ka astmeliselt aheneva torni juures.
Eesti koguduse kirikTartu Maarja kirik oli Tartu esimene eestlaste endi rajatud kirikuhoone. Kiriku ehitust saatis rahanappus ja mitmed Geisti projektis kavandatud üksikasjad teostusid lihtsustatud kujul. Torni ülemine, kellakorrus oli projektis kavandatud jätta avatuks. Alumise korruse avadele projekteeriti klaasist aknad.
Säilinud fotode järgi on näha, et torni avade osas arhitekti nägemus ei teostunud, vaid kõik torniaknad suleti puidust luukidega. Ära on jäänud ka muid fassaadi ehisdetaile. Mõlema külgseina keskmise akna alla ehitati lisaväljapääsud.
Kirikusaali ehitati kahe vääri asemel üks väär, mis ulatus külgedel kuni altarini. Kiriku kivist altar ja korintose kapiteelidega ehitud paarissammastega retaabel oli kavandatud Geisti enda poolt. Kirikusse paigutati Kessleri orel, altaripildi maalis F. von Sivers. Nii altaripildi kui ka oreli tarvis oli kogudus teinud eraldi korjanduse. Kirikus oli üle tuhande istekoha.
1862. aastal tehti kirikus suurem remont ja ümberehitus. Pandi üles ka uued kellad ja uus kantsel. 1889. aastal telliti kiriku jaoks uus altarimaal, mille tegi Tartus tegutsev tuntud baltisaksa kunstnik Julie Emilie Wilhelmine Hagen-Schwarz. Maalil oli kujutatud Kristust ristil ja risti all Maarjat, Johannest ja Maarja Magdaleenat. Pildi kohale retaablil oli kirjutatud tartumurdeline piiblisalm: ”Nida om Jumal ma ilma armastanu” (Johannese ev. 3:16).
1890. aastal ehitati kuulsa orelifirma Saueri poolt uus orel. 1930ndatel ehitati kirikusse keskküte. Kirikus oli ühte ruumi kujundatud muuseum, kus hoiti vanu kirikuga seotud esemeid, raamatuid ja dokumente.
Kiriku hävimine ja koguduse tegevus ajutistel pindadelKirik sai tegutseda pool aastat vähem kui 100 aastat. Teise maailmasõja ajal, 12. juulil 1941 pommitasid Nõukogude väed Tartut. Tules hävis mitusada hoonet, nende hulgas Maarja kirik. Hävisid ka kiriku muuseum ja väärtuslik arhiiv.
Kirikuhoonest on säilinud vaid kiriku seinad ja suur kell, mis viidi 1948. aastal Paistu kiriku torni. Säilinud on ka natuke inventari: armulauariistad, altari krutsifiks, väike ristimisvaagen, samuti praost Willigerode kirjutatud kirikukroonika, kirikukoori lipp (1936) ja 1894. aasta laulupeoks valmistatud kirikukoori lipukandja sini-valge-must särp.
Teise maailmasõja ajal ega järel ei antud okupatsioonivõimude poolt kogudusele luba oma kodukirikut taastada. 1956. aastal andsid Tartu linnavõimud kirikuhoone varemed Eesti Põllumajandusakedeemiale (EPA) ja sinna ehitati võimla, arhitektiks I.Kalmet. Torni kaks säilinud kivikorrust lammutati. Tornivööndis lammutati ka seinad kiriku seintega samale kõrgusele ja torni neli massiivset jalga lammutati kuni vundamendini. Kaasaegsete mälestuste kohaselt kasutati lammutustöödel EPA üliõpilasi. Juurde ehitati kirikuhoone peafassaadiga külgnev 2-korruseline kõrvalhoone, kuhu mahutati väiksemad harjutussaalid, pesuruumid, kabinetid ja katlamaja. Spordikompleks valmis 1961.
Pärast kiriku hävimist on kogudus tegutsenud lühikest aega Jaani ja Ülikooli kirikus, seejärel ligi 50 aastat Peetri kirikus. 1997. aasta detsembris valmis kogudusele tagastatud kogudusemajas (Õpetaja 5) endises leerisaalis kirikusaal, mis pühitseti advendiaja alguses ja võeti kasutusele jumalateenistusruumina. Kirikusaal oli mõeldud ajutise lahendusena kasutada seni, kuni oma kirik peagi tagastatakse ja taastatakse. Kuna kiriku tagastamine venis, siis jäi kogudusemaja kirikusaal koguduse jumalateenistuste ja talituste ruumiks 13 aastaks.
2008. aasta detsembris anti kogudusele kiriku omandiõigus tagasi, tegelik ruumide üleandmine omanikule toimus aga alles pärast ülikooli uue võimla valmimist 15. augustil 2009. Kogudus muretses esmavajaliku inventari ja kohandas endise spordisaali ajutiseks kirikuruumiks. Kirikut saab sellisena kasutada teenistusteks, talitusteks, kirikukontsertideks ja muuks kohaseks otstarbeks seni, kuni valmib taastamisprojekt ja algab ehitustöö.
Maarja kirik ja kogudus Tartu ajaloo kontekstis19. sajandi keskel oli Marja kirik ja kogudus Tartu ainus eestlaste kogudus. 1857-1885 oli koguduse õpetajaks praost ja kirikunõunik dr. Adalbert Hugo Willigerode. Tema ajal oli Maarja kirik eesti ”esimese” ärkamisaja üheks keskuseks, kuhu oli koondunud eestlaste ärkamisaegne vaimuelu. A.H.Willigerode andis mõnda aega välja ajalehte ”Tallorahwa Postimees”, kirjutas laule, juhtis pasunakoori, oli esimese Eesti üldlaulupeo (1869) korraldustoimkonna president.
Üldlaulupidude traditsiooniga on seotud ka teine seik. 17. juunil 1869 (vkj) toimus üldlaulupeo ühendkoori esimene kokkulaulmine ja peaproov just Tartu Maarja kirikus. Maarja kiriku tornist mängis pasunakoor ka laulupeo avamängu. Kirjanik Ain Kaalep on seetõttu võrrelnud Maarja kirikut eesti rahvuse sünnikohaga.
Tartu Maarja kirikukoor loeb oma ajalugu aastast 1836. Koor osales esimesel eesti üldlaulupeol 1869. Koori 100. aastapäevaks valmistati uus lipp, mis on tänaseni alles ja kasutusel. Ühel poolel on valgel taustal tekst „Tartu Maarja kirikukoor 1836-1936” ja teisel pool mustal taustal kuldsed tammelehed ja juubeli number 100.
1888-1922 oli Tartu Maarja koguduse köstriks Juhan Kurrik. Ta oli ärkamisaja silmapaistev tegelane, kooliõpetaja ja on kirjutanud ka mitmeid kooliõpikuid, sh esimesed eestikeelsed algebra ja kehalise kasvatuse õpikud. Ta tegutses Eesti Aleksandrikooli Peakomitees, oli Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaid ja Vanemuise Seltsi aseesimees.
Köster J.Kurriku abikaasa Wilhelmine õmbles 1894. aasta laulupeo jaoks Tartu Maarja kirikukoorile sini-valge-musta lipu, lipukandja särbi ja rosetid. Lipp ei ole tänaseni säilinud, kuid 3 m pikk ja 59 cm lai särp on alles. Koguduse arhivaar Konstantin Kurrik viis selle 1941 Saksamaale, 1957. aastast hoidis seda Rootsis Artur Taska. 1995 toodi särp Tartusse tagasi.
Pastor Paul Willigerode, A.H.Willigerode poeg ja ametijärglane oli Tartu Maarja koguduse õpetaja aastatel 1885-1914. Ta oli ka Peterburi luterliku kindralkonsistooriumi assessor ja aastast 1915 Moskva luterlik piiskop. Ta suri vangistuses 1919.
1934-1941 oli Tartu Maarja koguduse õpetajaks Aksel Erich Vooremaa, kes alustas siin abiõpetajana tööd juba aastal 1927. Õpetaja Vooremaa suri märtrina 8. juuli õhtul 1941 kommunistide korraldatud massimõrvas Tartu vanglas. Tema laip leiti hiljem vangla kaevust ja 25. aprillil 1942 maeti ta koos 193 mõrvatuga Tartu Pauluse kalmistule. 8. juuli on kuulutatud Eesti luterlikus kirikus märterpastor Vooremaa ja teiste nõukogude okupatsiooniaja märtrite mälestuspäevaks.

Peeter Paenurm
EEELK Tartu Maarja koguduse õpetaja
2011


Pilte http://pilt.delfi.ee/en/user_album/103447/?view=blog

Euroopa sõltumatult saarelt avastati miljoneid eurosid väärt haruldane aare

www.forte.ee 27.06.2012

Denes Kattago

Hobiarheoloogid avastasid La Manche'is asuvalt ja Briti kuningannale alluvalt Jersey saarelt muistsetele keltidele kuulunud aarde. Kokku koosnes see Kanalisaarelt leitud raske varandus 30 000 kuni 50 000 vanast mündist.

Briti pressi teatel on Jersey saare idaosast Grouville'i vallast leitud vanade müntide väärtuseks hinnanguliselt 3 kuni 10 miljonit naelsterlingit (3,75 kuni 12,5 miljonit eurot).
Spetsialistid arvavad, et mündid vermiti umbes aastal 50 e.m.a. ja need peideti lähenevate roomlaste eest. Mündid kuulusid Armoricas (tänapäeva Normandia ja Bretagne) elanud keltidele. Julius Caesari armee oli seotud tollal Gallia ja Britannia (tänapäevase Prantsusmaa ja Suurbritannia) vallutuskampaaniaga.

Kohalikud entusiastid Reg Mead ja Richard Miles leidsid aarde metallidetektoriga. See kaalus umbes 750 kilogrammi. Täpset leiukohta hoitakse saladuses. Mead on varasemate leidude ja kuulduste tõttu piirkonnas juba 30 aastat muistiseid otsinud.


Aarde leidjad ja maaomanik soovivad, et leid jääks nende kodusaarele.
“Tegu on rahvuvaheliselt ülimalt tähtsa arholoogilise leiuga. See annab märkimisväärse panuse keldi müntide uurimisse. Jersey'lt on ka varem leitud rauaajast pärit münte, kuid see leid teeb saare tõeliseks magnetiks antud valdkonna uurijate jaoks,” ütles arheoloog Olga Finch.
Jersey (Jersey murdes Jèrri) on saar La Manche'i väinas, üks Kanalisaartest. See kuulub Inglise kroonile, praegune valitseja on Elizabeth II Normandia hertsoginnana. Jersey ei kuulu Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriiki ega Euroopa Liitu.
Jersey pindala on 118,2 km². Ta on Kanalisaartest kõige suurem ja kõige lõunapoolsem. Tema kaugus Normandia rannikust Prantsusmaal on 22 km ja Inglismaa rannikust 161 km. Jerseyl elab ligi 100 000 inimest. Saare pealinn on Saint Helier.

"Presidendi kantselei ametnikud käisid Maidla kalmel arheoloogiks"

Maire Kõrver, Raplamaa Sõnumid 26.06.2012

Presidendi kantselei ametnikud proovisid kätt arheoloogina Märjamaa vallas Maidla kalmel, mis on Eesti suurimaid nii territooriumi kui ka varasematel kae­vamistel välja tulnud leidude arvukuse poolest.
Valgekraesid oli neljapäe­val, 21. juunil kätt mullaseks tegema tulnud ligi 30. Selleks, et neil maapõue lihtsam pää­seda oleks, oli päeva algul kamar tehnika abiga juba lahti võetud.
Maidla kalme vajab hool­dust ja korrastamist, kuna 1980ndatel toimunud kaevamiste järel jäi see lõpuni korda tegemata. Tookord asuti kalmel kiirelt päästekaevamisi teostama pärast seda, kui osa kalmest oli sovhoosi põlluharimistööde käigus üles küntud.
Toona ja ka nüüd juhtis kalme hooldust ja järelkaevamist arheoloog Mati Mandel. Objekti on oma tehnikaga hiljuti uurimas käinud Saksa arheoloogid. Mandeli sõnul pakub Maidla kalme suure­mat huvi ka selle poolest, et enne arheoloogide uurimistöö algust oli see nn kullaotsijate - detektoristide - poolt läbi sorkimata ala.
"Arvasime, et varem läbi kaevatud leiurikas ala vajab veel täiendavat ülevaatamist; sest kalme varasemad uurin­gud toimusid avariikaevamistena, millele vajutas oma pitseri kaevamiste kiirus. Aga ka kaevajate kontingen­di ebaühtlus ja asjaolu, et tookord ei jõutud pinnast kor­ralikult läbi sõeluda," selgitas kaevamis- ja korrastustööde juhataja Mati Mandel.
Üheks päevaks arheoloogiks kehastunud pre­sidendi kant­selei töötajad asusid kõige­pealt sõeluma varasemate kaevamiste mullahunni­kuid. Eesmärk oli kätte saada võimalikud seni leidmata jäänud väiksemad esemed, luukillud jne. Leiud tulemata ei jäänud. Nii näiteks ütles eelmisel nädalal Maidlas kalmet kae­vanud presidendi kantselei siseosakonna nõunik Pille Osula, et talle sattus ette nii luukilde kui ka muudki. Põ­nevust lisas, kui sekka sattus midagi huvitavamat, Osulale näiteks rohekaks oksüdeeru­nud muistne ehtenaast.
Presidendi kantselei esin­dus töötas alal, mis sisaldas materjali muinasaja lõpust.
"Ühtlasi on vaja korrasta­da kaevandiala, mida oleks pidanud tegema omaaegne sovhoos, kes aga 1990. aastate algul oma eksistentsi lõpetas, jättes oma kohustused täitma­ta," märkis Mati Mandel.
1980ndate kaevamistel kok­ku kuhjatud hunnikuid asuti enne pinna tasandamiseks laialiajamist igaks juhuks veel kord läbi kaevama juba mullu suvel. Eelnevalt oli 2010. aasta sügisel käinud Eestis Saksa arheoloogiainstituudi rooma-germaani komisjoni arheoloog dr Sebastian Messal väike­se georadariga. Nii saadi Maidla kalme­te ümbrusest esimene palju­lubav radaripilt, mis viitas, et ala tasub edasi uurida. Georadariga on kalmet uuritud kaks korda, teine kord mullu, kui töö võeti ette mastaapsemalt - auto järel veetava suurema georadariga.
"Kuna tehnika ja töövõtted on aastate jooksul täiustunud, pole välistatud, et kalmekohast õnnestub veel midagi huvitavat leida. Seni kogutud arvukast leiumaterjalist va­nim ese on sõrmus 3.-4. sajan­dist - kuid sellest ajast on see ainus leid. Nii vanu rohkem välja pole tulnud. Üldiselt on vanemad leiud pärit 5-6. sa­jandist, hilisemad 13. sajandi algusest - ristiusustamise ajast," selgitas Mati Mandel ja lisas, et mullahunnikute uue sõelumisega on viimaste aastatega lisandunud vara­sematele leidudele pronksist ja rauast väikesed naastud, pronkstraadist spiraalid ja ketilülid, helmed ja savinõu-killud ning tugevasti põlenud luukillud, mis olid jäänud varem märkamata.
Mati Mandeli sõnul juhatas ametnike tööpäev arheoloo­gidena sisse Maidla täna­vusuvised arheoloogilised kaevamised, mis kestavad põhiosas 2. juulist kuni augus­ti alguseni. Tööle oodatakse vabatahtlikke abilisi ning juba on teada mõned tulijad, kes on ka varem arheoloogi­del näiteks oma puhkuse ajast abiks käinud.
"Tööandjad me ei ole ja palka ei maksa, aga süüa pakume," märkis juhendaja Mati Mandel. Mõnel päeval hakkab tööle 10, vahel vä­hem või ka rohkem inimesi. Arheoloogidest-juhendajatest on peale Mati Mandeli kohal veel paar inimest. Kindlasti käib objektiga vahetevahel tutvumas ka ekspert, kes tegeleb luude uurimisega, lisas Mandel.

Eesti Panga Pärnu osakond

www.parnupostimees.ee 28.06.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Fotod: Olaf Esna erakogust

Panku, mille nimes sõna ”Eesti”, on olnud mitu: Eesti Laenu Pank, Eesti-Prantsuse Pank, Eesti Kommerts Pank, Eesti Meripank, Eesti Maapank, aga ainsaks tähtpangaks kujunes Eesti Pank, mis asutati samuti aktsiapangana.

Eesti Panga põhikirja kinnitas Ajutine Valitsus 24. veebruaril 1919 ja tegevust alustas pank sama aasta 5. mail. Panga funktsioonide hulka kuulusid rahvamajanduse rahastamise kõrval emissioonikeskuseks olemine ja raharingluse korraldamine. Rahatähtede väljalaskmine oli Eesti Panga ainuõigus. Pangal oli õigus osta ja müüa kulda ning muid väärismetalle, välisraha ja -veksleid, tšekke ja transferte, osta ja müüa veksleid tähtajaga kuni kuus kuud ja anda laene kuni kuuekuise tähtajaga.
Põhikirja järgi oli panga tegevusväli üpris lai, aga pärast tegevuse alustamist ei peetud sellest kinni panga juhtimisel ega tehingute puhul. Juba 1921. aasta aruandest selgus, et pank oli laenude kindlustamiseks võtnud kolme miljardi marga eest niinimetatud liikuvat varandust, see tähendab masinaid ja igasugust sisseseadet, kuigi tagatiseks võis võtta ainult kaupa. Samuti oli võetud tagatiseks üle miljardi eest kinnisvaraobligatsioone.
Maa oli sõja, inflatsiooni ja revolutsiooni tagajärjel rahast puhtaks tehtud, aga seda oli majanduse taastamiseks ning ülesehitamiseks kõigepealt tarvis.
Alles jäänud suured tehased andsid põhjust optimistlikeks väljavaadeteks, aga nendegi taaskäivitamiseks oli vaja raha. Laenu küsisid laevandus, kaubandus, ehitus, omavalitsused. Kõiki neid püüdis rahuldada Eesti Pank. Hiljem selgus, et Eesti Pank oli rahastanud kõige nõrgemaid alasid ja kandis suurt kahju. Riigikassa päästmiseks oli pank sunnitud müüma kulda ja metsa.
 
Pangareform

Samal ajal 1927. aasta rahareformiga viidi ellu Eesti Panga reform. Uus põhikiri hakkas kehtima 1. jaanuaril 1928.
1922 sai Pärnu omale Eesti Panga osakonna. Selleks otstarbeks võeti üle tsaariaegne rentei Kuninga 5. Esimene juhataja oli Mihkel Kangro. 15. novembril 1922 võttis juhataja kohustused üle Tartu ülikooli juures kaubandusosakonna lõpetanud Richard Lippus ja Kangrost sai tema asetäitja. 30. jaanuaril 1924 suri Lippus tuberkuloosi ja Kangro tõusis taas osakonnajuhatajaks.
Pärnu osakond töötas samuti nagu tavaline aktsiapank: ”Võtab raha hoiule ja annab laenusid. Ostab kulda ja hõbedat. Ostab ja müüb välisvaluutat rahas ja tšekkides. Toimetab rahasaatmist Venemaale. Müüb Eesti Hüpoteegi Seltsi kulla alusel põhinevaid kaheksaprotsendilisi pantkirju. Müüb ja ostab EV 1920. a. võidulaenu piletisi. Toimetab kõiksugu pangaoperatsioone.” (Lilulii nr 1, 1924)
Pangareformiga muudeti pank nüüdisaegseks emissioonipangaks ja tõeliseks aktsiapangaks valitsuse aktsiate müügi teel. Põhikirja järgi oli põhikapitali suurus viis miljonit krooni, mis jagunes 100 000 aktsiaks nimiväärtusega à 50 krooni. 1933. aasta aruande järgi oli pangal 979 eraaktsionäri 30 342 aktsiaga, ülejäänud aktsiad kuulusid Eesti Vabariigi valitsusele. Eraaktsionäridest oli kümne aktsia omanikke 570.
1932. aastal maksti aktsionäridele 400 000kroonisest puhaskasust kaheksa protsenti dividende.
Eesti Pank oli kohustatud haldama tasuta kõiki valitsuse arveid. Samal ajal oli valitsusel kohustus hoida kõik riigi ja riigiasutuste arved Eesti Pangas.
Pangal oli keelatud kaubelda ja osaleda ettevõtluses, maksta kasvikut hoiustelt, anda laene omavalitsustele ja kinnisvara kindlustusel. 18. novembril 1931 anti Eesti Pangale valuuta ostu-müügi ainuõigus. Sellest ajast võis Eestis teha valuutatehinguid ainult Eesti Panga loal. Sellega kujunes Eesti Pank kogu Eesti väliskaubanduse ja muude majanduslike välisvahekordade korraldajaks ja nende edukuse eest vastutajaks.
Kuni reformini oli Eesti Pank kõige suurem kommertspank, mille laenud olid vahepeal kaks korda suuremad ja hoiusummad kolm korda suuremad kõikide kommertspankade omadest.
Pärast reformi kadus võistlus hoiuste alal, kuid jäi aktiivsete operatsioonide osas. Eesti Panga krediit oli endiselt kõige odavam ja erapankadest pidid laenama need, kes Eesti Pangast mingil põhjusel laenu ei saanud.

Pank, millest lahti ei saadud

2. jaanuaril 1928 alustas Pärnu osakonna juures riigi hoiukassa osakond. Riigi hoiukassa asutamise tingis asjaolu, et Eesti Pangal polnud reformi järel õigust maksta hoiustele kasvikut. Riigi hoiukassa hoiuste kasutamine riigi väljaminekuteks oli keelatud.
1929. aasta oktoobris müüs valitsus Eesti Pangale 36 251 krooni eest Kuninga 5 hoone ja krundi. 1. märtsil 1933 asus Eesti Panga Pärnu osakonna abijuhatajana tööle varem Tallinnas peapangas töötanud Karl Silbergleich.
Pärast Eesti annekteerimist allkirjastati Tallinnas 10. oktoobril 1940 väärtuste ja varade üleandmise ning vastuvõtmise akt. NSV Liidu riigipank võttis üle kõik Eesti Panga nõuded ja kohustused.
Paraku oli nõukogude võim huvitatud eelkõige nõuete ülevõtmisest. Kohustuste ülevõtmine oli kas minimaalne või puudus üldse. Natsionaliseerimise tulemusena tühistati paljud kohustused, külmutati või muudeti muul viisil olematuks. 1941. aasta augustis evakueeriti NSV Liidu riigipanga Eesti vabariiklik kontor Moskvasse. Eesti Panka täielikult kaotada ei õnnestunud.

Ersatspank

8. juulil 1941 taaselustati Eesti Panga Pärnu osakond. Paraku oli panga kassa, niisamuti linna oma, tühi. Raha oli vaja, kuid sakslastelt seda laenata ei tahetud. Lahendus oli maksustamine.
Vene maksuseadustiku alusel töötati välja ajutine maksustamiskorraldus ja kehtestati see linnapea määrusega. Eesti Panga Pärnu osakonda hakkas laekuma raha, mille väljamakseid kontrollis linnavalitsus panganduskomitee kaudu.
Kui Tallinnas alustas 28. augustil 1941 samuti tühja kassaga Eesti Panga peakontor, sai pealinn esimese rahavaru Pärnu osakonnast, kuhu oli laekunud arvestatavaid summasid.
Päriselt siiski Eesti keskpanka ei taastatud, sest nüüd oli tegemist ainult omavalitsusi ja muid asutusi teenindava ning Saksa võimude korraldusel rahakäivet tehniliselt korraldava pangaga.
Järgneva on kirja pannud Pärnumaa juurtega Paul Virak (1888–1947) Rootsis pagulaslaagris 1945: ”19. detsembril 1942 korraldas pank, nagu varematel aastatel, oma ametnikele jõulupuu. Koos panga juhataja dir R-iga ilmus jõulupuule üks võõras härra, kelles tundsin ära endise Tartu panga ametniku, kes 1939 lahkus koos sakslastega Eestist. Dir R. (nüüd surnud) teatas: ”Mul on au teile teatavaks teha hea uudis: 1. jaanuarist alustab tegevust uus pank, kuna Eesti Pank kuulub likvideerimisele.”
Nüüd astus üles too võõras härra ja luges paberilt puudulikus eesti keeles, et tema on uue, asutatava panga direktor /Skribanowitz/ ja Eesti Pank kuulub sulgemisele, sest pole mõeldav, et pank tegutseb ilma põhikapitalita. Uus pank hakkab tegutsema samades ruumides ja sama koosseisuga.
”Kindralkomissar hr Litzmann pani minule südamele eriti isalikult hoolitseda ametnike eest ja seda tahan mina ausasti täita,” ütles uus juhataja. Uue panga nimeks oli Gemeinschaftsbank, Eesti Peapank. Selline uudis rikkus meie jõulutuju, seda päeva nimetati Eesti Panga vägivaldseks matusepäevaks. Mõni päev hiljem jagati ametnikele ankeetlehed täitmiseks, osa otsustas protestiks uude Saksa panka teenistusse mitte minna ja viis lehed tühjalt tagasi.”

Võõrad pangad


30. detsembril 1942 saadeti Eestis laiali ligi 2000 kirja tekstiga: ”Olude sunnil Eesti Pank Tallinnas lõpetab oma tegevuse ja annab oma klientuuri üle uuele Gemeinschaftspangale ehk Eesti Peapangale. Uus pank avab uksed 1. jaanuaril 1943. Pank saab töötama end Eesti Panga ruumes, vilunud end Eesti Panga ametnikega.”
Eesti Pank ja tema osakonnad tegelesid veel pool aastat omavalitsusasutuste finantsoperatsioonidega. Seejärel läksid need üle panga baasil loodud finantspeakassale, mille filiaalid olid maakondades ja Narvas.
Idaalade riigikomissari algatusel laienes 1943 veel teisegi Riias asunud peapanga Notenbank in Ostland tegevus, mille tegevusalad olid emissioon ja maksude kasseerimine.
Pärnus olid nii finantskassa (Finanzkassa) kui Idaala Notenbank Kuninga 5 kunagise Eesti Panga Pärnu osakonna ruumides.
Pärast Eesti taasvallutamist 1944. aasta sügisel hakkas uuesti tegutsema NSV Liidu pangandussüsteem.

Guatemalast leiti teine viide maiade suure ajatsükli lõpu kohta

www.elu24.ee 02.07.2012

Foto:wikipedia.org

Arheoloogid leidsid Guatemalast La Corona väljakaevamispaigast steelid, millel on viide maiade kalendri suure ajatsükli lõpu kohta, mis praegu kehtivasse kalendrisse ümberpanduna on 21. detsember 2012.

Tegemist on teise teadaoleva viitega maiade kalendrile, edastab foxnews.com.
Esimene selline leiti samuti La Coronast.
Arheoloogide sõnul külastas La Coronas asunud templit 696. aastal pKr maiade võimas kuningas Yuknoom Yich'aak K'ahk' ning maiade iidsed kirjutised võivad viidata just sellele kuningale ja tema tagasitulekule.
«Maiade ühiskonnas olid siis keerulised ajad ning klannid pidasid omavahelist võitlust. Kui olid kriisid, lõid maiad taevakaarti vaadates kalendri, mis aitasid ennustada rahu ja stabiilsust, mitte hävingut,» teatasid asjatundjad.
Arheoloogide sõnul tegid maiad nimetatud kalendristeeli 1500 aastat tagasi ning selles on kirjas aeg, kus me oleme praegu. Seal seisab, et kuninga järglased jätkavad valitsemist.
Kuid New Age sekti arvates on need daatumid otsene viide maailmalõpule. Maailmalõputeooria järgijad on hakanud endale muretsema maa-aluseid ellujäämispunkreid, mis võimaldavad neil katastroofi järgselt natuke aega vastu pidada.
Arheoloogide sõnul aga ei ole maiade piktograafilistes kirjutistes midagi pistmist internetis levivate vandenõuteooriatega.
Sektandid usuvad, et 21. detsembril 2012 neelab kas must auk meie galaktika, Maad tabab asteroididesadu või Maale saabuvad iidsed sõjakad jumalad.
USA Texase ülikooli arheoloogi David Stuarti sõnul on maiade pildilised ülestähendused enamjaolt poliitilise sisuga, kirjeldades olnut. Ta kinnitas, et seal on otsene viide ühe ajajärgu lõppemise ning kuninga tagasipöördumise kohta.
Stuarti sõnul ei ole see viide märge maailmalõpule, vaid suurema kalendritsükli lõpule, mis nüüdiskalendrisse ümberarvestatuna lõppeb 2012. aasta detsembris.
Nüüdisajal elavate maiade sõnul ei ole kunagi iidsete maiade ajaarvamises viidatud maailma lõpule, vaid uue ajastu algusele.
«See apokalüpsise lugu on läänemaailma väljamõeldis,» nenditi.
Maiade niinimetatud pikk kalender algas 3113 eKr. ning kestab 13 baktuni ehk 5125 aastat. Ühe tsükli pikkus on 394 aastat.
USA kosmoseagentuur NASA esindaja sõnas, et maiade kalendriga seotud maailmalõpu jutud said alguse planeedi Nibiruga, mis 2012. aasta detsembris pidavat Maa hävitama.
«Maiade kalendri lõppemist seostatakse  2012. aasta talvise pööripäeva ja Nibiruga,» seisab NASA teates.
Guatemalas La Coronas toimuvate väljakaevamiste juhi Marcello A. Canuto sõnul on viimastel aastatel hakatud uurimispaigast välja kaevatud leide röövima.
Ta oletab, et röövlid püüavad leida ise viiteid maailmalõpule ning leitu mustal turul kalli hinna eest maha müüa.

Toimetas Inna-Katrin Hein