Meie Maa 19. detsember 2009.
Foto: Lõupõllu uus koolimaja unustatudvana.saaremaa.ee
1944. aasta sügisel maatasa tehtud Lõupõllu ei olnud esimene ega jää viimaseks. Vanal Liivimaal ehk sellases Sõrveski oli neid kadunuid küllalt. Aga pärast laastavaid katkusid ja rüüstesõdu ärkasid külad ellu koos paari uue põlvkonnaga. Lõupõllu ülestõusmine jääb vist ära, sest põllumullal pole enam kunagist väärtust ja praeguse sündimusega tühje külasid ei täida.
Aastalõputundmustest sündis see meie koduküla nukker lugu – sellest sai juba 65 aastat. Ja mu meenutusi toetab kord juba käsile võetud isatalu ja koduküla kroonika…
Ma tean seda küla, tunnen neid inimesi 1930ndate lõpust
Otsekui vaataks elavaid pilte kadunud maailmast… Seal läheb mõnusa olekuga hallpea Routspõllu Hindrik oma jahipüssi ja koeraga. Tema vaatab jäneste järele külameeste põldudel, mida on haritud siin tasasel Lõupõllu platool teab mis ajast. Hindrikut hinnati ka lõõtspillimängijana ja maatameeste kandidaadina vallavolikogu valimistel. Tal oli nägus punane majake küla serval vuliseva oja pervel. Aga Hindrikust vaata et kuulsamgi oli tema käbe kaasa Reet oma lahutamatu sõrve kuuega. Sellest Jämaja kihelkonna rõõmsavärvilisest seelikust ei loobunud Reet ei argi- ega pühapäeval ja nõnda surmani. See oli tal seljas päikesekuumal rukkiõsumise päeval, kui ta päilisena minu, algaja vikati järel vilja vihkudesse sidus. Selles paksus villases seelikus viisid 1944. aastal Saksa sõjamehed ta Saksamaalegi ja ta tuli sealt endiselt etnograafilisena tagasi… Enne sõda imetleti pulmapidudel, et kuidas ikka Reedul tema loulud otsa äi saa. Jah, kuhu küll võisid jääda tema paksud laulikud?
Üleaedse Mikulaasu talu väljal seisis Rähni Mardi pukktuulik. Mardi kodu oli talle Vabadussõja eest mõõdetud rannavalli alla alangusse, kus tuult ei jätkunud. Koolist tulles oli huvitav vaadata, kuidas külas ainsana järele jäänud tuuliku omanik veski tiivad tuulde sättis. Aga õhtuti mängisid tuuliku all küla noormehed võrkpalli ja laupäevaõhtuti käis tants Laumardi Sassa Itaalia akordioni järgi. Külanoorte kogunemistelt on meelde jäänud Marituma lapsed. Selles puumaatalus sirgus kaheksa õde-venda, kõik ühte nägu ja heatahtlikud, alati rõõmsameelsed. Noormehed kadusid küll peagi Tallinna ehitustele, aga kenad naeruhimulised neiud said kõik ilusasti Sõrves mehele. Olgugi et Lõupõllul – nagu üldse Sõrves – oli kogu aeg meesterahvaste põud.
Mõnisada meetrit kaugemal elasid vanas, 1831. aastal ehitatud vabadiku rehielamus peaaegu sama vanad Männiku tüdrukud, vallalised õekesed. Mäletan, et uue aasta hommikul, või oli see lihavõtte ajal, saatis ema mind Männikule pühadesaia viima. Mõte oli selles, et neile esimene tere-ütleja ka ikka nagu meessugu oleks. Oli Saksa aeg ja mehed kõik rinnetel. Ülesande täitnud poiss sai Männiku perest kaasa kohevkollast külasaia ja venivmagusat suhkrupeedisiirupit, mida keedeti suhkru asendamiseks.
Viimastest aastatest enne koledat sõda mäletan meie suure viljakuuri ehitamist. Seda oli vaja vihmasel sügisel viljavihkude hoidmise-masindamise kohana. Küüni laastukatust käis peale löömas naaberkülast Ougu Aadu, kelle toimekale naisele ei sobinud nende Ougu (Augu) kohanimi kohe mette. Nõnda et sa pidid teadma: Ougu Aadu naine on Piskuniidi Ann… Teine meistrimees, kes samal ajal saunkuivatit ehitas, oli uskumata osav puutöömees Lepaku Andres, kes elas Kõrgema rinka all. Nõnda hüüti iidsetest aegadest seinjärsu rannavalli tõusu Kaugatoma–Jämaja maanteel. Andres mobiliseeriti 1941. aastal nagu paljud külamehed Vene väkke, aga ta tuli sealt eluga tagasi ja elas seejärel Ohessaares. Tulijaid oli ka Maritumal, Kustil ja Vanaelu peres, aga minejaid peaaegu igas teises majas.
Keskmiku mõõtu talusid oli külas läbi aegade üksteist
Neist kolme on mainitud juba Rootsi-aegses 1645. aasta maaraamatus. Need olid Marituma, Ullu ja Miku. Tõnissoo Mikk oli siis veel pundenik (nagu omaette uudismaatalunik). Temast said pärimiste läbi alguse neli kõrvuti paiknenud Miku talu, hilisemate nimedega Raisa, Kusti, Miku, Vapri. Nendest üheteistkümnest vanast adramaatalust (kõigil oli tegelikult vaid pool adramaad põldu) suutsid oma algset suurust lõpuni säilitada vaid kuus.
Need kunagised Torgu riigimõisa renditalud, kõigil maad 30 hektarit või pisut rohkem, osteti päriseks 1870. aastatel. Aga päris uskumatu on, et ostetud talud jäid siis kruntimata. Iga peremehe 4–5 hektarit põllumaad oli laiali 20–30 lahustükis, pikkades kitsastes siiludes. Nõnda, kui oli maad haritud kunagi külakogukonna ühispõldudel. Nõndaviisi sunnitud üksmeeles kündsid pärisperemehed oma lapikesi õlg õla kõrval ligi sada aastat, kuni vaba Eestini. Siis, pärast kaks aastat kirjutatud pikki palvekirju, mille hulgas ma ka oma isa Miku Jüri käekirja ära tundsin, alustati 1926. aastal Lõupõllu-Ula-Rahuste maavalduste kruntimist. Maamõõtja töö ning talunike, vabadike ja asunike vaidlused kestsid kümme aastat. Kõik ettenähtud toimingud ei saanud isegi vabariigi lõpuks tehtud. Seega jätkus inimese kombel põlluharimist kõigest viieks aastaks. Siis tuli juba punane maareform – kellelt kärbiti, kellele lisati –, seejärel kaks sõjalainet Sõrves ja küla kurb ots…
Lõupõllu küla oli suitsude arvult Sõrve suuremate hulgas
Poolsaare tihe asustus ja kasutuskõlbliku maa nappus viisid paratamatult vabadike (popside) ja asunike väikekohtade arvukuseni. 1811. aastal oli küla hingekirjas neli vabadikuperet. 1874. aastal aga tahtsid juba 26 vabadikku oma maa mõisalt või riigilt välja osta. 1926. aastal, maade kruntimise alguses, loetleti neid juba 40… Praegu paistab Lõupõllu platool ainsana elu- ja ehitusjõudu ilmutavat kunagine Pisku-Sillu. Ilmselt tänu uutele omanikele. Aga endiste päriselanike järeltulijad on Vanaelul ja Piispel osanud vähemalt mingit suveelu jätkata. Ka Ingelandi kunagises metsnikumajas elatakse veel. Ja see on praegu kogu Lõupõllu.
Kui olevik ja tulevik on pärsitud, pöörame tahtmatult pilgu minevikku. Lõupõllu on üks Sõrve vanemaid külasid. Aastatuhandeid tagasi oli kerkinud merest Saaremaa kõrvale väike Sõrve laid. Ja selle moodustasid meie kandi kõrgemad punktid: Lõupõllu-Ingelandi, Kargi-Allika ja Lindmetsa-Lindmäe mäeke. Ja muidugi ka meie Kõrgema ringas.
Kõrgema ringas on kohanimena ilmselt vanem kui Lõupõllu (1645 Löhopölde). Arhiive ja allikaid tundnud teenekas saarlane Voldemar Miller ütles ikka, et „Lõupõllu“ tuleb Lõo mõisa nimest. Siin rinka peal muinasajast peale haritud põllud olid vallutuste-läänistamiste läbi koos talupoegadega läinud Lõo mõisnike kätte. Ja tõepoolest, leidsin minagi üles ürikuandmed, et 1632. aastal müüs Lõo mõisa omanik Marituma küla kolm talu, kokku poolteist adramaad, edasi Kaunispe mõisnikule Alexander von Osten-Sackenile. Seega esialgu veel mitte Torgu riigimõisale, kuhu nad koos ülejäänud Lõupõllu renditaludega edaspidi kuulusid. Aga Torgu mõis võis need Marituma hinged peagi üsna muidu kätte saada. Kas sealsamas, veel Taani aja lõpus või Rootsi aja alguses (alates 1645). Mõlemal kuningriigil olid suurest sõjapidamisest näpud riigikassa põhjas ja mõlemad alustasid ennemini baltisaksa rüütlitele heldelt kingitud mõisate, aga ka külade ning isegi üksiktalude tagasivõtmist (reduktsioon).
Marituma
Jutt on kolmest vanemast Sõrve talust Kõrgema rinkal, „Marituma küla“ Marituma üksjala, Ullu ning Miku pundeniku saatusest. Kõige huvitavam on üriku tekstis see Marituma küla mainimine. Lõupõllu esineb külanimena alles 1645. aasta maaraamatus. Seal on ta üks paljudest küladest Torgu riigimõisas. Aga mis oli küla nimi enne seda? Täiesti mõeldav, et see oligi Marituma. Ühtlasi ka see vana põlistalu otse kõrge rannavalli serval. Üriku koostaja, kohalik baltisakslane, pidi igatahes keskaegset Sõrvemaad paremini tundma kui äsja maabunud Rootsi riigiametnik.
13. sajandil olid Saksa ristisõitjad endaga üle mere kaasa toonud ka ladinakeelsed kohanimed, nagu Maritima Läänemaa tähenduses. Ja kui siis Saaremaalt või mujalt meritsi tulijale kõige enne silma hakkasid Kõrgema rinkale kerkinud elud-majad, siis olid need ju endastmõistetavalt „mereäärne küla“ (lad Maritima villa). Sõnaraamat annab ka paralleeli maritima=marituma.
1645. aasta rootslaste maaraamatusse on Marituma renditalu kantud küll kohalikes talunimedes sageli esinevate paaris isikunimede vaimus: „Marry-Thoma“ (vana kirjaviis). Aga see võib olla ka juhuslik sulevääratus või -mäng. See oli Rootsi okupatsiooni esimeste päevade rutuline maarevisjon. Lõupõllul keegi kohal ei käinud, talunimed ja nende koormised pandi kirja Kuressaares Torgu mõisa valitseja ütluste järgi. Ja mis peamine – Marituma varasemate peremeeste hulgas pole teada ühtegi Marit ega Toomast. Aga sõrulastel oli ilus komme anda vastsündinud poisslastele ikka jälle eelkäijaist peremeeste nimi.
Sõrve vanemast minevikust huvituv Leo Filippov küsis kord, kus võis kunagi olla Lõupõllu hiis või hiiepuu. Olen ka ise sellele mõtelnud, aga pole leidnud kusagilt midagi selle kohta. Tõenäoline oleks ehk pisut salapärane Piispe mets rannavalli all põlispõldude taga. See küla ühiskarjamaa algas Piispe vabadikukoha juurest liivaluidetelt. Seal oli enne sõda ka loomakalmistu. Aga enne seda, kui ristiusu toojad hakkasid nõudma surnute kiriklikku matmist kuue kilomeetri kaugusele Jämaja surnuaiale, võis küla surnuaed olla samas liivikus. Sealsamas, läbi Uuema(a) vabadikuonni õue minnes võis imetleda keset puisniitu võimutsevat hiigeltamme. Selle alla istusid heinalised ikka pühalikus tõsiduses einet võtma. Ja selle kõrval, mullale tallatud jalgraja ääres läikis väike allikasilm. See paik jääb meelde…
Teine põnev küsimus: kus oli kunagise rannaküla sadamakoht? Siis, kui Lõo ehk Lõpe laht käis veel vastu Kõrgema ringast. Ja seal see ilmselt oligi. Selle kohta on Eesti Looduses huvitava artikli kirjutanud tuntud allveearheoloog Vello Mäss. Tema on pakkunud Kõrgema rinka alust 13. sajandi Henriku kroonikas mainitud uue sadama asupaigaks Sääre otsa asemel. Vello Mäss oli neid sadamaasju arutanud Rahuste mehe Otto Tuulikuga. Nad vaadanud ja Mäss pildistanud Rahuste külakarjamaal veepiirist kaugele jäänud vanu lautrikivisid. Ja Otto lausunud, et selliseid lautreid on „veel kaugemal merest otse Lõupõllu astangu all. Võib-olla tuleks uut sadamat otsida sealt.“
Aga arvatava Kõrgema sadama paika lähemalt uuritud ega kaevatud pole. Võib-olla sünnib see kord teadmata kauges tulevikus. Siis, kui keegi avastab, et siin Lõupõllu lagedal kruusaplatool võis vist kunagi olla mingi üsna vana eesti küla…
Heino Kermik
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti