Pärnu Postimees 21.02.2010
Fotod: Urmas Luik
Silja Joon, kultuuritoimetuse juht
Kui teie labidas põrkab kapsamaal ootamatult millegi vastu, mis osutub näiteks rahapajaks, tasub teada, et maapõuest leitud varandus kuulub Eesti rahvale ning tuleks kiiresti toimetada kohalikku koduloomuuseumi.
Ülli Kont on Pärnu muuseumi peavarahoidja ja teab täpselt, kus asub iga aegade vältel muuseumisse korjatud aare. Olgu need leitud maa seest, vanavanemate pööningult või jõepõhjast.
Targu ei hoita vara ühes pundis, see on tallel eri kohtades kas mitme luku ja riivi taga või lausa tohutus raudkapis.
Muusemi peavarahoidja oli nõus varakambri uksi paotama ja näitama, mida põnevat need sisaldavad. Kirjatükk on omamoodi üleskutse kõigile, kel kodus midagi huvitavat, mis kogukonna ainelise mälu pagasisse sobituks.
Ülli Kont kõneleb, et suurem jagu asju satub muuseumi kolimiste käigus või majade lammutamisel, kui uus omanik avastab vanu esemeid ja hakkab mõtlema, et ehk on tegu väärtusega. Nii tullaksegi muuseumi kraami näitama, enne kui see ära visatakse.
Sellisel juhul puudub eseme kohta info.
Kõige väärtuslikumad ongi asjad, millel oma lugu: neid on hea eksponeerida.
Üks muusemitöötajate ülesandeid on käia antikvariaatides ja otsida kogusse kõlblikke esemeid.
Eelmisel aastal näiteks ostis muuseum vanavarakauplusest põneva ja hästisäilinud nahast kübarakohvri. Selle juurde räägiti, et 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses käis keegi Tallinnas Nõmmel elanud proua Pärnus suvitamas. Võib ette kujutada, kuidas see proua astus, kübarakohver näpu otsas.
Kentsakad ja kummalised
Varahoidja sõnade kohaselt on kogusse sattunud näiteks hulk esemeid, mille kohta pole teada, mis otstarbel on see valmistatud.
Nimetuid kiiksuga esemeid on vähe ja näitusele need ilmselt ei jõua, sest neil puudub tavapärane seos eluga.
"No vaatad neid ja naerma ajab. Kes see kingsepp küll oli, kes liistul valmistas ehtsast nahast kontsakingad, aga nii väikesed, et mahuvad jalga paariaastasele lapsele?" imestab Ülli Kont. Puudub igasugune teave, miks need valmistati.
Kogusse sattus kingapaar aastal 1957. Kingad on küllap valmistatud 20. sajandi alguses. Kont oletab, et ehk on tegu suveniiride või siis vaateakna pilgupüüdja-ga.
Kogus leidub kentsakaid asju, mille otstarvet nuputavad mitme muuseumi ajaloolased.
Varahoidja toob välja naljaka rihmadega kehakatte, kus mitukümmend korralikult nööbitavat taskut. See on trükkali põll.
Silme ette võib manada, kuidas tinaladuja taskutest tähti otsib ja neid paigale sätib. "Kui keegi peaks kunagi tegema näituse trükikunsti arengust ..." mõtiskleb Ülli Kont.
Varahoidja tõstab riiulilt alla samovari meenutava nõu. Vaata, kust otsast tahad, ikka ei mõista arvata, millega on tegu.
Muuseumitöötajatel on koguni oma veebileht, kuhu pannakse üles nimeta esemete fotod, ja seal saab neile funktsioone pakkuda. Kõige sagedamini tahetakse nõu etnograafiliste esemete kohta. On talutöid ja tööriistu, mida maakonniti on eri viisil nimetatud, ehkki sõnad ise on käibelt kadunud. Mainitud imenõu kohta on oletatud, et ehk on see vannivee jagaja või hoopis õllekraan.
Iidne hõbedavaru
Suurem osa muuseumi kõige hinnalisemast varast, mida hoitakse raskes raudkapis, on kogusse jõudnud juba nõukogude perioodil, 1950.-1960. aastatel.
Ülli Kont avab suure võtmega raske raudukse ja õngitseb sealt väikese taldriku suuruse hõbesõle ning peotäie krõlle. Krõllid on kaelas kantavad hõbehelmed, mis on seest tühjad ja liikumisel tekitavad kõlinat.
Krõlle on eri suuruses ja nende meistrid on teadmata. Selgub, et nagu praegu tuntakse oma piirkonnas tegutsevaid arhitekte ja kunstnikke, tunnustati sajandeid tagasi hõbeseppi. Igal hõbesepal oli oma meistrimärk. Kõnealuse sõle peal on ornamendina kolmjala kujutis.
Ajaloolased on oletanud, et tegu on Triskelemeistriks kutsutud autoriga, kes tegutses Pärnumaal. Tema paganliku ornamentikaga sõlgi on leitud just siitkandist ja võiks isegi arvata, et see hõbedameister oli eesti päritolu.
Oletatakse, et too ehtesepp töötas Vigala mõisas, kuna on teada, et 16. sajandi paiku tõsteti nurinat seal elanud Uexküllide kohta. Väideti, et mõisnik pidanud kullasseppi ja tekitanud nii tsunftile kahju.
Ülli Kont näitab imekauneid Pärnu meistri M. W. Brackmanni (1787-1862) preese, mida õnneks on Pärnu muuseumi kogudes päris palju. Ilusaimad neist on silmadega - punaste ja siniste kividega. Brackmann valmistanud kodarrahasidki. Kodarraha on Eesti ehe, mida mujal maailmas ei tunta. Preesidega hoiti koos särgikaelust, kodarrahad aga on talunaiste kaelaehted, mille keskel münt-raha ja selle ümber kodaratena kaunistus.
Legend annab asjale väärtuse
Vestluses selgub, et Ülli Kont on pärit Rakverest, Pärnus on ta elanud kümme aastat ja muuseumi peavarahoidjana töötanud kolm aastat.
"Mul on lapsest saati suur ajalooarmastus, mis algas muinasjuttudest ja ajaloolistest seiklusromaanidest. Mind tõmbavad vanad asjad, ehitised, legendid," räägib ta. Ja lisab, et ehkki ajaloohariduseta, on ta sattunud alale, mis teda tõesti paelub ja millega tegeleks hea meelega kas või elu lõpuni.
Ülli Kont tahaks teha väljapaneku pruutkleitidest. Pruutkleite hoitakse alles, seetõttu võib see väljapanek kujuneda huvitavaks. Niisiis, kel oma pulmakleit alles ja kes sooviks seda teistelegi näidata, andku teada.
Varahoidja sõnutsi avastas muuseum hiljuti, et kogus on küll hästi vanu asju, kuid nõukogude periood kipub tühjaks jääma. Ta kõneleb, et tühikut on aidanud täita vahva Pärnu vanapapi Feliks Männikov, kes on annetanud muuseumile esemeid, mida tema pere nõukogude ajal kasutas.
Näiteks nahkkindad, millel järgmine legend. Männikovi ema töötas kohvikus, kus sakslased käisid filme vaatamas. Kord unustanud üks Saksa ohvitseridest oma kindad toolile ning kuigi ettekandja kinnaste omanikku nädalaid ootas, jäid need lõpuks perele. Männikov kandnud neid noorena uhkusega, sest tegu oli ehtsate glasseekinnastega.
Paljud leiavad oma vanaemade või -tädide riidekirstudest rõivaid ega raatsi neid ära visata. Ülli Kont palub kehakatteid näitama tulla. "Valime eri tüüpi asju, et kollektsioonis oleks igast ajastust ja moest mõni näide," selgitab ta.
Kapis on rätsepatööd, unikaalsed ja oma ajastu kohta udupeened. Kont näitab õhkõrna ja läbipaistvat kleiti ja lisab, et sellist kanti juba möödunud sajandi alguses.
Tekstiilid on põnevad. Siin leidub oma aja uhkuski - ehtne roosa krimpleenkleit.
Pärnu kuulsustele kuulunud esemeist näitab varahoidja kirjanik Elisabet Aspe käterätikut ja kohaliku vandeadvokaadi raudkappi.
Setu särk ja punkari särk
Mitmes kapis on kümneid sahtleid, mida varahoidja asub ükshaaval välja tõmbama. Kahes sahtlis on 100 aastat vana ülipeen pesu - käsitsi pilutatud ja tikitud ning imeõhuke. Küllap hoiti pesu hoolega ja korraga mood muutus. Või kanti seda ainult pulmapäeval.
On sahtlid rahvarõivavööde, särkide, maniskite, tanude, linikute ja tikitud kummutilinadega. Üksvahe oli moes tikkida tarbepesule sõnumeid, nagu "Pese silmad, maga hästi!".
Ülli Kont kougib sahtlist pleekinud pitsilise titemütsi, mis meenutab linnupesa ja mahub pihku. On pärlitega tikitud daamikotike, kuhu saab peita mõne mündi ja lõhnapudeli.
Manisk on jaki all kantav pluusi kraeosa, mida mõnel pool nimetati petuskiks. Seda oli lihtsam pesta kui kogu pluusi. Ja üks vanaproua tõi tantsukaardi, mis oli kuulunud tema vanatädile. Tantsuõhtul kinnitati selline vööle.
Miks on Pärnu muuseumi kogus Setu särk? Kont seletab, et ese on ostetud Tallinna turult. Et see on väärtuslik, mõistis toona küllap ainult ostu teinud Pärnu muuseumitöötaja.
Muidugi ihkaks seda särki endale Obinitsa muuseum. Särk võib olla 19. sajandi lõpu rõivaese, meie mõistes on see kotiriidest. Sõda paiskas inimesed Eestis laiali ja nii satuvad Pärnu muuseumi muudegi maakondade algupäraga rõivad.
Siinses kogus on annetus punkaripaariltki, poisilt ja tüdrukult 1980. aastatest. Tegu on rõivastusega, millega on palju käidud ja mis on lõpuni stiilne.
Vanasti hinnati asju rohkem, neid hoiti. Praegu ei pärandata neid enam põlvest põlve, sest asju on palju, mõtiskleb varahoidja emalikult kappe silmitsedes.
Koide magustoit
Et vara sisse koid ei tuleks, tassitakse rõivaesemeid periooditi koituppa, täpsemalt koikappi, kus esemeid putukamürgiga immutatakse. "Neid peab pidevalt liigutama ja välja võtma, sest muidu juhtub, et nad ühel päeval pudenevad koost," selgitab Ülli Kont.
Enne muuseumi tekkimist uhkeldasid Pärnu erakollektsionäärid ürgajast pärinevate leidudega. Oli põhjust, sest arheoloogiakogu esemed: nooleotsad, talvad ja kivikirved viivad ajas 9000 aastat tagasi.
Põnevaid keskaegseid leide on saadud Pärnu tänavate kaevetöödel. Kõige unikaalsem leid on "kiviaja Madonna" ehk sarvest voolitud inimkujuke.
Kui ese saabub muuseumi, kantakse ta läbi mitmest raamatust. Pole vahet, kas tegu on juukseklambri või padruniga. Iga tükike on arvel ja peab säilima aegade lõpuni. "Ma vastutan iga padruni eest niisama palju kui suurima ja hinnalisima hõbesõle eest," lausub varahoidja.
Silm haarab tikutopsikuhje, nööpe, karbitäit tühje paberosse, märgikogusid, diplomeid, aukirju, vimpleid. Neid ei jõua kokku lugedagi.
Kui nõukogude ajal võeti mõnikord kentsakaid asju arvele, näiteks NSV Liidu ametiühingute põhikirju või ohutustehnikajuhendeid mitmekümne kaupa, siis praegu tuleb hoolega kaaluda, kas esemel on ajalooline või kultuuriline väärtus. Väga oluline on eseme legend. Kes ja miks seda omas? Mis on selle esemega seotud?
Eriti uhke on varahoidja maakaardikogu üle, neid on muuseumil üle 1000.
Siin leidub väga vanu ja haruldasi kaarte. Neilt võib näha, kuidas arenes kaardijoonistamise kunst.
Vanimad kaardid on aastast 1798, selgub lähemalt uurides. Kaardid pärinevad meremeestelt, sest neid on Pärnus elanud üksjagu.
Vanimate Pärnu muuseumis hoitavate raamatute dateeringud on 17. sajandist. On väärikaid nahkköiteid, hulk piibleid. Imetööd osatakse raamatute restaureerimisel teha Kanuti ennistuskojas.
Elu museaalide vahel
Seda, et vask- ja tinaesemete kogu on suurem kui portselani- ja klaasikogu, saab seletada nii, et sõdade ja kolimistega kippus portselan purunema.
Keraamikast on Pärnus palju Adelaide du Brunyni erakogu portselani, mis pärineb 18. ja 19. sajandist, ning Tsaari-Venemaal valmistatud 19. sajandi nõusid.
Virnas seisavad kannud, kapad, küünlajalad, uhmrid, võtmed. Siin leidub polsterdatud ja turvavöödega titekäru - uhkusasi läinud sajandi algusest.
Eraldi toas kirstus peituvad kangastelgedel kootud rahvuslikud vaibad. Enamjaolt Pärnumaa omad. Tekstiile käivad uurimas Viljandi kultuuriakadeemia ja Tallinna kunstiakadeemia tudengid. Ja vaipu tuleb igal suvel õues tuulutada.
Kuulsat koge hoitakse aga Ehitajate teel angaaris, seda restaureeritakse. Eksponeerida annab seda juba uues muuseumis.
Mille üle on Pärnu muuseum eriti uhke? Suurepärase arheoloogiakogu üle. Lemmik aga on pruudilinik, pakub Ülli Kont.
Pruudilinik on peenikesest valgest linasest riidest, mis kodus kangastelgedel kootud. Liniku otsas on Eesti taimornamendi vanema astme omapärased taimmotiivid. See asetati pruudile üle pea või õlgadele, kui ta kirikusse laulatusele läks. Pärast laulatust kandis noorik linikut niikaua, kuni tal lapsed sündisid.
Konkreetne linik jõudis kogusse 1934. aastal Abja-Paluoja alevikust Anna Saarelt. Eseme vanuseks arvestati juba tollal 200 aastat. See oli valmistatud Halliste kihelkonnas, mis 19. sajandil kuulus Pärnu maakonda.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti