Pealinn 17.05.2010
Autor: Oliver Õunmaa
Foto: Baltisaksa kunstniku Leopold von Pezoldi ettekujutus, kuidas võisid keskajal maikrahv ja –krahvinna pärast oma valimist Tallinna sisse sõita. Maal ise pärineb hoopis 1869. aastast ja ehib Suurgildi hoone ehk praeguse ajaloomuuseumi seina
Keskaja pidustustel maikuus püüdsid peenemad preilid aimata vahvate noormeeste seas tulevasi mõjukaid kaupmehi ning raehärrasidki.
Üks tuntumaid pidustusi keskaegses Tallinnas oli maikrahvi valimine kevadel, kui ilmad soojemaks läksid. Tõenäoliselt said maikrahvi pidustused siinmail alguse juba Taani võimu ajal. Kahjuks on nende kohta säilinud üsna vähe dokumente, neist vanim pärineb 14. sajandi algusest. Värvikate pidustuste algpõhjus oli linna meeskodanike kevadine sõjavarustuse ja relvakäsitsemisoskuse kontroll. Maikrahv kehastas siiski mitte sõjakust, vaid maikuud, sest keskajal tunti vaid kaht aastaaega – talve ja suve. Pidustustega tähistati pimeduse taan-dumist, looduse ärkamist, noorust ja õnne.
Parimal õigus vang vabastada
Algul Suurgildi ja hiljem Mustpeade vennaskonna korraldatud lõbustused toimusid nelipühade ajal ja kestsid terve nädala. Esmaspäeval oli pidulik sööming, teisipäeva hommikul mindi uhkes rongkäigus linnast välja Kopli tammikusse. Määratud päeval kihutas Suurest Rannaväravast välja paarisajast ratsanikust koosnev väesalk, igal mehel läikima küüritud turvised või rõngassärgid seljas, relvad ligi ning lipud ja kiivrite suletutid lehvimas. Seda uhkeldussõitu kuulutasid valjusti linna heeroldid säravatest trompetitest, et naised, neitsid ja tüdrukud ning ka kogu kaupmeestest alamrahvas seda toredust vaatama tuleks. Kogunemiskohas pidid mehed näitama, kuidas nad ratsutamist ja muid rüütlikunste valdavad. Võistlusmänglemine oli ühtlasi linna peenemate peigmeeste paraad. Naispool jälgis seal eriti suure huviga vallalisi kaupmehi – Mustpeade vendi, kellest abiellumine pidi tegema Suurgildi ehk linna võimsamate ja jõukamate kaupmeeste ühingu liikmed, hiljem ehk raehärradki.
Tammikus peeti turniir, kus võisteldi ratsutamises ja laskmises. Kokkuvõttes parim sai maikrahvi tiitli ja pärjati kasevanikuga. Maikrahvi käisid valimas Suurgildi oldermann ja kaasistujad, bürgermeister ja eelmise aasta maikrahv. Arvatavasti sai valimistel määravaks ka positsioon ja varakus ning parima pidusöömingu korraldamise oskus.
Nüüd tuli vastsel maikrahvil Suure Rannavärava ees roosiaias kaheksa kaunitari hulgast endale maikrahvinna leida. Lisaks maikrahvinna valimise õigusele oli maikrahvil sel päeval veel voli ühele vangile vabadus kinkida.
Neljapäeval ratsutati protsessioonis ümber linna, kanti küünlaid ja tõrvikuid, mängisid moosekandid. Pühapäeval korraldati pidusöök ja ball ehitud ning valgustatud gilditoas. Maikrahv kostitas teda saatvaid daame ja tõrvikukandjaid ning ohverdas 30 marka pidusöögi heaks. Gilditoas peetava söömaaja ettevalmistamisega tegelesid gildi liikmete hulgast valitud kostihärrad. Nemad pidid ostma vajalikud joogid ja toiduained, ühtlasi tükeldasid nemad liha ja serveerisid. Toite käis valmistamas rae kokk isiklikult. Pidusöögi menüü oli kindlaks kujunenud ja seega tellis Suurgild endale aastate kaupa samu toiduaineid. 1542. aasta arvel on näiteks märgitud seitse sinki, 14 suitsuvorsti, kolm veerandikku liha, 14 keelt, veerandik pipart, pool naela ingveripulbrit, peent ja jämedat soola, nisuleiba, almuseleiba, 12 naela võid, kooke, õunu pähkleid, kreeka pähkleid ja kaks loodi safranit.
Tseremooniatel alati esirinnas
Maikrahvi tiitel anti üheks aastaks. Oli ette nähtud, et suvistepühal ratsutas maikrahv koos kaaskonnaga linnast välja lõbutsema. Mõnel muul kirikupühal pidi ta koos mustpeadega osalema ümber linna liikunud protsessioonides, kus kanti hiigelküünlaid, nn maikrahvi tulesid.
Arvatavasti valiti viimased maikrahvid Tallinnas Liivi sõja eelõhtul. Komme kevaditi oma osavust näidata jäi aga püsima hiljemgi, mil maikrahvi enam ei valitud. Nii kinnitas veel keiser Aleksander I 1808. aastal Mustpeade põlise privileegi kevadeti sõjalisi harjutusi läbi viia.
Papagoi eksamineeris ammukütte
Papagoilaskmine oli keskajal korraldatud traditsiooniline ammuküttide võistlus. Papagoiaias seati üles maalitud või hõbetatud papagoikujuke, mida käisid kordamööda esmalt Suurgild, siis mustpead ja lõpuks Kanuti gild laskmas. Käidi pühapäevadel lihavõttest suvistepühadeni linnamuusikutest saadetud pidulikus rongkäigus.
Kes suutis ammulasuga ridva otsast papagoi maha paisata, sai küttide kuningaks. Laskmiseks kasutati terasest ambusid. Pärast täpsuslaskmist peeti gilditoas või Mustpeade vennaskonna hoones pidu koos naistega, kelle seast küttide kuningas valis välja oma kuninganna.
Papagoilaskmistel Suurgild suurt söömaaega ei korraldatud, piirduti vaid jookide ja suupistetega nagu koogid, õunad, pähklid jm. Mustpead aga varusid näiteks 1522. aasta korralduse järgi selleks puhuks 7 oinast, 3 suurt sinki, 6 suitsuvorsti, kuus keelt, 12 loodi safranit, nael pipart ja rooma köömneid, pool naela ingveripulbrit, kolm naela mandleid, rosinaid, külim petersellijuuri, peen- ja jämedat soola, pool külimit rukkijahu, 150 muna, kolm toopi äädikat, sibulaid, vähki, nisuleiba, saiakesi, almuseleiba ning lambasoolikaid ja rupskeid vorsti tegemiseks.
Maikrahve valiti ka mujal
Maikrahvi valimine polnud ainult Tallinnale omane tava, vaid kombeks ka Rootsis, Saksamaal ja Taanis. Vanim teade maikrahvi valimise kohta läänepoolsemates linnades on pärit Lübeckist 1226. aastast. Seal omandas maikrahv linna iseseisvuspeo tähenduse, kuna nimetatud aastal vallutasid maikrahvipidulised Taani garnisoni käest tagasi Lübecki linnuse. Meile lähimad maikrahvivalimised toimusid ka Riias.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti