Autor: Bruno Pao
Meie Maa 29. september 2007.
Esimese maailmasõja sõdurid olid väsinud ja tüdinud. Kaevikusõda ei olnud veel andnud käegakatsutavaid tulemusi meeleolu tõstmiseks. Pigem said vaenupooled lugeda vaid ohvreid. Pärast pikka aega kestnud veriseid heitlusi Väina jõe ääres olid Saksa väed septembris 1917 vallutanud Riia linna ja rajasid uut positsiooni Koiva jõe vasakul kaldal.
Seda uut rinnet ähvardasid venelased oma merejõudude manööverdusvabadusega Riia lahel. Saaremaal Sõrve sääre võimsad patareid ei võimaldanud rinde merepoolseks kaitseks läbi Irbe väina kohale tuua Liibavisse (Liepajasse) kogunenud arvukat sõjalaevastikku, mis oleks lahinguedu lõplikult sakslaste poole kallutanud. Sellises olukorras läks käiku sakslaste plaan koodnimega Albion, mis nägi ette Saaremaa vallutamise suure mere poolt küljest. Eesmärk oli hõivata välklöögiga Saaremaa, likvideerida siin asuvad tülikad suurtükipatareid ja Muhu ning Hiiumaa hõivamisega teha teovõimetuks Vene Balti sõjalaevastik, mis oli koondunud Kuivastu-Virtsu vahel Muhu väina.
Vana kalendri järgi 29. septembril 1917 (ukj 12. oktoobril) oli venelastel Saaremaa kaitseks 9 pataljoni mehi (ligikaudu kolm rügementi ehk polku), 108 kuulipildujat, 6 miinipildujat, 42 kerget ja 4 rasket välisuurtükki, 20 rasket rannakaitsesuurtükki, 44 õhukaitsesuurtükki, 3 eskadroni ratsaväelasi ja ligi 2 kompaniid pioneere. Rügemendid olid poolikud (500–600 meest) ja läbi imbunud revolutsiooni vaimust. Juhtide tegevust piirasid soldatite poolt valitud soldatite-tööliste nõukogude täidesaatvad esindajad. Maavägede toetuseks oli Muhu väinas 121 mitmesugust laeva, millest lahinglaevad Slava ja Graždanin olid vananenud ja üpris kohmakad. Vahilaevad seisid Mõntu sadamas. Kihelkonnal Papisaares paiknes lennusadam, kus oli 12 lennukit.
Sakslased olid Liibavis laadinud laevadele dessantkorpuse, mille koosseisus oli 24 600 meest, 8500 hobust, 2500 vankrit, 20 välisuurtükki, 220 kuulipildujat, 50 miinipildujat ja toiduaineid 30 päevaks. Dessantlöögiüksus koosnes 181 mitmesugusest laevast ja 124 mootorpaadist ning 94 lennukist. Sealhulgas oli 11 lahinglaeva ja 10 ristlejat. See oli suurim dessantüksus, mida Esimeses maailmasõjas kasutati. Niisugune jõud jõudis kiilveerivis läbi miinivälja traalitud sõidurenni Saksamaal kehtiva aja järgi 12. oktoobri varahommikul kella nelja paiku maabumise lähtekohale, 7 meremiili Tagalahe suudmest. Kerge udu tõttu polnud rannavalvel võimalust neid laevu märgata. Alles seejärel, kui merelt alustati Undva ja Ninase rannakaitsepatareide tulistamist, hakkasid venelased taipama, mis neid ees ootab. Sakslased oli valinud pealöögi suuna Tagalahe kõrvale ka abijõudude maandamise Liiküla-Tuhkana rannas ja pettemanöövri tulistamisega Sõrve läänerannikul. Pammana poolsaare kaelast takistuseta maandatud kergete jalgrattakompaniide ülesandeks oli jõuda kiire löögiga piki rannamaanteed Orissaareni ja sulgeda väina tammil venelaste taganemistee.
Dessant Tagalahes
Hommikupimeduses, kell 5.27 anti ristlejalt Moltke, kus lehvis dessantkorpuse juhataja vimpel, käsk tungimiseks Tagalahte ja maabumiseks. Ees tulid torpeedokaatrid ja hävitajad. Nendelt anti tuld kaldale rajatud jalaväekaevikute pihta. Need olid madalad, ainult põlvelt tulistamiseks, ja rühma kohta üks kuulipildujapesa. Kokku kaitses Tagalahe randa 4 roodu mehi ja 12 kuulipildujat. Tagantpoolt sunniti ristlejatelt vaikima Undva ja Ninase 6-tollised patareid, mis mõlemad koosnesid neljast suurtükist. Sissetungijate tugeva tule all suurtükkide meeskonnad lihtsalt jooksid laiali. Seetõttu võisid transportlaevad vigastamatult alustada keset lahte paatide vettelaskmist, mis kiiresti mehitati ja liiguti lahe mõlema ranna suunas – Vaigu ja Rannaküla ning Merise poole. Kiired mootorpaadid tulid ranna lähedale jõudnud väiksemate sõjalaevade juurest esitääviga liivaranda ja maale hüpanud sõdurid ründasid kaevikuid, täägid ees.
Tol ajal 12-aastasena paugutamise tõttu ärganud Rannaküla Mardi talu peretütar Elviine Liigsoo jutustas loo autorile 1977. aastal, et nemad isaga jooksid kohe metsa poole ja nägid, kuidas ka venelased kaevikud maha jätsid ja oma vooride juurde jooksid, et turmtule alt minema pääseda. Naaber, Tõnise peremees, sai surma. Kui nad koju tagasi tulid, matsid sakslased parajasti oma 14 langenud meest, mis hiljem Saksamaale ümber maeti.
Randa moodustunud sillapeadest arendasid sakslased kergete üksustega kiirrünnakut venelaste suurtükkide suunas – Undva ja Ninase neemele. Patareid vallutati ja tehti kahjutuks. Seejuures arendati peajõududega Saaremaa hõivamist Kihelkonna ja Mustjala suunas.
Papisaare lennusadamat tulistati merelt ja Kihelkonnalt tungis peale jalavägi. Enamik lennukeid ei jõudnud õhku tõusta. Sakslaste saagiks langes suurte tagavaradega moodne lennubaas. Meeskond püüdis ennast päästa põgenemisega Sõrve suunas.
Abilöök Pammana rajoonis
Jalgratturite kompaniid ja nende abijõud paiknesid hävitajatel ja alustasid oma operatsiooni 12. oktoobri hommikul kell neli. Kõigepealt saadeti Hiiumaale Tohvri rannale väike hävitusüksus, kes vallutas Tohvri patarei, enne kui mehed jõudsid ärgata. Suurtükid rikuti ja mootorpaadid võtsid üksuse uuesti laevadele. Seejärel võisid abilöögi väeosad ilma segamata sobival rannikualal Liikülast Tuhkana rannani maabuda. Lahinglaevad Bayernja Emden jätkasid Hiiumaa ranniku pommitamist, et tekitada paanikat ka Hiiumaal.
Minu ema, kes oli elanud juba kaks ja pool aastat mehekodus Soela väina ääres Tärkma külas, kirjutas oma märkmikku, mis on imekombel säilinud:
Mihklipäewal, 29. Septembril. See oli reedene päew, iseäranis ülitähtis. Mihklipäewa hommikul pidin Saaremaale minema. Hommiku vara ärkasin unest üles, ootasin paadi meest käsku toomast, millas sõit algab. Kahjuks ei tulnd kedagit, tõusin üles, läksin karjaaida ja märkasin, et midagi iseäralikku segadust on. Wene soldatid jooksid külamööda edasi-tagasi, ei teadnud, mis see kõik tähendab.
Tuutamees (fanfarist - B.P.) kutsus soldatid kõik kokku, andis rutulist käsku, siis aimasin, et midagi paha on tulemas. Tulin tuppa, kui korraga Saksa suurtükid merel mürisema hakkasid nii, et maja värises. Juba vähe aja pärast hakkasid kuulid üle küla vinguma nii, et inimesed kõik hirmusegaduses majadest välja jooksid, isegi ei tea kuhu poole. Nii kestis see põrutamine seitse päeva. Siis kogusid inimesed jälle aegamööda, igaüks oma koju tagasi, siis oli juba sakslaste järg külas ja algas röövimine…
Varem algas röövimine ka Saaremaal, see kestis vana tava kohaselt kolm päeva. Ja kui sissetungijate toidutagavarad lõppesid, võeti taludest armutult sigu, kanu, mune ja vilja, et okupante toita. Kohalike omavalitsuste tegevus lõpetati ja valdades avati ortskomandatuurid, kuhu ka kohalikke mõisnikke valitsema kutsuti.
Dessandi tulemus
Saarema vallutati vähem kui nädalaga. Suurem osa venelastest (5100 sõdurit ja 64 ohvitseri) langes vangi Pöide kihelkonnas, kuhu nad kotti jäid. Vangistamisel sai Oti mõisa juures surmavalt haavata ka tuntud ohvitser, kuulus Saksa luuletaja Walther Flex (1887–1917). Vene sõjalaevastik aeti Liivi lahelt ja Muhu väinadest välja. Osa laevu jäi vrakkidena metalliärimeestele lammutamiseks. Nende hulgas ka lahinglaev Slava Papirahu juures. Lääne-Eesti saartel kehtestati uus ehk gregooriuse kalender, mis Saksamaal kehtis juba aastast 1700. Ajaarvamine lükati 13 päeva edasi. Mandri-Eesti sai uue ajaarvamise veebruaris 1918, kui Saksa väed regedel üle jää Muhu ja Kesselaiu kaudu mandrile tungisid ja Tallinna vallutasid.
Saaremaal suleti mõisate viinaköögid ja talupoegadel keelati õlut pruulida. See viimane ajas külamehed vihale ja kui sakslased 1918. aasta novembris Eestist lahkusid, tehti õlut vahetpidamata kuni 1919. aasta poole veebruarini, kuni purjus mehed Kuivastus mässama hakkasid. Üheks ajendiks rahva pärimuse kohaselt saksa soost mõisnikud ja muud võimumehed, kes okupatsiooni ajal ülbust üles näitasid.
Minule isiklikult on meelde jäänud jutud näljasest Saksa ajast ja üks Saksa kiiver, mida kasutati talvel rehetoas kanade poolt savipõrandasse raabitsetud õnarusse sobitatud ööpotina. Ja kaks hobust emakodus, kes olid antud sakslaste lahkudes meie perre rekvireeritud hobuste asemele. Must Tintsu oli trakeen ja linnasõitudeks kiire hobune. Kahjuks olid tal hambad kulunud ja saadeti 1939. aastal pilvetagustele rohumaadele. Kõrb ruun Kolja oli venelastelt võetud ning igavene loid ja laisk loom. Teda sundisin noore mära Miira kõrval 1941. aasta augustis kesakünnil, kui külamehed olid Teise maailmasõtta mobiliseeritud. Saha käepidemed olid veel õlgadest saadik. Saksa lennukid lendasid madalalt üle põllu ja pommitasid venelaste Ruhve baasi.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti