Kust tuli rikkus?
Foto 1: 1812 vabastatud pärisori Pjotr Jelissejev suri 1825 a. Alustas oma karjääri
naise Mariega Peterburis veinipoe pidamisega
Foto 2: Tema poeg Grigori lapsena
Foto 3: Jelissejev sai igatsetud paruni tiitli ja vapi alles 1915. aastal, kui oli
kaua olnud keisrikoja varustaja
Foto 4: Aleksander Jelissejev ehitas tänuks Jumalale Kaasanisse selle kiriku
Foto 5: Rikkaima Peterburi ärimehe Grigori Jelissejevi portree ja autogramm
Foto 6: Peterburis Nevski prospektil töötab praegugi Jelissejevi
kauplus
Foto 7: Jelissejevite perekonnal oli 1915 144 maja. Üks nende majadest, mis kokku andis terve tänava
Tulge taas oma mõtetega ajas tagasi ja jälgige, kuidas Venemaal ühest kloostritalupojast aednikust sai saja aastaga miljonär. Eks Ameerikaski sai ajalehepoistest miljonäre. Kõik tahtsid oma ande ja nutikusega rikkaks saada ja
nii juhtuski. Muidugi kõik seda ei suuda. On tarku ja rumalaid, usinaid ja laisku. Kasulikud eraomanikud tekitavad rikkust, kes ülejäänutele tööd jagavad ning nende ideed ellu viivad. Pidage meeles: raha paneb rattad käima!
Oli 1812. aasta talv Jaroslavlimaal. Krahv Seremetjevi pidulauas pakuti külalistele värskeid metsmaasikaid. Peokülalised olid siiralt imestunud, kust maasikad talvel pärit. Krahv vastas, et nende aednik Pjotr Jelissejevitš kasvatab ning kutsus mehe saali. Peremees tänas teda ja lubas ühe tema soovi täita. Pjotr küsis teoorjusest
priikslaskmise kirja. Vabadust oli nutikale mehele vaja. Väga tark mõte! Selle ta ka sai. Vähe mõistvam ja vanu dokumente jälgiv ajaloolane leiab, et Pjotr Jelissejev ei olnudki pärisori, vaid kloostri talupoeg, kuna naabruses paiknesid krahv Seremetjevi mõisa maad, võib seegi olla tõsi, et Pjotr teenis aednikuna krahvi juures, ent mitte pärisorjana.
Esimesed säilinud märkmed kuulsa suguvõsa eelkäijatest on üles tähendatud juba 1745. aastast. Tolleaegses maksumaksjate nimistus märgiti üles ainult meessoost nimed. Nii on Novoselka küla (Moskva kubermang) kloostri talupoegade seas üles tähendatud
Ivan Gerassimovits (72) ja kaks tema poega – Timofei (45) ja Semjon (28) ning pojapoeg Jelissei (8).
Mis puutub Jelissejevi perekonnanimesse, siis arvatavasti tulenes see Jelissei Semjonovitšist. Kuna talupoegi märgiti ainult ees- ja isanimepidi, siis Jelissei poega Pjotorit nimetati kaupmehe seisusesse üleminekul Pjotr Jelissejevitš Jelissejeviks.
Juba 1813. aasta suvel sõitis Pjotr Jelissejev Peterburi. Ta müüs Neeva jõel paadist maasikaid ning jälgis pealinna kombeid ja tavasid, nii et õige pea avas ta müügipunkti rahvarikkas kohas Politsei silla lähedal. Väikesest katusealusest võis saada pirne ja õunu ning juua pudelikese veini. Mehel pea jagas, kus tasub reklaami teha: ikka seal, kus on tihedalt rahvast liikumas, mitte nurga taga hoovis, kus keegi ei käi. Ta tegi maasikatega head äri. Hea müügikoht tõi raha sisse ja kaup läks. Seitsme aastaga oli ta nii palju raha kogunud, et üüris endale kaupluse ja laod. Äri suurenedes registreeris ta end juba Venemaa Kaubanduskojas, soovides
koos poegadega arendada hulgikaubandust ja kolmele pojale täiesti soliidse ettevõtte.
1843. aastal said ettevõtte juhtideks vennad Grigori ja Pjotr-Stepan Jelissejev ning sellest ajast moodustati firma Vennad Jelissejevid, mis saavutas peagi täpse ja korrektse kauplemisega tunnustuse kogu kaubandusmaailmas. Moodustati kaubandusühing
algkapitaliga 7 800 000 rubla, ühingu juhiks sai tavatu energia ja terava mõistusega Grigori Petrovitš Jelissejav. Teda peeti heaks organisaatoriks, ettenägelikuks ja oma suure töövõime poolest julgeks ettevõtjaks. Ta kogus oskuslikult enda kõrvale
samasuguseid energilisi ja võimekaid ettevõtjaid ja rajas oma ärilise tegevuse peaaegu kogu Lääne-Euroopas. Firma Vennad Jelissejevid kauples Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Portugali, Inglismaa, Šveitsi ja Itaaliaga. Korrespondentskirjavahetust peeti peagi ka kõigis euroopa keeltes. Suur osa Venemaa provintsilinnu said just tänu Jelissejevitele Euroopast mitmeid uusi gastronoomilisi
kaupu, veine ja puuvilju.
Juba 1845. aastal otsustati rajada oma laevastik. Grigori Petrovitš ostis Hollandist kolm purjekat: Ingel Michael, Püha Nikolai ja Concordia. Need olid tolle aja kohta suurepärased, hea liikuvuse ja soliidse mahutavusega laevad. Eriti silmapaistev oli
Concordia, mis oli küllalt tähelepanuväärse ajalooga. Concordia oli meisterliku ehituse ja eriti kerge käiguga. Tänu laevastikule rajasid Jelissejevid veinikeldrid Madeiras, Kreekas ja Bordeaux’s. Kauplemise laiaulatuslikkusest annab tunnistust tõsiasi, et vennad ostsid teinekord ära Prantsuse veinikasvatajate kogu saagi.
Mõne aasta jooksul rajati Vassili saarele kaasaegsed veinikeldrid ja laod, mille üldpikkus ulatus üle kilomeetri. Ehitati veel kauplusi, viljaaitu ning osteti linnast maad. Grigori Petrovitš Jelissejev elas 1910. aastal Vassili saarel neljakordses luksuslikus majas, millega külgnes ka kauplus. Hoone fassaadi ehtis isiklik aadlivapp (GPE – Grigori Petrovitš Jelissejev).
Kahepealine kotkas laiutas oma tiibu üle paraadsissekäigu: märk sellest, et 1874. aastal autasustati firmat Vennad Jelissejevid pikaajalise ja eduka tegevuse eest riikliku vapiga ning õigusega müüa kaupu imperaatori õukonnale. Kui Grigori Petrovitš Jelissejev 1892. aastal suri, sai firma ärijuhiks tema poeg Grigori Grigorjevitš Jelissejev.
Pjotr Jelissejevist on teada, et ta oli Moika palee omanik, pankurina tegeles veel heategevuse ja kollektsioneerimisega. Abikaasa Varvara kõrvalt pidas ta salaarmukest, näitlejat, kes elas suvilas Nahhimovi järve kaldal. Kuna Varvara ei tohtinud end rahvale näidata, sooritas ta enesetapu. Mõlemaid naisi on kujutatud Moika palee laemaalil muusadena Apollo ümber - abikaasat üleval ja armukest allpool.
Pjotr põgenes 1917 Helsingisse, kus ta kauples viinaga ja sai surma autoõnnetusel 1924.
1913. aasta oktoobris tähistas firma Vennad Jelissejevid Jelissejevite suguseltsi kaubandusliku tegevuse 100. aastapäeva. Peakontoris toimus pidulik jumalateenistus, perekonna kalmistule asetati hõbepärjad. Firma töötajad said mitmesuguseid kingitusi,
muuhulgas moodustati toimetulemise kassa, mis andis töötajatele ilma protsendita laenu. Peale selle assigneeris firma 450 000 rubla mitmesugusteks heategevuslikeks üritusteks. Päeval korraldati pidulik lõuna mõnesajale firmatöötajale, sama päeva õhtul leidis aset suurejooneline koosolek Aadlike Kogu Majas, millest võttis osa rohkem kui kolm ja pool tuhat inimest. Kohal olid riigimehed, kaubandus-, tööstus- ja finantsinstitutsioonide esindajad. Oma tervituskõnes tõi Grigori Jelissejev muuhulgas välja ka mõned arvud viimase 15 aasta kohta: üldine käive on ulatunud peaaegu 400 miljoni rublani, riigimakse on makstud rohkem kui 400 000 rubla,
tollimakse peaaegu 12 miljonit rubla ja teenistujate hüvitistele on kulunud ligi 3,5 miljonit rubla. Vennad Jelissejevid olid tol ajal Peterburis rikkuselt Apraksinite järel teisel kohal. Pidulik-ametliku osa lõpul andis kontserdi üks pealinna parim,
Krahv Seremetjevi sümfooniaorkester. Juubilaride aadressil saabus üle kahe tuhande õnnitlustelegrammi, tehti kallihinnalisi kingitusi. Töötasid sööklad ja šampusebaar.
Rõõmsameelne peremees kostitas külalisi kuni varavalgeni.
Seoses riigile eriti kasuliku tööga Vennad Jelissejevid juhina omistati talle päritav Vene Impeeriumi põlisaadli seisus. Kuid 1915. aastal Peterburi Kubermangu Aadlisaadikute Kogul kanti aadlike sugukonnaraamatusse sisse siiski koos Jelissejeviga vaid tema teine naine Vera Fjodorovna ja noorem tütar Maria Grigorjevna. Viis täiskasvanud poega keeldusid isaga ühinemast. Sellise mässu kõrgeima soosingu ja isa tahte vastu tingisid tõsised põhjused. Mõned kuud enne, 14. oktoobril 1914 Peterburis, sooritas ema Maria enesetapu, mis oli armastuse kolmnurga börsil varanduse kaotuse traagiliseks lõpuks.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti