Eestlase passid läbi aegade Autor: Pekka Erelt (14.11.2008)

Eesti Vabariik hakkas passe välja andma 90 aastat tagasi. Kuid pass oli eestlasel olemas juba varemgi.

Esimesed õnnelikud eestlased said oma riigi passi taskust välja võtta juba 1918. aasta lõpul ehk 90 aastat tagasi. Ometi ei olnud see neil kaugeltki mitte esimene isikut tõendav dokument.

Neil eestlastel võis teises taskus olla paar-kolm korralikku, tolleks ajaks juba minevikku kadunud riikide “dokustaati”.

19. sajandi lõpul oli eestlastel tsaaririigi pass, mis oli lihtsalt üks paberileht. Juhul kui selle omanik ei osanud kirjutada, tuli dokumendile kanda ka tema pikkus, juuste värv ning erilised tundemärgid. Järgmine Vene pass peamiselt 20. sajandi teisest kümnendist nägi välja juba nagu “päris” – väike raamatuke. Neis mõlemas dokumendis puudus foto.

Saksa okupatsiooni ajal 1918 see viga parandati. Korramaiad sakslased andsid eestlastele dokumendi, mille nimeks oli Armeepass. Lisaks fotole kanti passi ka omaniku sõrmejälg. Teist nii põhjalikku dokumenti ei näinud eestlase silm enam palju aastakümneid.

Kodus maksis isikutunnistus

Novembri algul 1918 lahvatas Saksamaal revolutsioon, mille meeleolud haarasid mõne päevaga ka Eestis paiknevaid okupatsioonivägesid. Ja juba 11. novembril kirjutas Jaan Poska alla manifestile, millega anti rahvale teada, et Eesti Ajutine Valitsus jätkab tegevust.

Riik oli küll olemas, lipp samuti, aga noore riigi elanikkond oli registreerimata, rääkimata passidest. Seda tuli kiiresti teha ja juba kahe nädala pärast, 26. novembril kinnitati kaks esimest õigusakti, “Maanõukogu määrus Eesti demokratilise vabariigi kodakondsuse kohta” ja “Ajutise Valitsuse määrus väljamaa passide, passide viseerimise ja sõidulubade väljaandmise kohta”. Neid ülesandeid pandi täitma Siseministeeriumi administratiivosakond, täpsemini sellele alluv passiosakond.

Siseriikliku dokumendina hakkas Eesti Vabariigis kehtima isikutunnistus, mille sai Eesti kodanik. See oli mustakaaneline, ilma kaanetekstita ning praeguse passi suurune dokument, kuhu märgiti rahvus, elukutse, sõjaväekohustus, perekonnaseis, lapsed, aga ka elukoht.

Isikutunnistusi andsid välja peamiselt politseiasutused. Samas võis Eestis oma isikut tõendada ka mõne muu dokumendiga, näiteks õpilaspilet, juhiluba või kas või relvaluba. Erinevalt tänapäevast ei olnud foto isikutunnistusel kohustuslik, kuigi koht selle jaoks oli juba 1920. aastatel olemas.

Passi vajas Eesti kodanik ainult sõiduks välismaale ning esimesed “väljamaa passid” 1918. aasta lõpul väljastaski Eesti kodanikele välisministeerium. Kuni 1922. aastani andsid välispasse kordamööda välja Välisministeerium ja Siseministeerium, seejärel tegeles sellega iseseisvuse lõpuni ainult Siseministeeriumi Politseivalitsus.

Kolmekümnendatel toimis Eestis hõlpus süsteem – välispassi taotlemine-kättesaamine oli kodanikele tehtud võimalikult mugavaks. Kõik passi saamiseks vajalikud andmed laekusid kohalikule politseikomissarile. Kui taotleja oli näiteks korralikult makse maksnud, ei olnud kohtulikult karistatud ega soovinud välismaale minekuga sõjaväest kõrvale hoida, siis anti talle rohelist tuld näitav paber ehk viisa. See tuli ühes taotlusega saata passitoimkonnale ning seejärel jäi üle vaid ­oodata, mil post passi koju tõi.

Muidugi – tasuda tuli veel ka riigilõiv ehk passimaks, mis nii mõnelegi osutus komistuskiviks. See maks oli ühtlasi omamoodi hoob, millega riik välismaale sõitjate arvu reguleeris. Kui näis, et minejaid on liiga palju, tõsteti passimaksu. Oda v välispass toona tõesti ei olnud. Nii näiteks pidi Hiiumaa meremees Ferdinand Leivat 1938. aastal vaid kuus kuud kehtiva passi eest tasuma 7 krooni (töölise keskmine palk oli toona umbes 64 krooni). Kui isikutunnistused ja välispassid olid politsei pärusmaa, siis Eesti diplomaatilisi passe ja ametipasse ametiisikute sõiduks välisriikidesse väljastas vaid välisministeerium.

Mitte kõik Eesti elanikud ei saanud kirjeldatud dokumente. Maarjamaal elas toonagi nii teiste riikide kodanikke kui ka kodakondsuseta isikuid. Ja neid polnudki väga vähe – näiteks aastal 1932 koguni umbes 25 000. Sarnaselt praeguse välismaalase passiga hakati samuti 1924. aastal Eestis kodakondsuseta isikuile andma passe, mida nimetati Nanseni passideks. Huvitav fakt on aga, et ka meessoost Eesti kodanikud olid varmad Nanseni passi taotlema. See dokument nimelt vabastas Eesti kaitseväes teenimise kohustusest (nagu nn hall pass praegu).

Seda lõbu polnud kauaks, Siseministeeriumi kodakondsuse osakond ja politsei hakkasid kõiki Nanseni passi taotlejaid väga hoolikalt kontrollima.

Eesti Vabariigis oli siiski veel üks liik “elanikke”, kellele anti pass. Need olid hobused...

Uued ajad, uued passid

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt suvel 1940 kulus veel ligi aasta, enne kui uus võim hakkas välja andma oma dokumente. Küll aga tühistati kiiresti juba juulis 1940 Eesti välispassid, et kodanikud maalt ei lahkuks. Eesti Vabariigi isikutunnistuste väljavahetamine Nõukogude Liidu passide vastu algas 15. mail 1941. Iseenesest kurioosne oli, et venelased nimetasid oma dokumenti küll uhkelt pasport’iks, kuid suurele enamikule Nõukogudemaa elanikest jäi selle sõna tähendus “astu väravast läbi” vaid unistuseks. Eestlane võis selle passiga küll Viru väravatest läbi astuda, aga mitte riigist välja, nagu ta oli passiga saanud Eesti ajal.

Juba mõne kuu pärast olid Nõukogude passid minevik ning järgmise kolme aasta jooksul kehtis eestlastele Ausweis. Täpsemini, tsiviil­elanikele väljastati Personalausweis, mis tõlkes tähendab isikutunnistust. Saksa sõjaväe teenistusse läinutelt võeti see dokument aga ära ning anti asemele Soldbuch. Soldbuch oli küll sõduri palgaraamat, kuid maksis samas ka isikut tõendava dokumendina.

1944. aasta sügisest olid Ausweis’id ja Soldbuch’id ajalugu ning järgmise ligi poole sajandi vältel kehtis Eestis taas Nõukogude Liidu pass. See pass aga polnud pelgalt isikut tõendav dokument, vaid surve- ja kontrollivahend. Mais 1945 andis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määruse, mis keelas asutustel tööle võtta inimesi, kellel pass puudus, oli aegunud või selles puudus elukoha sissekirjutus.

Hallikaaneline Nõukogude pass vahetati hiljem välja punasekaanelise vastu. Kirjeldatud pass oli ainult siseriiklik dokument, välissõiduks anti eraldi välispass, mis pärast naasmist tuli tagastada. Nõukogudemaal käis elu äärmusest äärmusse. Kui eestlane sai aastakümneid riigist harva välja, siis 1980. aastate teisel poolel piirid avanesid ning välispasse jagati lausa hulgi. Ja need jäid inimestele mälestuseks. Nii oli mul endal aastal 1990 koguni viis kehtivat dokumenti: üks pass, kolm välispassi (kaks punast ja üks sinine, ametlik) ja sõjaväepilet.

Eesti taasiseseisvudes augustis 1991 oldi samas olukorras kui 1918. aastal – puudus selgus, kes olid Eesti kodanikud, ja polnud isikuttõendavaid dokumente. Kuigi esimesed sammud olid astutud. Juba enne iseseisv use väljakuulutamist, märtsis 1991 otsustas Eesti Kongress määratleda Eesti kodanikkond ja hakata välja andma Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistusi.

Need Rumesseni passiks nimetatud dokumendid trükiti Kanadas ja neid jõuti väljastada üle 50 000.

Sama aasta novembris alustas tegevust ka Riigi Kodakondsusamet, millel olid täpselt samad ülesanded. Juunis 1992 kehtestati Eesti Vabariigi passimäärustik, mille alusel hakati väljastama sinikaanelisi Eesti kodaniku passe. Uus dokument ühendas endas nii siseriikliku isikutunnistuse kui ka välispassi. Oma dokumendid said varsti ka Eestis elavad välismaalased – 1996. aastal hakati välja andma välismaalase passe, mida rahvas kutsub halliks passiks.

Tänaseks hakkab ajalukku kaduma ka sinikaaneline pass – kõik Eesti kodanikud saavad nüüd punasekaanelise passi, millele on trükitud “Euroopa Liit” ja “Eesti”. Kui palju on Eesti Vabariik ja Eestit valitsenud riigid siinsetele elanikele enam kui saja aasta jooksul erinevaid isikut tõendavaid dokumente välja andnud? Täpselt ei oska öelda, aga mitukümmend on neid kindlasti.

Kuningas Heroodese jälgedes - Kärt Jänes-Kapp

Vahemere kagurannik on paik, kus ajalugu mõõdetakse aastatuhandetega ning kümnete meetrite paksuse kultuurikihiga. Ajalugu pungitab seal välja maa alt ja torkab silma maa peal, hõljub lausa tunnetatava loorina mägede, orgude, tasandike ja merede kohal...

Ja tollel ajalool on üsna otsustav osa sealsete maade, ka Iisraeli tänapäeva olude ning poliitika kujundamisel. Eesti on väike riik ning me oleme harjunud, et väga palju on maailmas inimesi, kes eestlasi õigupoolest kuhugi paigutada ei oska, kes aga ei teaks kolm korda väiksema pindalaga Iisraeli? Või kui suur see Iisrael siis ikkagi üldse on? Teatmeteosed on kindlad vaid ühes - ÜRO Peaassamblee 1947. aasta otsus määras Iisraeli riigi pindalaks 14 100 km2 (Eesti pindala - Petserimaa ja Narva-taguseta - on natuke üle 45 000 km2). Hetkel on Iisraeli valitsuse hallata (mõnel pool küll koos palestiinlastega) siiski veel lisaks Gaza sektor, Golani kõrgustik ning Jordani Läänekallas. Viimane termin on juurdunud meiegi keelepruuki, seda kasutab Eesti Entsüklopeedia ning ajakirjandus, tagamaade üle enamasti juurdlemata. Aga nimetus Läänekallas seostab nimetatud piirkonna eeskätt Jordaaniaga, samal ajal kui ajalooliselt on need alad olnud Samaaria ja Juuda. Okupeeritud või vabastatud? Jeruusalemma Ülikooli Kolledzhi õppejõud Jonathan Kaplan andis oma loengus tollele territoorimile koondnime okupeeritud-vabastatud-Samaaria-Juuda-Läänekallas, ja rõhutas, et seda KÕIKE see ala tõepoolest ongi! Pole siis ime, et toda sasipundart ei suuda juudid ja palestiinlased kuidagi lahti harutada... Ja sel taustal on ka mõistetav, miks näiteks hoopis väiksema ja teistsuguse ajalookoormaga Siinai poolsaare tagasiandmine Egiptusele suhteliselt probleemivabalt kulges.

Maa all ja maa peal...

On nende ruutkilomeetritega kuidas on (kogu ajalooline Palestiinagi on tegelikult vaid 26 000 km2), Iisraeli väiksust tunnetab ka sealseid vaatamisväärsusi külastades. Ühelt "objektilt" teisele sõitmine kestab, hoolimata mäekülgi mööda üles-alla keerutamisest, isegi väikesest Eestist tulnule harjumatult lühikest aega, tavaliselt vaid 10-20 minutit (20 minutit on juba pikk sõit!), ja nii ei anta kuigi palju võimalust end jahedas bussis sisseseadmiseks.

Lisaks territooriumi väiksusele etendab oma osa tõsiasi, et kohti ja paiku, mida vaadata ja kus peatuda, leidub Iisraelis tõesti pea igal sammul. Siin maailma vanimaks linnaks peetav Jericho (Jeeriko) või kaananlaste müürijupike, seal iisraellaste tugipunkt, sama mäe jalamil rooma sauna mosaiikpõrandad ja uhkelt kõrgusse pürgivad korintose sambad, veidi eemal Bütsantsi-aegse katedraali jäänused, siis veel siin-seal mõned märgid ristisõdijate kindlustustest, mille kohta võib nagu muuseas selguda, et näiteks just tolles paigas tegutses mõned aastad ka Richard Lõvisüda... aga see on nii ebaoluline koht, et siin me ei peatu! Lisaks Jordani jõe lätted, allapoole merepinda jäävad Galilea ja Surnumeri, ning alalõpmata juhib keegi tähelepanu sellele, et nüüd ületame - ühes või teises suunas - taas merepinna taseme! Kusagilt kusagile näib suunduvat Osmanite-aegne müür! Lõputu hulk varemeid, mille kohta ajaloolased ei oskagi öelda, kelle või millega täpselt tegemist on. Segadust lisab fakt, et sageli on uuemate rajatiste püstitamisel kasutatud eelnevate perioodide materjale, nii et käibel on näiteks mõiste second-hand sammas! Ja kui on paiku, kus ajastud vähemalt mingil määral üksteise kõrval eksisteerivad, siis paljudes kohtades on nad ladestunud üksteise otsa hunnikusse ning alumiste kihtide juurde jõudmiseks on arheoloogid pealmiste rajatiste jäänused lihtsalt koost lahti võtnud ja veidi maad eemal uuesti üles ladunud. Nagu näiteks Haasoris, kus iisraellaste 4-toaline maja (selle väga iseloomuliku põhiplaaniga ehitise ilmumise järgi hinnatakse isegi iisraeli suguharude ühte või teise piirkonda saabumise aega, s.t. maa hõivamise kulgu) ja mõned muud ehitised on ümber paigutatud, jõudmaks selleni, mis on järele jäänud varasemast kaananlaste paleest. Piibliski palju kordi nimetatud Megiddos on määratletud 20 arheoloogilist kultuurikihti ajavahemikust 4000 aastat e.m.a.. kuni 400 aastat m.a.j., selle mäetipu pärast on võitlusi peetud Piibli-eelsetest aegadest Esimese maailmasõjani, seal saab Johannese ilmutusraamatu järgi kunagi maha peetud viimane suur lahing - Harmagedoon. Ajalugu hakkab hinge matma... Seda pakuvad turistidele igal sammul ka kohalikud "ärimehed", kel pihud kõiksugu valitsejate ja impeeriumide vermitud münte pungil täis on. Jääb mulje, et igaüks, kes vaid viitsiks labida maasse lüüa, leiaks isegi hulga niisuguseid. Tundub, et iga mehe õue üks kujunduselemente on Rooma-aegne sambajupike või kaunilt vormitud kapiteel. Ja Karmeli mäe koobastest on leitud 40 000 aastat vanu inimluid ning tulekivist tööriistu.

Mööda mägesid ja orge...

Eestlasele tundub, et meie kiviklibuse põllumaaga Läänemere äärse maatüki järele on käe sirutanud iga vähegi vingem lähem ja kaugem naaber. Selles suhtes Vahemere kaguranniku minevikule mõeldes võib aga lausa alaväärsustunnet kogeda. Mis on Valdemar II, Karl XII, Peeter I või Stefan Batory kuulsus selle oreooli ja salapära kõrval, mis ümbritseb taoliste muistsete maailmariikide valitsejaid, nagu Egiptuse vaaraod, Assüüria ja Babüloonia kuningad, Aleksander Suur? Pole maailmas vist koolipoissi, kes ei teaks legendaarset ristisõtta läinud Richard Lõvisüdant, aga kui palju on neid, kes oskaks midagi arvata Liivimaa piiskop Albertist? Valitsejaid, kes on tahtnud endale allutada Vahemere kagurannikut, on olnud tõesti palju. Kontroll muistse Palestiina üle andis ülemvõimu põhja-lõuna ja ida-lääne suunas kulgevatel kaubateedel ning garanteeris lõppkokkuvõttes majandusliku õitsengu.

Iisraeli mägine maa demonstreerib muu hulgas väga näitlikult, kuidas inimasustus, kaubakaravanide ja vaenuvägede liikumisteed loodust ja pinnareljeefi on pidanud järgima. Nii seisis lõunast põhja (ja vastupidi) Palestiinat läbiva muistse ränduri ees valik, kas asuda teele mööda Keskmägismaa veelahet, piki Jordani orgu või Rannikutasandikku. Just viimast teed mööda kulges ka näiteks Egiptusesse suunduv ismailiitide kaamelikaravan, kellele vennad Joosepi maha müüsid (vt. 1Ms 37:25-28). Kui aga vaenuvägi, nagu näiteks 1482. aastal e.m.a. kaananlaste vastu suundunud Thutmosis III oma, jõudis Karmeli mäestikuni, siis viljakale Jisreeli tasandikule tungimiseks oli vaid kolm võimalust: Jokneami kuru põhjas, Taanaki kuru lõunas ja Megiddo kuru mäestiku keskkohas. Viimane oli muidugi kõige otsem tee tasandikku strateegiliselt valvava Megiddo alla, kuid samas ka kõige raskemini läbitav ja kitsam. Vaarao sõjalised nõuandjad soovitanudki valida põhja- või lõunapoolsem läbipääs, Thutmosis III aga otsustas Megiddo kuru kasuks, lootes ilmselt, et seda ei oska ette aimata ka kaananlased. Viimaste vägi ootaski vaarao armeed Taanaki kuru juures ning egiptlaste üllatusrünnak õnnestus, kuid Thutmosis III sõdalaste tähelepanu koondus rüüstamisele-röövimisele ning kaananlastel läks korda varjuda Megiddo müüride taha. Lahing, mis oleks võinud ühe päevaga tuua kuulsusrikka võidu Egiptusele, venis kuudepikkuseks jõukatsumiseks - Megiddo alistus vaaraole alles seitse kuud hiljem. Tollase võidu tähtsust iseloomustavad kõige paremini Egiptuses asuva Karnaki templi seinale raiutud sõnad, mille lausujaks peetakse Thutmosis III ennast: Megiddo hõivamine oli sama hea, kui oleks vallutatud tuhat linna. Thutmosis III, üks energilisemaid 18. dünastia vaaraosid, korraldas Levanti kokku 16 sõjakäiku ja vallutas või hävitas üle 300 linna.

Asustusest veel niipalju, et kui eestlaste esivanemad on eemale hoidnud suurtest soodest-rabadest ning põlismetsadest, siis Iisareli aladel rajab tark mees oma kodu kaljule. Miks? Sellele annab ammendava vastuse lõik Jeesuse mäejutlusest: Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk. (Mt 7:24-27) Tõepoolest - näiteks väga viljakalt Jisreeli tasandikult, mis sobib suurepäraselt maaharimiseks, pühiksid talvised sademed ja nendega kaasnevad mudavoolud igasugused ehitused. Ja nii ronivadki külad ja linnad tasandikku ümbritsevaid mäekülgi mööda kõrgusesse, Piibli mõistujutud aga, nagu selgub, seletavad asju Palestiina elanike väga praktilistele elukogemusele tuginedes!

Vesi

Üks oluline linna tekkimise eeldus oli muistses Palestiinaski muidugi vee olemasolu. Veeta pole elu kusagil, saati siis piirkonnas, kus sajab vaid detsembrist veebruarini ja suve jooksul ei kuiva ära vaid paar-kolm jõge. Seepärast on ka tänapäeval Iisraelile strateegiliselt nõnda tähtis Golani kõrgustik, kus asuvad Jordani lätted.

Igapäevaeluks vajaliku vee nimel on näinud suurt vaeva kõik kunagi Vahemere kagurannikul elanud rahvad. Nii on vihmavee kogumiseks rajatud mahuteid avastatud meie ajaarvamise eelse 8. aastatuhande Jerichost ja kaananlaste ehk siis varase pronksiaja (3050-2700 e.m.a.) Aradist, mis oma 2500-3000 elanikuga oli tollal üks suuremaid linnu piirkonnas. Tsisternidesse on vihmavett kogutud näiteks ka Kumranis, mida üldjuhul tuntakse sealsetest koobastest avastatud käsikirjarullide järgi (pärit ajavahemikust 103 e.m.a.-68 m.a.j.). Tegelikult on juudid Kumranis elanud juba 8. sajandist e.m.a. ja sellest perioodist on pärit ka esimesed veereservuaaride jäänused. 1. sajandil e.m.a. leidis Kumranis varjupaiga üks esseeenide äärmusrühmitus, kes rajas sinna mitmeid uusi veehoidlaid ja märksa keerulisema veejuhtmete süsteemi. Kui Vespasianus ja tema Rooma väeosad Kumrani 68. aastal (Juudi sõja käigus) vallutasid ja sinna oma garnisoni paigutasid (arvatavasti tegutses see kuni 74. aastani, misjärel Kumran lõplikult hüljati), siis ei saanud nemadki läbi veetsisterne kasutamata. Veehoidlaid on leitud ka Masadast, Herodeionist jm., kusjuures sageli on tegemist tohutu ruumalaga rajatistega - suhteliselt vähemuuritud paikades, kus võiks leiduda seni avastamata tsisterne, hoiatatakse märgistatud rajalt kõrvale astumise eest, sest see on kõige otsesemas mõttes eluohtlik!

Paljudes muistsetes Palestiina linnades on päevavalgele tulnud ka läbi lubjakivikalju uuristatud tunnelite-šahtide süsteemid, mis pidid tagama juurdepääsu väljaspool linnamüüre asuvate allikate juurde, seda eeskätt pikkade piiramiste ajal. Tuntud on kuningas Hiskija veejuhe Jeruusalemmas, mille järgi Vana Testament annab lausa hinnangu kuninga tegemistele üldse: Ja mis veel tuleks öelda Hiskijast ja kõigist tema vägitegudest ja kuidas ta tegi tiigi ja veejuhtme ning juhtis vee linna, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus? (2Kn 20:20) Veesüsteem oli rajatud Haasoris, Beer Sebas jm. Megiddo vastavad ehitised pärinevad näiteks 9. sajandist ja koosnevad umbes 40meetrisest (ligi 200 astet) läbi kalju raiutud šahtist, mis laskub 70 meetri pikkuse tunnelini, mis omakorda viib müüride taha jääva lätteni. Allikas ise maskeeriti osavalt pinnasega, nii et tänapäeval tundub, nagu asetseks see mäe sisemuses, mäe jalamile jõudmiseks tuleb aga omakorda tõusta 80 trepiastet ülespoole.

Ja omaette nähtuseks on muidugi akveduktid, näiteks 1.-7. sajandil Kaisaread veega varustanud süsteem, millest tänapäevanigi säilinud osa on üsna muljetavaldav.

Väravad

Lugematute veejuhtmete ja -mahutite kõrval oli muistse Palestiina linnade üks tähtsamaid ehitisi värav! Ja seda mitte ainult sõjalises, vaid ka ühiskondlikus ja tseremoniaalses mõttes. Linnaväravates kees elu, sealt valitseti riiki, seal mõisteti kohut, seal võeti vastu teiste valitsejate saatkondi. Olgu selle tõenduseks toodud mõned katkendid Piibli ajalooraamatutest. Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki oma aujärjel, mantlid seljas, rehepeksu väljakul Samaaria värava suus... (1Kn 22:10) Aga Eliisa ütles: "...Homme sel ajal maksab Samaaria väravas pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ka ühe seekli." (2Kn 7:1) ...ja hävitatakse kõik, kes kavatsevad kurja, kes teevad sõnaga inimese süüdlaseks, kes seavad püünise kohtumõistjale väravas ja tõrjuvad õige põhjuseta kõrvale. (Js 29:20-21) Ja Boas läks väravasse ning istus seal... Ja Boas võttis kümme meest linna vanemaist ning ütles: "Istuge siia!" Ja need istusid. ... Ja kogu rahvas, kes oli väravais, samuti vanemad, ütlesid: "Meie oleme tunnistajad!..." (Rt 4:1-2, 11) Nad vihkavad noomijat väravas ja põlgavad seda, kes räägib tõtt. ... Sest ma tean, et teie üleastumisi on palju ja teie patud on suured: te kiusate taga õiget, võtate altkäemaksu ja tõukate vaesed väravas kõrvale. (Am 5:10-12) Kui etiooplane Ebed-Melek, hoovkondlane, kes viibis kuningakojas, kuulis, et nad olid Jeremija pannud kaevu - kuningas istus parajasti Benjamini väravas -, siis Ebed-Melek läks kuningakojast ja rääkis kuningaga... (Jr 38:7) Siis kuningas (jutt käib Taavetist) tõusis ja istus väravasse. Ja kogu rahvale teatati ning öeldi: "Vaata, kuningas istub väravas." Siis tuli kogu rahvas kuninga ette. (2Sm 19:8)

Muistse Iisraeli põhjapiiril paiknenud Daani väravakompleksist on arheoloogid leidnud kiviplatvormi, millel kunagi on ilmselt seisnud valitseja troon ja millele on toetunud seda varjav katus. Troonist paremale jääb pink, millel istusid tõenäoliselt vanemad ja kohtumõistjad. Samast Daanist avastatud 18. sajandist e.m.a. pärineva kaananlaste värava sillus on aga ilmselt vanim maailmas säilinud (ümar)kaar. Arvatavasti on just tolle värava ees kunagi seisnud Aabraham ise ja just sellest väravast on juttu 1. Moosese raamatus (13:14): Kui Aabraham kuulis, et ta vennapoeg oli vangi viidud, siis ta viis välja oma kodakondsed, kes tema peres olid sündinud, arvult kolmsada kaheksateist, ja ajas vaenlasi taga kuni Daanini.

Mitte ainult Jeruusalemm

Iisrael on niisiis midagi hoopis enamat kui ainult Jeruusalemm. Aga muidugi on seal ka Jeruusalemm, kus õhk on lausa raske religioossusest. Linnatänavatel tunnetab seda eeskätt läbi inimeste, kes hoolimata rahvaste, religioonide, riikide, organisatsioonide jms. vastuoludest siiski rahumeelselt üksteise kõrval toimetavad. Oimulokkide ja kiipadega ortodokssed juudid, maksimaalselt kinni kaetud araabia naised, turbanites ja halattides beduiinid, frantsiskaani ja lugematute muude ordude mungad-nunnad. Seevastu olemasolevad Jeruusalemma müürid pärinevad näiteks alles türklaste ajast, seega siis 16. sajandi algupoolest, ja kulgevad hoopis teisalt kui ca 3000 aastat tagasi kuningas Taaveti ajal.

Jeruusalemmast ja seal ristuvatest religioossetest emotsioonidest räägitakse teiste Iisraeli paikadega võrreldes siiski suhteliselt palju ja nii peatuksin vaid millelgi niisugusel, mida võiks ehk nimetada ka au- või mälestussambaks juutide vabadust armastanud esivanematele. Jeruusalemma Templimäe jalamil on nimelt igaühel võimalik näha tohutuid kiviplokke, mis praegugi lebavad hunnikus täpselt samamoodi, nagu Rooma sõdurid nad Juudi sõja ajal (70. aastal) kunagi Teise templi küljest lahti kangutasid ja Templimäelt alla heitsid. Need kivimürakad panevad mõtlema mitte niivõrd juudi ehitusmeistrite oskustele, mis võimaldasid taolistest plokkidest templi püstitada, vaid selle viha suurusele, mis andis roomlastele jõudu oma lammutustöö tegemiseks. Aga suurte impeeriumide viha oma vabaduse eest võitlusse tõusnud väikeste rahvaste vastu on ikka suur olnud. Ja ega siis roomlased ainult Jeruusalemma laastamisega piirdunud - nii Juudi sõja kui teiste ülestõusude mahasurumisel rakendati põletatud maa taktikat, mis andis oma panuse Iisraeli looduse laastamisse.

Kuningas

Iisraelis tuleb teisalt siiski tahtmatult ka imetleda Rooma impeeriumi ja kultuuri vägevust. Juba ainuüksi fakt, et sellele väikesele maalapile Vahemere ja Jordani vahel on püstitatud neli rooma teatrit (Beet Seanis, Samaarias, Sepporis ja Kaisareas, viimases näiteks lisaks veel kaks hipodroomi) tekitab omamoodi aukartust. Kõikvõimalike rooma-stiilis ehitiste puhul meenub aga eeskätt kuningas Heroodes Suure nimi.

On neid, kes väidavad, et juutidel on olnud kolm suurt kuningat - Taavet, Ahab ja Heroodes Suur. Kui Taavet oli usumees, siis kaks ülejäänut rohkem osavad mängurid suures maailmapoliitikas. Roomameelne ja 40. aastal e.m.a. Rooma Senati otsusega Juudamaa kuningaks kuulutatud Heroodes Suur (päritolult hoopiski idumealane ehk edomlane) valitses suuremat osa Palestiinast aastail 37-4 e.m.a. Tema poliitikuvõimeid iseloomustab hästi toimetulek Antoniuse ja Octavianuse konfliktis, milles ta astus poliitilise eksisammu Antoniust toetades. Pärast Antoniuse ja Kleopatra kaotust Octavianusele Aktioni lahingus 31. aastal e.m.a. jätkus tal tarkust/ julgust sõita Rooma ja astuda tulevase keiseri ette. Heroodes olevat öelnud Augustusele otse, et oli Antoniuse hea sõber, ja rõhutanud seejärel, et sama ustav saab ta olema ka Octavianusele, kui too tema sõpruse vastu võtab. Keiser oskas taolist otsekohesust hinnata ning Heroodes Suurest sai paljudeks aastateks üks võimukamaid mehi keisririigis. Ja kui Heroodes asus Vahemere kaldale välja ehitama uut residentsi ning sadamat, siis nimetas ta tolle oma Rooma patrooni auks Kaisareaks. Aga Heroodes laiendas ka Templimäge, tema paleed kerkisid Jeruusalemmas, Samaarias, Jeerikos, Masadas ja paljudes teisteski paikades, tema eestvedamisel on ehitatud lausa meeletult palju. Ühe oma kaljulossi-kindluse - Herodeioni - lähistele olevat Heroodes Suur ka maetud, kuigi haua asukohta pole seni suudetud avastada. Elu lõpuperioodil paljude haiguste, sealhulgas gangreeni käes vaevelnud ning üldiselt julma, tujuka ja võistlejate, eeskätt Hasmoneide suguvõsa ees pidevat hirmu tundva kuninga kuulsuse omandanud Heroodese taotlusi juutide kuningana ja suhtumist rahvasse iseloomustab aga ehk veidi teisest küljest fakt, et näiteks Masada Heroodese-aegsed mosaiigid on igati kooskõlas juudi tavadega.

Heroodes Suure poegade Heroodes Antipase ja Heroodes Filippusega on aga seotud oma aja suur seksiskandaal: Filippuse naine Heroodia jättis nimelt mehe maha ja hakkas elama koos tolle venna Antipasega. Skandaal oli nii ulatuslik, et selle kaja jõudis Uude Testamentigi - abielulahutuse teemat käsitleb Jeesus Markuse evangeeliumi 10. peatükis ilmselt just nimetatud sündmuse mõjul.

Heroodes Suurel endal oli 10 naist ja 14 last, tema pojapojapoeg Heroodes Agrippa II oli viimane Juuda kuningas, kelle valitseda olid mõned Põhja-Palestiina ja Lõuna-Süüria alad ning kelle residents asus Filippuse Kaisareas, paigas, mille nimena on aegade jooksul siiski püsima jäänud hoopis Kreeka jumal Paan'ist tuletatud Banijas ja kus Matteuse evangeeliumi (vt. 16:19) järgi Jeesus ütles Peetrusele: "... Ma annan sulle taevariigi võtmed..."

Kärt Jänes-Kapp (1960) on ajakirja "Horisont" humanitaarteaduste toimetaja.

VEEALUSED KOLOSSID PALDISKI JA KÄSMU LAHES - VELLO MÄSS

Fotod : 1. Sonari pilt Väike-Pakri saare rannast koos tammi algusega.
2. Käsmu lahe (Kasperwick) läänekaldal asuva küla rannaveest leitigi arvatavalt Põhjasõja-aegne laevasild (tähistatud ringiga).
3. Paldiski laht L. A. Mellini kaardil. Punktiirjoonega on märgitud tammi tegemata osa.
4. Paldiski sõjasadama ja lahte sulgeva tammi projekt. Kaardi päise järgi tehtud Peeter I poolt 1715. a. Vasakul Väike-Pakri saar, paremal Pakri poolsaar.

Tallinna lahe põhjas asuva merepatarei "Tsitadell" suurejooneliste varemete õnnestunud dokumenteerimine innustas uurijaid otsima taolisi, inimkäte poolt tehtud rajatisi mujaltki. 1999. aasta suvel tegigi Meremuuseumi uurimislaev "Mare" sellesuunalisi vaatlusi mitmel pool Eesti rannikumeres.

Peeter I alustas, Paul I lõpetas

Juulikuus peatuti paariks päevaks endisaegses Rogerwieki, tänapäevases Paldiski lahes, kuhu tsaar Peeter I 285 aastat tagasi jäävaba sõjasadama ehitada otsustas.

Tsaari osavõtul valminud projekti kohaselt tuli laht sulgeda võimsa tammiga, millest ainult kitsas läbipääs merele viis. Loomulikult andis kindlustatud värav sõjasadama valdajale võimaluse kontrollida ka igat lahte sisenevat alust.

1718. aastal heitiski vägilasekasvu tsaar esimese paelahmaka –tammi nurgakivi – isiklikult merre. Ennekuulmatult töömahukas ettevõtmine läks käiku. Paldiski laht Pakri poolsaare ning Väike-Pakri saare vahel, mis tammiga tõkestada tuli, on 2,6 kilomeetrit lai, ning kohati kuni 28 meetrit sügav. Tammi otstesse, nii Pakri poolsaarele, kui Väike-Pakri saarele nägi projekt ette paljude bastionidega võimsad kantsid. Tööga tegid algust küll tsaariarmee soldatid, ent peagi jätkasid sunnitöölised, kes pankrannikust lahtimurtud paekividega mere pidid täitma. Ent suurejooneline projekt käis tegijaile üle jõu. Vangide toit oli kesine ja elutingimused külmades barakkides nii karmid, et inimesi suri kui kärbseid. Lisaks kõigele ei andnud alla ka alistatav meri. Aasta-aastalt hävitasid talvetormid suve jooksul tehtu, nii et kevadel ei näinud kaldalt merelevaataja peale avara veepinna mitte midagi.

Vahetusid valitsejad ja kindlustustööde juhatajad. Pärast tsaar Peetri surma üritas projekti ellu viia tema tütar Jelizaveta. Seitsmeaastase sõja tõttu majandusraskustesse sattununa lõpetas Jelizaveta järgne isevalitseja tsaar Peeter III Rogerwieki sõjasadama ehitustööd, ent uue hoo said need sisse tema naise Katariina II valitsemisajal. Jälle murti paasi, uputati seda merre ning kulutati meeletult raha. Tööde pearõhk oli endiselt suunatud tammile. See aga kasvada ei tahtnud. 1798. aastal lõpetas tsaar Paul I ukaas Paldiski staatuse kindluse ja sõjasadamana. Samast aastast pärineval baltisaksa kartograaf Ludwig August Mellini koostatud "Liivimaa atlase" kaardi fragmendil tababki silm üksnes kaht väikest ristkülikut – üht saare rannal, teist üle lahe – Paldiski sadama lähistel.

Kaheksakümne aasta pikkune ränkraske sunnitöö, väikeste vahedega küll, ei suutnud ära teha kuigi palju. Tänapäeval näeb silm Paldiski lahe mõlemal kaldal vaid rohtu kasvanud kivimurdusid, mere siledal pinnal ei taba isegi hoolikas vaataja mitte midagi, otsekui polekski seal kunagi midagi tehtud. Merekaardilt paistab siiski, et vähemalt Pakri poolsaare rannast, tänapäevasest Paldiski Põhjasadamast mõnisada meetrit loode pool, sirutub merre veealune seljandik. Just seal on viimase kümne aasta jooksul mõnedki laevad kinni jäänud. Vene hüdrograafia hoidis selle ohtliku madaliku tipus ikka meremärki, tänapäeval ei vaevuta seda enam paigaldama. Nüüd huvitusime, kui palju on siis sellest kakssada aastat tagasi lõpetatud tööst säilinud ning kui kaugele merre tamm ulatub.

Tammi otsad "Mare" vaatlusväljas

"Mare" laskis sonari 1 vette ja möödus veealusest madalikust mõned korrad erinevate kurssidega. Nähtu oli tõepoolest suurejooneline. Selgus, et kaldast saab alguse sirge rajatis, mille pikkus võis sonari järgi olla 380 meetrit. Madalast kaldaveest alguse saanud tamm, mille laiuseks on alt ligikaudu 75 meetrit ning pealt 37 meetrit, lõpeb 18 meetri sügavusel. Seal on tammi otsa ja veepinna vahel 2–3 meetrit vett. Hiigelrajatise tipu on meri ümarakujuliseks töödelnud. Nii nagu igale ohtlikule karile kohane, lebab ka selle tammijäänuse lähedal uppunud laev, põhi püsti. See on Vene fregatt "Geroi", mis 1808. aastal vastu veealust seljandikku põrkas, leki sai ja uppus.

Pakri poolsaare tammi juurest suundusime risti üle lahe Väike-Pakri randa. Ka seal tegime tuttava manöövri ning saimegi ekraanile tammijäänuse, eelmisega võrreldes hoopis tagasihoidliku. Aparaadi ekraanilt on näha, et saare rannast on paekive vette heidetud üsna laialdasele alale, millest tammi lüheldane, korrapärane keha välja sirutub. Rajatise kogupikkus sonari järgi hinnatuna ulatub 120 meetrini, millest tamm ise ligikaudu 80 meetrit enda alla võtab. Rohkemat me sel korral teha ei jõudnud.

Sadamasild Põhjasõja ajast?

Mullu oktoobris otsis "Mare" järjekordset veealust kolossi endises Kasperwieki, praeguses Käsmu lahes.

Ajaloolased teavad, et Põhjasõja esimesel, 1700. aastal, tõid rootslased siitkaudu Eestisse niipalju sõjavarustust, et selle edasitoimetamiseks olnud vaja 2000 küüdihobust. 1704. aastal toodud Käsmu ka suurtükke. Rahvapärimuse järgi ehitanud rootslased oma sadamasilla Sepa ninaksesse, ent millal täpselt, ja kuidas see välja nägi, ei tea isegi tänapäeval keegi. Käsmu meremuuseumi rajaja, endise allveeujuja Aarne Vaigu sõnade kohaselt olevatki ülalnimetatud kohal, lausa muuseumi naabruses, mingi suure veealuse ehituse jäänused. "Mare" sukeldujate poolt nähtu ületas aga kõige julgemadki lootused. Sepa ninaksest saab alguse keskmiselt 3,5 m kõrgune ja 18 m (!) laiune laevasild, mille pikkus on ligikaudu 75 meetrit. Tugev rajatis on ehitatud palkidest kärgkastidena, mis lõhutud rannakividega täidetud ja suurelt osalt nendega üleni kaetud. Ainult kohati väljapaistvate kastide kõrguseks õnnestus lugeda kaksteist palgikorda. Ehkki samal kohal olevat kunagi asunud kohalike randlaste sadamasild, on nii massiivne ehitis tõenäoliselt siiski Põhjasõja- aegne. Kohalikul rahval oleks säärase ehituse rajamine nii majanduslikult kui füüsiliselt üle jõu käinud. Ka ei vajanud nad taoliste mõõtmetega silda. Selle ebaharilik laius viitab just suurtele kaubakogustele, mille lossimiseks ja hobutranspordile ümberlaadimiseks ruumikat platvormi vaja läks.

Ühepäevane inspektsioon ei olnud ehituse korralikuks dokumenteerimiseks piisav. Kaasa võeti vaid üks puiduketas kärgkasti palgi otsast, et üritada ehitise vanust kindlaks määrata. On astutud samme asjassepuutuvate materjalide saamiseks otse Rootsi Sõjaarhiivist. Ilmselt väärivad esialgu ainult põgusalt uuritud veealused kolossid nii Paldiski kui Käsmu lahes põhjalikumat ülevaatust tulevikus, võimalik ka, et riikliku kaitse alla võtmist.

1 Sonar e. allveeradar – ultraheliga töötav mereuurimisaparaat.

VELLO MÄSS (1940)
on Eesti Meremuuseumi teadur,uurimislaeva "Mare" kapten.

Piraatide Läänemeri Autor: Pekka Erelt

Muiste polnud Läänemere ületamine ohutu. Piraadid võisid su kinni võtta, heeringatünni pista ja kaane peale naelutada.

Menufilmi “Kariibi mere piraadid” uue osa linastumine Eesti kinodes kinnistab taas arvamust mereröövlitest kui meestest, kes seiklesid kaugetel lõunamaa meredel. Ometi värisesid piraatide ees ka Eesti elanikud. Ja aastasadade eest oli Läänemeri nii ohtlik, et merele minnes polnud kunagi kindel, kas maad enam näeb. Sest juba Naissaare taga võisid laevu varitseda verejanulised mereröövlid.

Tulevane kuningas müüdi orjaks
Aastal 967 oli Norra kuninganna Estrid sunnitud koos poeg Olaviga kodust põgenema. Laev, millele nad läksid, võttis kursi Novgorodi. Seal elas Estridi vend Sigurd, kes oli vürst Vladimiri juures tähtsal kohal ning suures aus ja lugupidamises. Novgorodi laev aga ei jõudnud, sest teel ründasid seda eestlastest mereröövlid.

Nagu muistne saaga jutustab, löödi laevalolijaist osa maha, osa aga jagasid eestlased omavahel orjadeks. Olav lahutati emast ning ta sattus ühes oma kasvataja Torulfi ja tema poja ­Torgiliga kellegi Klerkoni omanduseks. Kuna Torulf oli orjaks liiga vana, lõi Klerkon ta lihtsalt maha. Klerkon viis poisid Eestisse ja müüs nad seal siku eest maha. Mõni aeg hiljem ostis Olavi ja Torgili ära ­Rease-nimeline mees. Saaga andmetel oli Olavil Rease juures hea põli, peremees kohtles teda nagu oma poega.

Röövimisest oli möödunud kuus aastat, kui Eestisse saabus makse korjama ei keegi muu kui Olavi onu Sigurd. Edasi läks nagu muinasjutus. Sigurd kohtas juhuslikult nägusat ja haritud poissi ning huvitus, kes ja kust ta on. Nii selguski, et tegemist on tema oma õepoja Olaviga. Sigurd ostis poisi 9 või 12 marga kulla eest vabaks, samuti Torgili, ning reisis nendega Novgorodi.

Olavi ema Estridi tundis Eestis orjaturul ära rikas ja suursugune Norra kaupmees Lyder, kes ostis ta ära ja võttis endale naiseks. Olavist aga sai Norra kuningas Olav Tryggvason, kes valitses aastatel 995–1000. Värvikas lugu Olavist ja Estridist on kui mitte esimene, siis üks varasemaid allikaid, milles on juttu Eesti mereröövlitest.

Sama kuulus mereröövlilugu on Sigtuna hävitamisest. Augustikuu 12. päeval 1187 purjetasid arvatavasti eestlastest või karjalastest meresissid üle mere ja tegid maatasa Rootsi tähtsaima linna Sigtuna. Seda legendi on palju uuritud ning arheoloogiliste kaevamiste põhjal on lõpuks jõutud ­seisukohale, et kon­kreetne legend ei vasta tõele. Küll aga on täiesti võimalik, et eestlased Sigtunasse muidu röövretki tegid. Veidi varasemast ajast, aastast 1178 on teada veel üks meie piraatide veretöö. Saarlastest mereröövlid võtsid siis vangi Soome piiskopi Rodulfuse ja tapsid ta.

Vitaalivendade hirmuteod
Järgmistel sajanditel ei muutunud liiklemine Läänemerel sugugi ohutumaks. Nii näiteks selgub Lübecki rae järelepärimisest Turu foogtile 1326. aastal, et Tallinna lähedal on sügisel jälle mererööve toime pandud. Paarkümmend aastat hiljem aga kaaperdati Soome lahel isand Henriku laev ja viidi Tallinna. Kalanni foogt Esgerus pöördus seepeale Tallinna rae poole, et tema sõber Henrik oma laeva ühes lastiga tagasi saaks.

Laevu pandi merel ka põlema. Nii pistsid Uusimaa mereröövlid 1368. aastal Tallinna lähistel tule otsa kellelegi härra Simonile kuulunud laevale, mis eelnevalt ilmselt paljaks rööviti.

Sajandi lõpul läks olukord aga päris hulluks. Kroonikud hakkasid jutustama suurest hulgast mereröövlitest, kes valitsesid Rootsi vetest Neeva jõeni välja. Nende tunnuslause oli “Jumala sõbrad j a kogu maailma vaenlased” ja nad nimetasid end vitaliaanideks.

Algul Rootsi kuninga Mecklenburgi ­Albrechti teenistuses olnud vitaliaanid ei kuuletunud hiljem enam kellelegi ja valmistasid kõigile tõsist peavalu. Vitaalivendadel arvati olevat koguni 200 laeva. Hirm ja viha nende vastu oli nii suur, et kättesaadud vitaliaanid hukati ning nende kolbad naelutati raudnaeltega paalide otsa. 1395. aasta suvel röövisid vitaalivennad karistamatult kaubalaevu Soome lahel – Tallinna ja Turu raad pidasid selle kohta küll kirjavahetust, kuid enamaks nad polnud võimelised.

Löögi alla sattusid mitte ainult laevad, vaid ka sadamalinnad. Nii hoiatati Turust selsamal sügisel tallinlasi, et vitaliaanid on tulemas Tallinna ja Pärnusse. Seetõttu soovitati rael linnadesse rohkem sõjaväge paigutada.

“Inimhing oli Läänemerel niisama odav, nagu see on praegusaja ­Aafrikas. Langenute arvu lahingus ei hoolinud keegi kokku lugema. Vitaalisõdade käigus tapeti sadu inimesi, neid mõrvati ja heideti merre. Laevu läks põhja, neid uputati ja neid kadus,” iseloomustab seda aega Juha Ruusuvuori oma raamatus “Läänemere mereröövlid”.

Laevu püüdsid vitaalivennad ka kavalusega. Nii näiteks kaaperdasid nad 1395. aastal ühe Tallinnast tulnud laeva sel kombel, et ajasid ta valemärgutulede abil kõigepealt karile.

Sattuda vitaliaanide kätte tähendas koledaid piinu neile, keda just kohe maha ei löödud. Vitaliaanid sidusid vangid kinni, pistsid heeringatünnidesse ja naelutasid kaane peale. Kes sadamas veel elus oli, see kas värvati mereröövliks või nõuti tema eest lunaraha.

Vitaliaanide lõpp saabus 1400. aastal, kui Hansa otsustas kauplemist üha enam häirivad mereröövlid hävitada. Läänemerele saadeti laevad piraate jahtima. Nende tugikohti Põhjamere rannikul rünnati. Paljud vitaalivennad langesid lahinguis, paljud võeti kinni ja hukati.

Rektori poeg läks mere­röövliks
Kuigi Hansal õnnestus Läänemere läbi aegade suurim mereröövlite jõuk purustada, ei tähendanud see kaugeltki veel rahulikke aegu siinsetel vetel. Nii näiteks hoiatas aastal 1420 Tallinna keegi Janeke Hampmos, et merel liiguvad piraadid. 1438. aastal aga tungisid Rootsi, Soome ja Eesti piraadid Hiiumaa rannikule. Aasta hiljem nähti Ruhnu sadamas kurikuulsat piraati Ivar Flemingit. Tallinlaste laevu kimbutas toona ka Eestist pärit aadlik Calle Dönhoff, kes elas vaheldumisi Turus ja Tallinnas.

Tallinna rae vihatumaid vaenlasi sel ajal oli veel üks piraat, Alf von Molen. Tallinlased isegi süüdistasid Stockholmi raadi Moleni toetamises. 1436. aastal aga teatas Molen, et on nõus tulema Tallinna rae ette oma tegudest vastust andma, kui tagatakse tema julgeolek. Tallinna ta muidugi ei ilmunud.

16. sajandi algusest on teada lugu vaprast Uusikirkko kirikhärrast ­Magnus Bockist, kelle väike laev Tallinna lahel kaaperdati, ent kes vallutas selle piraatide käest tagasi. Pastoril nimelt õnnestus laevalt jullaga Tallinna põgeneda, kus talle tulid appi kaasmaalased. Laevale jäänud meeskond oli pandud teki alla luku taha, kuid neil läks korda ankruköis katki raiuda ning laev hakkas linna poole triivima. Siis aga saabus söakas kirikhärra koos kaaslastega, nad vallutasid laeva ja panid piraatidel käed raudu.

Röövid Läänemerel aga jätkusid. “Aastal 1563 septembris purjetas kogu Lüübeki laevastik üsna muretult Narva. Tagasisõidul aga võeti neilt rõõmutuju. Sel ajal, kui nad Narvas lossisid ja uut kaupa laadisid, olid r ootslased 12 laevaga valmis lüübeklasi Narva all vastu võtma, ning kui nad Kõrgessaare all kokku said, kaaperdati mõningaid lüübeklaste laevu,” kirjeldab Liivimaa kroonikas Balthasar Russow.

Tallinnal oli peagi taas põhjust piraatide ees hirmu tunda – 1568. aastal ähvardasid linna Danzigi mereröövlid. “Selsamal varakevadel tulid Danzigi piraadid kaheteistkümne laevaga hästi varustatult Tallinna alla ja heitsid Naissaare taga ankrusse, et Poola kuninga nimel sulustada sõitu nii Tallinna kui ka Narva poole. Need piraadid nõudsid Tallinna käest põletamise ähvardamisel kontributsiooni, kui nende nõudmisi ei täidetud. Kui nad nüüd peaaegu poole suve läbi Tallinna ees pidutsenud olid ning lõppeks teada said, et Rootsi kuninga laevad olevat lähenemas, taandusid nad jälle Danzigi poole,” jutustab Russow. Kaks aastat hiljem läks Danzigi piraatidel Narva all kehvasti. Inglased vallutasid mõned nende laevad ja andsid venelaste kätte, kes poosid 70 piraati üles.

Järgmise aastasaja piraatidest “kangelased”, kellest üks otsapidi ka Eestiga seotud, olid Tartu ülikooli rektori ­Jakob Skytte poeg parun Gustav Adolf ning Karl X Gustavi õuejunkur Gustav ­Drake. Aadlisoost piraadid röövisid ja tapsid merel, kuni 1663. aastal lõpuks kinni kukkusid. Skytte hukati, Drake aga oskas puhtalt välja tulla.

Võrreldes eelmiste sajanditega olid ajad siiski muutunud rahulikumaks ning kallaletungid laevadele Läänemerel vähenesid. 18. sajand aga andis piraadi-vabadusvõitleja, Narvas sündinud Stefan Löfvingi. Venelastega vapralt võidelnud ning nende laevu röövinud Löfving kuulutati pärast Soome iseseisvumist 1917. aastal vaat et lausa rahvuskangelaseks. Löfvingi saagiks langesid ka Eestist tulnud laevad. “29. juulil (1718) kaaperdasin Vene aluse, mis oli tulnud Tallinnast, lastiks 70 tünni soola, 200 leesikat tubakat,” kirjeldas piraat oma päevikus.

18. sajand siiski andis veel ühe legendaarse mehe, keda vähemasti rahvajuttudes on seostatud laevade röövimisega. See oli Hiiumaa Suuremõisa parun Otto Reinhold Ludvig von ­Ungern-Stern­berg (1744–1811) ehk Ungru krahv. Teda nimetati ka randröövliks, kes süütas valetulesid ja juhtis sel kombel laevu madalikule. Neid lugusid ei ole aga suudetud tõestada. Küll peitis ta oma mõisas karile jooksnud laevadelt saadud saaki – “mere õnnistust”.

Mereröövlilegende liigub Eestis teisigi. Nii elanud Prangli saarel aastasadade eest piraatide naispealik ­Helena, kellest vabanemiseks tulnud saarel kuusemets põlema panna ning kes peitnud oma kulla Ülesaare luidetesse. Naispiraat Helena võis tõepoolest olemas olla. Tema kuld muidugi on tänaseni leidmata ja kes teab, ehk Naissaaregi maapõu varjab mereröövlite veriseid aardeid.

Teatrimaja oli arheoloogidele kullaauk 15.12.2009 Jüri Saar

Foto: Silve Annuk

Kolm keskaegset ruumi, rikkalikult ahjukahleid, hulk toidunõusid ja Põhjasõja-aegne töökorras kahuripomm – need tänavuse arheoloogia-aasta põnevaimad leiud annavad uurijatele tööd aastateks.

«Tartu kõigi aegade kõige terviklikumalt säilinud keskaegse hoone ruum, mis on maa seest välja kaevatud,» tõstis Tartu linnaarheoloog Romeo Metsallik kõhklemata esile mänguasjamuuseumi teatrimajas olnud väljakaevamised, mis tema meelest tänavusest arheoloogia-aastast kõige olulisemana meelde jääb. Keskaegsetest hoonetest ei ole Tartus palju nähtavat säilinud, kui Jaani kirik ja toomkiriku varemed välja arvata.

Kaevamisi juhtinud Aivar Kriiska täpustas, et ühest elamust kaevati välja suisa kaks ruumi ja teisest elamust ruumi osa. Keskaegseid ruumiosi on Tartus avatud tema sõnul mõnes kohas ka varem, aga et hooned nii suures mahus on säilinud, oli üllatus.

Kõik osad on kaks meetrit kõrged ehk säilinud on alumise korruse müürid põhikorruse alustaladeni. On vaheseinu, on aknaavad ja trepp, mis viib alumiselt korruselt põhikorrusele, lisaks kerishüpokaustahi ehk keskaegne küttesüsteem.

Lugu selgineb

Kriiska ütles, et lugu on selgeks saamas. Selles paigas on vähemalt 14. sajandi alguses olnud puithooned, aga võib-olla ka juba 13. sajandi lõpus.

Seejärel, 14. sajandi keskpaigas (kinnitavad radiosüsiniku meetodi uuringud) on asemele ehitatud kivist majad, mis tõenäoliselt said Põhjasõjas kannatada. Kui 1753. aastal tänapäevani säilinud maja ehitama hakati, kasutati keskaegsed müürid ära.

Maja ehitati nende peale, osa ruume ja kahe maja vaheline osa tehti keldriteks, osa ruume täideti ehitusprahi ja sodiga. Seetõttu on arheoloogilist leiumaterjali rikkalikult alates 16. sajandist kuni 18. sajandi esimese pooleni. On tavalisi leide ja haruldasi ning seejuures hästi palju – üle kümne tuhande eseme ja nende fragmendi.

Eriti väärtuslikuks hindas Kriiska rikkalikku kahhelkivide materjali, mille uurimine on alanud. On reljeefseid kive inimese kujutisega ja taimsete ornamentide motiive. Võimalik peaks olema teha õige mitme kahhelahju rekonstruktsioonid ning anda kahhelahjude uurimisloole üsna palju lisamaterjali.

Seni veel ei ole selge see, mitme ahju kivid need on, kes need tegi või kust need pärinevad.

Põnevaks hindas Kriiska ka Põhjasõja ajast pärit suurt pommi, mis oli miskipärast jäänud lõhkemata. Uuringud on alanud ja praeguseks on pommi seest uurimiseks välja võetud ka püssirohi.

Ümara pommi sisse oli puistatud püssirohi ja ava ette löödud puupunn, mis oli seal nüüdse leidmiseni. Sõja ajal pandi linna heitmise eel samast avast sisse süütenöör ja süüdati.
Kolmas uurimissuund, millega töö käib, on laua- ja keedunõud.

Terveid ja tükkidest kokku kleebituid on kümmekond, lisaks hulgaliselt fragmente. Lisaks neile savinõudele on ka klaasist jooginõude detaile.

Neljas uurimissuund tegeleb kompleksi arheoloogiaga.

Kriiska ütles, et selge on, et need olid keskaegse kodaniku elamud, aga tõenäoliselt ei saa kunagi täpsemalt teada, kes seal elasid. Küll aga tuli keskaegse kodanikumaja kohta palju infot. On ka münte ja ehteid, nii et uurimismaterjali jagub aastateks.

Valik leidudest jõuab teatrimaja avamise ajaks ka sealsesse väljapanekusse.

Küüni tänava pomm

Põhjasõja-aegse pommiga üllatas uurijaid ka Küüni tänav, mis tänavu sügisel sai uue sillutise. Arheoloog Rünno Vissak ütles, et pomm oli tükkidena jäänud just sinna, kuhu see kukkus.

Arheoloogidele oli suur rõõm ka keskaegsete hoonete alusmüüride väljapuhastamine, milles nii akna- kui ukseavad. Oli iseloomulikke esemeleide ja avati ka muinasaegset kultuurikihti.
Kuigi linnavalitsusel oli plaan hoonete müüre ja ka Põhjasõja-eelset tänavasillutist läbi klaasakna vaatamiseks panna, on müür ilmastikumõjude eest kaitsmiseks uuesti maha maetud.

Vissak osales ka uuringutel Vanemuise tänaval, kus uushoone ehituse tõttu kaevati pikk kraav.

Arheoloogi meelest on kõige põnevam, et nüüd on võimalik kihtide ristlõigete abil omavahel ühendada kaubamaja krundi, postimaja ala ja Vanemuise-Ülikooli nurka kerkiva uushoone ala kaevamistel saadud teadmine.

«See on ülim rõõm, kui kasutada püha Franciscuse määratlust,» ütles Vissak.
Esemeleidude poolest oli kaevand tavaline.

Üks mõistatus ilmnes ka. Nimelt tuli otse praeguse Ülikooli tänava keskelt ilmsiks savi võtmise auk, aga Vissakut huvitab, kust kohast siis tee kulges. Linnamüüris värav ju oli. Muidugi on Vissaku sõnul ka võimalik, et savi kaevandamine käis 13. sajandil ja värav tehti 14. sajandil.

Ootamatu savinõu

Akadeemia tänavalt tulid lasteaia tehnovõrkude rajamisel välja 11.–13. sajandist ehk noorema rauaaja perioodist pärineva keraamilise nõu tükid. Romeo Metsallik ütles, et sellest kohast ei leitud ei kultuurikihti ega sütt, mis viitaks lõkkekohale. Ta lisas, et tol ajal olid selles kohas ilmselt põllud, mitte asula, ja võimalik on, et nõuga oli toitu kaasa võetud.
Kildudele pöörasid tähelepanu seal tööd teinud firma Giga töötajad.

Küll on tolle ajastu kultuurikihti varem leitud paarsada meetrit eemal Koidula tamme juurest, mis kasvab Akadeemia, Pepleri, Tiigi ja Vanemuise tänavaga piiritletud kvartalis. Kultuurikiht oli umbes 70 sentimeetri sügavusel.

Leitud kildudest nõu kokku panna ei õnnestu, küll lasevad need aimata selle kuju ja seda, et 10-sentimeetrise läbimõõduga nõu oli kaetud ebakorrapärase joonornamendiga .

Amazonasest leiti senitundmatu tsivilisatsiooni jäänused 11.12.2009

Brasiilia ja Boliivia piirialalt avastati pärast metsa maharaiumist senitundmatu tsivilisatsiooni jäänused.

Amazonasest paljastunud kohast üle lendamisel nägid arheoloogid teede abil seotud inimasustusi ja geoglüüfe, kirjutab New Scientist.

Kokku leiti 260 erinevat märki, mis viitasid kunagistele inimasustustele.

Siiani on levinud arvamus, et Amazonase läbipääsmatutes vihmametsades ei olnud arenenud tsivilisatsiooni nagu läänes asuvate Andide piirkonnas, kus elasid kuulsad inkad.

Kuid metsade maharaiumine ja satelliitfotod räägivad nüüd hoopis teist juttu.

«Iga päev avastame midagi uut. Selle kultuuri jäänused on väga erineva kujuga, on ruute, ristkülikuid, kuid ka ümaraid, kaheksanurkseid ja koonuse kujuga ehitisi. Samas on ka palju maapinnale joonistatud geoglüüfe,» selgitas Parà ülikooli arheoloog Denise Schaan.

Uus avastus kinnitab teooriat, et 15. sajandil oli praegustel Põhja-Boliivia ja Lääne-Brasiilia aladel omavahel seotud inimasustuste võrgustik.

«Leid näitab, et Lääne-Amazonas oli enne eurooplaste sissetungi tihedalt asustatud. Avastatud inimasustuse ja geoglüüfide rajamise aeg ei pruugi siiski kattuda,» selgitas Soome teadlane Martti Pärssinen.

Geoglüüfid on 11 meetri laiuseid ja 1 -2 meetrit sügavad kanalid maapinnal. Nende läbimõõt ulatub 90 – 300 meetrini. Viimased sellised tehti 13. sajandil.

Väljakaevamistel paljastusid mitmed igapäevaelus kasutatud asjad. Osades külades oli märke elutegevusest, teistes mitte. Arvatakse, et need viimased olid vaid tseremoniaalpaigad.

Arheoloogide kinnitusel leidub ka niinimetatud kindluskülasid. Sealsed ehitiste jäänused näitavad, et need olid rajatud kaitse eesmärgil. Osa ehitisi aga on suunatud põhja, mis võib viidata sellele, et need omasid astronoomilist tähtsust.

Teadlaste sõnul ei ole nad veel leidnud märke, et Amazonase tsivilisatsioon ehitas püramiide või neil oli oma kirjakeel.

«Tegemist on siiski küllaltki arenenud kultuuriga, nende puhul ei olnud tegemist isoleeritud kogukondadega,» selgitasid arheoloogid.

Kuigi inkade alad laiuvad uuest avastatud paigast vaid 200 kilomeetri kaugusel, ei leitud sealt siiski märke inkade kohta. Teadlaste sõnul ei ole avastatud geoglüüfidel midagi pistmist inkade geoglüüdide ega kultuuriga.

Tornio jõe ääres elati juba 11 000 aastat tagasi 04.12.2009

Rootsi arheoloogid avastasid Soome-Rootsi piiriäärset ala uurides, et inimesed elasid Tornio jõe ääres juba 11 000 aastat tagasi.

Arheoloog Olaf Ostlundi sõnul on Norrbotteni läänist Pajalast leitud inimasustuse jäljed Põhja-Rootsis ühed vanimad, kirjutab icenews.is.

Inimasustuse jäänused leiti rutiinsete uuringute käigus, mis korraldati seoses uue kaevanduse rajamisega.

Esimesed esemed tulid päevavalgele juba selle aasta septembris. Süsinikmeetodil uurimine näitas, et need on 10 000 – 11 000 aasta vanused.

«Tornio jõe äärest võiski oodata üsna vana asustuse jälgi, kuid me ei arvanud, et see võib nii vana olla. Ootasime daatumit, milles on neli, mitte viis numbrit,» selgitas arheoloog.

Uurijad võrdlesid saadud leide viis aastat tagasi ligidal asuvast Kangoforsist avastatud leidudega. Leiti, et Pajala piirkonna asustus on 1000 aastat vanem.

Ostlundi sõnul sundisid 1980. aastatel leitud 6000 aasta vanuste kiviaegsete elukohtade avastamine Rootsi põhjapiirkonna asustamisaja daatumeid muutma.

«Varem arvati, et kiviajal ei ulatunud inimasutus nii kaugele põhja, vaid inimesed elasid Lõuna-Rootsis, kus oli märgatavalt soojem,» selgitas Ostlund.

Tornio on jõgi Rootsis ja Soomes.

Jõgi algab Rootsist Kiruna vallast Torneträski järvest. Ülemjooksul voolab Tornio valdavalt kakku. Junosuandos jõgi hargneb, suurem osa vett voolab Tärendö jõkke. Pärast Muonio suuet voolab valdavalt lõunasse. Alates Pajala valla lõunapiirist on Tornio Soome ja Rootsi vaheline piirijõgi.

Tornio jõgi suubub Põhjalahte.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Arheoloogide uurimistöö peatas Tallinna-Narva maantee renoveerimise 25.11.2009 Erik Kalda, Põhjarannik

Ida-Virumaal Kukruse juures tuli Tallinna-Narva maantee renoveerimise käigus päevavalgele muistne matmispaik, mistõttu tuli seal tööd peatada, kuni arheoloogid on piirkonna läbi uurinud.

«Kopajuhi tähelepanu köitis kõigepealt üks noatupp,» rääkis muinsuskaitseameti Ida-Virumaa vaneminspektor Tõnis Taavet, kelleni jõudis info leitud matmispaiga kohta eelmisel kolmapäeval.

Läinud nädala lõpus saabus Tartust ka arheoloogide grupp, et kindlaks teha matusepaiga vanus. Arheoloogiliste eeluuringute käigus selgus, et leiukoha näol on tegemist hilisrauaaegse (12.–13. saj.) maa-aluse laibakalmistuga, mis on panusterohke ning omab arheoloogiliselt väga olulist väärtust, teatas Taavet oma kirjas tee-ehitajale.

Tagamaks Kukruse hilisrauaaegse kalmistu säilimist muutumatul kujul ning kaitsmaks seda kõrvaliste isikute ja detektoristide rüüste eest, palus muinsuskaitseamet tee-ehitajal kohe tagada leiukohal ööpäevaringne mehitatud valve. «Valve on vajalik kuni arheoloogiliste uuringute lõppemiseni leiukohal,» seisis Taaveti kirjas.

Arheoloogide gruppi juhtinud arheoloogi Tõnno Jõnuksi sõnul pole ta kindlasti rõõmus, et see avastus just nii ilmsiks tuli. «Kindlasti poleks see pidanud sel kombel ilmsiks tulema ning matmispaik oleks võinud enne teada olla. Arvestades kõike seda ning ka ilmaolusid, tuleb läbi viia päästekaevamised, mis kindlasti pole leiu seisukohast hea,» lausus arheoloog.

Seda, kui kaua asjatundjatel muistse kalme läbikaevamine aega võtab, ei osata öelda, sest matmispaiga ulatus on veel teadmata. «Esmalt tuleb kindlaks määrata uuringuala suurus ja metoodika, siis selgub ka tööde kestus. Usun, et see selgub nädala jooksul,» sõnas Taavet. Ta lootis, et arheoloogilised tööd on võimalik läbi viia veel selle aasta sees.

Maanteeameti teatel pole teetööde jätkumise aeg selles paigas selge enne, kui muinsuskaitse on oma hinnangu andnud. Samas lisati, et enne ehitustööde algust ei olnud ametil aimugi, et selles paigas midagi sellist võiks asuda.

Taaveti sõnul on vestlustest arheoloogidega selgunud, et tee-ehitusel päevavalgele tulnud leid on haruldane kogu Eesti kontekstis. «Olen aru saanud, et midagi samaväärset pole viimase 20 aasta jooksul leitud,» sõnas ta.

Kukruse matmispaik võib avardada teadmisi muinaseestlastest

Tallinna-Narva maanteel Kukruse mõisa lähistel tee-ehituse käigus välja tulnud 12. sajandi matmispaiga põhjal loodavad teadlased aimu saada, kuidas elasid eestlased enne muistset vabadusvõitlust.

Päästekaevamised algasid lõppenud nädalal, täna oli arheoloogidel näidata sajanditevanuseid luustikke ja rõivakaunistusena kasutusel olnud imepisikesi pronksspiraale ja -liistakuid, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».

Matmispaik pärineb ristirüütlite eelsest ajast, kuid inimesed on maetud kristlike tavade järgi. Kas sellest võib leida kinnituse, et ristiusk oli Eestis juba enne, kui see meie maile tule ja mõõgaga toodi?

«Mõned elemendid viitavad kas kristliku traditsiooni tundmisele või mõjule, sest kalmistul on ida-läänesuunalisi matuseid, mis on kristliku traditsiooni tunnus, ja on panuseid, mis viitavad Taani 1192. aasta ristiretkele, aga see on esialgne hüpotees ja töö selles suhtes käib,» rääkis OÜ Muinaslabor arheoloog Mari Lõhmus.

Kukruse tee alt on seni leitud 17 muinasaja hauakohta

Arheoloogiliste eeltööde käigus on Tallinna-Narva maantee Kukruse vana teelõigu alt seni leitud 17 muinasaja hauakohta, kuid matmisala võib olla suurem.

Vana tee kooritud pinna alt leitud hauakohad asuvad alal suurusega 50 korda 10 meetrit. Matusepaik võib ulatuda veel harutee alla, mis on praegu üles võtmata. Piki teed matmispaik ei laiene, rääkis BNS-ile reedel muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ants Kraut.

Krauti sõnul näitab esmalt leitud noatupp, et tegemist ei ole mingi loomamatuse või sõjamatustega. Tema sõnul on enne lahtikaevamist veel leitud pronksist väike spiraal ja savinõu.

«Huvitavamad leiud on kindlasti ees,» ütles Kraut. Tema sõnul on tegemist haruldase leiuga ning on väike ime, et see on tee all säilinud.

Kraut kiitis Talteri kopajuhti, kes ühel Eesti selle aasta suurimal pinnase teisaldustööl muinasaegse noatupe leidis.

Pinnas on Krauti sõnul arheoloogiliseks kaevamiseks suhteliselt raske, kruusane. Päästekaevamised viiakse kava järgi läbi umbes 30 päeva jooksul, kuid seda võib takistada külm ilm, mis pinnase külmutab ning siis arheoloogid kaevata ei tohi. Matusekoht on Krauti sõnul tõenäoliselt pärit 11.-12. sajandist.

Ka vanu egiptlasi vaevasid südamehaigused

Teadlaste kinnitusel ei ole südamehaigused tänapäeva nähtus, vaid neid põdesid ka vanad egiptlased.
REKLAAM
USA ja Egiptuse arheoloogide meeskond uuris Kairo muuseumis asuvat 22 muumiat, kirjutab BBC.

Kõik muumiad pärinesid Vana-Egiptuse kõrgkihist ning nende toidulaud oli rikkalik. Uuritud elasid millalgi ajavahemikus 1981 eKr. kuni 344 pKr.

Need inimesed palsameeriti pärast surma, kuna nad olid kas vaarao lähikondlased või siis preestrid.

Teadlased kasutasid muumiate uurimiseks röntgenit.

22 muumiast 16 oli süda pärast palsameerimist kehasse jäetud. Üheksal muumial avastati ateroskleroosist tingitud arterite kõvastumist.

Ateroskleroosi puhul tekivad arterite seintele naastud, mis ahendavad arterit ning takistavad verevoolu. Neid tekib nii pärgarteris, ajuarteris kui ka alajäsemetesse verd viivates suurtes arterites.

45 eluaastast vanemana surnud kaheksast isikust seitsmel avastati arterite kõvastumine. Nooremalt surnutel oli igast kaheksast ainult kahel see probleem. Mees- ja naismuumiate südamehaigustes erinevusi ei olnud.

Uurijad lisasid, et kuigi iidsed egiptlased ei suitsetanud tubakat, ei söönud kiirtoitu ning neil ei olnud istuv eluviis, ei olnud nad siiski kütid-korilased.

Vana-Egiptuse põllumajandus oli arenenud ning kõrgema sotsiaalse kihi toidulaual oli pidevalt liha.

«Me ei tea kindlat põhjust, miks vanadel egiptlastel ateroskleroos tekkis, kuid teame, et seda võisid põdeda ja selle tagajärjel surra üsna paljud,» selgitas California ülikooli arheoloog Gregory Thomas.

Ta lisas, et haigust käivitavateks teguriteks võis olla geneetiline eelsoodumus ning elukeskkond.

«Peaksime südamehaiguste riskifaktoreid vaatama laiemalt, mitte ainult tänapäeva kontekstis,» nentis uurija.



Toimetas Inna-Katrin Hein

Iidne maiade linn Calakmul paljastas saladuse 10.11.2009

Hiljuti Mehhikost iidsest maiade linnast Calakmulist avastatud seinamaalingud annavad ülevaate tavaliste maiade igapäevaelust.

Seinamaalingud avastati Guatemala piiri lähedal asuva püramiidehitise uurimisel, kirjutab LiveScience.

USA Pennsylvania ülikooli arheoloogi Simon Martini kinnitusel ei osanud nad monumendist selliseid jooniseid oodata.

«Iidsete maiade ehitiste jäänuseid on uuritud üle 100 aasta, kuid Calakmulist avastatu on erakordne, kuna varem ei ole midagi sellist kuskil ette tulnud,» selgitas Martin.

Martin lisas, et maalingutes on ära toodud kõik tollased ühiskonnakihid ja nende peamised tegevused.

Maiad nagu ka paljud teised Ameerika mandri varajaste kultuuride esindajad, jätsid tulevastele põlvkondadele endast palju märke maha.

«Maiad on püramiidi rajanud ühe vanema ehitise peale, see ehitis koosneb mitmest kihist nagu sibul. Kui ülejäänud vanemad osad kas lammutati või need lagunesid, siis ühiskonna struktuuri ja igapäevaelu tegevusi kujutavat osa hoiti hoolega alles. Sellel oli peale pandud kaitseks paks savikiht. Tundus, et sellel oli maiade jaoks eriline tähendus,» selgitas arheoloog.

Iidsed maiad on kujutanud inimesi näiteks toitu valmistamas. Iga kujutise juures on isiku nimi ja tegevuse kirjeldus. Inimest tähistati sõnaga «aj», sellel järgnes toiduaine nimetus, millest rooga valmistati.

«Näiteks pildil, mille juures on väljend «aj ul» (umbkaudne tõlge – maisileotise jooja) on mitu meest suure potitäie keedetud maisijoogiga. Üks neist joob seda. Teisel pildil aga kaks isikut, kelle juures on väljend «aj mahy» (umbkaudne tõlge – tubakamees). Ühel neist on mingi terav asi, millega ta tubakalehti tükeldada, teine aga sööb tubakalehti,» interpreteeris arheoloog leide.

Uurijate sõnul ei ole selliseid maiade jooniseid varem leitud.

«Maiade kultuuris mängis mais tähtsat rolli, see oli nende põhitoidus. Iidsete maiade sõnad maisi kohta on säilinud muutunud kujul tänapäevani ja kajastuvad praeguste maiade kultuuris,» nentisid arheoloogid.

Pole teada, kas Kesk-Ameerika džunglid veel selliseid seinamaalinguid peidavad.

«Suur osa maiade kultuurist ja kirjutistest on hävinenud. Sealne kliima ei ole nagu Egiptuses, kus kirjarull võib säilida 5000 aastat. Kesk-Ameerikas on niiske ja niiskus hävitab mälestusmärke,» selgitas Martin.

Arheoloogid jätkavad leiu uurimist ja loodavad teha kindlaks, mis otstarbel maiad säilitasid tavainimesi kajastavat seinamaali suure hoolega.

Maiade kultuur õitses Kesk-Ameerika 250 kuni 850 pKr. Calakmul on kantud maailmapärandi nimekirja.

Nazca tsivilisatsioon aitas enda hävingule kaasa? 02.11.2009

Teadlaste sõnul kaevasid Lõuna-Ameerika Nazca tsivilisatsiooni liikmed endale ise augu ja otsustasid saatuse, kui võtsid maha oma viimase kaitsevalli – metsa.

Arheoloogide arvates suri Nazca kultuur lõpuks välja kliimamuutusest tekkinud järjestike üleujutuste tagajärjel, kirjutab timesonline.co.uk.

Peruu aladel Ica ja Rio Grande jõgede orgudes eksisteerinud kultuuri õitseaeg oli 200 – 500 pKr. Tänapäeval tuntakse seda kultuuri eelkõige müstiliste maapinnajooniste, Nazca joonte järgi.

Need geoglüüfid kujutavad mitmesuguseid objekte ja loomi, kaasa arvatud ahve, laamasid, haisid ja linde. Arvatakse, et neil joonistel oli religioosne ja astronoomiline tähendus.

Kuid šveitslase Erich von Dänikeni arvates viitavad Nazca jooned hoopis kosmiliste võõraste külaskäikudele.

Väljakaevamised näitasid, et Nazca kultuur hääbus ja kadus üsna kiiresti millalgi ajavahemikul 500 – 600 pKr.

«Nazca tsivilisatsiooni asupaikades on näha mitmeid märke elukorralduse muutusest. Inimjäänuste uurimine näitas, et eluiga langes ning laste suremus kasvas. Tundub, et juhtus midagi kohutavat. Maha jäeti ka tähtsaim tseremoniaalpaik Cahuachi,» selgitas Cambridge´i ülikooli arheoloog David Beresford-Jones.

Uurijate arvates võis Nazca tsivilisatsioonile saada saatuslikuks äärmuslik El Niño`st põhjustatud kliimamuutus. Kliimamuutusega kaasnes lõunapoolkeral temperatuuri tõus ja pikaajalised vihmasajud.

El Niño ilmastikunähtuse puhul Vaikse ookeani idaosa pinnakiht soojeneb. Sellega kaasnevad vihmasajud tavaliselt kuiva kliimaga Peruu ja Ecuadori rannikul.

Beresford-Jones võrdles tänapäeva kõige raskemat, 1998. aasta El Niño`t ja Nazca kultuuri väljasuremisperioodil Peruus aset leidnud kliimamuutust.

1998. aastal ujutasid El Niño`st tingitud tugevad vihmasajud tänapäeva Ica linna üle. Arvutisimulatsioon näitas, et iidsel El Niño tagajärjed olid Ica orus, kus asus üks Nazca kultuuri peamistest asualadest, veelgi katastroofilisemad.

Ica oru madalamas osas, mis praegu on kõrb, kasvasid kunagi hästi vastupidavad huarango puud. Nad võivad elada kuni 1000 aastaseks.

Need puud olid Nazca tsivilisatsiooni ühed alustalad, olles nii ehitus- kui ka küttematerjaliks.

Teadlaste sõnul hoidsid huarango metsad ökoloogilist tasakaalu ning takistasid erosiooni.

Iidsete puujäänuste uurimine näitas, et enne suuri üleujutusi oli enamik puid maha raiutud, metsa asemel laiusid maisi- ja puuviljapõllud.

Metsa langetamine aga võttis ära ka kaitsva barjääri, mis Nazca kultuuri oleks El Niño`st tingitu eest kaitsnud.

«Selle katastroofilise sündmuse käivitajaks oli inimühiskond, võttes maha neid selle eest kaitsvad puud. Loomulikult mängis rolli ka mõningane kliimamuutus, kuid Nazca inimesed on ikkagi osaliselt oma väljasuremises süüdi,» nentis arheoloog.

Metsa peaaegu jäägitu maharaiumise süüks saab panna ka Lihavõttesaare kultuuri ning Kagu-USAs kunagi eksisteerinud Anasazi kultuuri hääbumist.



Toimetas Inna-Katrin Hein

Kunagised raketišahtid valmistavad peavalu 31.10.2009 00:00 Taimi Käos, reporter

Sügava šahti serv on maapinnaga tasa. Üks vääratus ja oledki sügavikus.

foto: Taimi Käos/Valgamaalane

TV reporter Jüri Muttika laskub trossi mööda šahti põhja, kus ootab inkassofirma esindaja Ants Päär, kes selgitab, et põhjas oleva väärt metalli tõstab üles nüüd tema.

Vilaski raketibaasi juhtimiskeskus ja neli šahti koos sinna juurde kuuluvaga on eraomaniku valduses. Rajatise seisund halveneb üha ja selle tulevik on ebaselge.



Loe probleemist koos keskkonnaministeeriumi juristi kommentaariga pikemalt ajalehest.

Paide Vallimäel tulid ilmsiks maa-alused käigud 16.08.2009

Rainer Eidemiller osutab Vallimäe Tallinna tänava poolsel küljel paiknevale käigule, mis võiks tema hinnangul tugeva klaasi all linnusekülastajatele eksponeeritud olla.

foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Möödunud kolmapäeval ilmusid Paide Vallimäe ümberehitustööde käigus maapõuest nähtavale seni teadmata olnud linnusekäigud, rahapuudus takistab leidu uurimast.

Paide Vallitorni juhataja Jaak Salmar teadis öelda, et kui pooljuhuslik avastus leiab kinnitust, on see oma vanuse tõttu harukordne mitte ainult Eestis, vaid ka Läänemere-äärsetes riikides ja Skandinaavias.
Salmari hinnangul on arheoloogiliste väljakaevamiste tegemine nüüd ainuõige ja hädavajalik samm. Ehitustööde ajal Vallimäel järelevalvet tegev arheoloog Peeter Piirits ütles, et kuigi samasuguseid bastione esineb paljudes keskaegsetes linnustes, on Paide kaitsetornid erakordsed seetõttu, et need on aja jooksul muutumatuks jäänud.

Paide kiriku tornikiivri muna pakkus halba üllatust 04.11.2009

Fotod: Algur Kaerma

Kolm nädalat tagasi tõsteti remondis olevalt Paide kirikult maha tornikiivri muna, kust avastati arhiivikapsel.
Täna avas sepp Maidu Müürissepp oma töökojas kapsli, kust tulid välja vettinud paberid.

EELK Paide Püha Risti kogudus õpetaja Algur Kaerma ütles, et nööriga kokku köidetud pabereist oli esialgu võimatu midagi välja lugeda. «Üürikese tahenemise järel eristas silm mõningaid numbreid, kuid dokumendi tekstiosa jäi endiselt loetamatuks,» lausus ta.

Kaerma lisas, et pärast kapsli pinna lähemat uurimist luubiga leidis sepp Maidu Müürissepp vasktoru pinda läbiva prao, mis ilmselt oligi põhjustanud vee sattumise kapslisse ja suure kahjustuse ürikule.

Kaerma sõnas, et pärast nõupidamist politsei kriminalistikalabori ja muinsuskaitseameti Järvamaa peainspektori Tiit Schvedega otsustati ajalooline leid ööseks sepikotta tahenema jätta ning anda homme üle muinsuskaitseameti esindajaile, kes langetavad otsuse üriku edasise ennistuse asjus. (JT)

Eduard Rajari: Vaade Vana-Pärnu kalmistule - Eduard Rajari, muinsuskaitsja ja kalmistuinventeerija

Muinsuskaitsespetsialist Eduard Rajari.

foto: Urmas Luik

Lõpule on jõudnud Vana-Pärnu kalmistu inventeerimine. Töö käigus sai täpsustatud kalmistu plaan, märgitud sellele piirded ja tähised, kirjutatud üles tekstid, pildistatud hauaplatsid. Nii moodustub andmebaas kalmistu edasiseks haldamiseks, selle ajaloolise miljöö kaitsmiseks ja kalmude leidmiseks.

Vana-Pärnu kalmistu esimene inventeerimine toimus 1980. aastal. Urmas Selirand ja Kalle Lange tegid ära suure ja põhjaliku töö, mis on hea võrdlusmaterjal praeguse seisu hindamisel. Eriti hinnalised on kalmistu ajaloo ja selle uurimiseks kasutatud materjali analüüs ning fotomaterjal.

Üldmulje

Vana-Pärnu kalmistu suvine heakord on rahuldavana hoitud. Teid puhastatakse, muru trimmerdatakse, prügimajandus on paigas. Üle piirete ja tähiste valitseb loodus, kõik on roheline. Pärnu vanima kalmistu üle aegade kulgev hõng on tajutav, rahustav ja kosutav.

Vana-Pärnu kalmistut, eriti selle Haapsalu maantee poolset külge, ei saa siiski rahupaigaks nimetada. Valitseb lakkamatu monotoonne tugev liiklusmüra, mida “elustab” palju kordi päevas sireeniautode kile hädahüüd.

Kindlasti on häirivaks kujunenud õhtuti kabeli ümbrusesse ja Põllu tänava kuuritagustesse kogunevad noortekambad. Mõni noor kasutab kalmistuteid velodroomina, mõni elab oma tunge välja lõhkumisega. Kabeli seinal olnud kalmistu plaan on lõhutud just selliste poolt.

Kalmistu on kujunenud mitme inimpõlve jooksul väga tihedana, vaheradadeta. Sageli ei ole peetud kinni matuseridadest. See ei tekita probleeme ainult hooldajatele, vaid matuselistelegi. Naaberplatse tallamata omadele ligi ei pääse.

Vana-Pärnusse on maetud tuntud kultuuri-, majandus-, spordi- ja muude alade tegelasi. Peale üldteada isikute (kirjanikud Elisabeth Aspe, August Sang, Kersti Merilaas) on kalmistule maetud näiteks näitleja J. Küüts, tõlkija ja pedagoog S. Holberg, naisteajakirjade väljaandja J. Joost, luuletaja M. Krimm, raadioinsener E. Jakoobi, pedagoog ja Naiskodukaitse esinaine E. Lippmaa, rida muusikuid, lauljaid, pedagooge, kirjamehi, samuti sportlasi, ühiskonnategelasi, tööstus- ja majandustegelasi, kapteneid.

Kalmistul on teadaolevalt 33 Vabadussõjast osavõtnu ja Vabadusristi kavaleri haud. Kadunud kalmudest on sel suvel, tõsi küll, seni hüpoteetiliselt, õnnestunud kindlaks teha koolmeistri ja õpikute autori Aabram Holteri, Eesti esimese bibliograafi ja kirjamehe Mihkel Jürgensi ning luuletaja, rahvaluulekoguja ja toimetaja Jaan Otstaveli kalm. Täpsemad teated nende ja teistegi Vana-Pärnusse maetute kohta on alati oodatud. Kalmistu üks omapärasid on maetute tegevusalade või hobide märgistamine hauakividel. Nii võib kivisse raiutult leida alasi haamriga, kaluri süüdvestri ja noodaga, trombooni ja akordioni, aga ka autobussi ning jahipüssi koos sarve ja jahipaunaga.

Alles ja kadunud

Vana-Pärnu kalmistu ajalugu ulatub 14. sajandisse, ehkki tollase piiskopliku kalmistu kattuvus praegusega on küsitav. 1914. aastaks ulatus kalmistu Kollisti nahavabrikust kalmistut risti läbinud ojani, ojasängi markeerib praegu väljak. Veidi varem rajati õigeusu kalmistu, mis on sulandunud märkamatuks praeguse kalmistu 22. ja 23. kvartalisse. Kalmistu on tänapäevase suuruse saanud vähemalt kolme laienemisega.

Kalmistu pühitsustamm asub 13. kvartalis. Samasugused puud on kunagise Nikolai kiriku juures Peeter I tamm, Alevi kalmistul Katariina II tamm. Kellele pühitseti Vana-Pärnu tamm? Kas keegi veel mäletab?

1960. aastatest on kalmistule intensiivselt peale maetud. Varasematest matustest on jäänud vähe kirjeid, enamasti säilinud malmristidel, alles on 1930. aastatel moodi läinud päitsikõrgendusi koos tahvlitega, kuid tahvlid on sageli uued. Veel on alles mõni vana hauatahvel, nende seas paar foolio- ehk rulluva lehe kujulist, riste ning sambaid. Toomata esile väga väärtuslikke hauatähiseid, tuleb tunnistada, et kõik, mis üle 50 aasta vana, on kalmistul säilitamisväärtuslik, kaasa arvatud lihtne separist.

Ajalooline üldpilt on halvasti säilinud, liiga palju traditsioonilisi hauatähiseid on viimastel aastakümnetel kadunud ja asendatud nüüdisaegsetega. Platside valdajad, suhtumata sageli küllaldase respektiga ajaloolistesse hauatähistesse, on kõrvaldanud malm- ja sepisriste ning asendanud need parasjagu moesolevate, sageli töötlemata servadega ebakorrapärase kujuga kivide või halva kvaliteediga tahvlitega.

1980. aastal loetletud viiest suurest hauaplaadist on alles kaks. Üks neist on oma algsest asukohast välja tõstetud ja nõjatub naaberplatsi piirdele. Ilmselt oli liiga raske, et jõkke veeretada. Vanim tollal leitud hauatähis – maltaristikujuline paerist (1809) on kadunud. Dolokivist ristidest on säilinud vaid kaks. 23st ristiga sambast on alles kaks, kadunud on erikujulised puuristid.

Ažuurse gotiseeriva motiiviga malmristidest, mida loetleti 149, on nüüdseks jäänud üks. Akantuslehemotiiviga kaunistatud 35 ristist ei ole alles ühtegi. Raudristegi on väga vähe ja neil pole enamasti nimetahvleid: vasevargad tegid puhta vuugi.

Kui enamikul kalmistutest on ristid hävinud purunemisel ja alles on kivid koos jalamitüngaga, siis Vana-Pärnus on tegemist ilmse ristide kokkukorjamisega. Pole ristikive, on vaid mõni katkine rist – näha, et kukkuvate okste ja puude lõhutud. Riste nagu poleks olnudki.

Teatud osa ristidest tõid aastaid tagasi viinalembesed mehed Sauga jõest välja ja viisid tollasesse Emexi vanaraualattu. Muinsuskaitse seltsi eestvõtmisel viidi need hoiule Alevi kalmistu kabelisse. Nende seas on üks tollal kirjeldatud ainulaadse dekooriga rist, samuti suur Jacoby perekonna rist (selle alussammas on praegugi uuskasutuses platsil II½).

Kadumas on betoonist valatud hauakastid. Praktilised, kuid kohmakana tunduvad kastid läksid moest ja paistavad tänapäeval pigem tülikate võõrkehadena. Ometi on need samuti ajaloolise kalmistu miljööd kujundavad elemendid, mida tuleb säilitada.

Mitmes kohas on kastid tõstetud mahajäetud platsidele, kus need nagu äravisatud asjad ikka mõjuvad võõrkehana. Alles on mõni pealt kinni valatud kast, betoonkääbas. Ühel on peal risti kujutis, teisel tekstki.

Materjalid ja loodus

Piiretest valitsevad arvuliselt 1960. aastatel moodi läinud kergesti teisaldatavad, kuid tihtilugu vildakile vajunud kõnnitee- või põrandaplaadid. Uuemad platsid on piiratud betoonist äärekividega. Võimalik, et selle muutuse kutsus esile tsentraliseeritult ja kohalikku omapära arvestamata antud betoonpiirete valamise keeld.

Nüüdisaegsetest ehitusmaterjalidest on kalmistule toodud juba kergkruusast ja põlevkivituhast ehitusplokke ja pinnakatteks fibokeraamilisi kunst-jänesepabulaid.

Levinud on plaaditud “põrandad”, isegi läikplaatidest. Piirdeid on ehitatud Columbia kivist ja muudest materjalidest. Olenevalt küll piirde ehitamise kvaliteedist, mõjub enamik ehitusmaterjale kalmistul õõvastavalt. Lausa naljakas on üht platsi kattev tekstiilvaip.

Kalmistu puistu on liiga tihe. Sellest tingitult ei ole kalmistul küllaldaselt valgust, et takistada samblike levikut. Tihe puistu vananeb kiiremini, väiksemagi tormiga murduvad puud ja suured oksad, purustades inventari. Palju on hooldamata ja suisa mahajäetud hauaplatse, mis sageli on võsastunud. Lokkab käestlastud sõnajalaareaal. Kevadsuviseks nuhtluseks on olnud künnivareste kolooniad, mis saastavad loodust ja hävitavad hauatähiseid: happelised rapped sööbivad tähistesse. Õnneks on neid oluliselt vähem kui aastate eest, kui kalmistul käimine oli sarnane Vene ruleti mängimisega.

Kui hauaplatse hooldavad valdajad regulaarselt, mõnda neist isegi kaks korda päevas, siis suur osa tähiseid on Vana-Pärnus kohutavas seisus, osalt loetamatuks sammaldunud tahvlid ja hauakivid, roostetavad raudristid. Värvimata on suurem osa malmristidest.

Piirete olukord pole suurt parem. Vähesed sepisaiad on hooldatud, vanad betoonpiirded lagunevad. Hekid on võsastunud, lokkab sõnajala- ja pihlenelavõsa.

Vähemalt osaliselt on hauatähiste hooldamatus tingitud oskuste puudumisest. Suures hädas on inimesed, kulutades asjata raha, tellinud uue tähise, kuigi vana on täiesti korrastatav ja sageli tehtud parema kvaliteediga kui uus. Kivitööde kvaliteet oli 1960.-1980. aastail üllatavalt halb ja sageli on tähised just selle tõttu isegi puhtana loetamatud.

Mis on paremaks muutunud? Kalmistule on lisandunud väärtuslikke hauatähiseid skulptuuride näol, restaureeritud on 19. sajandi klassitsistlik hauamonument, tänavu restaureeris skulptor Paul Uibopuu muinsuskaitseameti tellimusel kümmekond malmristi, ühe kiviristi ja kinnitas piirdeposti. Uute kalmutähiste kvaliteet on oluliselt paranenud. Ojasängi uhteorust on saanud ilus väljak.

Kuidas edasi?

Kõigepealt vajab kalmistu kindlakäelist kalmistuvahti. Nüüd, kui plaan on olemas, tuleks tähistada kvartalid, et kalmistul senisest paremini orienteeruda. Plaan võiks olla kõigile nähtav ja tähistatud kultuuritegelaste kalmudega nagu Alevi kalmistul. Platse tuleb edaspidi taaskasutamiseks välja anda muinsuskaitsega kooskõlas, eritingimuste alusel ja selliselt, et oleks võimalik kontakteeruda platsi valdajaga.

Platside kujundamisel peaks senisest rohkem kaasama kujundusspetsialistide nõuandeid ja projekte. Nii saadaks sobiv, maitsekas ja kõrvalplatsidega harmoneeruv kujundus. Mahukamad kujundustööd, samuti ehitiste rajamine kalmistule peaks olema kooskõlastatud nii muinsuskaitse kui linnavalitsusega. Vana-Pärnu elanikele tuleks korraldada koolitus tähiste hooldamisest ja suviti kaasata õpilasmaleva rühmad korrastustöid tegema. Olen ise nõus juhendama.

Tõusma peab kohalike elanike teadlikkus ajaloolistest väärtustest kalmistul. Kui väärtuslikust tähisest loobub omanik, ei suuda muinsuskaitsegi midagi teha. Tagantjärele trahvimine ei too hävitatud risti kalmule tagasi. Jätkuma peab piirete ja hauatähiste restaureerimine. Jõekalda kindlustamine on eluliselt vajalik, et haudade ridu ei uhutaks kevadiste suurvetega minema, samuti tuleks kallasrada kindlustada maalihke vastu. Kindlasti on tarvis vähendada radikaalselt puistu tihedust.

Kolme kuu jooksul kohtasin Vana-Pärnu kalmistul võõrkeeli kõnelevaid inimesi ja väiksemaid gruppe. Kindel on, et kõigile neist jäi kalmistust oma mulje. Küllap tehti sellest üldistusi Pärnugi kohta. Tore, kui need oleksid positiivset laadi.

Ennenägematu metallist urn üllatas Raadil rehitsejat - Jüri Saar

Alguses jäi Raadi kalmistu vanimas osas rehitsejatele silma mustrikatke. Lähemal uurimisel aga selgus, et maapinnast pole paljastunud mitte vana eseme kild, vaid päris suur ja hästi säilinud metallurn.

Leid tuli päevavalgele Raadi kalmistu Vana-Jaani osast. Linnaasutuse Kalmistu juhataja Aime Pärna polnud sellist asja varem näinud ega osanud ka arvata, kuidas see külili asendis maapõue sai. Oli see kunagi lihtsalt ümber kukkunud või sõja ajal pommiga lastud?

«Aga oli niimoodi maa sees, et isegi ülikooli aastapäevaks kalmistu koristamisel välja ei tulnud,» ütles Pärna.

Tartu kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Mets­­allik tõdes, et urn on kaheldamatult dekoratiivne ja haruldane. Midagi sellist ei ole ühelgi Tartu kalmistul varem leitud ja ka mujalt ei tea Metsallik sarnast.

Ta oletas, et leid on pärit 19. sajandist, kui Vana-Jaanis oli hulk väikesi kabeleid ja muid hauaehitisi, mis tänapäevaks on kõik hävinud. Arvatavasti kuulus urn neist mõne juurde.

Pärna märkis, et küllap oli jalaga urnil ka alusosa, millel oli kiri, kelle hauaga tegu, aga see alusosa on läinud kaduvikku. Õieti pole leiukoha lähedal ühtegi tekstiga hauatähist. Nii et teadmata on, kelle haualt urn pärit on.

Tegelikult on teadmata ka urni otstarve. Võibolla tõesti lihtsalt seest tühi kaunistus, aga mine tea. Romeo Metsallik ütles, et veel ei saa midagi välistada.

Praegu pole ka andmeid, kus see ese valmistatud on. Võibolla sealsama lähedal asunud Lellepi töökojas, kus valmistati kalmistutele metallist riste ja piirdeaedu.

Üle kahesaja aasta kasutusel olnud Vana-Jaani kalmistu on juba väikestviisi arheoloogiaobjektiks muutunud, muheles Metsallik, kui Pärna näitas ka kaunistustega savitükke, mis võisid olla hauaplatside piiritähised, aga ka hauaehitiste osad. Neid on maa välja andnud päris mitmeid.

Metsallik ütles, et pärast restaureerimist saab metallist urn üles Vana-Jaani kalmistule, kohta, kust see leiti.