Katkendeid raamatust "Oru lossi saladus ja rikkus " ( Toon sellest raamatust välja Jelissejevist kirjutatu kuna see on Oru Lossi vähem tuntud ajalugu )
Autor: Vambola Kaasik-Aaslaav
Foto1: Oru lossi ehitaja – Peterburis rikkuselt teine multimiljonär
Grigori Jelissejev 1864-1949. Suri Pariisis
Foto2: Toila motiiv
Foto3: Otsides suvemaja krunti, sõideti 1897 läbi Pariisist
ostetud Renault’ga mererannad Narvast Riiani. Miljonärile meeldis Toila
Foto4: 1900 oli juba Jelissejevil uus auto ja mundris juht
Eesti ajalehest Olevik 1897. aasta septembris loeme, et raha paneb rattad käima. Peterburi miljonärist suurkaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe suudmest 144
hektarit maad 124 000 rubla eest, omandades Kantsi ja Looga talud
ning pargi rajamiseks parun von Rosenilt Pühajõe mõisa koos Pühajõe vasakul kaldal männikus olevate suvilatega, seega endise Föhrenhofi karjamõisa. Mõeldes tollasele raha väärtusele, teame, et 36hektariline talumaa maksis 3000 rubla ja selle raha eest oleks saanud osta 41 sellist talu või 4100 hobust, kuna üks hobune maksis keskmiselt 30 rubla. Töölise palk sajandivahetusel oli 30–50 rubla kuus. Toop viina – 1,23 liitrit – maksis umbes 1 rubla, head säärikud 10 rubla. Kuigi 1897. aastal autosid veel ei olnud, siis 1902.aastal maksis Tallinnas esimene 8hobujõuline auto 2500 rubla.
Vaata, armas lugeja, kuidas elasid rikkad Vene impeeriumis
majanduse hiilgeaegadel! Täna ollakse juba kadedad, kui aastal 2000 on mõnel väike osmik, nn individuaalmaja suurusega 100 – 200 m2. Kuidas küll 100 aastaga on muutunud rikkuste vahekorrad!
Kes praegu on rikas, oleks 1900. aastal olnud vaene mees.
Selleni on jõutud kahe maailmasõja, rahvussotsialistide ja kommunistide
valitsuse abil, püha eraomandi likvideerimise ning tarkade ja rikaste hävitamisega.
Vene aristokraatide ja rahamagnaatide laia žestiga elu toimus enamasti järgmise
kava kohaselt: varakevadel, alates märtsikuust,Rivieras, suvel Narva-Jõesuus või
Toilas, sügisel Kaukaasias.
Jelissejevil olid mõisad Krimmis, Valgevenes ja Prantsusmaal Rivieras, kus asus
juba tollel ajal välja kujunenud tervisliku kliima ja kauni loodusega kuurordipiirkond.
Kuna need olid kauged, pealegi oli ärimees tüdinenud soojadest lõunamaadest,
siis andis ta 1896. aastal tellimuse Vene kuulsale arhitektile Gavril Baranovskile:
otsida Läänemere rannikult avara vaatega merele mõni looduslikult ilus koht suvitusvilla rajamiseks. Sõideti läbi ja vaadati ning uuriti randu Narvast kuni Läti ja Leeduni. Miljonäri nõudmistele näis kõigiti vastavat ainult Toila-Oru. Sinna otsustatigi ehitada itaalia neorenessansi stiilis loss. Arhitekt Baranovskil
valmis 1897. aastaks projekt 57 ruumiga hoonele, mille üldpindala oli 4062 m2. (Võrdluseks olgu toodud Kadrioru lossi pindala – 1600 m2, so 2,5 korda väiksem.) Ehitis koos kõrvalhoonetega valmis kahe aastaga. Samuti kujundati Pühajõe suudmeala suurejooneliseks pargiks, mille väärtuseks sai tema liigirikkus koos kohaliku maastiku eripära esiletõstmisega.
Kui Jelissejev 1917. aastal Prantsusmaale emigreerus, jäi loss ilma omanikuta ja seisis tühjana, kuni 1934. aastal Eesti Vabariigi ärimehed selle 100 000 krooni eest ära ostsid ja kinkisid vabariigi valitsusele presidendi suveresidendiks. Lossi peremeheks oli Konstantin Päts, kuni NSVL okupandid Eesti Vabariigi ja lossigi
hävitasid.
Hea lugeja! Vaatame paralleelselt kahte sugupuud: vene miljonärist kaupmehe Grigori Jelissejevi ja poliitiku ning Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi perekonna juuri, samuti jälgime nende tegusid Oru lossi taustal.
Lugejal on kindlasti huvitav teada, kuidas seal elati, kui Euroopas valitses aadlike seas veel küllaldane heaolu. Loomulikult seegi, millega tegeles Oru lossis nii üks kui teine, seega ärimees Jelissejevi pere aastatel 1897–1917 ja president Pätsi pere 1935–1940.
Oluline on teada, kuidas suurärimehed ja poliitikud elasid, mõtlesid ning otsuseid, valesid ja õigeid, vastu võtsid. Tagantjärele on kerge tark olla või mitte olla, tegijad ise enam ei räägi, küll aga teevad tegusid ja ütlevad siinkohal oma sõnu. Järjest uuenevad sugupõlved, meie kahjuks, arvestamata kogetut ja läbielatut.
Rahvas, kes minevikku ei mäleta – elab tulevikuta!
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti