Tartu Postimees 17.05.2010
Foto: Margus Ansu
Jüri Saar, reporter
Kukrusel 800 aasta eest maetud naise säilmete pinnasest puhastamisel leidsid arheoloogid ehteid, tekstiilikatkeid ja pronksspiraalidega kaunistatud põlle mustri, mis lubab teha oletusi jõuka kadunukese kohta.
Jaanuaris Ida-Virumaalt Kukruselt Tartusse transporditud ligi kolmetonnise monoliidi – 12. sajandi lõpul sängitatud naise tervikmatuse – uurimine on käinud poolteist kuud Eesti Rahva Muuseumi hoidlas.
Arheoloogid Tõnno Jonuks ja Mari Lõhmus ning konservaator Kristel Kajak on rahul, sest on olnud aega süveneda ja märgata rohkem detaile, kui see välistingimustes võimalik oleks. Varem pole Eestis arheoloogilistelt kaevamistelt tervet matust kõige täiega kaasa toodud. Katkeid siiski.
Kuidas kadunukest täpselt nimetada, ei tea. Etnoloogid olid arheoloogidele selgitanud, et Virumaa traditsioonis märkis eit naist, kelle esmasündinud laps oli tütar, prouaks kutsuti esimesena poisi sünnitanut.
Lõhmuse sõnul oli see 40-50-aastane naine küllap hulga lapsi sünnitanud. Aga kes oli esmasündinu, ei tea. Seega on tegu memmega, kelle juustes oli halli – Kajak leidis ka mõned imetillukesed hallid juuksekarvad.
Just selliseid detaile on välistingimustes pea võimatu märgata.
Kiirus pole peamine
Memme ehete hulk on aga aukartust äratav.
Arheoloog Jonuks kirjeldab. Rinnanõelad on mõlemal õlal, nende külge kinnitusid keekandjad, millest algas neli ketirida, vahelülist edasi on ketiridu viis ja need ühinevad vöökohast allpool. Kaelas on olnud klaashelmestest kee, mille küljes on omakorda rippunud hõbedast rinnalehed.
Kummalgi käel ohtralt käevõrusid ja sõrmuseid. On üks ristripats, hoburaudsõlg, vööpandlad ja rihma külge oli kinnitatud noatupp, pealmine pool pronksist, alumine nahast. Nahkrihm on olnud kaunistatud imetillukeste pronksnaastudega.
Jonuks toob esile keti otsas umbes põlvede kõrgusel olnud pronksrõnga, millel võib olla sümboolne tähendus. Ühel matusel oli samas paigas muna, teisel pronkstraati.
Noatupe juures on Kajak avastanud kaht tüüpi kanga jäänuseid, mis lubab teha oletuse, et ilmselt oli memmel vähemalt kaks rõivatükki üll. Hoburaudsõlg võis olla sõba või muu ülerõiva kinnitamiseks.
Väga uhke on pronksspiraalidest muster, mis on põlle kootud. Põlle värvi kohta on pelgalt oletus – Kajaku hinnangul kumaks justkui sinist, mis oli ka tolle ajastu värv.
Lõhmus osutas, et memmel olid jalas ilmselt pahkluust kõrgemale ulatuvad nahkjalatsid. Jonuks nimetas tähelepanuväärseks parema jala juurest leitud pronksvõru, mis ei erine käevõrudest. Erilisus seisneb leiukohas, seda enam, et see polnud ümber jala.
Ehted on suuremalt jaolt pronksist, rinnalehed hõbedast ja üks käevõrugi näib hõbedane.
Jonuks ütles, et leidude põhjal saab teha rõivastuse rekonstruktsiooni, põlle mustri ja mõõdud saab katketest kätte, kuid arvamise ruumi jääb veel palju.
Jõuka kirstus maetud memme jalutsis on panustena vikat, käärid, nõelad ja savipott. Ja veel esemeid, mille otstarve ei ole lõpuni selge.
ERMi näitusele
Antropoloogilised uuringud on veel tegemata. Seni on rohkesti oletusi ja ka metodoloogilist peavalu teemal, kuidas leitut kõige paremal viisil säilitada. Sajandeid maapinnas ühtlastes tingimustes säilinud orgaanika kipub õhu käes kuivades lagunema.
Kukruse memm on plaanis nüüd konserveerida. Kuidas, on veel arutelu teema. Ja kui ERMi uus maja valmis saab, läheb see ehk sinna püsiekspositsiooni.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti