Kadrioru kiire areng tuli linnaossa trammiga

1888. aasta 12. augustil hakkasid hobutrammid sõitma kesklinna ja Kadrioru vahel. Pilt on tehtud Vene turul (praegusel Viru väljakul) enne 1901. aastat.

Foto: Repro

Kuigi Peeter I rajas 18. sajandi I veerandi lõpuks Kadriorgu lossi ja pargi, jäi Kadrioru ja vanalinna vaheline ühendustee pikaks ajaks allapoole igasugust arvestust.

1805. aastal koostatud postimaanteede ülevaatusest selgub, et alles siis sillutati Narva maantee praegusest Vana-Viru tänavast kuni Härjapea jõe kivisillani. Enne seda oli teelõik mullane. Keerulisem oli Narva maan­tee olukord Tuukri tänava kandist Lasnamäe veeruni. Tuiskliivad ummistasid seda teelõiku sageli.

Alles 1852. aastal asuti Narva maanteed munakividega sillutama. Neid töid tehti Riiast saabunud sillutamismeistrite juhtimisel. 1870. aastate aruannetest aga selgub, et eeslinna teed ja sealhulgas ka Narva maantee olid laokil ning nõudsid kõikjal kapitaalremonti.
Et Kadriorg oli 19. sajandi I poolel populaarne suvituskoht, kasutasid suvitajad Kadriorgu sõitmisel enamasti voorimehi. Hiljem pidas Kadrioru ja kesklinna vahet regulaarset ühendust tilisang, mille lõpp-peatus oli supelsalongi lähedal.

Raudteeühenduse avamine Tallinna ja Peterburi vahel suurendas märgatavalt Kadrioru supelsalongi külastajate arvu. Kadrioru ümbrusse ehitati villasid, suvilaid, kohvikuid, restorane, võõrastemaju. Paraku ei kestnud Kadrioru hiilgeaeg suvituskohana kaua. Raudteevõrgu arenemine Venemaal vähendas suvitajate arvu Tallinnas, sest rongiga sai sõita Krimmi ja teistesse kohtadesse, kus suvitustingimused paremad.

Tallinnas vähenes suvitajate arv ja seega vähenesid ka neilt laekunud tulud, mis avaldas mõju Kadrioru korrashoidmisele. Sajandi viimasel kümnendil muutus park jälle korratuks ja Lasnamäe jalamile kasvas tihe võsa.

Üheks abinõuks Kadrioru maine taastamisel oli 12. augustil 1888. aastal trammiliikluse avamine kesklinna ja Kadrioru vahel. Hoburaudtee liikus marsruudil Vene turg – Kadriorg. Kesklinna ja Kadrioruga regulaarset ühendust pidav tramm mõjutas mitte ainult Kadrioru suvituskoha populaarsuse kasvu, vaid ka linnaosa kiiret arengut. Kaugelt saabunud suvitajate asemel hakkasid nüüd domineerima tallinlased. Juba teisel päeval kasutas Kadrioru trammi 5000 inimest. 1888. augustis pikendati liini Vana turuni.

1901. aastal rajati Vene turult ehk praeguselt Viru väljakult trammiliin mööda Pärnu maanteed üle praeguse Vabaduse väljaku, sealt edasi piki Roosikrantsi tänavat ja Pärnu maanteed kuni laiarööpmelise raudtee ülesõidukohani. Nii pääses vahepeal ümber istudes trammiga Kadriorgu ka märksa kaugemalt.

Liinid olid ühe rööpapaariga ning vagunit vedas tavaliselt üks hobune. Kindlad peatused olid möödasõidukohtadel, mujal võis peale tulla või maha minna liikumise ajal. Talvel kasutati kinniseid, suvel lahtiseid vaguneid.

Töö hoburaudteel oli eriti kurnav suviti, kui Kadriorus oli palju vabaõhukontserte. Trammid liikusid ka pärast südaööd, nii et kutsarite kell 7.15 alanud tööpäev kestis 16 tundi ja kauemgi. Kuna hoburaudtee korras hoidmisele piisavalt raha ei eraldatud, suleti trammiliin ajutiselt 1914. aastal ning lõplikult 14. novembril 1918. Hoburaudteed pärast seda enam ei taastatud. Kadrioru trammidepoo Poska tänaval jäi veel mõneks ajaks alles.

Vera Poska-Grünthal meenutas: «Sõit Vana turust Kadriorgu oli küllaltki aeganõudev, sest teel oli mitu peatust, ja umbes poolel teel, Epinatjevi (praegu Kreutzwaldi) tänava nurgal vahetati hobust. Hobune oli teadlik, et vahetus tuleb – ta jäi seisma, ja oli jällegi huvitav vaadata, kuidas uus hobune värske jõuga asus rõõmsalt teele, olgugi et esimene samm oli alati raske, ja praegugi on silme ees hobuse äärmine pingutus.»

Poska-Grünthali meenutusel peatus tramm ka siis, kui hobusel oli selleks vajadus – värsket sõnnikulõhna oli kohe tunda ja see seletas seisatamise põhjuse. «Soojade ilmade tulekul olid konka vagunid eriti meeleolukad – punatriibulised linased kardinad ilutsesid mõlemal pool ja konduktor liikus akrobaadi osavusega välisastmel, et sõidu ajal sõitjatelt piletiraha kasseerida,» kirjeldas ta.

1920/1921 talvel ehitati linna leivavabriku töökojas viis kinnist hoburaudteevagunit ümber mootorvaguneiks, ühtlasi kohandati kolm vagunit haakevaguniks. 1921. aasta aprillis ja mai alguses remonditi rööbasteid. Kadrioru lõpp-peatusse ja ka Vene turule ehitati vagunite ringipööramiseks kolmnurksed teed.

13. mail 1921. aastal avati taas trammiliiklus Narva maan­tee liinil. Esimestel päevadel sõitis liinil kaks mootorvagunit koos haakevagunitega. Peagi lisandus neile veel kaks paari vaguneid. Esialgu sõitis mootor­tramm Kadriorust Vene turuni. 1921. aasta juulis pikendati liini Peetri platsini ehk praeguse Vabaduse väljakuni.

Sama aasta novembris avati trammiliiklus Peetri platsilt mööda Pärnu maanteed kuni laiarööpmelise raudtee ülesõidukohani. Et üherealine trammiliin ei vastanud enam aja nõuetele, hakati 1923. aastal Narva maanteele rajama kaheliinilist uut trammiteed. Samal ajal rajati ka Kadrioru ringtee, mis on kasutusel tänapäevalgi.

Veel 1920. aastate II poolel püsis päevakorras trammiliini rajamine Piritani, aga et Piritaga oli korralik bussiühendus, jäi see mõte soiku.

1925. aasta suvel ja sügisel ehitati esimene elektritrammiliin Kadriorust Vabaduse platsini. Liin avati 29. oktoobril 1925. Üheksa elektritrammivaguni ehitamisega sai Dvigatel hakkama alles sama aasta detsembris.

Salme muinaslaev joonistatakse arvutisse

Tallinna Ülikooli ajalooinstituudis jõuti kokkuleppele andmete osas, mis võetakse aluseks Salmelt leitud muinaslaeva mudeli rekonstrueerimisel.

Salmepaat.blogspot.com võib lugeda, et meresõiduki rekonstrueerimisel võetakse aluseks järgmised andmed: laeva pikkus –, suurim laius – , parda kõrgus –, süvis koos kiiluga –, kaarte arv – 8.

Suure tõenäosusega oli kõnealune laev kuue aerupaariga ja mastita sõudelaev. Laeva põhiosad olid valmistatud okaspuust, ilmselt männist. Veel võib väita, et laeva kiil oli pakk-kiilu tüüpi, ja on võimalik, et täävid olid õõnestäävi tüüpi. Salme muinaslaeva võib pidada Läänemere idaranniku laevaehitustraditsiooni näiteks.

Saaremaa muuseumi eks­po­sit­siooniosakonna juhataja Külli Rikas märkis, et esmaspäeval jõuti ka kokkuleppele, et just termini «laev», mitte aga «paat» kasutamine oleks Salmelt leitud veesõiduki suhtes korrektne.

Veel näidati seminaril Salme laeva esimest virtuaalset mudelit, mis oli tehtud spetsiaalse arvutiprogrammi abil. Eesti meremuuseumi teaduri Vello Mässi sõnul on praegu seda presenteerida veel vara, sest esialgne mudel on «toores».

Laeva oletatava vanuse kohta ütles Rikas, et kuna praeguse seisuga pole kõik analüüside andmed veel saabunud, dateerivad teadlased Salme leiu ajavahemikku 700–900 aastat.
Suure tõenäosusega pärineb Salme laev perioodist, mis eelnes viikingite ajastule. Tõestuseks on fakt, et sel puudus mast.

Tarbija: Igavesed kiviaiad

Kiviaiad on üks püsivamaid rahvusliku kultuuripärandi mälestusmärke. Õnnestunult ehitatuna võib kiviaed ilma hooldamata püsida aastasadu.

Endistel talumaadel paiknevate vanade kiviaedade otsa on võimalik Eestis “komistada” ka metsas jalutades.

Kiviaedade teke on lahutamatult seotud kivikoristamisega. Leivavilja kasvatamiseks tuli harida põldu. Sellest tulenevalt oli kiviaia esmaseks funktsiooniks põllult korjatud kivide jalust ärasaamine.

Tuntud juba 3000 aastat

Arheoloogide sõnul on Saaremaal paikneva Asva linnuse uurimine näidanud, et kiviaia ladumist on siinmail teatud-tuntud juba kolm tuhat aastat tagasi. Huvipakkuvad on ka Jõelähtme vallas asuvad muinaspõllud, mida ümbritsesid esimesed siinmail levinud kiviaedu meenutavad peenrad. Samuti on mitmes kohas Põhja-Eestis leitud paari tuhande aasta vanuseid kiviaedade süsteeme.

Kiviaedu ehitati eelkõige vabalt karjatatavate hobuste, veiste ja lammaste eest kaitseks ning peamiselt õue, aia ja põllu ümber. Aedade rohkus oli vanemal ajal eriti silmatorkav, sest siis liikusid loomad vabalt ringi ning oleksid muidu põllule või küla vahele uitama läinud. Juba 1830. aastast tuli riigikohustusena noor istutatud mets ümbritseda kiviaiaga. Mõnikord harva märgistati laotud kividega ka talude piirid.

Laias laastus võib kiviaiad liigitada kolme rühma: paekiviaiad, maakivi- ehk põllukiviaiad ja segatüüpi aiad (paas + maakivi). Ladumisviisi järgi võib neid veel liigitada umbes kümneks.

Paekivi on võimalik praegusel ajal karjääridest osta. Põllukive võiks pidada defitsiidiks. Neid saab ainult siis, kui keegi oma põllult kivid ära müüb/annab või need endal juba vanast ajast olemas on. Paljud kiviraunad on tänaseks kaitse all, nii et lihtsalt niisama neid põllult minema vedada ei tohi. Samuti on keelatud randadest kive ära vedada.

Kivivedu ja aia ehitamine oli vanasti ikka talgute korras tehtav töö. XVII sajandist on teateid, et kivide äravedu külapõldudelt toimus talve läbi, milleks kasutati igal tööpäeval üle 100 rakmeteolise. Aedade ladumisega oli 30 päeva vältel ametis veel 100 meest. Uute kiviaedade rajamise kõrval rakendati rohkesti tööjõudu ka vanade aedade parandamiseks. Meistrid ja seguga laotud aiad on hilisema aja “leiutis” - alles viimase saja aasta jooksul on kiviaed muutunud lihtsast, igapäevasest ja puhtpraktilisest asjast millekski, millel on eelkõige dekoratiivne funktsioon.

Ehita ise

Kiviaia aluspind tuleb koorida paarikümne sentimeetri sügavuselt nii, et see ulatuks allapoole maa külmumise piiri, sest muidu võib külm “kiviaia ära võtta”. Selle põhjus on kivide üleskerkimine ehk nn kivide kasvamine – külmudes kergitab maapind kive, ilma kiviaia jalata kergitaks maapind ka kiviaeda ja see variseks tõenäoliselt laiali.

Maakivist aia puhul tuleb kõige alumiseks reaks ehk nn aia jalaks veeretada kõige suuremad kivid ja seejärel asetada nendele väiksemaid. Samuti peaks kõik kännud ja juurikad kiviaia aluse alt ära koristama.

Kiviaia ladumine on üsna loominguline töö - vaatad ja sobitad. Iga kivi peab toetuma vähemalt kolmest punktist alumistele kividele ja fikseeruma. Mida rohkem teed, seda osavam oled ka kohe seda õiget kivi võtma ja paika panema. Logisevad ja fikseerimata kivid muudavad massi suurenedes oma asendit ja võivad kaasa tuua varingu.

Marike Laht, Eesti vabaõhumuuseumi peakonservaator

Kursused

Kiviaia ehitamist saab õppida 6. ja 7. septembril Lahemaal Muuksi külatanumal toimuvatel meistrikursustel. Eesti vabaõhumuuseumi peakonservaator Marike Laht ja konservaator Villem Oras näitavad seal vanu töövõtteid ning kohapeal saab omandatud teadmisi ka rakendada.

Kahepäevane meistrikursus kestab laupäeval kella 11-17 ning pühapäeval kella 10-16. Koolituse juurde kuuluvad lõunasöögid, võimalik on saada ka öömaja. Ettevõtmist toetab keskkonnainvesteeringute keskus, osalejal endal tuleb tasuda 50 krooni.

Infot jagab ja registreerib looduskaitsekeskuse Järva-Lääne-Viru regiooni kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus telefonidel 3295533, 53327893, meilitsi ave.paulus@lk.ee.

Olustvere mõisnike viinaköögi taastamine pakub üllatusi (1) 09.10.2008 09:39 Egon Valdaru, reporter

1864. aastal valminud Olustvere mõisa viinaköögi renoveerijad on avastanud viinatööstuse jahutuskanalid, keldri võlvkaared ning mitu nõukogude ajal kinni ehitatud akent ja ust.

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli projekti- ja arendusjuht Marika Luik ütles, et maakividega vooderdatud kanalid aitasid jahutada viinapõletamisseadmeid. «Jahutusvesi tuli hoonesse tiigi poolt sisse ja voolas teiselt poolt välja,» selgitas ta. «Seetõttu asub tiik kõrgemal kui maja.»

Eterniitkatust eemaldades selgus, et viinaköögi keldril on uhke võlvlagi. Projektijuht lubas, et see taastatakse esialgsel kujul ja kaetakse muruga.
Renoveerides on selgunud, et hoone osad on ehitatud eri ajastutel, mistõttu seal on näha mitme meistri käekirja. «Mõisnik ehitas siis, kui ta jälle raha juurde sai, aga kõik on tehtud äärmiselt korralikult,» lausus Luik.

Hoone mäekülje sees paiknevat soklikorrust lahti kaevates leiti, et selle tugimüür on arvatust tunduvalt pikem. «Kavas oli hoone üks külg vaid osaliselt lahti kaevata, et vana tugimüür taastada, aga nüüd otsustasime terve majakülje välja kaevata,» rääkis Luik. «Nii muutus maja palju suuremaks ja avaramaks.»

Töö käigus leitud uks ja kaks akent taastatakse samuti. Seetõttu kujunevad tööd plaanitust kallimaks, aga kuna hange tuli oodatust odavam, mahub see eelarvesse.

Jahutusseadmed ja kanalid joonistati üles ning seda kaarti saab edaspidi vaadata näituseruumis, kuhu seatakse üles ka keraamika ja klaasi tootmise ajalugu tutvustav ekspositsioon. Seal võib uudistada ka vana praagatünni ja toru, mida mööda viinapõletusjäätmed söödaks härjatalli pumbati.

Soovijatel on võimalik järgmisel suvel viinaköögi soklikorrusele rajatavas keraamika- ja klaasikojas saviesemeid valmistada ning klaasi puhuda. Põhikorrusele kavandatakse portselani maalimise ja joonistamise ruumi.

Pealinlased käisid linnasaunas juba keskajal

Tallinnas on juba keskajast nimeliselt teada mitu sauna. Näiteks Rüütli 20 asus Bolemanni saun, mida esimest korda mainiti 1387. aastal, kui raehärra Johann Bolemann loovutas selle raele, et vaesed saaksid seda neljapäeviti tasuta kasutada. Saun läks rae käsutusse 1391. aasta jõulude ajal ning see tegutses linnasaunana veel 1550. aastal.

Jäljed kunagistest saunadest on talletunud ka kohanimedena. Näiteks praegusel Sauna tänaval tegutses saun 14.–16. sajandil. Nunne 5 asus 19. sajandi teise pooleni viiekorruseline Saunatagune torn. Praegu on sellest tornist hoone müüris lammutustest järele jäänud osi.

Gustav Adolfi gümnaasiumi hoovist avaneb vaade linnamüüri taastatud galeriile. Kahe suurema, Nunnatorni ja Kuldjala torni vahel asuv sadultorn kannab Saunatorni nime. Kahtlemata olid saunad Jaani seegi ja kasarmute juures. Ei ole kaugeltki juhus, et Peeter I lasi esimeste hoonete seas püstitada Kadriorgu ka sauna.

Alati kui nõudmine ületab pakkumist, kannatab kvaliteet. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, kui Tallinna elanikkond kiiresti kasvas ning teenidus ei jõudnud sellega sammu pidada, mindi tihtipeale kergema vastupanu teed. See kajastub ka tollases ajakirjanduses.

Näiteks 5. jaanuari 1904. aasta Tallinna Teataja kirjeldab üsna tüüpilist olukorda Tallinna saunades: «Kiru saunu palju kirud, ühesugused on nad ikka ja kõikjal: külmad, mustad, koristamata, veekraanid kuivad jne. Selgesti tulid need nähtused välja enne pühi, kui rohkem rahvast saunas käis. Mitmes kohas leidsid saunalised end raskes olukorras.»

Leht jätkab: «Näiteks, inimene läheb sauna, maksab raha, võtab riidest lahti, teeb ennast juba märjaks ja seebiseks, kui äkki kõikide suust hädakisa kostab, et soe vesi otsas. Katsutakse üht ja teist kraani, kuid ei midagi. Mis teha? Saun on juba iseenesest külm, kerisekivid susisevad ainult natuke kui leili visata ja nüüd hakka end veel külma veega pesema. Kuid midagi pole teha, kui ei taha riideid seebise keha peale panna.»

«Ühte sauna tulnud kolm noormeest, kes kõigepealt küsisid, kas sooja vett on? See saun oli neil kolmas koht, kus sooja vee kohta küsimas käidi. Öeldi, et sooja vee puudust ei ole, kuid soe vesi sai siiski enne otsa. Ühe sauna kohta teatakse rääkida, et 30. detsembri hommikul pandud umbes 25 halgu puid ahju, mis ahju parasjagu soojaks tegi, kuid palavusest ei saanud juttugi olla,» vahendas leht saunamuljeid.

Pahameelt tekitas seegi, et õhtul kella 5–6 ajal ei saanud enam kuidagi leili. «Taheti ahju uuesti kütta, kuid lähema järelekatsumise peale jäeti see aga tegemata, sest kerisekivid olid veel soojad. Külmuse ja veepuudusega ühes torkab igal pool silma mustus ja koristamatus. Sauna põrand, pingid, lava – need on kõik mustad, puu on juba pihastama löönud ja nilbe korraga kaetud. Terves saunaruumis valitseb raske, lämbunud ja haisev õhk.»

1920. aastate algul tegutses Tallinnas 14 sauna. Pelgulinna ainuke saun asus Olga (Pebre) tänaval. See kandis Lobjaka sauna nime ning erinevalt paljudest teistest Tallinna saunadest oli see heas olukorras. 1920. aasta suveks saun paraku suleti majanduslikel põhjustel.

Lähim oli Kalamajas Põhja puiesteel asunud saun (hilisema tekstiilitööstuse Suva territooriumil), kuid ka see suleti peagi. Uuesti avati Lobjaka saun 1923. aastal. Koplis tegutses 1920.–1930. aastatel kolm üldkasutatavat sauna ning mitmeid asutustele ja sõjaväeosadele kuulunud saunu.

Saunade poolest oli kuulus Kalamaja. Juba 1542. aastal rajati Püha Gertrudi kabeli lähedale saun, kus kasutati nii magedat kui ka soolast vett. I maailmasõja ajal asus Vana-Kalamaja 20 paekivist hoones Anna Groševaja ja Joosep Apollo saun.
Vabadussõja ajal ja pärast sõda oli sauna omanikuks Kinejev. Kütusekriisi ajal võtsid leidlikud omanikud kasutusele põlevkivi, mis võimaldas saunapiletite hinda alandada 2 margalt 1 margale ja 60 pennile ning tõi neile kliente juurde.

Kinejevi saunas oli kombeks riietekapi eest saunanaisele
jootraha maksta. Et seda teistes Tallinna saunades ei nõutud, tekitas lisaraha nõudmine tihtipeale arusaamatusi.

Kalma saun – 80

Põhja puiestee ja Kotzebue tänava nurgal asus I maailmasõja ajal ning Eesti Vabariigi algaastail Jaan Lutsule kuulunud saun. Saun tegutses kahekorruselises paekivist hoones ka Vabadussõja ajal. Sõja lõpuni saun aga tegutseda ei saanud – 1919. aastal kolis sauna ruumidesse tekstiilitööstus Rauaniit.

1928. aastal valmis Vana-Kalamaja 9a (tollal 11a) arhitekt Aleksander Vladovski projekti järgi uusklassitsistlik art deco elementidega kahekorruseline saunahoone.
Saunahoone ooteruumi seinu kaunistavad antiigiteemalised bareljeefportreed ning sissepääsu kohal oli silt «Kalma saun». Sama nimi oli registreeritud ka 18. novembril 1928. aastal Kaubandus-Tööstuskoja Äriregistris. Tallinna ühe kaasaegsema sauna omanikuks oli Paul Vinter. Pärast tema surma 1934. aastal sai sauna omanikuks Alice Vinter.

Tallinna Niguliste kiriku mumifitseerunud kindralfeldmarssal

Iidsesse Niguliste kirikusse sängitati 1702. aastal huvitav isik, kõrgest soost Belgia aadlik Charles Eugène de Croy (Dux de Croy, 1650–1702), kelle maised säilmed aastasadade vältel ei lagunenud ja kes seetõttu pälvis nimetuse Lieflandische mummie ehk Liivimaa muumia, kirjutab Kalmar Ulm.

Hertsogi lagunemata surnukehast, mida Niguliste kirikus raha eest huvilistele näidati, sai rohkem kui poole sajandi jooksul üks kiriku põhilisi vaatamisväärsusi.

Hertsogi värvikas elukäik väärib väikest tagasivaadet. Põlisest Belgia aadlisoost põlvnev hertsog astus juba noorpõlves Taani sõjaväe teenistusse.

Hiljem leiame ta võitlemas Ungaris – Austria keisri lipu all türklaste vastu, edasi juba Poola kuninga teenistuses ning viimaks Põhjasõjas, 1700. aasta 19.-20. novembril toimunud Narva lahingu eesotsas.

Hertsog de Croy elu Revalis

Vahetult Narva linna all peetava lahingu eel omistas Peeter I hertsogile Vene armee tähtsuselt teise, kindralfeldmarssali aukraadi, mis tegi temast ühe hetkega Vene vägede ülemjuhataja.

Tsaar ise olevat Narva alt sõjalaagrist hommikul enne lahingut lahkunud ning näib, et see tõsiasi, aga ka umbkeelse kindralfeldmarssal Charles de Croy asumine vägede etteotsa viis Vene sõdurite moraali alla.

1800. aastal märkis baltisaksa muinsustekoguja Johann
Christoph Brotze lahingu kohta, et vastne väejuht olevat vaenlasesse ükskõikselt ja isegi üleolevalt suhtunud.

Teate peale, et rootslased lähenevad, ei soovinud kindralfeldmarssal isegi oma lõunauinakut segada lasta ning olevat muretult oma telgis lesides hõiganud: «Las tulla, me lööme need koerad malakatega surnuks.»

Nõnda juhtuski, et noore kuninga Karl XII juhitud Rootsi armee võitis kolm korda suuremaid Vene vägesid. Rootslased kaotasid lahingus vaid 667 meest, Vene poolel hukkus seevastu ligikaudu 10 000 sõdurit ja umbes 12 000 venelast langes vangi.

Muu sõjasaagi kõrval said rootslased oma valdusesse ka venelaste 32 000 rubla suuruse sõjakassa. Kaotuse põhjuseks peetigi võimsa lumetormi kõrval, mis rootslaste selja tagant Vene vägedele vastu tuiskas, Vene sõjaväes valitsevat segadust.

Vangilangenud Vene kindralkonna ja kõrged armeeohvitserid, nende seas ka kindralfeldmarssali, tõid rootslased Tallinnasse, kus viimase seiklusrikas elu ootamatu järje sai.

Revalis ehk Tallinnas vabastati kindralfeldmarssalist hertsog ja teised tähtsad armeeohvitserid ausõna peale vangist ning jäeti Tallinna kindluse komandandi sümboolse valve alla. Vangidele tagastati mõõgad ja nad tohtisid linnas vabalt ringi liikuda.

Hertsog pühendus Tallinnas valdavalt elumõnude nautimisele täringumängude ja ohtra veinitarbimise näol, mistõttu teda ka lustivennaks hüüti. Lõbusa ja heldekäelise kõrge armeeohvitseri populaarsus kasvas linnas ülikiiresti.

Hertsog armastas ülikutele ja võhivõõrastele jooke välja teha, kostitades prantsuse punaveiniga isegi turumehi. 19. sajandi saksa kirjamees Werner Bergenres kirjutab temast järgmist: «Purjuspäi sõlmis ta vahvaid kihlvedusid ja tundis nende võitmisest lapselikku rõõmu, olles valmis isegi oma elu ohtu seadma.»

Sõjategevust asendanud härrasmehelik eluviis muutus aga pikapeale väga kulukaks ning hertsogil tuli täiel rinnal elunautimiseks võlgu võtta. Seda talle kui aadlikule ja kõrgele armeeohvitserile enamasti ka anti. Aukraad, seisus ja nimi avasid hertsogile esimesest päevast peale võlausaldajate kukrud.

Võlad enne ja pärast surma

Peagi saabus Rootsist korraldus kõik Tallinnas vangis viibivad armeeohvitserid Stockholmi üle viia. Murelikud võlausaldajad eesotsas Suure Gildi oldermann Sturmiga pöördusid võimude poole palvega jätta hertsog Tallinnasse võlavangi, kuni ta oma võlad tasub.

Näib, et ka hertsog ise ei soovinud lõbusast elust siinses linnas sugugi loobuda, kuna ta olevat teatanud: «Jään Revalisse, mind ei vii siit keegi.» Võlausaldajad jäid aga hätta, kui hertsog 52 aasta vanuselt ootamatult suri, jättes endast maha hiiglaslikud võlad.

Nad otsustasid Lüübeki õiguse tavasid järgides takistada lahkunu matmist seni, kuni sugulased ja sõbrad viimase võlad on tasunud.

Kuigi tolleaegsetele inimestele olid ristimine ja surm elutee kõige olulisemateks tähisteks ning lahkunu hinge eest kandsid enamasti hoolt omaksed ja sõbrad, ei ilmutanud kahjuks keegi lähedastest hertsogi vastu huvi.

Alates 13. sajandist jaotati Tallinna matmispaiku vastavalt linnakodaniku positsioonile ja rahakotile: vaesed maeti kalmistule, jõukamad kirikusse põranda alla või omaette kabelisse.

Et aga sugulased ega ametivõimud ei tahtnud surnud hertsogiga tegeleda, leiti tema privilegeeritud seisusele kohaselt kuldne kesktee: hertsogit ei maetudki, vaid asetati kirstus kirikukeldrisse ja lihtsalt unustati sinna.

Näib aga, et Niguliste kogudus ei olnud tehtud otsusega päri ega unustanud hertsogi kohalolekut. Lahkunu hoidmise kohta peeti täpset arvestust, lootes tema nn hoiutasu võimudelt kunagi tagasi saada.

57 aastat hiljem leiame võlgniku kohta järgmise sissekande: «Püha Nikolause kirikule kuulub hertsog de Croylt, kes 1702. aasta 23. jaanuaril üherublase hoiutasu eest kirikusse hoiule võeti, 2964 rubla, sest 1702. aastast kuni 1759. aastani teeb 57 aastat ehk 2964 nädalat.

Reservatsiooniga eeloleva (aasta) ja veel pikema (aja) hoiutasule. Arnold Dehn. Rae soovil on arve antud üle sekretärihärra Fresesele, kes selle peab toimetama kindralkubernerile. Revalis 23. jaanuaril 1759.»

117 aastat pärast hertsogi surma täheldati ühtäkki, et tema keha lebab Niguliste kiriku keldris lagunemata kujul, olles seletamatul kombel mumifitseerunud. Sellist imelugu tulid uudistama nii Toompea ülikud, asehaldur Poorten abikaasaga, vaimulikud, armeeohvitserid, kaupmehed kui ka lihtrahvas.

Kokkutulnud õpetlaste ja arstide nõukogu seisukoha järgi säilis hertsog lagunemata tänu kiriku ehituskivide vahel kasutatud sideainele, mis sisaldas salpeetrit. Rahvasuus aga arvati mumifitseerumise põhjuseks alkoholi, mida hertsog Charles de Croy oli oma eluajal külluslikult pruukinud.

Hertsog sängitatakse krüpti

Pärast Baltimaade kindralkuberner markii Filippo Paulucci vastavat korraldust 1819. aastal eksponeeriti katafalgile asetatud ja klaaskirstuga kaetud hertsogi maised säilmed Niguliste Roseni kabelis.

Kirstul seisid sõnad: «Kuninglikku verd de Croy hertsog, kuulsaks saanud niihästi oma vägitegude hiilguse kui ka nende mitmekesisusega...»
Muumiast sai pea 80 aastaks Bernt Notke «Surmatantsu» kõrval Niguliste hindamatu vaatamisväärsus, millest ei läinud mööda ükski reisikiri ega Tallinna tutvustus.

Teatud ajavahemikul oli Roseni kabeli vaatamisväärsusega tutvumiseks ette nähtud isegi sissepääsuraha. Kaasaegsete sõnul olevat Niguliste kiriku köster muumiat näidates endale jootraha teeninud, keerates külalistele nõudmisel mumifitseerunud hertsogit kirstus otsekui puunotti.

Legendi kohaselt kuulis Niguliste kiriku organist Kitty Rutz koraale harjutades ühel pilkasel sügisööl kirikus lohisevaid samme ning nägi endale lähenevat surnud hertsogit.

Tegu ei olnud siiski rahutu hertsogiga vaimuga, vaid hoopis köstriga, kes hertsogit seljas ahju äärde käärkambrisse tassis, sest Roseni kabel oli hakanud tugeva vihmasaju tõttu vett läbi laskma.

1870. aastal otsustas Baltimaade kindralkuberner korralageduse lõpetada ning võlgniku maha matta, sest surnud ohvitseri eksponeerimine katafalgil näis riivavat Vene armee au ja väärikust.

Protokoll nägi kindralfeldmarssali aukraadiga isiku matusteks ette suuri auavaldusi tsaariperekonna, kaardiväe ja diplomaatilise korpuse kohalolekul, seetõttu saabus Tallinnasse tsaari resolutsioon de Croy «vaikselt maha matta».

Hertsogi säilmete vaikne sängitamine Clodti kabeli all asuvasse sügavasse krüpti korraldati alles 1879. aastal. Pärast fotograafia leiutamist tehti mumifitseerunud hertsogist 1896. aastal esimene ülesvõte.

Seda haruldast fotot säilitatakse Niguliste muuseumi kogus. On ka teada, et mitmed kaasaegsed kunstnikud jäädvustasid hertsogi säilmeid. Esimene teadaolev joonistus pärineb aastast 1800, autoriks baltisaksa muinsustekoguja Johann Christoph Brotze.

Tema sulest on pärit hertsogi muumia kirjeldus ajast, mil see ei asunud veel klaaskirstus. Selles märgitakse muu hulgas: «Keha on kivikõva, aga ihu paksematest kohtadest veel üsna pehme.»

Sadakond aastat hiljem, 1978. aastal toimunud arheoloogiliste kaevamise lõppedes maeti paljunäinud hertsog veel kord ümber, seekord Niguliste kiriku peasissekäigust vasakule, ja kaeti hauaplaadiga. Seal, betoonist valatud kirstus leidis hertsog lõpuks hauarahu.

Hertsogi sametist suririided, lagunenud tammekirstu kohrutustehnikas valmistatud baroksed kaunistused ning ingli pea ja tiibadega kaunistatud kullatud kirstukäepidemed toodi Tallinna linnamuuseumisse, kus neid säilitatakse tekstiili- ja kultuuriloolistes kogudes.

Kuulus hertsog on inspireerinud ka vähemalt ühte eesti heliloojat, Anti Margustet, kes 1995. aastal kirjutas hertsogi mälestuseks oreliteose «Hilinenud järelehüüe hertsog de Croyle».

Andres Sildre: keskaegset väravat tuleb eksponeerida

Kuigi Vabaduse väljakul tööd jätkuvad, on Harju tänava lõpus väljakaevamised lõppenud. Nähtavale ilmunud Harju värava müüride vundamendid, mis olid paljudele möödakäijatele mõistatuseks, oli tegelikult vaid väike osa keerulisest keskaegsest väravasüsteemist.

Praeguseks on müürid liivaga kaetud ja ajutine sillutis taastatud. Tööle hakkavad projekteerijad. Harju tänava, Müürivahe tänava ja Vabaduse väljaku vaheline lõik kavatsetakse sõidukitele üldse sulgeda. Siia tuleb jalakäijate ala. Plaanis on ka eksponeerida väravatorni tervena säilinud välismüüritist ja ehk veel mõnda muud detaili.

Tegelikult oleks aga võimalik erinevat värvi sillutisega maha joonistada kogu keskaegse Harju värava plaan. Joonisel on näha kogu kavatis veidi stiliseerituna. Alates Müürivahe ja Rüütli tänava ristmikust on näha neljakandilise peaväravatorni plaan, järgnev on esimene eesvärav ja lõpuks teine eesvärav kahe ümmarguse külgtorniga. Sinine joon näitab väravate alt läbi läinud veskikanali asukohta ja värava küljele vastu Harju 13 hoonet jääb Harju värava vesiveski kontuur.

Vahel on kuulda, et üks või teine ehitis tuleks üles ehitada või taastada. Paljudel põhjustel on need ettevõtmised kas võimatud või määratud nurjumisele, aga väljajoonistatud väravaplaan sillutisel hoiaks kunagist vägevat väravat ikkagi möödujatel meeles ja ka turistide jaoks oleks see üks Tallinna ajalugu tutvustav püsiväljapanek.

Joonise koostamiseks on põhilised andmed saadud peale tänavuse suve väljakaevamisandmete ka 1992. aasta arheoloogilise järelevalve käigus tehtud müürijäänuste ülesmõõtmistest. Lisaks on kasutatud mõningaid 18. ja 19. sajandi jooniseid, ka 1934. aastal välja kaevatud idapoolse eesvärava torni omaaegseid ülesmõõtmisjooniseid.

Keskaegse Harju värava esimese rekonstruktsiooni koostas professor Rein Zobel juba 30 aastat tagasi, kuid kuna pärast seda on Harju värava müüride osi veel kahel korral ehituse käigus välja kaevatud ja fikseeritud, siis on nüüd olnud võimalik teha mõningaid täpsustusi rajatise põhiplaanis ja ehitusviisis.

Näiteks on teada saadud, et teise eesvärava külgtornid on erineva jämedusega ja selle värava läänepoolne külgmüür on mingil põhjusel ehitatud väga paksuks. Omaaegsed ehitajad ei jätnud midagi juhuse hooleks, seetõttu on iga avastatud detail kõnekas. Kontekstis muude andmetega võimaldab see teha järeldusi, mis annavad meile täpsema ettekujutuse keskaegse Tallinna kaitsesüsteemist ja selle muutustest sajandite jooksul.

Missugused oli Harju värava esialgsed, ilmselt puidust ehitised, pole teada. 1361. aastal, kui väravat on esimest korda mainitud, oli neljakandiline peaväravatorn juba esialgsel kujul olemas.

Hilisemate ümberehituste käigus on peaväravatorni kõrgemaks ehitatud. Esimene eesvärav rajati 15. sajandi alguses ja teine eesvärav 1448.–1452. aasta paiku. Harju värava vesiveski on rajatud 14. sajandi keskpaiku, koos Ülemiste järvest tulnud veekanali ning Viru ja Karja värava juures olnud veskitega.

Joonisel näidatud osades oli Harju värav välja ehitatud juba 15. sajandi keskpaiga möödudes. Hiljem on eesväravate juures tehtud veel mitmeid ümberehitusi, kuid värava ala enam laiendatud pole.

Harju värava ehitised kaotasid sõjalise tähenduse 19. sajandi keskpaigaks ja lammutati lõplikult 1875. aastal. Mõni aasta hiljem lammutati ka vesiveski, sest kitsast tänavat oli vaja linna arenedes laiendada.

Käru kiriku tornikuul peitis mesilasi ja ajalugu

Käru kirikult katuse remondi tõttu septembris maha võetud tornikuul oli mesilasi täis, aga seal peidus olnud silindrist eelmisel reedel välja tulnud paberid paljastasid unustusse vajunud ajalooseiku.

Käru koguduse vaimulik Andres Tšumakov täpsustas, et tornikuuli põhjas oli küll silinder dokumentidega, kuid kogu ülejäänud tühja ruumi olid hõivanud mesilased, kirjutas Järva Teataja.

Käru kiriku tornikuulis on mitu püssiga lastud auku, mistõttu oli mesilastel sinna sisse vaba tee, mida nad olidki kasutanud ja kuuli pesa rajanud.

Tšumakov selgitas, et sepp võttis mesilaspesa tornikuulist võimalikult ettevaatlikult välja, et hiljem oleks võimalik kerakujulist pesa ka Käru inimestele näidata.

Venelased püüdsid torni maha tõmmata

Eelmisel reedel avatud silindrist tuli välja neli paberit. Neist üks on 1935. aastast pärit laululeht, mil tähistati kiriku 75. aastapäeva.

Järgmisel on kirjas lugu sellest, kuidas 1941. aastal torni rist ja kuul alla toodi ning 1942. aasta 8. jaanuaril jälle üles pandi.

Kolmandale, vihikupaberi moodi lehekesele on midagi tindiga kirjutatud, kuid niiskuse tõttu on tint laiali valgunud ja kiri loetamatu. «Paber tahab veidike kuivamist, võib-olla siis loeb midagi välja siis,» lausus Tšumakov. «Praegu on paberid Rahvusraamatukogus, seal saab neid ehk sirgu ajada ja kuivatada.»

Neljandalt, A4 formaadis lehelt on meenutada sõjaaja keerulisi sündmusi. «Kui venelased tulid, tegid nad kirikusse staabi,» vahendas Tšumakov. «Nad muidugi lõhkusid, lagastasid ja saagisid läbi ka neli torni tugitala ning tahtsid piksevarda trossiga torni maha tõmmata, aga see ei õnnestunud.»

Kui koguduse liikmed kiriku uuesti oma valdusse said, oli see rüüstatud ja sisetekstiil ribadeks tõmmatud. Hobuste lasipuust oli ümber kiriku ehitatud kaevikutele lagesid tehtud.

Ka hiljem saabunud sakslased tegid staabi kirikusse, kuid nagu kirjas on, olnud nemad palju kultuursemad.

Jutu on kirja pannud koguduse õpetaja Eduard Uibo. «Viimane lause on selline, et õpetaja pääses eluga, sest oli sel ajal metsas, kui venelased seal staapi pidasid,» lisas Tšumakov.

Tavaliselt on sellistesse silindritesse pandud kaasa raha, aga seekord mitte. «Ma ka lootsin, et äkki leiab sealt midagi põnevat,» lisas ta.

Tšumakov tunnistas, et sai silindri paberitest kiriku ajaloo kohta mõndagi uut teada. Näiteks polnud tal aimugi, et kiriku ümber olid kaevikud või et seda kasutati staabina.

Tšumakovi meelest on arvata, et kuul on ka 1960ndatel maha võetud ja siis lihtsalt teistpidi keeratud. Sellele viitab asjaolu, et kuuliaugud asetsesid praegu nii, nagu oleks tulistatud taevast, kuid see pole võimalik.

Kuul ja rist saavad kullakihi

Tšumakov sõnas, et silindrist leitud asju ja mesilaspesa on kavas eksponeerida ning kui originaalpaberid ei kannata välja panna, siis vähemalt näidata nende koopiaid.

Millal tornikuul õigele kohale tagasi pannakse, ei osanud Tšumakov öelda. Kuid on võimalik, et kui see ükskord juhtub, on rist ja kuul kullatud. Selleks kuluks ligi 50 000 krooni. «Otseselt korjandust me ei tee, aga kui keegi soovib annetada, siis see on võimalik,» lausus ta. «Huvi on tuntud, arvan, et rist ja kuul saavad kullatud.»

Tornikuuli võttis lahti Tallinnas tegutseva osaühingu Sepatööd juhataja ja sepp Rein Mõtus. Tema meelest pole midagi erilist selles, et tornikuulis on endale koha leidnud mesilased, kuid Käru kiriku kuulis olnud pesa on erakordne oma suuruse tõttu.

Mõtus märkis, et tornikuuli Tallinna jõudes mesilastest enam ohtu polnud. «Vaesekesed olid uimased, mõni tuli välja,» sõnas ta.

Mõtuse ütlust mööda oli tornikuulilt näha, et tegelikult on selle pihta lastud ka enne viimast ümberpööramist. «Osa avasid oli kinni pandud,» täpsustas ta.

Kuid seegi, et tornikuulid on auguliseks lastud, on Mõtuse kogemust mööda üsna tavaline. Tema kätte satub aastas kuni viis tornikuuli.