Pärnu Postimees 28.03.10
Räim võib olla nii kalamehe õnn kui õnnetus.
Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees
Sauga jõe kaldale ehitatud kalajahuvabrik aastast 1938. Vabrik sai katuse Eestis varem tundmatust kattematerjalist - eterniidist, ehitust juhtisid hollandlased.
Foto: Olaf Esna erakogu
Olaf Esna, bibliofiil
Vanal ajal oli Pärnu kalameeste põhimure, mida teha oma saagi, peamiselt räimedega. Riik sellega ei tegelnud ja kaluritelgi polnud räimi kuhugi panna, sest puudus külmhoone saagi pikaajaliseks säilitamiseks.
Probleemi ei lahendanud ülesostjatele müümine, sest neilgi polnud külmutusseadmetega veokeid. Seepärast pidid kalurid hooajal räimi müüma väga odavalt, vahel maksis kilo räimi Pärnu sadamas 0,6 senti kuni sent.
1935. aasta sügisel võttis räimemüügi korraldamise oma kätte põllutööministeerium ja saatis ametnikud ringsõidule ümber Eesti, et saada ülevaade räimemüügi korralduse kohta, et seejärel saaks asuda tegema ettepanekuid (Pärnu Päevaleht 28.09.1935).
Fiasko Audrus
Lõpuks jõuti otsusele, et osa räimi tuleb hooajal turult kõrvaldada ja seda on kõige otstarbekam teha räimede töötlemisega kalajahuks ning -õliks. Selleks on vaja Pärnusse asutada räimejahuvabrik.
Vabriku toodangust saaks kalajahu loomasöödaks, õli seebiks ja kõrgväärtusliku määrdeõli ja margariini valmistamiseks. Hiljem küll nahatööstusele müümiseks.
Põllutööministeeriumile esitatud kalkulatsioonide kohaselt võimaldaks vabrik hoida räimehinda üle kolme sendi kilogrammi kohta.
Vabriku läbilaskevõimeks nähti ette kuni 6000 kilo kala ööpäevas, sellega loodeti turult kõrvaldada 10-15 protsenti räimesaagist. Pärnu vabriku heade tulemuste korral plaaniti samasuguseid vabrikuid Viru rannale ja Peipsi äärde (PPL 10.01.1936). Kalanduskoja ametimehed haudusid välja kena plaani, aga asjatundjaid nad appi ei võtnud.
Vabriku ehitamine
Põllutööministeerium tegi ettepaneku võtta 1936/1937. aasta riigieelarvesse 20 000 krooni Audru riigimõisa maale kalajahu- ja -õlivabriku ehitamiseks. Riigieelarvesse summa ei mahtunud, lahendus oli põllutööministri korraldusel sama summa arvamine riigimõisate valitsuse eelarvesse.
Kalkulatsioonide järgi taheti kaluritele maksta kolm senti räimekilost, kalajahukilost loodeti saada 12 senti ja kalaõli müüa 40 senti kilogramm. Nii loodeti ots otsaga kokku tulla ehk ainult veidi peale maksta.
1937. aasta kevadel löödi Audrus kokku vabrikuhoone karkass ja jõuti peale panna katus, soojal ajal polnud seinu vajagi. Kunagisest taimevõitehasest Kokk toodi 1500-liitrine paksust plekist trummel, mille ümber oli aurusärk. Väljas oli puudega köetav aurukatel, kust aur juhiti toru kaudu aurusärki ja vaakumpumbaga pidi pehmeks keedetud räimedest vesi välja imetama. Teoreetiliselt oli asi imelihtne.
Vaevalt saadi kaadervärk kokku monteeritud, kui hakati tooma räimi ja töö läks käima katsetamata. Paraku katel töötas, pump imes, aga räimedest jahu ei saadud. Kalad keesid katlas küll katki, aga pump ei suutnud neist vett välja imeda.
Räimi toodi kohale üha rohkem, algul kastides, seejärel lahtiselt veoautodega ja kallati lagedale väljale hunnikutesse, kus tuhanded kajakad võisid pidu pidada.
Lõpuks oli ümber vabriku ligi 300 räimehunnikut ehk umbes 200 tonni kala. Kord pandi trumlisse katseks ligi tonn räimi ja nende kuivatamine võttis aega pea 36 tundi. Niimoodi jännati seal jaanipäevani.
Vabriku likvideerimine
Pärast jaanipäeva tulid kohale saksad Tallinnast ja pidasid aru, mida edasi teha. Oli selge, et kalajahu ettevõtmine oli täielikult ebaõnnestunud. Turismihooaeg oli algamas ja roiskunud räimehunnikud tuli kiiresti likvideerida. Audru mõisavalitseja Timusk, kelle vastutusalas see eksperiment toimus, teatas, et valitsuse otsusel tuleb kalad matta ja mullaga katta.
Vabrikusse praktikale saadetud Arvo End, kes seal koos ühe mehaanikuga tegutses, sest muud asjamehed hoidsid targu eemale, võttis matmistööde organiseerimise enda peale. End kauples linnast kuus naist ja Vana-Pärnust neli kalameest appi. Veoäriomanik Vuht tuli kahe hobuloorehaga.
Meestele maksti neli krooni päevas, naistele 2,5 ja Vuhtile 15 krooni. Omale küsis End Timus-kilt tasu 800 krooni, millest Ti-musk tingis 100 krooni maha, aga lisas kümme liitrit piima.
Ühe päevaga koguti kõik räimehunnikud suurde vaalu, mis oli 5,5 meetrit lai, 30 sentimeetrit kõrge ja 50 meetrit pikk.
Kaks päeva hiljem organiseeris mõisavalitseja Pärnu ja Läänemaa veoautod öötööks, mille jooksul muld veeti mõisapõllult kalapeenra katteks. Nii lõpetas kuulus Audru kalajahu- ja -õlivabrik, mis riigile läks maksma 21 000 krooni, peale selle halb reklaam kodu- ja välismaal.
Selle õnnetu loo lõpetaks siiski huumori võtmes. Nimelt käis Timusk ringi nagu ehtne mõisavalitseja kunagi: roheline sulgedega kaabu peas, kalifeed ja läikivad säärsaapad jalas ning linnukoer kaasas. Kui peremees tuli vabrikut vaatama, ajas koer taga kajakaid ja hüppas räimehunnikutesse, kus ennast põhjalikult mäkerdas.
Kodus oli koer valitsejaproua idamaised vaibad ära määrinud ja sohvalegi teise väljanägemise andnud. Toad olid hakanud nii hirmsasti haisema, et raipeleha pärast pidi valitsejapere kolima kõrvalhoonesse. Vaene peni pandi aga vabriku töötamise lõpuni koduaresti.
Pikemalt võib sellest haleda lõpuga ettevõtmisest lugeda raamatust "Eesti kalanduse minevikust" I (Stockholm, 1986).
TEINE OSA Pärnu Postimees 04.04.2010
udrusse Kirbu jõe kaldale ehitatud kalajahuvabrikus ebaõnnestus räimede töötlemine täielikult. Vastava komisjoni otsusel ei võetud vabrikut vastu, riigimõisate valitsuse ning Tallinnast pärit ettevõtja A. Scheme vahel sõlmitud leping tühistati ja Scheme pidi oma õnnetu sisseseade Audrust ära koristama (Vaba Maa Pärnu väljaanne 9.10.1937).
Ometi saadi Pärnu lahest endiselt väga palju räimi, seega langes kalahind alla tootmiskulude. Seepärast oli põllutööministeerium ikkagi huvitatud probleemi lahendamisest, ainult nüüd prooviti sellest üle saada erakapitali abiga.
August Tolli eksperiment
Algatus tuli Pärnu nimekalt kalakaupmehelt August Tollilt, kes hakkas pidama läbirääkimisi ministeeriumiga. Ta oli nõus omal kulul ehitama kalajahuvabriku ja ostma kaluritelt nende saagi, makstes kolm senti kilogrammist.
Aga Tolli oli Toompea meestest nupukam, võttis õppust nende äpardusest ja kutsus Hollandist kohale kalandusspetsialisti H. Gomesi, kelle juhtimisel 1937. aasta sügisel alustati teise hollandlase C. Janseni projekti järgi Sauga jõe kaldale Balti nahavabriku kõrvale puidust ja tellistest vabrikuhoone ehitamist.
Tolli vabrikule pandi sellel ajal Eestis varem kasutamata materjalist - eterniidist katus. 21. aprillil 1938 Pärnusse jõudnud uus katusematerjal oli valmistatud Hollandis Amsterdamis.
Kalajahuvabriku katuseks kulus 500 plaati koos spetsiaalsete harjaplaatidega. Plaadid oli kuue millimeetri paksused, kaalusid 16 kilogrammi ja maksid veokuludega 1.60 krooni tükk.
Teatavasti on eterniidist võimalik teha torusidki ja nii sai vabrik omale eterniitkorstna. Tolli oli Hollandi vabriku ainuesindaja Eestis ehk moodsas keeles eterniidi riikitooja.
Vabriku seadmed valmisid osaliselt Pärnus AS M. Seileri tööstuses, osa masinaid telliti Saksamaalt ja Hollandist. Ehitus läks koos seadmete ja Sauga jõe kaldale sadama rajamisega maksma ligi 30 000 krooni.
Algul usuti, et ööpäevas suudetakse töödelda 30 tonni kala. Arvati juba, et naabritele lätlastele pannakse pika puuga ära, sest umbes samal ajal Lätis tööd alustanud vabrik sai 24 tunniga jagu ainult seitsmest tonnist.
Vabriku töölehakkamine
10. mail 1938 algasid vabrikus proovitööd. Selleks ajaks tuli Stellendammist kohale vabriku plaani koostanud C. Jansen, kellel Hollandis oli kolm suurt kalajahuvabrikut. Sadamas kühveldati räimed kaldal asuvatesse kastidesse, mis vagonetil veeretati kuivatusruumi. Restidele pandud räimede alla suunati kahest koksiga köetavast ahjust 90 kraadini kuumutatud õhk.
Restidele seitsme-kaheksa sentimeetri paksuselt laotatud räimi oli korraga kuumutamisel kuni 2,5 tonni. Nende kuivatamiseks kulus umbes kaks tundi. Pärast seda võeti räimed restidelt, lasti veidi jahtuda, seejärel jahvatati ja kottidesse.
15. mail demonstreeriti vabrikut külalistele. Samal päeval pidi algama esimene selleaastane räimeoksjon, kuid kalanduskoja korraldusel lükati see edasi, kuna taheti selgusele jõuda, mil määral suudab Tolli vabrik kalu jahuks töödelda.
Räimed ujusid randa
Kolmapäeval, 18. mail toimus esimene oksjon, millelt kalajahuvabrikule osteti kaheksa tonni räimi. Samal ajal läks sadamas seisnud kalapaatides hapuks 35 tonni räimi, sest kalaostjad ignoreerisid räimeoksjonit ja tegid ise sadamas kaluritega kaupa.
Varahommikuks Pärnusse toodud räimed seisid terve päeva kuuma ilmaga paatides ja läksid hapuks, sest ülesostjad hakkasid kaupa tegema alles õhtu eel.
Riknenud räimed viidi 12 paadiga kaugele merele ja uputati. Roiskunud kalad ei vajunud põhja ja ujusid merelt puhunud tugeva tuulega supelranda, kus hakkasid levitama lehka. Kalurid kahju küll ei kandnud, sest kalanduskoda kui oksjoni korraldaja hüvitas räimede hinna - umbes 1000 krooni (Maa Hääl 20.05.1938).
Tolli kimbatuses
Lepingu kohaselt oli Tolli kohustatud kaluritelt vastu võtma 20 tonni räimi päevas 15. maist 20. juunini. See leping sõlmiti enne vabriku käivitamist ja sissetöötamist.
Mai lõpus keeldus Tolli kokkulepitud kogust vastu võtmast, nõustudes ainult poolega sellest ehk kümne tonniga. Iva peitus selles, et vabriku jõudlus oli algul vaid viis tonni ööpäevas. Vabrikule üle jõu käiva koguse müüs ta kokkuostjatele edasi alla omahinna ehk sendi või poolteise eest ja riknenud räimed viidi Sauga mõisa põldudele väetiseks.
Osast räimedest sai Tolli lahti niimoodi, et oli hankinud endale litsentsi müüa räimi Haapsalu vanglale, kus neid soolati kõigile Eesti vanglatele (Maa Hääl 30.05. 1938).
Tegelikult töötas Tolli vabrik kahjuga, sest kilogrammi kalajahu saamiseks kulus kütmiseks kasutatavat koksi suurema summa eest, kui saadi kilost kalajahust.
Hooaja lõpuks suutis vabrik siiski pärast seadmete kohendust töödelda ööpäevas 15 tonni räimi.Kokku valmistati ligi 200 tonni kalajahu, mida müüdi 30-35 senti kilogramm hõberebasekasvandustele Jõgeval, Päriveres, Abjas.
Räimede eest said kalurid Tollilt 7965.09 krooni (Pärnu Päevaleht 18.06.1938). 20. juunil lõpetas Tolli lepingu põllutööministeeriumiga ja oli nõus järgmiseks aastaks sõlmima uue lepingu endale kasulikumatel tingimustel.
Jahta ja kalanduskoja esimees Mart Laagus arvab oma mälestuste käsikirjas, et Tolli viperused vabrikuga tulenesid sellest, et mees ei mallanud oodata Saksamaalt Schlotterhose vabrikust parimaid seadmeid, mida see suure nõudluse tõttu ei suutnud küllaldaselt valmistada, ja leppis pakutavaga.
Jahta kavatsused
Tolli ütles lepingu üles ja kalajahu valmistamise suhtes polnud mingit selgust, seepärast peeti aru järgmise vabriku ehitamise üle. Asja algatas 1939. aasta algul asutatud Pärnu kalurite kooperatiiv Jahta. Nüüd taheti ehitada kalureid täielikult rahuldav vabrik. Projektid telliti Rootsist ja Saksamaalt.
Kalkulatsioonide järgi läinuks ettevõtmine maksma 80 000 krooni ja võimsus olnuks 20-30 tonni ööpäevas (Maa Hääl 1.02.1939).
Rahapuudusel jäi asi katki. Küll tegi kalandusspetsialist Arvo End Jahta esimehele Laagusele ettepaneku muretseda väike aparaat liigsete räimede töötlemiseks kalajahuks.
Jahtal raha polnud, kuid lubati anda praam, millele saaks masina paigaldada. Õelt laenatud 500 krooniga tellis End Rootsist 2,5-tonnise ööpäevase võimsusega aparaadi (maksis 2100 krooni).
1939. aasta aprillis saadeti Rootsist AB Torkapparateri riistapuu teele ja firma omanik G. Bojner tuli ise kohale, aitas selle paika panna ja käiku lasta. Niimoodi tehti hooajal 60 tonnist räimest 11,5 tonni kalajahu, mida müüdi 26 senti kilo. Põllutööministeerium maksis Jahtale veel preemiat viis senti kilo kohta. Kokku saadi kalajahust (koos preemiaga) 3000 krooni.
1939. aasta kevadel algas räimepüügihooaeg juba aprilli lõpus. Räimeparved tungisid lausa plaaži lähedusse ja toimetati sealt sadamasse. Päevane räimesaak oli 80-100 tonni. Sadamast vuras 20-30 autot räimelaadungiga sisemaale.
Kalanduskoda oli lasknud valmistada veel 10 000 silgutünni ülearuste räimede soolamiseks. (Pärnu Päevaleht 12.05.1939).
1939. aastal õpetas End Naissaare kaluritele tursafilee valmistamist. Kui tursapäid juba niipalju kogunes, et neid Tallinnas ei suudetud enam töödelda, toimetati need autodel Pärnusse, kus Tolli oma vabrikus neist "tursamannat" tegi. Tema toodangu suurtarbija oli Eesti Munaeksport. (Pärnu Päevaleht 29.03.1940). Vabrikut oli vahepeal niipalju täiustatud, et ühe vahetusega töödeldi 30-40 tonni tursajäätmeid (Pärnu Päevaleht 16.06.1940).
1940. aasta sügisel kuulus kalajahutööstus kalameeste kooperatiivühingute keskühingu kalakeskusele. Päevas töödeldi kalajahuks 1,5 tonni kala. Muretseti uus kalapurustaja, mis senise kahe jahvatamise asemel võimaldas ühe korraga tarvitamiskõlblikku kalajahu toota (Pärnu Rahva Hääl, 13.09.1940).
Tänapäeval on räim nii kallis kala, et keegi ei raatsi temast kanadele jahu teha!
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti