Michel Sittow (1469–1525)
// Kuulsaim Eestist pärit kunstnik maailmas //
Michel Sittow isa oli maalija ja puunikerdaja, Madalmaade või saksa päritolu Clawes van der Sittow, kelle (teine?) naine oli jõuka soome-rootsi päritolu kaupmehe tütar Margarethe Mölnare (Molner). Nende kolmest lapsest oli vanim Michel, siis Clawes ja Jasper. Jõukas pere omas Tallinnas (mis tol ajal oli tuntud kui Reval) mitut kinnistut. Kahe Ritterstrasse'l asuva maja ost vormistati 1475 ja 1479. a . Clawes meler'i teoseid oli Lühikese jala väravatornil, Niguliste kirikus (sakramendimajake), Rataskaevu tn asunud relvakojal (“Veroonika rätt”). Ta on saanud tasu akende klaasimise, linna lippude ja Kanuti gildi saali maalingute eest.
Clawes (Claes) van der Sittow (Suttow), oli Kanuti gildi kaasistuja 1479. aastast oma surmani 1482. a . Kunstialast algõpetust sai Michel isa juures. Ühtlasi käis poiss koolis ja tema vaimset arengut võis suunata Dominiiklaste kloostris tegutsenud teoloog Dominicus Sitau. Micheli sugulane oli kuulus kullassepp Hans Ryssenberch.
Olles juba kodulinnas näinud saksa ja Madalmaade kunstnike töid, sõitis Michel 1484. a õppima Brüggesse, põhjapoolse Euroopa peamisesse kunstikeskusesse. Maailmalinn, kus asus üks tähtsamaid hansakontoreid, oli õlimaalide poolest kuulus juba Jan van Eycki ajast. 1480-tel andis siin tooni Hans Memling (u. 1430–1494), sarnaselt kellele omandas Michel Sittow hästi varasema soliidse traditsiooni. Sügavat muljet võis talle avaldada Gentis ja Brüsseli lähedases kloostris töötanud, 1482. a surnud Hugo van der Goesi looming ja teiste eelkäijate õlimaalid, samuti neid tugevalt mõjutanud hilisgooti miniatuurmaal.
Õige mitme Brügges ja mujal Madalmaades veedetud aasta jooksul õppis Michel valdama peent, veidi arhaiseerivalt vanameisterlikku tehnikat, mis tollal valitses nii tahvelmaalis, kui raamatukunstis. Olles arvatavasti juba tegutsenud portretistina (rakendades maalide ülesehituses Jan van Eycki ja Hans Memlingi lemmikvõtteid), rändas ta edasi lõuna poole, sooviga külastada Itaaliat (nagu oli varem teinud Brüsseli suurkuju Rogier van der Weyden).
Alates 1492. a oli ta Hispaanias, kuninganna Isabella teenistuses, ametlikult tolle surmani 1504. a . Dokumentides on ta enamasti Michel, aga ka Melchior Aleman (“sakslane”). Katolikuks hüütud Kastiilia Isabella (kes saatis teele Kolumbuse), koondas teadlasi ja kunstnikke mitmelt maalt, kuninglikus kogus oli üle 300 maali.
Valitsejanna tellimusel kaunistas Michel miniatuuriga vähemalt ühe tema raamatu, breviaari ja kopeeris ühe Rogier van der Weydeni altarimaali. Koos Juan de Flandesi ja Felippe Morrosega loodi 47 väikest pilti nn Oratorio tarvis .
Sittow' töödest, selle lõpetamata jäänud suurteose jaoks on säilinud vaid üksikud. Washingtonis asuv šedööver kujutab Neitsi Maarja taevaminekut ja ühtlasi tema ülistust. Selle Ilmutusraamatule viitava sündmuse tunnistajatena märkame allosas Burgose lähiste vaadet – ainsat säilinud näidet Micheli maalitud maastikest.
Sakraalkunsti kõrval viljelesid arvukad Hispaaniasse kogunenud kunstnikud portreed, milles valitseb melanhoolsuseni tõsine alatoon. Inimese kujutamist käsitleti kui Jumala loomisakti jäljendust. Riigipea portreest tehti palju kordusi, et need kõigis ta valdustes tema kohalolu tähistaksid. Näopilte saatsid valitsejad endi esitlemiseks oma väljavalituile, kinkisid soosikutele ja poliitilistele liitlastele.
Kindla pealinna puududes liikus õukond, maale jm vara kaasa võttes, ühest paigast teise. Nii said Micheli kui õuekunstniku tööpaikadeks Toledo , Avila , Barcelona , Madrid , Sevilla, Burgos , Granada jt Hispaania linnad. 1502. a Lõuna-Madalmaadesse naasnult täitis ta mõnd aega Isabella väimehe, keiser Maximilian I poja Philippe Ilusa tellimusi. Kunstnikest mõjutas teda nüüd mõneti Jan Gossaert.
1505. a võis Michel külastada Inglismaad ja luua portreenäidise, millest on hiljem lähtunud Hans Holbein ja teisedki kunstnikud Henry VII kujutades. Jäädvustanud Kuldvillaku ordeni kuninga kaelas ja Lancasteri punase roosi ta käes, pöörab kunstnik peatähelepanu leidliku ja eduka valitseja isiksusele. Tänu Henry VII (sünd. 1457, valitses 1485–1509) lõppes nn. rooside sõda, arenes ülemerekaubandus.
Philippe Ilusa surmaga 1506. a . kaotas Sittow metseeni. Sama aasta hiliskevadel saabus ta sünnilinna, kus võõrasisa Diderick van Katwijk oli omastanud ja edasi müünud tema vanemate majad ( Micheli ema oli 1501. a siit ilmast lahkunud).
Et Tallinn (Reval) ei toetanud Sittow' õiglast pärandinõuet, tuli tal pöörduda kõrgema instantsi kohtusse Lüübekis. Saavutanud seal võidu 1507. a , sai Michel tegelikult oma vanemate majad enda nimele kirjutada alles pärast võõrasisa surma 1518. a .
Kanuti gildi liikmena tegutses Meister Michel mõnda aega Tallinnas. Ta täitis mitmesuguseid tellimusi, tegi töid Siuntio kirikule Soomes. Samal 1514. a . külastas ta Kopenhaagenit, et maalida Christian II kihlaportree, millest arvatavasti telliti kordus. Portreest või selle autorikordusest sai alguse Taani kuninglik maalikollektsioon. Autoriks nimetavad arhiiviallikad Meister Michelit.
Edasi reisis Michel Lõuna-Madalmaadesse, kus töötas taas Habsburgide teenistuses. Literaatidest ja kunstnikest ümbritsetud Austria Margareeta, Madalmaade asehaldur oli ise tuntud oma vaimsete huvide poolest. Ta oli ostnud suurema osa Isabella Oratorio 'st ja liitis “Neitsi Maarja taevamineku” ja “Kristuse taevamineku” hõberaamistuses diptühhoniks. Väikseid, erakordselt peene teostusega maale hoiti laegastes nagu juveele. Oma Madalmaade-rännakul vaimustus nendest Albrecht Dürer.
Austria Margareeta eriliseks lemmikuks oli Micheli töö, mis kujutas Neitsi Maarjat raamatut lugemas, unne suikunud Kristuslapsega.
Madalmaades ja hiljem taas Hispaanias loodud teostes kujutas kunstnik valitsejaid pühakutena ning väljendas tihti portree kaudu usulist kontemplatsiooni. Itaalia renessansile lähenev vormikeel seltsib madalmaaliku tõetruudusega, modelli välimuse ja rõivamaterjalide edasiandmisel; valguse nüansid – peene, rikkaliku koloriidiga. Vana tava kohaselt on maalikiht näo-osas õhem. Nii paistab alusjoonistuse õrn viirutus läbi ajajooksul üha läbipaistvamaks muutunud õhukeste, laseerivate värvikihtide. Modellide taust on rohekas, sügavsinine, mustjas.
Meister Micheli maalid on signeerimata, ka loomisaega ei ole neile märgitud. Et tema naisideaal ei vanane, siis on raske dateerida näiteks Hispaania printsessi Aragoonia Katariina arvatavat portreed Viinis. Detroidis asuvat maali, mis kujutab sama modelli pühakuna. Maarja Magdaleena atribuut – salvitoos on muutunud Tudori-roosidega kaunistatud urniks. Selles nähakse vihjet Doña Catalina kahele õnnetule abielule prints Arthuri ja, pärast esimese abikaasa surma, tolle venna, Inglise kuninga Henry VIIIga.
Tuttav ideaal kordub teostuslaadilt hilisemas, Jumalaema Kristuslapsega kujutavas hõõguva koloriidiga maalis (Berliin), mis moodustab devotio moderna vaimust kantud diptühhoni Diego de Guevara portreega ( Washington ). Sügavas harduses kujutatud kantsler, Calatrava ordu kavaler oli 40 aastat Habsburgide teenistuses ja suri 1520. a . Don Diego portree võib leida “Ristikandmise” taustal Moskvas, kus temaga vestleb Toledo peapiiskop Francisco Ximenes de Cisneros. Seda teost, nagu Henry VII portreed Londonis peetakse varaseks Sittow' maali koopiaks. Kompositsioon näitab Düreri graafika tundmist.
Lühikest aega oli M. Sittow' leivaisaks Hispaania kuningas Carlos I, tulevane keiser Karl V (1500-1558) , kes 1556 a võimult taandudes võttis kloostrisse kaasa tema Ristikandmise, Kolgata ja Püha Sakramendi ainelised maalid ja Neitsi Maarjat kujutava puuskulptuuri.
Edukas kunstnik ise oli 1517. a paljudele üllatuseks eelistanud jäädavalt naasta sünnilinna. Siin abiellus ta 1518. a Dorothie, kaupmees Hans Allunsze tütrega. Nende poja Micheli elu jäi lühikeseks.
1523. a sai Meister Kanuti gildi Aldermann iks. Järgneva Reformatsiooniaasta 24. mail revideeris ta koos teiste tähtsate isikutega (kelle hulgas olid Bertold Bomhower Suurgildi ja lihunik Valentin Olavi gildi esindajatena) Dominiiklaste kloostrit.
Kindlasti ei pooldanud ta pildirüüstet, mille puhang oli 14. septembril 1524 a .
Michel Sittow (Syttow, Sydu, Zittoz, Syttau…) suri Tallinnas 1525. a lõpul.
Kodulinnas loodud teosed ei ole säilinud, ehkki teateid on nii altariretaablitest ( Tartu kullasseppade tellimus 1520. a ), Niguliste ajanäitajale nikerdatud kujudest (1518), Kanuti gildi fassaadi kaunistanud tondomaalist (1520). Ikka ja jälle usaldati talle vastutusrikkaid kuldamistöid, mille puhul tuli täita pigem maalrioskusi nõudnud tellimusi.
Alates 1945. a Haagis asuv Tundmatu mehe portree (u 1510) kannab tagaküljel Liphartite vappi ja kuulus kunagi Ernst von Lipharti kollektsioni Raadil; maali ekponeeriti 1918. a Peterburis.
Teistegi maalitahvlite dendrokronoloogiline alanalüüs näitab nende tammepuidu pärinemist Baltikumist, ent seda kasutati Madalmaades laialdaselt.
Kokkuvõtteks võime vaid rõõmustada, et Tallinnast on võrsunud silmapaistev kunstnik, kosmopoliit. Lisaks Madalmaades kultiveeritud peenele värvitajule ja panteismist kantud hilisgooti detailirealismile on tema maalideski tunda (Tallinnas saadud) skulptorikoolitust. Oma loomingu küpses faasis lähenes ta Itaalia renessansskunstile.
Tänapäeval peavad end Michel Sittow' teoste omanikeks kuningaloss ja Lázaro Galdiano Muuseum Madridis, peamised kunstimuuseumid sellistes linnades nagu Washington, Detroit, Los Angeles, London, Haag, Viin, Kopenhaagen, Berliin, Pariis, Bukarest, Milaano, Moskva.
Uurijad on erinevatest arhiiviallikatest lähtudes nimetanud teda Michieliks (1839), Miguel Sithiumiks (1902), XX sajandi alguskümnenditel sageli Meister Micheliks. Alates 1939. a . on enamasti kasutusel nimevorm Michel Sittow.
Meistri looming on huvitanud mitme maailmajao teadlasi. Tuntumad (kümnetest) on Max Friedländer, Paul Johansen, Jazeps Trizna, Martha Wolff, Else Kai Sass, Matthias Weniger ja Chiyo Ishikawa.
Legendid, sh teeneka Johanseni kunagine oletus Sittow' konfliktist kadedate ametivendadega Tallinnas said Jaan Krossi romaani aineks. Anu Mänd on tõendanud, et meistriks tunnistati Michel siiski 1506. a jõuluajal, nõudmata temalt aastast selliaega. Eesti kunstiteadlastest on Michel Sittow' kohta artikleid avaldanud veel Mai Lumiste , Rain Rebas ja paljude teiste hulgas siinkirjutaja,
Helena Risthein
Tallinnas 2005. a .
Maja, kus elas Michel SittowEsimesed teated majast ( Rataskaevu 22 ), kus elas Michel Sittow, pärinevad 15. saj. algusest. 1479. aastal omandab kinnistu Clawes van der Sittow (Michel Sittowi isa), Michel Sittow pärib kinnistu 1518. aastal. Veel 19. saj. alguses asus praeguse Rataskaevu 22 maja kohal kolm keskaegse viiluga hoonet: ait, elamu ja väikeelamu. Ulatuslikumad ümberehitused toimusid 1883. ja 1932. aastal, mille tulemusena moodustus kolme keskaegse hoone fassaadi asemele ühtne hoone tänavafront. Hiljuti restaureeritud hoone on säilitanud oma funktsiooni elamuna.
