Kuigi Vabaduse väljakul tööd jätkuvad, on Harju tänava lõpus väljakaevamised lõppenud. Nähtavale ilmunud Harju värava müüride vundamendid, mis olid paljudele möödakäijatele mõistatuseks, oli tegelikult vaid väike osa keerulisest keskaegsest väravasüsteemist.
Praeguseks on müürid liivaga kaetud ja ajutine sillutis taastatud. Tööle hakkavad projekteerijad. Harju tänava, Müürivahe tänava ja Vabaduse väljaku vaheline lõik kavatsetakse sõidukitele üldse sulgeda. Siia tuleb jalakäijate ala. Plaanis on ka eksponeerida väravatorni tervena säilinud välismüüritist ja ehk veel mõnda muud detaili.
Tegelikult oleks aga võimalik erinevat värvi sillutisega maha joonistada kogu keskaegse Harju värava plaan. Joonisel on näha kogu kavatis veidi stiliseerituna. Alates Müürivahe ja Rüütli tänava ristmikust on näha neljakandilise peaväravatorni plaan, järgnev on esimene eesvärav ja lõpuks teine eesvärav kahe ümmarguse külgtorniga. Sinine joon näitab väravate alt läbi läinud veskikanali asukohta ja värava küljele vastu Harju 13 hoonet jääb Harju värava vesiveski kontuur.
Vahel on kuulda, et üks või teine ehitis tuleks üles ehitada või taastada. Paljudel põhjustel on need ettevõtmised kas võimatud või määratud nurjumisele, aga väljajoonistatud väravaplaan sillutisel hoiaks kunagist vägevat väravat ikkagi möödujatel meeles ja ka turistide jaoks oleks see üks Tallinna ajalugu tutvustav püsiväljapanek.
Joonise koostamiseks on põhilised andmed saadud peale tänavuse suve väljakaevamisandmete ka 1992. aasta arheoloogilise järelevalve käigus tehtud müürijäänuste ülesmõõtmistest. Lisaks on kasutatud mõningaid 18. ja 19. sajandi jooniseid, ka 1934. aastal välja kaevatud idapoolse eesvärava torni omaaegseid ülesmõõtmisjooniseid.
Keskaegse Harju värava esimese rekonstruktsiooni koostas professor Rein Zobel juba 30 aastat tagasi, kuid kuna pärast seda on Harju värava müüride osi veel kahel korral ehituse käigus välja kaevatud ja fikseeritud, siis on nüüd olnud võimalik teha mõningaid täpsustusi rajatise põhiplaanis ja ehitusviisis.
Näiteks on teada saadud, et teise eesvärava külgtornid on erineva jämedusega ja selle värava läänepoolne külgmüür on mingil põhjusel ehitatud väga paksuks. Omaaegsed ehitajad ei jätnud midagi juhuse hooleks, seetõttu on iga avastatud detail kõnekas. Kontekstis muude andmetega võimaldab see teha järeldusi, mis annavad meile täpsema ettekujutuse keskaegse Tallinna kaitsesüsteemist ja selle muutustest sajandite jooksul.
Missugused oli Harju värava esialgsed, ilmselt puidust ehitised, pole teada. 1361. aastal, kui väravat on esimest korda mainitud, oli neljakandiline peaväravatorn juba esialgsel kujul olemas.
Hilisemate ümberehituste käigus on peaväravatorni kõrgemaks ehitatud. Esimene eesvärav rajati 15. sajandi alguses ja teine eesvärav 1448.–1452. aasta paiku. Harju värava vesiveski on rajatud 14. sajandi keskpaiku, koos Ülemiste järvest tulnud veekanali ning Viru ja Karja värava juures olnud veskitega.
Joonisel näidatud osades oli Harju värav välja ehitatud juba 15. sajandi keskpaiga möödudes. Hiljem on eesväravate juures tehtud veel mitmeid ümberehitusi, kuid värava ala enam laiendatud pole.
Harju värava ehitised kaotasid sõjalise tähenduse 19. sajandi keskpaigaks ja lammutati lõplikult 1875. aastal. Mõni aasta hiljem lammutati ka vesiveski, sest kitsast tänavat oli vaja linna arenedes laiendada.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti