Kiviaiad on üks püsivamaid rahvusliku kultuuripärandi mälestusmärke. Õnnestunult ehitatuna võib kiviaed ilma hooldamata püsida aastasadu.
Endistel talumaadel paiknevate vanade kiviaedade otsa on võimalik Eestis “komistada” ka metsas jalutades.
Kiviaedade teke on lahutamatult seotud kivikoristamisega. Leivavilja kasvatamiseks tuli harida põldu. Sellest tulenevalt oli kiviaia esmaseks funktsiooniks põllult korjatud kivide jalust ärasaamine.
Tuntud juba 3000 aastat
Arheoloogide sõnul on Saaremaal paikneva Asva linnuse uurimine näidanud, et kiviaia ladumist on siinmail teatud-tuntud juba kolm tuhat aastat tagasi. Huvipakkuvad on ka Jõelähtme vallas asuvad muinaspõllud, mida ümbritsesid esimesed siinmail levinud kiviaedu meenutavad peenrad. Samuti on mitmes kohas Põhja-Eestis leitud paari tuhande aasta vanuseid kiviaedade süsteeme.
Kiviaedu ehitati eelkõige vabalt karjatatavate hobuste, veiste ja lammaste eest kaitseks ning peamiselt õue, aia ja põllu ümber. Aedade rohkus oli vanemal ajal eriti silmatorkav, sest siis liikusid loomad vabalt ringi ning oleksid muidu põllule või küla vahele uitama läinud. Juba 1830. aastast tuli riigikohustusena noor istutatud mets ümbritseda kiviaiaga. Mõnikord harva märgistati laotud kividega ka talude piirid.
Laias laastus võib kiviaiad liigitada kolme rühma: paekiviaiad, maakivi- ehk põllukiviaiad ja segatüüpi aiad (paas + maakivi). Ladumisviisi järgi võib neid veel liigitada umbes kümneks.
Paekivi on võimalik praegusel ajal karjääridest osta. Põllukive võiks pidada defitsiidiks. Neid saab ainult siis, kui keegi oma põllult kivid ära müüb/annab või need endal juba vanast ajast olemas on. Paljud kiviraunad on tänaseks kaitse all, nii et lihtsalt niisama neid põllult minema vedada ei tohi. Samuti on keelatud randadest kive ära vedada.
Kivivedu ja aia ehitamine oli vanasti ikka talgute korras tehtav töö. XVII sajandist on teateid, et kivide äravedu külapõldudelt toimus talve läbi, milleks kasutati igal tööpäeval üle 100 rakmeteolise. Aedade ladumisega oli 30 päeva vältel ametis veel 100 meest. Uute kiviaedade rajamise kõrval rakendati rohkesti tööjõudu ka vanade aedade parandamiseks. Meistrid ja seguga laotud aiad on hilisema aja “leiutis” - alles viimase saja aasta jooksul on kiviaed muutunud lihtsast, igapäevasest ja puhtpraktilisest asjast millekski, millel on eelkõige dekoratiivne funktsioon.
Ehita ise
Kiviaia aluspind tuleb koorida paarikümne sentimeetri sügavuselt nii, et see ulatuks allapoole maa külmumise piiri, sest muidu võib külm “kiviaia ära võtta”. Selle põhjus on kivide üleskerkimine ehk nn kivide kasvamine – külmudes kergitab maapind kive, ilma kiviaia jalata kergitaks maapind ka kiviaeda ja see variseks tõenäoliselt laiali.
Maakivist aia puhul tuleb kõige alumiseks reaks ehk nn aia jalaks veeretada kõige suuremad kivid ja seejärel asetada nendele väiksemaid. Samuti peaks kõik kännud ja juurikad kiviaia aluse alt ära koristama.
Kiviaia ladumine on üsna loominguline töö - vaatad ja sobitad. Iga kivi peab toetuma vähemalt kolmest punktist alumistele kividele ja fikseeruma. Mida rohkem teed, seda osavam oled ka kohe seda õiget kivi võtma ja paika panema. Logisevad ja fikseerimata kivid muudavad massi suurenedes oma asendit ja võivad kaasa tuua varingu.
Marike Laht, Eesti vabaõhumuuseumi peakonservaator
Kursused
Kiviaia ehitamist saab õppida 6. ja 7. septembril Lahemaal Muuksi külatanumal toimuvatel meistrikursustel. Eesti vabaõhumuuseumi peakonservaator Marike Laht ja konservaator Villem Oras näitavad seal vanu töövõtteid ning kohapeal saab omandatud teadmisi ka rakendada.
Kahepäevane meistrikursus kestab laupäeval kella 11-17 ning pühapäeval kella 10-16. Koolituse juurde kuuluvad lõunasöögid, võimalik on saada ka öömaja. Ettevõtmist toetab keskkonnainvesteeringute keskus, osalejal endal tuleb tasuda 50 krooni.
Infot jagab ja registreerib looduskaitsekeskuse Järva-Lääne-Viru regiooni kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus telefonidel 3295533, 53327893, meilitsi ave.paulus@lk.ee.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti